2-20-3487/8 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. august 2020. a

Tsiviilasja number

2-20-3487

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Ivan Ponomarjovi vastu

põhivõla 6705 euro 91 sendi, intressi 695 euro 87 sendi, võla

sissenõudmiskulude 35 euro, muude kulude 251 euro 19

sendi ning viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2404 eurot 23 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 24. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), volitatud esindaja Marjana Šestel

Vastustaja (kostja): Ivan Ponomarjov (isikukood xxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 24. aprilli 2020. a

tagaseljaotsus

ja

saata

asi

samale

maakohtule

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 4. märtsil 2020. a hagiavalduse Ivan Ponomarjovi

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse

6705 eurot 91 senti, intressi 695 eurot 87, kulu 251 eurot 19 senti, sissenõutavaks muutunud

viivise 2001 eurot 8 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest

kuni põhivõlgnevuse 6705 euro 91 sendi täieliku tasumiseni määras 24% aastas, s.o 0,065753%

päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Mogo OÜ (kreeditor) 21. veebruaril 2018. a laenu- ja

tagatisomandamise lepingu nr xxx, millega kreeditor võimaldas kostjale laenu 11 000 eurot.

Lepingu alusel liisis kapitalirendi vormis kreeditor kostjale sõiduki. Kostja kohustus alates 21.

märtsist 2018. a kuni 21. jaanuarini 2020. a tasuma igakuiselt lepingu katteks 367 eurot 99 senti.

Kostja kohustus tasuma viimast osamakset summas 6865 eurot 91 senti 21. veebruaril 2020. a.

Kostja rikkus lepingut jättes alates 21. septembrist 2018. a maksegraafikujärgsed osamaksed

tasumata. Kreeditor ütles 6. detsembril 2018. a lepingu erakorraliselt üles, nõudis kostjalt

lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist ja tagatise kreeditori valdusesse üleandmist. Kostja

tagastas sõiduki 12. detsembril 2018. a.

Kreeditor loovutas 11. jaanuaril 2019. a oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete

loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja edastas kostjale võlateatised, millele kostja ei

reageerinud.

2. Kostja ei vastanud hagile talle selleks antud tähtaja jooksul.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 24. aprilli 2020. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8357 eurot 76 senti, sh põhivõlgnevus 6705 eurot 91 senti,

intress 695 eurot 87 senti, muud kulud 251 eurot 19 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 0,022% päevas, s.o 669 eurot 79 senti perioodi 7. detsembrist

2018. a – 4. märtsini 2020. a eest. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 6705 eurolt 91

sendilt alates 5. märtsist 2020. a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 73,97%

ulatuses kostja kanda ja 26,03% ulatuses hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 532 eurot 58 senti, sh tasutud riigilõiv 443 eurot 82

senti ja õigusabi kulu 88 eurot 76 senti ning menetluskuludelt (443 eurolt 82 sendilt) viivise

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS §-s 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi tõendatud kostja omaksvõtuga ning õiguslikult

põhjendatud VÕS §-ga 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p-d 1 ja 6, 108 lg 1, 113 lg 1 järgi. Tüüptingimuse

tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi.

Kohus peab kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud

(Riigikohtu 30. oktoobri 2013. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Füüsilise isiku puhul

võib eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 1 lg 5

tähenduses. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt.

Eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu

kohta sätestatut. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes

toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär tüüpingimusena on tühine, mistõttu ei ole hagejal

õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna tegemist on tarbijaga sõlmitud

teenuse ostutamise lepinguga, siis ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel

nõuda kõrgemat viivist kui VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määr. Kohus saab hagi rahuldada

ainult õiguslikult põhjendatud ulatuses. Seega tuleb viivisenõue rahuldada osaliselt ja välja

mõista kostjalt seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud

viivise nõue on põhjendatud seega 669 euro 79 sendi ulatuses.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega, s.o 73,97% ulatuses kostja ja 26,03% ulatuses hageja kanda. Riigilõiv 600 eurot on

põhjendatud menetluskulu. Hageja esindajakulud on mõistlikud ja põhjendatud vaid osaliselt.

Tsiviilasi ei ole nii keeruline, et hagejal tekiks sellises ulatuses esindajakulusid. Hagiavalduse

tekst on trafaretne. Kohus luges põhjendatud esindaja ajakuluks kokku 1 tunni, s.t põhjendatud

ja vajalik õigusabi kulu hagi koostamise ja kohtusse esitamise eest on 120 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega

vähendati viiviseid ja jaotati menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hageja palub tühistada tagaseljaotsuse ning saata asi viiviste ja menetluskulude osas

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ületa lepingujärgne viivisemäär 24% aastas kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära ja ei ole tüüptingimusena tühine. Maakohtu järeldus, et

tarbijakrediidilepingus on keelatud kokku leppida seadusjärgset viivist ületavas viivisemääras,

on ekslik.

Hageja on nõus enda esindajakulude vähendamisega kuni 120 euroni. Hageja ei nõustu

menetluskulude jaotusega. Kuivõrd maakohus vähendas ekslikult viivisemäära ja viivise nõuet,

ei olnud kohtul alust hagi osaliseks rahuldamiseks, vaid hagi tulnuks rahuldada täielikult ja

sellest tulenevalt jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus 720 eurot, s.o riigilõiv

600 eurot ja esindaja kulu 120 eurot.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja

materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada. Kuna ringkonnakohus tühistab

tagaseljaotsuse, tuleb asi saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule

(TsMS § 657 lg 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Mogo OÜ ja kostja vahel 21. veebruaril 2018. a sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise leping

nr L21022018/0179 on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS

§ 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal

on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12).

Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1

järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivise kokkulepe on

VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab

oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt

lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist

hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on

tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise

kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42

lg 1 alusel tühiseks.

Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16

tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu poolt nimetatud tsiviilasjas tehtud

järeldusi ei ole seega tarbijakrediidilepingute kohta sätestatud eriregulatsiooni arvestamata

võimalik tarbijakrediidilepingutele üle kanda.

Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel

tühine tüüptingimus.

9. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke