2-19-8159/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-8159

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu

Kohtuasi

Aktsiaselts LTT ja Osaühing Breting hagi

MIRBER Invest OÜ ja XX vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

MIRBER Invest OÜ ja XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1 664 235,62 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I aktsiaselts LTT (registrikood 10004430)

Hageja II Osaühing Breting (registrikood 10014919)

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Eerik

Entsik ja vandeadvokaat Liisi Kents

Kostja I MIRBER Invest OÜ (registrikood 11970173)

Kostja II XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor

Särgava

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.10.2019 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Aktsiaseltsi LTT ja Osaühingu Breting menetluskulud ringkonnakohtus jätta

solidaarselt MIRBER Invest OÜ ja XX kanda. MIRBER Invest OÜ ja XX

menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda.

2-19-8159

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses

sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts LTT (hageja I) ja Osaühing Breting (hageja II) esitasid 29.05.2019 Harju

Maakohtule hagi MIRBER Invest OÜ (kostja I) ja XX (kostja II) vastu võla nõudes. Koos

hagiavaldusega esitasid hagejad hagi tagamise taotluse, mille maakohus rahuldas 30.05.2019

määrusega ning millega seati kohtulikud hüpoteegid tsiviilasjas nr 2-19-8159 esitatud nõuete

tagamiseks esimestele vabadele järjekohtadele kokku summas 980 000 eurot kostjale II

kuuluvatele kinnistutele registriosa numbritega 9815202, 15990301, 25056901, 1779632 ja

1784532.

2. Hageja I palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 540 000 eurot,

intressi 499 892,06 eurot ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 63 720

eurot. Hageja II palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 60 000 eurot, intressi

55 543,56 eurot ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 7080 eurot. Samuti

paluvad hagejad kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise määras 0,2% tasumata

põhivõlgnevuse summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 30.05.2019 kuni

võlgnevuse tasumiseni. Hagejad paluvad kohtuotsuses määrata, et kostja II vastutuse

maksimaalsumma hagejate ees kokku on 1 000 000 eurot. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostjate kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 18.08.2008 hageja I ning Kuldkuu Investeeringute

aktsiaselts laenulepingu, millega hageja I andis Kuldkuu Investeeringute aktsiaseltsile laenu

1 000 000 eurot. Laenusaaja kohustus tasuma laenult ka intressi. Laenululepingust tulenevate

kohustuste tagamiseks sõlmisid 18.08.2008 kostja II, FF ja NN käenduslepingud. 06.03.2009

sõlmitud kokkuleppega lõpetati käenduse kehtivus FF suhtes ja suurendati kostja II vastutuse

maksimumsummat. 14.08.2009 kokkuleppega lõpetati käenduse kehtivus NN suhtes ja kostja

II vastutuse maksimumsummat suurendati 1 000 000 euroni. 26.11.2009 loovutas hageja I

hagejale II laenulepingust tulenevast nõudest osa, s.o 100 000 eurot, koos nõuet tagavate

õigustega. Laenulepingu pooled on lepingut mitmel korral muutnud.

2-19-8159

4.

17.06.2011 sõlmisid hagejad ja kostja I nõude loovutamise lepingu, millega hagejad

loovutasid oma nõude (põhivõlg 1 000 000 eurot, intress 479 892 eurot) Kuldkuu

Investeeringute aktsiaseltsi vastu kostjale I. Kostja I kohustus nõude eest tasuma 1 426 246

eurot. Lepingus lepiti kokku, et kostja I kohustub tasuma ka intressi ning mistahes summade

tasumisel tasub kostja I 90 % hagejale I ja 10 % hagejale II. Maksetega viivitamisel kohustus

kostja I tasuma viivist 0,2 % päevas. Nõude loovutamisel lepingust tulenevad kohustused tagati

hagejate ja kostja II vahel 17.06.2011 sõlmitud käenduslepinguga, mille kohaselt oli kostja II

vastutuse maksimumsummaks 1 000 000 eurot. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingut

muudeti korduvalt. Viimase, hagejate ja kostjate vahel 06.04.2018 sõlmitud lepingu

muudatusega kinnitas kostja I, et tal on tasumata põhivõlg 600 000 eurot ja intressid 483 435,62

eurot ning lepiti kokku, et seda käsitletakse konstitutiivse võlatunnistusena. Pooled muutsid

nõude loovutamise lepingut ja leppisid kokku, et kostja I tasub hiljemalt 31.03.2019 põhivõla

600 000 eurot ja intressid 483 435,62 eurot. Täiendavalt kohustus kostja I tasuma 31.03.2019

intresse 72 000 eurot ajavahemiku 01.04.2018 – 31.03.2019 eest. Kostja II kinnitas, et on nõus

nõude loovutamise lepingu muutmisega ja võttis kohustuse nõude loovutamise lepingu

muudatuses kokkulepitud kostja I kohustusi käendada. Ühtlasi lepiti kokku, et käendaja

vastutuse maksimumsumma on 1 000 000 eurot.

5. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud, millest tulenevalt on hagejatel õigus nõuda

põhivõla, intressi ja viivise tasumist.

Kostja vastuväited

6. Kostjad hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele vastu. Menetluskulud paluvad kostjad jätta

hagejate kanda.

7. Kostjate vastuse kohaselt ei nähtu, milline osa loovutatavast nõudest kuulus hagejale I

ja milline osa hagejale II, sh millise tasu nõudmise õigus on kummalgi hagejal. Samuti on nõude

loovutamise leping ja sellele järgnevalt sõlmitud viis lisa tühised seoses nende vastuolu tõttu

heade kommetega. Hagejad on loovutanud kostjale I nõudeõiguse maksejõuetu äriühingu vastu.

Lepinguga tekitati seega kostjale I kohustus ilma, et ta selle vastu mingi soorituse oleks saanud.

Hagejatele oli nõude väärtusetus algusest peale teada. Kuldkuu Investeeringute aktsiaseltsil oli

31.12.2010 seisuga raha 4910 krooni ja kohustusi kokku 121 343 183 krooni. Käesolevaks

hetkeks on äriühing registrist kustutatud. Ühtlasi tuleb arvestada, et kostja I asutati alles

23.07.2010 ning tema varadeks oli vaid 2556 eurot. Arusaadavalt polnud kostja I suuteline oma

kohustust täitma. Nõude loovutamise leping sõlmiti hagejate survel. Kostja II oli Kuldkuu

Investeeringute aktsiaseltsi poolt võetud laenu käendajaks, kellelt hakati laenu tagastamist

nõudma ning keda hakati ähvardama füüsilise isiku pankrotimenetluse algatamisega. Nõude

loovutamise lepingu vastuolule heade kommetega viitab ka asjaolu, et loovutuse tasu maksmise

osa saab pidada krediidilepinguks, sest sellega nähti ette nõude loovutuse eest tasumine

järelmaksuga ja järelmaksule lisandus intress. Krediidilepingu puhul oleksid hagejad pidanud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt kontrollima laenuvõtja maksevõimekust.

Kuna nõude loovutamise leping on tühine, siis on tühised ka selle lisad.

8. Ka käendusleping on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Lisaks ei kontrollinud

hagejad kostja II võimekust käenduslepinguga võetavaid kohustusi täita. Lisakokkulepete

puhul ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Käesoleval juhul muudeti

lisakokkulepetega olemasoleva lepingu tingimusi, mitte ei tekitatud uut kohustust.

2-19-8159

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohtu 28.10.2019 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja I kasuks välja põhivõlgnevuse 540 000 eurot, intressi 499 892,06 eurot ja

29.05.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 63 720 eurot, kokku 1 103 612,06 eurot.

Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja põhivõlgnevuse 60 000

eurot, intressi 55 543,56 eurot ja 29.05.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas

7080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks

välja viivise 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summalt iga viivitatud päeva eest alates

30.05.2019 kuni tasumiseni. Maakohus määras kostja II vastutuse maksimaalsummaks hagejate

ees kokku 1 000 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ja määras, et

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

10. Maakohus tuvastas, et hagejate nõude aluseks on 06.04.2018 sõlmitud nõude

loovutamise lepingu muudatus. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 30 ja leidis, et

hagejad pole tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus. Kostja I üksnes kinnitas

olemasolevat kohustust, mis nähtub 06.04.2018 lisakokkuleppe sisust ja selle sõnastusest.

Lisakokkuleppe punktis E kostja I kinnitas, et temal eksisteerib lepingu punktis D nimetatud

võlgnevus hagejate ees, kusjuures kostja I tunnistas hagejate ees tingimusteta ning

tagasivõtmatult oma nimetatud võlgnevust. Tegemist on seega deklaratiivse võlatunnistusega.

Maakohus leidis, et antud juhul oli poolte tahe muuta nõude loovutamise lepingust tulenevat

kostja I ostuhinna tasumise kohustust ning ei nähtu poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu

nõude alus. Seega leidis maakohus, et 06.04.2018 võlatunnistuse andmise eesmärk oli anda

tagatis nn aluskohustuse, st nõude loovutamise lepingu alusel tasutava võla tagamiseks ja võlg

tuleb lugeda laenulepinguks. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge.

Deklaratiivse

võlatunnistuse

menetlusõiguslikuks

tagajärjeks

on

tõendamiskoormise

ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid

tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata

jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-

103-16, p 21).

11. Kostjad on esitanud vastuväite, mille kohaselt olid nõude loovutamise leping ja selle

viis lisa ning käendusleping tühised heade kommetega vastuolu tõttu. Maakohus leidis, et kostja

I ei ole tõendanud, et nõude sissenõudmine Kuldkuu Investeeringute aktsiaseltsilt või selle

kohustuste eest vastutavatelt kolmandatelt isikutelt oleks nimetatud hetkel olnud täiesti

lootusetu. 17.06.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks olnud nõude puhul oli

tegemist tagatud nõudega. Maakohus oli seisukohal, et nõude loovutamise lepingut ega selle

viit lisakokkulepet ei muuda tühiseks asjaolu, et nõude omandanud kostja I oli asutatud enne

nõude omandamist alles aasta tagasi ning nimetatud lepinguga võttis kostja I endale kohustuse,

mida äsja asutatud äriühing ei olnud väidetavalt suuteline täitma. Nõude loovutamise lepingu

täitmist tagas käenduslepingu kohaselt nii Kuldkuu Investeeringute aktsiaseltsi kui ka kostja I

tegelik kasusaaja kostja II, mistõttu vajadusel oli käendajal võimalik kas otse või läbi oma

otsese või kaudse kontrolli all olevate teiste äriühingute tagada kostjale I nõude loovutamise

lepingu täitmiseks vajalike rahaliste vahendite üleandmine. Tõendamata on kostjate väide, et

nõude loovutamise leping sõlmiti väidetavalt hagejate survel. 17.06.2011 nõude loovutamise

lepingut ei saa muuta heade kommete vastaseks asjaolu, et hagejad hakkasid nõudma laenu

tagastamist ning hoiatasid pankrotimenetluse alustamisega. Võlausaldajal on õigus nõuda

võlgnikult sissenõutavaks muutunud laenu tagastamist ning samuti on seadusega kooskõlas

pankrotiavalduse esitamisega hoiatamine. Samuti näitab kostjate käitumine pärast lepingu

sõlmimist, et leping ei sõlmitud sundolukorras. Kostjad tasusid pärast lepingu sõlmimist

2-19-8159

esimese lepingujärgse makse ning sõlmisid perioodil 2012-2018 nõude loovutamise lepingule

viis lisakokkulepet, millega pikendati põhivõlgnevuse jäägi ja intressi tagastamise tähtaega.

12. Nõude loovutamise lepingut ei ole võimalik käsitleda ei krediidilepinguna VÕS § 401

tähenduses ega tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses ning seega ei kohaldu nimetatud

lepingule vastutustundliku laenamise põhimõtted. Eeltoodust tulenevalt ei ole tühine

17.06.2011 nõude loovutamise leping ning seega ei ole tühised ka nõude loovutamise lepingu

suhtes koostatud viis lisakokkulepet.

13. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud põhjendustel tühine ka kostjaga II sõlmitud

käendusleping ega 06.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepingu muudatus kostjat II

puudutavas osas. Kostja II on täiendavalt käenduslepingu tühisuse asjaoluna toonud kohtu ette

väite, et kostja II ei ole väidetavalt kunagi omanud võimekust tasuda käenduslepinguga võetud

maksimaalset kohustust summas 1 000 000 eurot. Kostja II väide on tõendamata. Maakohtule

hagejate poolt esitatud elektroonilise kinnistusraamatu väljavõtete kohaselt kuulub kostjale II

kokku 7 kinnisasja, seega on tõendamist leidnud, et kostjal II on võimekus tasuda

käenduslepinguga võetud kohustust.

14. Maakohus leidis, et kuivõrd kostja on allkirjastanud võlatunnistuse ega ole tõendanud

võlatunnistuse aluseks oleva nõude puudumist, siis on võlatunnistus kehtiv ning kuulub

täitmisele. Maakohus tugines VÕS §-dele 8 lg 2, 76 lg 1, 82 lg 1 ja 7 ning leidis, et hagejatel

on õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Maakohus tugines VÕS § 145 lg-tele 1 ja 2 ja

rahuldas nõude kostjate vastu tervikuna. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu punkti 2.16

kohaselt kostja I poolt mistahes maksete teostamisel hagejatele tasutakse 90% summast

hagejale I ning 10% summast hagejale II.

Apellatsioonkaebus

15. Kostjad esitasid 29.11.2019 apellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad maakohtu otsuse

tervikuna, paluvad teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hagejate kanda.

16. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud hagejate nõude aluse.

Maakohus on ekslikult leidnud, et nõude alus on 06.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise

lepingu muudatus, kui hagiavalduses on märgitud nõude aluseks 17.06.2011 nõude loovutamise

leping ja selle lisad. Kostjad nõustuvad maakohtu järeldusega, et 06.04.2018 lisakokkuleppe

puhul pole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuid üllatuslik on maakohtu järeldus, et

tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Menetlusosalised ei ole selle kohta seisukohta

esitanud ja neilt ei ole selle kohta ka seisukohti küsitud, kuid tegemist on asjaoluga, mille

pinnalt hagi rahuldati. Ühtlasi on maakohus jätnud käsitlemata kostjate vastuväite selle kohta,

et on ebaselge, milline hageja millise nõude osa kostjale I loovutas ja kes on üldse tasunõude

omanikuks.

17. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping ja

käendusleping ei ole heade kommetega vastuolu tõttu tühised. Maakohus pole lähtunud kostjate

argumentide kogumist, vaid ebaõigesti lähtunud igast argumendist eraldi. Maakohus on

tuvastanud, et Kuldkuu Investeeringute aktsiaselts oli varatu, samas oli kohtu hinnangul

17.06.2011 nõude loovutamise lepinguga loovutatud nõude puhul tegemist tagatud nõudega,

mistõttu ei ole tegemist väärtusetu nõudega. Maakohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et

kui Kuldkuu Investeeringute aktsiaselts oli varatu, siis loovutatud nõue oli väärtusetu. Kostjale

II kuuluvad kinnistud ei näita kostja II võimekust nõuet käendada, kuna kinnistute väärtust pole

2-19-8159

asjas arutatud. Samuti on kinnisasjad valdavalt hüpoteegitud. Lisaks jääb selgusetuks, kuidas

kostjal II pidi kohtu hinnangul olema võimekus läbi kolmandate isikute tagada kostjale I

vajalike rahaliste vahendite olemasolu. Maakohtu seisukoht selle kohta, et tegemist ei olnud

krediidilepinguga, on põhjendamata. Samuti on maakohtu otsus põhjendamata kostjate esitatud

seisukohtade osas sundolukorra kohta.

Vastustajate seisukoht

18. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

20.

17.06.2011 sõlmisid hagejad ja kostja I nõude loovutamise lepingu, millega hagejad

loovutasid oma nõude (põhivõlg 1 000 000 eurot, intress 479 892 eurot) Kuldkuu

Investeeringute aktsiaseltsi vastu kostjale I. Kostja I kohustus nõude eest tasuma 1 426 246

eurot, samuti intressi ning maksetega viivitamisel kohustus kostja I tasuma viivist 0,2 % päevas.

17.06.2011 nõude loovutamise lepingut muudeti korduvalt. Viimase, hagejate ja kostjate vahel

06.04.2018 sõlmitud lepingu muudatusega kinnitas kostja I, et tal on tasumata põhivõlg 600 000

eurot ja intressid 483 435,62 eurot ning lepiti kokku, et seda käsitletakse konstitutiivse

võlatunnistusena. Pooled muutsid nõude loovutamise lepingut ja leppisid kokku, et kostja I

tasub hiljemalt 31.03.2019 põhivõla 600 000 eurot ja intressid 483 435,62 eurot. Täiendavalt

kohustus kostja I tasuma 31.03.2019 intresse 72 000 eurot ajavahemiku 01.04.2018 –

31.03.2019 eest. Nõude loovutamise lepingust tulenevad kohustused tagati hagejate ja kostja

II vahel 17.06.2011 sõlmitud käenduslepinguga, mille kohaselt oli kostja II vastutuse

maksimumsummaks 1 000 000 eurot. 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuses

kinnitas kostja II, et on nõus nõude loovutamise lepingu muutmisega ja võttis kohustuse nõude

loovutamise lepingu muudatuses kokkulepitud kostja I kohustusi käendada. Ühtlasi lepiti

kokku, et käendaja vastutuse maksimumsumma on 1 000 000 eurot.

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 06.04.2018 võlatunnistus on

deklaratiivne võlatunnistus, ja ei korda maakohtu põhjendusi. Ebaõige on kostjate seisukoht, et

võlatunnistuse selline kvalifitseerimine on pooltele üllatuslik. Hagejad tuginesid asjaolule, et

tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kostjad vaidlesid sellele vastu, esitamata küll

seisukohta, millise võlatunnistusega kostjate arvates tegemist on. Maakohtu 26.09.2019

määruses, milles anti pooltele lõplik tähtaeg seisukohtade esitamiseks, on märgitud, et

kohtupraktikas eristatakse konstitutiivset võlatunnistust ja deklaratiivset võlatunnistust ning

kohus võtab võlatunnistuse liigi osas seisukoha kohtuotsuses. Seega ei saanud olla kostjatele

üllatuslik, et maakohus kvalifitseerib võlatunnistuse deklaratiivseks võlatunnistuseks. Samuti

on põhjendamatu kostjate väide, et maakohus on ebaõigesti tuginenud 06.04.2018 nõude

loovutamise lepingu muudatusele, kuna hagejate nõude aluseks oli 17.06.2011 nõude

loovutamise leping ja selle lisad. Kolleegium märgib, et 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu

muudatus ongi üks 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu lisadest. Maakohus on tuginenud nii

17.06.2011 nõude loovutamise lepingule kui selle 06.04.2018 lisale.

2-19-8159

22. Kostjad leiavad, et 17.06.2011 nõude loovutamise lepingust ei selgu, milline hageja

millise nõude osa loovutas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel sisulist tähendust, et nõude

loovutamise lepingus ei ole hagejate nõuded eraldi välja toodud. Nõude loovutamise lepingu

kohaselt on Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi võlgnevus hagejate ees kokku 1 479 892

eurot, mis loovutatakse kostjale I. Kostja I kohustus selle eest tasuma hagejatele 1 426 246

eurot, millele lisandub intress. Ühtlasi lepiti kokku, et maksete teostamisel tasub kostja I

makstavast summast 90 % hagejale I ja 10 % hagejale II. Eeltoodust järeldub, et kostja I vastu

olevast kogunõudest kuulub 90 % hagejale I ja 10 % hagejale II. Sellisena on ka hagejad nõuet

käsitlenud ning maakohus on vastavalt ka hagi rahuldanud.

23. Kostjad avaldasid vastuses hagile, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping koos

lisadega on tühine, kuna kostjale I loovutatud nõue oli väärtusetu ja leping sõlmiti

sundolukorras. Maakohus sellega ei nõustunud. Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et

17.06.2011 nõude loovutamise leping koos lisadega ei ole tühine. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et

heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 p-de 1 ja

2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma

tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kolleegiumi arvates ei ole kostjad

tõendanud, et kostja I sõlmis 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu erakorralisest vajadusest

tulenevalt. Kostjad väidavad, et kostja I sõlmis 17.06.2011 lepingu seetõttu, et hagejad lubasid

kostja II vastu algatada pankrotimenetluse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide kinnitust

leidnud. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, et hagejad lubasid esitada kostja II vastu

pankrotiavalduse. Samuti ei ole hagejad seda väidet omaksvõtnud. Lisaks ei saaks hagejate

poolt kostja II suhtes pankrotiavalduse esitamisega hoiatamine olla TsÜS § 86 lg 2 mõttes

erakorraliseks vajaduseks kostja I jaoks lepingu sõlmimiseks. Õiguskirjanduses on selgitatud,

et tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on

eelkõige elu ja tervis, turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses

(vt. P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk

278). Kuna TsÜS § 86 lg 2 preambuli tingimused ei ole täidetud, siis ei saa leping olla heade

kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 2 alusel. Seda, et kostja I jaoks mingit sundolukorda ei

olnud, kinnitab ka see, et nõude loovutamise lepingut on hiljem korduvalt muudetud seoses

põhivõlgnevuse ja intressi tasumise tähtaegade pikendamisega. Lisaks ei ole kostjad tõendanud

nõude loovutamise lepingu äärmiselt ebasoodsaid tingimusi. Maakohus märkis põhjendatult,

et hagejate nõue Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi vastu oli tagatud 1 000 000 euro ulatuses

kostja II käendusega ning nõude loovutamisega kostjale I läks kostjale I üle ka nõude tagatis.

Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II ei olnud majanduslikult suuteline käenduslepingut,

millega oli tagatud kostja I nõue Kuldkuu Investeeringute AS-i vastu, täitma. Selle

tõendamiskoormis oli kostjatel, mitte hagejatel.

24. Kostja II on samadel asjaoludel tuginenud ka 17.06.2011 käenduslepingu, millega ta

käendas nõude loovutamise lepingust tulenevaid kostja I kohustusi, tühisusele. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa ka seda ning 06.04.2018 käenduslepingu muudatust pidada tühiseks TsÜS §

86 lg 2 alusel, kuna TsÜS § 86 lg 2 preambuli tingimused ei ole täidetud. Lisaks ei ole kostja

II tõendanud, et käenduse maksimumsumma oli tema varalist olukorda arvestades äärmiselt

ebaproportsionaalne. Kuna kostja II tugines sellele, et tal puudus maksevõime käenduslepingu

täitmiseks, siis oli kostjal II kohustus seda tõendada.

25. Kostjad leiavad, et kuna nõude eest pidi kostja I tasuma osamaksetena ja lisandus

intress, siis kohalduvad sellele ka krediidilepingu sätted ja vastutustundliku laenamise

2-19-8159

põhimõtted, mistõttu hagejad pidid kontrollima kostjate maksevõimekust. Ringkonnakohus

märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub krediidiasutusele (krediidiasutuste

seadus § 83 lg 3). Kostjad ei ole tõendanud, et hagejad oleksid krediidiasutused. Lisaks ei tooks

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa krediidilepingu tühisust (vt Riigikohtu

13.03.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 14). Käendaja suhtes aga vastutustundliku

laenamise põhimõte ei kehti (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48).

Seega on alusetud kostjate väidet, mis puudutavad vastutustundliku laenamise põhimõtte ja

kostjate maksevõime kontrollimise nõuete rikkumist.

26. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna kostja I on

allkirjastanud 06.04.2018 võlatunnistuse ega ole tõendanud nõude puudumist, siis tuleb hagi

kostja I vastu rahuldada. Põhjendatud on ka võlatunnistusega mittehõlmatud intressinõue

perioodi 01.04.2018 – 31.03.2019 eest summas 72 000 eurot, millise maksmise kohustuse võttis

kostja I 06.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuses (p 2.2.2.8). Samuti on põhjendatud

viivise nõue. Kuna käendusleping ei ole tühine, siis on maakohus põhjendatult rahuldanud hagi

ka kostja II vastu. Nõude arvestuslikule küljele ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Ülaltoodust

tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta menetluskulude

jaotust maakohtus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad hagejate

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda

(TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse

kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu