2-18-115468/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16.04.2020 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.

4. Rahuldada

kostja

taotlus

ringkonnakohtu

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud

menetluskulude summaks apellatsioonimenetluses 420 eurot ja mõista see summa

hagejalt OÜ Cavere Õigusbüroolt kostja XX kasuks välja.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

19.08.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-115468

Kohtuasi

OÜ Cavere Õigusbüroo hagi XX (X) vastu võla

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.04.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

OÜ Cavere Õigusbüroo apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 931,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Cavere Õigusbüroo (registrikood 11095529),

esindaja Kerli Kaasik

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Reimo Mets

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. OÜ Cavere Õigusbüroo (hageja/õigusbüroo) esitas 23.07.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu võla nõudes, mille Pärnu Maakohus lõpetas ja andis

lahendamiseks üle Harju Maakohtule. Hageja esitas hagi 18.09.2018, milles nõudis kostjalt

1 810,81 eurot (võlg 1 514,40 eurot ja viivis 296,41 eurot 23.07.2018 seisuga) ning

edasiulatuvat viivist alates 24.07.2018 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras.

Hageja nõude aluseks oli poolte vahel suuliselt sõlmitud kokkulepe õigusabi osutamiseks, mille

kohaselt õigusbüroo pidi nõustama kostjat vajalikes toimingutes ja suhtlustes ning koostama

vajaliku dokumentatsiooni ning kostja kohustus tasuma osutatud teenuse eest arvestusega

120 eurot tunnis, millele lisandus käibemaks. Hageja esitas lepingu alusel 02.02.2016 kostjale

arve nr 161003 summas 1 514,40 eurot. Arve saajaks oli kostja ning tasumise tähtaeg oli

09.02.2016 tellitud teenuste eest perioodil 17.09.2015-23.11.2015. Kostja ei esitanud kordagi

õigusbüroole ühtegi vastuväidet esitatud arve osas ning kuni kostja vastuseni ei olnud hageja

kostja sellistest väidetest üldse teadlik. Arvele esitatud vastuväited olid pahatahtlikud. Hageja

poolt tehtud tööd nähtuvad ka arve spetsifikatsioonist. Tegelikkuses kostja aktsepteeris arvel

teostatud tööd, teenused olid tellitud kostja poolt ja kostja huvides.

Hageja esindas varasemalt Oilstreet OÜ-d ning hageja esitas äriühingule osutatud teenuste eest

ka arved (ühelgi arvel märgitud teenused ei kattu kostjale esitatud arve sisuga). Olukorras, kus

äriühingule oli nimetatud ajutine pankrotihaldur või välja kuulutatud pankrot, ei saa juhatuse

liige võtta enam äriühingule mingeid kohustusi, sh kohustust tasuda õigusabi eest. Seega

vastava õigusabi eest peab tasuma isik, kes oli õigusabi tellinud ehk kostja isiklikult. Peale

Oilstreet OÜ-le ajutise halduri nimetamist selgitas õigusbüroo kostjale, et ta ei saa esitada

edaspidi õigusabi arveid äriühingule, kuivõrd vastava kulu tegemiseks peaks andma oma

nõusoleku ajutine pankrotihaldur, kuid kuna õigusabi osutatakse eelkõige juhatuse liikmele, siis

ei ole ajutisel halduril põhjust vastava nõusoleku andmiseks. Samuti selgitas hageja, et

edaspidised arved esitatakse kostjale eraisikuna, millega kostja ka nõus oli. Kostja lubas ka

äriühingu tasumata arved isiklikult ära tasuda ning ühe makse ta ka 13.10.2015 summas

750 eurot teostas.

Hageja avaldas kohtuistungil, et hageja viga oli see, et ta ei vormistanud uut kliendilepingu

muudatust kirjalikult, kus kostja oleks kliendiks märgitud. Kostja oli äriühingu juhatuse liige,

kelle käest pankrotihaldur küsis teavet. Hageja oli istungil kostja huvides selleks, et abistada tal

esitada haldurile õige teave.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, kuna see oli põhjendamata ja tõendamata. Poolte vahel puudus

leping. Õigusabiteenust osutati Oilstreet OÜ huvides ja kokkuleppe pooleks oli kostja kui

äriühingu seaduslik esindaja, mitte kostja kui füüsiline isik. Hageja samastas meelevaldselt

kostja isiku juriidilise isikuga. Õigusbüroo ja Oilstreet OÜ lepingut ei muudetud ja samuti

polnud

lepingust

tulenevad

kohustused

kostjale

üle

läinud.

Äriühingu

pankroti

väljakuulutamise tagajärjel ei muutunud leping tühiseks. Hageja osutas teenust pärast pankroti

väljakuulutamist äriühingule ja seda tegi ta enda riisikol. Kõik arves märgitud toimingud tegi

hageja äriühingu pankrotimenetluse raames. Hageja ei andnud nõu kostjale isiklikult ega

esindanud kohtumenetluses kostjat kui füüsilist isikut. Üksnes arve esitamine kostjale ei tõenda

lepingulise suhte olemasolu poolte vahel. Hageja oli varasemalt (sh ka pankrotimenetlusega

seotud) õigusnõustamise arved esitanud äriühingule, mitte kostjale kui füüsilisele isikule.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras

menetluskulud rahaliselt kindlaks ning mõistis need hagejalt kostja kasuks välja 820 euro

ulatuses.

Hageja nõudis kostjalt lepingu täitmist ja viivise tasumist. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit

selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud leping kostja kui füüsilise isiku esindamiseks

Oilstreet OÜ pankrotimenetluses. Kuigi seadus ei näe õigusteenuse osutamise lepingule ette

kohustuslikku vormi, siis võis pooltevaheline leping olla lisaks eelduslikule kirjalikule vormile

sõlmitud ka suulises vormis või näiteks e-posti kaudu tahteavalduste vahetamise teel. Kohus

pidas ebausutavaks, et mõistlik majandus- ja kutsetegevuses õigusteenust osutav isik läheks

kedagi kohtusse esindama ilma kirjaliku lepinguta. Seega ei olnud eluliselt usutavad hageja

väited lepingu olemasolu kohta kostjaga. Hageja ühtegi tõendit poolte vahel sõlmitud lepingu,

selle aja, tingimuste või muude oluliste asjaolude kohta ei esitanud. Leping võidi sõlmida juhul,

kui kostja oleks andnud peale arve esitamist oma nõustumuse hagejale. Hageja ei tõendanud

kostja nõustumuse andmist lepingu sõlmimiseks.

Hageja

ei

esitanud

ühtegi

Oilstreet

OÜ

pankrotimenetluses

kohtule

esitatud

menetlusdokumenti, millest nähtuks kostja esindamine selles asjas. 01.10.2015 kohtuistungi

protokollist tsiviilasjas nr 2-15-10190 nähtus, et istungil osales kostja võlgniku seadusliku

esindajana ning teda ei esindanud sellel istungil hageja. Hageja osales istungil äriühingu

esindajana. Õigusbüroo arve nr 161003, mille tasumist hageja kostjalt nõuab, spetsifikatsioonist

nähtub, justkui oleks õigusbüroo esindanud kostjat 01.10.2015 kohtuistungil. Nimetatu oli

vastuolus kohtuistungi protokolliga. Hageja esitatud kirjavahetus kostjaga ei tõendanud

pooltevahelise lepingu olemasolu. E-kirjad tõendasid, et kostja pidas kirjavahetust

õigusbürooga kui äriühingu juhatuse liige, mitte kui füüsiline isik. Kostja allkirjastas enda

saadetud kirjad kui juhatuse liige. Asjaolu, et pooled suhtlesid e-kirjades üksteisega

familiaarselt ja eesnimesid kasutades, ei tõendanud, et nende vahel oleks olnud sõlmitud

käsundusleping või muu leping õigusteenuse osutamiseks. Asjaolu, et kostja tasus äriühingu

kohustuse hagejale, ei tõenda, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud leping. Igaühel oli õigus

tasuda arve teise isiku eest ning selline kohustuse täitmine ei too üldjuhul kaasa lepingulist

suhet maksja ning arve esitaja vahel.

Kohus ei hinnanud võimalikku õigussuhet käsundita asjaajamise sätete alusel, sest hageja ei

esitanud ühtegi tõendit, millest võis järeldada, et hageja oli kostjat selle alusel esindanud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada ning panna menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebusega seotud

menetluskulud 225 eurot (riigilõiv) palus hageja välja mõista kostjalt.

Maakohus hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ning rikkus nii materiaalõiguslikke kui ka

menetlusõiguslikke norme, mis kokkuvõttes viis ebaõige lahendi tegemiseni. Kohus jättis osad

apellandi esitatud tõendid ja seisukohad tähelepanuta.

Vaidluse all oli küsimus, kas leping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel või hageja ja Oilstreet

OÜ vahel. Maakohus leidis valesti, et leping poolte vahel pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Mitteadvokaadist esindajale ei kohaldu kohustus sõlmida kirjalikku lepingut. Kostja

esindamine kohtus oli vaid üks osa õigusteenusest. Maakohus lähtus oma otsuse põhjendustes

alusetult üksnes eeldusest, et õigusbüroo esindas kostjat ainult kohtumenetluses ning jättis

tähelepanuta arvel toodud spetsifikatsiooni ja selgitused teostatud tööde osas. Maakohus jättis

tähelepanuta asjaolu ja tõendid, et 04.09.2015 kohtumäärusega nimetati äriühingule ajutine

pankrotihaldur ning 30.10.2015 kohtumäärusega kuulutati välja äriühingu pankrot. Hageja

selgitas kostjale, et ta ei saa esitada arveid äriühingule. Ajutise halduriga suhtlusel vajas abi just

eelkõige kostja kui juhatuse liige, kellele esitati päringuid, küsimusi ja kes soovis ka enda

esindamist kohtuistungil. Asjaolu, et kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja esindas kostjat

kui äriühingu juhatuse liiget, ei tähenda seda, et hageja oleks esindanud äriühingut. Maakohus

jättis nimetatud seisukohad tähelepanuta. Samuti jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et kostjal

puudus õigus võtta äriühingule kohustusi.

Maakohus asus alusetult seisukohale, et õigusbüroo poolt esitatud e-kirjad ei tõenda teenuse

osutamist kostjale isiklikult. Õigusbüroo töötaja saatis 17.11.2015 ehk peale äriühingu pankroti

väljakuulutamist kostjale pankrotimenetluse jaoks menetlusdokumendi. Samuti esitati kostjale

teadmiseks hageja enda poolt kohtule esitatavad seisukohad. Antud menetlusdokumentide näol

ei olnud ega saanudki olla tegemist Oilstreet OÜ poolt tellitud menetlusdokumentidega, kuna

selleks ajaks oli juba välja kuulutatud Oilstreet OÜ pankrot ja seega saanuks õiguslikke

dokumente tellida äriühingule üksnes pankrotihaldur. Nimetatud tõendiga koos tuli vaadelda

ka hageja 03.07.2019 menetlusdokumendi lisa 14, millest nähtus, et kostja küsis ise hagejalt,

mis kell homme talle sobib kokku saada ja võlausaldajatele juhiseid anda. Seega oli selge, et

kostja soovis, et hageja tema huvides aitaks konsulteerida ka osasid võlausaldajaid. Osa

teostatud töid oli tehtud teiste võlausaldajate ja kostja esindamiseks ning kostja tellimusel, mitte

äriühingu tellimusel. Maakohus jättis nimetatud asjaolud tähelepanuta.

Menetluskulud tulnuks jätta poolte endi kanda. Hageja osutas kostjale ja kostja huvides

õigusabi teenust ning kostja jättis temale esitatud arve tasumata. On äärmiselt ebaõiglane, kui

kirjaliku kliendilepingu puudumise tõttu jätaks kohus hagiavalduse rahuldamata ja nõuaks

hagejalt veel kostja menetluskulude hüvitamist.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud 702 eurot (lepingulise esindaja tasu) hageja kanda. Maakohus ei rikkunud

õigusnorme ning jõudis õige järelduseni.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse

norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei

korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Praeguses asjas taandus vaidlus sellele, kas poolte vahel oli sõlmitud suuline leping

õigusteenuse osutamiseks, sh ka kohtus esindamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et varasemalt

osundas hageja Oilstreet OÜ-le õigusteenust seoses selle pankrotimenetlusega tsiviilasi 2-15-

10190 (leping dlk 181-182). Hageja tugineb sisuliselt sellele, et pärast äriühingu pankroti

väljakuulutamist sõlmis hageja kostjaga suulise lepingu, mille sisuks oli kostja esindamine

seoses äriühingu pankrotimenetlusega (õigusteenus hõlmas ka kohtuväliseid toiminguid).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud, kuigi TsMS §

230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja väited Oilstreet OÜ pankroti väljakuulutamise kohta ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks, sest pelgalt faktist, et kuulutati välja äriühingu pankrot, ei saa tuletada, et hageja

ja kostja sõlmisid suulise õigusabi osutamise lepingu. Seadusest ei tulene, et võlgniku pankroti

väljakuulutamisega lõpeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud (Riigikohtu 22.11.2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16 p 12). Hageja ei ole menetluses ise tuginenud asjaolule, et tema

leping äriühinguga oleks lõppenud või seda oleks muudetud. Pankroti väljakuulutamine ei loo

ega lõpeta lepinguid ja seetõttu ei ole hageja väited Oilstreet OÜ pankroti väljakuulutamise

osas asjakohased lepingu sõlmimise fakti tuvastamisel.

VÕS § 9 lg 1 näeb ette, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Olukorras, kus hageja viitas lepingu

olemasolule, tuli hagejal ka tõendada, et kostja andis nõustumuse sellise lepingu sõlmimiseks.

Sellist nõustumuse olemasolu hageja ei tõendanud. Väljastatud arve ei ole nõude alus

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 14 neljas lõige), st hageja poolt arvele märgitud

kostja nimi ei tõenda pooltevahelise lepingu olemasolu. Õigusteenuse saaja kui võlgniku

kohustusi võis VÕS § 78 lg 1 järgi täita kostja kolmanda isikuna, mistõttu ei oma tähtsust, kes

tasus hageja väljastatuid arveid. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et ka hageja poolt

03.07.2019 menetlusdokumendis esitatud kirjavahetus (dlk 133,140,151, 156-177) ei tõenda,

et hageja ja kostja kui füüsiline isik oleksid sõlminud õigusteenuse osutamiseks lepingu. Ka

õigusbüroo töötaja 17.11.2015 saadetud e-kiri ei ole selleks piisav tõend (dlk 133-139).

Maakohus hindas hageja poolte esitatud kirjavahetust ja jõudis selle pinnalt õigele järeldusele.

Kohtule esitatud tõendite ja asjaolude pinnalt ei saa välistada, et hageja ja kostja vahel võisidki

teatud suulised kokkulepped eksisteerida, kuid muude kokkulepete tuvastamiseks puudus

kohtul alus. Selliste kokkulepete olemasolu, nagu väidab hageja olemas olevat, pole maakohus

tuvastatud.

Hageja tõi esile, et asjaolu, et kohtuistungi protokollist nähtus, et hageja esindas kostjat kui

äriühingu juhatuse liiget, ei tähenda seda, et hageja oleks esindanud äriühingut. Maakohus

leidis, et hageja oleks saanud tõendada kaudsete tõenditega (näiteks tsiviilasjas antud kirjalik

või suuline volitus), et ta esindas kostjat. Maakohus tuvastas, et hageja osales 01.10.2015

tsiviilasja nr 2-15-10190 istungil kui Oilstreet OÜ lepinguline esindaja (protokoll dlk 153-

155). Ka 04.09.2015 ja 30.10.2015 määrustest (dlk 117-121, 123-131) tsiviilasjas nr 2-15-

10190 ei nähtu, et hageja oleks esindanud kostjat. Menetlusosalistel on õigus ise otsustada oma

esindusõiguse üle. Seega oli poolte õigus avaldada kohtule asjakohased andmed esindusõiguse

kohta. Tulenevalt TsMS § 226 lg-st 1 kontrollib kohus kohtumenetluses esindusõigust. Juhul

kui esindusõigus oli ebaõigesti tuvastatud või selle märkimisel tekkis viga, siis tulnuks see

probleem lahendada tsiviilasja nr 2-15-10190 käigus.

Maakohus ei tuvastanud, et pooltevaheline leping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Maakohus pidas ebausutavaks, et mõistlik majandus- ja kutsetegevuses õigusteenust osutav

isik läheks kedagi kohtusse esindama ilma kirjaliku lepinguta ning seetõttu ei olnud eluliselt

usutavad hageja väited lepingu olemasolu kohta kostjaga. Hageja ei ole toonud

apellatsioonkaebuses selliseid asjaolusid, mis lükkaksid maakohtu seisukoha ümber.

7. Hageja vaidlustab menetluskulude jaotuse ja menetluskulude tema kanda jätmise. Hageja

leiab, et maakohus oleks pidanud jätma kõik menetluskulud poolte endi kanda, kuna

tegelikkuses osutas hageja teenust, kuid tal jäi tasu selle eest saamata.

Ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse selle väitega ei nõustu. TsMS § 162 lg 4 kohaselt

võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest,

vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda (Riigikohtu 26.01.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu

diskretsiooniotsusega. Ringkonnakohus ei näe põhjust muuta maakohtus kantud

menetluskulude jaotust. Maakohus jättis õigesti kulud kaotaja poole kanda TsMS § 162 lg 1

alusel.

Menetluskulud

8. Tulenevalt TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu hageja kanda.

9. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse

alusel kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse.

Kostja kulud olid lepingulise esindaja tasu 585 eurot 4,5 tunni eest tunnihinnaga 130 eurot

(apellatsioonkaebusega

tutvumine

ja

seisukoha

kujundamine

30 minutit

ning

apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 4 tundi). Lepingulise esindaja tasule lisandus 20%

käibemaks ja seega olid esindajakulud kokku 702 eurot (tasu 585 eurot + käibemaks

117 eurot). Tunnitasu suurust sai lugeda põhjendatuks, kuna tegemist oli spetsiifilise

õigusvaidlusega. Hageja leidis, et kostja põhjendatud kulu ringkonnakohtus oli 480 eurot

(esindaja tasu 4 tunni eest hinnaga 100 eurot tunnis (nagu leidis ka maakohus), millele lisandus

käibemaks 20%).

Ringkonnakohus, vaadanud läbi kostja menetluskulude nimekirja, määrab TsMS § 174 lg 1 ja

§ 175 lg 1 alusel kindlaks, et kostja lepingulise esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud

kokku 3,5 tunni ulatuses arvestades apellatsioonkaebuse ja kostja vastuse sisu.

Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg

1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust. Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb

hinnata igas kohtuasjas eraldi (Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p

14). Arvestades tsiviilasja mahukust ja keerukust saab mitteadvokaadist esindajakulusid

pidada põhjendatuks käesolevas kohtuasjas 100 eurot tunnis (käibemaksuta) - tegemist oli

vähemahuka vaidlusega, milles hageja nõudis lepingu täitmist suulise õigusabiteenuse lepingu

alusel. Lahendatav vaidlus polnud spetsiifiline ega tavapärasest keerukam. Kohus mõistab

menetluskulud 420 eurot (3,5 tundi x 100 eurot + 20% käibemaks) hagejalt kostja kasuks välja.

10. Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada TsMS § 178

ettenähtud alustel ja korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing