1-20-4722/4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

18. august 2020, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-20-4722 (119730000289)

Kohtunik

Ivi Kesküla

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X OÜ esindaja vandeadvokaat Kristi Rande,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määrus muutmata ja X OÜ esindaja

vandeadvokaadi Kristi Rande kaebus rahuldamata.

2. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kriminaalasjas nr 19730000289 alustati 03.10.2019. a menetlust KarS § 201 lg 2 p 2 ja lg 3

tunnustel selles, et 29.07.2019. a on X OÜ juhatuse liige YY, omamata selleks osaniku AS G

esindaja CC nõusolekut, teinud H OÜ kasuks viimase juhatuse liikme KK suuniste alusel X OÜ

nimel võlanõude hüvitamise ülekande summas 250 000 eurot Advokaadibüroo Q pangakontole

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

12.11.2019. a esitati YY-le kahtlustus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Kahtlustatavana ülekuulamisel YY ütlusi ei andnud.

2. 23.04.2020. a koostas PPA eriasjade uurija prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse, millele samal päeval andis nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör.

Kriminaalasi lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leiti, et YY tegevuses puudub omastamise koosseisu

objektiivse koosseisuelemendina ebaseaduslikkus, mistõttu tuleb kriminaalasja menetlus

lõpetada KarS § 201 lg 2 p 2 osas kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kuivõrd füüsilise isiku poolt kuriteo toimepanemist ei ole tuvastatud, ei ole võimalik teha

karistusõiguslikku etteheidet ka juriidilisele isikule. Seetõttu lõpetati KarS § 201 lg 3 osas

kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Määruses leiti, et kriminaalmenetluse kulud puuduvad.

3. 05.05.2020. a registreeriti X OÜ esindaja kaebus PPA 23.04.2020. a kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse peale kriminaalasjas nr 19730000289, milles taotletakse nimetatud

määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Samuti taotletakse kannatanu lepingulise

esindaja kulude menetluskulude hulka arvamist ja vajadusel nende hüvitamise otsustamist.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

4. Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määrusega rahuldati X OÜ esindaja kaebus

menetluskulude osas. Kriminaalmenetluse lõpetamise osas leidis Riigiprokuratuur, et

kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud

asjaolud ei anna alust selle menetlusotsuse tühistamiseks.

5. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalasjas nr 19730000289 uuritava kuriteofakti

(29.07.2019. a on X OÜ juhatuse liige YY, omamata selleks osaniku AS G esindaja CC

nõusolekut, teinud H OÜ kasuks viimase juhatuse liikme KK suuniste alusel X OÜ nimel

võlanõude hüvitamise ülekande summas 250 000 eurot Advokaadibüroo Q pangakontole) kohta

on asjaolusid arvestades kogutud võimalikud tõendid ja lisatõendite kogumise võimalused on

ammendunud.

Eeltoodust lähtuvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasjas nr 19730000289 on võetud vastu

õige otsus menetluse lõpetamise osas kuriteotunnuste ehk kriminaalmenetlusega jätkamiseks

vajaliku aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur nõustus lõpetamise määruse põhistustes

esitatud järeldustega. Riigiprokuratuur lisas täiendavalt järgmist.

5.1. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on

tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tõendatus on

kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas

või puuduvad.

Riigiprokuratuur märkis, kuna YY ega KK kriminaalmenetluses ütlusi ei andnud, siis tuleb

kaebus

lahendada

lähtudes

kriminaalmenetlusega

kogutud

muudest

andmetest.

Riigiprokuratuur ei nõustunud kaebaja arvamusega, et kriminaalmenetluse lõpetamise

põhjendused on äratuntavalt otsitud eesmärgiga leida alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks,

kuivõrd kriminaalasja lahendamisel ei saa mööda vaadata andmetest, mida on võimalik ja

tulebki käsitada KrMS § 7 lg-le 3 vastava asjaoluna.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtub kokkuvõtvalt, et lähtuvalt

määruses refereeritud tõenditest ei tuvastatud kuriteo toimepanemist YY poolt.

5.2. Menetleja on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ühe kuriteokoosseisu välistava

asjaoluna tuvastanud, et kuivõrd laenude teenindamine oli osa X OÜ igapäevasest

majandustegevusest, kuulus põhikirja punkti 4.1 kohaselt pädevus laenude teenindamisega

seotud otsuste vastuvõtmiseks juhatusele.

Kaebuses selle seisukohaga ei nõustuta, vaid väidetakse, et kannatanu poolt investoritelt

kaasatud laenud olid vajalikud majandustegevuse võimaldamiseks ega ole käsitletavad

igapäevase majandustegevuse osana, milleks oli tarbimislaenude andmine, nagu eelpool

märgitud. Kaebuses leitakse, et kannatanu majandustegevuse võimaldamiseks laenude võtmine

on käsitletav finantsotsustusena, milline väljub tavapärasest majandustegevusest ning on

põhikirja punkti 3.1.20 kohaselt üksnes osanike pädevuses.

Riigiprokuratuuri hinnangul ei ole materjalidest nähtuvalt vastuvaidlematult ümber lükatav, et

YY-le ette heidetav ülekanne ei mahu äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidesse.

Riigiprokuratuur viitab tunnistaja CC ütlustele, millest nähtuvalt laenati raha investoritelt

juurde ja maksti ka tagasi ning selline raha ringlus oli pidev ning seejuures laenulepinguid

allkirjastas YY. Eri investoritelt oli kokku sisse laenatud raha u 30 M eurot, seega moodustas

YY-ga seostatud laenu summa kogu laenuvarast väga väikese osa.

27.11.2019. a on tunnistajana üle kuulatud RR, kelle selgituse kohaselt väljamaksete tegemisse

X OÜ osanik ei sekkunud ning osaniku otsust väljamaksetele ei eelnenud, seda ka juhul, kui

väljamakse oli suurem kui 20 000 eurot. Seega on võimalik kriminaalmenetluse materjalide

pinnalt järeldada, et YY-le etteheidetav rahaülekanne saab olla käsitatav äriühingu igapäevase

majandustegevusena, mis tähendab, et sellest kriteeriumist lähtuvalt ei pidanud tal ülekande

tegemiseks olema osanike otsust nagu seda nõuavad äriühingu põhikirja p-d 3.1.20 ja 3.1.33.

5.3. Riigiprokurör märkis seoses äriühingu põhikirja punktiga 3.1.37, millisele tuginetakse ka

kuriteokahtluses järgmist.

Nimelt ei ole toodud sätte sõnastuse lõpuosa ehk just see osa, mis on aktuaalne käesoleva

kriminaalmenetluse jaoks, üheselt arusaadav, kuna sisaldab Riigiprokuratuuri hinnangul ilmselt

sõnastusvigu: „3.1.37. … maksta tagasi mistahes ühingu või selle tütarettevõtete juhile või

vanemtöötajale või mistahes sellisele seotud isikule mistahes aeg-ajalt tasumata laenu ühingult

või selle tütarettevõtetelt enne selle tagasimakse tähtaega;“. Täpsemalt on käesoleval juhul

olulised, kuid seejuures ebaselged fraasid: „mistahes sellisele seotud isikule“ ja „mistahes aeg-

ajalt tasumata laenu“. Kuigi õiguse tõlgendamise reeglite abil on võimalik see säte täita

konkreetse sisuga, siis pole teada ega pole olnud senise kriminaalmenetlusega võimalik

tuvastada, et kuidas võis mõista ja sisustada seda sätet YY ning kas saab pidada võimalikuks

sätte sellist tõlgendust, mis YY tegevust õigustavalt välistab kriminaalmenetluse tema suhtes.

Nimelt fraas „mistahes sellisele seotud isikule“ võimaldab Riigiprokuratuuri hinnangul

tõlgendust, et silmas peetakse isikut, kes on seotud ühingu või selle tütarettevõtetega. YY-le

ette heidetav ülekanne tehti H OÜ-le, mis teadaolevalt ei ole X OÜ ega selle tütarettevõte.

Kriminaalmenetlusega ei ole tuvastatud, et YY oleks H OÜ osanik, tegelik kasusaaja või muul

alusel kvalifitseeruks „seostatud isikuks“.

Teise küsitava fraasi – „mistahes aeg-ajalt tasumata laenu“ – osas võib tõlgendada fraasiosa

„aeg-ajalt tasumata“ kui täpsustust, et millise tunnusega laenu konkreetselt selles sättes silmas

peetakse. Riigiprokuratuur leidis, et andmetes YY-ga seotud äriühingu H OÜ poolt X OÜ-le

antud laenu ega H OÜ-le tehtud ülekande kohta ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et

tegemist oleks aeg-ajalt tasumata laenuga.

Eeltoodust tulenevalt saab Riigiprokuratuuri hinnangul olla vaieldav, kas 29.07.2019. a YY

tehtud rahaülekanne H OÜ kasuks on selline tehing, mida ta kannatanu põhikirja p-ist 3.1.37

tulenevalt ei saanud juhatuse liikmena ise teha, vaid selleks pidanuks olema äriühingu osaniku

nõusolek.

5.4. Seoses küsimusega osaniku nõusoleku puudumisest kui vastuseisust raha ülekandmiseks

H OÜ-le leidis Riigiprokuratuur, et ka selles osas on asjaolusid, mida tuleb tõlgendada

kahtlustatava kasuks KrMS § 7 lg 3 mõttes ja seetõttu toetavad kriminaalmenetluse lõpetamist.

Nii saab Riigiprokuratuuri hinnangul siiski olla vaieldav ka see, kas YY tegi vaidlusaluse

ülekande osaniku nõusolekuta või vastuseisul, olgugi et CC nii väidab. Nimelt on 27.11.2019.

a tunnistajana üle kuulatud RR, kelle selgituse kohaselt väljamaksete tegemisse X OÜ osanik

ei sekkunud ning osaniku otsust väljamaksetele ei eelnenud, seda ka juhul, kui väljamakse oli

suurem kui 20 000 eurot. Tunnistajana ülekuulamisel on CC väitnud, et investoritelt raha

laenamise ja neile tagasi maksmise otsused on läbi räägitud tema ja YY vahel suuliselt. Seega,

kuigi kaebaja äriühingu põhikirjas oli sätestatud osaniku otsuse regulatsioon ja kokku lepitud

ülekannete tegemise protsess, siis (nagu ka menetleja on välja toonud) X OÜ osanikul ei olnud

tavaks vormistada osanike otsuseid kirjalikult. Põhikiri, mille nõuetele kaebaja viitab, sätestab

konkreetse korra ja ka konkreetse vormi, kuidas peavad osanikud otsuseid vastu võtma. Samas

on tunnistaja CC oma ütlustes kinnitanud, et otsuseid tegi ta suuliselt, st ta ise ei pidanud kinni

äriühingu põhikirjas sätestatud nõuetest. Seepärast ei saa Riigiprokuratuuri hinnangul pidada

ekslikuks menetleja järeldust, et X OÜ rahade maksmise korralduses ei pruugitud kehtestatud

protseduurireegleid tingimata ja alati vääramatult järgida ning reeglitest irdumine automaatselt

ei tõenda tehingule osaniku nõusoleku puudumist ega tema vastuseisu sellele.

Tunnistaja CC ütluste kohaselt oli investoritega läbirääkimised laenude alahindamiseks 30%,

sh ka YY-ga, kuid konkreetseid kokkuleppeid siiski ei olnud sõlmitud ja läbirääkimised ei olnud

lõppenud. Seega oli 30% vähendamine alles arutamisel ja seejuures on tegemist lepingulise

suhtega ehk väidetavaid vähendamisi ei saanud kehtestada kohustuslikuna ühepoolselt.

Tunnistaja RR ütluste kohaselt olid aktsionärid augustis 2019. a võtnud vastu otsuse vähendada

osanikega seotud krediidijääki 30% võrra ning kokkuleppeid tehti osanikega. YY ei olnud

kõnealusel ajal X OÜ osanik ega selle omaniku aktsionär ning ülekanne H OÜ-le oli tehtud

enne augustit, 29.07.2019.

Riigiprokuratuuri hinnangul omab samavõrra tähendust ka see, et raha ülekandmise

ebaseaduslikkus on rajatud tunnistaja väitele, et selliseid küsimusi ta lahendas suuliselt koos

YY-ga ja tema selleks konkreetseks ülekandeks nõusolekut ei andnud. Kuigi YY

kriminaalmenetluses sisulisi ütlusi ei andnud, on ta kahtlustatavana ülekuulamisel siiski

otsesõnu eitanud kahtlustuses kirjeldatud teo toimepanemist, so osaniku nõusolekuta tehingu

tegemist, kuid ei ole seejuures täpsustanud, et kas see tähendab, et tal võis tehinguks olla

osaniku nõusolek või sellist nõusolekut ei olnud vaja. Riigiprokuratuuri hinnangul on need

asjaolud käsitatavad sõna sõna vastu olukorrana.

5.5. Riigiprokuratuur ei nõustunud kaebuses toodud väitega, mille kohaselt on menetleja

hinnanud tõendeid valesti ja jätnud osa tõendeid üldse kogumata ning see on viinud

ebaseadusliku otsustuseni menetluse lõpetamiseks.

Riigiprokuratuur märkis, et KrMS § 211 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk koguda

tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Riigiprokuratuuri hinnangul on

menetleja kriminaalmenetluses kogunud andmeid ulatuses, mis võimaldavad teha järeldusi ja

hinnata kriminaalasja lahendamise perspektiive ning seda ka kriminaalasjas süüdistuse

esitamise osas. Kuna senise kriminaalmenetluse käigus on kogunenud piisavalt andmeid,

millest on võimalik sedastada kahtlusi YY süüdiolekus KrMS § 7 lg 3 mõttes ja need ei ole

süüdistuse

esitamiseks

piisava

kindlusega

kummutatavad,

vaid

on

käsitatavad

kriminaalmenetlust välistava asjaoluna ja seetõttu on põhjendatud kriminaalmenetluse

lõpetamine ilma tõendite kogumise jätkamiseta või seni kogutud andmete ülekontrollimiseta

täiendavate tõendite kogumisega.

6. Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole kinnitust

leidnud, et YY tegevus vastaks KarS §-s 201 sätestatud kuriteokoosseisule. Esitatud kaebusest

ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu fakte, mille pinnalt oleks võimalik sedastada, et

kõnealune

kriminaalmenetluse

lõpetamine

oli

alusetu

või

ennatlik.

Seetõttu

on

kriminaalmenetluse lõpetamine olnud seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jättis Riigiprokuratuur

esitatud kaebuse rahuldamata.

7. Seoses menetluskuludega märkis Riigiprokuratuur järgmist.

Nimelt on kaebuse kohaselt menetleja ekslikult asunud seisukohale, et menetluskulud

puuduvad, kuid menetluskuludena oleks tulnud arvestada kannatanu lepingulise esindaja tasu

ja otsustada selle hüvitamine. Riigiprokuratuur nõustus viidatud osas kaebajaga ja leidis, et

kaebus kuulub menetluskulude osas rahuldamisele.

Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, arvestades kriminaalasja mahtu, keerukust ja iseärasusi,

et taotlus tuleb mõistlikus ulatuses rahuldada, st hüvitada kannatanule KrMS § 175 lg 1 p 1

alusel esindajale makstud tasu 19 h 14 m eest kogusummas 2884,50 eurot (lisandub km 576,9

eurot).

KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik,

kui nimetatud seadustikus ei ole sätestatud teisiti.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määrusele esitas määruskaebuse X OÜ esindaja, kes

taotleb Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määruse tühistamist kaebuse rahuldamata jätmise

osas ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks. Lisaks taotletakse

kaebuses kannatanul kaebemenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist summas 890 eurot

(ilma käibemaksuta).

9. Kaebuse kohaselt ei ole Riigiprokuratuur kaebust lahendades kõrvaldanud menetluslikke

puudusi ning ebaõige on Riigiprokuratuuri seisukoht, et asjaolusid arvestades on kõik

võimalikud tõendid kogutud ning lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud.

Riigiprokuratuur on määrust põhistades viidanud isikulistest tõenditest tulenevatele puudustele,

mida on võimalik tegelikkuses menetluse käigus kõrvaldada nt täiendavate ülekuulamistega

ning ka erinevate tõendusallikate vaheliste vastuolude kõrvaldamine on viidatud viisil võimalik.

Selliste täiendavate menetluslike võimaluste kasutamata jätmine tõendite kogumisel on

käsitletav menetlusnormide rikkumisena.

10. Samuti on kaebaja hinnangul põhjendamatu järeldus, et kriminaalasjas kogutud materjalide

pinnalt puudub YY tegevuses omastamise koosseisu objektiivse koosseisuelemendina

ebaseaduslikkus ning esineb alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Põhjendamatu järelduseni

on menetlejad jõudnud tõendeid puudulikult hinnates ning meelevaldselt tõlgendades

asjaolusid, mille sisu oleks olnud võimalik menetluse käigus täpsustada, küsitledes tunnistajaid

täiendavalt.

11. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et H OÜ poolt X OÜ-le antud laenu

tagasimaksmist saab käsitleda osana äriühingu igapäevasest majandustegevusest. Selline

järeldus ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Nimelt nähtub kogutud tõenditest, et kannatanu

igapäevaseks majandustegevuseks on (tarbimis)laenude andmine (st pigem väikesemahuliste),

mitte võtmine.

Kannatanu

poolt

investoritelt

kaasatud

laenud

olid

vajalikud

majandustegevuse

võimaldamiseks ega ole käsitletavad igapäevase majandustegevuse osana, milleks oli

tarbimislaenude andmine, nagu eelpool märgitud. Seega on kannatanu majandustegevuse

võimaldamiseks laenude võtmine käsitletav finantsotsustusena, milline väljub tavapärasest

majandustegevusest ning on põhikirja punkti 3.1.20 kohaselt üksnes osanike pädevuses.

Riigiprokuratuuri käsitluses on viidatud küll tunnistajate CC ja RR ütlustele, kuid selliseid

asjaolusid aga tegelikkuses neist ei tulene. Juhul, kui menetlejal tekkis küsitavusi eeltoodud

asjaoludes, tulnuks tunnistajaid täiendavalt küsitleda just konkreetsete laenude ja maksete osas,

st kas tegemist oli tavapärase majandustegevuse raamesse paigutuva tagasimaksega või mitte.

Seda aga tehtud ei ole ning täiendavate toimingutega kõrvaldatavad kahtlused on

põhjendamatult loetud kahtlustatava kasuks.

12. Kaebuse kohaselt ei ole põhjendatud järeldus, et kuivõrd osanike otsuseid ei vormistatud

kirjalikult, ei pruugi kõik laenulepingud omada kannatanu osaniku otsust.

Vastavalt KrMS §-s 61 sätestatule ei ole kriminaalmenetluses ühelgi tõendil kindlaksmääratud

jõudu ning tõendeid hinnatakse nende kogumis. Asjaolu, et osanike otsuseid laenulepingute

sõlmimiseks ei vormistatud kirjalikult, ei tähenda automaatselt, et neid otsuseid üldse ei olnud

ning pole võimalik tuvastada otsuste olemasolu. Menetleja hinnang (millega nõustus ka

riigiprokuratuur), et kõik laenulepingud ei pruukinud omada osaniku otsust, tugineb puhtalt

oletustele, milline on samuti kõrvaldatav täiendava ülekuulamisega. Nimetatud asjaolu

tuvastamiseks saab tõendina kasutada tunnistaja ütlusi. CC on juba andnud ütlusi, et

investoritega läbirääkimiste käigus leppis tema kokku nii makse suuruse, intressi kui ka

tagasimakse tähtaja. Juhul, kui laen maksti investoritele tagasi, siis kas YY või finantsosakond

rääkis tagasimakse alati temaga üle ja korraldus makseks anti alles siis, kui tema oli andnud

oma nõusoleku. YY-l ei olnud iseseisvalt otsustusõigust laenude tagasimaksmise ja laenamise

osas.

Millistel kaalutlustel ei ole Riigiprokuratuur eelviidatud ütlustega arvestanud, jääb kaebuse

esitajale arusaamatuks, sest tunnistaja ütlustest tuleneb otseselt, et äriühingu tegevuse jaoks

investoritelt laenude võtmise ja tagasimaksega seotud otsuste tegemine ei olnud YY pädevuses.

Kaebuse esitaja kohaselt saab viidatud tõendile tuginedes jõuda ka järeldusele, et laenulepingud

omasid osaniku otsust. Juhul, kui menetlejale jäi antud küsimus segaseks, tulnuks tunnistajalt

konkreetselt küsida kõigi laenulepingute kohta eraldi. Käesoleval juhul on aga menetleja

küsitavuse „kõrvaldanud“ oletusega.

13. Tunnistaja CC on kinnitanud sedagi, et konkreetselt 29.07.2019. a tehtud tagasimakseks,

milline on käesolevas kriminaalasjas keskse tähtsusega ning menetluse esemeks, puudus tema

kui osaniku esindaja nõusolek. Sellise tehingu tegemine YY poolt tuli talle üllatusena ega olnud

eelnevalt läbi räägitud. Ühtlasi puudus YY-l suhe igapäevaste ülekannetega ning ülekannete

piirang tuleneb ka põhikirjast. Kirjeldatud asjaolusid kinnitavad ka tunnistajate RR ja DD

ütlused. Kaebuse esitaja hinnangul tuleneb viidatust üsna üheselt, et YY-l puudus pädevus

vaidlusaluse kande tegemiseks ning selline tegevus on käsitletav ebaseaduslikuna KarS § 201

mõttes. Riigiprokuratuur on YY pädevust hinnates asunud tõlgendama põhikirja sätteid oma

äranägemise järgi leides, et selle sõnastus ei ole üheselt arusaadav. Juhul, kui Riigiprokuratuuri

hinnangul ei olnud viidatud sõnastuse säte menetleja jaoks selge, tulnuks samuti küsitleda

asjassepuutuvaid isikuid, et mil viisil mõisteti äriühingu tegevuses põhikirja asjakohast sätet ja

kuidas praktikas sellest lähtuti, mitte anda sellele meelevaldne tõlgendus.

14. Kaebuse kohaselt on väär menetleja seisukoht, justkui hälbis väljakujunenud praktika

põhikirjas sätestatust. Tõenditest tulenevalt faktilisi asjaolusid, millised viidatud seisukohta

toetaksid, ei esine. Arusaamatu ja tõenditega seostamata on menetleja järeldus, et esines

pikaajaline põhikirjast kõrvalekaldumine ehk erikokkulepped juhatuse liikme ja osaniku vahel.

Ühtegi vastavasisulist kokkuleppet menetluse käigus tuvastatud ei ole ega tõenditest ei nähtu,

mistõttu on sellekohane avaldus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses meelevaldne.

Riigiprokuratuur, nõustudes menetleja põhistustega, ei ole kirjeldatud ebakõla kõrvaldanud.

15. Seega on menetleja teinud kogutud tõenditest ebaõigeid järeldusi, milline on viinud kaebuse

esitaja kohaselt ebaseadusliku otsustuseni menetluse lõpetamiseks.

16. Kaebuse esitaja taotleb kannatanul tekkinud menetluskulude hüvitamist

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu. KrMS § 182 lg 2 sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja

KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik,

kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti.

Kaebuses märgitakse, et käesolevas kriminaalmenetluses on lisaks riigiprokuröri poolt

rahuldatud menetluskulude taotluses märgitud kuludele menetluskuludeks ka kannatanu

lepingulise

esindaja

tasu

kriminaalmenetluse

lõpetamise

määruse

vaidlustamisel

Riigiprokuratuuris ja ringkonnakohtus. Lisatud arvetel on detailselt kajastatud esindaja tegevus

ja selleks kulunud aeg, so materjalide analüüs, suhtlus kliendiga ja kaebuste koostamine.

Esindustasu on mõistliku suurusega KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Tegemist on mõistliku ja

põhjendatud kuluga, milline on tekkinud seoses kannatanu esindusega käesolevas

kriminaalmenetluses. Tunnihinnad on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-115-14 p. 14

avaldatud seisukohaga, st. vandeadvokaadist esindaja puhul on põhjendatud tunnitasu kuni 153

eurot.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 1, § 180 lg 1, § 182 lg 2 ning 183 lg 1

tuleb kannatanu esindusega seotud kulud arvata menetluskulude hulka ning mõista kannatanu

kasuks välja kaebemenetlusega tekkinud kulud summas 890 eurot (käibemaksuta).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 19730000289 materjalide, sh

PPA 23. aprilli 2020. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ning

Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määrusega leiab, et X OÜ esindaja kaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse

lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtukolleegium märgib, et Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määrusele esitatud kaebuses

kordab X OÜ esindaja põhiliselt samu argumente ja seisukohti, millele Riigiprokuratuur on

oma määruses juba ammendavalt vastanud. Kuna ringkonnakohus kriminaalmenetluse

lõpetamisega igati nõustub ning jagab täielikult Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määruses

toodud seisukohti kriminaalmenetluse aluse puudumise osas, ei korda ringkonnakohus neid

täielikult ja vastab kaebuses toodud seisukohtadele lühidalt.

18. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul

saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse

esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist.

Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda

täiendavaid

tõendeid.

Kohtu

kohustuslikud

ettekirjutused

konkreetsete

toimingute

läbiviimiseks oleks aga teatavas vastuolus menetluse vaba kujundamise põhimõttega. Samuti

ei pruugi nende läbiviimine olla võimalik piiratud ressursside tõttu. Kohus võib juhtida ka

tähelepanu elementaarsetele puudustele uurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda asjaolu

selgitada.

19. Kaebuses kohaselt on Riigiprokuratuur oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1

p 8 ja lg 2 mõttes.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse esitaja nimetatud viited alusetud ning ka õiguslikult

ebapädevad, samuti ei ole kaebuse esitaja välja toonud, milles nimetatud rikkumised sisuliselt

seisnevad.

Nimelt on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline kui

kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et viidatud juhul on tegemist olukorraga, kus

kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud

objektiivselt ebaõige järeldus. Käesolevalt on aga Riigiprokuratuur nii määruse põhjendavas

osas igakülgselt leidnud, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud põhjendatud ja seaduslik

ning eeltoodu nähtub ka Riigiprokuratuuri määruse resolutsioonist. Seega tulenes

Riigiprokuratuuri määruse resolutsioon käesolevalt igati määruse põhiosast.

Siinjuures märgib ringkonnakohus, et kaebuses ei ole välja toodud, milles seisneb

Riigiprokuratuuri poolne menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille

sisustamine on kaebuse esitaja pädevuses.

Ringkonnakohus määruskaebuses toodud argumentidel menetlusõiguse olulisi rikkumisi

Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määruses ei tuvastanud.

20. Ringkonnakohus leiab samaselt riigiprokuröriga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole

võimalik tuvastada kahtlustatava YY poolt talle kuriteokaebuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

etteheidetava teo toimepanemist.

21. Ringkonnakohus,

olles

tutvunud

kriminaalasja

materjalidega

leiab

samaselt

riigiprokuröriga, et kõik võimalikud tõendid asjas on kogutud ning täiendavate

menetlustoimingute tegemine ei ole võimalik. Kannatanu esindaja on mitmel korral viidanud

tunnistajate täiendavale ülekuulamisele, milline ringkonnakohtu hinnangul ei annaks sellist

teavet, millele tuginedes oleks võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluses tekkinud kahtluseid

kahtlustatava süüdiolekus.

21.1. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kriminaalasjas seni kogutud tõenditest, sh tunnistajate

CC, RR ja DD ütlustest ning CC kui X OÜ ainuosaniku ning YY kui X OÜ juhatuse liikme

vahelisest töökorraldusest üheselt, et kannatanu osanik väljamaksete tegemisse ei sekkunud

ning tema otsust kirjalikus vormis väljamaksetele ei eelnenud. Seda ka juhul, kui väljamakse

oli suurem kui 20 000 eurot, mille puhuks oli eelnevalt kokku lepitud osaniku otsuse

kohustuslikkus. Lisaks on CC andnud ütlusi selle kohta, et kirjalikke nõusolekuid tema maksete

tegemiseks ei andnud, vaid otsuseid tegi ta suuliselt. Samuti on tunnistaja CC märkinud, et raha

laenati investoritelt juurde ja maksti ka tagasi ning selline raha ringlus oli pidev ning seejuures

allkirjastas laenulepinguid YY. Samuti tuleb viimati nimetatud tunnistaja ütlustest, et juhul, kui

laen maksti investoritele tagasi, siis kas YY või finantsosakond rääkis tagasimakse alati temaga

üle ja korraldus makseks anti alles siis, kui tema oli andnud nõusoleku. Kuivõrd nii

finantsosakonnas töötanud tunnistajate kui ainuosaniku enda ütluste kohaselt ka nimetatud

otsuseid kirjalikult ei fikseeritud, erinevalt põhikirjas märgitust, on ringkonnakohtu hinnangul

kriminaalmenetluse

jätkamine

igati

välistatud.

Ringkonnakohus

nõustub

eelnevate

menetlejatega, mille kohaselt oli X OÜ-s praktika, kus võeti otsused vastu suuliselt, mistõttu ei

ole käesolevalt võimalik ühe YY poolt sooritatud tehingu puhul ümberlükkamatult väita, kas

YY-l kui juhatuse liikmel oli 250 000 euro suuruse laenu tagasimakse tegemiseks ainuosaniku

nõusolek või mitte.

21.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva asja keskseks küsimuseks, kas tegemist oli

tavapärase majandustegevuse või sellest väljuva finantsotsustusega, kuivõrd ainuosanik on

investoritele laenu tagasimakse osas märkinud, et kui laen maksti investoritele tagasi, siis kas

YY või finantsosakond rääkis tagasimakse temaga üle ja korraldus makseks anti alles siis, kui

tema oli andnud nõusoleku. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega, et tegemist on

sõna sõna vastu olukorraga, kus pika aja vältel on tehtud tehinguid suuliste kokkulepete alusel

ainuosaniku ja juhatuse liikme vahel, millistega ainuosanik oli nõus olenemata sellest, et

põhikirja kohaselt oli tehingute tegemiseks vajalik ainuosaniku kirjalik otsus. Eeltoodust

tulenevalt ei saa valikuliselt otsustada, millise YY poolt tehtud tehingu osas ainuosanik nõuab

kirjaliku nõusoleku olemasolu. Ringkonnakohus mõistab kaebuse esitaja väidet, mille kohaselt

laenulepingud omasid osaniku otsust, kuid asjaolu, kas YY-l oli antud ülekande tegemiseks

ainuosaniku otsus, ei ole võimalik tuvastada, kuivõrd nii ainuosanik ise kui tunnistajad on

märkinud, et osaniku poolt antud otsused olid suulised. Oluline on rõhutada, et CC kohaselt X

OÜ osanike otsuseid investoritelt raha laenamiseks ja laenude tagasimaksmiseks protokollitud

ei ole, vaid otsused on läbi räägitud tunnistaja ja YY vahel suuliselt.

21.3. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata ka CC tunnistajana antud ütlustele, mille

kohaselt olid nii laenu andmised H OÜ poolt X OÜ-le läbi räägitud suuliselt tunnistaja ja YY

vahel. Samuti oli tunnistaja teadlik, et lepingud allkirjastas nii H OÜ poolt kui X OÜ poolt

juhatuse liige YY. Eeltoodu näitab ringkonnakohtu hinnangul veelkordset kõrvalekallet

põhikirjas ettenähtud otsuste vormistamise protsessist.

22. Ringkonnakohus rõhutab, et isikule süüdistuse esitamise korral peab prokuröril olema

kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus

kinnitust leiavad ning peab olema täidetud deliktistruktuur. Neid asjaolusid antud

kriminaalasjas ei esine. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses

kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.

Eeltoodule tuginedes puudub KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse alus süü

tõendamatuse tõttu YY kahtlustuses. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et

Riigiprokuratuur on kõiki esitatud argumente oma määruses põhjalikult analüüsinud ja

loogiliselt argumenteerides jõudnud põhjendatult seisukohale kriminaalmenetluse lõpetamise

õigsuses.

23. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab

ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 04. juuni 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse

rahuldamata.

24. Seoses menetluskuludega selgitab ringkonnakohus, et käesolevalt on tegemist

määruskaebemenetlusega, mitte kriminaalmenetluse lõpetamise menetlusega nagu viidatakse

esitatud määruskaebuses.

Tulenevalt KrMS § 187 lg-st 2, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle

isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Eeltoodust tulenevalt jäävad

menetluskulud kaebuse esitanud X OÜ kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/