2-20-2426/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

14. august 2020

Tsiviilasja number

2-20-2426

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu abielu lahutuse nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. juuni 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Karina Maasikleht

Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta hageja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Harju Maakohtu 26. juuni 2020 otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

NÕUE, SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas 13. veebruaril 2020 Tartu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu abielu

lahutamiseks.

Hageja tõi esile, et ta tutvus kostjaga 2014. aastal, Nad hakkasid koos elama järgmisel aastal ja

abiellusid 5. juulil 2016. Poolte kooselu lõppes, kui kostja sattus 2016. aastal vanglasse. Hageja

täpsustas, et kostja viibis Tartu vanglas alates 2016. aasta märtsist ja vabanes aprillis 2019.

Hageja andmetel on kostja tarvitanud narkootilisi aineid, juhtinud autot juhtimisõiguseta, toime

pannud vargusi ja olnud vägivaldne, sh hageja suhtes vaimselt vägivaldne.

Pooltel on alaealine laps, keda kasvatab hageja ja kellele kostja ei ole ülalpidamist andnud ega

ka tema vastu erilist huvi tundnud. Hageja soovib, et lapse hooldusõigus jääks hagejale.

Pooled abielu lahutamises kokkuleppele ei jõudnud.

2. Tartu Maakohus saatis hagiavalduse 6. märtsi 2020 määrusega Harju Maakohtule (edas-

pidi: maakohus). Tartu Maakohus märkis, et tema määruse peale ei saa esitada määruskaebust.

Kohtute infosüsteemist (KIS) ei nähtu, et kohtualluvust puudutav määrus oleks kostjale kätte

toimetatud või jõustunud.

3. Maakohus võttis hagi menetlusse 31. märtsi 2020 määrusega. KIS-i andmetel saatis

maakohus hagiavalduse koos selle menetlusse võtmise määrusega 15. aprillil 2020 rahvastiku-

registris märgitud kostja e-posti aadressil. Sellele e-kirjale vastust ei laekunud. Maakohtule

saabus 8. mai 2020 sellest erinevalt e-posti aadressilt e-kiri, mille sisuks oli kostja isikukood.

Seejärel saatis maakohus uuel aadressil menetlusse võtmise määruse ning sellele kirjale saabus

ilma nime ja digiallkirjata vastus sisuga „Olen kirja kätte saanud ja nõustunud lahutusega“.

4. Maakohus ei teatanud pooltele asja lahendamise vormi, ei määranud mingeid tähtaegu ja

pooli isiklikult ära ei kuulanud.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas hagi 26. juuni 2020 otsusega (vaidlustatud otsus), lahutas poolte abielu

ja otsustas anda hagejale tagasi tema varasema perekonnanime. Menetluskulud jättis maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud

vaja neid rahaliseks kindlaks määrata.

Perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on

pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei

ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Sama paragrahvi teise lõike järgi

abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi.

Pooled abiellusid 5. juulil 2016 ja kooselu lõppes 2016. aastal, kui kostja sattus kinnipidamis-

asutusse. Pooled elavad eraldi ja hageja välistab abielu taastamise võimaluse. Kostja on saatnud

kohtule elektronkirja, millest selgub, et tal vastuväiteid hagile ei ole ja ta on nõus lahutusega.

Eeltoodust järeldas maakohus, et poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ja nende

taastamine pole võimalik.

APELLATSIOONKAEBUS

6. Hageja esitas 29. juulil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

menetluskulude jaotuse osas tühistada ja panna kulud kostja kanda. Menetluskulude jaotamisel

tuleks kohaldada TsMS § 164 lg 2, sest abielu jätkamine ei olnud võimalik mh põhjusel, et

kostja on vägivaldne ja võib olla hagejale ohtlik. Hageja menetluskulude jätmine tema enda

kanda kahjustab hageja olulisi vajadusi, sest ta kannab ainsana hoolt poolte ühise alaealise lapse

eest.

3 (4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tervikuna tühistamisele

menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada

apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Hageja vaidlustas ainult menetluskulude jaotuse, aga ringkonnakohtu hinnangul rikkusid

maakohtud asja läbivaatamisel sedavõrd oluliselt menetlusõiguse norme, et esineb alus

kohaldada TsMS § 656 lg 4, st tühistada maakohtu otsus ka osas, mille peale pole kaebust

esitatud. Mõlemad maakohtud rikkusid õigusliku ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 656 lg 1

p 1) ja otsus tehti isiku suhtes, keda ei ole seaduse kohaselt kohtusse kutsutud (TsMS § 656 lg 1

p 2). Lisaks on vaidlustatud otsus olulises osas põhjendamata (TsMS § 656 lg 1 p 5).

9. Tsiviilasja materjalid ei võimalda tuvastada, kas kostja on üldse menetlusest teadlik ning

kas hagiavaldus, kohtualluvust puudutav 6. märtsi 2020 määrus ja hagi menetlusse võtmise

31. märtsi 2020 määrus on kostjale seaduse kohaselt kätte toimetatud. Kuigi maakohtu kirjadest

ja lahenditest see selgelt ei nähtu, siis võib aru saada, et ta luges hagi kostjale kätte toimetatuks

TsMS § 311¹ lg-s 4 sätestatud viisil.

TsMS § 311¹ lg 5 kohaselt loetakse menetlusdokument sama paragrahvi neljandas lõikes

sätestatud korras saajale kättetoimetatuks, kui saaja kinnitab kirjalikult, faksi teel või elektroo-

niliselt menetlusdokumendi kättesaamist. Kinnituses tuleb märkida dokumendi kättesaamise

kuupäev ning kinnituse peab olema allkirjastanud saaja või tema esindaja. Elektrooniline

kinnitus peab olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või edastatud muul sellesarnasel

turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada saatja ja saatmise aja, välja arvatud juhul, kui kohtul

ei ole põhjust kahelda, et digitaalallkirjastamata kinnituse on saatnud saaja või tema esindaja.

Kohtule võib elektroonilise kinnituse saata elektronposti teel, kui saaja elektronpostiaadress on

kohtule teada ning võib eeldada, et volitamata isikul puudub sellele juurdepääs, samuti juhul,

kui kohus on juba sama kohtuasja käigus sellel elektronpostiaadressil dokumente edastanud või

kui menetlusosaline on ise avaldanud kohtule oma elektronpostiaadressi.

Ringkonnakohus leiab, et ükski TsMS § 311¹ lg-s 5 nimetatud alternatiividest ei ole käesoleval

juhul täidetud. Toimikus ja KIS-s puuduvad andmed, et kostja oleks kordki andnud digitaalselt

allkirjastatud kinnituse. Ka mingil muul viisil ei ole üheselt ja selgelt tuvastatav, et 8. mai 2020

e-kirja kostja isikukoodiga saatis kohtule just kostja. Toimikust ei nähtu, et kumbki maakohus

oleks teinud toiminguid kostja tegeliku aadressi ja viibimiskoha väljaselgitamiseks, aga kohtul

on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik selleks, et kostja saaks hagiavalduse kätte (vt nt

Riigikohtu 29. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9 teine lõik).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hagiavaldus ja kohtumäärused kostjale kätte

toimetada. Erinevalt Tartu Maakohtust leiab ringkonnakohus, et kohtualluvust puudutav

6. märtsi 2020 määrus on TsMS § 372 lg 5 esimese lause alusel määruskaebe korras

vaidlustatav, sest sisuliselt keeldus kohus hagi menetlemast TsMS § 371 lg 1 p 2 järgi.

10. TsMS § 346 lg 2 esimene lause sätestab, et mh abieluasjas kohustab maakohus pooli

isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama, v.a juhul, kui poolel on kohtusse ilmumata

jäämiseks mõjuv põhjus. TsMS § 102 lg 1 p 1 järgi on abieluasi ka tsiviilasi, kus lahendatakse

hagi, mille esemeks on abielu lahutamine. Maakohtu menetluses esitatud ja koostatud

dokumentidest ega ka vaidlustatud otsusest ei selgu, miks ei järginud maakohus poolte isiklikult

kohtusse kutsumise ja ärakuulamise kohustust. Isegi kui hagi oleks kostjale kätte toimetatud ja

kostjal ei olnud sellele vastuväiteid, siis tuleb ikkagi järgida TsMS § 346 lg 2. Abielu

lahutamise asjas poolte isiklikult ära kuulamata jätmine ilma mõjuva põhjuseta on oluline

menetlusnormi rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses.

4 (4)

11. Lisaks rikkus maakohus TsMS § 341 lg 1, mille kohaselt tsiviilasi vaadatakse läbi ja

lahendatakse kohtuistungil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Hageja avaldas

hagiavalduses, et ta on nõus kirjaliku menetlusega, aga kostja nimel ei ole sellist avaldust

kohtule tehtud. Tulenevalt eelmises punktis märgitust ei saaks käesolevat asja siiski lahendada

ilma kohtuistungit pidamata ka kostja nõusolekul. Samuti rikkus maakohus kirjalikku menetlust

läbi viies TsMS § 403 lg 1 teist lauset jättes nii määramata tähtaja, mille jooksul on võimalik

esitada avaldusi ja dokumente, kui ka teatamata otsuse avalikult teatavakstegemise aja.

12. Maakohus ei põhjendanud vaidlustatud otsuses, milliste tõendite põhjal ta tuvastas abielu

lahutamise eeldused. Sellega rikkus ta TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise

kohustust. Vastavalt TsMS § 440 lg 4 esimesele lausele ei ole kohus abieluasjas hagi

õigeksvõtuga seotud ja TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi tuleb omaksvõttu hinnata koos muude

tõenditega. TsMS § 230 lg 3 võimaldab kohtul tõendeid koguda omal algatusel. Hagiavaldus

on asjaolude esiletoomise osas vastuoluline. Hageja väitis ja maakohus tuvastas, et pooled

abiellusid 5. juulil 2016. Samas tõi hageja esile, et poolte kooselu lõppes, kui kostja sattus

vanglasse, ja selle sündmuse ajaks nimetas ta 2016. aasta märtsi. Seega oli poolte kooselu

lõppenud enne abielu sõlmimist. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjaoluga, mida kohtul

tuleb kontrollida pooli küsitledes või ise tõendeid kogudes. Nimelt ei saa ilma kooselu

lõppemise aega tuvastamata kontrollida, kas täidetud on PKS § 67 lg 2 eeldus.

13. Eeltoodust tulenevalt on poolte menetlusõigusi oluliselt rikutud asja lahendamisel

maakohtus, need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1,

2 ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme

kohtule saatmiseks. TsMS § 656 lg 4 järgi tuleb tühistada maakohtu otsus tervikuna, sest kõik

rikkumised hõlmavad ka seda osa otsusest, mida hageja ei vaidlustanud. Kohus ei peaks abielu

lahutama olukorras, kus puudub selgus, kas teine abikaasa on üldse kohtudokumendid kätte

saanud ja mõlemad abikaasad on isiklikult ära kuulamata. Kuna maakohus ei viinud läbi

eelmenetlust, siis tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu

12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik).

14. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel. Hagejal on võimalik esitada maakohtule oma põhjendused ja vaidluse korral ka

tõendid, millest nähtuvad TsMS § 164 lg 2 teise alternatiivi kohaldamise alused. Kostjale tuleb

anda võimalus neile väidetele ja tõenditele vastu vaielda. Ka menetlusõiguse kohaldamist peab

maakohus pooltega arutama.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm