2-20-3312/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

12. august 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-3312

Tsiviilasi

XX kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 21.

veebruari 2020. a otsusele täiteasjas nr 022/2015/5014

Menetlusosalised

Avaldaja – XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I – kohtutäitur Elin Vilippus, esindaja

kohtutäituri abi Viljo Konsap

Puudutatud isik II – sissenõudja Swedbank AS

(registrikood 10060701); volitatud esindaja Külli

Reinfeld

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. aprilli 2020. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX määruskaebus ja tühistada Harju Maakohtu 22. aprilli 2020. a

määrus.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 21.

veebruari 2020. a otsusele täiteasjas nr 022/2015/5014. Tühistada Tallinna

kohtutäitur Elin Vilippuse 21. veebruari 2020. a otsus täiteasjas nr 022/2015/2014

osas, milles XX 29.01.2020 kaebus jäeti rahuldamata ning kohustada kohtutäitur

Elin Vilippust XX 29.01.2020 kaebust selles osas käesoleva määruse põhjendusi

arvestades uuesti läbi vaatama.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kohtutäitur Elin Vilippuse kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

174 lg-s 4 sätestatud korras.

2-20-3312

2(8)

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2, § 696 lg 1, §

698 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) on algatanud

XX (võlgnik,

kohtumenetluses avaldaja) suhtes Swedbank AS (sissenõudja) avalduse alusel täitemenetluse

(täiteasi nr 022/2015/5014). Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 22.12.2014 otsus

tsiviilasjas nr 2-13-33796, millega avaldajalt mõisteti sissenõudja kasuks välja võlgnevus

18 495,86 eurot.

2. Kohtutäitur koostas 06.12.2018 sissetuleku arestimise akti, millega arestis avaldaja

töötasu, mille kinnipidamisele kuuluv osa leitakse lähtuvalt avaldaja igakuise netosissetuleku

suurusest järgnevalt: 1) kuni 17,92 eurot – sissetulekut ei arestita; 2) 17,92 kuni 310,69 eurot

– kinnipidamisele kuulub 20% 17,92 eurot ületavast sissetuleku osast; 3) üle 310,69 euro –

58,55 eurot, millele lisandub 2/3 310,69 eurot ületavast sissetuleku osast.

3. Kohtutäitur koostas 05.02.2019 sissetuleku arestimise akti, millega arestis 10% avaldajale

makstavast töövõimetoetusest.

4. Avaldaja esitas 29.01.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale avaldaja sissetulekute

arestimisel, milles palus lõpetada avaldaja alla miinimumpalga jäävate sissetulekute

arestimine ning tagastada ebaseaduslikult arestitud summad. Lisaks palus avaldaja vaadata üle

kohtutäituri tasu suurus endaga seotud täitemenetlustes ja viia see seadusega kooskõlla.

Avaldaja sissetulek ei ole piisav, et katta avaldaja elamis-, toidu-, ravimi-, transpordi- ja muid

kulusid. Kohtutäitur on avaldaja sissetulekute ja väljaminekute suurusest teadlik, kuid on

siiski arestinud avaldaja alla palga alammäära suurusse jääva sissetuleku, minnes vastuollu

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-ga 1. Avaldajale peab jääma elamiseks palga

alammäära suuruses raha. Puuduvad erandlikud asjaolud, mis õigustaksid alla miinimumpalga

jääva sissetuleku arestimist.

5. Kohtutäitur rahuldas 21.02.2020 otsusega avaldaja kaebuse osaliselt ning koostas

täiteasjas nr 022/2015/5014 kohtutäituri tasu otsuse, mis asendab 20.08.2015 kohtutäituri tasu

otsust. Muus osas jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldamata.

Avaldajal on kehtiv tööleping X OÜ-ga ning tema töötasu suuruseks on 270 eurot kuus

(bruto). Lisaks maksab Eesti Töötukassa avaldajale töövõimetoetust 235,80 – 243,67 eurot

kuus. Kohtutäitur võib seega TMS § 132 lg 1 ja § 132 lg 12 alusel arestida avaldaja

sissetulekust maksimaalselt 54,94 – 56,52 eurot. Kohtutäitur on arestinud 10% avaldaja

töövõimetoetusest ja kohtutäituri ametialasele kontole laekub sellest 23,58 – 24,37 eurot.

Arestimisakti tühistamine ei ole põhjendatud, kuna avaldajal puudub muu vara, millele

sissenõude pööramisel oleks võimalik nõue rahuldada. Kohtutäitur hindas täiendavalt avaldaja

sissetulekute ja väljaminekute kokkuvõtet ning sellest nähtub, et avaldaja igakuised kulutused

ületavad oluliselt sissetulekute suurust. See annab alust arvata, et avaldaja tegelik sissetulek

on suurem. Avaldajale jääb pärast töövõimetoetusest kinnipidamise tegemist kätte

arvestuslikust elatusmiinimumist oluliselt suurem summa.

2-20-3312

3(8)

6. Avaldaja esitas 01.03.2020 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 21.02.2020 otsuse

tühistamiseks osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata.

Kohtutäitur arestis avaldaja töövõimetoetuse põhjendamatult. Avaldaja sissetulek on

keskmiselt 507 eurot kuus, mis on väiksem kui 2020. aasta töötasu alammäär ehk 584 eurot.

Avaldaja sissetuleku arestimine on seega vastuolus TMS § 132 lg-ga 1. TMS § 131 lg 2 näeb

ette sissetulekule sissenõude pööramise erandjuhul ning sätte kohaldamiseks peab muu hulgas

hindama avaldaja ja sissenõudja seisukorda. Antud juhul on arestimine ebaõiglane ja

kahjustab avaldaja majanduslikku seisu. Kohtutäitur teadis, et avaldaja väljaminekud ületavad

tema sissetulekuid. Suure osa avaldaja kulutustest katavad tema pensionäridest vanemad,

mistõttu riivab arestimine ka avaldaja vanemate omandipõhiõigust. Kohtutäitur on lähtunud

avaldaja sissetulekuid arestides oma ärihuvidest. Sissenõudja isikut arvestades ei ole

arestimine põhjendatud. Avaldaja on töövõimetoetust saav invaliid, kes on jäänud kohtutäituri

ja sissenõudja tegevuse tulemusel kodutuks. Kohtutäitur on ületanud diskretsiooni piire ja ei

ole kaalutlusotsust põhjendanud. Kohtutäitur ei ole arestimisel järginud Riigikohtu praktikat.

Avaldaja saab alates 2018. aastast igakuist töötasu, seega on tal olemas muu sissetulek, mille

arvelt nõuet rahuldada. Kohtutäitur on avaldaja töötasu ka arestinud. Kohtutäitur ei ole

arvestanud avaldaja võimalikku pärandvara.

7. Kohtutäitur esitas 11.03.2020 vastuse, milles taotleb kaebuse rahuldamata ja

menetluskulude avaldaja kanda jätmist, jäädes oma 21.02.2020 otsuses toodud seisukohtade

juurde.

Avaldaja väide, et kohtutäitur ei ole täitemenetluse raames välja selgitanud avaldaja

sissetulekuid ja varade koosseisu, on ekslik. Avaldaja esitas kohtutäiturile 28.06.2019 vara

nimekirja, mille kohaselt puudub avaldajal igasugune vara, millele sissenõuet pöörata.

Avaldaja nimele ei ole registreeritud kinnis- ega vallasvara. Kohtutäitur hindas kaebuse

läbivaatamisel avaldaja sissetulekute ja kulutuste suurust. Arvestades täitemenetluse kestust ja

sissenõudja nõude suurust ning asjaolu, et enne arestimist korrapärased laekumised

võlgnevuse katteks puudusid ja täitemenetlus oli ebaõnnestumas, oli avaldaja töövõimetoetuse

arestimine 10% ulatuses TMS § 131 lg 1 ja § 132 lg 12 alusel põhjendatud. Ka pärast

töövõimetoetuse arestimist on avaldaja kasutada arvestuslikust elatusmiinimumist oluliselt

suurem summa, millega on tagatud avaldaja igapäevased vajadused. Avaldaja ei ole kaebuses

toonud välja kulutusi, mida aitavad katta kolmandad isikud, ega esitanud selle kohta tõendeid.

8. Sissenõudja esitas 11.03.2020 vastuse, milles taotleb kaebuse rahuldamata ja

menetluskulude avaldaja kanda jätmist.

Avaldaja on ennast aja jooksul koormanud kohustustega ning pidi arvestama, et kohustused

tuleb täita ka siis, kui tema majanduslik olukord on raske. Sissenõudja nõude osas algatati

täitemenetlus juba 2015. aastal. Avaldaja ei ole teinud pingutusi oma majandusliku olukorra

parandamiseks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuna avaldajal puudub muu vara,

mille arvelt täitmisel olev nõue rahuldada, ei ole arestimisakti tühistamine põhjendatud. Kõik

töövõimetoetuse arestimise eeldused on täidetud. Täitemenetluse eesmärk on sissenõudja

nõude võimalikult kiire täitmine, mistõttu on avaldaja süüdistused kohtutäituri ja sissenõudja

suunal põhjendamatud. Avaldaja sissetulek ületab arvestuslikku elatusmiinimumi ja

kohtutäitur on selle arestinud lubatust poole väiksemas ulatuses, mistõttu on sissetuleku

arestimine õiglane.

9. Harju Maakohus jättis 27.04.2020 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda.

2-20-3312

4(8)

Kohtutäitur on tuvastanud, et avaldajal on tööleping X OÜ-ga ning tema brutotöötasu on 270

eurot kuus. Avaldaja töötasu ei ületa 2020. aastal ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära

suurust ehk 584 eurot. Statistikaameti poolt avaldatud 2019. aasta arvestuslik elatusmiinimum

oli 221,36 eurot, millest avaldaja töötasu on suurem.

Vaidlust ei ole selles, et avaldajal puudub peale sissetuleku muu vara, millele oleks võimalik

sissenõuet pöörata. Töövõimetoetuse arestimine vastab sissenõudja tahtele. Täitemenetlus on

kestnud ligi 5 aastat, kuid sissenõudja nõue on peaaegu täielikult rahuldamata. Sissenõudja

nõue täitemenetluse alustamise seisuga oli 18 495,86 eurot, käesoleval ajal on võlgnevus koos

täitemenetluse kuludega 19 039,62 eurot. Täitemenetluse kestus ja asjaolu, et sissenõudja

nõue on suures ulatuses täitmata, on erandlikud asjaolud, mis õigustavad alla palga

alammäära jääva sissetuleku ja töövõimetoetuse osalist arestimist. Ainuüksi asjaolu, et

sissenõudja majanduslik seisund on avaldaja omast parem, ei muuda TMS § 132 lg 12

kohaldamist ebaõiglaseks. Avaldaja esitatust ei nähtu, et ta oleks teinud mõistlikke pingutusi

täitedokumendi täitmiseks. Enne 06.12.2018 sissetuleku arestimise akti koostamist toimus

täitemenetluses viimane laekumine juunis 2018.

Täitetoimiku väljavõtte kohaselt toimub tööandjalt laekumine 48,58 eurot kuus, mis ei taga

võlgnevuse suurust arvestades nõude rahuldamist mõistliku aja jooksul. Täitemenetluse kestus

ja võlgnevuse suurus annavad alust ka töövõimetoetuse erandkorras arestimiseks. Avaldaja

sissetulekud on kokku umbes 500 eurot kuus. Eelduslikult vastavad avaldaja minimaalsed

vajalikud kulutused toidule ja muudele vältimatutele kulutustele arvestusliku elatusmiinimumi

suurusele. Avaldaja on 02.02.2020 välja toonud, et tal on eridieet, mille tõttu kulub toidule

300 eurot kuus. Ülejäänud osas ei ole avaldaja erivajadusi välja toonud. Avaldaja töötasust

arestitakse ca 50 eurot kuus ja töövõimetoetusest ca 24 eurot kuus. Seega jääb avaldajale

elamiseks veel 426 eurot. Minimaalsed vajalikud kulud on 221,36 eurot (sh toidukulu ca 100

eurot), millest jääb veel üle 204,64 eurot katmaks täiendavaid eritoitumise kulusid.

Töötasu ja töövõimetoetuse arestimise ulatus on õiglane, võimaldades järgida sissenõudja

huve maksimaalses võimalikus ulatuses ja tagada avaldajale toimetulek minimaalses vajalikus

määras. Avaldaja kaebus jääb seega rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10

alusel avaldaja kanda.

10. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 12.05.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus

jättis avaldaja määruskaebuse 02.06.2020 määrusega rahuldamata ja edastas selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. XX palub määruskaebuses maakohtu määrus tühistada.

Riigikohtu praktikast lähtuvalt ei ole võimalik ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab

lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Täitmisele kulunud aeg ei

võimalda eraldivõetuna otsustada selle üle, millises määras tuleks võlgniku sissetulekule

sissenõue pöörata.

Kohtutäitur ega maakohus ei ole välja selgitanud, kas avaldajal on arvestatav võimalus vara

tekkimisele tulevikus. Avaldaja vanematel on korter ja kui nad peaksid elust lahkuma, pärib

nende vara avaldaja.

Riigikohtu praktikast tuleneb, et sissetuleku erandlik arestimine tuleb kõne alla ainult

elatisnõude täitmise korral ja võlgnikul ülalpeetavate olemasolu korral. Muudel juhtudel tuleb

2-20-3312

5(8)

üldjuhul jätta igas kuus miinimumpalga ulatuses sissetulek arestimata. Avaldaja ei ole

elatisvõlgnik.

Avaldaja pidas täitemenetluse algatamisest kuni 2017. aastani ülal kahte alaealist last, millest

oli teadlik ka kohtutäitur. On kohatu väita, et avaldaja hoidis sel ajal nõude täitmisest

pahatahtlikult kõrvale ega teinud mõistlikke pingutusi võlgnevuse tasumiseks.

Maakohus ei ole arvestanud sellega, et avaldaja müüs võlgnevuse tasumiseks oma maja maha

ning läks kohe, kui ta lapsed said täisealiseks, tööle ja hakkas võlgnevust tasuma.

Sissenõude pööramine avaldaja töövõimetoetusele on ebaõiglane ja vastuolus Riigikohtu

praktikaga. Kohtutäitur ega maakohus ei ole hinnanud avaldaja majanduslikku olukorda ning

on ületanud diskretsiooni piire.

12. Sissenõudja

palub

19.05.2020

vastuses

jätta

määruskaebus

rahuldamata

ja

menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et mõistlik aeg täitemenetluse läbiviimiseks on

möödunud. Avaldaja viide võimalikule pärimisele ei ole asjakohane, kuivõrd avaldaja

vanemad veel elavad ja pärimine võib aset leida alles kauges tulevikus. Ka Riigikohus on

pidanud silmas vara tekkimise võimalikkust lähitulevikus.

Avaldaja maja müük toimus aastaid enne kõnealuse täitemenetluse algatamist ega puutu

asjasse. Kõnealune täitemenetlus algatati 2015. aastal ja esimesed laekumised toimusid alles

2017. aastal. Laekumised on olnud üksikud ja alla 10 euro. Alla palga alammäära jääva

sissetuleku arestimine oli seega põhjendatud.

13. Kohtutäitur

palub

29.05.2020

vastuses

jätta

määruskaebus

rahuldamata

ja

menetluskulud avaldaja kanda, jäädes oma 21.02.2020 otsuses ja 11.03.2020 seiskohas esitatu

juurde.

Avaldaja ei saa tugineda vara võimalikule tekkele tulevikus, kuna praegusel ajal ei ole

avaldaja vanematele kuuluva vara osas pärimismenetlust käimas ning muid lähitulevikus vara

tekkimise võimalusi ei ole avaldaja välja toonud.

Avaldaja väited võlgnevuse tasumiseks tehtud pingutuste osas ei ole asjakohased, kuna

täitemenetluses hakkasid korrapärased laekumised toimuma alles pärast TMS § 132 lg 12

kohaldamist. Avaldaja sissetuleku arestimise ulatus on õiglane ning talle on tagatud

toimetulek minimaalses vajalikus määras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus TsMS

§ 667 lg 2 esimese lause alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega

rahuldab avaldaja kaebuse ning tühistab kohtutäituri 21.02.2020 otsuse osas, milles

kohtutäitur jättis avaldaja 29.01.2020 kaebuse rahuldamata, ja kohustab kohtutäiturit avaldaja

29.01.2020 kaebust käesoleva määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama.

15. Avaldaja ei ole 29.01.2020 kaebuses kohtutäiturile toonud konkreetselt välja, milliste

sissetulekute arestimist ta vaidlustab, kuid sellest on tuletatav, et ta vaidlustab kõigi alla

miinimumpalga jäävate sissetulekute arestimist, s.o nii töötasu kui ka töövõimetoetuse

arestimist. Kohtule 01.03.2020 esitatud kaebuses on avaldaja taotlenud selgelt kohtutäituri

2-20-3312

6(8)

21.02.2020 otsuse tühistamist osas, mis puudutab töötasu ja töövõimetoetuse arestimise

seaduspärasust.

Kohtutäitur on oma 21.02.2020 otsuses hinnanud üksnes töövõimetoetuse arestimise

õiguspärasust. Kohtule esitatud 11.03.2020 seisukohas on kohtutäitur esitanud samuti

argumendid üksnes töövõimetoetuse arestimise õiguspärasuse kohta. Samas on maakohus

analüüsinud vaidlustatud määruses põhjendatult nii töötasu kui ka töövõimetoetuse arestimise

õiguspärasust ning ringkonnakohus kontrollib järgnevalt samuti mõlema sissetuleku

arestimise õiguspärasust.

16. Määruskaebusest nähtuvalt on avaldaja jätkuvalt seisukohal, et nii töötasu kui ka

töövõimetoetuse arestimise eeldused ei ole täidetud. Avaldaja leiab, et täidetud ei ole eeldus,

et sissenõude pööramine avaldaja muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja

nõude täielikule rahuldamisele. Samuti ei ole avaldaja hinnangul tema sissetulekute

arestimine õiglane.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et töötasu ja töövõimetoetuse arestimise eeldused ei kattu

täielikult. Töövõimetoetuse arestimise eeldused on sätestatud TMS § 131 lg-s 2 ning

töövõimetoetuse arestimise ulatuse puhul tuleb arvestada TMS § 132 lg-ga 12. Palga

alammäära suurusest väiksema töötasu arestimise eeldused ja ulatus on aga reguleeritud

üksnes TMS § 132 lg-s 12. Nii töövõimetoetuse kui ka palga alammäära suurusest väiksema

töötasu arestimise eelduseks on, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud

või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikult rahuldamisele. Arestimise õiglust tuleb aga

arvestada üksnes töövõimetoetuse arestimisel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole sissenõude pööramine

avaldaja muule varale viinud ja eeldatavalt ka ei vii sissenõudja nõude täielikule

rahuldamisele ning ei hakka maakohtu vastavaid põhjendusi kordama. Siinkohal märgib

ringkonnakohus täiendavalt, et arestimisaktid on koostatud 06.12.2018 ja 05.02.2019 ning

avaldaja on nende peale esitanud kohtutäiturile kaebuse alles 29.01.2020. Avaldaja sai seega

29.01.2020 esitatud kaebuses tugineda üksnes arestimise aluseks olnud asjaolude

muutumisele (TMS § 134 lg 1 ja § 217 lg 6). Avaldaja ei ole esile toonud, et tema varaline

olukord oleks võrreldes arestimisaktide koostamise ajaga muutunud selliselt, et võimaldaks

praegusel ajal asuda seisukohale, et TMS § 131 lg-s 2 ja § 132 lg-s 12 sätestatud esimene

arestimise eeldus ei ole enam täidetud. Avaldajal puudub jätkuvalt muu vara, millele

sissenõuet pöörata. Asjaolu, et avaldaja tõenäoliselt pärib oma vanemate surma korral nende

vara, mille hulka kuulub väidetavalt ka korteriomand, ei anna alust asuda vastupidisele

seisukohale. Riigikohtu praktikast lähtuvalt peab olema vara tekkimiseks tulevikus arvestatav

lootus ning pärandi puhul tähendab see seda, et käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus

pärandvara kuuluvuse üle (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17.2;

05.06.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4880, p 18). Ainuüksi asjaolu, et avaldaja vanemad on

pensionärid, ei anna veel alust öelda, et avaldajal on arvestatav lootus pärida nende järelt vara

sellisel ajal, et selle arvelt õnnestuks vaidlusaluses täitemenetluses täidetav nõue mõistliku aja

jooksul täita. Töötasu arestimisele ei ole rohkem eeldusi seatud. Seega on avaldaja töötasu

arestimise eeldused täidetud, kuid ringkonnakohus hindab hiljem eraldi ka töötasu arestimise

ulatuse õiguspärasust. Kuna avaldaja töövõimetoetuse arestimise õiglus on vahetult seotud

avaldaja sissetulekute arestimise ulatusega, teeb ringkonnakohus järgnevalt kindlaks avaldaja

sissetulekutest igakuiselt toimuvate kinnipidamiste suuruse.

17. Avaldaja töötasust kinnipidamisele kuuluv osa sõltub avaldaja igakuisest netosissetuleku

suurusest ning praeguse netotöötasu suuruse ehk ca 260 euro juures kuulub sellest

kinnipidamisele 20% 17,92 eurot ületavast sissetuleku osast (06.12.2018 sissetuleku

2-20-3312

7(8)

arestimise akt, dtl 60–61). Täitetoimiku laekumiste väljavõttest (dtl 68–70) nähtuvalt laekub

avaldaja tööandjalt kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 48,58 eurot kuus (mõnel kuul on

laekumised toimunud tagantjärele ja seega suuremas summas). Töövõimetoetusest kuulub

igakuiselt kinnipidamisele 10% (05.02.2019 sissetuleku arestimise akt, dtl 65–66) ning

täitetoimiku laekumiste väljavõttest nähtuvalt laekub Eesti Töötukassalt kohtutäituri

ametialasele arvelduskontole 23,58–24,37 eurot kuus. Kokku toimub seega avaldaja

sissetulekust kinnipidamisi summas 72,16–72,95 eurot kuus.

18. TMS § 132 lg 12 sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole

viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes

läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei

ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud

Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.

Avaldaja igakuine netotöötasu ja töövõimetoetus moodustavad kokku 496,08 kuni 503,95

eurot (260,28 + 235,8 kuni 243,67). Kui arvata sellest maha 2019. aasta arvestuslik

elatusmiinimum, jääb alles 274,72 kuni 282,59 eurot (496,08 kuni 503,95 – 221,36), millest

on võimalik maksimaalselt kinni pidada 20% ehk 54,94 kuni 56,52 eurot (vt ka kohtutäituri

enda poolt 21.02.2020 otsuses avaldatu, dtl 21 eelviimane lõik). Nagu eelnevalt märgitud, on

täitemenetluses toimunud kinnipidamised avaldaja sissetulekutest jäänud vahemikku 72,16

kuni 72,95 eurot, olles seega lubatust suuremad ja moodustades 20% asemel 25,8% kuni

26,3%.

Kohtutäitur on seega arestinud avaldaja sissetuleku TMS § 132 lg-s 12 sätestatud

maksimaalsest määrast suuremas ulatuses ning ei ole viga avaldaja 29.01.2020 kaebust läbi

vaadates parandanud. See on saanud võimalikuks põhjusel, et kummagi arestimisakti järgi ei

ole

arestitava

summa

arvutamisel

maha

arvatud

arvestuslikku

elatusmiinimumi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäitur oleks pidanud avaldaja kaebuse alusel

arestimise ulatuse seaduspärasuse üle kontrollima sõltumata sellest, et avaldaja ei olnud selle

peale varem kaevanud, st TMS § 134 lg 1 ja § 217 lg 6 ei takistanud kohtutäituril

arestimisakti või arestimisakte muutmast. Kui kohtutäitur on võlgniku sissetuleku arestinud

TMS § 132 lg-st 12 tulenevast maksimaalsest määrast suuremas ulatuses, on võlgnikul õigus

taotleda vea parandamist sõltumata arestimisakti aluseks olnud asjaolude muutumisest

arestimisakti kehtivuse lõpuni, kuna arestimisakti alusel toimuvad igakuiselt kinnipidamised

lubamatus ulatuses. Praegusel juhul on juba ainuüksi töötasu arestimisega ületatud TMS §

132 lg-s 12 sätestatud maksimaalset arestimise määra. See annab alust tühistada kohtutäituri

21.02.2020 otsus, milles kohtutäitur leidis, et avaldaja sissetulekute arestimine on toimunud

õiguspäraselt.

19. Olukorras, kus kohtutäitur on avaldaja sissetulekud arestinud TMS § 132 lg-s 12

ettenähtust suuremas määras, ei saanud maakohus leida, et arestimine on toimunud õiglases

määras. Maakohtu määrus tuleb seega tühistada ja avaldaja kaebus rahuldada, st kohtutäituri

21.02.2020 otsus tühistada osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja 29.01.2020 kaebuse

rahuldamata.

Kuna ringkonnakohus ei saa kohtutäituri asemel ise uut otsust teha, kohustab ringkonnakohus

kohtutäiturit avaldaja 29.01.2020 kaebust uuesti läbi vaatama, võttes arvesse käesolevas

määruses esitatud põhjendusi. Kohtutäituril tuleb viia avaldaja töötasu ja töövõimetoetuse

arestimise ulatus kooskõlla TMS § 132 lg-ga 12. Kohtutäitur saab ise valida, millis(t)ele

sissetuleku(te)le sissenõude pööramist TMS § 132 lg-s 12 sätestatud arestimise määra

arvestades jätkata. Kui kohtutäitur jätkab sissenõude pööramist nii avaldaja töötasule kui ka

töövõimetoetusele, tuleb uuesti põhjendada töövõimetoetuse arestimise õiglust, kuna seni on

2-20-3312

8(8)

kohtutäitur jätnud avaldaja töövõimetoetuse arestimise õiglust hinnates arvestamata töötasule

sissenõude pööramise ulatuse. Lisaks tuleb kohtutäituril läbi vaadata avaldaja taotlus arestitud

summade tagastamiseks.

20. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta ka

menetluskulude jaotust. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab avaldaja kohtule

esitatud kaebuse, jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 172

lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda.

Maakohus ei ole avaldaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Ringkonnakohus

juhindub menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu asjas nr 3-2-1-

142-15 tehtud 20.04.2016 otsuse p-des 19–22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest

ning avaldaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 ja

§ 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja

jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)