2-20-1672/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 10. august 2020. a

Tsiviilasja number

2-20-1672

Tsiviilasi

R.N. hagi A.A. vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

828 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.N. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.N. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Vastustaja (kostja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja I.K.

RESOLUTSIOON

1. Võtta R.N. apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 8. juuli

2020.

a

otsuse

peale

menetlusse.

Rahuldada

apellatsioonkaebus.

2. Lahendada

asi

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS) § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Viru Maakohtu 8. juuli 2020. a otsus ja saata

asi

uueks

läbivaatamiseks

samale

maakohtule

eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.N. (hageja) esitas 31. jaanuaril 2020. a hagi A.A. (kostja) vastu elatise vähendamiseks.

Hageja palus vähendada Viru Maakohtu 29. novembri 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-

2108 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist 200 euroni kuus. Hageja palus jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

Hagiavalduse kohaselt esinevad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks, kuivõrd hagejal

sündis pärast maakohtu otsuse tegemist laps B.B.. Hageja töötab XXXXXX OÜ-s keskmise

töötasuga 600 eurot (bruto) kuus, muid sissetulekuid hagejal ei ole.

2. Kostja ei ole kirjalikult hagiavaldusele vastanud. Kostja seaduslik esindaja osales 20. aprilli

2020. a kohtuistungil ning edastas kohtule peale istungit mitu e-kirja. 20. aprilli 2020. a

kohtuistungil ja 28. mai 2020. a kohtumääruses tegi maakohus pooltele ettepaneku

kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled kompromissi ei saavutanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 8. juuli 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et hageja on oma sissetulekuid varjanud. Hagejal võib olla täiendavaid

sissetulekuid, mida hageja teadvalt elatise vähendamise eesmärgil ei avalda. Samuti ei ole

hageja esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtteid või muid tõendeid, mis kõrvaldaksid

vastuolusid hageja töötasu suuruse osas. Hageja ei ole esitanud ja tõendanud asjaolusid, mis

täidaksid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 459 sätestatud eeldusi ja annaksid aluse

majanduslikust ning varalisest seisundist tingituna elatise vähendamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning vähendada väljamõistetud elatist

200 euroni kuus. Hageja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid meelevaldselt ning rikkunud

põhjendamiskohustust. Hageja ei varja oma sissetulekuid. Hageja on pidanud enda sissetuleku

tõendamiseks sobivateks dokumentideks TSD (tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku

kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon) ja palgateatise esitamist. Kui

kohus neid asjakohasteks tõenditeks ei pidanud, oleks kohtul olnud võimalus nõuda

TsMS § 230 lg 5 p 5 alusel asjakohast teavet krediidiasutustelt. Asjaolude tuvastamisel ja

tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus

perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet

kolmandatelt isikutelt (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24).

Maakohus leidis, et kuivõrd Statistikaameti 2020. a I kvartali andmete kohaselt on

ehitussektoris võimalik teenida ca 1346 eurot brutos, siis ei saa hageja töötasu suurus olla

tõepärane. Hageja selle maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ehitussektori siseselt on võimalik teha

väga erineva tasuga töid, samuti oleneb töötasu suurus piirkonnast, kus töö tegemine toimub ja

Ida-Viru maakonnas on ehitussektori töötasud väiksemad kui nt Tallinnas. Suurema sissetuleku

teenimisele seab piirangud ka hageja puudulik haridustase, millele hageja on juhtinud

tähelepanu 20. aprilli 2020. a kohtuistungil.

Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta RAKE 2020. aasta uuringu Eesti laste

minimaalsete ülalpidamiskulude kohta. Maakohus oleks pidanud arvestama RAKE uuringu

tulemusi ja vajadusel selgitama välja kostja igakuiste ülalpidamiskulude suuruse.

Hageja ülalpidamisel on teine alaealine laps.

Miinimumpalk on kasvanud oluliselt kiiremini kui keskmine brutokuupalk. Antud asjaolu

koostoimes hageja poolt esitatud põhjenduste ja tõenditega võimaldab kohtul vähendada

hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatisraha suuruseni 200 eurot kuus.

Maakohus ei ole tuvastanud kostja seadusliku esindaja majanduslikku olukorda, mis omaks

antud juhul samasugust tähtsust kui hageja majanduslik olukord. Kui kohus oleks tuvastanud

kostja seadusliku esindaja majandusliku olukorra, oleks ilmnenud asjaolu, et kostja

ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud peretoetustega, mis omakorda vähendab vanemate endi

panust ja seeläbi annab võimaluse elatise vähendamiseks poole peretoetuse arvelt.

Kostja seaduslik esindaja on 20. aprilli 2020. a kohtuistungil väljendanud selget nõustumust, et

hageja tasub edaspidi kostja ülalpidamiseks elatist 200 eurot kuus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Viru Maakohtu 8. juuli 2020. a otsus tuleb tühistada

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise

apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule

TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist

kõrvaldada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

6. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust

(TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24. jaanuari

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt

olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest

olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme

kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

7. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Pooltel on TsMS § 5 lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud

kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Viru Maakohtu 29. novembri

2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-2108 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis seadusega

kehtestatud miinimummääras. Hagiavalduse esitamise ajal oli elatise miinimummäär igakuiselt

292 eurot.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summat saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta,

kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude

rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 11).

Praeguses vaidluses mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis õigeksvõtuotsusega, seega ei

sisalda 29. novembri 2007. a kohtuotsus asjaolusid, mis olid selle tegemise ajal nõude

rahuldamise aluseks. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks

olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja

millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu 19. oktoobri

2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Seega elatise vähendamise nõude

lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostja igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses

on hageja võimeline kostjale elatist tasuma.

8. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et eelmise otsuse tegemisest on möödunud 12 aastat,

asjaolud on muutunud, hagejal on lisaks kostjale pärast maakohtu otsuse tegemist sündinud veel

üks laps, keda hageja peab ülal pidama.

Vaidlust ei ole, et kostja on hageja laps ning hageja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustatud

kostjale ülalpidamist andma. Tsiviilasjas nr 2-07-2108 oli otsuse tegemise ajaks hagejal vaid

üks ülalpeetav, s.o kostja. Kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab TsMS § 459 lg 1 alusel

koosmõjus PKS § 102 lg-ga 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise

miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus.

Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke

vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole

sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-16, p 11; 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).

Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust,

haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid.

Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast

oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks

vajalike vahendite saamiseks. Vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt

(vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14; 9. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3–21.4; Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-118651, p 18).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega hageja poolt sissetuleku varjamise kohta.

Hageja on menetluses korduvalt kinnitanud, et tema töötasuks 600 eurot, enamasti täpsustades,

et tegemist on brutopalgaga (hagiavaldus tl 3, kohtuistungi protokoll tl 20 pöördel (ei täpsusta,

kas bruto või neto), 28. aprilli 2020. a menetlusdokument, tl 27–28). Oma töötasu suuruse

tõendamiseks on hageja esitanud TSD kokkuvõtteid perioodi 2007–2020 (tl 30–52). 9. juuni

2020. a dokumendis selgitab hageja, et tema töötasu on 600 eurot bruto ehk 570 eurot neto (tl

102). Ringkonnakohtule jääb ebaselgeks, milles seisnevad maakohtu põhjenduste järgi olulised

ebakõlad hageja väidetu ja 2020. a deklareeritud töötasu, sh TSD-s näidatud tulu vahel

(kohtuotsuse p 13, tl 108 pöördel).

Maakohus on 4. veebruari 2020. a hagiavalduse menetlusse võtmise määruse resolutsiooni p-s

7 kohustanud hagejat ja kostja seaduslikku esindajat esitama oma varalist olukorda tõendavad

tõendid, sh viimase 6 kuu kõikide pangakontode väljavõtted ning palgatõendid (TsMS § 230 lg

4). Hageja ja kostja seaduslik esindaja ei esitanud pangakonto väljavõtteid.

9. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et kostja seaduslik esindaja on nõustunud vähendatud

elatise tasumisega.

Kostja seaduslik esindaja on 20. aprilli 2020. a kohtuistungil öelnud: „Kui 200 eurot, las siis

olla. Olen nõus 200 euroga, tal on laps, mul on laps“. 15. mai 2020. a kostja seadusliku esindaja

e-kirja kohaselt „esitas hageja igakuiseks alimentide summaks 200 eurot. Aga mina (s.t kostja

seaduslik esindaja) soovin, et ta ka võlga maksaks. Minu soov on saada alimente igakuiselt 250

eurot“. 11. juuni 2020. a kostja seadusliku esindaja e-kirja kohaselt „Las hageja maksab 200

eurot alimente ja 50 eurot kustutab oma võlga, mille ta on kasvatanud rohkem kui 10 aastaga.

Arvan, et nii oleks õiglane“.

TsMS § 430 lg 3 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega

või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Kohus

ei ole kompromissiga seotud ega pea seda kinnitama perekonnaasjas.

Kohus märgib, et varasema võlgnevuse tasumine puudutab kohustuse täitmist ega ole jooksva

elatise vähendamise nõudega seotud. Asjaolu, et pooled ei saavutanud varasema elatise

võlgnevuse tasumise osas kokkulepet, ei tohi mõjutada elatise vähendamise nõude lahendamist.

Maakohus ei andnud hinnangut kostja seadusliku esindaja poolt väljendatud nõustumusele

elatise summas 200 eurot tasumiseks.

10. Maakohus leidis, et hageja ei ole põhjendanud, kuidas seab olemasolev olukord hageja teise

lapse ebavõrdsesse seisu.

Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada,

millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh

milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema

panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd hageja teise lapse kulud kannab

lapse ema ja vanavanemad, siis puuduvad hagejal teise lapse osas ülalpidamiskulutused

(kohtuotsuse p 14.3., tl 110 pöördel). Asjaolu, et hageja sissetulekust ei piisa lapse kulude

katteks ning lapse kulusid katab teine vanem, ei tähenda, et hagejal puuduks lapse

ülalpidamiskohustus.

Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem oma

alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid olles sellises olukorras, peab vanem PKS § 102

lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Ringkonnakohus leiab, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema

käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema

käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh

ülalpidaja) arvuga. Pigem tuleb vahendeid kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste

rahuldamiseks (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). See

tähendab ringkonnakohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevad rahalised

vahendid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase. Kui vanema

sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek

jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja

vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis (Riigikohtu 7. veebruari

2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 21.4).

Maakohus ei ole tuvastanud kostja ega ka hageja teise alaealise lapse vajadusi, mistõttu ei ole

antud hetkel võimalik tuvastada õiglast proportsiooni, kuidas jaotada hageja sissetulek kõigi

ülalpeetavate vajaduste katteks.

11. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks täies ulatuses üksnes kaebuse põhjal

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

väiteid ei hinda.

Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja

uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Viivi Tomson

Triin Uusen-Nacke