3-20-1314/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiit Lõhmus ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

6. august 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-1314

Haldusasi

A.T. kaebus Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja nr 3-

20/1-2/164 tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla määruskaebus Tartu Halduskohtu 18. juuli

2020. a määruse resolutsiooni p 4 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.T.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Vangla määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. juuli 2020. a

määruse resolutsiooni punkt 4 muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kohaldas 26. mai 2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/164 kinnipeetava A.T.

suhtes samast päevast alates vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel järgmisi täiendavaid

julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise

keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni.

2. A.T. esitas 9. juunil 2020 Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja peale vaide. Vangla ei

lahendanud vaiet tähtaegselt.

3. Viru Vangla täiendas 9. juuli 2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/241 oma 26. mai 2020. a

käskkirja põhjendusi.

4. A.T. esitas 9. juulil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 26. mai 2020. a

käskkirja tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse nimetatud käskkirja täitmise

peatamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Kaebaja selgitas, et viibis 18. veebruarist 2020 kuni 26. maini 2020 Tartu Vanglas

psühhiaatriaosakonnas ravil ning sel ajal tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei

kohaldatud. 26. mail 2020 Viru Vanglasse naastes paigutati kaebaja põhjendamatult

üksikvangistusse. Vangla rikub kaebaja õigust tervisele, õigust mitte taluda ülemääraseid

piiranguid ja ebainimlikku kohtlemist, õigust liikuda väljaspool kambrit võrdselt teiste

kinnipeetavatega, õigust suhtlemisele, õigust spordi tegemisele, õigust helistamisele jne. Tartu

Halduskohus peatas 25. juunil 2020 haldusasjas nr xxx määrusega esialgse õiguskaitse korras

Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja täitmise 14 päevaks. Selle aja jooksul ei pannud kaebaja

toime ühtegi rikkumist. Põhjendatud on ka praegu kohaldada esialgset õiguskaitset kaebaja

tervise ning vangistusseadusest ja põhiseadusest tulenevate õiguste kaitseks, kuna hiljem ei ole

võimalik rikutud õigusi taastada.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 18. juuli 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

osaliselt ning peatas Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja nr 3-20/1-2/164 ja 9. juuli 2020. a

käskkirja nr 3-20/1-2/241 täitmise kuni praeguses asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni

tingimusel, et A.T.ei pane rohkem toime rikkumisi, mis võivad olla asjakohased täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis.

6. Kohus leidis, et pikaaegne üksikvangistuses viibimine mõjub negatiivselt kinnipeetava

vaimsele ja füüsilisele tervisele ning tema sotsiaalsetele oskustele. Seega võib esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmine kaasa tuua kahjulikud tagajärjed kaebaja tervisele ja

sotsiaalsetele oskustele. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebajal on esialgse õiguskaitse

vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamist saab takistada üksnes kaebuse ilmselge

perspektiivitus. Kohtul ei ole praeguses menetlusstaadiumis veendumust, et kaebus on

ilmselgelt perspektiivitu.

7. Viru Vangla 9. juuli 2020. a käskkirjast nähtub, et kaebaja ei ole 2018. aasta jaanuari

keskpaigast kuni 2019. aasta veebruari lõpuni toime pannud ühtegi negatiivset tegu, mis võiks

tähtsust omada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis. 2019. aasta märtsist

kuni 2020. aasta veebruari keskpaigani on kaebaja aga jälle vanglaametnike peale ärritunud ja

röökinud ning neid füüsilise vägivallaga ähvardanud. Samuti on kaebaja korduvalt keeldunud

ametnike korraldustele allumast, mistõttu on ametnikud pidanud tema suhtes füüsilist jõudu

rakendama. Kaebaja on mitu korda takistanud ametnike kambrisse sisenemist, lõhkunud vangla

vara ja korraldanud kambris uputuse. Lisaks on kaebaja edastanud ja võtnud vastu keelatud

esemeid.

8. Kaebaja selgituste kohaselt viibis ta 18. veebruarist 2020 kuni 26. maini 2020 Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonnas ravil, kus tema suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

Lisaks viitas kaebaja sellele, et Tartu Halduskohus peatas 25. juunil 2020 haldusasjas

nr xxx tehtud määrusega vangla 26. mai 2020. a käskkirja täitmise 14 päevaks ning selle aja

jooksul ei pannud kaebaja toime ühtegi rikkumist. Vangla 9. juuli 2020. a käskkirjast nähtuvalt

on kaebaja 19. veebruarist 2020 kuni 9. juulini 2020 toime pannud ühe rikkumise: kaebaja

helistas 22. juunil 2020 valveruumi ja hakkas nõudma helistamist, oli ägestunud ja sõimas

ametnikke, lausus: „Sina, 20-aastane tatikas, ei ütle, millal mina helistan.“

9. Kohtu hinnangul on oluline, et kaebaja on umbes viimase viie kuu jooksul käitunud

üldjoontes hästi ning seda ka ajal, kui tema suhtes ei kohaldatud täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis võib kaebaja

ohtlikkusele hinnangu andmiseks piisav olla viimasest aastast ka oluliselt lühem periood. Seda

arvestades pidas kohus võimalikuks peatada esialgse õiguskaitse korras täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja täitmise tingimusel, et kaebaja ei pane rohkem

toime rikkumisi, mis võivad olla asjakohased täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

kontekstis.

Sellisteks

rikkumisteks

tuleb

lugeda

eelkõige

kaaskinnipeetavate

ja

vanglaametnike ähvardamist ja ründamist, allumiskohustuse rikkumist, vangla vara

kahjustamist ning keelatud esemete hankimist, omamist ja edastamist. Kui kaebaja paneb

sellise rikkumise toime, tühistab kohus esialgse õiguskaitse ning kaebaja suhtes kohaldatakse

uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid.

10. Viru Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu

määrus tühistada.

Vastustaja on seisukohal, et esialgset õiguskaitset kohaldades ei ole halduskohus sisuliselt

hinnanud avalikku huvi ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega kaasneda võivaid

tagajärgi. Vangistusseadus (VangS) § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate

järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise

julgeoleku vanglas, mis hõlmab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut.

EÕK kohaldamisel seatud tingimusele vaatamata ei ole siiski täielikult välistatud ka see, et

kui kaebaja paneb toime uue rikkumise, siis kohaldatakse tema suhtes uue käskkirja alusel

vajalikke meetmeid. Seega ei saa väita, et seeläbi on tagatud avaliku huviga arvestamine ja

võimalike negatiivsete tagajärgede minimeerimine. Vastupidi, kohtu seatud tingimus

peegeldab, et kohus on arvestanud, et kaebaja tavarežiimile paigutamise hind võib olla mõne

teise kinnipeetava või ametniku tervis ja üldine vangla julgeolek.

Vastustaja nõustub, et ühele juhtumile ei saa omistada määravat tähendust. Samuti ei saa

omistada määravat tähendust neljale kuule, mille jooksul kaebaja käitumises olulisi rikkumisi

kohtu hinnangul ei olnud. Kõnealusel perioodil viibis kaebaja suurema osa ajast Tartu Vangla

psühhiaatriosakonnas suletud osakonnas, kus tema liikumine oli piiratud sarnaselt

julgeolekuabinõude kohaldamisele. Viru Vangla 9. juuli 2020. a käskkirjas nr 3-20/1-2/241

on hinnatud kaebaja käitumist kogumis ning jõutud järeldusele, et tema osas on käesoleval

aastal koostatud viis ettekannet, mis on seotud allumatusega. Lisaks on jaanuaris fikseeritud

19 intsidenti enesevigastuste koha. Mööda ei saa vaadata kaebaja minevikust ja asjaolust, et

viimati, kui ta oli avatud osakonnas koos teiste kinnipeetavatega, ründas ta kaaskinnipeetavat

kääridega. Juhtumid peegeldavad üheselt, et kaebaja käitumine on ettearvamatu,

manipulatiivne ja väga tugevalt sõltuvuses kaebaja meeleolust.

Kaebaja osas on 16. juulil 2020 koostatud ettekanne, mille kohaselt oli ta ebaviisakas ja eiras

ametniku korraldust, 17. juulil 2020 ettekanne, mille kohaselt käitus ta ebaviisakalt ning

kasutas ametnikuga suheldes ebatsensuurseid väljendeid ja 19. juulil 2020 ettekanne, mille

kohaselt eiras ta ametniku korraldust. Seega on näha, et kaebaja ei ole muutnud oma käitumist.

Kaeabaja ei suuda konflikti olukorda rahumeelselt lahendada, mis võib ohtu seada

kaaskinnipeetavad ja ka ametnikud. Lisaks on oluline, et tal on mitmeid pooleliolevaid

kriminaalmenetlusi. Kohtumäärus asetas Viru Vangla olukorda, kus peab justkui ära ootama

uue võimaliku ründe selleks, et kaitsta avalikku huvi ja seeläbi vangla julgeolekut ja

turvalisust. Kaebaja käitumise vägivaldsus ning ettearvamatus on kõnealusel ajal vanglale

teada.

11. Vastuses määruskaebuses kaebaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse

tühistamiseks.

13. Määruskaebuses ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et

üksikvangistus avaldab kahjuliku mõju kaebaja tervisele, mistõttu esineb kaebajal esialgse

õiguskaitse vajadus ega sedagi, et kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks.

Seetõttu ringkonnakohus neid asjaolusid täiendavalt ei analüüsi, vaid märgib üksnes, et nõustub

selles osas halduskohtu põhjendustega.

14. Määruskaebuse põhiväiteks on, et halduskohus ei ole nõutavalt kaalunud avalikku huvi

ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu

on ohustatud teised kinnipeetavad, samuti vangla ametnikud, kuna määrusest tulenevalt on

vanglal õigus rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid alles pärast kaebaja poolt ründe

toimepanemist.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

15. Halduskohus on kaevatava määruse punktis 15 põhjalikult analüüsinud kaebaja võimalikku

ohtlikkust, arvestades tema eelnevat käitumist ning kokkuvõtteks leidnud, et oluline on see, et

kaebaja on umbes viimase viie kuu jooksul käitunud üldjoontes hästi ning seda ka ajal, kui tema

suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Tõdemusega, et seda arvestades on

võimalik peatada esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

käskkirja täitmine, asus halduskohus seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole

selgelt ettenähtavat kahjulikku tagajärge ja see ei kahjusta ülemääraselt avalikku huvi.

Halduskohus tõepoolest ei ole otsesõnu võrrelnud kaebaja huvi esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks avaliku huviga vangla julgeoleku tagamiseks. Samas ilmneb määruses esitatud

põhjendustest, et halduskohus on esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustanud just kaebaja

ohtlikkuse ja tõenäosuse, et kaevatava käskkirja täitmise peatamine kahjustab vangla

julgeolekut, kaalumise tulemusena

16. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS §

69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja mis tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult

lõpetada (VangS § 69 lg 3). Vangistusseaduse teises peatükis ei ole vangistuse täideviimise

eraldi režiimina üksikvangistust. Seetõttu saab eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist

kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus VangS § 69 lg 1 järgi nõutav ohulävend on ületatud.

Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad

asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes.

17. Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse

täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine

(KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava

objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks,

kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole

käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada

olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas

VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest

juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel. Ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu

gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa võrdsustada

ohuolukorraga.

18. Eelnev on asjakohane halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu õiguspärasuse

hindamisel – kui kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, siis on õiguskaitse kohaldamine

seda enam põhjendatud, mida väiksem on ettenähtav võimalus, et kinnise vangla tavarežiimil

kaebaja tegevus kahjustab vangla julgeolekut. Halduskohus rajaski oma otsustuse sellele, et

kaebaja käitumine kaevatava käskkirja andmisele eelnenud kuudel on olnud üldiselt hea, s.t

pole alust arvata, et tema tavarežiimile paigutamise korral paneb ta toime ründe

kaaskinnipeetava või vangla ametniku vastu või kahjustab muul viisil raskelt vangla

julgeolekut. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kontekstis saab ka mõnekuulisest perioodist järeldada kaebaja käitumise

paranemist.

19. Määruskaebusest nähtub, et vastustaja peab kaebajat ohtlikuks just seetõttu, et sõltuvalt

meeleolust võib kaebaja ägestudes toime panna füüsilise ründe. Vangla ei ole tuginenud sellele,

et tavarežiimile paigutamine võiks kaasa tuua kaebaja enesevigastamise. Füüsilise vägivalla

kasutamist kaebaja poolt peab vastustaja tõenäoliseks kaebaja varasema käitumise tõttu (2012.

aastal ründas kaebaja kääridega kaaskinnipeetavat ning hiljem on osutanud füüsilist vastupanu

ka vangla ametnikele, 2019. aastal toimus mitu intsidenti, milles kaebaja lõhkus vangla vara,

ähvardas ametnikke ja takistas neil kambrisse sisenemast).

Ringkonnakohus nõustub, et vangla esile toodud asjaolud viitavad võimalusele, et kaebaja võib

agressiivselt käituda. Samas ei saa siiski jätta kõrvale seda, et pärast Tartu Vanglasse

ümberpaigutamist 2020. aasta veebruaris ei ole kaebaja kasutanud füüsilist vägivalda või

osutanud füüsilist vastupanu vangla ametnikele. 26. mai 2020. a käskkirjaga kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei olnud kaebaja enam kui kolmekuulise

ajavahemiku jooksul ühtegi rikkumist toime pannud. Enne esialgse õiguskaitse kohaldamist oli

ta aga ühel korral telefoni teel käitunud vangla ametnikuga ebaviisakalt. Ringkonnakohtule ei

ole selge, kas kaebaja käitumises võib olla roll ka sellel, et Tartu Vanglas viibimise ajal sai ta

psühhiaatrilist ravi. Ka vastustaja ei ole sellele asjaolule määruskaebuses tähelepanu pööranud.

Küll on asjakohane see, et keskkonna vahetumise järel kaebaja käitumine paranes ning ta ei ole

raskeid õigusrikkumisi toime pannud ka pärast uuesti Viru Vanglasse paigutamist, s.h 14 päeva

jooksul, mil ta oli paigutatud tavarežiimile vaidemenetluse ajal ega ka käesolevas asjas

kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal.

Vastustaja selgitas, et kaebaja vägivallailmingute vahel võivad olla suhteliselt pikad pausid.

Samas on oluline, et kaebaja võib olla sellise puhangu korral äärmiselt ohtlik. Ringkonnakohtu

hinnangul nähtub sellest kokkuvõtlikust seisukohast, et vastustaja ise möönab pigem ohu

kahtlust kaebaja suhtes, kui peab tõenäoliseks, et kaebaja lähitulevikus paneb toime vägivaldse

ründe. See aga viitab, et vangla julgeoleku tõsine kahjustamine esialgse õiguskaitse

kohaldamisel ei ole piisava tõenäosusega ette nähtav. Isegi kui kardetav õigushüve kahjustus

võib olla intensiivne, tuleb siiski arvestada sellise tagajärje saabumise tõenäosusega.

Käesolevas asjas ei ole vastustaja aga suutnud ringkonnakohut veenda, et tagajärje saabumise

tõenäosus oleks suur.

20. Määruskaebuses tõi vastustaja esile veel 2020. juulis kaebajaga seotud kolm intsidenti, mis

on seotud allumatuse ja ebaviisaka suhtlusega. Ringkonnakohus leiab, et ka need ei kinnita

vastustaja seisukohta, et esineb suur tõenäosus kaebaja poolt vägivalla kasutamiseks. Nimelt

on kõigil juhtudel olnud tegemist konfliktse situatsiooniga, mis ei ole viinud kaebaja poolt

vägivalla kasutamiseni ega nõudnud ka vastustaja ametnike poolt erivahendite või jõu

kasutamist. Kuna ka täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise ajal kaebaja suhtleb vangla

ametnikega nii vahetult kui telefoni teel, siis ilmselt ei ole eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine sobiv vahend ebaviisaka suhtluse või ähvarduste ärahoidmiseks. Nendel asjaoludel

ei pea ringkonnakohus verbaalse vägivalla ärahoidmise eesmärki määravaks esialgse

õiguskaitse abinõu kohaldamisel.

21. Halduskohus märkis esialgset õiguskaitset kohaldades, et vanglal tuleb võimaldada

kaebajal kanda oma karistust avatud režiimil samamoodi nagu teistel samal režiimil viibivatel

kinnipeetavatel. Kaebajal tuleb võimaldada liikuda vabalt koos teiste kinnipeetavatega ning

osaleda nendega koos erinevates tegevustes. Teisisõnu ei ole lubatud kaebaja eraldamine

teistest kinnipeetavatest näiteks trellidega.

4. augustil 2020. esitas kaebaja halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks

selliselt, et kaebajal võimaldataks liikuda väljaspool kambrit päevakavas sätestatud aegadel V8

eluosakonna lõpus oleval trelluksega eraldatud alal, eraldatuna teistest kinnipeetavatest.

Selline korraldus kahtlemata vähendab võimalust, et kaebaja satub vägivallani eskaleeruvasse

konflikti teise kinnipeetavaga ja vähendab seega ka esialgse õiguskaitse kohaldamisega

kaasnevat avaliku huvi riivet. Kuna kaebaja ise taotleb väljaspool kambrit liikumist eraldatuna

teistest kinnipeetavatest, siis ei näe ringkonnakohus põhjust jääda halduskohtu määruses

rõhutatud piirangu juurde, vaid peab lubatavaks võimaldada kaebajale liikumist eluosakonnas

ka selliselt, et ta on eraldatud teistest kinnipeetavatest trellidega. Samas ei ole vanglal sellist

kohustust. Kaebaja ei saa nõuda talle meelepärase kinnipidamisrežiimi rakendamist kui selline

õigus ei tulene seadusest. Vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri sellekohast õigust

kaebajale ei anna. Seetõttu juhul, kui kaebaja pakutud viisil kaebaja väljaspool kambrit

liikumise korraldamine takistab vangla tööd või on ebaotstarbekas ja vastustaja saab kasutada

kaebajaga seotud riskide maandamiseks muid vahendeid, ei ole kaebaja õigustatud nõudma

enda trellidega eraldamist. Samuti ei ole kaebaja õigustatud vastustajalt nõudma, et see

korraldaks kaebaja liikumise väljaspool elukambrit kaebaja taotluses toodud alternatiivi

kohaselt.

22. Eeltoodud asjaoludel peab ringkonnakohus võimalikuks jätkuvalt kohaldada esialgset

õiguskaitset Tartu Halduskohtu 18. juuli 2020. a määruse resolutsiooni punktis 4 nimetatud

tingimustel. Ringkonnakohus rõhutab siinjuures, et esialgse õiguskaitse kohaldamine

käesolevas asjas ei piira vangla õigust kasutada seaduses sätestatud meetmeid kaebaja suhtes,

s.h ohjeldusmeetmeid, ohuolukorras, s.t juhul kui kaebaja käitumine või vangla kogutud muud

andmed osutavad sellele, et kaebajast lähtub tegelik ja vahetu oht kinnipeetavatele, vangla

ametnikele või vangla julgeolekule üldiselt või kui kaebaja juba kasutab füüsilist vägivalda.

Esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja täitmise

peatamine on kohtupraktikas erandlik. Käesoleval juhul on see aga põhjendatud seetõttu, et

kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus on selge – eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine

piirab kaebaja vabadusõigust ja mõjub negatiivselt kaebaja tervisele, samas on võimalus

avaliku huvi kahjustamiseks tuletatav eelkõige kaebaja varasemast käitumisest ja üldisest

iseloomustusest ega ole otsest seostatud praeguse ajahetkega. Samas peab kaebajale olema

selge, et vägivaldne käitumine, ähvardus kasutada vägivalda või vangla sisekorraeeskirjade

süstemaatiline rikkumine (ka juhul, kui rikkumine on kaebaja arusaamisel on vastus ametnike

provokatsioonile) muudab kohtu hinnangut esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatusele.

23. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et esialgse õiguskaitse korras käesolevas asjas ei ole

põhjendatud kohustada vanglat võimaldama kaebajale psühholoogilist nõustamist. Sellise

kohustuse panemine väljuks põhivaidluse raamest, kuna kaevatavate käskkirjade tühistamine

kohtumenetluse tulemusena iseenesest ei tooks kaasa vangla kohustust seda teenust kaebajale

võimaldada.

24. Kuna ringkonnakohus arvestas kaebaja 4. augusti 2020. a taotlusega esialgse õiguskaitse

abinõu muutmiseks määruskaebuse lahendamisel, siis ei tule halduskohtul taotlust eraldi

lahendada.

/allkirjastatud digitaalselt/