1-19-10192/47 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

Asja läbivaatamise viis

16. juuli 2020

kirjalik menetlus

Kohtuasja number

1-19-10192

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Vladimir Jartšuk süüdistuses KarS § 121 lg 1

järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 18. mai 2020. a otsus

Apellandid

Süüdistatav Vladimir Jartšuk ja kaitsja vandeadvokaat Ilya

Zuev

Apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav

Vladimir Jartšuk, isikukood 38012032233, töökoht VKG Oil

OÜ, elukoht XXX. Varem kriminaalkorras karistamata.

Tõkendit ei ole kohaldatud.

Kaitsja

Vandeadvokaat Ilya Zuev, kokkuleppel

Prokuratuur

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Anu Toluk

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 18. mai 2020 kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonid

rahuldamata.

2. Jätta Vladimir Jartšukil apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Vladimir Jartšukki süüdistatakse selles, et tema 22.09.2018 kella 22.20 paiku Jõhvis Rakvere

29 asuvas Maxima poe parkas lõi auto lahtise akna kaudu kannatanule A.V. kahel korral

rusikaga näkku, millest kannatanu tundis valu ja tekkis verejooks ninast.

Seega süüdistatakse Vladimir Jartšukki KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises, s.o teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas kehalises

väärkohtlemises.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 18. mai 2020. a otsusega tunnistati V. Jartšuk KarS § 121 lg 1 järgi süüdi.

Talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära, s.o summas 3354 eurot, mida

võimaldati tasuda KarS § 66 lg-te 1, 3 alusel ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

2.1

Esmalt tõi maakohus välja asjaolud, milles ei tekkinud kohtuliku arutamise käigus

vaidlust.

Enne süüdistuses näidatud sündmust viibisid süüdistatav V. Jartšuk ja tunnistaja P.K.

sünnipäevapeol, kus tunnistaja tarvitas aga süüdistatav ei tarvitanud alkoholi. Süüdistatav ja

tunnistaja koos läksid Maxima poe juurde. Süüdistatav ja tunnistaja pöördusid poe parklas

seisva auto juhi poole palvega sõidutada neid tanklasse. Parklas seisid kaks autot.

K.V. , kelle ülekuulamisest loobusid kohtuliku arutamisel mõlemad pooled, helistas politseisse

ja teatas, et kaks kaklevad kahe vastu. Kannatanu jäi peale sündmust kohale ja temaga tegeles

kiirabi. Süüdistatav toimetati politseisse.

2.2

Edasi analüüsis kohus esitatud tõendeid ja tõi välja, millised faktilised asjaolud ta loeb

tuvastatuks.

Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav V. Jartšuk ei tunnistanud ennast süüdi. Süüdistuses

näidatud päeval viibis ta restoranis Aroma sünnipäevapeol. Ta ei tarvitanud alkoholi ja oli

kaine. Tema ja ebakaine tunnistaja P.K. läksid koos minema. Nad läksid Maxima poe juurde

eesmärgiga osta sigarette, kuid selleks ajaks oli pood juba suletud.

Poe parklas seisid kaks autot kõrvuti, vahemaaga umbes 5 meetrit. Tema ja P.K. läksid ühe ühe

auto juurde. Juhi kohal istus neiu. P.K. pöördus neiu poole, kas ta saaks neid sõidutada Statoili

tankla juurde, et osta sigarette. Võimalik, et P.K. ei suhelnud korrektselt, sest oli purjus.

Süüdistatav püüdis selgitada olukorda viisakalt ja pakkus 10 eurot sõidu eest. Neiu ütles, et

küsige meie sõpradelt, ja näitas teise auto suunas. Teises autos istusid noormehed, üks juhi

istmel ja teine kõrval, auto aknad olid lahti. V. Jartšuk ei tea, kas nende seas oli kannatanu, ta

ei tunne kannatanut ära. Süüdistatav võttis välja telefoni, et kutsuda takso. Sel hetkel asus ta

auto pagasiruumi kõrval. Tunnistaja P.K. seisis süüdistatavast pooleteise meetri kaugusel.

V. Jartšuk kuulis, et keegi läheneb talle, tõstis pea ja sai ühe löögi nina ja huule piirkonda, kohe

hakkas verd tulema, hiljem oli kõik paistes. Süüdistatav kukkus maha. Süüdistatav tõusis püsti,

pani telefoni taskusse, nägi, et kaks noormeest tahavad teda kinni võtta ja otsustas ära joosta.

Noormehed püüdsid temast kinni haarata. Ta jooksis üle sõidutee ja nägi lähenevat

politseiautot. V. Jartšuk jäi ootama lootes, et kõik selgub. Noormeest, kes lõi teda, ta kohtusaalis

ei näinud. Kiirabi tuli pärast politseid. Süüdistatav viidi politseisse.

V. Jartšuk leiab, et kannatanu ja tema tunnistaja valetavad. Süüdistataval löödi nägu katki,

seetõttu ilmselt kardeti, et ta esitab nende peale avalduse.

Tunnistaja P.K. kinnitas, et 22.09.2018 õhtul ta oli koos süüdistatavaga restoranis

sünnipäevapeol, kust lahkusid kella 22 paiku. Tunnistaja oli alkoholi tarvitanud - 250 g viina,

süüdistatav oli kaine. Tunnistaja ja süüdistatav läksid Maxima poe poole, et osta sigarette. Poodi

enam sisse ei saanud. Tunnistaja läks ühe auto juurde ja palus juhi kohal istuvalt neiult, et ta

sõidutaks neid Statoili tanklasse. Autos kõrvalistmel istus veel üks neiu. Eemal 10 m kaugusel

seisis teinegi auto. Süüdistatav pakkus 10 eurot sõidu eest. Neiu ei jõudnud vastata, kui kuskilt

ilmusid kolm noormeest. Kaks jooksid V. Jartšuki ja üks tunnistaja suunas. Tunnistaja nägi

kuidas kaks noormeest haarasid V. Jatšukist kinni. Süüdistatav ja tunnistaja jooksid minema

ning saabus politsei. Tunnistaja nägi süüdistatava põsel verd. Oli mõni hetk, kui ta ei näinud

süüdistatavat. Millest tekkis veri süüdistatava põsele, ta ei näinud.

2.3

Kohtu hinnangul tunnistaja P.K. ei kinnitanud süüdistatava ütlusi selle kohta, et

süüdistatav seisis pagasiruumi kõrval ja püüdis kutsuda taksot. Tunnistaja P.K. oli

süüdistatavast pooleteist meetri kaugusel, üks mees lähenes ja lõi süüdistatavat näkku, mille

tagajärjel kukkus süüdistatav maha.

Süüdistatav selgitas, et noormehed olid pikka kasvu ning võib olla varjasid süüdistatavat. Peale

selle oli P.K. oli purjus. Neil põhjustel ei näinud tunnistaja P.K. kõike toimunut.

Maakohus sedastas, et V. Jartšuki ja P.K. i ütlused ei ole kooskõlas olulises momendis.

Süüdistatava ja tunnistaja kirjeldatud olustikust ei nähtu asjaolusid, miks tunnistaja P.K. , olles

sisuliselt süüdistatava kõrval (pooleteise meetri kaugusel), ei näinud rünnet süüdistatavale -

löömist näkku, tema mahakukkumist, püstitõusmist, vaid nägi eelnevaid asjaolusid (vestlus

juhil kohal istuva neiuga) ja järgmisena hakkas nägema juba seda, kuidas kaks noormeest

jooksid süüdistatava suunas.

Maakohtu arvates ei ole eluliselt usutav selgitus, et tunnistaja P.K. i ebakaine olek ja

noormeeste pikk kasv takistasid P.K. il näha väidetatava löömise asjaolusid (löömine,

mahakukkumine ja püstitõusmine).

2.4

Kannatanu A.V. andis ütlusi, et 22.09.2018 kella 22 paiku oli ta seltskonnas kahe

autoga. Autod olid pargitud Maxima poe parklas kõrvuti. Ühes autos istus tema juhi kõrval,

juhiks oli J.K. ja tagaistmel H-K.K. . Teine auto seisis neist paremal, juhiks oli K.V. , autos

olid veel L.K. ja üks K.V. i sugulane. Suheldi läbi lahtiste autoakende.

Tulid kaks meest, üks nendest süüdistatav (ristküsitluse lõpus kinnitas kannatanu, et teda löönud

isik ongi istungil viibiv süüdistatav). Süüdistatav küsis kannatanult, kas saaks viia neid Statoili

tanklasse, pakuti isegi raha 5 eurot. J.K. ei olnud nõus ja kannatanu ütles seda meestele. Mehed

seisid akna juures kogu vestluse kestel. Kannatanu võttis kätte telefoni, kus mängis muusika, et

vahetada lugu. Süüdistatav ütles, kuhu sa helistad ja lõi kannatanut vähemalt kahel korral käe

või rusikaga nina piirkonda. Kannatanu tundis valu ja ninast tilkus verd. Peale löömist väljus

kannatanu autost. Ka J.K. tuli autost välja. Süüdistatav suundus J.K. i poole, kes tõukas

süüditatava eemale. Kannatanu palus teises autos istunuid helistada politseisse ja filmida. Teine

meesterahvas üritas läheneda kannatanule, kuid kannatanu eemaldus. Kannatanu jooksis üle

tee, sel ajal saabus kohale politsei ja hiljem kiirabi. Kiirabi saabumise ajal oli kannatanu näol

verd, talle anti vere pühkimiseks salvrätikud.

Tunnistaja H-K.K. kinnitas kannatanu ütlusi. Ta mäletab, et auto juurde tulid kaks meest, kes

rääkisid midagi ja keegi ees istuvatest neile ka vastas. Mehed seisid juhi kõrvalistuja akna

juures. Tunnistaja sai aru, et mehed tahavad suitsu. Kannatanut lõi keegi neist kahest mehest,

läbi akna. Tunnistaja ise nägi üht lööki, rusikaga. Peale lööki kannatanu ja J.K. väljusid autost.

Tunnistaja väljus autost veidi hiljem ja nägi, kuidas mehed ajasid taga kannatanut ja J.K. i.

Tunnistaja nägi verd kannatanu näol.

2.5

Hinnates kannatanu A.V. i ütlusi märkis maakohus, et need on selged, loogilised, ja

vastuoludeta. Kannatanu mäletab asjaolusid peaaegu täielikult. Kannatanu pöördus kohe kiirabi

poole ja politseisse. Ütlusteväliselt andis ta selgituse ka kiirabile, et teda rünnati ja ta sai löögi

rusikaga nina piirkonna.

2.6

Edasi kontrollis maakohus kannatanu ütlusi kõrvutades neid tunnistaja H-K.K. ütlustega.

Maakohtu hinnangul kattuvad tunnistaja H-K.K. ütlused loogiliselt, ajaliselt ja ruumiliselt

kannatanu ütlustega selles, et kaks meest tulid auto juurde, kus kõrvalistmel istus kannatanu ja

üks nendest lõi kannatanut käega ninapiirkonda, näol oli verd; kannatanu ja J.K. väljusid autost

ja mehed ajasid need taga.

Maakohtu arvates kinnitavad tunnistaja ütlused kannatanu ütlusi toimunu kohta ja lükkavad

ümber süüdistatava V. Jartšuki ütlused. Maakohus leidis, et need asjaolud, mida tunnistaja ei

mäleta, on teisejärgulise tähendusega. Kohus oli arvamusel, et vähetähtsate asjaolude

mittemäletamine ei kahanda kuidagi tunnistaja ütluste kvaliteeti. Tunnistaja ütlused läbisid

põhjaliku kontrolli ristküsitluse teel ja tunnistaja jäi kindlalt oma ütluste juurde. Tunnistaja H-

K.K. ütlused on usaldusväärsed ja nendele on võimalik tugineda kohtuotsuse tegemisel.

2.7

Maakohus märkis, et prokurör ja kaitsja loobusid teiste pealtnägijatest tunnistajate

ülekuulamisest ( L.K. , K.V. ja J.K. ). Maakohus sedastas, et kohus ei täida süüdistuse või

kaitse funktsioone võistlevas protsessis ja olukorras, kus mõlemad pooled soovivad uurida

tõendeid valikuliselt, uurib ja „hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt.“ (KrMS § 61 lg 2).

2.8

Maakohus pidas vajalikuks kontrollida, kas kannatanul võib olla motiiv valeütluste

andmiseks. Süüdistatav V. Jartšuk avaldas, et nii kannatanu kui ka tunnistaja H-K.K. valetavad,

sest kannatanu on politseinik ja seega oleks tal tekkinud probleeme.

Maakohus ei nõustunud süüdistatavaga, et kannatanul on motiiv valetada. Süüdistatav avaldas,

et talle lõi näkku hoopis muu meesterahvas, mitte kannatanu. Süüdistatav ja kaitsja ei suutnud

maakohtule mõistlikult selgitada, miks peaks kannatanu, kes süüdistatava sõnul ei olnud

ründaja, välja mõtlema lugu, et süüdistatav lõi teda nina piirkonda.

2.9

Maakohus andis hinnangu ka dokumentaalsetele tõenditele.

Kaitsja esitas kohtule süüdistatava meditsiinilised dokumendid. Maakohus märkis, et arutatav

sündmus leidis aset septembris 2018. Seetõttu V. Jartšuki terviseseisundid (õlaliigse valud, käe

traumad), mis on fikseeritud arsti juures alates veebruar 2019, ei puutu asjasse.

Ei ole vaidlust, et 2015. ja 2016. a oli süüdistatava vasak käsi kahel korral traumeeritud. Samas

nähtub meditsiinilistest dokumentidest, et füüsilise töö tegemine ei olnud peale paranemist arsti

poolt keelatud ega piiratud. Novembris 2017 kaebas süüdistatav arstile ka parema õlaliigese

valulikkuse üle, ta saadeti ortopeedi vastuvõtule. Piiranguid parema käe kasutamiseks füüsilise

töö tegemisel arst ei määranud.

Maakohus märkis, et esitatud tõendist ei saa järeldada, et septembris 2018 oleks süüdistataval

esinenud selline terviseseisund, et ta oleks füüsiliselt võimetu lööma teist isikut. Kannatanul ei

tuvastatud kehavigastust, hematoomi ega turset nina piirkonnas. Sellest järeldas maakohus, et

löögid ei olnud tugevad.

2.10 Järgmisena analüüsis maakohus kahe kaitsja tunnistaja – D.D. i ja V.R. i ütluseid.

Tunnistajad on süüdistatava töökaaslased. Mõlemad kinnitasid, et V. Jartšuk teeb füüsilist tööd,

tal oli probleem parema käega 3 aastat tagasi, ta peab tegema tööd vasaku käega, vahepeal aitab

parema käega ka. Varasemalt oli probleem ka vasaku käega.

Maakohus

sedastas,

et

tunnistajate

ütlused

on

üldiselt

kooskõlas

esitatud

meditsiinidokumentidega. Samas ei lükka need ümber süüdistust ega kannatanu ütlusi.

Kooskõlas meditsiinidokumentidega tuleneb tunnistajate ütlustest, et kuigi süüdistataval on

terviseprobleeme vasaku ja parema käe ja õlaliigesega, teeb ta füüsilist tööd.

2.11 Kiirabikaardilt nähtus, et juhtumi teatajaks oli K.V. . Kannatanu avaldas, et sai rusikaga

löögi nina piirkonda, teadvust ei kaotanud. Kiirabi saabumisel ajal verejooksu ei ole. Vigastusi,

nina turset ei ole.

Maakohtu arvates esines vastuolu kannatanu ütluste ja kiirabikaardi andmete vahel, kuid see ei

ole oluline ega kahanda kannatanu ütluste usaldusväärsust. Fakti, et kannatanu nina piirkonnas

oli peale lööki näha verd, kinnitas kohtuistungil tunnistaja H-K.K. . Maakohus juhtis

tähelepanu, et kiirabikaardil on märgitud, et „verejooksu“ ei ole. Kiirabi saabus umbes 16

minutit pärast väljakutset. Maakohtu arvates on igati võimalik, et esialgne verejooks oli selleks

ajaks lakanud.

Kokkuvõttes sedastas maakohus, et vastuolu kannatanu seletuse ja kiirabikaardi andmete vahel

on loogiliselt seletatav ja ei anna alust kannatanu ütluseid pidada valeks.

2.12 Maakohtu istungil uuriti vahetult ka häirekeskusesse tehtud kõne salvestist, kus teatajaks

oli K.V. . Salvestiselt kuuldu alusel sai kohtu hinnangul järeldada, et Maxima poe juures on

füüsiline intsident teataja kahe sõbra ja kahe vene rahvusest meesterahva vahel. Ühel hetkel on

teataja arvates vaja kiirabi, sest nina on verine. Mõlemad on teataja hinnangul joobes.

Maakohus osundas veelkord asjaolule, et prokurör ja kaitsja ei soovinud K.V. ristküsitlust.

2.13 Kõiki tõendeid kogumis hinnates asus maakohus seisukohale, et kannatanu A.V. i ja

tunnistaja H-K.K. ütlused on usaldusväärsed ja nendega on süüdistatava V. Jartšuki

kaitseversioon edukalt ümber lükatud. Süüdistuses kirjeldatud teo luges maakohus tõendatuks

ning see on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi.

2.14 Maakohtu hinnangul pani V. Jartšuk teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Lüües kannatanut käega vähemalt kahel korral nina piirkonda pidas süüdistatav võimalikuks,

et ta tekitab kannatanule valu ja verejooksu ninast.

2.15 Lõpetuseks pidas maakohus vajalikuks märkida järgmist. Erinevalt kaitsjast ei leidnud

kohus, et kohtueelse uurimise käigus rikuti menetlusõigust niivõrd oluliselt, et sellele peaks

järgnema õigeksmõistev kohtuotsus.

Ühtlasi leidis kohus, et kaitsja on põhjendamatult ebaproportsionaalselt pühendunud kohtueelse

uurimise kriitikale, sest iseenesest ei ole kohtueelse uurimise puudulikkus aluseks

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtueelse uurimise kriitika, olgugi see mõistlik ja

õige, ei vii õigeksmõistmiseni olukorras, kui süütõendid on esitatud võitlevas protsessis.

2.16 V. Jartšukile karistust mõistes sedastas maakohus, et karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad. Süüdistatava süü suurus on kohtu hinnangul oluliselt alla keskmise.

Veel võttis maakohus arvesse süüdistatava isikut, keda iseloomustatakse väga positiivselt.

V. Jartšuk kasvatab kahte alaealist last. Tal on püsiv töökoht, seega ka sissetulek. Ta on varem

karistamata.

Maakohus mõistis V. Jartšukile rahalise karistuse keskmisest määrast väiksemas määras, s.o

summas 3354 eurot. Kohus pidas võimalikuks lubada süüdistataval tasuda rahalise karistuse

summa 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Apellatsioonid

3. Kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu 18. mai 2020.a. otsus V. Jartšuki süüditunnistamises

KarS § 121 lg 1 järgi ning teha asjas uus kohtuotsus, millega mõista V. Jartšuk õigeks. Jätta

kõik menetluskulud riigi kanda.

3.1

Kaebaja arvates hindas kohus tõendeid ühekülgselt.

Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud seda, et süüdistaja versioon ei lange kokku asjas kogutud

tõenditega. V. Jartšuki peamiseks tunnistajaks on P.K. . Kaitsja märgib, et tõepoolest oli P.K.

purjus ning jooksmise tõttu ei saanud ta näha kõike toimuvat. Samas, võrreldes tunnistaja

H.-K.K. ütlustega, on P.K. i ütlused detailsemad.

3.2

Tunnistaja H-K.K. aga ei mäleta kõiki asjaolusid. Seega tuleb H-K.K. ütlustesse suhtuda

kriitiliselt. Tunnistaja sisuliselt ei kinnitada süüdistaja versiooni, et kannatanut lõi V. Jartšuk.

3.3

Kaitsja jääb selle juurde, et ei ole võimalik langetada süüdimõistvat otsust vaid kannatanu

ja tunnistaja H-K.K. ütluste alusel. Lisaks sellele on need ütlused vastuolus teiste kogutud

tõenditega. Kiirabi ei tuvastanud kannatanul verd.

3.4

Apellandi arvates ei ole kohus sisuliselt analüüsinud tunnistaja H-K.K. ja kannatanu A.V.

i ütluste usaldusväärsust. Kui isikute ütlused on üldsõnalised ja suuremas osas ei mäleta tähtsaid

asjaolusid, ei saa nende ütlusi pidada nõuetekohasteks.

3.5

Kaitsja hinnangul oli asja uurimine puudulik eesmärgiga varjata tõendeid. Kohus

ignoreeris kaitsja etteheiteid, konstateerides vaid seda, et süüdistaja tõendid on puudusteta ja

kaitsja tõendid on puudulikud ja nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kaitsja on aga vastupidisel

seisukohal.

3.6

Kaitsja ei nõustu kohtuga selles, et kannatanul puudus motiiv valeütluste andmiseks.

Motiiv on tõendatud sellega, et kõik olulised kohtueelsed tõendid läksid kaduma või olid

kogutud ebakorrektsel viisil. Kannatanu on isik, kes omab vastavaid teadmisi ja võimalusi

tõendite varjamiseks.

3.7

Kaebaja arvates ei ole loogiline kohtu järeldus V. Jartšuki tervisliku seisundi kohta.

Kaitsja esitas kohtule tõendid, millest järeldub, et tervislik olukord ei võimalda süüdistataval

teha rasket tööd. Seda kinnitavad ka süüdistatava töökaaslased.

3.8

Kuivõrd süüdistatav eitab kuriteo toimepanemist, ei ole täidetud ka kuriteo subjektiivne

koosseis.

4. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav V. Jartšuk, kes taotleb samuti maakohtu otsuse

tühistamist ning tema õigeksmõistmist.

4.1

Süüdistatav leiab, et kohtuotsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Maakohus jõudis

kannatanu A.V. i ka tunnistaja H-K.K. paljasõnalisi ütlusi uskudes ekslikule järeldusele, et

tema lõi kannatanut näkku läbi avatud autoakna. Kohtu hinnang on ebaõige. Süüdistatav leiab,

et tunnistaja ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest ta istus auto tagaistmel. Pealegi ei

mäletanud tunnistaja mitmeid asjaolusid. Tunnistaja ütluste alusel ei ole välistatud, et

kannatanu ja tema sõbrad võisid olla joobes. Süüdistatav arvab, et seetõttu ka ei kontrollitud

nende joovet.

4.2

Süüdistatatav ei ole nõus kohtu järeldusega selles, et tema ja tunnistaja P.K. i ütlused on

omavahel vastuolus. Erinevused ütlustes on seletatavad sellega, mida kumbki neist nägi.

4.3

V. Jartšuki arvates on kahtlusi äratav see, et kannatanu, olles ise politeitöötaja, ei esitanud

menetlejale objektiiveid tõendeid, mis kinnitaksid tema juttu sellest, et tal jooksis ninast verd

(nt riided, salvrätik). Samuti polnud kannatanu fotol näha ühtegi vigastust. Ka kiirabikaardil

pole verejälgi märgitud. Kannatanu jutt verejooksust ei ole kinnitust leidnud.

4.4

V. Jartšuki arvates kannatanu laimas teda seetõttu, et enne teda esitada politseisse kaebus,

sest sündmusel võis politseinikust kannatanule olla negatiivne mõju.

4.5

Süüdistatav juhib tähelepanu, et politsei kutsus mitte kannatanu vaid K.V. .

4.6

V. Jartšuk heidab ette uurimise puudulikkust, s.t rida tõendeid jäeti kogumata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaalasjaga ning leiab, et V. Jartšuki

ja tema kaitsja apellatsioone edu ei saada, s.t Viru Maakohtu otsus V. Jartšuki

süüditunnistamises ja karistamises jääb muutmata.

6. Apellatsioonis soovitakse tõendite ümber hindamist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei

võimalda aga kogutud tõendid ning nende alusel tuvastatud asjaolud apellatsioonide

rahuldamist ning V. Jartšuki õigeksmõistmist. Maakohtu otsus V. Jartšuki süü tuvastamisel on

veatu ning apellatsioonide väited kohtu põhistusi ümber ei lükka. Seejuures vajab märkimist,

et apellatsiooniväited on sisult samad nagu maakohtuski, mistõttu on maakohus neile

kohtuotsuses vastanud.

Eelmärgitut silmas pidades jääb apellatsioonikohtul seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki

põhjendusi üle korrata ei ole vaja. Alljärgnevalt saab vastatud apellatsioonide põhiväidetele.

7. V. Jartšukile esitati süüdistus selles, et ta 22.09.2018 kella 22.20 paiku Jõhvis, Rakvere

tänavas asuvas Maxima poe parklas lõi läbi lahtise autoakna kannatanule A.V. ile kahel korral

rusikaga näkku. Kannatanu tundis saadud löökide tagajärjel valu ja ninast tekkis verejooks.

Maakohus jõudis tõendite kogumi hindamise tulemina veendumusele, et süüdistus on tõendatud

ning tunnistas V. Jartšuki kannatanu A.V. i kehalises väärkohtlemises KarS § 121 lg 1 järgi

süüdi.

8. Apellandid leiavad, et ei ole võimalik langetada süüdimõistvat kohtuotsust vaid kannatanu

A.V. i ja tunnistaja H-K.K. ütluste alusel. Nende ütlused on paljasõnalised ja

ebausaldusväärsed. Süüdistatava V. Jartšuki ja tunnistaja P.K. i ütlused ei ole veenvalt ümber

lükatud.

9. Kohtukolleegium kaebajatega ei nõustu. Maakohus on mõlema sündmuse osapoole

versioone toimumust silmas pidades üksikasjalikult analüüsinud süüdistatava V. Jartšuki,

kannatanu A.V. i ja tunnistajate P.K. i ja H-K.K. ütlusi.

Süüdistatava V. Jartšuki ja tunnistaja P.K. i ütluste osas kokkuvõtet tehes sedastas maakohus

muuhulgas, et nende ütlused ei ole kooskõlas olulises momendis. Nimelt, nende poolt

kirjeldatud olustikust ei nähtu, miks tunnistaja P.K. , olles süüdistatavast vaid pooleteise meetri

kaugusel, ei näinud väidetavat rünnet süüdistatavale - tema näkku löömist, maha kukkumist,

püsti tõusmist, vaid nägi eelnevat (vestlust ühes sõidukis juhi kohal istunud tütarlapsega). Edasi

näeb tunnistaja aga sündmusi pärast väidetavat rünnet - kuidas kaks noormeest jooksevad

süüdistatava poole. Kohus ei pidanud tõsiselt võetavaks süüdistatava selgitust, et noormehed

olid pikka kasvu, mistõttu süüdistatav jäi nende varju, lisaks oli P.K. purjus. Tunnistaja ise

selgituseks midagi asjakohast öelda ei osanud. Kohtukolleegium ei pea siinkohal vajalikuks

veelkord välja tuua süüdistatava V. Jartšuki ja tunnistaja P.K. i ütlusi ning maakohtu seisukohti

neile hinnangut andes, sest on nõus maakohtuga (vt maakohtu otsuse lk 3-5).

10. Apellandid leiavad, et maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud kannatanu A.V. i ja

tunnistaja H-K.K. ütluste usaldusväärsust. Isikute ütlused on üldsõnalised. Kohus ei ole

hinnanud nende ütlusi vajaliku kriitikaga.

11. Kohtukolleegiumi hinnangul on eeltoodud kaebeväide alusetu. Kohtukolleegium on

seisukohal, et nii nagu oli maakohtu analüüs põhjalik süüdistatava V. Jartšuki ja tunnistaja P.K.

i ütluste osas, sama põhjaliku analüüsi osaks on saanud ka kannatanu A.V. i ja tunnistaja H-

K.K. ütlused (vt maakohtu otsuse lk 5-8).

Kohtukolleegiumi hinnangul väärib siinkohal välja toomist asjaolu, et tunnistaja H.-K.K. istus

samas autos kus kannatanu, kannatanu juhi kõrvalistmel, tunnistaja tagaistmel. Vaatamata

asjaolule, et ta istus tagaistmel, kinnitas tunnistaja, et nägi selgelt, et kannatanut löödi näkku

läbi lahtise autoakna. Peale lööki väljusid kannatanu A.V. i ja J.K. autost, veidi hiljem nägi,

kuidas mehed ajasid kannatanut ja J.K. i taga. Tunnistaja nägi verd kannatanu näol. Maakohus

märkis õigesti, et tunnistaja ütlused eeltoodud asjaoludes on kokkulangevad kannatanu A.V. i

ütlustega. Maakohus möönis, et on asjaolusid, mida tunnistaja enam ei mäleta, kuid need hindas

kohus teisejärgulisteks ning nende mittemäletamine ei kahanda tunnistaja ütluste kvaliteeti.

Seejuures aga tõendamiseseme asjaolude seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid tunnistaja

mäletas. Maakohtu hinnangul on tegemist usaldusväärse tunnistajaga. Maakohtuga nõustub ka

ringkonnakohus.

12. Apellandid leiavad, et kannatanu A.V. i ütlusi ei saa usaldada ka seetõttu, et kiirabi ei

tuvastanud kannatanul verd.

13. Maakohtus esitas kaitsja kannatanule rea küsimusi verejooksu kohta. Kannatanu kinnitas,

et ninast tuli verd, miks kiirabikaardile seda ei märgitud, ta ei tea. Asjaolu, et kannatanul tuli

ninast verd, kinnitas ka tunnistaja H-K.K. .

14. Kiirabikaardil on märgitud, et kiirabi saabumisel verejooksu ei ole. (tlk 6). Ringkonnakohtu

hinnangul asjaolu, et kiirabi saabumisel kannatanul puudus verejooks, ei tähenda, et ründe

tagajärjel kannatanul ei tulnud ninast verd. Oluline on siinjuures tähele panna, et kiirabi saabus

kohale ca 16 minuti möödumisel pärast väljakutset. Nähtuvalt kiirabikaardile märgitust, saab

järeldada, et verejooks ninast ei olnud intensiivne, sest kannatanu läbivaatuse hetkel verejooksu

ei tuvastatud. Seega asjaolu, et kiirabikaardil ei ole märgitud verejooksu, ei kahanda ka

apellatsioonikohtu silmis kannatanu A.V. i ütluste usaldusväärsust.

15. Apellandid ei ole nõus maakohtu järeldusega selles, et kannatanul puudus motiiv

valetada. Kaebajate arvates on motiiv tõendatud sellega, et kõik olulised kohtueelsed tõendid

läksid kaduma või koguti ebakorrektselt. Kannatanu on isik, kes omab teadmisi ja võimalusi

tõendite varjamiseks.

16. Eeltoodud väide esitati ka maakohus. Maakohtus väitis süüdistatav (nagu ka

apellatsioonis), et kannatanu A.V. i ja tunnistaja H-K.K. valetavad, sest kannatanu on

politseinik ning sündmuse avalikuks tulek tekitaks talle tööl probleeme. Maakohus lükkas selle

argumendi ümber. Maakohtu hinnangul ei suutnud süüdistatav ja kaitsja mõistlikult selgitada,

miks peaks kannatanu, kes süüdistatava sõnul ei olnud väidetav ründaja, mõtlema välja lugu, et

süüdistatav lõi teda vastu nina. Loogilisem ning pigem eluliselt usutavam oleks see, kui

kannatanu oleks end sündmusest (kellegi ründest) distantseerinud. Maakohus hindas eeltoodud

kaitseargumendi eluliselt mitteusutavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.

17. Apellatsioonis süüdistab kaitsja kannatanut A.V. it kui politseitöötajat tõendite

varjamises. Kohtukolleegium leiab, et niivõrd tõsise süüdistusega välja tulles tuleks esitada

vähemalt mingidki tõendid. Kuna kaebeväide on paljasõnaline, siis pikemalt sellel

kohtukolleegium ei peatu.

18. Kaitsja esitas maakohtus tõendid süüdistatava V. Jartšuki tervise kohta. Neist järeldus

kaitsja hinnangul, et V. Jartšuki tervis ei võimaldanud tal kuritegu toime panna (kannatanut

lüüa). Kaitsja ei ole apellandina nõus maakohtu järeldusega V. Jartšuki tervisega seoses.

19. Hinnates kaitsja poolt esitatud tõendeid (ravilood, tlk 21-30), sedastas maakohus

asjakohaselt, et arsti poolt alates veebruar 2019 fikseeritud terviseseisundid ei ole asjasse

puutuvad, sest sündmus leidis aset septembris 2018.

Edasi ei nõustunud maakohus kaitsjaga selles, et süüdistatav ei olnud suuteline kasutama oma

käsi kannatanu löömiseks. Nimelt nähtub dokumentidest, et V. Jartšuk teeb füüsilist tööd,

mingeid piiranguid füüsilise töö tegemiseks ei ole talle määratud. Kokkuvõtteks sedastas

maakohus, et esitatud meditsiinidokumentidest ei saa järeldada, et V. Jartšuk ei olnud suuteline

kannatanut lööma. Kuna kannatanul ei tekkinud löömise tagajärjel nähtavaid tagajärgi (turset,

hematoomi), siis ei olnud löögid tugevad, kuid piisavad valu tekitamiseks.

20. Apellatsioonides tehakse etteheiteid kohtueelse menetluse puudulikkusele, s.t väidetavalt

jäeti kogumata olulised tõendid. Kohtukolleegium sellel teemal pikemalt ei peatu, sest

maakohtu vastav seisukoht on ammendav ning sellega nõustub ka ringkonnakohus (vt

kohtuotsuse lk 11-12).

21. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse V. Jartšuki süüdimõistmises ja karistamises muutmata.

Apellatsioonid jäävad rahuldamata.

22. Kaitsja esitas taotluse õigeksmõistva otsuse korral mõista V. Jartšukile Eesti Vabariigilt

välja menetluskulud. V. Jartšuk on kaitsjale tasunud 600 eurot, mida tõendab kassa sissetuleku

order nr 01062020. Seoses sellega, et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)