3-20-638/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-638

Haldusasi

MoTeh

OÜ

kaebus

Põlva

Vallavalitsuse

poolt

väljakuulutatud

riigihanke

„Tilsi-

ja

Ahja

mänguväljakute

rajamine

ning

Ahja

välijõusaal“

(viitenumber 219514) hankedokumentide peale ja

Riigihangete vaidlustuskomisjoni 1. aprilli 2020. a otsuse

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. mai 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MoTeh OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – MoTeh OÜ

esindaja v.adv Toivo Viilup

Vastustaja – Põlva vald

esindaja vallasekretär Heiki Kolk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MoTeh OÜ apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28. mai 2020. a otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada MoTeh OÜ kaebus.

3. Tühistada Riigihangete Vaildustuskomisjoni 1. aprilli 2020. a otsus asjas

nr 35-20/219514.

4. Tühistada Põlva valla poolt välja kuulutatud lihthanke „Tilsi- ja Ahja

mänguväljakute rajamine ning Ahja välijõusaal“ (viitenumber: 219514)

hankedokumentide koosseisu kuuluva tehnilise kirjelduse punktid 3.15 ja 5.1 osas,

milles need sätestavad nõude sõltumatu akrediteeritud katselabori katseraportite

koopiate esitamiseks.

5. Kohustada Põlva valda viima lihthanke „Tilsi- ja Ahja mänguväljakute rajamine

ning Ahja välijõusaal“ (viitenumber: 219514) tehnilise kirjelduse tingimused

tühistatud osas vastavusse õigusaktide nõuetega.

6. Mõista Põlva vallalt MoTeh OÜ kasuks vaidlustusmenetluse ning halduskohtu ja

ringkonnakohtu menetluskulude katteks kokku välja viis tuhat kolmsada

üheksakümmend üks (5391) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20. juuli 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. veebruaril 2020 kuulutas Põlva Vallavalitsus välja lihthanke „Tilsi- ja Ahja mänguväljakute

rajamine ning Ahja välijõusaal“ (viitenumber 219514).

MoTeh

OÜ

esitas

Riigihangete

Vaidlustuskomisjonile

(VAKO)

vaidlustuse

hanke

alusdokumentide peale põhjendusega, et tehnilise kirjelduse (TK) punktides 3.15 ja 5.1 sätestatud

tingimused pakutava toote nõuetekohasuse tõendamiseks ei ole kooskõlas riigihangete seaduse

(RHS) sätetega ning piiravad vaba konkurentsi.

Põlva vald tunnistas vaidlustuse põhjendatuks ning kohustus muutma hanke alusdokumentide

koosseisus kuulunud algse TK tingimusi ja viima need vastavusse õigusaktides ettenähtud

nõuetega. Seetõttu lõpetas VAKO vaidlustusmenetluse.

2. 28. veebruaril 2020 avaldas Põlva vald riigihangete registris hanke alusdokumentide koosseisu

kuuluva tehnilise kirjelduse, milles punktid 3.15 ja 5.1 olid esitatud muudetud kujul järgmises

sõnastuses:

1) p 3.15: „Pakkuja peab projektides esitama kõikidele välja toodud mänguvahenditele või

pakutavatele

analoogtoodetele

(v.a

välijõusaali

seadmed)

standardile

EVS-EN

11761:2017/AC:2018 või sellega samaväärsele standardile vastavust tõendavate sertifikaatide

koopiad, mis on välja antud sõltumatu mänguväljaku elemente sertifitseeriva akrediteeritud

ettevõtte poolt või tootja vastavusdeklaratsioonid, millele on lisatud sõltumatu akrediteeritud

katselabori katseraportite koopiad.“

2) p 5.1 – „EVS-EN 1176-1:2017/AC:2018 või sellega samaväärsele standardile vastavust

tõendavate sertifikaatide koopiad, mis on välja antud sõltumatu mänguväljaku elemente

sertifitseeriva akrediteeritud ettevõtte poolt või tootjapoolse vastavusdeklaratsiooni, millele on

lisatud sõltumatu akrediteeritud katselabori katseraportite koopiad (v.a välijõusaali seadmed).“

3. 6. märtsil 2020 esitas kaebaja VAKO-le vaidlustuse TK muudetud redaktsiooni punktide 3.15

ja 5.1 peale, leides, et viidatud tingimused ei ole ka muudetud kujul kooskõlas RHS-i sätetega ja

piiravad vaba konkurentsi.

4. 1. aprilli 2020. a otsusega vaidlustusasjas nr 35-20/219514 jättis VAKO vaidlustuse

rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei nõua seadus hangitava ehitustöö (mänguväljakud koos

paigaldusega) puhul akrediteeritud katselabori väljastatud katsearuande olemasolu paigaldatavatel

mänguväljakutel ning vaidlustatud hankedokumentides seatud piiranguid saaks pidada

põhjendatuks, kui piirangute kehtestamiseks esineb selge objektiivne vajadus. Siiski õigustavad

TK punktides 3.15 ja 5.1 standardist EVS-EN 1176:2017 rangemate nõuete esitamist laste tervise

kaitse eesmärk ja akrediteeritud katselabori koostatud testraporti suurem usaldusväärsus.

5. 9. aprillil 2020 esitas MoTeh OÜ kaebuse riigihanke „Tilsi- ja Ahja mänguväljakute rajamine

ning Ahja välijõusaal“ (viitenumber 219514) hankedokumentide tühistamiseks TK p-de 3.15 ja

5.1 vaidlusaluses osas ja Põlva valla kohustamiseks viia hankedokumendid vastavusse õigusaktide

nõuetega. Samuti palub kaebaja tühistada VAKO 1. aprilli 2020. a otsuse.

Kaebaja leidis, et mänguväljaku seadmete asjassepuutuvatele nõuetele (s.o Eesti standardile EVS-

EN 1176:2017 või sellega samaväärsele standardile) vastavuse tõendamine iseenesest on võimalik

nii tootja koostatava EÜ vastavusdeklaratsiooniga (toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS)

§ 19) kui ka vastavushindamisasutuse poolt väljastatava vastavussertifikaadiga (TNVS § 21).

TNVS-st ei tulene EÜ vastavusdeklaratsiooni väljastamise eeldusena vastavushindamise

läbiviimine akrediteeritud katselabori poolt. Sellise järelduseni ei võimalda jõuda ka standardi

EVS-EN 1176:1-2017 kehtiv redaktsioon. Tootja võib omal äranägemisel tõendada toote

vastupidavust nii lisa B alusel arvutuslikult kui ka lisa C alusel füüsilise katsetamise teel, kusjuures

katseraportid tuleb koostada üksnes lisa C alusel füüsiliste katsetuste teostamise korral.

Katseraport tuleb koostada standardi EVS-EN 1176-1:2017 normlisa C alusel läbiviidud füüsiliste

katsetuste kohta ning katseraporti koostaja isiku suhtes EVS-EN 1176-1:2017 ettekirjutusi ei tee,

st katseraporti võib koostada ka tootja ise.

Kuigi kaebaja peab samuti mänguväljaku ohutusnõudeid ülimuslikeks, ei võimalda akrediteeritud

katselaborite poolt koostatud katseraportite esitamise nõue iseseisvalt seatud eesmärke saavutada

ning seetõttu pole TK-s toodud piirangud proportsionaalsed, eesmärgipärased ega põhjendatud.

Tootjapoolne vastavushindamine on samuti reglementeeritud ja kontrollitav menetlus, mitte

suvahinnang.

Eesmärgipärane ega proportsionaalne ei ole ka nõue, mille kohaselt peab katselabor olema

akrediteeritud just nimelt EVS-EN 1176-1:2017 normlisa C kohaste koormamise katsete

läbiviimiseks. Akrediteeringu olemasolu või selle puudumine ei ole ega saagi olla ainsaks

kinnituseks katsetuste teostamiseks vajaliku pädevuse kohta. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli

mehhaanika ja metroloogia katselabor omab akrediteeringuid kokku 22 erinevat liiki katsetuse

läbiviimiseks (http://www.eak.ee/dokumendid/pdf/kasitlusala/L027.pdf), millest enamus on

seotud materjalide vastupidavuse hindamisega erinevatele füüsilistele mõjutustele nagu tõmbele,

survele, koormamisele, löögile jms. Kõnealuse katselabori poolt tehtud katsetused ei oleks aga

piisavad, sest konkreetselt normlisa C kohaste katsetuste tegemiseks katselabori akrediteering

puudub.

6. Põlva vald vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja asus seisukohale, et kui hankija on hankedokumentides küsinud sertifitseeritud

mänguväljakute seadmeid, siis vastavalt hanketingimustele on hankijal õigus hankele vastavaks

tunnistada ainult sertifitseeritud tooted. Vastustaja hankijana, tuginedes kohtupraktikale (otsus

asjas nr 3-16-941) leiab, et põhjendatud objektiivseks nõudeks võib olla ka tingimus, et

mänguväljaku seadmeid on kontrollinud (katsetanud) sõltumatu ja pädev kolmas isik. Standardile

vastavust tõendavad üldjuhul sertifikaadid, mis on välja antud pädeva, erapooletu, riiklikult

tunnustatud ettevõtte poolt. Samaväärseks tõendiks saab olla ka katseraport, mis tõendab, et

tooteid on kontrollinud ja katsetanud pädev ja sõltumatu kolmas isik.

RHS § 88 lg 5 sätestab hankija õiguse nõuda pakkujalt konkreetse või sellele samaväärse

vastavushindamisasutuse poolt väljastatud katsearuande või tõendi esitamist. Akrediteerimise

nõue tuleneb direktiivi 2014/247EL art 44 lg-st 1. Sama direktiivi artikli 44 lg 2 lubab avaliku

sektori hankijal aktsepteerida ka muid asjakohaseid tõendeid, sealhulgas tootja tehniline toimik,

kui asjaomasel ettevõtjal puudub juurdepääs sertifikaatidele või katsearuannetele ning selline

juurdepääsu puudumine ei johtu asjaomasest ettevõttest.

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega objektiivset põhjust, miks ei ole võimalik tema

pakutavatele mänguväljaku toodetele saada nõuetekohast sertifikaati või akrediteeritud

katselabori katseraportite koopiaid.

Teadolevalt ei asu Eestis katselaboreid, mis omaksid nõutavaid akrediteeringuid mänguväljaku

elementide füüsiliseks katsetamiseks. Euroopa Liidus on akrediteeritud ettevõtted, kes väljastavad

sertifikaate mänguväljaku toodete vastavuse kohta standardile EVS-EN 1176:2017. Neil

ettevõtetel on ka vajalik pädevus ja seadmed katsetuste läbiviimiseks. Nt TÜV SÜD Product

Service GmbH asukohaga Saksamaa, kellel on mitmeid harukontoreid üle Euroopa, teadaolevalt

ka Rootsi Kuningriigis ja Poola Vabariigis. Kaebaja ei ole tõstatanud vaidlust selle üle, et

akrediteeritud laborid üldse puuduvad ning seetõttu ei saa nad katseraportite koopiaid või

sertifikaate esitada.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. 28. mai 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

8. Halduskohus sedastas, et pooled ei vaidle selle üle, et pakutavad mänguvahendid või

analoogtooted peavad vastama standardile EVS-EN 1176-1:2017/AC:2018 või sellega

samaväärsele standardile. Samuti ei ole vaidlust, et hanke esemeks olevate mänguväljaku

elementide ja paigaldustööde pakkumine turul ei eelda sõltumatu akrediteeritud katselabori poolt

koostatud katseraportite olemasolu. Kaebaja märgib põhjendatult, et standardi EVS-EN 1176-1

asjakohast regulatsiooni on muudetud (arvutivõrgus kättesaadav: https://www.evs.ee/et/evs-en-

1176-1-2017). Ka VAKO märkis oma otsuses, et standardi EVS-EN1176:2017 lisa C (normilisa)

„Konstruktsioonilise terviklikkuse füüsiline katsetamine“ ei sea enam standardi EVS-EN

1176:2008 lisa C p-ga C.4 analoogseid nõudeid katseraporti koostamisele.

9. RHS § 88 lg-le 5 kohaselt võib hankija pakkujalt nõuda riigihanke alusdokumentides sätestatud

tehnilise kirjelduse ja pakkumuste hindamise kriteeriumide hindamiseks vajalike nõuete või

hankelepingu tingimuste täitmise tõendamiseks vastavushindamisasutuse väljastatud katsearuande

või tõendi esitamist. Erialakirjanduses on rõhutatud, et hankija peab RHS § 88 lg 5 kohaldamisel

arvestama kohustusega aktsepteerida lisaks akrediteeritud vastavushindamisasutustele ka

samaväärsete vastavushindamisasutuste väljastatud katsearuandeid või tõendeid.

10. Tegemist on lihthankega. Ka lihthankemenetluse puhul peab hankija järgima RHS §-s 3

sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid, sh avatus konkurentsile, isikute võrdne

kohtlemine ja proportsionaalsus (RHS § 125 lg 5). RHS § 114 lg-te 3 ja 7 järgimine ei ole hankijale

praegusel juhul kohustuslik nagu ka RHS § 88 lg 5. Need sätted võivad siiski olla analoogia korras

kohaldatavad tingimuste kohasuse hindamisel.

Kuigi hankija võib RHS § 88 lg 5 alusel sätestada tehnilises kirjelduses muuhulgas nõuded

vastavushindamisele, ei saa ta RHS § 114 lg-dest 3 ja 7 tulenevalt pakkumust selle

mittevastavusele viidates tagasi lükata, kui pakkuja tõendab mis tahes asjakohaste tõendite abil, et

tema pakutud lahendused on tehnilises kirjelduses esitatud nõuetega kooskõlas. Vaidlusaluseid

tingimusi saab pidada õiguspäraseks piiranguks vaid juhul, kui hankijal oli nende sätestamiseks

selge objektiivne vajadus. Nõustuda ei saa kaebajaga, et akrediteeritud katselaborite katseraportite

esitamise nõue pole piiranguna proportsionaalne, eesmärgipärane ega põhjendatud. Ka kaebaja ise

ei eita, et väikelaste turvalisuse tagamine on oluline huvi ja objektiivne vajadus, mis iseenesest

konkurentsipiirangute kehtestamist õigustab. Kuigi kehtiv standardi regulatsioon ei näe täpselt ette

nõudeid katseraporti koostajale (varasema standardi EVS-EN 1176:2008 kohaselt tuli katseraport

koostada standardi EN ISO/IEC 17025 „Katse- ja kalibreerimislaborite kompetentsuse üldnõuded“

kohaselt), ei ole katselabori katsetuste olulisus sellega vähenenud ega kadunud. Nõudeid ei saa

pidada ebaproportsionaalseks ega õigusvastaseks põhjusel, et mõnes protsessi eelnevas või

järgnevas etapis on nõuded kontrollile ja selle läbiviijale vähem ranged.

11. Küsimus sellest, kas hankija on kehtestanud turvalisuse tagamise seisukohast sama hanke

raames jõusaaliseadmetele põhjendamatult leebe nõude, on küsimus selle tingimuse võimalikust

objektiivsest õigusvastasusest, mida kaebaja ei saa hankevaidluse raames vaidlustada, kui see tema

subjektiivseid õigusi ei riiva.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla hankija õigust nõuda

vastavushindamise aluseks olevate dokumentide, sh vastavushindamise läbiviimisel kooskõlas

standardi EVS-EN 1176-2017 normlisaga C katseraportite, tutvumiseks esitamist. Lubatud ega

põhjendatud ei ole aga teatud vastavushindamise koosseisus teostatavate toimingute (katsetuste)

monopoliseerimine teatud asutuste (nt akrediteeritud katselaborite) poolt. Kaebaja on

hankemenetluse raames valmis esitama pakutavate toodete osas tehtud füüsiliste katsetuste kohta

koostatud katseraportid, kuid kaebajal ei ole võimalik esitada akrediteeritud katselabori poolt

koostatud katseraporteid mh põhjusel, et selliseid katselaboreid Euroopa Liidus ei tegutse.

Hankija on osundanud üksnes ühele vastavushindamisasutusele (TÜV SÜD Product Service

GmbH), mis ei ole aga samastatav akrediteeritud katselaboriga. Mänguväljaku seadmete kui

terviktoodete vastavushindamist ei teostata katselaboris. Standardi EVS-EN 1176-2017 kohaselt

tuleb enne mistahes mänguväljaku seadme füüsilist katsetamist vastav seade paigaldada (kokku

panna) samal viisil, nagu seda tavaolukorras kasutatakse, mistõttu viiakse enamasti mänguväljaku

seadmete (nt mängulinnakud) füüsilisi katsetusi läbi välitingimustes, mis imperatiivselt välistab

katselaboril akrediteeringu olemasolu vastavasisulise katsetuse läbiviimiseks. Katselabor on

kontrollitud keskkonnaga suletud ruum, mis võimaldab identsetes tingimustes ühte ja sama katset

lugematu arv kordi korrata. Välitingimustes see puhtpraktiliselt võimalik ei ole.

Piiranguid ei saa pidada proportsionaalseks olukorras, kus hankija ega halduskohus pole suutnud

viidata mitte ühegi akrediteeritud katselabori olemasolule, mis teoreetiliseltki suudaks ja oleks

õigustatud nõutud katseraporteid välja andma.

Kohtuotsuse punktis 23 viidatud kriteerium, mille kohaselt võib põhjendatuks pidada nõuet, et

mänguväljaku seadmeid oleks kontrollinud (katsetanud) sõltumatu ja pädev kolmas isik, ei

tähenda, et selline kolmas isik saaks olla üksnes akrediteeritud katselabor. Arusaamatu on loogika,

mille kohaselt ei muuda mänguväljaku seadmete vastavushindamisele esitatud nõudeid

ebaproportsionaalseks või eesmärgipäratuks asjaolu, et samaväärset kontrolli ei teostata faktiliselt

tarnitavate mänguväljaku seadmete endi ega nende paigaldustööde osas. Juhul, kui eesmärgiks on

seatud mänguväljaku lõppkasutajate (väikelaste) ohutuse maksimaalne tagamine, siis selleks ei

piisa üksnes nn etalontoote vastavushindamise metoodikale kõrgeimate võimalike standardite

kohaldamisest, vaid kontrollimeetmed peavad olema samaväärsed kogu protsessi ulatuses. Juhul,

kui hankija ei oma pädevust hinnata seda, kas tarnitavad seadmed on samaväärsed

vastavushindamise esemeks olnud nn etalontootega, ega seda, kas paigaldustööde tegemisel on

arvestatud standardi EVS-EN 1176-2017 nõuetega, siis ei võimalda üksnes akrediteeritud

katselabori katseraportite nõudmine seatud eesmärki saavutada, st vastav nõue ei ole

eesmärgipärane.

Sertifitseerimismenetluse korral puudub vastavushindamise asutusel kohustus viia läbi mistahes

katsetusi akrediteeritud katselaboris, vaid vastavussertifikaadi väljastamine võib põhineda

tugevusarvutustel, visuaalsel ülevaatusel või vastavushindamise asutuse enda poolt tehtud

füüsilistel katsetustel. Seevastu kehtiva õiguse kohaselt vastavussertifikaadiga samaväärne tootja

vastavusdeklaratsioon

on

hanketingimuste

kohaselt

aktsepteeritav

tõend

toodete

nõuetelevastavuse kohta vaid tingimusel, et pakutavate toodete konstruktsiooni püsivuse osas on

vastavushindamine läbiviidud teatud konkreetset meetodit kasutades (füüsiline katsetamine

standardi EVS-EN 1176-2017 normlisa C kohaselt), kusjuures kasutada tuleb akrediteeritud

katselaborit, milliseid faktiliselt Euroopa Liidus ei eksisteerigi.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele Põlva vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et ringkonnakohus on võtnud põhjendamatult menetlusse kaebuse osas, mis

käsitleb kaebaja väidet selle kohta, et hanke tehnilise kirjelduse p-des 3.15 ja 5.1 nõuet ei ole

võimalik täita seetõttu, et puuduvad vastavad akrediteeritud katselaborid. Selle asjaolu

esiletoomisega on kaebaja muutnud esialgse kaebuse põhjendusi.

Kaebaja on ekslikult asunud seisukohale, nagu vastustaja oleks nõudnud, et katsetused tuleb läbi

viia katselaboris ehk siis kontrollitud suletud keskkonnaga ruumis. Vastustaja ei ole tingimuse

sisustamisel kuidagi viidanud ega piiranud, et aktsepteerib vaid katsetusi, mis on läbi viidud

kontrollitud keskkonnaga siseruumi tingimustes. Tingimus sätestab nõude, et tuleb esitada

akrediteeritud katselabori poolt väljastatud katseraportite koopiad. Piirangu, justkui saaks

mänguväljaku osade katsetusi läbi viia üksnes labori tingimustes, on kaebaja endale ise

kehtestanud ja selles ei ole seost hanke tehniliste tingimustega.

Vastustaja ei nõustu ka väitega, justkui oleks hankija osundanud üksnes ühele

vastavushindamisasutusele TÜV SÜD Product Service GmbH näol, mis ei ole aga samastatav ega

isegi mitte samatähenduslik akrediteeritud katselaboriga. Kaebaja on ise nõustunud, et ettevõte on

akrediteeritud ning omab õigust mänguelementide, sealhulgas ka tervikelementide füüsilise

katsetamiseks ning vastavasisulise aruande/raporti koostamiseks. Ettevõtte kodulehel on leitavad

andmed katselaborite kohta Saksamaal Frankfurdis. Seega etteheide, et vastustaja on osutunud

üksnes ühele vastavushindamisasutusele on arusaamatu arvestades asjaoluga, et TÜV SÜD

Product omab Euroopa Liidus laialdast harukontorite baasi ning ettevõtte esindusi võib leida

mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.

15. Apellatsioonimenetluses on vaidlus jätkuvalt selles, kas hangitava mänguväljaku seadmete

standardile EVS-EN 11761:2017/AC:2018 või sellega samaväärsele standardile vastavuse

tõendamiseks TK punktides 3.15 ja 5.1 ette nähtud võimalus esitada sõltumatu akrediteeritud

ettevõtte sertifikaatide koopiad või tootja vastavusdeklaratsioonid, millele on lisatud sõltumatu

akrediteeritud katselabori katseraportite koopiad on eesmärgipärane ja proportsionaalne.

Vastustaja selgitusel on standardile vastavuse tõendamise viiside määratlemise eesmärgiks laste

ohutuse tagamine. Kaebaja ei sea kahtluse alla eesmärgi asjakohasust, leides, et ohutus on

ülimuslik eesmärk, kuid rakendatud vahendid ei võimalda eesmärki saavutada ja on

ebaproportsionaalsed. Kuna seaduses ei ole rangemaid nõudeid sätestatud, siis mänguväljaku

seadmete

turulelaskmisel

nende

vastavust

standardile

on

lubatud

tõendada

vastavushindamisasutuse poolt väljastatava vastavussertifikaadiga (TNVS § 21) kui ka EÜ

vastavusdeklaratsiooniga (TNVS § 19).

Seega vastustaja on mänguväljaku ohutuse seisukohalt pidanud piisavaks, kui mänguväljaku

elemendid vastavad standardi EVS-EN 11761:2017/AC:2018 nõuetele, kuid on kehtestanud

tavapärasemast rangemad nõuded standardile vastavuse tõendamiseks. Nõude konkurentsi

kahjustav mõju võib seisneda selles, et pakkuja, kelle tooted vastavad standardi nõuetele ei suuda

seda nõutaval viisil tõendada ega saa hankel osaleda.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi tegemist on lihthankega peab hankija siiski

järgima RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid, sh avatus konkurentsile,

isikute võrdne kohtlemine ja proportsionaalsus (RHS § 125 lg 5). Samas ei ole hankija

kohustustatud järgima RHS § 114 lg-te 3 ja 7 ning RHS § 88 lg 5 nõudeid. Need sätted võivad

siiski olla analoogia korras asjakohaselt kohaldatavad tingimuste kohasuse hindamisel, seda eriti

olukorras, kus vastustaja ise on osutanud RHS § 88 lg-le 5 kui toodete vastavuse tõendamise

rangema regulatsiooni kehtestamise õiguslikule alusele.

17. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse nõudeks on tühistada halduskohtu

otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Selles nõudes võttis ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse 20. juuni 2020. a määrusega menetlusse. Apellatsioonkaebuses esitatud väide,

et Euroopa Liidus puuduvad laborid, mis oleks akrediteeritud standardile EVS-EN

11761:2017/AC:2018 vastavuse kontrolliks vajalike katseta läbiviimiseks ja katseraportite

koostamiseks, üksnes põhjendab kaebaja seisukohti ega ole apellatsioonkaebuse iseseisvaks

nõudeks. Väidet eraldi ei saa seda menetlusse võtta, mistõttu on asjakohatu vastustaja seisukoht,

et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse selle väite osas valesti menetlusse võtnud.

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisega ei otsustanud ringkonnakohus, kas väide on

apellatsioonimenetluses lubatav või mitte, sellele küsimusele vastab ringkonnakohus alljärgnevalt.

18. Ringkonnakohus leiab, et väide on lubatav HKMS § 199 lg 1 järgi, kuna juba kaebuses

halduskohtule selgitas kaebaja muu hulgas, et õigusvastane on TK nõue, mille kohaselt peab

katselabor olema akrediteeritud just standardi EVS-EN 11761:2017/AC:2018 normlisa C kohaste

katsete läbiviimiseks, kuna see ahendab põhjendamatult sobivate laborite ringi. Selle väite taustal

ei saa pidada uueks asjaoluks apellatsioonkaebuses esitatud tõdemust, et kaebajale teadaolevalt

nõutavalt akrediteeritud laboreid ei eksisteerigi. Akrediteeritud katselaborite olemasolu on asjaolu,

mida vastustaja pidi teadma vaidlusaluste tingimuste kehtestamisel. Juhul, kui vastustaja leiaks, et

ta ei tea ega peagi teadma tingimuse täitmiseks pädevaid laboreid, siis järelduks sellest, et tingimus

kehtestati eesmärgitult või isegi, et vastustaja eesmärgiks oligi üksnes välistada mõnede pakkujate

osalemine hankemenetluses. Mõlemal juhul oleks tingimuse kehtestamine seega vastuolus

hankemenetluse korraldamise ülpõhimõtetega ja seega õigusvastane.

19. Asja lahendamisel on nii VAKO kui halduskohus olulises osas tuginenud varasemale

kohtupraktikale (otsused haldusasjades nr 3-13-1380 ja nr 3-16-941). Mõlemas asjas kohaldati

riigihangete seaduse enne 1. septembrit 2017 kehtinud redaktsiooni. Halduskohus viitas

põhjendatult sellelegi, et ka asjakohane standard on muudetud pärast viidatud kohtuasjades

lahendite jõustumist.

Ringkonnakohus jagab ka halduskohtu arusaama, et kehtiva RHS § 88 lg 5 alusel tingimuste

seadmisel peab hankija aktsepteerima lisaks akrediteeritud vastavushindamisasutustele ka

samaväärsete vastavushindamisasutuste väljastatud katsearuandeid või tõendeid nagu seda nõuab

direktiivi 2014/24/EL art 44 lg 1. Tulenevalt RHS § 114 lg-st 3 peab hankija toote standardi

nõuetele vastavuse tõendamiseks üldjuhul aktsepteerima mis tahes asjakohaseid tõendeid.

Vastavalt RHS § 114 lg-le 7 kehtib sama ka juhul, kui hankija on RHS § 88 lg 5 alusel nõudnud

konkreetse või samaväärse vastavushindamisasutuse väljastatud katsearuannet või tõendit, kuid

seda ei ole objektiivselt võimalik etteantud tähtaja jooksul saada ja samaaegselt konkreetse või

samaväärse vastavushindamisasutuse väljastatud katsearuanne või muu tõend ei ole seaduse alusel

eelduseks asja pakkumiseks turul. Lubatavaks ei saa pidada, et lihthankemenetluse läbiviimisel

hankija näeb ette kitsendava tingimuse toote vastavuse tõendamiseks ning samas jätab tervikuna

kohaldamata RHS §-s 114 selleks juhuks sätestatud leevendused.

Vaidlust ei ole, et laste mänguväljaku seadmete turul pakkumiseks ei ole seaduse järgi nõutav

konkreetse vastavushindamisasutuse katsearuande või sertifikaadi olemasolu. Seega ka

vaidlustatud TK p-de 3.15 ja 5.1 vaidlusaluses sõnastuses kehtivuse korral võib pakkujal olla

võimalik tõendada pakutavate toodete vastavust muude asjakohaste tõenditega, kuid ta peab

suutma näidata, et TK-s nõutud vormis tõendit objektiivsel põhjusel ei saa esitada etteantud aja

jooksul.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et RHS-s § 88 lg 5 alusel toote vastavuse

tõendamise tingimuse seadmisel TK-s peab olema selge eesmärk ja objektiivne põhjus. Pakkujate

jaoks kitsendavate tingimuste meelevaldne seadmine oleks selges vastuolus riigihangete

korraldamise põhimõtetega, täpsemalt hankemenetluse kontrollitavuse, läbipaistvuse ja

proportsionaalsuse (RHS § 3 lg 1), võrdse kohtlemise (RHS § 3 lg 2) ja konkurentsi efektiivse

ärakasutamis (RHS § 3 lg 3) põhimõtetega.

Seega vaidluse korral peab hankija esmalt põhjendama, miks kitsendava tingimuse kehtestamine

on vajalik.

21. Vastustaja on eesmärgina nimetanud laste ohutuse tagamise. Asjas ei ole vaidlust, et see on

kaalukas avalik huvi. Viitega varasemale kohtupraktikale leidis halduskohus, et laste ohutuse

tagamine on sellist järku väärtus, et objektiivselt põhjendatud nõudeks saab pidada ka tingimust,

et mänguväljaku seadmeid on kontrollinud (katsetanud) sõltumatu ja pädev kolmas isik.

Ringkonnakohus selle seisukohaga osaliselt ei nõustu. Kuigi laste ohutus on oluline hüve, ei ole

see siiski absoluutse iseloomuga, mistõttu ainuüksi laste ohutuse nimetamisest ei piisa piirangu

õiguspäraseks lugemiseks. Ka laste ohutuse eesmärgil kehtestatud piirang peab olema

eesmärgipärane ja proportsionaalne. Seetõttu tuleb hinnata, kuivõrd piirang aitab kaasa eesmärgi

saavutamisele ning kas saavutav kasu kaalub üles piirangu negatiivse mõju.

22. Vaidlusaluste sätetega TK-s nägi vastustaja ette rangema standardi mänguväljaku seadmete

standardi tingimustele vastavuse tõendamiseks. Vastavalt ei ole piirangute eesmärgiks hankida

standardiga võrreldes ohutumaid seadmeid, vaid tagada suurem kindlus selles, et seadmed

vastavad standardile. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks, et standard, mille neljanda peatüki

nõuete täitmist tuleb TK-s nimetatud tõendiga tõendada, ise näeb normlisades A-D ja H ette

meetodid seadmete ja nende kasutamise ohutuses veendumiseks. Standardis on seadmete

konstruktsioonile terviklikkuse hindamiseks alternatiivselt lubatud nii arvutuslik meetod

(normlisa B) kui ka seadmete füüsiline katsetamine (normlisa C). VAKO ja halduskohus on

põhjendatult osutanud, et erinevalt varasema standardi EVS-EN 1176:2008 normlisa C

„Tarindusliku terviklikkuse füüsiline katsetamine“ p-st C.4, mille kohaselt tuli katseraport

koostada vastavuses standardiga EN ISO/IEC 17025:2005 (EVS-EN ISO/IEC 17025:2006 „Katse-

ja kalibreerimislaborite kompetentsuse üldnõuded“), asjakohase standardi EVS-EN 1176:2017

normlisa C „Konstruktsioonilise terviklikkuse füüsiline katsetamine“ taolist nõuet ei sisalda.

Seega tootja vastavusdeklaratsioonis võib tootja tugineda ka muule asjakohasele mõõtmisele ja/või

katseraportile ega ole kohustatud kaasama selleks akrediteeritud vastavushindamisasutust või

laborit. Sarnase nõude varasem olemasolu ja sellest loobumine standardi kehtivas redaktsioonis

viitab, et toodete standardile vastavuse tagamiseks ei olnud nõue vajalik või oli nõue ülemääraselt

piirava iseloomuga. Seetõttu käesoleval ajal hankemenetluses TK-s saaks sarnase nõude

kehtestamist õigustada eelkõige mõistliku kahtlusega, et standardikohane toote vastavuse

tõendamine tootja vastavusdeklaratsiooniga ei ole taganud turul pakutavate toodete vastavust

standardile. Kui hankijal sellist kahtlust ei ole tõusnud, siis ei saa ta olla veendunud selleski, et

TK-s sätestatud nõue üldse soodustab nõude kehtestamise eesmärgi saavutamist. Igal juhul peaks

peaks hankija nõude kehtestamist põhjendades suutma selgitada, miks ta laste ohutuse tagamiseks

peab piisavaks standardi toodete ohutust käsitavaid sätteid aga mitte standardi sätteid toote

vastavuse tõendamise kohta viiside kohta. Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus asjakohaseks

kohtupraktikat standardi varasema redaktsiooni kohta ega võimalikuks juhinduda halduskohtu

viidatud lahendite seisukohtadest vaidlustatud tingimuste õiguspärasuse hindamisel.

23. Halduskohus hinnangul vaatamata standardi muutmisele, ei ole katselabori katsetuste olulisus

vähenenud ega kadunud. Pole ka põhjust arvata, et turvalisusnõue aja jooksul oma tähtsust

minetaks. Katseraporti saamisega seotud täiendavat aja-, raha ja asjaajamiskoormust, arvestades

akrediteeritud katselaborite kättesaadavust, ei ole kohtupraktikas peetud hanketingimuse

õigusvastasust tingivaks asjaoluks.

Ringkonnakohus ka selles osas halduskohtuga ei nõustu. Kuigi laste ohutuse tagamise eesmärgi

olulisus ei ole ajas kahanenud, siis on täiesti võimalik, et aja jooksul on muutunud arusaamine

sellest, milliste vahendite rakendamine on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. Eespool

ringkonnakohus juba osutas, et standardi muutmine toodete füüsilise katsetamise nõuete osas viib

järelduseni, et toodete füüsilist katsetamist akrediteeritud vastavushindamisasutuse või labori

poolt peeti liialt konkurentsi piiravaks või ebaefektiivseks.

Teiseks, vastustaja oma 25. veebruari 2020 kirjas (tl 20) võttis õigeks kaebaja vaidlustuse TK

punktide 3.15 ja 5.1 peale, leides, et nõue tõendada toodete vastavust üksnes vastavussertifikaadiga

piirab vaba konkurentsi ja on vastuolus RHS 31. augustini 2017 kehtinud redaktsiooni § 33 lg-ga 8.

Oma seisukoha kujunemisel tugines vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas

nr 3-13-1380, milles kohus leidis viitega standardi vanale redaktsioonile, et puudub põhjus nõuda

toote vastavuse tuvastamist vastavussertifikaadiga olukorras, kus kehtiva õiguse kohaselt on

lubatav tõendamine ka tootja vastavussertifikaadiga. Seega vastustaja vähemalt möönis, et

mänguväljaku seadmete, mille turulelaskmisel ei ole tootjal kohustust tõendada toodete vastavust

standardile vastavussertifikaadiga, toob sertifikaadi esitamise nõue pakkujale kaasa olulise aja ja

ressursilkulu, mis vaatamata laste ohutuse tagamise eesmärgile ei ole proportsionaalne.

Ringkonnakohus on samal seisukohal. Menetluses ei ole ilmnenud, et mänguväljaku seadmete

vastavussertifikaatide saamine oleks hankijatele hõlpsasti ligipääsetav teenus. Nimelt on kaebaja

ja vastustaja akrediteeritud vastavushindamisasutusena suutnud viidata üksnes TÜV SÜD Product

Service GmbH-le, millel on harukontorid Poolas ja Rootsis. Lisaks on nii Euroopa Liidu kui

siseriikliku õiguse kohaselt tootja vastavusdeklaratsiooni näol olemas alternatiivne toote vastavuse

tõendamise võimalus.

24. Tehnilise kirjelduse muutmisega lisas vastustaja punktidele 3.15 ja 5.1 alternatiivina samuti

võimaluse tõendada toodete vastavust tootja vastavusdeklaratsiooniga, kuid lisas piirava

tingimusena, et deklaratsioonile tuleb lisada sõltumatu akrediteeritud katselabori katseraportite

koopiad. Vastustaja varasemas vaidlustusmenetluses ja ka praeguses menetluses esitatud

seisukohad lubavad järeldada, et vastustajal puudus selge arusaamine, millised laborid

kvalifitseeruvad akrediteeritud laboritena ja miks on vajalik just akrediteeritud laborite

katseraportite nõude kehtestamine. See ilmneb selgelt vastusest ringkonnakohtu palvele nimetada

TK tingimustele vastavaid katselaboreid. Vastustaja nimetas veelkord TÜV SÜD Product Service

GmbH, viidates seejuures selle Frankfurdis asuvale laborile ja teisena Soome Vabariigis asuvale

ettevõttele S2P – Safe To Play. Viimase inglisekeelselt võrguleheküljelt1 ilmneb, et ettevõte

koolitab ja annab välja sertifikaate näiteks selle kohta, et isik on pädev hindama mänguväljakute

ohutust. Samas puudub võrguleheküljel info selle kohta, et S2P viiks läbi mänguväljaku seadmete

katsetusi või omaks akrediteeringut standardi EVS-EN 11761:2017/AC:2018 või sellele vastava

standardi osas. Kaebaja väitel puuduvad Euroopa Liidus asjakohased akrediteeritud laborid

sootuks. Nende andmete alusel ei pea ringkonnakohus võimalikuks järeldada, et TK p-des 3.15 ja

5.1 järgi nõutavate akrediteeritud laborite teenus katseraportite saamiseks oleks tootjatele

märkimisväärselt kättesaadavam kui vastavusertifikaatide saamine. Seetõttu puudub põhjus

hinnata erinevalt ka selle tingimuse õiguspärasust. Akrediteeritud labori katseraporti nõue

iseenesest võib küll lihtsustada vastustaja jaoks toodete vastavuse hindamist, kuid olukorras, kus

akrediteeritud laborite hulk on väike või puuduvad sellised laborid sootuks, seab piirang tootjatele

takistuse hankel osalemiseks, ilma, et oleks selge, kas vastustaja loodetud positiivne mõju üldse

saabub. Arvestades veel sellega, et vastustaja ei ole selgitanud, miks ta üldse soovib toodete

vastavuse tõendamiseks standardist rangemaid tingimusi seada, ei saa vaidlusaluseid TK sätteid

pidada õiguspäraseks nende vastuolu tõttu riigihangete korraldamise üldpõhimõtetega.

25. Kaebaja leiab veel, et toote etaloni katsetamine tootmisprotsessi hindamiseta ei kinnita, et

seeriatoodangul on etaloniga samad omadused. Ringkonnakohus hinnangul on ka toote etaloni

katsetamise tulemused siiski tõendiks sama tootja toodete omaduste kohta. Igal juhul ei saa väite

pinnal järeldada, et toote sõltumatu ja pädeva kolmanda isiku poolt katsetamine ei aitaks üldse

kaasa toote vastavuse hindamisele. Sarnase etteheite saaks teha ka toote katsetamisele tootja enda

poolt või vastavuse hindamisele arvutamise meetodil, mis omakorda seaks kahtluse alla vajaduse

üldse toote vastavuse tõendamiseks.

Samas on asjakohane kaebaja väide, et laste ohutuse eesmärgi saavutamise võimalusi mõnevõrra

vähendab see, kui hankija seab ranged tingimused mänguväljaku seadmete vastavuse

tõendamiseks, kuid mitte seadmete paigaldamisele. Siiski ei ole see asja lahendamisel määrava

tähendusega, kuna sarnaste paigaldamisnõuete korral saab siiski eeldada laste ohutuse paremat

tagatust juhul, kui tõendatud on seadmete vastavus standardile.

26. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et TK punktid 3.15 ja 5.1 vaidlustatud osas tuleb

tühistada. Vastustaja 29. juuni 2020. a menetlusdokumendist võib aru saada, et erinevalt oma

varasematest seiskohtadest peab vastustaja nüüd võimalikuks tõlgendada TK sätteid selliselt, et

aktsepteeritavad on ka sõltumatute kolmandate isikute koostatud katseraportid, kellel ei ole

otseselt akrediteeringut standardi EVS-EN 11761:2017/AC:2018 järgi toodete vastavuse katsete

läbiviimiseks. Kuid selline tõlgendus ei ole kooskõlas sätete sõnastusega ega ole ka piisav

1 Kättesaadav aadressil https://www.s2p.fi/en/certification-en/

piirangute õigusvastasuse kõrvaldamiseks, sest vastustaja ei ole jätkuvalt selgitanud vajadust

kehtestada vastavuse tõendamiseks seaduses ja standardis sätestatust rangemaid tingimusi.

Selliseks põhjenduseks ei saa olla üldsõnaline tõdemus vajadusest tagada laste ohutus.

Ringkonnakohus viitab siinkohal TNVS § 7 lg-le 3, mille järgi ei või toodet pidada ohtlikuks

põhjusel, et seda on võimalik ohutumaks muuta või mõni sama liiki toode on ohutum. Kui

vastustaja soovib tingimuste uuel muutmisel siiski toote vastavuse tõendamiseks täiendavaid

piiranguid seada, siis piirangute õiguspärasuse hindamisel tuleb vastata küsimusele, miks TNVS

ja standard EVS-EN 11761:2017/AC:2018 koostoimes ei taga vastustaja taotletava eesmärgi

(täielikku) saavutamist.

27. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse, kohustab vastustajat tingimused õigusaktide nõuetega kooskõlla

viima ning ühtlasi tühistab asjas tehtud VAKO otsuse.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

taotles halduskohtus vastustajalt kokku 4 338,60 euro väljamõistmist, millest 1600 eurot

moodustab vaidlustusmenetluse kulud (riigilõiv 640 eurot ja õigusabikulu 960 eurot ilma

käibemaksuta), 640 eurot riigilõiv ja 2098,80 eurot õigusabikulu. Apellatsioonimenetluses taotleb

kaebaja kokku 1882 euro väljamõistmist vastustajalt, millest 640 eurot moodustab riigilõiv ja 1242

eurot õigusabikulu.

RHS § 198 lg 1 järgi vaidlustuse rahuldamisel tuleb hankijalt vaidlustaja kasuks välja mõista

vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv ja esindajakulud. Vaidlustusmenetlus on hankeasjades

kohustuslik ja halduskohtule toimub VAKO otsuse peale edasikaebamine, s.t halduskohus

lahendab vaidlustusmenetluses esitatud nõuet. Seetõttu hankeasja lahendamisel kohtus tuleb

vastavalt samuti hankijalt välja mõista vaidlustusmenetluse kulud, sest kaebuse rahuldamisega

sisuliselt kohus rahuldab ka vaidlustuse. Vastupidisel juhul erineks vaidlustajale hüvitatavate

menetluskulude summa tema jaoks halduskohtus edukalt lõppeva vaidluse korral sõltuvalt sellest,

kas VAKO vaidlustuse rahuldas või mitte.

Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud kõrgemas

kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

sama põhimõtet kohaldada hankeasjades selliselt, et kulud halduskohtus ei saa üldjuhul olla

suuremad kui vaidlustusmenetluse kulud. Käesolevas asjas ei oleks see ka sisuliselt põhjendatud,

sest halduskohtule esitatud kaebus tugineb suuresti VAKO-le esitatud vaidlustusel. Seega tuleb nii

halduskohtus kui ringkonnakohtus kantud vajalikuks ja põhjendatuks õigusabikuluks lugeda

vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulu summa ühes käibemaksuga, s.o 1152 eurot. Kuna

halduskohtumenetluses kuulub õigusabikulu väljamõistmisele ühes käiebamaksuga, siis tuleb ka

vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulu eest vastustajalt välja mõista sama summa. Kaebaja

kulud riigilõivule on tervikuna vajalikud ja põhjendatud. Pidades silmas, et kulud riigilõivule on

ka vastustajale ettenähtavad, siis mõistab ringkonnakohus lisaks vastustajalt välja ka esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot.

Põlva vallalt tuleb seega kaebaja kasuks menetlusabikulude katteks välja mõista riigilõivukulu

1935 eurot ja õigusabikulu 3456 eurot, kokku 5391 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

2 Vt RKHK 3. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-80-16 (p 33 ja seal viidatud praktika).