1-19-5377/38 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

03.juuli 2020

Kriminaalasja number

1-19-5377 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Erkki Hirsnik

Kriminaalasi

Nadezda Rykova süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 6. märtsi 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja

ringkonnaprokurör Marge Voogma

Prokurör

ringkonnaprokurör Marge Voogma

Süüdistatav

Nadezda Rykova, isikukood: 46101210359, elukoht: XXX

Kaitsja

vandeadvokaat Ahto Sirendi

RESOLUTSIOON:

1. Viru Maakohtu 6. märtsi 2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Ahto Sirendi

Advokaadibüroo kaudu 324 (kolmsada kakskümmend neli) eurot, sealhulgas

käibemaks 54 (viiskümmend neli) eurot, vandeadvokaat Ahto Sirendile süüdistatav

Nadezda Rykovale määratud korras kaitse teostamise eest apellatsiooni

menetluses.

3. Punktis 2 nimetatud menetluskulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Nadezda Rykovat süüdistataks KarS § 121 lg 2 p 3 järgi järgmises. 23.04.2018 kella 10.00

paiku koristas S.V. XXX trepikoda ning käed üleval võttis põrandaharjaga seintelt

ämblikuvõrke. Korteris nr X elav N. Rykova tuli ülevalt ja hakkas S.V. t sõimama

ebatsensuursete sõnadega ning tõukas teda sihilikult õlaga, mille tagajärjel kukkus S.V. vastu

trepikoja krobelist seina ja tõmbas käed marraskile. Seejärel võttis N. Rykova tõukamise ajal

kannatanu käest maha kukkunud harja enda kätte, sõimas kannatanut edasi ebatsensuursete

sõnadega ja lahkus oma korterisse koos harjaga. Oma sellise tegevusega tekitas ta kannatanule

valu ja tervisekahjustuse – marrastused kätel.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Viru Maakohtu 06.03.2020 otsusega mõisteti N. Rykova süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3

järgi õigeks.

3. Maakohus leidis, et N. Rykova süü ei ole tõendamist leidnud.

3.1. Kontrollides kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist N. Rykova

tegevuses, tõdes maakohus, et olulisemateks tõenditeks on süüdistatava ja kannatanu omavahel

vastuolus olevad ütlused ning politseitöötaja poolt sündmuskohal kannatanu käest tehtud pildid.

Ülejäänud tõendid – politseiametnikest vahendlike tunnistajate ütlused, samuti kannatanu ja

süüdistatava poolt häirekeskusele antud selgitused on kasutatavad kannatanu, samuti

süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

3.2. Politseinik L.K. i poolt sündmuskohal tehtud fotodel on vaade S.V. le ja tema vasakule

käele (mitte kätele nagu väidab prokurör süüdistuskõnes). Kannatanu vasaku käe randmel on

näha valge lubjasarnane tolm, marrastused nahal. Tegemist on olulise otsese tõendiga, mis

kinnitab S.V. ütlusi tervisekahjustuse olemasolu kohta. Samas see tõend ei too selgust

küsimuses, kuidas randmel olev marrastus tekkis. Kohtupraktikas on näiteid, kus mõne

kehavigastuse olemasolu kinnitava tõendi (käesoleval juhul pildid marrastusest) ülehindamine

või laiendatud tõlgendamine, on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemisele. Maakohus

rõhutab, et pildid marrastusest ei lahenda vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel. See

tõend ei toeta kumbagi kahest erinevast versioonist marrastuste tekkimise asjaolude kohta.

Piltidel fikseeritud kannatanu tervisekahjustuse tekkimine on maakohtu hinnangul võimalik ja

eluliselt usutav nii süüdistuses märgitud viisil kui ka hiljem, kui kannatanu jäi süüdistatavale

alla võitluses harja pärast, nagu seda on kirjeldanud süüdistatav.

3.3. Süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel on oluline vastuolu. Süüdistatava ütluste kohaselt

ei tõuganud ta kannatanut, vähemalt mitte tahtlikult, ta möönab, et kogemata riivas kannatanut

viimasest möödudes, kuid ta ei tea, mil viisil kannatanu vigastada sai. Edasise kohta väidab

süüdistatav, et kui ta oli kannatanust juba möödunud lõi kannatanu teda harjaga näkku, ta võttis

kannatanult harja käest, et kannatanu ei saaks teda uuesti lüüa. Kannatanult harja käest ära

tõmbamise ajal kukkus kannatanu vastu seina.

Kannatanu ütlustest nähtuvalt tõukas süüdistatav teda tahtlikult, tõukamise tagajärjel libises ta

kätega vastu seina, sai marrastuse, tundis valu. Tõukamise tagajärjel kukkus maha tema käes

olnud hari, mille süüdistatav maast üles võttis ja sellega oma korterisse läks. Ta eitab

süüdistatava harjaga löömist, kuid tunnistab, et kui hari oleks tema käes olnud, oleks tõesti

virutanud.

Mõlema poole ütlustest nähtub, et tegemist oli kaheosalise intsidendiga. Esiteks tõukamine ja

teiseks harjaga seonduv. Süüdistuse tõendamise aspektist on oluline tõukamisega seonduv, sest

kannatanu ütlustele toetudes süüdistatakse N. Rykovat kannatanu tahtlikus tõukamises, mis

põhjustas süüdistuses nimetatud tagajärje. Sellele järgnev harjaga seonduv episood jääb

süüdistuse piirest välja, kuid on maakohtu hinnangul siiski oluline süüdistatava ja kannatanu

vahel toimunud konflikti mõistmiseks, samuti süüdistatava ja kannatanu ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks.

3.4. Prokurör leidis, et süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus teiste

tõenditega, samuti, et süüdistatava eri aegadel antud ütlustes on vastuolud. Prokurör heidab

süüdistatavale ette, et algul rääkis süüdistatav, et võttis kannatanult harja käest, kuna viimane

sihtis talle harjaga näkku ja tahtis lüüa. Hiljem muutis süüdistatav ütlusi ja väitis, et kannatanu

lõi teda harjaga näkku ja just sellepärast võttis ta viimaselt harja käest.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokuröri nimetatud vastuolu süüdistatava ütlustes ei esine.

Protokollist nähtub, et ristküsitlusel kaitsja küsimustele vastates N. Rykova algul tõesti ütles, et

võttis harja ära, et kannatanu ei saaks teda lüüa, pisut hiljem aga kinnitas, et kannatanu lõi teda

harjaga, ta võttis kannatanult harja käest, et ta teist korda enam ei lööks (kd I, tl 35p). Eelnevast

jääb mulje, et süüdistatav muutis ütlusi, kuid selle väite kummutab kohtuistungi protokollis (kd

I, tl 29) märgitu. Nimelt nähtub, et N. Rykova on kannatanule viimase küsitlemise ajal esitanud

küsimuse: „Miks sa ütled, et ei löönud mind, te lõite mind harjaga vastu nägu“. Eelnevast

nähtub, et harjaga löömise kohta on süüdistatav kohtuistungil andnud ühesuguseid vastuoludeta

ütlusi. Asjaolu, et ta ristküsitluses kohe löömisest ei rääkinud võis tuleneda sellest, et ta leidis,

et on seda kohtule juba öelnud. Samuti võivad sellised näilikud vasturääkivused tekkida

ristküsitluse ülesehitusest tulenevalt.

3.5. Veel heidab prokurör süüdistatavale ette, et ta häirekeskusesse helistades rääkis, et läks

koera otsima, kui trepikojas kannatanut kohtas, hiljem politseile ja ka maakohtus rääkis aga, et

läks koertega jalutama. Samuti on süüdistatav rääkinud, et koridoris koristades seisis kannatanu

algul tabureti peal, tabureti olemasolu on aga kannatanu eitanud. Maakohtu hinnangul pole

nimetatud vastuolud süüteo asjaolude tuvastamise seisukohast olulised. Sellised väikesed

erinevused ütlustes võivad olla tingitud asjaolust, et neid algusest peale ei peetud olulisteks,

samuti võib olla tegu erinevate trepikojakohtumiste segiajamise või unustamisega, kuivõrd

kirjeldatava sündmuse ja kohtuistungi vaheline ajavahemik on suhteliselt suur.

3.6. Eelnevat hinnates, leidis maakohus, et süüdistatava ütlustes olulised vastuolud puuduvad.

Vastuolude puudumine ei pruugi aga tähendada, et need ütlused süüteo toimepanemise

asjaolusid tõeselt kajastaksid.

3.7. Süüdistatava valetamise või asjaolude enda kasuks ilustamise tuvastamisest olulisem on

aga küsimus, kas kannatanu räägib tõtt, kas ainus otseselt süüstav tõend on piisavalt kaalukas

ja usaldusväärne.

Prokuröri hinnangul on kannatanu juhtunu kohta andnud ühesuguseid usaldusväärseid ütlusi

alates sellest kui helistas häirekeskusesse. Prokurör leiab, et kannatanu ütlustes pole alust

kahelda, kuna need on olnud järjekindlad, samuti puudub kannatanul huvi anda ebaõigeid ütlusi

või asju välja mõelda.

3.8. Maakohus nõustub prokuröriga selles, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused on

vastuoludeta. Kuna maakohus tõdes sama ka süüdistatava ütluste kohta, siis tuleb ütluste

usaldusväärsuse hindamiseks kontrollida ka mõlema poole ütlusteväliseid selgitusi. Käesoleva

kriminaalasja kontekstiks saab seda kontrollida kannatanu poolt häirekeskusele tehtud

telefonivestluse salvestiste ja vahendlike tunnistajate – politseiametnike – ütlustega.

Häirekeskusesse teatasid juhtunust nii süüdistatav kui kannatanu. N. Rykova annab

häirekeskusele ärritunult teada, et naabrinaine ründas teda harjaga. Kannatanu telefonikõne

salvestusest nähtub, et ta räägib tõukamisest N. Rykova poolt, mille tagajärjel ta pidi peaaegu

kukkuma, „ma hoidsin, toetasin vastu seina“. Kannatanu väidab, et N. Rykova võttis tal harja

käest ära ja läks ülesse, et vigastusi ta ei saanud – „lihtsalt vastu seina natukene“. Häirekeskuse

töötaja küsimusele ega N. Rykova teda selle harjaga ei lükanud, vastab S.V. : „ei, ei, ma tahtsin

selle harjaga talle vasta panna ausalt ütlema, aga ta võttis selle harja ja viis ülesse“.

Politseiametnik L.K. i ütlustest nähtub, et nii süüdistatav kui kannatanu selgitused

sündmuskohal langevad olulises osas ühte sellega, mida nad rääkisid kohtuistungil. Kannatanu

rääkis tõukamisest, marrastusest ja harja ära võtmisest, N. Rykova eitas tõukamist, tema jutust

võis aru saada, et ta ei mahtunud kannatanust mööda ja oli viimasega siiski kokku põrganud.

L.K. ütleb, et kuna ta situatsiooni ei näinud, siis ei saa ta seda hinnata. Ta kinnitab, et trepikoda

oli piisavalt suur, et kaks inimest saaksid üksteisest mööda minna, samas ei välista ta võimalust,

et süüdistatav võis kogemata kannatanu vastu minna

Tollane politseipraktikant O.E. juhtunu asjaolusid eriti ei mäleta.

Eelnevast nähtub, et olulises osas kinnitavad kaudsed tõendid nii süüdistatava kui kannatanu

kohtus antud ütlusi. Erandiks on see, et vastupidiselt kohtuistungil räägitule väidab kannatanu

häirekeskusele, et süüdistatav võttis tal harja käest, mitte maast.

3.9. Maakohtu hinnangul on kannatanu poolt häirekeskusele esitatud harja käest võtmise

versioon tähelepanuväärne, kuna see riimub N. Rykova poolt antud ütluste ja ka tema poolt

häirekeskusele ja politseitöötajatele räägituga. See versioon on ka realistlik ja eluliselt usutav.

Kui just mõne varavastase süüteo koosseisu ei kahtlusta, puudub mõistlik põhjus, miks

süüdistatav peale tahtlikku või ettevaatamatusest põhjustatud tõukamist maast harja võtab ja

selle oma korterisse viib. Maakohus nõustus kaitsjaga, et harja äravõtmiseks peab olema mingi

põhjus. Maakohtu hinnangul on usutav, et tõukamisest häiritud kannatanu harjaga süüdistatavat

lüüa tahab või isegi lööb, samuti see, et süüdistatav halvema ärahoidmiseks harja tema käest

ära tõmbab. Kui mõlemad tirivad harja varrest ja üks pool sellest enam kinni hoida ei suuda,

siis on mõistetav, et harjavarre käest laskmise hetkel paiskub inimene tagasi, antud juhul vastu

seina. Selle versiooni usutavusele lisab kaalu kannatanu poolt nii vahetult peale juhtunut kui ka

kohtuistungil avaldatud väide, et ta oleks löönud küll, kui oleks saanud. Asjaolu, et süüdistatav

kannatanu harja ära võttis, viitab sellele, et ta pidi mingil moel kannatanu kavatsustest aimu

saama. Põrandal oleva harja puhul ei teki ka mõistlikul kõrvalseisjal kahtlust, et see võib saada

löögirelvaks. Küll võib aga harja löögiks kõlblikuks esemeks pidada siis, kui sind sellega

sihitakse või korra juba löödud on.

3.10. Olulisim, mis kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest nähtub on see, et

valdavalt on kannatanu ütlused ja ütlustevälised selgitused olnud järjekindlad ja vastuoludeta,

välja arvatud tema ütlused ja ütlustevälised selgitused osas, mis puudutavad vahetult peale

tõukamisega seonduvat.

Häirekeskusele antud selgitused ei lange kokku tema poolt maakohtus räägituga. Erinevus ei

ole suur ja puudutab, nagu varemgi öeldud, süüdistusevälist asjaolu. Käesoleva kriminaalasja

kontekstis omandab see väike erinevus suurema tähtsuse, kui see võiks olla enamiku muude

juhtumite puhul. Maakohtu jaoks viitab ülalkirjeldatud vastuolu sellele, et süüdistuse ainsat

otseselt süüstavat tõendit ei saa pidada täielikult usaldusväärseks.

3.11. Tuleb leida vastus eelkõige kahele küsimusele, kas N. Rykova pani toime süüdistuses

märgitud koosseisupärase teo - tahtliku tõukamise ja kas kannatanule tekitati koosseisupärane

tagajärg - käemarrastus ja valu - tõukamise tagajärjel või toimus see hiljem, olukorras, kus

mõlemad harja enda poole tõmbasid ja kannatanu vastu seina paiskus.

Selles küsimuses on endiselt tegemist sõna sõna vastu olukorraga ja maakohus peab otsustama,

kas kannatanu süüstavate ütluste usaldusväärsus vastab selles situatsioonis nõutavatele

kõrgendatud kriteeriumitele. Maakohtu vastus sellele küsimusele on eitav.

Vaidlusalustes küsimustes hindab kohus süüdistatava ütlusi järjekindlamateks ja ka

usaldusväärsemaks kui kannatanu omi. Kuigi N. Rykova algul maakohtus tunnistas tõukamist

vastumeelselt, siis nähtub ka L.K. i ütlustest, et tegelikult tunnistas ta kannatanu vähemalt

tahtmatut riivamist või tõukamist juba vahetult pärast juhtunut sündmuskohale tulnud

politseiametnikule. Süüdistatava ütlustele lisab usaldusväärsust seegi, et harjaga löömist

kirjeldades ei tee ta kannatanule liigseid etteheiteid. Ta kinnitab, et kannatanu küll lõi teda, aga

mingit valu ta selle tagajärjel ei tundnud, lisab vaid, et see oli ebameeldiv.

Lisaks juba eelnevalt nimetatud kahtlustele kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta tuleb

märkida seda, et väidetava tõukamise hetkel oli süüdistatav kannatanu selja taga ning see

vähendab tema süüstavate ütluste kaalu. Kannatanu pole usutavalt selgitanud, miks ta tõukamist

tahtlikuks pidas. Ta väitis, et järeldas seda sellest, et süüdistatav tuli trepist alla sõimates ja

järelikult oli ka tõukamine tahtlik. Samas on teada, et süüdistatav eitab sõimu ja pealtnägijaid

nende kohtumise juures polnud. Kuigi kannatanu ja politseitöötajate ütlustest nähtuvalt oli

trepikoda piisavalt suur, et kaks inimest oleks mahtunud teineteisest mööda käima, siis

tegelikult objektiivseid tõendeid trepikoja suuruse kohta kriminaalasjas pole. Kahetsusväärselt

pole maakohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli või skeemi, mis oleks aidanud

maakohtul oluliselt paremini mõista ja hinnata süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud

konflikti asjaolusid.

3.12. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et nende põhjal ei saa välistada, et

süüdistatav kannatanut tahtmatult ehk siis ettevaatamatuse tõttu riivas. Ettevaatamatuse tõttu

riivamine või tõukamine, isegi siis kui sellega kannatanu tervist kahjustati või temale valu

tekitati, pole aga kuriteona kvalifitseeritav.

Maakohus ei süüdista kannatanut tahtlikus valetamises. Pigem on tegemist inimlikult

mõistetava tõigaga, et enda tegusid mäletatakse ikka pigem õigemate ja ilusamatena, kui need

tegelikult on. Kindlasti mõjutab ütluste sisu ka asjaolu, et kirjeldatavast sündmusest on

möödunud suhteliselt pikk ajavahemik. Maakohtule tundub, et käesoleval juhul on kannatanul

olnud raske objektiivselt hinnata, kui kaugele ta oma tegudega sellises ärritatud olukorras läks.

On mõistetav, et kannatanu oli ärritatud vaatamata sellele, kas teda tõugati tahtlikult või

ettevaatamatusest. Küllap põhjustas ärritust ka N. Rykova isik oma varasema agressiivse

käitumisega ja tema koerte poolt trepikojas tekitatud mustuse tõttu. Kannatanu on tunnistanud,

et tahtis N. Rykovat harjaga lüüa ja oleks löönud, kui see poleks harja ära võtnud. Maakohtu

hinnangul pidi see kannatanul esinenud löömise soov siiski ka mingites tegudes väljenduma,

sest muidu poleks N. Rykoval olnud põhjust harja ära võtta ja sellega lahkuda.

3.13. Maakohus nõustub prokuröriga selles, et käesolevas kriminaalasjas pole põhjust rääkida

hädakaitseseisundi esinemisest. Hädakaitse seisundi puhul pannakse tegu toime vahetult

eesseisva õigusvastase ründe tõrjumiseks kahjustades seejuures ründaja õigushüvesid.

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuses märgitud teoks tõukamine ja puuduvad tõendid selle

kohta, et enne tõukamist oleks kannatanu mingilgi moel süüdistatavat rünnanud. Ülalpool

käsitlemist leidnud kannatanu võimalik rünne N. Rykova vastu leidis aset peale süüdistuses

märgitud tegu ja maakohus on seda analüüsinud vaid kannatanu ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks.

3.14. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks peavad süüteo faktilised asjaolud olema selged.

Käesoleval juhul puudus maakohtul siseveendumus, et sündmused süüdistatava ja kannatanu

kohtumisel 23.04.2018 nende ühises trepikojas toimusid viisil nagu neid kirjeldatakse

N. Rykovale esitatud süüdistuses. Maakohtu hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis

kinnitaksid kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist N. Rykova

tegevuses. Maakohtule esitatud tõendite põhjal võib väita, et on vähemalt kaks versiooni S.V.

le kehavigastuse ja valu tekitamise kohta. Mõlemad on eluliselt usutavad, kuid võib vaid oletada

kumb neist tegelikult aset leidis. Maakohus ei saa rajada süüdimõistvat kohtuotsust oletustele.

Maakohus ei näinud võimalust tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks, tõlgendas need süüdistatava

kasuks ja mõistis N. Rykova süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks.

Maakohus arvestas otsuse tegemisel ka N. Rykova suhtes varasemalt tehtud kohtulahenditega.

Olukorras, kus kohtul on kõrvaldamata kahtlused ainsa otsese süüstava tõendi- kannatanu

ütluste- usaldusväärsuse ja kaalu osas, ei ole modus operandi-le viitamine maakohtu hinnangul

siiski kohane.

Apellatsioon

4. Viru Maakohtu 06.03.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Marge

Voogma, kes palub tühistada maakohtu otsuse N. Rykova õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2

p 3 järgi ning mõista N. Rykova süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistada 1 aasta 6 kuud

vangistusega, mis jätta KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata ja määrata katseajaks 3 aastat

ühes N. Rykova allutamisega käitumiskontrollile. Kohustada N. Rykovat katseajal järgima

KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada N. Rykovat

käitumiskontrolli ajal osalema kriminaalhooldusametniku poolt valitud sotsiaalprogrammis.

Tühistada otsus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas ning mõista N. Rykovalt välja kõik

menetluskulud.

4.1. Maakohus on andnud hinnanguid, mis ei tugine ühelegi kriminaalasjas kogutud tõendile

ehk on täiesti oletuslikud.

Maakohtul on õigus selles, et süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel on oluline vastuolu. Samas

leiab prokurör aga erinevalt maakohtust, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed.

Ristküsitluse käigus ütlusi andes rääkis N. Rykova algselt, et tema kannatanust mööda minnes

kannatanut ei puutunud ning kui ta tahtis trepist alla minna, siis kannatanu keeras ümber ja

sihtis talle harjaga näkku. Siis ta haaras sellest harjast ja võttis harja ära ning seetõttu kannatanu

kukkus vastu seina, kuigi tema teda ei lükanud. Kui siis kaitsja küsis süüdistatava käest, et miks

ta selle harja ära võttis, siis N. Rykova vastas, et selleks, et ei lööks. Selle peale küsis kaitsja

süüdistatavalt, et mitu korda kannatanu teda lõi ja selle küsimuse võttis maakohus maha, kuna

maakohtu hinnangul puudusid igasugused andmed selle kohta, et keegi oleks kedagi harjaga

löönud ning tõepoolest ei olnud N. Rykova seda selleks hetkeks veel väitnud. Kaitsja hakkas

maakohtuga vaidlema, et vastupidi, N. Rykova ütles. Seejärel, kui kaitsjal oli ristküsitluse

reegleid rikkudes õnnestunud N. Rykovat juba vajalikul määral suunata, vastas N. Rykova

kaitsja küsimuse peale, et mida S.V. harjaga tema suhtes tegi, et kannatanu lõi teda harjaga

näkku ning sellepärast ta võttiski harja käest ära ja seetõttu kannatanu kukkus vastu seina. Peale

seda kaitsja rõhutas veel üle, et „teiste sõnadega me saime vastuseks küsimusele, „Miks te harja

käest ära võtsite?“, et ta mind teist korda enam ei lööks“.

Siit tekibki küsimus, et kas sellist kaitsjapoolset tegevust peabki maakohus silmas, kui väidab,

et näilikud vasturääkivused võivad tekkida ristküsitluse ülesehitusest tulenevalt. Prokurör ei saa

otsusest igatahes aru, mida maakohus sellega täpselt silmas peab, sest seda ei ole maakohus

oma otsuses selgitanud.

4.2. Maakohtu väitel on süüdistatava valetamise või asjaolude enda kasuks ilustamise

tuvastamisest olulisem aga küsimus, kas kannatanu räägib tõtt, kas ainus otseselt süüstav tõend

on piisavalt kaalukas ja usaldusväärne.

Käesoleva kriminaalasja kontekstis saab seda maakohtu arvates kontrollida kannatanu poolt

häirekeskusele tehtud telefonivestluse salvestiste ja vahendlike tunnistajate – politseiametnike

– ütlustega. Selle hindamisel väidab maakohus, et vastupidiselt kohtuistungil räägitule väidab

kannatanu häirekeskusele, et süüdistatav võttis tal harja käest, mitte maast. Tõepoolest on

kannatanu kõnes häirekeskusele öelnud, et N. Rykova läks mööda ja lükkas niimoodi, et ta pidi

peaaegu kukkuma ja N. Rykova võttis harja käest ära ning võttis harja kaasa. Samas ei ole ju

häirekeskuse töötaja täpsustanud, mismoodi see äravõtmine täpsemalt toimus ning kõnest on

ka aru saada, et kannatanu näol on tegemist isikuga, kelle emakeel on vene keel ning ärritunud

olekus ei ole tema eesti keelsete sõnade kasutus ja lausete ülesehitus keeleliselt perfektne. Seega

ei saa prokuröri hinnangul nendele kõnedele anda niivõrd olulist tähendust.

Juhul kui maakohus seda kannatanu ütluste hindamisel olulisel määral arvestas, siis oleks

maakohus pidanud samasoodi suhtuma ka N. Rykova juttu, mida ta on rääkinud häirekeskusele.

N. Rykova on korduvalt helistades häirekeskusele korranud ainult seda, et teda ründas üks naine

ning ründas harjaga, mille ta ära võttis ja see ei ole sugugi esimene kord. N. Rykova ei ole ju

rääkinud sellest, et kannatanu just nimelt lõi teda selle harjaga ning ei ole ju ka täpsustatud,

mida ta ründe all silmas peab.

4.3. Täiesti oletuslik on maakohtu seisukoht, et harja äravõtmiseks peab olema mingi mõistlik

põhjus ning asjaolu, et süüdistatav kannatanu harja ära võttis, viitab sellele, et ta pidi mingil

moel kannatanu kavatsustest aimu saama.

N. Rykova on oma käitumisega korduvalt nii eeluurimisel kui ka maakohtus näidanud, et ta on

kergesti ärrituv ja ootamatult käituv isik. Helistades häirekeskusesse ta vihastas häirekeskuse

töötaja peale, kui sooviti aadressi täpsustada ning karjus, et kas olete peast põrunud ja pani kõne

kinni. Samuti näitas ta ka maakohtus oma käitumisega seda, et on äkilise iseloomuga,

impulsiivne ja ärritub väga kergesti. Keset istungit teatas ta, et tahaks üldse ära minna. Siis ei

tulnud ta kahel korral istungile ning lülitas välja oma telefoni, samuti teatas oma kaitsjale, et

lahendatagu asi ilma temata. Seega ei olegi N. Rykova puhul alust alati eeldata mõistlikult

seletatavat käitumist. Samuti üritab ta näidata kannatanut kui väga halba inimest, keda

Tamsalus kõik teavad kui skandaalset isikut ja kes ei ründa ka teda esimest korda ning tema ei

ole esimene inimene, kellelt kannatanu nõuab raha sellisel viisil. Tegelikult on kannatanu

seaduskuulekas ja rahulik inimene, kes senise elu jooksul ei ole sattunud kordagi

seadusrikkumistega õiguskaitseorganite huviorbiiti, mida aga ei saa öelda N. Rykova kohta, kes

on lisaks korduvatele süütegude toimepanemisele ka silmnähtavate käitumishäiretega ja

ebastabiilse käitumisega.

4.4. Maakohus on alahinnanud kehavigastuste olemasolu tähtsust, rõhutades, et pildid

marrastusest ei lahenda vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel ning see tõend ei toeta

kumbagi kahest erinevast versioonist marrastuste tekkimise asjaolude kohta. N. Rykova ei ole

kordagi öelnud seda, et kannatanu võis saada vigastused, siis kui ta temast möödus, vaid

ainuvõimalik hetk vigastusi saada oli tema ütluste kohaselt siis, kui kannatanu kukkus selle

tagajärjel, et ta temal harja käest ära tõmbas. Ja seda, et see nii olla ei saanud, tõendab kirjeldus,

kuidas keegi asetses ning ka vigastuste asukoht (randmete sisemine külg) ja liik. N. Rykova

poolse kirjelduse kohaselt oli kannatanu näoga tema poole ja tema oli 2-3 astet jõudnud trepist

alla minna ning keeras näoga kannatanu poole. Sellises asendis ja N. Rykova poolse tegevuse

kirjeldusest lähtuvalt oleks kannatanu saanud kas lennata selg ees tahapoole või siis kas nägu

või külg ees trepist alla. Kannatanu kätel olevad marrastused said tekkida aga ainult sellisel

viisil, et ta pidi olema näoga seina poole ja käed üleval, nii et tõukamise tagajärjel lennates

vastu seina, ta piltlikult öeldes „sõitis“ käte sisekülgedega mööda krobelist seina alla.

4.5. Maakohtu märkus, et kohtule pole esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli või skeemi, mis

oleks aidanud kohtul oluliselt paremini mõista ja hinnata süüdistatava ja kannatanu vahel

toimunud konflikti asjaolusid, on põhjendatud, kuid käesolevas kriminaalasjas prokuröri

hinnangul ei ole sellise tõendi puudumine määrava tähtsusega, kuna muude tõenditega on

tõendatud, et tegemist oli tüüpilise kortermajaga ja tavalise trepikojaga, mis on piisavalt lai, et

2 inimest teineteisest mööda mahuksid.

4.6. Prokurör hinnangul ei ole kannatanu ütlustes alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad

ning tal ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Kannatanu on

juba alates häirekeskusesse helistamisest kirjeldanud sündmusi ühtemoodi ning jäänud sama

versiooni juurde nii eeluurimisel kui ka kohtus. Kannatanu ütluste kohaselt N. Rykova tuli

ülevalt korruselt, möödus tal selja tagant ja tahtlikult tõukas teda ning selle tagajärjel ta libises

vastu seina. Hari kukkus tal kohe käest maha ja ta ei saanud ega jõudnud N. Rykovat lüüa. Hari

libises ja N. Rykova sai selle alt kätte. Kannatanu ausust näitab ka see, et ta siiralt tunnistab, et

kui hari oleks käes olnud, siis tõesti oleks virutanud. Kannatanu ütlustest nähtub ka see, et

N. Rykova kutsub iga asja pärast politsei välja, kui kellegagi riidu läheb ja see on usutav, sest

kannatanul on endal olnud eelnev konflikt N. Rykovaga, kui kutsuti politsei ning ta on kursis

ka teiste majaelanike ja N. Rykova vaheliste juhtumitega.

Maakohtu väited, et kannatanu jäi süüdistatavale alla võitluses harja pärast, nagu seda on

kirjeldanud süüdistatav ning see kannatanul esinenud löömise soov pidi siiski ka mingites

tegudes väljenduma, sest muidu poleks N. Rykoval olnud põhjust harja ära võtta ja sellega

lahkuda, ei ole leidnud millegagi tõendamist.

4.7. KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha

vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või

trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui

valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav

süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada.

Kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtluse tuvastamiseks tuleb hinnata,

kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste

asjaolude esinemist. Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles,

et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse

tekitamist või valu põhjustamist. Prokurör leiab, et süüdistuses kirjeldatud asjaoludel oli

N. Rykoval vähemalt kaudne tahtlus KarS § 121 koosseisupäraste tagajärgede saabumise osas,

sest tõugates piisava jõuga teist isikut vastu seina, pidi ta ette nägema, et põhjustab teisele

isikule vähemalt valu.

4.8. Maakohus arvestas otsuse tegemisel ka N. Rykova suhtes varasemalt tehtud

kohtulahenditega, kuid leidis, et olukorras, kus kohtul on kõrvaldamata kahtlused ainsa otsese

süüstava tõendi - kannatanu ütluste - usaldusväärsuse ja kaalu osas, pole modus operandi-le

viitamine kohtu hinnangul siiski kohane.

Prokuröri arvates on just käesolev kriminaalasi selline, kus kehtib põhimõte, et teatud juhtudel

võib süütegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel teha sellest järelduse

nende sooritamisest ühe ja sama isiku poolt ehk siis antud juhul N. Rykova poolt. N. Rykova

on nii kriminaalkorras kui ka väärteo toimepanemise eest karistatud naabrinaiste solvamise ja

ründamise eest, ühes asjas on menetlus lõpetatud oportuniteediga.

4.9. Prokurör leiab, et lähtuvalt eeltoodust on tõendatud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu olemasolu N. Rykova

tegevuses ning ta tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning mõista talle sanktsioonis

ettenähtud karistus. Karistuse mõistmisel palub prokurör arvestada esimese astme kohtus

toodud põhjendusi.

Vastus apellatsioonile

5. Tartu Ringkonnakohtu 28.04.2020 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 08.05.2020.

6. Nimetatud ajaks esitas täiendavad seisukohad süüdistatav N. Rykova kaitsja vandeadvokaat

Ahto Sirendi, kes leiab, et prokuröri apellatsioon on alusetu ja põhjendamatu, kuna ükski selle

väide ei väära maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on

hinnanud kõiki kriminaalasjas olevad väheseid tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning see

hindamine on olnud laitmatu ja loogiline. Siseveendumuse kujunemine on selge ja jälgitav.

6.1. Menetlust juhtinud prokurör oleks jõudnud maakohtuga samale veendumusele juba

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, kui ta oleks pisutki kriitilisemalt suhtunud kannatanu

ütlustesse häirekeskusesse tehtud kõnede taustal (ka vaatlusprotokolli analüüsist piisanuks) ja

tõenduslikku olukorda natukenegi sügavamalt analüüsinud. Prokurör on karistusregistri kirjetel

põhinevale võimalikule käitumismustrile tõenditest olulisema tähenduse andnud.

6.2. Prokuröri järeldused käitumismustri osas võivad õiged olla, kuid neid ei saa kuidagi üle

tähtsustada, kuna ühegi teadusliku loogika või metoodika alusel ei ole võimalik kategooriliselt

väita, et mingi käitumismustri järgi kunagi tegutsenud inimene konkreetsel ajal, kohas ja

olukorras just sellisel viisil toimis. Üldisemalt võiks öelda, et käitumismuster on teatud juhtudel

lihtsalt toetav, abistav või kinnitav kriteerium tõendamisprotsessis, mitte aga esmane asjaolu,

millest lähtuda, mida otsestele tõenditele eelistada ja millele tõendamisprotsess üles ehitada.

6.3. Väidetava teo vastavust süüteokoosseisule ei ole kriminaalasjas usaldusväärselt tuvastatud

ja seda ei saagi teha, kuna puuduvad sellekohased usaldusväärsed tõendid. Täpselt selle skeemi

järgi ehk süüteokoosseisule vastavusest alustades on maakohus tõendeid käsitlenud ja teinud

seda järjekindlalt.

6.4. Kriminaalasjas on tõenduslik olukord otseste tõendite osas (mis otsesõnu kinnitavad või

eitavad väidetava teo süüteokoosseisule vastavust) sõna sõna vastu. Siinkohal oleks prokurörilt

eeldanud ikkagi tõenditesse objektiivset suhtumist, mitte aga käitumismustrisse kiindumist ja

selle põhjal oma seisukoha kujundamist.

6.5. Vaieldamatu on fakt, et isegi süüdistuse teksti koostades ja selle alusel inimese

süüdimõistmist taotledes ei ole prokurör lasknud end tõenditest segada ning on isegi kaks korda

kirjutanud süüdistusse valeväite – et kannatanul olid marrastused „kätel“, kuigi tõendid

räägivad üheselt ja selgelt, et marrastus oli vasakul käel. See ei ole juhusliku keelevääratuse

tõttu ainsuse ja mitmuse segiajamine, vaid väidetavalt asetleidnud sündmusest teadlik väärpildi

loomine just sihiliku üle süüstamise suunas. Analoogilist faktidest ja tõenditest üleolekut on

prokurör demonstreerinud kogu menetluse jooksul ja ka käesolev apellatsioon ei ole vaba

sellisest suhtumisest.

6.6. Kaitsja jaoks on algusest peale olnud menetluse põhiküsimuseks kannatanu ütluste

usaldusväärsus, nende kontroll muude tõendite taustal. Sõna sõna vastu tõenduslikus olukorras

on esimese asjana ikkagi vaja teada kuivõrd usaldusväärsed on süüstavad ütlused (kas

süüteokoosseisule vastavus on ikka kindlalt olemas), mitte ei hakata tagantpoolt peale

õigustavate ütluste usaldusväärsuse kontrolliga, nagu kehtiks mingi süüstavate ütluste

usaldusväärsuse presumptsioon.

6.7. Prokuröril on kindlasti õigus selles, et kannatanu ütlused on järjekindlad, üldjoontes

kattuvad on tõepoolest kohtueelses menetluse ja maakohtus antud ütlused. Paraku on nendes

ütlustes kahtlemiseks alust küllaga. Nimelt lähevad need järjekindlad ütlused järsult lahku

sisuliselt ainsast objektiivsest tõendist kriminaalasjas – häirekeskusele vahetult sündmuse järel

tehtud telefonikõne salvestisest ja selle protokollilisest fikseeringust vaatlusprotokollis.

Sisuliselt on prokurör asunud seisukohale, et objektiivne tõde (reaalajas salvestatud jutt) ei

tähenda midagi, oluline on hoopiski see subjektiivne jutt (ütlused), mida isikud räägivad

päevade, nädalate, kuude või aastate pärast. Teisiti ei ole võimalik prokuröri seisukohta mõista.

6.8. Siinkohal ei arvesta prokuröri eelnimetatud seisukoht inimese mälu eripäraga, mille

kohaselt

aja

möödudes

toimub

mälupiltides

alateadlik

enda

tegevuse/rolli

ilustamine/paremustamine. Seda ei saa kellelegi ette heita, kuna see ei pruugi isegi teadlik

tegevus olla, kuigi ka inimese teadvus tegutseb samas suunas. Teiseks peaks olema mingi väga

oluline põhjus, miks inimene häirekeskusele valetas, aga selliseks arvamuseks ei ole alust.

Esmalt ei saa mööda minna asjaolust, et apellatsiooni 4 lk viimases lõigus prokurör lausa

teadlikult eksitab kohut selles, et „kannatanu on juba alates häirekeskusesse helistamisest

kirjeldanud sündmusi ühtemoodi ning jäänud sama versiooni juurde nii eeluurimisel kui ka

kohtus.“ See ei vasta tõele ja prokurör teab seda suurepäraselt, kuna see oli ka kohtuvaidluste

põhiteemaks.

Ka kaitsjale jättis kannatanu esinemine maakohtus sümpaatse ja usaldusväärse mulje, kuid

tegelikkus, millest mööda vaadata ei saa, on see, et vahetult sündmuse järel rääkis kannatanu

häirekeskusele ühte juttu, kohtus aga hoopis teist. 11.06.2019 rääkis kannatanu häirekeskusele

selgelt ja üheselt süüdistatava tegevuse kohta : „Võttis harja mu käest ära“. Maakohtus aga

rääkis kannatanu, et „hari kukkus maha“ ja siis võttis süüdistatav selle maast üles.

Tegemist ei ole kuidagi juhuslikult või ekslikult poetatud lausega, sest sealsamas jätkab

kannatanu telefoniteates : „ma tahtsin selle harjaga talle vastu panna ausalt ütlema, aga ta võttis

selle harja ja viis ülesse“.

6.9. Kindel on paraku see, üheaegselt „maast“ ja „käest“ ei saanud N. Rykova seda harja võtta

ja niisama suvaliselt keegi trepikoja põrandalt võõraid harju üles ei korja ja oma tuppa ei vii.

Eelneva taustal ei saa jätta märkimata, et see kannatanul „harja käest võtmise“ jutt (mida

prokurör peab olematuks) haakub süüdistatava ütlustega ja ka süüdistatava kõnes

häirekeskusele väljaöelduga. Mõlemad asjaosalised teatasid ju häirekeskusele sündmusest, kui

ründest enda vastu.

Ühtlasi ei saa jätta märkimata, et prokuröri poolt süüdistusversiooni osana väljapakutud

süüdistatava poolt koridoripõrandalt lihtsalt heast peast võõra harja üleskorjamisel ja oma tuppa

viimisel puudub igasugune eluline usutavus, prokurör ei ole leidnud sellele põhjendust ja sellele

ongi võimatu leida mõistlikku põhjendust.

6.10. Selle asemel, et kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust, on lugupeetud prokurör

kogu menetluse vältel rünnanud süüdistatava isikut ja tema ütlusi, pidades tema ütlusi

vastuolulisteks ja mitteusaldusväärseteks.

Kaitsja süüdistatava ütlustes mingeid olulisi vastuolusid ei näe, pigem on prokurör üritanud

temalt vastuolulisi ütlusi saada, mida ei ole just raske elukutselisel juristil lihtsakoelise inimese

ütlustes tekitada.

Süüdistatava iseloomuomaduste osas nõustus kaitsja paljuski prokuröri seisukohtadega, mida

ta on väljendanud apellatsiooni 4. lehekülje 2. lõigus. Tegemist on tõepoolest isikuga, kes on

äkilise iseloomuga, impulsiivne ja ärritub kergesti. Oli ebastabiilsuse ilminguid ja tema

käitumine maakohtus oli kohati pehmelt väljenduses küsitav. Protsessi käigus esines hetki,

millal süüdistatav ei suutnud suhelda isegi allakirjutanuga, kuigi teda ainsana usaldas. Siia ei

ole paraku midagi teha – N. Rykova ongi selline inimene ja ainult sellisena saab teda võtta.

Tema teadvus oli ikkagi determineeritud teadmisest, et prokurör süüdistab teda teos, mida ta

toime pannud ei ole ja ta reageeris olukorrale omal kombel, omalt tasemelt. See kõik ei tähenda

ometi, et teda peaks kriminaalvastutusele võtma teo eest, mille aset leidmises keegi ei saa kindel

olla.

6.11. N. Rykova ütlused on vastavuses häirekeskusele tehtud kõnede (sh ka kannatanu)

asitõendi vaatlusprotokollis kajastusega ja järelikult on need ka usaldusväärsed. Mingil määral

kinnitab usaldusväärsust ka asjaolu, et ka N. Rykova kutsus politsei, järelikult tundis ta, et talle

on liiga tehtud ja otsis endale kaitset. Sellest aspektist ei olegi nii imekspandav tema reaktsioon

kogu käimasolevale protsessile.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus, uurides maakohtu istungite protokolle, otsust, apellatsiooni ja kaitsja

vastust, leiab, et Viru Maakohtu 06.03.2020 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

8. Käesoleva kriminaalasja põhiküsimuseks on, kas süüdistatav tõukas XXX asuva maja

trepikojas 23.04.2018 kella 10.00 paiku S.V. t sihilikult õlaga, mille tagajärjel kukkus S.V.

vastu trepikoja krobelist seina ja tõmbas käed marraskile. Süüdistuse kohaselt oma sellise

tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule valu ja tervisekahjustuse – marrastused kätel.

9. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt apellatsioonis esitatud argumendid ei veena

ringkonnakohut maakohtu pool esitatud järeldusi ümber hindama. Asja materjalist nähtub, et

süüdistatav N. Rykova on tõepoolest mõneti vastuoluline ja suhtlemisprobleemidega isiksus

ning tema suhtes on varasemalt kriminaalasju menetletud, aga see ei pea kindlasti tähendama,

et tõendite nappuse ja vastuolude korral tuleb tema suhtes teha süüdimõistev otsus.

10. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas olevad tõendeid objektiivselt ning see

hindamine on olnud selge ja arusaadav. Kohtukolleegiumile on maakohtu siseveendumuse

kujunemine jälgitav. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates tuvastanud, et N. Rykova süü ei

ole tõendamist leidnud.

11. Maakohus arvestas otsuse tegemisel ka N. Rykova suhtes varasemalt tehtud

kohtulahenditega, kuid leidis, et olukorras, kus kohtul on kõrvaldamata kahtlused ainsa otsese

süüstava tõendi - kannatanu ütluste - usaldusväärsuse osas, pole modus operandi-le viitamine

kohtu hinnangul siiski kohane.

12. Kaitsja on vastuses apellatsioonile põhjendatult märkinud, et menetlust juhtinud prokurör

oleks jõudnud maakohtuga samale veendumusele juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, kui

ta oleks pisutki kriitilisemalt suhtunud kannatanu ütlustesse häirekeskusesse tehtud kõnede

taustal ja tõenduslikku olukorda sügavamalt analüüsinud.

13. Prokurör on mõneti jõuliselt süüdistatava käitumist laiendanud ja nimetab, et uuritav

sündmus ei saa olla juhus ja kõigi kannatanute süü, et N. Rykova ründab naabreid ja tema

tegude toimepanemise viis on sarnane ning kõigil kordadel ei ole ka jõudnud asjad politseisse.

Siinkohal leiab kohtukolleegium, et prokurör on karistusregistri kirjetel põhinevale võimalikule

käitumismustrile tõenditest olulisema tähenduse andnud.

14. Maakohus kontrollis kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist

süüdistatava tegevuses ja tuvastas, et olulisemateks tõenditeks on süüdistatava ja kannatanu

omavahel vastuolus olevad ütlused ning politseitöötaja poolt sündmuskohal kannatanu käest

tehtud pildid. Politseiametnikest tunnistajate L.K. i ja O.E. i ütlused, samuti kannatanu ja

süüdistatava poolt häirekeskusele antud selgitused on kasutatavad kannatanu, samuti

süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

15. Tunnistaja L.K. i poolt sündmuskohal tehtud fotodel on vaade kannatanule ja tema vasakule

käele. Kannatanu vasaku käe randmel on näha valge lubjasarnane tolm, marrastused nahal.

Tegemist on tõendiga, mis kinnitab S.V. ütlusi tervisekahjustuse olemasolu kohta. Õige on

maakohtu järeldus, et nimetatud tõend ei too küllaldast selgust küsimuses, kuidas randmel olev

marrastus tekkis. Maakohus rõhutas, et pildid marrastusest ei lahenda vastuolu kannatanu ja

süüdistatava ütluste vahel ja nimetatud tõend ei toeta kumbagi kahest erinevast versioonist

marrastuste tekkimise asjaolude kohta. Tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et kannatanu

marrastuse tekkimine on võimalik ja eluliselt usutav nii süüdistuses märgitud viisil kui ka

hiljem, kui kannatanu jäi süüdistatavale alla võitluses harja pärast, nagu seda on kirjeldanud

süüdistatav.

16. Süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel on jäänud ikkagi vastuolu. Kuidagi ei ole välistatud

olukord, mida on kirjeldanud süüdistatav. Nimelt pole tuvastatud N. Rykova tahtlus

kannatanule tervisekahjustust ja valu tekitada. Süüdistatava ütluste kohaselt ei tõuganud ta

kannatanut, vähemalt mitte tahtlikult ja möönab, et kogemata riivas kannatanut viimasest

möödudes, kuid ta ei tea, mil viisil kannatanu vigastada sai.

Süüdistatav on maakohtus selgitanud, et nimetatud kuupäeval läks ta koeraga välja ja S.V.

seisis trepikojas esimesel korrusel tabureti peal ja keeras lampi sisse või võttis tolmu. Temast

möödudes süüdistatav „võib olla riivasin õlaga, aga ma ei teinud seda sihilikult, aga ma ei tea

mis tema pea toimus. Ma tahtsin alla minna, aga see inimene keerab ümber ja sihib mulle

harjaga näkku. Ma küsisin, mida sa teed ja haarasin sellest harjast ja tema kukkus vastu seina,

kuigi mina teda ei lükanud. Tema hakkas sõimama ja ütles, et kohe kutsub politsei. Tema jooksis

oma tuppa ja mina võtsin harja ja läksin üles.“ (Ko To 2. kd, tl 35p) Täpsustavatele küsimustele

vastates on süüdistatav väitnud, et kannatanu lõi teda harjaga, kuid tema ise kannatanut ei

löönud. Löök tabas teda selle harja osaga vastu nina, millega pühitakse põrandat. Löögi ajal ei

olnud kannatanu enam tabureti peal, vaid trepil. Kohe pärast lööki haaras ta harja kannatanu

käest. „Ma haarasin sellest harjast ja ta lendas vastu seina.“ Hiljem talle öeldi, et kannatanu

on vigastused saanud ja näidati neid.

17. Kannatanu S.V. andis maakohtu ütlusi, et ta koristas kortermaja trepikojas esimesel

korrusel. Käes oli tal hari ja pühkis ämblikvõrku. N. Rykova tuli mööda treppi ülevalt alla ja

tõukas õlaga. Kannatanu arvab, et süüdistataval oli sel hetkel küllalt ruumi temast

möödumiseks. Sel hetkel oli ta süüdistatava poole seljaga. Miks ta taoliselt käitus, ta ei tea.

Tõukamise tagajärjel „ma libisesin vastu seina, sein oli krobeline. Hari kukkus mul käest ja

sain väga haiget ja käed said ka kuigi palju vigastusi.“ Kätele sai ta sellest marrastused. Siis ta

tahtis ta harja kätte saada, kuid süüdistatav oli kiirem ja võttis selle endale ja hakkas ähvardama,

et kutsub politsei välja. Ta eitab süüdistatava harjaga löömist, kuid tunnistab, et kui hari oleks

tema käes olnud, oleks tõesti virutanud. Seepeale läks kannatanu oma korterisse ja kutsus ise

politsei välja. Politsei käis kohal ja pakkusid välja teha toimunu kohta avaldus, mille kannatanu

samal õhtul tegi. Kannatanu ütluste kohaselt ta ei tahtnud avaldust kirjutada, kuid „politsei

ütles, et tuleb teha, sest käed on katki, et kes teab, mis edasi saab.“ Arstiabi ta ei vajanud. Pärast

nimetatud sündmust on süüdistatav käitunud vaikselt ja ei tee üldse väljagi. (Ko To 2. kd, tl

28p-30)

18. Maakohus tuvastas, et süüdistatava ja kannatanu ütluste kohaselt oli tegemist kaheosalise

intsidendiga. Esiteks tõukamine ja teiseks harjaga seonduv. Süüdistuse tõendamise aspektist on

oluline tõukamisega seonduv, sest kannatanu ütlustele toetudes süüdistatakse N. Rykovat

kannatanu tahtlikus tõukamises, mis põhjustas süüdistuses nimetatud tagajärje. Sellele järgnev

harjaga seonduv episood jääb süüdistuse piirest välja, kuid on maakohtu hinnangul siiski oluline

süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud konflikti mõistmiseks, samuti süüdistatava ja

kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

19. Prokurör leidis, et süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus teiste

tõenditega, samuti, et süüdistatava eri aegadel antud ütlustes on vastuolud. Prokurör heidab

süüdistatavale ette, et algul rääkis süüdistatav, et võttis kannatanult harja käest, kuna viimane

sihtis talle harjaga näkku ja tahtis lüüa. Hiljem muutis süüdistatav ütlusi ja väitis, et kannatanu

lõi teda harjaga näkku ja just sellepärast võttis ta viimaselt harja käest. Maakohus on juba

kohtuistungi protokollist tulenevalt tuvastanud, et prokuröri nimetatud vastuolu süüdistatava

ütlustes ei esine. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ning maakohtu järeldust selles

osas ümber hindama ei asu.

20. Veel heidab prokurör süüdistatavale ette, et ta häirekeskusesse helistades rääkis, et läks

koera otsima, kui trepikojas kannatanut kohtas, hiljem politseile ja ka maakohtus rääkis aga, et

läks koertega jalutama. Maakohtu hinnangul pole nimetatud vastuolud süüteo asjaolude

tuvastamise seisukohast olulised. Sellised väikesed erinevused ütlustes võivad olla tingitud

asjaolust, et neid algusest peale ei peetud olulisteks, samuti võib olla tegu erinevate

trepikojakohtumiste segiajamise või unustamisega, kuivõrd kirjeldatava sündmuse ja

kohtuistungi vaheline ajavahemik on suhteliselt suur. Eelnevat hinnates, leidis maakohus, et

süüdistatava ütlustes olulised vastuolud puuduvad.

21. Süüdistatava poolt toimunu asjaolude enda kasuks ilustamise kõrval on oluline, kas

kannatanu räägib tõtt ja on usaldusväärne. Maakohus nõustus prokuröriga selles, et kannatanu

kohtuistungil antud ütlused on vastuoludeta. Kuna maakohus tõdes sama ka süüdistatava ütluste

kohta, siis kohus kontrollis ütluste usaldusväärsuse hindamiseks süüdistatava ja kannatanu

selgitusi väljaspool ütlusi. Käesoleva kriminaalasja kontekstiks saab seda kontrollida kannatanu

poolt häirekeskusele tehtud telefonivestluse salvestiste ja vahendlike tunnistajate –

politseiametnike – ütlustega.

22. Häirekeskusesse teatasid juhtunust nii süüdistatav kui kannatanu. N. Rykova annab

häirekeskusele ärritunult teada, et naabrinaine ründas teda harjaga. Kannatanu telefonikõne

salvestusest nähtub, et ta räägib tõukamisest N. Rykova poolt, mille tagajärjel ta pidi peaaegu

kukkuma, „ma hoidsin, toetasin vastu seina“. Kannatanu väidab, et N. Rykova võttis tal harja

käest ära ja läks ülesse, et vigastusi ta ei saanud – „no mina vigastust ei saanud õnneks, lihtsalt

vastu seina natukene… tahtis nagu… no kui ta lükkas mööda minnes ja mina pidin peaaegu

kukkuma no ma hoidsin, toetasin vastu seina.“ Häirekeskuse töötaja küsimusele kas N. Rykova

teda selle harjaga ei lükanud, vastab S.V. : „ei, ei, ma tahtsin selle harjaga talle vasta panna

ausalt ütlema, aga ta võttis selle harja ja viis ülesse“. Häirekeskuse töötaja teeb kannatanule

ettepaneku kiirabisse helistada, mille ta vastab „ei, tegelikult ei ole vaja…“ (tõendite toimik, tl

14)

23. Maakohus uuris samuti politseiametnik L.K. i tunnistajana antud ütlusi, milledest nähtub,

et nii süüdistatav kui kannatanu selgitused sündmuskohal langevad olulises osas ühte sellega,

mida nad rääkisid kohtuistungil. Kannatanu rääkis tõukamisest, marrastusest ja harja ära

võtmisest, N. Rykova eitas tõukamist, tema jutust võis aru saada, et ta ei mahtunud kannatanust

mööda ja oli viimasega siiski kokku põrganud. L.K. ütleb, et kuna ta situatsiooni ei näinud, siis

ei saa ta seda hinnata. Ta kinnitab, et trepikoda oli piisavalt suur, et kaks inimest saaksid

üksteisest mööda minna, samas ei välista ta võimalust, et süüdistatav võis kogemata kannatanu

vastu minna

24. Maakohtu hinnangul on kannatanu poolt häirekeskusele esitatud harja käest võtmise

versioon tähelepanuväärne, kuna see riimub N. Rykova poolt antud ütluste ja ka tema poolt

häirekeskusele ja politseitöötajatele räägituga. See versioon on ka realistlik ja eluliselt usutav.

Tõepoolest puudub mõistlik põhjus, miks süüdistatav peale tahtlikku või ettevaatamatusest

põhjustatud tõukamist maast harja võtab ja selle oma korterisse viib. Maakohus nõustus

õigustatult kaitsjaga, et harja äravõtmiseks pidi olema mingi põhjus. Maakohtu hinnangul oli

usutav, et tõukamisest häiritud kannatanu harjaga süüdistatavat lüüa tahab või isegi lööb, samuti

see, et süüdistatav halvema ärahoidmiseks harja tema käest ära tõmbab. Kui mõlemad tirivad

harja varrest ja üks pool sellest enam kinni hoida ei suuda, siis on mõistetav, et harjavarre käest

laskmise hetkel paiskub inimene tagasi, antud juhul vastu seina. Selle versiooni usutavusele

lisab kaalu kannatanu poolt nii vahetult peale juhtunut kui ka kohtuistungil avaldatud väide, et

ta oleks löönud küll, kui oleks saanud. Asjaolu, et süüdistatav kannatanu harja ära võttis, viitab

sellele, et ta pidi mingil moel kannatanu kavatsustest aimu saama. Põrandal oleva harja puhul

ei teki ka mõistlikul kõrvalseisjal kahtlust, et see võib saada löögirelvaks.

25. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel nähtub see, et valdavalt on kannatanu

ütlused ja väljaspool ütlusi antud selgitused olnud järjekindlad ja vastuoludeta, välja arvatud

tema ütlused ja selgitused osas, mis puudutavad vahetult peale tõukamisega seonduvat.

26. Häirekeskusele antud selgitused ei lange kokku tema poolt maakohtus räägituga. Käesoleva

kriminaalasja kontekstis omandab see väike erinevus suurema tähtsuse, kui see võiks olla

enamiku muude juhtumite puhul. Maakohtu jaoks viitas ülalkirjeldatud vastuolu sellele, et

süüdistuse ainsat otseselt süüstavat tõendit ei saa pidada täielikult usaldusväärseks.

27. Maakohus pidas oluliseks kahte küsimust, kas N. Rykova pani toime süüdistuses märgitud

koosseisupärase teo - tahtliku tõukamise ja kas kannatanule tekitati koosseisupärane tagajärg -

käemarrastus ja valu - tõukamise tagajärjel või toimus see hiljem, olukorras, kus mõlemad harja

enda poole tõmbasid ja kannatanu vastu seina paiskus.

Selles küsimuses on endiselt tegemist sõna sõna vastu olukorraga ja maakohus pidi otsustama,

kas kannatanu süüstavate ütluste usaldusväärsus vastab selles situatsioonis nõutavatele

kõrgendatud kriteeriumitele. Maakohus vastas sellele eitavalt.

28. Vaidlusalustes küsimustes hindas kohus süüdistatava ütlusi järjekindlamateks ja ka

usaldusväärsemaks kui kannatanu omi. Kuigi N. Rykova algul maakohtus tunnistas tõukamist

vastumeelselt, siis nähtub ka L.K. i ütlustest, et tegelikult tunnistas ta kannatanu vähemalt

tahtmatut riivamist või tõukamist juba vahetult pärast juhtunut sündmuskohale tulnud

politseiametnikule.

29. Lisaks juba eelnevalt nimetatud kahtlustele kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta pole

kannatanu usutavalt selgitanud, miks ta tõukamist tahtlikuks pidas. Ta väitis, et järeldas seda

sellest, et süüdistatav tuli trepist alla sõimates ja järelikult oli ka tõukamine tahtlik. Kuigi

kannatanu ja politseitöötajate ütlustest nähtuvalt oli trepikoda piisavalt suur, et kaks inimest

oleks mahtunud teineteisest mööda käima, siis tegelikult objektiivseid tõendeid trepikoja

suuruse kohta kriminaalasjas pole. Maakohtule ei esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli või

skeemi, mis oleks aidanud maakohtul oluliselt paremini mõista ja hinnata süüdistatava ja

kannatanu vahel toimunud konflikti asjaolusid.

30. Tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et nende põhjal ei saa välistada, et süüdistatav

kannatanut tahtmatult ehk siis ettevaatamatuse tõttu riivas. Ettevaatamatuse tõttu riivamine või

tõukamine, isegi siis kui sellega kannatanu tervist kahjustati või temale valu tekitati, pole aga

kuriteona kvalifitseeritav.

31. Maakohus möönis, et käesoleval juhul on kannatanul olnud raske objektiivselt hinnata, kui

kaugele ta oma tegudega sellises ärritatud olukorras läks. On mõistetav, et kannatanu oli

ärritatud vaatamata sellele, kas teda tõugati tahtlikult või ettevaatamatusest. Küllap põhjustas

ärritust ka N. Rykova isik oma varasema agressiivse käitumisega ja tema koerte poolt trepikojas

tekitatud mustuse tõttu. Kannatanu on tunnistanud, et tahtis N. Rykovat harjaga lüüa ja oleks

löönud, kui see poleks harja ära võtnud. Kohus leidis, et kannatanul esinenud löömise soov pidi

siiski ka mingites tegudes väljenduma, sest muidu poleks N. Rykoval olnud põhjust harja ära

võtta ja sellega lahkuda.

32. Kohtukolleegium leiab, et asjas ei ole usaldusväärselt kindlaks tehtud, et süüdistatav oleks

rakendanud intensiivselt vägivalda selleks, et S.V. le tekitada tervisekahjustusi või valu. Asjas

tuvastatud marrastusi kannatanu kätel ei saa pidada vägivallategudega kaasnevaks tüüpiliseks

tagajärjeks. Kehalise väärkohtlemise teo objektiivse koosseisu täidetust ja koosseisu

subjektiivsete tunnuste täitmist ei tuvastanud maakohus ega ka ringkonnakohus.

33. Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku

keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või

trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui

valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav

süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada.

34. Kohtukolleegium nõustub muuhulgas kaitsjaga, et vaieldamatu on fakt, et süüdistuse teksti

koostades ja selle alusel isiku süüdimõistmist taotledes ei ole prokurör lasknud end tõenditest

segada ning on isegi kaks korda kirjutanud süüdistusse ekslikult – et kannatanul olid

marrastused „kätel“, mitte käel, kuigi tõendite kohaselt on üheselt selge, et marrastus oli vasakul

käel. See tekitab paratamatult küsimuse, kas süüdistusele on tahetud omistada raskemat kaalu.

35. Süüdistatav N. Rykova kaitsja vandeadvokaat A. Sirendi on esitanud taotluse riigi õigusabi

tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotleb

maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumise, analüüsi ning vastuväidete koostamise

eest 300 tööminuti ulatuses tasu 324 eurot, sh käibemaks 54 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades teostatud tööde mahtu ja vastuväidete põhjalikkust on

tasutaotlus selles ulatuses põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis tulenevalt KrMS

§ 185 lg-st 2 jäävad tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

36. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru

Maakohtu 6. märtsi 2020 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Erkki Hirsnik

(allkirjastatud digitaalselt)