1-19-8145/29 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

2. juuli 2020

Kriminaalasja number

1-19-8145

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Sulev Õunap süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuistungi toimumise aeg 15. juuni 2020, Tartu

Kohtuistungil osalesid

ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, kaitsja vandeadvokaadi

abi Anne Vissak

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 17. märtsi 2020 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Sulev Õunap ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi

Anne Vissak

Prokurör

ringkonnaprokurör Tatjana Tamm

Süüdistatav

Sulev Õunap, isikukood: 36903122779, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Anne Vissak

RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu 17. märtsi 2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 421 (nelisada kakskümmend üks) eurot 20

senti, sealhulgas käibemaks 70 (seitsekümmend) eurot 20 senti, vandeadvokaadi

abi Anne Vissakule süüdistatav Sulev Õunapile määratud korras kaitse teostamise

eest.

3. Menetluskulud jäävad Sulev Õunapi kanda.

Süüdistatav Sulev Õunapil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel

30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Sulev Õunapit süüdistatakse KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema 27.09.2017 kella 16.15

paiku Tartus XXX maja ees ähvardas G.M. i ja E.U. it tapmisega, mis seisnes selles, et ütles

G.M. nile: „mis sa teed siin, tõmba siit /ebatsensuurne väljend/, kui sa siit minema ei lähe siis

ma tulen ja löön sind“. Samal ajal tegi S. Õunap G.M. ni suunas kilesse mässitud esemega

ülevalt alla liigutuse, mispeale G.M. eemale jooksis. S. Õunap karjus G.M. nile järgi: „kui ma

veel sind näen, siis tapan su maha“, pärast mida S. Õunap eemaldus.

Samal päeval mõne aja möödudes seisid G.M. ja E.U. Tartus, XXX maja ees, kui S. Õunap

jooksis kannatanute suunas, hoidis käes kilesse pakitud eset, millega tegi ülevalt alla

löögiliigutusi ja ütles: „ma tapan teid ära“. G.M. ja E.U. jooksid eemale ning neile järgnes S.

Õunap ning karjus: „kui ma veel teid siin kortermaja ees näen, siis tapan teid maha“. Seda

kuuldes ja arvestades eelnevat S. Õunapi käitumist tunnetasid G.M. ja E.U. ohtu oma elule ja

tervisele.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Tartu Maakohtu 17.03.2020 otsusega karistati S. Õunapit KarS § 120 lg 1 järgi 3 kuu

vangistusega, mis jäetakse KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata ja täielikult

täitmisele pööramata, kui S. Õunap ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu

ja täidab talle määratud KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid, elukohaga XXX , Tartu ja

KarS § 75 lg 2 p-de 7, 8 alusel määrati S. Õunapile käitumiskontrolli ajaks lisakohustusteks:

mitte suhelda kannatanu E.U. iga; osaleda kriminaalhooldusametniku määratavas

sotsiaalprogrammis.

KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

Kohtuotsusega jäeti kannatanu E.U. i taotlus kohaldada tema isikuõiguste kaitseks S. Õunapi

suhtes lähenemiskeeldu rahuldamata.

3. S. Õunapi süü on tõendamist leidnud.

3.1. Süüdistatav S. Õunapi ütluste kohaselt viibis tema 27.09.2017 kodus XXX . Konkreetse

episoodi alguseks oli ta köögis, tegi süüa. Kui ta süüa tegi ta korterist ei väljunud, oli päev otsa

kodus. Enne seda episoodi ta kahe kannatanuga kokku ei puutunud. Tema E.U. i uksele midagi

ei kriipinud. 27.09.2017 ta kahe kannatanuga kokku ei puutunud. Aknast nägi ta, et seal seisis

kaks poissi, üks neist oli E.U. . Teine poiss tõenäoliselt ütles talle, et ta on akna peal ja E.U.

näitas talle alt üles keskmist näppu. Seda, et see oli E.U. , teab ta nüüd tagantjärgi. Enne ei

teadnud ta üldse, kes need kaks poissi on, olid võõrad inimesed talle. Tema tähelepanu köitis,

et keegi nendest kahest poisist näitas talle keskmist sõrme. Siis ta läks välja ja tahtis teada, kes

need on ja milles asi. Väljas oli ainult üks. Seda, kes talle keskmist näppu näitas ja solvas teda,

ei olnud. Väljas oli külm ja ta oli ainult maika väel ja seetõttu ta läks tuppa ning pani jope selga.

Kui ta tagasi välja läks, et vaadata, milles asi, nad mõlemad seisid. Teda ju solvati ja ta tahtis

teada, kes ta on. See on konfliktne maja ja ta tahtis teada, kes need huligaanid on ja tahtis teha

solvamise peale kaebuse. Noormehed hakkasid kohe jooksma, kui ta välja tuli. Ta ei öelnud

neile midagi. Ta ei tea, mis oli nende motiiv ja põhjus tema eest ära jooksmiseks. Tema jooksis

neile järgi, lootis, et nad väsivad ära ja jäävad seisma ning ta saab teada, milles asi. Tahtis teada,

milles asi, et talle näidati keskmist näppu ja solvati ning kes nad üldse on. Neil oli kogu aeg

selline distants, kus ei saanud isegi rääkida mitte. See asi oli tal köögis, seal on tal mingi

nurgadiivan, võib-olla seal kuskil peal. See asi oli pakendatud, oli tal toodud ja pandud sinna

kuni ta muud asjad ära teeb. See asi oli tal kohe esimesel korral käes, ta ei läinud seda võtma.

Ta ei mäleta, miks see asi tal käes oli. See asi ei puutu tegelikult asjasse, ta tahtis teada, kes

need inimesed on ja kõik. Ta jooksis Männi tänava parklani, tänava otsa, selle maja juurde jäi

seisma, garaažideni ta ei läinud. Kui ta seisma jäi, ütles „Jookske, argpüksid!“ ja läks tagasi

oma korterisse. Tal oli küll midagi käes, kuid ta ei mäleta, mis see täpselt oli. Ta ostis midagi

poest seal, võib-olla võis olla mingi toiduaine. See oli mässitud kilesse tegelikult, mitte

käterätti. See asi kõver kindlasti ei olnud, ei mäleta, mis see oli. Banaan see ei olnud, mingi

toiduaine võis tõesti olla, mis oli mingisse pakendisse pandud. Ta võis ka rasvane olla, võib-

olla ta seepärast mässis ta kilesse. Ta võttis selle kaasa, kuna väljas oli kaks agressiivset

huligaani. Ta võttis selle igaks juhuks enesekaitseks kaasa. Ta ei olekski saanud sellega end

kaitsta, aga olekski niiviisi läinud, et ei oleks. See asi oli hirmutamiseks, et nad teda ei ründaks,

mingi alalhoiuinstinkt inimesel ikka töötab. See asi oli kilekoti sees, kapitaalselt mähitud,

sõlmes jne korralikult, et midagi sealt välja ei tilguks. Tal ei olnud kavatsust sellega midagi

teha, ainult selline psühholoogiline efekt, noh hirmutamiseks. Nad pidid lihtsalt hoidma

distantsi, et mitte talle kallale tulla. Kannatanu käitumine oli agressiivne, see seisnes tema

solvamises ja keskmise näpu näitamises. Võib-olla käis keegi isegi sellel õhtul tema uksele

koputamas, aga tal mängis muusika. Ta oli köögis ja tal undas õhupuhasti. Tal uksekell ei tööta.

Tõenäoliselt koputati nii vaikselt, et ta ei kuulnud müra taustal. Tema majas käib aastakümnete

pikkune vaen ja seal on politseiga kokkulepe. Politsei kiusab teda taga, nad on organiseeritud.

Ta ei oska öelda, miks politsei teda taga kiusab. Inimestel tekib lihtsalt isiklik vaen. Arvab, et

politsei tahab tõestada oma tõde, et ta rikub justkui reegleid. Politsei on võtnud majaelanike

positsiooni ja selle poole pealt nad siis tegutsevad ja see on koordineeritud. Majaelanike kaebusi

polegi nii palju. Neil on selline süsteem, et nad kutsuvad iga pisiasja peale politsei kohale.

Näiteks ta räägib seal omaette või räägib kellegi teise inimesega kuskil seal netist jne, siis

kutsutakse selle peale talle politsei öösel peale kella 22.00. Neil on vaja ettekäänet. Ettekäände

peale tuleb politsei kohale, tavaliselt protokolli ei tehta. Talle ei tehta mitte midagi. Tema ei

riku reegleid majas. See salvestis on lavastatud, tõenäoliselt mingi näitleja tehtud, sellepärast,

et seal on ainult röökimine, nagu kedagi piinataks või tapetakse. See inimene on Vanemuise

näitleja, ta oskab neid asju teha. Seal sõnu ei ole, aga tema räägib sõnadega. Seal salvestisel ei

ole tema, pole tema hääletämbriga üldse ja seal ei ole sõnu praktiliselt, tema röögib n-ö

sõnadega. Räägib sõnadega valju häälega, on jah mõnikord reageerinud. See vali hääl tuleb

tema kehvast kuulmisest, ta ei taju hääletugevust. Ta kuuleb lapsepõlvest peale halvasti. Ta ei

tea, millega see seotud on, see on tema jaoks saladus. Ta kuuleb ainult ühe kõrvaga ja magab

selle kõrva peal, millega kuuleb. Viimane kohtuasi oli majaelanike rahu rikkumise eest, ta on

need üldkasuliku töö tunnid ära teinud. Ta ei väidagi täielikult, et ta pole rahu rikkunud. See

otsus on aga tehtud eelkõige tänu sellele, et ta ei saanud ennast kohtus kaitsta. Ta on ka pärast

seda rahu rikkunud. See kätega vehkimise, tapmisega ähvardamise asi sai alguse sellest, kui

teda rünnati 20.02. Anne Prisma juures ja ta läks politseisse ja politsei sai ta n-ö kätte. See

rünnak ja kriminaalasi mätsiti kinni ja selle asemele pandi see süütu asi, millel pole ei tegu ega

motiivi. Politsei kasutas seda ära, et ta läks avaldust tegema, võeti see vana asi, mis tegelikult

oli soikus.

3.2. S. Õunapi ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel

prokuröri taotlusel S. Õunapi 12.03.2019 kahtlustatavana ülekuulamise protokollist 3 lauset:

„Noh, miks ma siin olen, et mingi idioot ründas mind. Nüüd tegin ma kõik korrektselt,

traumapunkt ja kõik asjad. Eitada ei saa enam ja tõde valeks väänata“. S. Õunap avaldas

seepeale, et tema ei ole mingeid vandesõnu kasutanud ja kogu see protokoll on uurija oma.

Tema ütles uurijale alguses ära, et ta ütlusi ei anna selle kohta ja kui ta luges läbi süüdistuse,

sai alles teada, kes teda solvasid seal. Loomulikult sellest seal juttu ei olnud ja siis ta ütles talle,

et see on nende fantaasia. Kõik muu, mis seal kirjas on, s.o vandesõnad ja muu segadus ja

tohuvabohu, on kirjutanud pahatahtlik uurija ise. Seda kolme lauset pole tema rääkinud.

Maakohus on seisukohal, et S. Õunapi ütlused toimunu kohta on laveerivad ja ennastõigustavad

ning need on lükatud ümber teiste asjas uuritud tõenditega.

3.3. Kannatanu G.M. ni ütluste kohaselt viibis ta 27.09.2017 seoses koolis käimisega E.U. i ja

enda õe korteris Tartu linnas. Ta elas seal. Algselt ta kuulis kedagi majja sisenemas ja kuulates

võtmete kobinat, oletas, et see on kas ta õde või E.U. jõudis. Pärast mingi aja möödumist tundus

kahtlane, et ei ole veel tulnud kedagi ja siis ta kuulis kraapimist ukse peale. See võis olla

umbkaudu kella 14.00 paiku äkki. Ta läks ukse taha, ta ei osanud selle peale midagi mõelda ja

ta ei soovinud ka välja minna, sest ta ei teadnud, kes seal olla võib ja mis seal toimuda võib.

Peale kuulmist, et keegi läks trepist üles, ta väljus ja vaatas, mis seal tehti. Ta nägi uksel olevat

kirja ja kirjutas telefonis õele, et uksele on soditud. Õde ütles, et nad tulevad kohalepeale,

vaatavad ise üle ja siis otsustavad, mis teevad. E.U. saabus elukaaslasega kriipimisest pool

tundi või tund hiljem. E.U. helistas saabudes politseisse. Kui E.U. oli ära helistanud, oli tema

õues ja tegi kortermaja ees suitsu. Ta oli koos E.U. iga. Edasi nägid nad S. Õunapit ülemise

korruse aknast välja vaatamas ja pärast seda, nähes tema äkilist liigutust akna pealt ära

minemisel, arvasid, et S. Õunap tuleb välja. E.U. jooksis korterit lukku panema ja jäi sinna

sisse ja siis S. Õunap väljus kortermajast. S. Õunap tuli välja, antud hetkel tal eset käes ei olnud

veel, ja ähvardas teda ja järjest ligines talle. Tema hoidis lihtsalt kätt ees ja ütles „Sa ei tule

mulle ligi“. Selle peale S. Õunap ähvardas teda ja ütles „Kui ma veel sind siin korteri ees näen,

siis ma löön sind maha“ ja „Kao minema siit, ma löön sind maha“. Need olid muidugi natukene

ilmekamate sõnadega, oli ka ebatsensuurseid väljendeid. Ta ütles S. Õunapile korduvalt „Sa ei

tule mulle lähemale“, mille peale S. Õunap astus veel sammu lähemale, ta ütles veel korra ning

siis S. Õunap läks korterisse tagasi. Pärast seda tuli E.U. välja, siis nad viibisid seal ees

kahekesi, tegid ühe suitsu. S. Õunap tuli uuesti juba kilekoti ja mingi esemega ja hakkas teda

ähvardama, tõstes kätt üles, üritades teda lüüa, mille peale nad panid jooksu, et mitte saada

kehalisi vigastusi. S. Õunapil oli kilekoti sisse mässitud arvatavasti metallist ese. Seda, et

metallist oli, arvas ta värvuse järgi, oli tumedat värvi. Mingi osa esemest oli pealt kilekotist

väljas. S. Õunap lähenes neile käsi üleval ja liigutas eset käega viibates nii-öelda. Ta tundis

hirmu enda tervise, füüsilise olukorra ja elu pärast. Ta kartis, et S. Õunap püüab teda vigastada.

S. Õunap lubas neid maha lüüa, ära tappa, pannes veel roppusi juurde. Nad jooksid 150-200

meetrit silma järgi hinnates. Seisma jäid, kuna selja taha vaadates ta nägi, et S. Õunap ei jälita

neid enam. Enne seda juhtumist polnud ta kordagi S. Õunapit näinud, aga on kuulnud teda

karjumas, ööbides nende pool. Karjumised on olnud öösiti kell 22.00-01.00. Tema nimetaks

seda röökimiseks.

Kuivõrd kannatanu G.M. avaldas, et ta ei mäleta, kas ta rääkis uurijale sama juttu, et S. Õunapil

polnud esimene kord midagi käes, võimaldas kohus prokuröri taotlusel näidata tunnistajale

KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel tema 17.10.2017 ütlusi. Selle peale avaldas kannatanu, et kuna nii

on kirjas, siis võis ka nii olla, et kui S. Õunap teda esimest korda ähvardas, oli tal ka kilesse

sisse mässitud ese. Ta selgitas, et kuna hetkeseisuga on sündmusest nii pikk aeg möödas, ei ole

tema mälu päris see, mis ta oleks kuu aega hiljem pärast sellist sündmust. Kuigi kannatanu

ütlusi nende usaldusväärsuse pärast ei avaldatud, vaid talle tuletati tema varasemaid ütlusi

mittemäletamise tõttu nende näitamise teel meelde, pidas maakohus siinkohal vajalikuks

märkida, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses, et S. Õunapil oli juba esimesel korral, kui ta

läks üksi väljas olnud G.M. ni juurde, ese käes, pole alust kahelda. Nimelt, lisaks sellele, et

kannatanu ise kinnitas pärast kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvumist, et see võis ka

nii olla, et Sulevil oli kohe ese käes, nähtub tegelikult ka käesoleva otsuse punktis 7 toodud

süüdistatava ütlustest ning ka järgnevalt punktides 12-13 ja 15 toodust, et S. Õunapil oli juba

esimesel korral G.M. ni juurde minnes, ese käes.

Kannatanu G.M. niga riimuvaid ütlusi 27.09.2017 sündmuste kulgemise kohta andis ka teine

kannatanu, s.o E.U. . Kannatanu E.U. i sõnul elab tema XXX majas esimesel korrusel ning

tema peal teisel korrusel elab S. Õunap. Enne 27.09.2017 tal otseselt konflikte S. Õunapiga

olnud ei ole, aga S. Õunap on rikkunud öörahu, mille peale ta on pidevalt politseid kutsunud.

27.09.2017 oli ta oma endise elukaaslasega, kelle vend on G.M. , linnas. G.M. oli nende korteris

ja kuulis, kuidas keegi kriibib midagi uksele ja ta helistas talle. Nad tulid korterisse tagasi ja ta

nägi, et välisuksele puidu sisse on suurelt kirjutatud, ilmselt terava esemega, venekeelne roppus.

Ta kutsus selle peale kella 15.00 ajal politsei. Nad ootasid kõigepealt politseid maja ees võib-

olla pool tundi. Ta nägi, et S. Õunap oli aknal. Ta nägi Sulevit aknal ja siis oli selline liigutus,

et Sulev hakkas nagu välja tormama, selline kiire liigutus oli. Tal oli korteriuks lahti, korteris

kedagi ei olnud ja ta jooksis üksinda enda korterisse, et ust kinni panna. Ta pani ukse seestpoolt

lukku. Ta vaatas korteri köögiaknast välja, G.M. oli üksinda seal ja Sulev oligi õue jooksnud

juba. Sulevil oli käes kilekoti sisse mässitud, ta ei tea, kas see oli kang või mingi terariist ja ta

ähvardas G.M. t „Mida sa siin teen, ma tapan su ära“ ja Sulev tegi löögiliigutusi. Oli ülevalt

alla ikka selline löögiliigutus kilekoti sisse mässitud asjaga. Sulevi ja G.M. vahemaa oli kõige

lähemal meeter-kaks. See kilekotti mässitud ese oli 10-15 cm. See oli bumerangikujuline asi,

ühest otsast Sulev hoidis kinni ja teine ots oli vaba löömiseks. See lõppes nii, et G.M. puikles

eemale ja siis S. Õunap hakkas korterisse tagasi liikuma, lõi jalaga ust ja jalajälg jäi peale ning

kõndis üles oma korterisse. Ta läks tagasi õue G.M. juurde ja nad ootasid seal väljas kahekesi

politseid. Sulev tuli uuesti ja ähvardas teda selle sama esemega, millega enne ähvardas G.M. t.

Selle vahele, kui Sulev ähvardas G.M. t ja tema välja tuli ning Sulev neid mõlemaid ähvardas,

jäi 5-10 minutit. Ta läks uuesti välja, kuna G.M. oli seal üksinda väljas, läks tema juurde. Ta

eeldas, et politsei tuleb kohe. Nad ootasidki seal politseid, aga politsei millegipärast ei tulnud,

tuli S. Õunap. Sulevi uuesti õue tulemiseni kaua aega ei läinud, nad asjasid G.M. ga juttu, võib-

olla 10 minutit ja siis jooksis Sulev uuesti õue ja sealt hakkas uuesti see ähvardamine pihta. Kui

Sulev neid ähvardas kilesse pandud esemega, ütles ta „Ma tapan teid ära“ ja „Ma löön teid maha

ja ma tapan teid ära“. Sulev seisis 2-3 meetri kaugusel, see vahemaa ei olnud tegelikult nii pikk.

Nad põikasid eemale ja siis Sulev hakkas nende poole tulema. Nad hakkasid G.M. ga jooksma

teise tänava suunas. Enne jooksma hakkamist läks vast ca 10-15 sekundit. Sulev ähvardas ja

siis ta ei eeldanud, et ta hakkab väga aktiivselt nende poole tulema ja löögiliigutusi tegema. Siis

tuli hirm ja nad hakkasid jooksma. Löögiliigutusi tehes olid Sulevil käed õlakõrgusel. Kui Sulev

ütles, et tapab neid ära, oli tema nägu suunatud nende poole. Väljas kedagi sel hetkel ei olnud,

pärast sai ta aga teada, et naaber J.K. oli kõike pealt näinud. Ähvarduse peale, kui ta seda

kilekoti sisse mässitud asja nägi, tundis ta hirmu. Oligi hirm, et tal on see asi käes ja lisaks oli

Sulev väga agressiivselt meelestatud. Tundis hirmu, et Sulev virutab selle esemega. Ta ei

kujutanud otseselt ette, mis seal kilekoti sisse võib mässitud olla, et kui terav ese, millega ta

torkab, mis iganes oleks võinud juhtuda. Ta oli täiesti kaitsetu too hetk. Tal oli hirm elu ja

tervise pärast. Kui Sulev oleks võib-olla niisama olnud, ei oleks ta seda tõsiselt võtnud, aga

kuna Sulevil tundus ikkagi raskem ese kaasas olevat, tundis ta ikkagi hirmu, et kui Sulev sellega

virutab. Kui Sulev hakkas nende poole tulema kiiremate sammudega, siis nad mõlemad tundsid

hirmu ja jooksid Männi tänava suunas. Seal on parkla, parklast pöörasid nad vasakule ja jooksid

mööda Männi tänavat edasi. Kui nad panid tähele, et Sulev neid enam taga ei aja, hakkasid nad

tagasi minema. Nad jõudsid joosta natukene garaažidest edasi, umbes 20-30 meetrit. Nad

vaatasid pidevalt üle õla ja nägid, et Sulev on peatunud. Nad peatusid samuti ja siis tuli selline

lause „Kui ma teid veel kätte saan“ ja siis hakkasid nad astuma XXX suunas. Tagaajamise ajal

Sulev karjuski „Kui ma teid kätte saan, ma tapan teid ära“. XXX maja juurde jõudes oli S.

Õunap juba trepikotta sisse läinud, maja ees teda enam ei olnud. Nad jäid maja ette seisma, ta

helistas politseisse, et neid ähvardati ära tappa. Politsei tuli sellel päeval välja ja vestles nendega

– G.M. , tema ja siis tuli ka endine elukaaslane. Suleviga politsei tema mäletamist mööda ei

rääkinud, kuna ta ei avanud ust ja nii ta jäi. Selle päeva sündmused ja S. Õunapi ähvardused

mõjusid talle suure šokina. Ta teadis, et S. Õunap rikub öörahu, aga ta ei uskunud, et see läheb

sellest reaalsete ähvardusteni. Mõnda aega pärast seda ta tõesti kartis liikuda, kuna Sulev võib

ukse taga olla, nurga taga seista või mis iganes pähe lööb. Järgnevad kuud oli ta ikkagi väga

ettevaatlik, kui liikles trepikojas, maja ümbruses. S. Õunapi öörahu rikkumine seisneb öösiti

arvutimängude mängimises, kõva häälega teleka kuulamises, mängudele kaasaelamises ja

röökimises. Tema kolis sinna korterisse 2016 ja sellest peale pidevalt on olnud kuni tänase

päevani. S. Õunap on selle eest ka väärteokorras karistada saanud. Kohus oli sügisel 2019.

Öörahu rikkumine häirib teda väga, aga see ei anna põhjust, miks ta peab inimest vihkama. Ta

ei mäleta, millal politseile avalduse tegi, kuid tegi selle arvutis politsei.ee lehelt.

3.4. Kannatanu E.U. i ütlusi, mis suunas ja kuhu nad S. Õunapi eest ära jooksid, kinnitab ka

kohtule kannatanu ülekuulamise käigus tõendina esitatud ja kannatanu poolt koostatud skeem,

mis oli tema 11.10.2017 ülekuulamise protokolli lisaks. Ühtlasi on nimetatud skeemile

kannatanu poolt joonistatud ese, mida S. Õunap käes hoidis. Nimetatud eseme kohta selgitas

kannatanu kohtuistungil antud ütlustes lisaks, et osa esemest oli väljas, ta oli kilekoti sisse

mässitud. See tundus sellise kangi moodi bumerangikujuline asi või 90-kraadine kang. Tundus

selline piklik asi või terav. Ta ei olnud selles mõttes paks, ta oli üpriski peenike. See hetk ta ei

jälginud nii, sest endal oli hirm ikkagi. See ese tundus olevat raskem. Ta ei oska seletada, millest

järeldas, et oli raskem, kuid lihtsalt, kui ese on inimesel käes, saab aru, kas ta on kergem asi.

Sulev hoidis seda tugevamalt kinni. Ei oska seletada, tundus lihtsalt.

3.5. Kohtule esitati tõendina ka 28.09.2017 kella 14.00-03.00 kohta koostatud patrullileht,

millest nähtuvalt sai patrull kell 18.08 väljakutse seoses XXX korteri ukse lõhkumisega ning

samuti nähtub sellest, et korteri nr X elanik oli lubanud E.U. i ära tappa. Seega kinnitab

patrullileht kannatanute ütlusi politseisse teatamise kohta. Lisaks esitati kohtule tõendina ka

süüteoteate vorm, mis kinnitab kannatanu E.U. i ütlusi politseisse avalduse tegemise kohta,

kuivõrd sellest nähtuvalt tegi kannatanu 27.09.2017 toimunud sündmuse kohta tõepoolest

politseisse avalduse. Avaldus on tehtud sündmusele järgnenud päeval, s.o 28.09.2017.

3.6. Seda, et G.M. ja E.U. kirjeldasid toimunut, nagu see tegelikult oli, kinnitavad ka kohtus

tunnistajana üle kuulatud J.K. i ütlused. Tunnistaja sõnul elab tema neljandal korrusel, S. Õunap

elab teisel korrusel ning E.U. Sulevi all esimesel. Ta nii nägi kui ka kuulis 27.09.2017 juhtumit.

Ta tuli töölt, E.U. i ukse taga oli tema ja veel mõned inimesed, keda ta ei tundnud. E.U. i uksele

oli venekeelne roppus kriibitud. Ta tuli töölt, see võis olla kuskil kella 16.00 paiku umbes. Tema

läks tuppa ja natukene aega sai olla. Tookord oli soe päev, tal oli aken lahti ja korraga ta kuulis

uste paukumist ja sammude müdinat ja vaatas aknast välja, mis seal sünnib. Täpsemalt ta jälle

kella ei vaadanud, aga natukene aega ta sai üleval olla, riided ära vahetada ja kohvi võtta. Ta

oletab, et kusagil kella 16.00-17.00 vahel. Tema aknad on maja ette suunatud, sinna, kus

trepikojad ja ta nägi ka Männi tänavat. Ta nägi, et E.U. ja keegi sõber või sugulane, keda ta ei

tundnud, jooksid Männi tänava poole ja S. Õunap tuli nende taga, mingi terav ora moodi asi oli,

ülevalt kaugelt päris selgelt ei näinud, mingi käterätt või valge asi oli seal ümber. S. Õunap

jooksis nende taga ja karjus „Jookske, jookske, küll ma teid kätte saan“. Ta kuulis, kuna aken

oli lahti, ilm oli soe. Ta sai kohe aru, et S. Õunap järgneb kannatanule ja sellele noormehele.

Ese oli terav, ligi 30-40 cm pikk, oli käes ja mingi käterätt oli käe ümber. Ta oli kitsas ja pikk.

Lauajupp ta ei olnud. Rohkem kaugelt ei erista. Joostes käed käivad sedasi, see asi liikus koos

käega. Ta jäi vaatama, siis E.U. ja sõber jooksid Männi tänavasse üles parkimisplatsi ja Sulev

tuli sealt tagasi, ei hakanud rohkem kaugemale taga ajama. Parkimisplatsil ei juhtunud nende

vahel midagi. Sulev pööras peaaegu sealt tagasi, vähemalt kallale ei läinud rohkem. Kannatanud

jäid sinna ootama, kas politseid või kedagi. Ta ei kuulnud, et keegi neist oleks helistanud. Kui

midagi rohkem ei sündinud, ta ei vaadanud rohkem. Ta pidi tüki aja pärast välja minema, siis

nad olid politsei kutsunud ja ootasid seda ja ta tuli, aga ei suutnud midagi ette võtta. Ta ei näinud

ega kuulnud, kas politsei otsis või proovis ka S. Õunapit kätte saada. Situatsioon, kui

kannatanud jooksid eest ära ja S. Õunap jooksis neile järele, oli väga kehv, Sulevil pole esimest

korda seda ust lõhkuda. Kehv situatsioon seepärast, et kui keegi sind ikka millegagi taga ajab

ja röögib, siis see ei ole meeltülendav pilt. Loomulikult tundus situatsioon talle ohtlik. Kui ühed

jooksevad eest ära ja teine ajab taga, ega ta pai ei läinud tegema neile. Tema hinnangul oleks

see lõppenud füüsilise karistamisega, aga see on tema subjektiivne hinnang. Selleni asi ei

jõudnud. S. Õunapil on komme röökida kurgupõhjast kõigest jõust ja midagi kas trampida või

mingi asjaga lõhkuda aeg-ajalt. Seda on olnud nii päeval kui öösel. Majarahvas otsustas

viimasel üldkoosolekul esitada võõrandamise nõude korteriomanikule – S. Õunapi õele. Otsus

on 31.01. vastu võetud. Ta ise on S. Õunapiga paari aasta eest ühe korra uudishimust suhelnud,

kas Sulevil endal ka mingi arvamus, et ta kümnekonna korteri inimesi häirib. Seepeale kuulis

ta ainult ähvardusi. Tema jaoks on S. Õunap äärmiselt ebameeldiv inimene. Sulev häirib seal

elamist pidevalt – just see kisa ja trampimine. Teda ei ole keegi tunnistama värvanud.

3.7. Tunnistaja J.K. kinnitas, et ta on diktofoniga süüdistatava S. Õunapi korrarikkumisi

lindistanud. Seepeale esitati kohtule tunnistaja ütluste kinnitamiseks menetleja õiend tunnistaja

poolt salvestiste üleandmise kohta. Ühtlasi esitati kohtule kõnesolevad salvestised CD-R plaadil

(pakendis nr 1 kriminaalasja toimiku tagakaane vahel). Maakohus leidis, et käesolevas

kriminaalasjas pole põhjendatud nimetatud salvestistele tõendikaalu omistada, kuivõrd

tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei ole need menetletavast sündmusest, vaid hilisemast ajast. Seda

enam, et tegelikult käesolevas kriminaalasjas vaidlust, et S. Õunapile on ette heidetud öörahu

rikkumisi ning et teda on selle eest ka karistatud, ei ole. Seda on kinnitanud nii S. Õunap ise

kui ka kannatanud E.U. ja G.M. ning tunnistaja J.K. . Lisaks kinnitavad seda kohtule esitatud

korrarikkumisi käsitlevad materjalid.

3.8. Maakohus käsitles kannatanute E.U. i, G.M. ni ja ka tunnistaja J.K. i ütluste

usaldusväärsust, kuivõrd kaitsja hinnangul tuleb nendesse suhtuda väga kriitiliselt, sest

S. Õunap ei ole nende lemmikuim inimene. Nagu märgitud, pole vaidlust, et süüdistatav

S. Õunap on XXX , Tartu majas elavate elanike rahu järjepidevalt häirinud. Seda ei ole

tegelikult salanud ei S. Õunap ise ega ka asjas üle kuulatud kannatanud ja tunnistaja. Samas ei

ole see maakohtu seisukohalt alus, et lugeda kannatanute E.U. i ja G.M. ni ütlused nende

ähvardamises S. Õunapi poolt ebausaldusväärseteks. Ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole

esitanud maakohtule ühtegi tõendit, mis annaks aluse asuda seisukohale, et kannatanud E.U. ,

G.M. ja tunnistaja J.K. valetavad praeguses asjas kokkulepitult, kuivõrd on S. Õunapi

rahurikkumistest häiritud, soovides sellele probleemile seeläbi lahendust leida. Ühtlasi ei ole

kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava poolt ütlustes avaldatut, et

kannatanud (või üldisemalt majaelanikud) ning politsei teeksid koostööd, et leida kinnitust oma

tõele, et ta rahu rikub. Kuivõrd maakohtule ühtegi tõendit eelnevate väidete kinnitamiseks

esitatud ei ole, puudub nende pinnalt alus kannatanute ja tunnistaja ütlustes kahtlemiseks.

Veelgi enam, vaadates kannatanute ütlusi, on need hoolimata sellest, et sündmusest on

möödunud pikk aeg, vägagi üksikasjalikud. Kannatanud on selgitanud nii seda, millest

27.09.2017 sündmused alguse said (uksele venekeelse roppuse kriipimine) kui ka nende

eskaleerumist sellest punktist selleni, et S. Õunap ähvardas esiteks nii G.M. i ning seejärel nii

viimast kui ka E.U. it tapmisega. Arvestades kannatanute ütluste detailsust, hoolimata

möödunud ajast, asus maakohus seisukohale, et nende ütlused on usaldusväärsed. Riigikohus

on märkinud, et ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, kui isik suudab üksikasjalikult osutada

näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud

vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn

kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi

andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18.02.2013 otsus nr 3-1-1-89-12, p 14). Ühtlasi märkis maakohus, et kannatanute ütluste

usaldusväärsusele annab kaalu nende riimumine ülejäänud tõendikogumiga, sh üldjoontes isegi

süüdistatava S. Õunapi ütlustega. Viimase ütlused erinevad kannatanute omadest vaid selles, et

S. Õunap enda sõnul kannatanuid tapmisega ähvardanud ei ole ning selles, mis tal

kannatanutega suhtlemisel käes oli.

3.9. Kaitsja leidis, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.02.2020 otsusele kriminaalasjas

nr 1-19-1849, et kannatanud ei saanud käesolevas asjas S. Õunapile süükspandavaid ähvardusi

tõsiselt võtta, mistõttu tuleks S. Õunap koosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kohus nendib,

et tõepoolest selgitas Riigikohus nimetatud lahendis põhjalikult ähvardamise koosseisuga

seonduvat, kuid samas ei nõustu, et nimetatud lahendis sedastatu alusel on käesolevas asjas

põhjendatud asuda seisukohale, et kannatanutel puudus alus S. Õunapi ähvarduste tõsiselt

võtmiseks.

Viidatud lahendis selgitas kriminaalkolleegium, et psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus,

millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia.

Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema

tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku

(nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama).

Ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab

kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis,

kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja

selle kõlblikkus kahju tekitamiseks); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva

ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS

§ 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus

nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev.

Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab

olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema

isikulisest eripärast. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata

täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma

välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka

keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed

tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema

eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses

kõrvalseisjas. Ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o

lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast

ülejäänud kontekstist.

Süüdistuse sisuks olevates lausetes on S. Õunap selgelt väljendanud soovi kannatanuid tappa.

Vaadates eelpool kogumis uuritud tõenditest avanevat pilti sündmuste käigust, selgub, et

sündmuste alguses viibis S. Õunap enda korteris ning kannatanud viibisid kortermajast väljas.

Kuigi S. Õunap selgitas, et üks kannatanutest (E.U. ) näitas talle keskmist näppu, siis ühtegi

teist tõendit, mis seda kinnitaks, ei ole ning isegi, kui oleks, siis ei oleks see käsitletav sellise

ründena S. Õunapi suhtes, mis oleks õigustanud tema poolt korterist eseme kaasa haaramist

ning kannatanutega asjaolusid selgitama minemist. Edasi on näha, et S. Õunap läks koos

korterist kaasa võetud esemega õue, kus oli G.M. ning asus koheselt G.M. i ründama, tehes

löögiliigutusi ja ähvardades teda tapmisega. Pärast selle situatsiooni lõppemist naases S. Õunap

majja, tulles uuesti välja, kui koos G.M. niga viibis maja ees juba ka E.U. . Jällegi nähtub, et

kannatanud ei olnud agressiivsed, kuid S. Õunap asus koheselt ründele, tehes jällegi

löögiliigutusi ning ähvardades mõlemat kannatanut tapmisega. Märkimisväärne on siinjuures

see, et kuigi S. Õunap püüdis ülekuulamisel jätta põgusalt ka muljet, justkui oleks ta käitunud

enesekaitseks, võttes eseme korterist kaasa, siis nagu juba selgus, siis rünnet kui sellist ei olnud.

Veelgi enam, kui kannatanud hakkasid tema eest ära jooksma, siis ei lugenud S. Õunap sellega

sündmust enda jaoks lõppenuks, vaid hakkas kannatanuid hoopiski taga ajama, ähvardades neid

ka tagaajamise ajal tapmisega. Seega, nagu juba nenditud, et rünnet ei olnud, polnud S. Õunap

hädakaitseseisundis. Tulles tagasi ähvarduse tõsiseltvõetavuse juurde, siis on mõlemad

kannatanud selgitanud, et nad tundsid S. Õunapi tegevuse tõttu hirmu ja seda nii elu kui ka

tervise pärast. Seejuures selgub seegi, et isegi tunnistaja J.K. , kes nägi toimunut osaliselt,

hindas toimuvat ohtlikuks.

Maakohtu hinnangul, vaadates sündmuste kulgemise käigus kannatanute ja S. Õunapi

käitumist, siis arvestades, et S. Õunap oli kogu sündmuse ajal agressiivne ning seda, et tal oli

kaasas ka kilesse mässitud ese, oli kannatanutel igati põhjust tema tapmisähvarduste tõsiselt

võtmiseks. Seda enam, et selline tegevus tekitaks kohtu hinnangul hirmu ka objektiivses

kõrvalseisjas. Seda see ka käesoleval juhul tegi, kuivõrd ka pealtnägija J.K. hindas sündmuste

käiku ohtlikuks. Lisaks, tuginedes eelnevas punktis toodud Riigikohtu lahendile, ei ole kohtu

hinnangul põhjendatud anda nii suurt kaalu sellele, kas S. Õunapil oli käes kilekotti mässitud

banaan või muu ese, kuivõrd see, kas nimetatud ese ka tegelikult tapmise täideviimiseks

kasutatav oli, ei ole ähvarduse veenvuse hindamisel tähtis. Samas, öelnud viimast, on kohus

seisukohal, et kuigi kohtuliku uurimise käigus on sellele võimalusele viidatud, siis arvestades

kannatanute ja tunnistajate ütlusi, tõenäoliselt banaani või muu toiduainega tegemist ei olnud.

3.10. Tuginedes eeltoodud usaldusväärsetele tõenditele kogumis, tegi maakohus kindlaks, et

S. Õunap ähvardas 27.09.2017 kella 16.15 paiku XXX , Tartu maja ees G.M. i ja E.U. it

tapmisega. Esialgu ähvardas S. Õunap maja ees üksinda viibinud G.M. i tapmisega, tehes tema

suunas kilesse mässitud esemega ülevalt alla liigutuse, mille peale G.M. eemaldus. Seejärel,

samal päeval, ähvardas S. Õunap tapmisega nii G.M. i kui ka E.U. it, joostes kannatanute

suunas, hoides käes kilesse pakitud eset, tehes sellega löögiliigutusi.

3.11. Maakohtule esitati ka S. Õunapi osas tervislikku seisundit puudutavad dokumendid. Kuigi

neist nähtuvalt on S. Õunapil esinenud mitmeid terviseprobleeme ja ta on ka pöördunud

psühhiaatri vastuvõtule, siis komisjonilise statsionaarse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 87

kohaselt ei ole S. Õunapil diagnoositud psüühikahäire näol tegemist vaimuhaiguse ega

vaimutegevuse ajutise rikkega. Ta ei ole nõrgamõistuslik ega nõdrameelne. Ta on suuteline

endale oma käitumisest aru andma ja seda juhtima. Inkrimineeritavate tegude toimepanemise

ajal ei esinenud tal seisundit, mis mõjutanuks oluliselt määral S. Õunapi teadvust ja käitumist

ning takistanuks tal adekvaatselt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Ta oli võimeline endale

oma tegude tähendusest aru andma ja neid juhtima.

3.12. Maakohtu hinnangul on täidetud ka KarS § 120 lg 1 subjektiivsed tunnused. Tahtlik

ähvardamine eeldab muu hulgas, et süüdlane teaks kindlalt või peaks võimalikuks, et kannatanu

võtab ähvardust reaalsena. S. Õunapi ütlustest nähtuvalt võttis ta korterist eseme kaasa nende

(s.o G.M. ni ja E.U. i) hirmutamiseks. Seejuures on maakohus seisukohal, et S. Õunap pidi

pidama võimalikuks, et eset käes hoides ning kannatanut tapmisega ähvardades, võivad

kannatanud tema ähvarduse reaalsetena võtta. Ehk siis pani S. Õunap etteheidetava teo toime

vähemalt kaudse tahtlusega. Nagu juba eelnevalt selgus, siis õigusvastasust ja süüd välistavaid

asjaolusid ei esine.

3.13. Maakohtu seisukoht karistuse osas oli järgmine.

Süükspandavast ähvardamisest on möödunud juba küllaltki pikk aeg, s.o enam kui 2,5 aastat.

Pärast seda ei ole uusi ähvardamise episoode esinenud. Samuti arvestas maakohus S. Õunapi

isikut, mis on kohtule tõendina esitatud dokumentides, sh ekspertiisiaktis põhjalikult avatud:

tal on diagnoositud segatüüpi isiksushäire, mida iseloomustavad püsivad rigiidsed arusaamad

ja käitumismustrid, mis erinevad kultuuriruumis aktsepteeritavatest, ta on kergesti ärrituv ja

agressiivsusele kalduv. Ühtlasi arvestab kohus kohtuliku uurimise kõigus selgunut, millest

kumab läbi asjaolu, et käesolevalt S. Õunapile süükspandav ähvardamine oli majaelanike ja S.

Õunapi vaheliste suhete kulminatsiooniks. Eelnevast tulenevalt on S. Õunapi süü maakohtu

hinnangul pigem keskmisest väiksem.

Kergendavaid asjaolusid kohus KarS § 57 mõttes tuvastanud ei ole, samuti ei ole raskendavaid

asjaolusid KarS § 58 mõttes.

Maakohtule on tõendina esitatud ka S. Õunapi karistusregistri väljavõte, millest tulenevalt on

tegemist kriminaalkorras karistamata isikuga. Teo toimepanemise ajal oli tal mitu kehtivat

väärteokaristust avaliku korra rikkumise eest (käesolevaks ajaks kustunud) ning ka käesoleval

ajal on tal kehtiv väärteokaristus avaliku korra rikkumise eest.

Arvestades eeltoodut kogumis asus maakohus seisukohale, et karistuse eesmärkide

saavutamiseks on põhjendatud karistada S. Õunapit KarS § 120 lg 1 järgi vangistusega oluliselt

alla keskmise karistusmäära. Seetõttu mõistis maakohus S. Õunapile KarS § 120 lg 1 järgi 3-

kuulise vangistuse. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, leidis

kohus, et tähtajalise vangistuse ära kandmine ei ole S. Õunapi puhul otstarbekas, mistõttu tuleb

vangistus jätta täielikult täitmisele pööramata, kuid seda mitte ainuüksi S. Õunapi katseajale

allutamisega, vaid lisaks ka kontrollnõuete ja – kohustuste täitmisega. Seega jättis maakohus

S. Õunapi mõistetud karistuse KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui

S. Õunap 1-aastasel katseajal järgib nii KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid kui ka KarS

§ 75 lg 2 p-des 7 ja 8 sätestatud lisakohustusi, s.o ei suhtle kannatanu E.U. iga ja osaleb

kriminaalhooldusametniku

määratavas

sotsiaalprogrammis.

Maakohus

pidas

kriminaalhoolduse rakendamist S. Õunapi puhul vajalikuks, kuivõrd sellele allutamisega

kaasnev tugi kriminaalhooldusametniku näol ja viimase määratavas sotsiaalprogrammis

osalemine peaksid toetama S. Õunapil seaduskuulekalt elamist. Ühtlasi peaks seda toetama

teine lisakohustus kannatanuga suhtlemise vältimise näol.

Apellatsioonid

4. Tartu Maakohtu 17.03.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S. Õunap, kes

soovib enda õigeks mõistmist. Maakohtu otsus on täis avalikku laimu, teadlikku valet,

kohtuniku ja prokuröri meelevaldseid loogikaga vastuolus olevaid väiteid ning tõe

moonutamist.

Apellatsioonis leitakse kokkuvõtlikult järgmist.

4.1. Süüdistatav annab ülevaate sellest, kuidas asi jõudis käesoleva süüdistuseni ja leiab, et tema

isikuandmetega on manipuleeritud ning talle omistatud rikkumised on kellegi luul. S. Õunap

avaldab pahameelt temale etteheidetavate öörahu rikkumiste osas. See on ülemise naabri ja

politsei operatsioon.

4.2. S. Õunap leiab, et J.K. ei ole erapooletu tunnistaja, vaid 2 korrust kõrgemal naaber ning

süüdistatava aktiivne tagakiusaja ning kes koostöös politseiga süüdistavat aktiivselt

terroriseerib. Puudub tõestus selle kohta, kus viibis J.K. episoodi ajal. Ta väitis, et väljus

korterist peale juhtunut, nägi politseid, ei pöördunud nende poole kui juhtunut pealt näinud

tunnistaja. J.K. i selgitused ei haaku tema süüdistatavavastase tegevusega majas, mistõttu

tunnistaja valetab.

4.3. Süüdistatavale jääb arusaamatuks kannatanute ring ja nii võib olla kannatanuks kogu Tartu

linn või keda politsei ja kohtunik soovivad. Huligaanide jutt on kokku lepitud ja kohtu otsuses

riimub kõik kohtuniku sooviga. Kõik põhineb sellel, mida huligaan korterist nr XX tundis, kes

süüdistatava eest jooksis, kuna oli äsja korteri akna katki visanud. Maakohus õigustas pätitegu.

Mingeid ähvardusi olnud ei ole. Süüdistatav väidab, et E.U. il on paranoia. Süüdistatav toob

välja, et mingit ust ta kraapinud ei ole ning E.U. valetab, kui väidab, et ootas akna all ukse

kriimustamise pärast kohale kutsutud politseid. S. Õunap väidab, et ta ei tea, milline E.U. välja

näeb. Süüdistatav toob välja, et ta on lühinägelik ja ei suuda meelde jätta ilmetuid inimesi.

Seega on tõestatud, et ta ei tundnud neid huligaane, kes talle akna alt keskmist näppu näitamist

ja sellega rikkusid korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 2. Välja läks ta seetõttu, et teha kindlaks

isikud, kes olid tema solvajad. Kohus ei arvesta majas toimuvat, kuid sellega tõestab kohus oma

kallutatust, kuna see kahjustaks E.U. it.

Kõigi ütlused lähevad lahku kirjeldamisel, milline ese oli süüdistatava käes. Süüdistatav annab

omapoolse ülevaate. Süüdistatav toob välja, et ta ei kasuta vene leksikoni.

4.4. Kohtunik on kallutatud. Süüdistatav ei hakanud nõudma tema asendamist ja otsustas tal

lasta teha otsuse, et näha teda täies valguses. Kohtunik ei informeerinud süüdistatavat

protseduuri reeglitest. Tunnistajad kuulati üle eraldi paar tundi hiljem peale kannatanuid.

Süüdistatava küsitlemise ajal esitas kohtunik S. Õunapile suunavaid küsimusi eseme kohta,

mille ta köögist kaasa haaras ja tegi lõpuks ise avalduse, et süüdistatav võttis selle kaasa nende

hirmutamiseks. Süüdistatav ei ole rahul, et ta ei saanud lõppsõna esitada. Kohtuotsus on

luuleline. Mitte ühtegi süüdistatavale süüks pandud asja ei ole ümberlükkamatute tõenditega

tõestatud. Süüdistatav avaldab rahulolematust otsuse osas.

4.5. Maakohus ei lähtunud tõestatud faktidest, vaid paljasõnalistest väidetest. Poolteist aastat

kõik seisis. Politsei rikub süüdistatava inimõigusi ja organiseeritud terroriseerib S. Õunapit.

S. Õunap soovib vastust, miks asi seisis ja ei jõudnud varem kohtusse. Samuti soovib ümber

lükkamist, et tema võttis köögist eseme kaasa huligaanide hirmutamiseks.

5. Tartu Maakohtu 17.03.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S. Õunapi kaitsja

vandeadvokaadi abi Anne Vissak, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega mõistetakse S. Õunap KarS § 120 lg 1 järgi õigeks.

Maakohus on kogutud tõenditele andnud väära hinnangu. Maakohus ei ole tõendeid hinnates

arvestanud seda, et kannatanute ja tunnistaja ütlused on kallutatud, kuna nende ütluste kohaselt

on S. Õunap tülikas avalikku rahu rikkuv naaber. See on viinud S. Õunapi väära

süüditunnistamiseni. Lisaks ei ole maakohus andnud hinnangut kõigile kaitsja poolt esitatud

argumentidele, millega on kaitsja hinnangul rikutud ka menetlusnormi.

5.1. Esmalt peatub apellant maakohtu otsuse p 19 kirjeldaval osal. Maakohus on võtnud kokku

kaitsja poolt esitatud seisukohad, mille kohaselt kannatanud ei saanud käesolevas asjas

S. Õunapile süükspandavaid ähvardusi tõsiselt võtta, mistõttu tuleks S. Õunap koosseisu

puudumise tõttu õigeks mõista.

Siinkohal juhib kaitsja tähelepanu sellele, et maakohtus kohtuvaidluste käigus kaitsja tõepoolest

viitas sellele, et kannatanute ja tunnistaja ütlustesse tuleb suhtuda suure kriitikaga, kuna kõigi

kolme ütlustest nähtub, et S. Õunap ei olnud nende kõige lemmikum majanaaber. Samas on

kaitsja pannud kahtluse alla ka kilesse pakitud eseme väljast tajutava võimaliku ohtlikkuse.

Lisaks sellele on kaitsja juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et süüdistusakti järgi pannakse

S. Õunapile süüks tapmisega ähvardamist, kuid tunnistaja ja kannatanu kirjeldavad oma

subjektiivse taju pinnalt, et neil oli hirm, et S. Õunap võib kannatanuid füüsiliselt karistada.

Viited sellele, et kannatanud kartsid S. Õunapi poolt tapmist, puuduvad.

5.2. S. Õunap on maakohtus andnud sündmuse kohta selgituse, et ta läks majast välja selleks,

et selgitada välja, kes oli see inimene, kes näitas talle läbi akna keskmist sõrme. Väljudes haaras

ta kaasa kilesse pakitud eseme, mille kohta ta ei oska praegu öelda, mis see täpselt oli, see oli

poest ostetud ja võis olla ka mingi kilesse pakitud toiduaine. Ese oli kaasa võetud enesekaitseks.

S. Õunap eitab kategooriliselt, et ta ähvardas E.U. it ja G.M. i tapmisega. Apellant ei nõustu, et

S. Õunapi ütlused on laveerivad ja ennastõigustavad, nagu maakohus on sedastanud. S. Õunap

on maakohtus selgitanud põhjalikult tema jaoks olulist taustainfot, samas ei ole sündmuse

faktilises kirjelduses suuri lahknevusi kannatanute ütlustest. S. Õunap möönab, et võib teha

vahel kõvemat häält, kuna juba lapsepõlvest peale on tal kuulmishäire.

5.3. Apellant leiab, et maakohus on jätnud põhjendamatult kergekäeliselt kõrvale S. Õunapi

ütlused selle kohta, et ta ei kasutanud süüdistuses toodud ähvardusi ning et tal ei olnud mingit

kavatsust ähvardada kannatanuid tapmisega ning seda ta ka ei teinud.

5.4. Edasi soovib kaitsja peatuda kannatanute ja tunnistaja J.K. i ütluste objektiivsusel faktiliste

asjaolude hindamisel ning anda omapoolse hinnangu kannatanutel tekkinud hirmutundele ja

sündmustele kõrvalseisja vaatepunktist. Apellant on juba maakohtus rõhutanud, et kannatanute

ja tunnistaja J.K. i ütlused on mõjutatud negatiivsest suhtumisest S. Õunapisse.

Nii kannatanute kui ka tunnistaja ütlustest nähtub, et S. Õunapi suhtes oli kõigil negatiivne

suhtumine.

Seetõttu võisid kannatanute ja tunnistajate ütlused olla mõjutatud faktiliste asjaolude

kirjeldamisel, veelgi enam olukorrale antava hinnangu kujundamisel ja tajutu kirjeldamisel nii

kannatanute kui ka kolmanda isiku, s o kõrvalseisja poolt.

5.5. Kohtuotsuse punktis 17 väljendas maakohus seisukohta, et kaitsja ei ole kohtule esitanud

tõendeid selle kohta, et kannatanud ja tunnistaja J.K. valetavad praeguses asjas kokkulepitult.

Kaitsja teeb siinkohal paranduse, et kaitsja ei ole kohtuistungil asunud seisukohale, et

kannatanud ja J.K. valetavad kokkulepitult, vaid on kogu aeg pannud kahtluse alla nende

ütluste objektiivsuse vahetult tajutu kirjeldamisel.

Heaks näiteks on siinkohal kannatanute ja tunnistaja hinnangud kilesse mässitud eseme kohta.

Nii kannatanud kui ka tunnistajad kinnitavad, et nad ei näinud eset lähedalt ning ei olnud sellega

füüsilises kontaktis, kuid samal ajal omistavad nad esemele omadusi (terav, rauast jms), mida

oleksid nad saanud teada ainult eset lähedalt nähes ja katsudes. Siin ilmnebki subjektiivne

kallutatus millegi kirjeldamisel.

5.6. Apellant soovib peatuda ka esemel, mille S. Õunap toast väljudes enesekaitseks kaasa

võttis. Nimetatud ese on oluline, tuvastamaks, kas ähvardus sai tunduda reaalne ka keskmisele

mõistlikule kõrvalseisjale.

Kannatanute ja tunnistajate ütlustest kogumis nähtub, et tegemist oli 15-30 cm pikkuse kilesse

pakitud esemega, mis oli bumerangikujuline. Tunnistaja J.K. on selgitanud, et viibides oma 4-

ndal korrusel asuva korteri aknal nägi ta, et S. Õunapil oli käes mingi terav ora moodi asi, samas

mööndes, et ülevalt hästi ei näinud. Kaitsja küsimusele teravuse kindlakstegemise kohta ei oska

tunnistaja vastata.

Kannatanu G.M. on kohtus andnud ütlusi selle kohta, et tegemist oli kilekoti sisse mässitud

arvatavasti metallist esemega, kannatanu arvas seda värvuse järgi.

5.7. Eraldi tuleks peatuda ka sellel, et süüdistusakti kohaselt tegi S. Õunap ülevalt alla

löögiliigutusi. Maakohus ei ole nn löögiliigutuste sisu täpsemalt avanud. Kaitsja on seisukohal,

et kõnealused liigutused ei saanud tekitada kolmandale mõistlikule kõrvalseisjale ähvardavat

muljet.

Apellant on seisukohal, et S. Õunap jooksis kannatanutel järel, käes enesekaitseks võetud

kilesse pakitud ese, mis liikus joostes koos kätega, ning mis kogutud tõenditest lähtuvalt ei

olnud terav ega ka metallist. Nn löögiliigutused on kogutud isikuliste tõendite kohaselt

jooksmisega kaasnev käte liigutamine.

Seega ei kinnita asjas kogutud tõendid seda, et S. Õunapi käitumine oleks olnud ohtlik ja

hirmutav.

5.8. Apellant soovib rõhutada ka järgmist. Teadaolevalt tuleb kohtul kriminaalasja arutada

süüdistusakti järgi ning teha kindlaks, kas isiku tegevus vastab inkrimineeritava teo kirjeldusele

kõikides punktides.

KarS § 120 näeb ette mitu teoalternatiivi, millest S. Õunapit süüdistatakse ühes, s.o tapmisega

ähvardamises.

Kannatanud on kohtuistungil rõhutanud, et neil tekkis S. Õunapi ees hirm. Täpsustavatele

küsimustele vastates on kannatanu G.M. vastanud, et nad panid jooksu, et mitte saada kehalisi

vigastusi. Kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha kuidagi järeldust, et S. Õunap ähvardas

E.U. it ja G.M. i tapmisega ning kannatanutel oli alust karta ähvarduse täide viimist.

Asjaolu, et väidetavalt S. Õunap andis ähvardused ka verbaalselt edasi, ei oma tõsiseltvõetavust

olukorras, kus kõik muud tõendid viitavad sellele, et tegemist võis olla suusoojaks öeldud

väljenditega.

Lisaks märgib apellant, et kuna süüdistusaktis ei olnud S. Õunapit süüdistatud

tervisekahjustusega ähvardamises, kogutud tõendid aga tapmisega ähvardamise teokoosseisu ei

toeta, tuleb S. Õunap ka seetõttu inkrimineeritavas süüdistuses õigeks mõista.

6. Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2020 määrusega võeti esitatud apellatsioonid menetlusse ning

märgiti, et käesolevat kriminaalasja arutatakse avalikul kohtuistungil 15. juunil 2020.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus, uurides asjas kogutud tõendeid, maakohtu istungi protokolli, otsust,

esitatud apellatsioone, leiab, et Tartu Maakohtu 17.03.2020 otsus tuleb süüdistatavale

S. Õunapile inkrimineeritud kuriteos jätta muutmata. Maakohtu otsuse põhiosa on põhjalik ja

igakülgselt motiveeritud ning vastab kohtuotsusele esitatavatele nõuetele.

8. Kohtukolleegium leiab, et maakohus pole asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme

ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Apellatsioonides sisalduvad etteheited maakohtu

otsuse seaduslikkusele on alusetud. Samuti ei leidnud tuvastamist maakohtuniku kallutatus

süüdistatava kahjuks, mida S. Õunapi apellatsioonis korduvalt rõhutatakse. Apellatsioonide

põhitaotlust süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista seega edu ei saada.

9. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kaitseväide asjas ütlusi andnud isikuliste tõendite

usaldusväärsuse küsimuse osas on maakohtu otsuses põhjalikku käsitlemist leidnud.

Süüdistatava enda ja kaitsja sellekohased vastuväited on maakohtu analüüsivas kohtuotsuses

kummutatud.

10. Maakohtus ja apellatsioonides polegi süüdistatav ja kaitsja osanud kohtule arusaadavalt

selgitada, miks kannatanud G.M. ja E.U. peaks süüdistatavale süüks arvatava ähvardamisteo

sündmuse osas valeütlusi andma. Kohtukolleegium uuris samuti kannatanute osas läbi viidud

ülekuulamisi maakohtus ja kohtul ei tekkinud kahtlusi ütluste usaldusväärsuses. Maakohus on

kaitseväidetele motiveeritud otsuse põhiosas juba vastanud ja need ümber lükanud ning

ringkonnakohtul nendele apellatsioonides esitatud järjekordsetele vastuväidetele sisuliselt

midagi lisada pole. Kuna maakohus on kogutud tõendeid põhjalikult analüüsinud ja kaitsja ning

süüdistatava väheveenvad vastuväited kummutanud, siis vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1

kasutab kohtukolleegium võimalust jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa sellekohased

motiivid ja asjaolud kordamata.

11. Asjas kogutud materjalid ja tõendid kinnitavad ilmekalt, et süüdistataval ongi oma elukohas

suhtluses majarahvaga (eelkõige oma trepikojas) välja kujunenud omapärane käitumismuster.

Sellekohane maakohtu käsitlus on ringkonnakohtule samuti jälgitav ja arusaadav. Maakohus

asus põhjendatult seisukohale, et S. Õunapi ütlused uuritava kuriteosündmuse osas on

laveerivad ja ennastõigustavad ning need on lükatud ümber teiste asjas uuritud tõenditega.

12. Põhilised süüdistatava süüd kinnitavad tõendid on kannatanute G.M. ni ja E.U. i ning

tunnistaja J.K. i ütlused, mille usaldusväärsust apellatsioonides rünnatakse.

13. Kaitseväitena leitakse, et tunnistaja J.K. i ütlused asjas pole usaldusväärsed.

Kohtukolleegium nagu maakohuski sellega ei nõustu, sest mingeid mõistlikke põhjendusi pole

selles osas esitatud. Asjaolu, et tunnistajale on süüdistatav olnud ebameeldiv inimene, ei

tähenda, et tunnistaja ei saaks objektiivseid ütlusi anda tajutud sündmuse osas. Tunnistaja J.K.

on selgitanud, et elab süüdistatavaga ühes majas, vihavaenu tal tema vastu pole ja saab anda

ütlusi. (Ko To tl 78-81) Tunnistaja on andnud maakohtus detailseid ütlusi 27.09.2017

sündmuste osas. Ta kirjeldas kuidas süüdistatav kannatanuid taga ajas ja ise karjus „Jookske,

jookske, küll ma teid kätte saan“ Tunnistaja selgitas, et „kui keegi sind ikka millegagi taga ajab

ja röögib, siis see ei ole meeltülendav pilt.“ See situatsioon tundus tunnistajale ohtlik. Samal

ajal oli süüdistataval käes ligi 30-40 pikk ese ja mingi käterätt oli vist ümber. „See oli ork või

varras või midagi taolist…ta oli kitsas ja pikk asi…joostes vehib ka ja sa ei näe ja sellele oli

niiviisi ümber pandud.“ Tunnistaja ütluste kohaselt, kui S. Õunap jooksis ja kannatanuid taga

ajas, siis see ese, mis süüdistatava käes oli, liikus koos käega.

14. Kannatanu G.M. on maakohtus andnud ütlusi, et tundis süüdistatava tegevuse tulemusena

hirmu enda tervise, füüsilise olukorra, elu pärast. Ta kartis, et süüdistatav võib teda vigastada.

(Ko To tl 75p) Süüdistatav ütles G.M. nile kortermaja ees, et kui ta veel näeb teda siin, siis lööb

ta teda maha. Kannatanu väljendas korduvalt süüdistatavale, et ta ei tuleks talle lähemale,

mispeale süüdistatav lahkus ja läks majja tagasi. Teisel korral, kui süüdistatav majast väljus,

tuli S. Õunap kilekoti ja mingi esemega. Kannatanu G.M. seisis sel hetkel koos E.U. iga. „Siis

ta tuli välja esemega, hakkas mind ähvardama, tõstes kätt üles, üritades mind lüüa, mille peale

meie panime jooksu, et mitte saada kehalisi vigastusi.“ Kilekoti sisse, mida süüdistatav käes

hoidis, oli kannatanu arvates mässitud metallist ese, kuna see oli tumedat värvi. „Ülevalt poolt

oli mingi osa esemest väljas, aga ma ei oska seda täpselt kirjeldada. Kuna mul ei olnud aega

nii täpselt jälgida, mis seal olla võib.“ Süüdistatav viipas käega, „lubades meid mõlemaid maha

lüüa, ära tappa ja pannes veel ka roppusi juurde.“ Kannatanu arvab, et tagaajamise käigus

jõudsid nad trepikojast u. 150-200 meetri kaugusele. Selle käigus süüdistatav karjus neile veel

midagi, aga ta ei mäleta enam täpselt mida. Kui ta nägi, et süüdistatav enam taga ei aja, siis

palus ta E.U. il politseisse helistada, mida viimane ka tegi.

15. Kannatanu E.U. i ütlused on põhimõtteliselt kooskõlas kannatanu G.M. ni ütlustega.

Kannatanu kinnitas, et süüdistatav ähvardas teda ja G.M. i öeldes „ma löön teid maha ja ma

tapan teid ära.“ Sel hetkel oli süüdistatava ja kannatanute vahemaa umbes paar meetrit ja kui

süüdistatav hakkas edasi nende poole tulema, siis nad põikasid eemale ja hakkasid jooksma

süüdistatava eest ära. Maja ees sel hetkel kedagi ei olnud, hiljem ta kuulis, et naaber oli toimunut

pealt näinud. Kannatanult küsiti, et mida ta tundis süüdistatava ähvarduste peale ja ta selgitas

järgmist. „Kui ma seda kilekoti sisse mässitud asja nägin, siis ma tundsin hirmu. Ma ei

kujutanud ette, mis seal on. Kui ta oleks seal võib-olla niisama olnud, ma ei oleks seda tõsiselt

võtnud, aga kuna tundus ikkagi tal raskem ese kaasas olevat, siis ma ikkagi tundsin hirmu, et

kui ta sellega virutab.“ Kaitsjale vastates on kannatanu selgitanud, et „…aga ta tundus sellise

kangi moodi bumerangi kujuline või 90 kraadi kang…ta ei olnud selles mõttes paks, ta oli üpris

peenike. See hetk ma nii ei jälginud, sest endal oli hirm ikkagi.“ Hirmu on kannatanu seletanud

järgmiselt. „Oligi see hirm, et tal on see ese käes ja lisaks oli ta väga agressiivselt

meelestatud…tundsin hirmu, et ta selle esemega virutab. Ma olin täiesti kaitsetu too hetk….et

kui on terav ese, millega ta torkab, mis iganes oleks võinud juhtuda.“ Tagaajamise käigus

karjus süüdistatav, et „küll ma teid kätte saan, ma tapan teid ära.“ Ühel hetkel tagaajamine

lõppes ja siis helistas kannatanu kohe politseisse ja teatas, et neid ähvardati tappa. (Ko To tl 69-

73)

16. Maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu hiljutise lahendi kohaselt rünnatakse KarS § 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist

vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile

arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena,

vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm,

tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise

ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu

jaoks arusaadaval moel. (RKKKo nr 1-19-1849, p-d 23-28)

17. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu E.U. i kirjelduse kohaselt oli üleelatu ja ähvardus

tõsiseltvõetav ning veenev, mida kinnitavad tema ütlused järgmises. „Ma teadsin, et minu

naaber rikub öörahu, aga ma ei uskunud, et ta öörahu rikkumisest läheb nüüd ka reaalsete

ähvardusteni. Mõnda aega peale seda ma tõesti kartsin liikuda, kuna ta võib ukse taga olla, ta

võib nurga taga seista või mis iganes pähe lööb. Ma järgnevad kuud olin väga ettevaatlik.“

Süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevus andis seega ähvarduse adressaatidele tõsiselt

võetava aluse tunda hirmu enda tervise pärast. Süüdistatava poolt kannatanute suhtes öelduga

ei olnud tegemist tavalise nn praaliva väljaütlemisega, vaid see avaldas järelmõju veel hiljemgi

peale kuriteosündmust.

18. Tähelepanuta ei saa jätta olusid, milles sündmused arenesid. Süüdistatav hakkas

kannatanuid taga ajama korruselamute vahelisel õuealal. Kuna süüdistatav jooksis

kannatanutele järgi, siis nende tabamise korral oleks ta saanud ähvarduse ka täide viia. Asjaolu,

et süüdistatava tegevus tekitas keskmises inimeses tõsiselt võetavat kartust vägivalla saabumise

ees, kinnitavad ilmekalt tunnistaja J.K. i usaldusväärsed ütlused, kes nägi sündmuste käiku

vahetult ja hindas seda ohtlikuks.

19. Maakohus on otsuse punktis 21 põhjalikult lahti kirjutanud, milles väljendus süüdistuse

sisuks olevates lausetes S. Õunapi selgelt väljendanud soovi kannatanuid tappa. (Ko To

tl 106p). Uurides tõenditest avanevat pilti, selgub, et sündmuste alguses viibis S. Õunap enda

korteris ning kannatanud viibisid kortermajast väljas. S. Õunap läks koos korterist kaasa võetud

esemega õue, kus oli G.M. ning asus koheselt G.M. i ründama, tehes löögiliigutusi ja

ähvardades teda tapmisega. Pärast selle situatsiooni lõppemist naases S. Õunap majja, tulles

uuesti välja, kui koos G.M. niga viibis maja ees juba ka E.U. . Jällegi nähtub, et kannatanud ei

olnud agressiivsed, kuid S. Õunap asus koheselt ründele, tehes jällegi löögiliigutusi ning

ähvardades mõlemat kannatanut tapmisega. Märkimisväärne on siinjuures see, et kuigi S.

Õunap on kohati püüdnud jätta muljet justkui oleks ta käitunud enesekaitseks, võttes seejuures

eseme korterist kaasa, siis nagu on selgunud, rünnet kui sellist tema vastu ei olnud. Veelgi

enam, kui kannatanud hakkasid tema eest ära jooksma, siis ei lugenud S. Õunap sellega

sündmust enda jaoks lõppenuks, vaid hakkas kannatanuid hoopiski taga ajama, ähvardades neid

ka tagaajamise ajal tapmisega. Mingis hädakaitseseisundis S. Õunap ei viibinud. Mõlemad

kannatanud on selgitanud, et nad tundsid S. Õunapi tegevuse tõttu hirmu ja seda nii elu kui ka

tervise pärast.

20. Kaitsja on püüdnud süüdistatava kui kannatanute tagaajaja ohtlikkust pisendada, väites, et

süüdistataval oli kilekotis käes banaan, mis ei kujutanud endast mingit ohtu. Samas kaitsja välja

pakutud banaaniversiooni ei kinnita S. Õunapi enda mitteusutavad ütlused. Süüdistatavat on

temal käes olnud eseme osas maakohtus põhjalikult küsitletud ning ta on andnud ebalevalt

mitteusaldusväärseid vastuseid. S. Õunap on selgitanud, et midagi tal käes oli, „aga ma ei

mäleta, mis see täpselt oli…see võis olla isegi mingi toiduaine võib-olla, see oli mähitud kilesse

tegelikult, mitte käterätti…ei banaan ei olnud.“ Samas pole osanud süüdistatav selgitada, miks

tal oli vaja toiduaine kaasa võtta kui ta oma versiooni kohaselt läks kahte huligaani tabama ja

samas lisab, et eset oli vaja enesekaitseks. Küsimusele kuidas ta ennast taoliselt toiduainega

oleks saanud kaitsta, ei oska süüdistatav usutavalt vastata ja pakub välja, et „ma ei tea, ei

olekski, aga oleks niiviisi läinud, et oleks.“ (Ko To tl 82)

Nn banaaniversiooni lükkavad ümber ka kannatanu E.U. i ütlused, kes selgitas, et süüdistataval

oli käes raskem ese. „…kui ese on inimesel käes, ma saan aru, et kas ta on kergem asi. Ta

hoidis seda tugevamalt kinni…kui ta eesmärk oli ähvardada, siis oli tal eesmärgipäraselt. Ma

päris ei usu, et ta võtab suvalise asja kaasa, mis on kilekotti mässitud.“ (Ko To tl 73p)

21. Kohtukolleegium ei pea kannatanute ja tunnistajate ütlustest tulenevalt muuhulgas eluliselt

usutavaks, et süüdistatav hakkas antud käitumissituatsioonis G.M. i ja E.U. it ähvarduste saatel

taga ajama, hoides samal ajal käes kilekotis mingit toiduainet (näit. leivapäts, suhkrupakk,

banaan jne.) Maakohus asus samuti seisukohale, et kuigi kohtuliku uurimise käigus on sellele

võimalusele viidatud, siis arvestades kogutud tõendeid, tõenäoliselt banaani või muu

toiduainega tegemist ei olnud.

22. Seega on maakohus kogutud tõendeid igakülgselt hinnates jõudnud põhjendatud

järeldusele, et S. Õunap ähvardas 27.09.2017 kella 16.15 paiku XXX , Tartu maja ees G.M. i

ja E.U. it tapmisega. Esialgu ähvardas S. Õunap maja ees üksinda viibinud G.M. i tapmisega,

tehes tema suunas kilesse mässitud esemega ülevalt alla liigutuse, mille peale G.M. eemaldus.

Seejärel, samal päeval, ähvardas S. Õunap tapmisega nii G.M. i kui ka E.U. it, joostes

kannatanute suunas, hoides käes kilesse pakitud eset, tehes sellega löögiliigutusi. Maakohtu

hinnangul, vaadates sündmuste kulgemise käigus kannatanute ja S. Õunapi käitumist, siis

arvestades, et S. Õunap oli kogu sündmuse ajal agressiivne ning seda, et tal oli kaasas ka kilesse

mässitud ese, oli kannatanutel igati põhjust tema tapmisähvarduste tõsiselt võtmiseks. Seda

enam, et selline tegevus tekitaks hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Kilekotis olev ese, mida

süüdistatav viibutas ähvardades ja taga ajades, lisas tema sõnadele veenvust ja tõstis põgenevate

kannatanute jaoks ohutaset.

23. Kaitsja A. Vissak on esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu 360 minuti ulatuses kohtuistungi protokollide ja

otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise ning kohtuistungil osalemise eest summas 421,20

eurot, sh käibemaks 70,20 eurot. Arvestades apellatsiooni põhjendusi ja kaebuse mahtu 6-l

leheküljel, leiab ringkonnakohus, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel tuleb S. Õunapil hüvitada riigile A. Vissaku kaitsjatasu

421,20 eurot.

24. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 17. märtsi 2020 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Erkki Hirsnik

Maarika Kuusk

(allkirjastatud digitaalselt)