2-14-50427/74 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

3. juuli 2020

Tsiviilasja number

2-14-50427

Tsiviilasi

XX kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 24. märtsi 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: XX

Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja): Swedbank AS,

lepinguline esindaja Triin Kihuoja

Võlausaldaja II: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja Darja Kostenko

Võlausaldaja III: OÜ Aktiva Finants (õiguseellanne

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu)), lepinguline

esindaja Krista Raudsepp

Võlausaldaja IV: Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts

Võlausaldaja V: Tallinna kohtutäitur Risto Sepp

Võlausaldaja VI: Bigbank AS, lepinguline esindaja Elari

Arjakas

Võlausaldaja VII: Elisa Eesti AS, seaduslikud esindajad

juhatuse liikmed AH, KT, MM, TP, SS ja MV

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 24. märtsi 2020 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

2 (4)

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. mai 2014 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot. Maakohus

lõpetas 29. jaanuari 2015 määrusega võlgniku pankrotimenetluse ja algatas tema kohustustest

vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnik ise.

2. Võlgniku 16. märtsi 2017 aruande kohaselt sai ta töövõimetoetust kuni 223,11 eurot ja

peretoetust 69,18 eurot ning 14. jaanuari 2020 aruande kohaselt sai võlgnik töövõimetoetust

kuni 243,67 eurot, peretoetust 79,18 eurot ja tasemeõppe toetust 104 eurot. Vara võlgnikul ei

ole. Võlgniku igakuised kulud on 935,91 eurot. Võlausaldajatele väljamakseid ei tehtud.

3. Swedbank AS

(võlausaldaja I),

Eesti

Vabariik

(Maksu-

ja

Tolliameti

kaudu,

võlausaldaja II), Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts (võlausaldaja IV) ja Bigbank AS

(võlausaldaja VI) palusid jätta võlgniku kohustustest vabastamata, kuna ta pole tegelenud

tulutoova tegevusega ega seda otsinud ning võlausaldajatele pole menetluse ajal midagi tasutud.

Aktiva Finants OÜ-l (võlausaldaja III) ei olnud kohustustest vabastamiseks vastuväiteid.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus lõpetas 24. märtsi 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse. Maakohus vabastas võlgniku kohustustest, mis on tekkinud enne

pankroti väljakuulutamist 26. mail 2014. Ühtlasi märkis maakohus, et kohustustest

vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või

vanemale elatise maksmise kohustused. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda.

Maakohus tugines pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-tele 1 ja 2, §-le 173 ning asus seisu-

kohale, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa

kohustustest vabastamata jätmise. Menetluse ajal sai võlgnik töövõimetoetust kuni 243,67 eurot

kuus ja peretoetust kuni 79,18 eurot kuus. Tema sissetulekud ei võimaldanud võlgnevusi

tasuda. PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pidanud võlgnik kohustusi täitma toetuste arvelt, sest neile

ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik pole võlgnevusi tasunud, kuid see ei ole süüline rikkumine

ega võlausaldajate tahtlik kahjustamine.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue

määrusega jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus ei andnud hinnangut võlgniku käitumisele, kuigi pangakonto väljavõttest

nähtuvalt elas võlgnik pillavalt. Võlgnik külastas kohustustest vabastamise menetluse

ajal kohvikuid ja restorane ning reisis Helsingisse, Stockholmi ja Antalyasse;

-

maakohus ei selgitanud välja, miks on võlgnik kolmanda isiku kohustusi täitnud, mis

kohustustest vabastamise menetluse ajal ei ole lubatud. Võlgniku kontoväljavõttest

nähtub, et ta tegi alates 18. septembrist 2015 igakuiselt makseid kolmanda isiku eest;

-

maakohus ei põhjendanud, miks võlgniku käitumine ei ole süüline ega võlausaldajate

huve kahjustav, kuigi võlgnik ei otsinud kohustustest vabastamise menetluse ajal tööd.

Võlgnik ei ole näidanud üles mingit initsiatiivi, et võlausaldaja nõudeid rahuldada.

3 (4)

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, andis võlgnikule ning võlausaldajatele II–VII

tähtaja vastamiseks. Võlausaldajad II, III ja IV nõustusid kaebusega. Maakohus kaebust ei

rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu toimik saabus 20. mail 2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda.

8. PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: 1) ta on kohustatud

tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima,

2) ta peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest,

mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma

tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest

vm sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks

usaldusisikule, kes peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

9. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-

16, p 15). Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik rikkus süüliselt

PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2

p 2). Sel alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik: 1) on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud

kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet

oma sissetulekute ja vara kohta, 2) rikkus neid kohustusi süüliselt ning 3) kahjustas sellega

võlausaldajate huve. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik ei ole oma kohustusi

süüliselt rikkunud ja tema kohustustest vabastamine ei ole eeltoodud alustel välistatud.

10. Põhjendatud ei ole kaebuse väide, et esile toodud asjaoludel rikkus võlgnik süüliselt PankrS

§ 173 lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja

kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikult tulutoova tegevuse hindamisel ja selle

otsimisel tuleb arvestada konkreetseid juhtumi asjaolusid, st mida samas olukorras heas usus

tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks võlaõigusseaduse § 7 mõttes (vt Riigikohtu

30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p-d 18 ja 19).

10.1. Käesolevas asjas puudub alus järeldada, et võlgnik oleks kohustusi rikkunud. Võlgniku

kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult

vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696,

p 19). Võlgnik ei ole oma sissetulekuid põhjendamatult vähendanud või vara varjanud.

Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt ei saa talle ette heita ülemäära suurte summade

kulutamist. Lisaks ei näe seadus ette, et võlgnik ei tohi viie aasta jooksul kohustustest

vabastamise menetluse ajal lubada endale või oma perekonnaliikmetele mingitki meelelahutust.

Pillavat eluviisi võlgniku pangakonto väljavõttest ei nähtu.

10.2. Maakohtule esitatud andmetest nähtuvalt sai võlgnik kohustustest vabastamise menetluse

ajal töövõimetoetust kuni 243,67 eurot kuus ja peretoetust kuni 79,18 eurot kuus. Võlgnikul oli

Sotsiaalkindlustusameti 30. juuni 2015 otsuse kohaselt perioodil 31. juuli 2015-31. juuli 2017

töövõime kaotus 70%. Eesti Töötukassa 10. jaanuari 2018 otsuse järgi on võlgnikul perioodil

20. juuni 2017-19. juuni 2021 osaline töövõime; tal esineb mõõdukas tegutsemispiirang käelise

tegevuse valdkonnas, mis on põhjustatud närvihaigusest; mõõdukas tegutsemispiirang

teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas, mis on põhjustatud seedeelundkonna

haigusest; samuti psüühikahäirest tingitud mõõdukas tegutsemispiirang õppimisel, tegevuste

elluviimisel, muutustega kohanemisel, ohu tajumisel ja inimestega lävimisel.

4 (4)

10.3. Eesti Töötukassa 28. septembri 2018 otsuse järgi võeti võlgnik töötuna arvele alates

7. septembrist 2017 ja arvelolek lõpetati 30. augustil 2018. Töötukassa 3. detsembri 2019

teatise kohaselt on võlgnik uuesti töötuna arvele võetud alates 20. juunist 2019.

10.4. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei

saa võlgnikule ette heita, et ta kohustustest vabastamise menetluse ajal ei teinud võla-

usaldajatele väljamakseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt tervise-

probleemidest ei olnud võlgnikul võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate nõudeid

rahuldada. Esile toodud asjaolude pinnalt ei saa väita, et võlgnik rikkus süüliselt PankrS § 173

lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja

kahjustas sellega võlausaldajate huve.

11. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske,

võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii

lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks

(vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14, ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4

silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise

tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse

võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11,

ja 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid

aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on

olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema

kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldajad võlgniku kohustustest

vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

12. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ja

võlausaldaja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda

kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja

võlausaldaja vastuväited ei ole edukad, jäävad võlausaldaja menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel tema enda kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei

ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

13. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm