3-20-387/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-387

Haldusasi

Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus

kaebus Aktsiaseltsi SAMAT vastu halduslepinguga

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

Mittetulundusühing

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus, esindaja vandeadvokaat Kristina

Laarmaa

Vastustaja

–

Aktsiaselts

SAMAT,

esindaja

vandeadvokaat Jaana Nõgisto

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta

Mittetulundusühingu

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus

määruskaebus

menetlusse.

2. Jätta

Mittetulundusühingu

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus

määruskaebus

rahuldamata.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-387

resolutsiooni p 2 ning sõnastada see järgmiselt: „2. Lõpetada haldusasja nr 3-20-387

menetlus.“

4. Muuta Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-387

resolutsiooni p 3 ning jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Muuta selles osas

halduskohtu määruse põhjendusi.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020 määruse haldusasjas nr 3-20-387

resolutsiooni p 5 esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot

tagastamise osas.

6. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-

387 muutmata.

3-20-387

2(9)

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 2, 3 ja 6 peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest

arvates.

Muus

osas

on

määrus

lõplik

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, § 155 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsus andis temale ühistranspordi seadusega (ÜTS) pandud ülesanded

23.12.2004 sõlmitud halduslepinguga nr 4.1-37/202 üle Mittetulundusühingule Harjumaa

Ühistranspordikeskus (hiljem Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus; ÜTK,

kaebaja).

2. ÜTK avaldas riigihangete registris avaliku hankemenetlusena läbiviidava riigihanke

„Avaliku bussiliiniveo korraldamine Harju maakonna lõunasuuna bussiliinidel“ (viitenumber

135691). Hanke tulemusel sõlmisid ÜTK ja Aktsiaselts SAMAT (AS Samat, vastustaja)

18.12.2012 Harju maakonna lõunasuuna bussiliinide teenindamiseks avaliku teenindamise

lepingu (ATL) kehtivusega kuni 21.01.2021. ATL-i p 5 kohaselt esitas AS Samat kaebajale

Luminor Bank AS-i väljastatud garantiikirja nr 09T2028592800 maksta nõudmisel välja

605 000 eurot. Seisuga 01.10.2018 oli ATL-i alusel vastustajale makstav korrigeeritud

liinikilomeetri maksumus 0,739 eur/lkm.

3. Seoses

liinide

kahjumlikkuse

ja

osalise

tasuta

maakonnasisese

ühistranspordi

kehtestamisega kommertsliinidel tegi AS Samat kaebajale 23.07.2018 ettepaneku lõpetada

ATL kokkuleppel ennetähtaegselt ja tagastada ATL-i täitmiseks esitatud garantii. Kaebaja

keeldus sellest.

4. AS Samat esitas kaebajale 26.09.2018 teate ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks alates

08.10.2018 ja taotluse garantiikirja tagastamiseks hiljemalt 08.10.2018.

5. ÜTK esitas 01.10.2018 omapoolse ATL-i ülesütlemise teate koos leppetrahvi nõudega alates

08.10.2018, leides, et vastustajal puudusid alused ATL-i ennetähtaegseks lõpetamiseks.

6. ÜTK korraldas ÜTS § 21 lg 3 p 2 alusel konkursi uue vedaja leidmiseks ning valis

madalaima hinna alusel uueks vedajaks AS-i GoBus, kellega sõlmiti 04.10.2018 uus leping

liinikilomeetri maksumusega 1,09 eur/lkm.

7. ÜTK esitas Luminor Bank AS-le 08.10.2018 nõudeavalduse garantiikirja nr

09T2028592800 alusel garantiisumma 605 000 eurot väljamaksmiseks hiljemalt 16.10.2018.

8. AS Samat esitas Tallinna Halduskohtule 12.10.2018 kaebuse 08.10.2018 kirjaga ATL

lõpetamise ja garantii väljamaksmise nõude õigusvastasuse ja tühistuse tuvastamiseks ning

garantiikirja tagastamiseks kohustamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi nr 3-

18-1946). Halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas garantiikirja täitmise

toimingud 15.10.2018 ja 09.11.2018 määrustega. Halduskohus tagastas 05.02.2019 määrusega

AS-i Samat kaebuse, leides, et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest ATL

on tsiviilõiguslik leping. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.05.2019 määrusega halduskohtu

määruse ja saatis asja tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus

oli seisukohal, et ATL on haldusleping, sest kohtupraktikas käsitletud tingimused, mis viitavad

halduslepingu tunnustele, olid olemas ka vaidlusaluses ATL-s ning ATL-st ei nähtunud poolte

selge tahe käsitada lepingut tsiviilõigusliku lepinguna, mistõttu kehtis halduskoostöö seaduse

(HKTS) § 3 lg 4 ls-s 2 kehtestatud eeldus (määruse p-d 22–24). Määrus jõustus 18.06.2019, kui

Riigikohus keeldus ÜTK määruskaebuse menetlusse võtmisest. Halduskohus võttis 08.08.2019

määrusega AS-i Samat kaebuse menetlusse. Haldusasja menetlus on pooleli halduskohtus.

3-20-387

3(9)

9. ÜTK saatis AS-le Samat 19.11.2018 ATL-i erakorralisest ülesütlemisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude (dtl 300–301). ÜTK esitas 19.11.2018 ka Luminor Bank AS-le

nõudeavalduse garantiisumma tervikuna väljamaksmiseks.

10. ÜTK esitas Tallinna Halduskohtule 29.02.2020 kaebuse AS-i Samat tekitatud kahju

(1 367 354,74 eurot) hüvitamiseks, millele lisandub kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras arvestatav viivis.

AS-le Samat 19.11.2018 esitatud nõuet tuleb käsitada haldusaktina, kuid igaks juhuks esitab

kaebaja HKMS § 260 lg 1 p 2 alusel ATL-i rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse.

Kaebaja taotleb kaebetähtaja ennistamist, kui kohus peaks leidma, et kaebus on esitatud

kaebetähtaega ületades. Kaebetähtaja ületamiseks oli mõjuv põhjus. Puudus selgus, kas

tegemist on tsiviil- või haldusõigusliku vaidlusega. Kaebaja lähtus 01.10.2018 ATL-i

ülesütlemise ja leppetrahvi nõude ning 19.11.2018 hüvitamisnõude esitamisel eeldusest, et

tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga ning nõude esitamisele ei rakendu HKMS § 262 lg-s 2

sätestatud ajaline piirang. Selgus saabus alles 18.06.2019, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse

kaebaja määruskaebust ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse peale haldusasjas nr 3-18-1946.

Halduskohus võttis AS-i Samat kaebuse menetlusse alles 08.08.2019. Enne seda ei pidanud

kaebaja teadma, et tal tuleb esitada halduskohtule kahju hüvitamise nõue HKMS § 26. ptk-i

alusel. Vastustaja ei olnud ka kaebaja 01.10.2018 ja 19.11.2018 haldusakte vaidlustanud,

mistõttu võis kaebaja lähtuda eeldusest, et tegemist on kehtivate haldusaktidega ning puudub

vajadus esitada kahju hüvitamise nõue enne, kui kahju lõplik suurus on selgunud. Niigi on

kaebaja järginud õiguslikult ebaselges olukorras HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud kolmeaastast

tähtaega. Vastustaja on teadnud alates 19.11.2018, et kaebaja nõuab temalt kahju hüvitamist.

Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles kaebaja palus arestida ning kanda

liiklusregistrisse enda kasuks käsutamise keelumärge AS-i Samat nimel olevatele sõidukitele

ning arestida 1 367 354,74 euro ulatuses muud vallasvara või alternatiivselt seada kaebaja

kasuks kommertspant 1 367 354,74 eurot ning kanda see kommertspandiregistrisse esimesele

vabale järjekohale ning seada liiklusregistris registreeritud sõidukitele kohtulik registerpant

sama summa ulatuses. Kaebaja taotles haldusasja liitmist haldusasjaga nr 3-18-1946. Kaebaja

põhjendas esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et AS-i Samat kehv majanduslik seis võib

muuta soodsa kohtulahendi täitmise võimatuks. Vastustaja müük konsolideerimisgruppi

kuuluvatele ettevõtetele on kasvanud, mis annab põhjuse arvata, et vastustaja on asunud end

varatuks muutma. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu on oluline avalik huvi, sest vastustaja

käitumine on tekitanud suure kahju.

11. AS Samat palus 05.03.2020 vastuses lõpetada haldusasja menetlus kaebetähtaja ületamise

tõttu ning jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks kasutu, sest see ei aitaks saavutada kaebuse eesmärki.

Vastustajale ei kuulu vara, mida saaks arestida või millele saaks seada kommertspanti.

Kaebus on perspektiivitu, sest selle esitamisel ei ole järgitud kaebetähtaega. Kaebaja sai

vastustaja väidetavast kohustuse rikkumisest teada hiljemalt 26.09.2018. Tulenevalt HKMS §

260 lg 1 p-st 2 oleks kaebuse pidanud esitama hiljemalt kolme kuu möödudes, s.o 26.12.2018.

Kaebajale oli teada ka kahju suurus, sest leping AS-ga GoBus sõlmiti 04.10.2018. Vastustaja

pöördus kaebaja vastu halduskohtusse juba 12.10.2018. Isegi kui puudus selgus, kas ATL on

haldusleping või tsiviilõiguslik leping, oli kaebajal võimalik pöörduda tähtaegselt

halduskohtusse. Puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Kohtu pädevuse osas saabus

selgus 18.06.2019. On mõistetamatu, miks peab kaebaja mõjuva põhjuse äralangemiseks hetke,

mil halduskohus võttis menetlusse AS-i Samat kaebuse. Isegi kui kaebetähtaeg hakkas kulgema

08.08.2019, on ületatud HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Kaebaja seisukoht, et ta on

järginud HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud kolmeaastast tähtaega, ei ole asjakohane. Sättes

3-20-387

4(9)

nimetatud piirangut tuleb mõista selliselt, et kui haldusorgan saab kohustuse rikkumisest teada

rohkem kui kolm aastat pärast selle toimumist, ei saa ta õigusrahu huvides kaebust esitada.

Eraisiku vastu esitatava kaebuse puhul on võimalik tähtaja ennistamine, kuid seda vaid

erandlikel asjaoludel. Selgus ATL-i õigusliku olemuse osas saabus 18.06.2019. Kaebus on

esitatud kaheksa kuud pärast selguse saabumist ning kaebaja ei ole viivitust põhjendanud.

Kaebaja on kogu menetluse vältel kasutanud professionaalset õigusabi. Haldusorgani puhul ei

saa ka õiguslikku ebaselgust pidada mõjuvaks põhjuseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamise

vastu ei ole olulist avalikku huvi, sest Harju maakonna lõunasuuna avaliku liiniveo

korraldamine pole ohus. Kaebaja sõlmis uue vedajaga ATL-i.

12. Tallinna Halduskohus jättis 16.03.2020 määrusega rahuldamata ÜTK taotluse

kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 1) ja lõpetas haldusasja menetluse ning

tagastas kaebuse selle esitajale (resolutsiooni p 2). Ühtlasi jättis halduskohus läbi vaatamata

ÜTK esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 3) ning taotluse haldusasjade nr 3-18-1946

ja 3-20-387 liitmiseks (resolutsiooni p 4), tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 765

eurot (resolutsiooni p 5) ning mõistis ÜTK-lt välja AS-i Samat menetluskulud 1344 eurot

(resolutsiooni p 6).

Puudub vaidlus, et ÜTK ja AS-i Samat vahel sõlmitud ATL on haldusleping. ÜTK on esitanud

kaebuse kahju hüvitamiseks HKMS § 260 lg 1 p 2 alusel.

Kaebus on esitatud HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega ületades. Kaebus tuli esitada

kolme kuu jooksul lepingu rikkumisest teadasaamisest arvates ning kõige hiljem kolme aasta

möödumisel lepingu rikkumisest. ÜTK sai AS-i Samat poolsest lepingu rikkumisest teada

hiljemalt 01.10.2018, kui esitas ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate. Selles teates on

osutatud AS-i Samat poolsele lepingurikkumisele. Hiljemalt 04.10.2018 uue vedajaga lepingut

sõlmides oli kaebajale teada ka kahju ligikaudne suurus. HKMS § 262 lg-t 2 ei või tõlgendada

selliselt, et kaebus tuleb lugeda tähtaegseks, kui see on esitatud kolme aasta jooksul alates

lepingu rikkumisest teada saamisest, sest see muudaks kõnealuse sätte sisutuks.

Kohus ennistab kaebetähtaja, kui menetlusosaline ei saanud seda järgida mõjuval põhjusel.

Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks võib pidada õiguslikku ebaselgust ATL-i

olemuse osas ning selle osas, millises kohtus ja milliseid õiguskaitsevahendeid on lepingu

rikkumise korral võimalik kasutada. Ka ATL ei loo sellekohast selgust (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 20.05.2019 määrus nr 3-18-1946, p 18). Eelnevat ei saa seda siiski pidada

kaebetähtaja ennistamise aluseks, sest kaebaja on viivitanud ebamõistlikult kaebuse

esitamisega. Selgus lepingu olemuse osas saabus hiljemalt 18.06.2019, kui Riigikohus ei

võtnud

menetlusse

Tallinna

Ringkonnakohtu

20.05.2019

määruse

peale

esitatud

määruskaebust. Ringkonnakohus leidis selles määruses, et ATL on haldusleping ja vaidluse

lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Seega pidi ÜTK-le hiljemalt 18.06.2019 olema

selge, millistel alustel ta saab kahjunõude esitada. ÜTK ei esitanud halduskohtule kolme kuu

jooksul kahju hüvitamise nõuet. Isegi kui võtta kaebetähtaja arvestamisel aluseks 08.08.2019,

mil halduskohus võttis menetlusse AS-i Samat kaebuse haldusasjas nr 3-18-1946, ei põhjenda

see, miks kaebus esitati enam kui kuus kuud hiljem. ÜTK ei ole hilinemist põhjendanud.

Arvestades, et tegemist oli haldusorgani poolse viivitusega, on tähtaja ennistamine erandik.

Haldusorgan viivitas enam kui kuus kuud ilma objektiivse põhjenduseta.

Kaebetähtaja määratlemisel ja ennistamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kas kahju hüvitamise

nõue on haldusakt. See küsimus lahendatakse haldusasjas nr 3-18-1946.

Haldusasja menetlus tuleb HKMS § 124 lg 1 alusel lõpetada. Menetluse lõpetamise tõttu jäävad

kaebaja taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja menetluse liitmiseks haldusasjaga nr

3-18-1946 läbi vaatamata.

3-20-387

5(9)

Menetluskulud kannab kaebaja (HKMS § 108 lg 4). Vastustaja taotleb menetluskulude

hüvitamist 1932 eurot 11,50 töötunni eest. Arvestades asja mahtu ja keerukust, on põhjendatud

õigusabi kulu 1344 eurot (koos käibemaksuga). Riigilõiv 765 eurot tuleb kaebajale HKMS §

104 lg 5 p 2 alusel tagastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. ÜTK palub 26.03.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.03.2020

määrus ning teha uus määrus, millega rahuldada kaebetähtaja ennistamise taotlus ning saata asi

menetluse jätkamiseks halduskohtule. Alternatiivselt palub ÜTK tunnistada HKMS § 262 lg 2

põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, kohaldada kaebetähtaja osas

HKMS § 46 lg 4 esimest lauset ja saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.

Esinevad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja sai tõepoolest lepingu

rikkumisest teada hiljemalt 01.10.2018, kui esitas vastustajale teate ATL-i ennetähtaegse

lõpetamise kohta. Sel ajal arvas kaebaja aga, et ATL on tsiviilõiguslik leping ja vaidluse

lahendamine on maakohtu pädevuses. Samal seisukohal oli halduskohus 05.02.2019 määruses

nr 3-18-1946. Ringkonnakohus leidis samas haldusasjas 20.05.2019 tehtud määruses, et

tegemist on halduslepinguga ja Riigikohus otsustas 18.06.2019 mitte võtta kaebaja

määruskaebust menetlusse. Selles, et ATL on haldusleping, saabus selgus 08.08.2019, kui

halduskohus võttis vastustaja kaebuse haldusasjas nr 3-18-1946 menetlusse. Enne seda ei

pidanud kaebaja teadma, et ta peab kahjuhüvitise saamiseks esitama kaebuse halduskohtule

HKMS 26. ptk-s ettenähtud korras.

Pärast 08.08.2019 oli kaebaja seisukohal, et 19.11.2018 hüvitamisnõue on sarnaselt 01.10.2018

leppetrahvi nõudega haldusakt ning ta ei pea pöörduma hüvitise saamiseks kohtusse.

Kohtupraktikas on leitud, et halduslepingu alusel esitatud leppetrahvinõue on haldusakt (vt

Tartu Ringkonnakohtu 23.02.2016 otsus nr 3-14-431, Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2018

otsus nr 3-15-2815, Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2016 otsus nr 3-15-1811, Riigikohtu

19.12.2019 otsus nr 3-17-1329). Hüvitamisnõue on sarnaselt leppetrahvinõudega ühepoolne

nõudeõigus teise lepingupoole suhtes. Vastustaja ei vaidlustanud 01.10.2018 ja 19.11.2018

nõudeid kohtus, kuigi ta oli seisukohal, et ATL on haldusleping. Vastustaja vaidles 19.11.2018

nõudele vastu alles 07.02.2020 dokumendis, st enam kui aasta pärast kahjunõudest

teadasaamist. Seega võis kaebaja lähtuda eeldusest, et tegemist on kehtiva ja täitmiseks

kohustuslike haldusaktidega, mille kehtivust vastustaja aktsepteerib ning mille täitmiseks

puudub vajadus pöörduda kohtusse. Õiguslikult ebaselges olukorras otsustas kaebaja esitada

hüvitamiskaebuse, kui kohus peaks haldusasjas nr 3-18-1946 leidma, et 19.11.2018 nõue pole

haldusakt. Kaebaja tegutses efektiivselt ja esitas kohtule kaebuse 21 päeva jooksul alates

hetkest, mil ta sai teada vastustaja 07.02.2020 seisukohtadest hüvitamisnõudele. Hinnang

sellele, kas 19.11.2018 nõue on haldusakt või mitte, on kaebetähtaja ennistamisel seega

määrava tähtsusega.

Hüvitamisnõue on esitatud HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud kolmeaastase tähtaja piirides.

Vastustaja oli kahju nõudest teadlik juba alates 19.11.2018. Arvestades vastustaja teadmist

hüvitamise nõudest ja asjaolust, et ta ütles ATL-i üles vaid 10-päevase etteteatamisega, kaalub

avalik huvi üles vastustaja huvid. Kaebaja pidi ATL-i ülesütlemise tõttu tasuma uuele vedajale

kõrgemat tasu, mida oleks võinud kasutada õpilasliinide ja erivajadustega isikute transpordi

doteerimiseks ja liinivõrgu tihendamiseks. ATL-i käsitamiseks halduslepinguna oli määrav

HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud eeldus. Vastustajat ei saa olemuslikult pidada nõrgemaks

osapooleks, keda tuleb kaebaja eest kaitsta. Kui ATL on käsitatav halduslepinguna, on

haldusorganil hüvitamiskaebuse esitamiseks HKMS § 262 lg 2 alusel aega kolm kuud alates

rikkumisest teadasaamisest, samal ajal kui eraisik saab kaebuse esitada kolme aasta jooksul.

Kui ATL oleks sõlmitud eraõiguslikus vormis, kohalduks ATL-st tulenevate nõuete esitamisele

3-20-387

6(9)

TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg. Arvestades ATL-dega seotud ebaselgust ja

asjaolu, et seda saab sõlmida ka tsiviilõiguslikus vormis, puudub mõistlik põhjendus kohaldada

erinevaid tähtaegasid liiniveo lepingute alusel nõuete esitamisele. Nõude aegumise regulatsioon

võib omada tähtsust kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel (Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr

3-3-1-26-06, p 13).

Alternatiivselt tuleb tunnistada HKMS § 262 lg 2 PS-ga vastuolus olevaks, see kohaldamata

jätta ning arvestada kaebetähtaega HKMS § 46 lg 4 esimese lause alusel. HKMS § 262 lg 2

riivab kaebaja PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigust ja PS §-s 12 sätestatud

õigust võrdsele kohtlemisele. Kaebajaga sarnases olukorras on eraõiguslikud isikud, kes on

halduslepingu pooleks, ning haldusorganid ja isikud, kes on sõlminud ATL-i eraõiguslikus

vormis, kellel on võimalik pöörduda HKMS § 46 lg 4 ja TsÜS § 146 lg 1 alusel kohtusse kolme

aasta jooksul kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates. Praeguses vaidluses ei ole eraisik

võrreldes haldusorganiga nõrgemas positsioonis. ATL-i kvalifitseerumisel halduslepinguks oli

otsustav muu tahteavalduse puudumine. HKMS § 262 lg 2 on PS-vastane vähemalt osas, milles

see ei võimalda arvestada sellega, et halduslepingu pooled ei ole ebavõrdses positsioonis.

Kaebetähtaja regulatsioon on küll eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuid see ei ole

mõõdukas. Kaebajal on sarnases olukorras olevate isikutega võrreldes oluliselt lühem tähtaeg

ATL-i alusel halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla ebaproportsionaalselt lühikesed (Riigikohtu

11.11.2004 otsus nr 3-3-1-66-04, p 10). Niivõrd lühike tähtaeg pärsib ka vaidluste kohtuvälist

lahendamist, sundides haldusorganit kohe kohtusse pöörduma. Kaebetähtaja ebamõistlikkusele

osutab mh asjaolu, et HKMS § 262 lg 2 rakendamise osas on vähe kohtupraktikat, millest

enamus puudutab kaebetähtaja kulgemist ja selle ennistamist. Riive intensiivust ei kompenseeri

võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. See võimalus on ka vastustajal, kui ta peaks

ületama talle ette nähtud pikemat kaebetähtaega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 124 lg 4, § 155 lg 5, § 249 lg 7), määruskaebus

on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda määruskaebuse lahendamiseks vastustaja

seisukohta, vaid arvestab vastustaja 05.03.2020 esitatud seisukohaga.

15. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

16. ÜTK eesmärgiks on saada AS-lt Samalt halduslepingu rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamiseks 1 367 354,74 eurot, millele lisandub kaebuse esitamisest kohustuse täitmiseni

arvestatav viivis. Kaebaja käsitab kahjuna rahasummat, mida tal tuleb ajavahemikul

08.10.2018–21.01.2021 maksta AS-ga GoBus sõlmitud liinilepingu järgi rohkem, kui ta oleks

maksnud vastustajaga sõlmitud ATL-i alusel.

17. Ringkonnakohus märgib alustuseks, et kaebaja poolt vastustajale 19.11.2018 edastatud

nõudekirja (dtl 298–301) ei saa käsitada haldusaktina ning oma eesmärgi saavutamiseks on

kaebaja õigesti esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt

haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku

õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus,

ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Seega on haldusakti üheks tunnuseks regulatiivne

toime.

3-20-387

7(9)

Kaebaja teavitas 19.11.2018 nõudekirjaga vastustajat, et ütles vastustajaga sõlmitud ATL-i

01.10.2018 erakorraliselt üles ja esitas leppetrahvinõude, sest vastustaja keeldumine ATL-i

täitmisest ja vastustaja poolne ATL-i ülesütlemine on tühised. Kaebaja selgitas 19.11.2018

nõudekirjas, et avaliku liiniveo katkematuks osutamiseks AS-ga GoBus 04.10.2018 sõlmitud

lepingu järgi on liinikilomeetri hind kallim kui vastustajaga sõlmitud ATL-i järgi ning

hinnavahe (1 124 126 eurot ajavahemiku eest 08.10.2018–07.10.2020) tuleb kompenseerida

vastustajal. Nõudekirjas on märgitud, et kuna kahju on tekkinud vastustaja poolsest ATL-i

rikkumisest ning ATL-st tulenevad kaebaja nõuded on tagatud panga garantiikirjaga, esitab

kaebaja garantiikirja väljastatud pangale taotluse väljamakse tegemiseks eelkirjeldatud

kahjunõude ja leppetrahvinõude rahuldamiseks kooskõlas ATL-i p-ga 9.6.

Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et kaebaja teavitas 19.11.2018 nõudekirjaga vastustajat,

et kavatseb pöörduda panga poole ja realiseerida ATL-i tagatiseks antud pangagarantii

kooskõlas ATL-i p-ga 9.6, kuna kaebaja hinnangul on vastustaja tekitanud talle kahju. Selles

nõudekirjas ei teinud aga kaebaja vastustajale siduvat ettekirjutust kahju hüvitamiseks. Seega

ei oma 19.11.2018 nõudekiri iseseisvat regulatiivset toimet ega ole käsitatav haldusaktina.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et PS § 3 lg-st 1 tulenevalt peab avaliku võimu

teostamiseks olema seaduslik alus. ÜTS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene kaebajale õigust

anda vastustajaga sõlmitud ATL-i õigusvastase ülesütlemisega tekitatud kahju vastustajalt

sissenõudmiseks haldusakti. Ka kõnealuses ATL-s on viidatud üldiselt kaebaja õigusele

realiseerida ATL-i p-s 5 sätestatud täitmistagatis (suurusega 605 000 eurot), kui ATL

lõpetatakse ennetähtaegselt vedajast tingitud asjaolude tõttu, ja nõuda vastustajalt täiendavalt

ATL-i ennetähtaegse lõpetamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid ATL-s ei ole märgitud, et

kahju hüvitamine toimub kaebaja antava haldusaktiga (vt eeskätt lepingu p 9.6; vrd ka

Riigikohtu 19.12.2019 otsus nr 3-17-1329, p-d 14–18). Lisaks ei oleks kaebaja 19.11.2018

nõudekiri täitedokument täitemenetluse seaduse (TMS) § 2 lg 1 mõistes (vt eriti TMS § 2 lg 1

p 21, mille kohaselt on avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks antud haldusakt

täitedokumendiks üksnes seaduses sätestatud juhul). Kuna vastustaja ilmselgelt ei soovinud

hüvitamisnõuet vabatahtlikult täita, tuli kaebajal kahjunõude maksmapanekuks ja

täitedokumendi saamiseks pöörduda kahjunõudega halduskohtusse.

HKMS 26. ptk-s on avaliku võimu poolt eraisiku vastu esitatud kaebuste tarbeks ettenähtud

erimenetlus, mis hõlmab ka halduslepingu pooleks oleva või teda esindava haldusorgani sellise

kaebuse eraõigusliku juriidilise isiku vastu, milles nõutakse halduslepingu rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamist (HKMS § 260 lg 1 p 2).

18. HKMS § 260 alusel esitatud kaebusele ja selle alusel algatatud halduskohtumenetlusele

kohaldatakse HKMS I–V osa ja 23. ja 24. ptk sätteid niivõrd, kuivõrd 26. ptk-s ei ole sätestatud

teisiti (HKMS § 260 lg 3). HKMS § 261 lg-test 2 ja 3 tulenevad erisused üldisele kaebetähtaja

regulatsioonile. HKMS § 262 lg-s 2 sätestatakse, et kui seadus ei sätesta teisiti, võib kaebuse

eraisiku vastu esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest

teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest.

Kaebaja möönab määruskaebuses, et sai kahjunõude aluseks olevast rikkumisest teada hiljemalt

01.10.2018, kui esitas vastustajale ATL-i ülesütlemise teate. Kuna kaebaja pöördus kohtusse

alles 29.02.2020, on tema kaebus esitatud tähtaega rikkudes.

19. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist, kuid halduskohus jättis taotluse rahuldamata.

HKMS § 71 lg 1 järgi ennistab kohus menetlusosalise avalduse alusel tähtaja, kui

menetlusosaline ei saanud seda järgida mõjuval põhjusel. HKMS § 71 lg 2 sätestab, et tähtaja

ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast

kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva

möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes.

3-20-387

8(9)

Ringkonnakohtu hinnangul võib praeguse vaidluse asjaoludel pidada kaebetähtaja

möödalaskmise vabandatavaks kuni ajani, mil Riigikohus jättis 18.06.2019 määrusega

menetlusse võtmata kaebaja määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2019 määruse

peale haldusasjas nr 3-18-1946. Edasikaebevõimaluste ammendumisega saabus 18.06.2019

lõplik selgus, et ATL on haldusleping ning pooltevahelised nõuded tuleb lahendada

halduskohtus. Sellega langes ära mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal kohtusse pöördumist.

Seejärel oli kaebajal kooskõlas HKMS § 71 lg-ga 2 veel 14 päeva, et esitada kohtule kaebus ja

kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebaja viivitas kohtusse pöördumisega kuni 29.02.2020.

Kaebaja eksimust enda õiguskaitsevajaduse osas ei saa pidada selliseks mõjuvaks põhjuseks,

mis takistas tähtaja ennistamise taotluse õigeaegset esitamist. Kaebaja on haldusorgan, kellele

kehtivad halduskohtumenetluses kõrgendatud hoolsusnõuded. Lisaks kasutas kaebaja

professionaalset õigusabi. Kaebajale pidi mh olema alates 18.06.2019 arusaadav, et 19.11.2018

nõudekirja sisu arvestades ei ole sellega tehtud vastustajale siduvat ettekirjutust kahju

hüvitamiseks ning kahjunõude maksmapanek ei ole ilma kohtuotsuse või -määruseta võimalik,

mistõttu tal tuleb täitedokumendi saamiseks pöörduda HKMS 26. ptk-s sätestatud korras

kohtusse.

Kohtupraktika kohaselt teostatakse huvide kaalumist siis, kui on tuvastatud mõjuv põhjus

kaebetähtaja ületamiseks (Riigikohtu 21.06.2013 määrus nr 3-3-1-30-13, p 12). HKMS 26.

peatükk ei sätesta selles osas erisusi. Arvestades, et praeguses asjas puudus kaebajal alates

18.06.2019 kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus, ei pidanud halduskohus kaaluma

kaebaja ja vastustaja huve.

Seega on halduskohus jätnud kokkuvõttes õigesti kaebajatähtaja ennistamata.

20. Kaebaja leiab määruskaebuses, et kui ringkonnakonnakohtu hinnangul ei ole kaebetähtaja

ennistamiseks alust, tuleb tunnistada HKMS § 262 lg 2 vastuolus olevaks PS §-dega 12 ja 15,

sest kaebajat koheldakse kohtusse pöördumise õiguse realiseerimisel ebavõrdselt võrreldes

eraõigusliku isikust halduslepingu poolega, samuti isikutega, kes on sõlminud ATL-i

tsiviilõiguslikus vormis. Kaebaja arvates tuleb HKMS § 262 lg 2 jätta kohaldamata ning

kaebetähtaja arvestamisel kohaldada HKMS § 46 lg-t 4. Viimati nimetatud normi järgi võib

hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi

teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

PS §-de 12 ja § 15 koostoimes tuleb kohelda kõiki võrdselt oma õiguste ja vabaduste kaitseks

kohtusse pöördumisel. PS § 9 lg 2 järgi laienevad PS-s loetletud õigused, vabadused ja

kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste

eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Ringkonnakohus leiab, et

kaebaja ei ole praeguses asjas kohtusse pöördumisel PS §-des 12 ja 15 sätestatud põhiõiguste

kandjaks, s.o ei saa selles vaidluses neile põhiõigustele tugineda.

ÜTS § 15 lg 1 kohaselt on piirkondlik ühistranspordikeskus omavalitsusüksuste ja riigi asutatud

äriühing või mittetulundusühing, kus riigil ja omavalitsusüksustel on enamusotsustusõigus.

ÜTS § 15 lg 2 sätestab, et piirkondlikest iseärasustest ning ühistranspordi otstarbekama

korraldamise vajadusest tulenevalt volitavad omavalitsusüksused ja riik piirkondlikku

ühistranspordikeskust halduslepingu alusel täitma asjakohaseid ÜTS §-s 16 nimetatud

ülesandeid ning võivad volitada täitma ÜTS §-s 13 nimetatud ülesandeid ja ÜTS §-s 16

nimetatud ülesandeid laeva-, väikelaeva-, parvlaeva- ja lennuliikluses ning anda

ühistranspordikeskusele nende ülesannete täitmiseks vajaliku raha ja muu vara. ÜTS § 15 lg 3

järgi on piirkondliku ühistranspordikeskuse ülesanne tagada elanikele ühistranspordikeskuse

asutajate ettenähtud tegevuspiirkonnas, sõltumata selle territooriumi haldusjaotusest, soodsam

ja majanduslikult tõhusam ühistransport, mille aluseks on ühtne liinivõrk, kooskõlastatud

sõiduplaanid ning ühtne piletisüsteem. Piirkondlik ühistranspordikeskus ei või täita vedaja

3-20-387

9(9)

funktsioone. ÜTS § 16 järgsed ülesanded hõlmavad mh vedajaga avaliku teenindamise

lepingute sõlmimist, riigihangete korraldamist vedajate leidmiseks avalikule liiniveole, avaliku

teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo rahastamist jms.

Kaebaja on küll eraõiguslik juriidiline isik, kuid ta on asutatud omavalitsusüksuste ja riigi poolt

oma piirkonnas ühistranspordi korraldamiseks, s.o avalikes huvides. Kaebaja liikmeks saavad

olla üksnes riik ja kohaliku omavalitsuse üksused. Riik ja omavalitsusüksused on volitanud

kaebajat täitma ÜTS-st tulenevaid ülesandeid, sh sõlmima vedajaga ATL-i (vt ÜTK

asutamisleping ja põhikiri ning haldusleping, https://www.ytkpohja.ee/asutamisdokumendid).

Kaebaja ja AS-i Samat vaheline ATL on haldusleping, milles kaebaja on haldusorgani rollis.

Kaebaja on praeguses asjas pöördunud kohtusse haldusorganina AS-i Samat poolt

halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, s.o avalikes huvides, ning tema õigusi

ei ole riivanud avaliku võimu kandja, vaid ATL-i teiseks pooleks olev eraõiguslik isik.

Ringkonnakohus leiab, et eelnevat arvestades ei vaja kaebaja praeguses vaidluses kohtusse

pöördumisel põhiõiguste kaitset, sest see ei oleks kooskõlas kaebaja eesmärkide ning PS §-des

12 ja 15 sätestatud põhiõiguste olemusega. Ausa õigusemõistmise põhimõttest lähtuvalt tuleb

küll kaebajat kohelda praeguses kohtumenetluses võrdselt vastustajaga, kuid seda HKMS-s

sätestatu piires. Kaebaja ei saa selles asjas kaitsta oma õigusi põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse abil. Seetõttu jääb kaebaja taotlus HKMS § 262 lg 2 kohaldamata jätmiseks PS-ga

vastuolu tõttu rahuldamata.

21. Halduskohus jättis 16.03.2020 määruses rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse,

lõpetas menetluse ning tagastas kaebuse (resolutsiooni p-d 1–2). Ringkonnakohus selgitab, et

kaebuse tagastamine ja menetluse lõpetamine on menetluse lõppemise erinevad alused, mille

tagajärjed erinevad. Kaebuse tagastamise alused on sätestatud HKMS §-s 121, menetluse

lõpetamise alused HKMS § 152 lg-s 1. Menetluse lõpetamise aluste esinemisel ei ole kaebuse

sisuline läbivaatamine lubatav. Menetluse lõpetamisel ei ole kaebajal enam õigust sama

nõudega samal alusel kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1 p 2). Kaebuse tagastamisel on

kaebajal võimalik samasisulise kaebusega pöörduda uuesti kohtu poole (HKMS § 43 lg 2).

Määruse põhjenduste kohaselt lõpetas halduskohus menetluse HKMS § 124 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus muudab selguse huvides halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 sõnastatust.

22. Halduskohus jättis õigesti esialgse õiguskaitse kohaldamata. Halduskohtu määruse

resolutsiooni tuleb esialgset õiguskaitset puudutavas osas siiski muuta. Halduskohus jättis

esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, sest lõpetas haldusasja menetluse. Kuna määrus

pole menetluse lõpetamise osas jõustunud, ei saa esialgse õiguskaitse taotlust jätta läbi

vaatamata, vaid see tuleb lahendada (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 määrus nr 3-17-

1909, p 17; 19.04.2017 määrus nr 3-17-581, p 15; 04.03.2016 määrus nr 3-16-318, p 10).

Esialgse õiguskaitse taotluse võib jätta läbi vaatamata juhul, kui esialgse õiguskaitse vajadus

langeb ära esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ajal, nt kui vaidlustatud haldusakt

tunnistatakse kehtetuks (HKMS § 249 lg 3 ls 2). Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks

esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada. Esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebuse tagamiseks,

mis ei ole lubatav, ei ole põhjendatud. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral

ei ole selle taotluse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks alust, mistõttu tuleb halduskohtu

määrus 15 euro suuruse riigilõivu tagastamise osas tühistada.

23. Eelnevat arvestades jääb ÜTK määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab

halduskohtu määruse resolutsiooni punkte 2–3 ning esialgse õiguskaitse taotluse osas ka

määruse põhjendusi. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 osas, mis

puudutab riigilõivu tagastamist esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Muus osas jääb

Tallinna Halduskohtu 16.03.2020 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)