2-19-10381/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-10381

Tsiviilasi

Marina Garbuzova hagi XXXXXXXX korteriühistu

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

907 eurot 86 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. märtsi 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XXXXXXXX korteriühistu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja):

XXXXXXXX

korteriühistu

(registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Paul

Paas

Vastustaja (hageja): Marina Garbuzova (isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 5. märtsi 2020 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus XXXXXXXX korteriühistu kanda.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas

hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Marina Garbuzova (hageja) esitas 10. juulil 2019 Viru Maakohtule hagi XXXXXXXX

korteriühistu (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt kahjuhüvitis 907 eurot 86 senti.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja sõiduk Opel Astra (registreerimismärk XXXXXXXX) pargitud

XXX tn elamu juurde. 21. aprillil 2018 kl 10.00 kukkusid elamu kolmanda korruse rõdult alla

betoontükid ja kahjustasid sõidukit. Rõdult alla kukkunud betoonitükid kahjustasid hageja sõiduki

mõlemaid vasakpoolseid uksi, uste klaase, kummitihendit. Kahjustada sai ka tagavaate peegel

vasakul poolel ja sõiduki katus. Kahjukäsitluse Keskus OÜ kalkulatsiooni kohaselt on sõiduki

taastusremondi maksumuseks 907 eurot 86 senti. Hagejal on sõidukiga emotsionaalne seos ja

hageja ei soovi seda välja vahetada. Hageja on korduvalt esitanud kostjale ka kohtuväliseid

nõudeid, kuid tulemuseta.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja sõiduki kütuseks on bensiin. Tuleohutuse nõudeid reguleerib

tuleohutuse seadus (TuOS). Selle § 19 lg 7 alusel kehtestatud siseministri 2. septembri 2010

määrus nr 44 „Põlevmaterjalide ja ohtlike ainete ladustamise tuleohutuse nõuded“ (edaspidi

määrus) § 3 sätestab, et sõidukeid võib parkida elamust vähemalt nelja meetri kaugusele. Kuna

tegemist on üldnormiga, mis keelab sõidukite parkimise elamule lähemale kui neli meetrit, siis

puudub hoone omanikul või haldajal sõiduki omanike täiendav hoiatamise ja parkimise keelamise

kohustus. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et sõiduk oli pargitud elamule lähemale kuni neli

meetrit, sest rõdu ulatus elamu seinast eemale vaid 1 – 1,5 m. Hageja nõude osas tuleb kohaldada

võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg-t 1 ja 2. Valesse kohta sõiduki parkimata jätmine välistaks

hageja sõidukile kahju tekkimise. Analoogsed sõidukid on müügis hinnaga 499 eurot. Sõiduki

jääkväärtus on ca 250 eurot. Sõiduki taastamine ei ole majanduslikult põhjendatud. Kui kohus

siiski otsustab mõista kostjalt välja sõiduki kahju-eelse turuväärtuse, siis tuleb hagejal sõiduki

omandiõigus kostjale üle anda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 5. märtsi 2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 907 eurot 86 senti. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja

menetluskulud tema enda kanda, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

475 eurot (riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud 300 eurot) ning viivise menetluskuludelt VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Maakohus viitas VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5, § 1050 lg-le 1, § 1058 lg-le 1 ja 2 ning

§-le 1059, samuti korteriomandi- ja korteriühistu seaduse (KrtS) § 35 lg-tele 1 ja 2.

Maakohus leidis, et hagi asjaolude ja lisatud tõendite pinnalt saab kostjale ette heita tegevusetust

elamu (sh rõdude) hooldamisel (kaasomandi eseme ebapiisav korrashoid ja remont). Kostja ei ole

vaidlustanud, et elamu rõdud olid ohtlikus seisundis (seda kinnitab ka korteriühistu juhatuse liikme

tegevus, kui ta palus pärast õnnetust sündmuskohale saabunud päästjatel ülejäänud rõdud elamult

eemaldada), ja kujutasid endast ohtu hoone läheduses viibivatele isikutele ja nende varale. Samuti

tõendavad rõdude ohtlikku seisundit Politsei- ja Piirivalveameti 23. juuli 2018 tõend ja

16. oktoobri 2019 teatis, Päästeameti 17. oktoobri 2019 teatis koos lisadega, samuti Tarbijakaitse

ja Tehnilise Järelevalve Ameti 30. oktoobri 2019 vastus koos lisadega ning tunnistaja

A.N. ütlustega.

Korteriühistu kohustuseks on kaasomandi eseme tavapärane korrahoid ja remont, mis tagab

korteriomanike huvide kaitse, aga ka kaasomandi eseme tavapärase ohutuse. Eelnevalt tulenevalt

on tõendatud põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hagejale tekitatud kahju vahel.

Põhjendamatu on kostja väide, mille kohaselt on kahju tekkinud vääramatu jõu (tugevast tuulest

tingitud purjeefekti) tulemusena. Elamu on ehitatud 50-ndatel aastatel, seega purjeefekt pidanuks

ilmnema juba varasematel aastatel. Kuna tegemist oli betoonist rõdudega, siis tuule mõju rõdu

purunemise põhjusena on vähetõenäoline.

Ekslik on kostja viide tuleohutusseadusele ja selle alamaktidele. Põlevmaterjali mõiste on

sätestatud TuOS § 2 lg-s 3. Sõiduki käsitlemine põlevainena on meelevaldne.

Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et sõiduki parkimine elamu ümbruses, sh kohas, kus õnnetuse

hetkel asus ka hagejale kuuluv sõiduk, oli tavapärane, ning puudus regulatsioon, mis keelanuks

sinna sõidukite parkimise. Tegemist oli asfalteeritud platsiga, mis kuulub XXXXXXXX linna

omandusse.

Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja nõude välistab see, et sõiduki taastamise kulud

ületavad sõiduki turuväärtuse. Hagejal võib olla sõidukiga tugev emotsionaalne side. Hageja

põhistas sõiduki emotsionaalset väärtust sellega, et ta osales sellega liiklusõnnetuses ja sõiduki

töökindluse tõttu pääsesid nii tema kui ka sõiduk suuremate vigastusteta.

Vaidlust ei ole selle üle, et Kahjukäsitluse Keskus OÜ kalkulatsiooni järgi on hageja sõiduki

taastusremondi maksumus 907 eurot 86 senti. Kahju väljamõistmisel tuleb arvestada kahjustatud

vara emotsionaalset väärtust hagejale (mistõttu hageja soov just seda autot taastada on

põhjendatud). Samas arvestas maakohus ka seda, et taastamise maksumus jääb suhteliselt sõiduki

tänase turuväärtuse piiresse.

Asjaolu, et Liikluskindlustuse Fondi (LKF) kodulehel puudub info sõidukiga 2014. aastal

toimunud liikluskindlustusjuhtumi kohta, ei tõenda, et hageja kirjeldatud õnnetusjuhtumit ei

toimunud. Hageja ise põhistas seda sellega, et ta võis eksida õnnetusjuhtumi toimumise aastaga

(2013-2014). Ei ole välistatud, et liiklusõnnetuse pooled said kokkuleppele ja ei pöördunud

avaldusega LKF poole.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt andis maakohus loa edasikaebamiseks, kuigi

tegemist on väheväärtusliku nõudega. Seega pole maakohus veendunud, et tegemist on õige

otsusega.

Ei ole vaidlust selles, et hagejale kuulunud sõiduki kütteks oli bensiin. TuOS § 2 lg 3 ei tee vahet,

kas põlevmaterjali hoitakse lahtiselt või kinnises anumas või sõiduki bensiinipaagis. Kostja viitab

ka TuOS § 19 lg-le 5 ning määruse § 3 lg-le 3. Elamu tagavaraväljapääsuks on korterite aknad

ning see, et hageja parkis oma sõiduki elamu akende alla, takistas inimeste evakuatsiooni. Kuna

tegemist on üldnormiga, mis keelab sõidukite parkimise elamule lähemale kui neli meetrit, siis

puudub hoone omanikul või haldajal sõiduki omanike täiendav hoiatamise ja parkimise keelamise

kohustus. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et sõiduk oli pargitud elamule lähemale kui neli

meetrit.

Kuna sõiduk oli pargitud territooriumile, mis ei ole kostja hallata, ei saanud kostja sõidukite

parkimist reguleerida. Hageja parkis sõidukit omal riisikol. Praegusel juhul tuleb kohaldada VÕS

§ 139 lg-t 1 ja 2. Valesse kohta sõiduki parkimata jätmine välistaks sõidukile kahju tekkimise.

Hageja märkis 10. veebruari 2020 kohtuistungil, et seoses varesema liiklusõnnetusega sai ta

hüvitise ja kindlustus tegi remonti. Seega on hageja ise kinnitanud, et ta oli pöördunud kindlustuse

poole ja saanud sealt hüvitise. LKF andmebaasis on fikseeritud kõik liikluskindlustuse juhtumid,

mille puhul on tehtud väljamaksed.

Kostja on seisukohal, et puudub emotsionaalne side, millest tulenevalt tuleks hüvitada sõiduki

taastusremont, mille maksumus ületab sõiduki turuväärtuse. Sõiduk on esmalt registreeritud

2002. aastal, seega 17 aastat tagasi. Sõiduki koht on vanust arvestades prügimäel ja paljudes

Euroopa riikides ei tohi nii vana sõidukiga liikluses osaleda.

Hageja on hagi täpsustuses märkinud, et analoogsed sõidukid on müügis hinnaga 800 ja

1000 eurot. Kostja ei leidnud hageja viidatud sõidukite müügikuulutusi. Kostja leidis kuulutuse,

mille kohaselt olid analoogsete sõidukite hinnad 499 ja 950 eurot. Viimane sõiduk ei ole osalenud

liiklusõnnetuses erinevalt hageja sõidukist. Seega ei saa neid võrdsustada. Hageja sõiduki väärtus

enne kahju tekkimist oleks 499 eurot. Sõiduki jääkväärtus on ca 250 eurot. Seega sõiduki

taastamine ei ole majanduslikult põhjendatud (VÕS § 132 lg-d 1 ja 3).

Kostja on vastuses hagile märkinud, et kui kohus siiski otsustab mõista kostjalt välja sõiduki kahju-

eelse turuväärtuse, siis tuleb hagejal sõiduki omandiõigus kostjale üle anda. Maakohus ei ole seda

väidet analüüsinud.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 5. märtsi

2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

7. Asja materjalide kohaselt kukkus 21. aprilli 2018 hommikul korterelamu, asukohaga

XXXXXXXX, 3. korruse rõdult alla betoonitükid ja kahjustasid maja lähedusse pargitud hagejale

kuuluvat sõidukit. Hageja esitas hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks summas 907 eurot 86 senti.

8. Ebaõige on kostja seisukoht, et tulenevalt TuOS § 19 lg-test 5 ja 7 ning määruse § 3 lg-st 3 ei

võinud hageja parkida sõidukit korterelamule lähemale kui neli meetrit.

TuOS § 19 lg 5 kohaselt põlevmaterjali ladustamine või mootorsõiduki või muude sõidukite

parkimine ehitiste vahelise tuleohutuskuja alal ei tohi ehitistele tekitada täiendavat tuleohtu ega

takistada päästetööd. TuOS § 19 lg 7 alusel põlevmaterjalide ja ohtlike ainete ladustamise

tuleohutusnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse § 3 lg 3

kohaselt mootorsõidukite parkimisega ehitise läheduses ei või tekitada tuleohtu ehitisele, takistada

evakuatsiooni

ega

raskendada

päästetööde

teostamise

võimalikkust,

sealhulgas

päästemeeskondade ligipääsemist.

Viidatud sätetest ei tulene, et hageja ei võinud antud juhul parkida sõidukit ligikaudu ühe meetri

kaugusele korterelamu seinast. Asja materjalidest ei nähtu, et sõiduk oleks olnud pargitud ehitiste

vahelise tuleohutuskuja alale ning seetõttu oleks tekkinud täiendav tuleoht ja takistatud oleksid

päästetööd.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et arusaamatu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille

kohaselt „Kuna tegemist on üldnormiga, mis keelab sõidukite parkimise elamule ligemale kui neli

meetrit, siis puudub hoone omanikul või haldajal sõidukite täiendav hoiatamise või parkimise

keelamise kohustus.“ Hageja viidatud normi ei ole sätestatud TuOS-s ega Siseministri 02.09.2010

määruses nr 44. Eeldatavasti on kostja silmas pidanud määruse § 3 lg-t 2, kuid viidatud norm

reguleerib põlevmaterjali ladustamist ehitise välisseina läheduses, kuid mitte sõidukite parkimist.

9. Hageja väitel kuna sõiduk oli pargitud territooriumile, mis ei ole kostja hallata, siis ei saanud

kostja sõidukite parkimist reguleerida ning hageja parkis sõidukit omal riisikol.

Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et sõiduk oli pargitud territooriumile, mis ei ole kostja hallata,

ei välista kostja vastutust hagejale tekkinud kahju eest. Hagejal ei tekkinud kahju sõiduki

parkimisest, vaid tekkinud kahju põhjuseks oli asjaolu, et kostja hallatava korterelamu 3. korruse

rõdult kukkusid alla betoonitükid ja kahjustasid hagejale kuuluvat sõidukit. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna korteriühistu (kostja) kohustuseks on kaasomandi eseme

tavapärane korrashoid ja remont, siis antud juhul ei täitnud kostja oma hoolsuskohustust. Kostja

poolt hoolsuskohustuse rikkumise tõttu kukkusid rõdu lagunemise tulemusena sealt alla

betoontükid ja kahjustasid hageja sõiduautot, s.o kostja tegevusetuse ja hagejal tekkinud kahju

vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et KrtS § 34 lg 2 kohaselt valitsevad korteriomanikud

korteriomandite kaasomandi eset korteriühistu kaudu. Tavapärase valitsemisena käsitatakse

muuhulgas kaasomandi eseme tavapärast korrashoidu ja remonti (KrtS § 35 lg 2 p 1). Antud juhul

saab kostjale kui korteriühistule ette heita seadusest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumist

(kaasomandi eseme ebapiisav korrashoiud ja remont).

Kostja ei ole tõendanud, et hagejale põhjustas kahju vääramatu jõud. Iseenesest lagunenud rõdult

betoonitükkide allalangemine ei ole käsitletav vääramatu jõuna.

10. Ebaõige on kostja seisukoht, et kohaldamisele kuulub VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, sest hageja ise

parkis sõiduki valesse kohta.

VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles

need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 2 järgi lõikes 1 sätestatut

kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt

suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata

toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult

oodata.

Kostja on ainsa eeldusena VÕS § 139 lg 1 ja lg 2 kohaldamiseks tuginenud asjaolule, et tema

arvates parkis hageja ise sõiduki valesse kohta ja seetõttu tekkis kahju kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel.

Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et hagejal kahju tekkimise otseseks põhjuseks ei olnud sõiduki

parkimine, vaid see, et kostja hallatava korterelamu 3. korruse rõdult kukkusid alla betoonitükid

ja kahjustasid hagejale kuuluvat sõidukit. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et

sõiduautode parkimine kohas, kus õnnetuse hetkel asus hagejale kuuluv sõiduk, oli tavapärane ja

puudus regulatsioon, mis keelanuks seal sõiduautode parkimise.

Kuna hageja parkis sõiduauto kohta, kus parkimine ei olnud keelatud, siis kahju ei tekkinud

kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab,

ning kohaldamisele ei kuulu VÕS § 139 lg 1 ja lg 2.

11. Kostja seisukoha kohaselt puudub hagejal sõidukiga emotsionaalne side, millest tulenevalt

tuleks kostjal hüvitada sõiduki taastusremondi maksumus, kuigi see ületab sõiduki turuväärtust.

Kahjukäsitluse Keskus OÜ poolt koostatud kalkulatsiooni järgi on hageja sõiduki taastusremondi

maksumus 907 eurot 86 senti (tl 25-27). Kostja ei ole taastusremondi maksumust vaidlustanud.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et antud juhul ei ole tuvastatav see, et kahjustatud sõiduk

omaks hageja jaoks emotsionaalset väärtus. Asjaolu, et väidetavalt toimus 2015 liiklusõnnetus,

milles osales hageja sõiduk, ning hageja ja sõiduki vigastused olid tunduvalt väiksemad teise

liiklusõnnetuses osaleja vigastustest, ei anna alust asuda seisukohale, et sõidukil on hageja jaoks

emotsionaalne väärtus. Pigem saab asuda seisukohale, et konkreetne sõiduauto võib omaniku jaoks

olla subjektiivselt väärtuslikum seetõttu, et ta teab kõiki auto vigu jne. Arvestades asjaolu, et

konkreetne sõiduauto on hagejale subjektiivselt väärtuslikum, ei saa asuda seisukohale, et kui

sõiduauto remondikulu ületab samaväärse auto väärtuse, siis on remondikulude hüvitamine

ebamõistlikult kulukas.

12. Asja materjalide kohaselt oli hagi esitamise ajal müügil olevate sama marki ja sama vanusega

autode müügihindadeks 620 eurot, 800 eurot ja 1000 eurot (tl 116-121). Kostja vastuse esitamise

ajal oli sama automüügi portaali andmetel sama marki ja sama vanusega autode müügi hindadeks

499 eurot ja 950 eurot (137-139). Seega hageja esitatud tõendite kohaselt oli hagi esitamise ajal

uue samaväärse auto keskmine väärtus 807 eurot ja kostja esitatud tõendite kohaselt oli vastuse

esitamise ajal uue samaväärse auto keskmine väärtus 725 eurot. Lähtudes remondikulust 907 eurot

86 senti, ületab autoremondikulu uue samaväärse auto väärtust hageja tõendite põhjal ligikaudu

12% ja kostja tõendite põhjal ligikaudu 25%. Õiguskirjanduses avaldatud seisukoha kohaselt

peetakse Saksa kohtupraktikas ebamõistlikult kulukaks sellise auto remondikulude hüvitamist, mis

ületab uue samaväärse auto väärtuse 30% võrra (Võlaõigusseaduse I. Kommenteeritud väljaanne.

Tallinn 2016. Koost P. Varul jt. Lk 701). Antud juhul ei ületa sõiduki remondikulud uue

samaväärse auto väärtust 30% võrra.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolu, et konkreetne sõiduauto on hagejale subjektiivselt

väärtuslikum, ning samuti seda, kui palju ületab remondikulu uue samaväärse auto väärtust

(erinevate tõendite põhjal 12% või 25%), ei ole remondikulu 907 eurot 86 senti ebamõistlikult

kulukas ning maakohus on õigesti hagi VÕS § 132 lg 3 alusel rahuldanud.

13. Kostja väitel tema poolt leitud müügikuulutusest, mille kohaselt olid analoogsete sõidukite

hinnad 499 eurot ja 950 eurot, kallim sõiduk ei olnud osalenud liiklusõnnetuses erinevalt hageja

sõidukist. Seega sai hageja sõiduki väärtus enne kahju tekkimist olla 499 eurot ning sõiduki

jääkväärtus on ca 250 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja arutluskäiguga. Kuigi hagejale kuuluv sõiduk oli osalenud

2015. aastal liiklusõnnetuses, ei anna see asjaolu alust väita, et sõiduki väärtus oli enne kahju

tekkimist 499 eurot. Sõiduki väärtus oleneb siiski selle tehnilisest seisundist ning ainuüksi

liiklusõnnetuses osalemine ei kahanda automaatselt suuresti auto väärtust.

Asjakohatu on kostja väide, et kuna sõiduk on esmalt registreeritud 2002. aastal, seega 17 aastat

tagasi, siis on sõiduki koht vanust arvestades prügimäel. Auto väärtust ei määra üksi auto vanus,

vaid ka selle tehniline seisukord.

14. Kostja seisukoha kohaselt ei ole maakohus analüüsinud tema vastuses hagile esitatud väidet,

et kui kohus otsustab mõista kostjalt välja sõiduki kahjueelse turuväärtuse, siis tuleb hagejal

sõiduki omandiõigus kostjale üle anda.

Ringkonnakohus märgib, et jääb arusaamatuks, miks pidi maakohus analüüsima kostja väidet, et

hageja peaks sõiduki omandiõiguse kostjale üle andma. Maakohus ei ole kostjalt välja mõistnud

kahjuhüvitisena sõiduki kahjueelset turuväärtust, vaid on rahuldanud hagi ja kostjalt välja

mõistnud kahjuhüvitisena sõiduki remondikulude hüvitamiseks 907 eurot 86 senti.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas

hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson