3-20-560/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

19. juuni 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-560

Haldusasi

Kuusalu valla kaebus Maa-ameti kohustamiseks Kuusalu vallas

Salmistu külas asuva Kurru katastriüksuse registreerimiseks

maakatastris.

Menetlusosalised

Kaebaja: Kuusalu vald

Esindaja: Meeli Vaarik

Vastutaja: Maa-amet

Esindaja: Toomas Kutti

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kuusalu valla kaebus osaliselt ning kohustada Maa-ametit Salmistu külas asuva

Kurru maaüksuse maakatastris registreerimiseks või vastava kande tegemisest keeldumise

otsuse tegemiseks või vastava alusel esinemisel menetluse peatamise kohta uue põhjendatud

otsuse tegemiseks 30 päeva jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumisest

haldusasjas 3-19-1297. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 20. juulil 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule

esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg

5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Harju maavanema 29. novembri 2015 korraldusega nr 2463-k, mida muudeti 12. juuli 2016

korraldusega1763-k, anti Kuusalu valla munitsipaalomandisse Salmistu külas asuv Kurru

maaüksus, mis paikneb Uuetoa (35201:002:1820) ja Annukse (35201:002:1751) kinnistute

merepoolse piiri ning mere kaldajoone vahel. Kuusalu Vallavalitsus esitas 6. detsembri 2019

kirjaga nr 8-4/3799 Maa-ametile taotluse Kurru maaüksuse registreerimiseks maakatastris.

2. Maa-amet esitas Kuusalu vallale 20. jaanuaril 2020 dokumendi „Nõue menetluses nr

19121033867“, millises teatas sisuliselt, et Kurru maaüksuse maakatastris registreerimist takistab

pooleliolev kohtumenetlus. Kuusalu vald esitas seepeale vaide, mille Maa-amet 28. veebruari

2020 korraldusega 1-17/20/518 käesoleva kohtumenetluse seisukohast asjassepuutuvas osas

rahuldamata jättis. Vaideotsuses märgib Maa-amet, et katastrikande tegemise menetlus peatati

keskkonnaministri 14. augusti 2018 määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (edaspidi

„KeMm 2018/30“) § 30 lõike 3 alusel, kuna Kurru maaüksuse moodustamine on otseses

puutumuses Uuetoa maaüksusega, mille omanikud on kohtus vaidlustanud Kurru maaüksuse

munitsipaalomandisse andmise Uuetoa kinnistuga piirnevas osas (haldusasi nr 3-19-1297). Veel

on vaideotsuses märgitud, et Kurru maaüksuse registreerimise menetluse peatamiseks esineb ka

KeMm 2018/30 § 30 lg 3 punktis 3 sätestatud alus, kuna eelnevalt on vaja läbi viia

maakorraldusseaduse § 15 lõikes 5 sätestatud piiri kindlaksmääramise toiming Annukse ja Uuetoa

kinnistutega ühises piirilõigus, pidades silmas et Annukse maaüksuse omanik leiab, et see

maaüksus ulatub mereni, millise seisukoha õigsuse korrale ei ole soovitud piirides Kurru

maaüksuse moodustamine võimalik.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. Kuusalu vald esitas 26. märtsil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maa-ameti

kohustamist Kurru maaüksuse maakatastris registreerimiseks. Kaebaja leiab, et menetluse

peatamine on põhjendamatu ning takistab õigusvastaselt kaebajal maa omanikuks saamist, samas

kui Kurru maaüksus on vajalik selleks, et tagada avalikkusele piki randa liikumisvõimalus Salmistu

sadama ja Tipu maaüksuse vahel.

4. Kaebaja leiab, et haldusasja nr 3-19-1297 menetlus Kurru maaüksuse maakatastris

registreerimist ei takista, sest esiteks ei ole kohus kohaldanud esialgset õiguskaitset ning teiseks

oleks isegi maa munitsipaalomandisse andmise korralduse tühistamise korral võimalik maareform

n-ö tagasi pöörata vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi „AÕSRS“) § 112

lõikele 3. Kaebaja rõhutab ka, et Kurru maaüksuse ja Uuetoa katastriüksuse vahelise piiri osas on

jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-13-498 ning märgib, et haldusasja 3-19-1297 menetluses

on Maa-amet ja Kuusalu vald mõlemad seisukohal, et Uuetoa ja Kurru maaüksuse piir on õigesti

määratud.

5. Kaebaja hinnangul ei saa Kurru maaüksuse registreerimise menetluse peatamise aluseks olla ka

Kurru maaüksuse ja Annukse kinnistu vahelise piiri täpsustamine, kuna Maa-amet on selle piiri

kindlaks teinud juba 2006. aastal seonduvalt maa riigi omandisse jätmise menetlusega. Mis

puudutab seda, et Annukse kinnistu omanik keeldus Kurru maaüksuse piiriprotokolli

allkirjastamisest, siis selgitab kaebaja, et Kurru maaüksuse mõõdistamisel lähtuti varasemalt

maakatastris

registreeritud

naaberkatastriüksuste

piiripunktide

koordinaatidest,

ent

piiriprotokollile tuli võtta piirinaabrite kooskõlastused ainult sellepärast, et oli vaja taastada

teadmata põhjusel teisaldatud Annukse ja Uuetoa katastriüksuse piirimärgid, mis taastati

maakatastris registreeritud koordinaatide järgi. Kaebaja märgib, et nii Annukse kui ka Uuetoa

katastriüksuste omanikud on kaitsnud oma huve erastamise menetluse käigus ning

katastriüksuste moodustamisel piiride ja piirimärkide kättenäitamisel maastikul vaidlusi ei

esitanud, samas ei saa piirimärkide maastikult teisaldamine olla aluseks, et juba üle kahekümne

aasta tagasi lõpetatud ostueesõigusega erastamise menetlus vaadatakse uuesti läbi.

6. Viidates maakatastriseaduse (edaspidi „MKatS“) § 8 lõikele 3 leiab kaebaja, et menetluse

peatamine ei ole ühelgi juhul lubatud pärast katastrikande tegemisest keeldumise otsuse

tegemiseks ette nähtud 30-päevase tähtaja möödumist, ent käesoleval juhul peatas Maa-amet

menetluse hiljem.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maa-amet palub Kuusalu valla kaebuse rahuldamata jätta, leides, et Kurru maaüksuse

maakatastris registreerimise menetluse peatamine on põhjendatud, kuna selle katastriüksuse

registreerimisel omab tähtsust nii Annukse kui ka Uuetoa kinnisasjade piiride õiguspärasus.

Vastustaja hinnangul annab KeMm 2018/30 katastripidajale õiguse katastrikande tegemise

menetlus poolelioleva kohtumenetluse tõttu peatada sõltumata esialgse õiguskaitse

kohaldamisest kohtumenetluses ning menetluse peatamise vastu ei räägi vastu ka AÕSRS § 112

lg 3. Siinkohal rõhutab vastustaja, et kaebaja ei ole põhjendanud, miks on Kurru maaüksusele

kinnistu moodustamisega vaja kiirustada olukorras, kus see võib piirneva kinnisasja omanikule,

kes ei ole Kurru maaüksuse piiridega nõustunud, kaasa tuua täiendavaid takistusi oma õiguste

kaitsmisel.

8. Seonduvalt Annukse kinnisasja ja Kurru maaüksuse vahelise piiriga selgitab vastustaja, et nende

kahe maatüki vahelisel alal ei leitud looduses piirimärke ja seetõttu tegi piiri kindlaks maamõõtja,

ent Annukse kinnisasja omanik märkis piiridega tutvumisel, et ei nõustu maamõõtja poolt

märgitud piiriga, mistõttu tuleb piir kindlaks määrata vastavalt maakorraldusseaduse § 15

lõikele 5. Vastustaja kordab vaideotsuses märgitut, et Kurru maaüksuse piiriprotokolli ei

allkirjastanud Annukse kinnisasja omanik põhjendusel, et Annukse maaüksus ulatub talle

teadaolevalt mereni, millest tulenevalt esineb teatav vastuolu ja ebaselgus, kas Kurru maaüksust

sellisel kujul on võimalik Annukse katastriüksuse mere poolse piiri ja mere kaldajoone vahelisele

alale registreerida. Vastustaja leiab, et seetõttu tuleks Annukse kinnisasja ja Kurru maaüksuse

vaheline piir teha kindlaks Kurru maaüksuse katastrikande menetluse raames, ent kuna

katastrikande menetlus on otseses seoses ka Uuetoa kinnisasjaga, mis on KeMm 2018/30 § 30

lg 3 punkti 1 alusel peatatud kuni kohtumenetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-19-1297, siis ei

ole Annukse katastriüksuse piiride kindlakstegemist võimalik läbi viia enne, kui on langenud ära

menetluse peatamise alus. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Annukse katastriüksuse

piiri on kindlaks tehtud juba 2006. aasal, selgitades, et Kuusalu vallale esitati Kurru maaüksuse riigi

omandisse jätmise taotlus koos asendiplaaniga, millel oli toodud üksnes piiriettepanek

nr AT0609040034.

9. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja väidet, mis puudutab menetluse peatamist pärast

katastrikande keeldumise otsuse põhjendamiseks antud tähtaega, kuna antud juhul ei ole

katastripidaja keelduvat otsust teinud. Vastustaja leiab, et MKatS § 8 lõikes 3 sätestatud tähtaja

mööda laskmine ei pane katastripidajale kohustust teha sisuliselt õigusvastane otsus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian et Kuusalu valla

kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohustada Maa-ametit Kurru maaüksuse maakatastris

registreerimiseks või vastava kande tegemisest keeldumise otsuse tegemiseks või vastava aluse

esinemisel menetluse peatamise kohta uue põhjendatud otsuse tegemiseks 30 päeva jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumisest haldusasjas 3-19-1297.

11. Sisuliselt taandub käesolev vaidlus küsimusele, kas Kurru maaüksuse maakatastris

registreerimise menetluse peatamine on õiguspärane. Vastustaja tugineb menetluse peatamise

alusena KeMm 2018/30 § 30 lg 3 punktidele 1 ja 3, mille kohaselt võib katastripidaja menetluse

peatada, kui pooleli on kohtumenetlus, mille lahend on kandeotsuse tegemisel puudutatud

katastriüksuse suhtes määrava tähtsusega või kui esineb muu mõjuv põhjus. Esmalt tuleb

tähelepanu pöörata viidatud paragrahvi lõikele 4, kus on sätestatud, et katastripidaja teavitab

viivitamatult menetlusosalist menetluse peatamisest. Haldusmenetluse peatamise näol on

tegemist erilise menetlustoiminguga, mida tuleb põhjendada sarnaselt haldusaktile ning mis on

üldjuhul ka eraldi vaidlustatav, kuna menetluse peatamine võib menetlusosalise õigusi rikkuda

menetluse lõpptulemusest sõltumata. Liiati otsustab haldusorgan menetluse peatamise

kaalutlusõiguse alusel, mis tähendab KeMm 2018/30 § 30 lõike 4 kontekstis seda, et menetluse

peatamisest teavitamisel peab katastripidaja menetluse peatamist põhjendama, näidates ära

kaalutlused, millest ta menetluse peatamise otsustamisel lähtus. Käesoleval juhul saab Kurru

maaüksuse maakatastris registreerimise menetluse peatamise otsusena käsitada vastustaja

20. jaanuari 2020 dokumenti „Nõue menetluses 19121033867“. Tuleb tõdeda, et see dokument

ei vasta ka elementaarsetele vormi- ja põhjendamisnõuetele. Seda, et kaebaja taotluse alusel

toimuv kandemenetlus on peatatud, ei ole nimetatud dokumendist isegi sõnaselgelt märgitud,

vaid sellest annab aimu üksnes viide KeMm 2018/30 § 30 lõikele 3 ning asjaolule, et pooleli on

mingisugune kohtumenetlus, kusjuures pole märgitud, millisest menetlusest on jutt või mis

põhjustel on katastripidaja leidnud, et katastriüksuse registreerimise või sellest keeldumise otsuse

tegemise asemel on otstarbekas menetlus peatada. Menetluse peatamise põhjendused on

vastustaja välja toonud alles vaideotsuses, olles seejuures lisaks 20. jaanuari 2020 dokumendis

viidatud põhjusele (käimasolev kohtumenetluses – KeMm 2018/30 § 30 lg 1) tuginenud ka

vajadusele enne Kurru maaüksuse maakatastrisse kandmist läbi viia Annukse kinnistu piiride

kindlaks tegemise menetlust vastavalt maakorraldusseaduse § 15 lõikele 5. Pole mistahes

kahtlust selles, et Kurru maaüksuse maakatastris registreerimise menetluse peatamise põhjused

olid juba algselt need, mis on esile toodud vaideotsuses, mistõttu tuleb kaebaja esitatud

kohustamisnõude lahendamisel käsitada vaideotsuses esitatud põhjendusi menetluse peatamise

otsuse põhjendustena ning hinnata neist lähtudes, kas menetluse peatamine oli (ja on jätkuvalt)

õiguspärane.

12. Esmalt on poolte vahel põhimõtteline erimeelsus küsimuses, kas menetluse peatamine on

võimalik pärast MKatS § 8 lõikes 3 sätestatud 30-päevase tähtaja möödumist. Kaebaja on sisuliselt

seisukohal, et avalduse esitamisest 30 päeva möödumisel ei ole katastripidajal enam õigust kande

tegemisest keeldumise otsuse tegemiseks ning ta peab igal juhul avaldusega taotletava kande

tegema. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Eelviidatud sättes on määratud katastripidajale

menetlustähtaeg, mille rikkumine ei kitsenda katastripidaja volitusi kande tegemise üle

otsustamisel. Vastasel korral võib tekkida – nagu vastustaja õigesti esile toob – olukord, kus

katastripidaja on sunnitud pelgalt tähtaja möödalaskmise tõttu tegema kande ka sellistes

olukordades, kus kande tegemiseks puudub mistahes õiguslik alus või kus kandeavaldusele ei ole

lisatud kõiki nõutavaid dokumente või kus need dokumendid on vigased. Selline lahendus oleks

ilmselges vastuolus MKatS § 11 lõikes 1 sätestatud katastri pidamise eesmärgiga tagada kinnisasja

piiri ja ruumilist ulatust, maa väärtust, maa looduslikku seisundit ja maa kasutamist kajastava

informatsiooni kvaliteet. MKatS § 8 lõikest 3 tuleneb küll avaldajale subjektiivne õigus nõuda

kandeavalduse kohta otsuse tegemist 30 päeva jooksul, ent selle tähtaja rikkumine ei too kaasa

kandeavalduse n-ö automaatset rahuldamist. Menetluse peatamise korral, mille võimalikkust

käsitlen edaspidi, tuleb vastustajal samuti MKatS § 8 lõikes 3 sätestatust juhinduda. Viidatud sätte

valguses tuleb KeMm 2018/30 § 30 lõiget 4 tõlgendada nii, et otsusest kandemenetlus peatada,

tuleb taotlejat teavitada 30 päeva jooksul. Sedagi kohustust on vastustaja rikkunud, ent see ei too

iseenesest kaasa menetluse peatamise lubamatust.

13. On tõsi, et MKatS-i sätted kandemenetluse peatamist ei reguleeri. Haldusorgani õigus

otsustada kaalutlusõiguse alusel menetluse peatamine, tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 5 lõikest 2, mis kohustab haldusorganit haldusmenetluse läbi viimiseks eesmärgipäraselt ja

efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi

isikutele. Haldusmenetluse peatamine on eeltoodud sättega kooskõlas, kui menetluse jätkamine

või otsuse tegemisega kiirustamine võib eelduslikult kaasa tuua ebaõige otsustamise (vt. ka

Riigikohtu otsused kohtuasjades 3-3-1-56-08 ja 3-3-1-62-08). Maakatastri kandemenetluse puhul

on konkreetsed menetluse peatamise alused sätestatud KeMm 2018/30 § 30 lõikes 3. Kuigi need

alused, iseäranis viidatud lõike punktis 3 sätestatud alus (muu mõjuv põhjus) on sõnastatud väga

avaralt, ei tähenda see sugugi, et katastripidaja võiks menetluse peatada suvaliselt.

KeMm 2018/30

§ 30

lõike 3

punktides 1-3

loetletud

asjaolud,

st

kohtumenetlus,

katastrimõõdistamise kontrollimise menetlus või muud asjaolud õigustavad menetluse peatamist

vaid juhul kui neist tulenevalt võivad edaspidi selguda õiguspärase kande tegemiseks määrava

tähtsusega asjaolud ning enne nende asjaolude selginemist ei ole kande tegemine erinevaid huve

silmas pidades otstarbekas. Menetluse peatamist ei saa põhimõtteliselt õigustada haldusorgani

töökorraldusliku mugavusega, küll aga sooviga vältida nii taotlejale kui muudele isikutele tekkivaid

ebameeldivusi, sh. täiendavate vaidluste tekkimist või täiendavat segadust erinevate isikute

õiguste ja kohustuste sisu ja mahu osas.

14. Leian, et käesoleval juhul oli Kurru maaüksuse maakatastris registreerimise menetluse

peatamine põhjendatud KeMm 2018/30 lg 3 punkti 1 alusel ehk poolelioleva kohtumenetluse

tõttu haldusasjas 3-19-1297. Selles kohtuasjas on vaidlustatud korraldus, millega Kurru maaüksus

munitsipaalomandisse anti ehk teisisõnu käesolevas kohtuasjas vaidluse all oleva katastrikande

tegemise aluseks olev haldusakt. Haldusasjas 3-19-1297 esitatud kaebuse rahuldamise korral

langeb Kurru maaüksuse maakatastrisse registreerimise alus ära. On tõsi, et haldusakt kehtib selle

vaidlustamisest sõltumata ning seega mingisugust vääramatut takistust Kurru maaüksuse

registreerimiseks maakatastris ja sellele järgnevate toimingute tegemiseks ei ole. Juhul aga kui

need toimingud teha, tekiks haldusasja 3-19-1297 esemeks oleva kaebuse rahuldamise korral

tõenäoliselt eeskätt Uuetoa kinnistu omanikul vajadus oma õiguste kaitseks täiendavaid samme

astuda ja kulutusi teha, mida aga Kurru maaüksuse registreerimise menetluse peatamisega vältida

saab. Iseenesest on kaebajal mõistagi õigus, et Kurru maaüksuse maakatastris registreerimine ei

oleks pöördumatu, ent selle tagasipööramine eeldab igal juhul täiendavaid menetlusi, millega

kaasnevad erinevatele isikutele täiendavad kulud ja ebameeldivused.

15. Kuidagi ei takista menetluse peatamist KeMm 2018/30 § 30 lõike 1 alusel asjaolu, et

menetluse peatamise aluseks oleva kohtumenetluse raames ei ole kohus kohaldanud esialgset

õiguskaitset. Kui kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks eelviidatud sätte

kohaldamise eelduseks, puuduks sel sättel igasugune otstarve ja sisu. See säte ongi nimelt

mõeldud nende olukordade jaoks, kus kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda. Seejuures nähtub

haldusasja 3-19-1297 toimikust (mis on käesoleva menetluse pooltele kättesaadav), et seal

vastavat taotlust ei esitatud, mistõttu ei ole kohus esialgse õiguskaitse vajalikkust hinnanud. Kurru

maaüksuse registreerimise menetluse peatamise seisukohast asjassepuutumatu on ka see, et

haldusasjas 3-19-1297 on Maa-amet seisukohal, et Uuetoa kinnistu omanike kaebus on

põhjendamatu. Käesolevas asjas vaidluse all oleva menetluse peatamise otsustamisel ei ole Maa-

amet kuidagi võtnud seisukohta, et Kurru maaüksuse munitsipaalomandisse andmine oleks

õigusvastane. Sellise seisukoha võtmine ei oleks ka Maa-ameti pädevuses. Kandemenetlus on

peatatud põhjusel, et Uuetoa kinnistu omanikud on taotletava kande aluseks oleva haldusakti

vaidlustanud ning põhimõtteliselt on võimalik, et vastav kohtumenetlus lõpeb kaebuse

rahuldamise ja maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tühistamisega. Käesolevaks ajaks on

tehtud asjas esimese astme kohtuotsus, millega jäeti kaebus rahuldamata, ent see kohtuotsus ei

ole jõustunud.

16. Käimasoleva kohtumenetluse tõttu haldusmenetluse peatamine on suurel määral

otstarbekuse küsimus, mille puhul tuleb arvesse võtta nii selle menetluse peatamise negatiivseid

tagajärgi kui võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis järgnevad menetlustoimingute tegemisele

juhul kui kohtumenetluse tulemusena haldusakt tühistatakse. Möönan, et vastustaja ei ole ei

20. jaanuari 2020 dokumendis ega vaideotsuses sõnaselgelt välja toodud, kas või kuidas on

menetluse peatamise otsustamisel kaalutud kaebaja huve. Sellegipoolest on käesoleval juhul

ilmne, et olulisi kaalutlusvigu ei ole vastustaja teinud, kuna kaebaja huvi katastrikande tegemise

vastu – mis kajastub ühemõtteliselt juba maa munitsipaalomandisse andmise taotluses ja milleks

on vajadus tagada Salmistus mereranna avalik kasutus – ei saa olla sedavõrd kaalukas, et seaks

kahtluse alla kandemenetluse peatamise lubatavuse kuni kande tegemise aluseks oleva haldusakti

saatuse lõpliku selgumiseni. Õige on kaebaja seisukoht, et mereranna avalik kasutuse tagamine

on avalikes huvides ning ka õige on ka see, et kõige paremini on see tagatud, kui ranna-ala on

munitsipaal- või riigi omandis. Samas tuleb tähele panna, et vaidlusaluses kohas on Uuetoa ja

Annukse kinnistud moodustatud juba 1998. aastal ning võib eeldada, et asjaomase ranna avalik

kasutus on olnud ühtmoodi võimalik või võimatu sellest ajast alates. Võimalik, et Uuetoa ja

Annukse kinnistute omanikud teevad lubamatuid takistusi ranna-ala avalikuks kasutamiseks, ent

olukord, kus enam kui 20 aastat on õiguslik olukord olnud ühesugune, ei saa väita, et on tekkinud

eriti kaalukas avalik huvi munitsipaalomandisse antud maa registreerimiseks maakatastris ja

kinnistu moodustamiseks olukorras, kus maa munitsipaalomandisse andmise korraldus on kohtus

vaidlustatud. Suurel määral on avalikud huvid ranna-ala avalikuks kasutamiseks tagatud ka

kallasraja avalikku kasutamist reguleerivate sätetega. Eelnev ei tähenda kuidagi seda, et maa

munitsipaalomandisse andmine ei oleks olnud põhjendatud (see pole ka käesoleva vaidluse ese),

kuna on ilmselge, et vallal on avalikku kasutust oluliselt lihtsam tagada valla maal, küll on aga see

oluline menetluse peatamise võimalike mõjude kontekstis. Arvestades juba pikka aega valitsenud

olukorda ning kallasraja avalikku kasutamist puudutavaid sätteid on ilmselge, et puudub

ülekaalukas avalik huvi munitsipaalomandisse antud maa maakatastris registreerimisega

kiirustamiseks olukorras, kus on võimalik, et maa munitsipaalomandisse andmise otsus

tühistatakse.

17. Mis puudutab kaebaja väidet, et käimasolev kohtumenetlus seonduv üksnes selle osaga Kurru

maaüksusest, mis piirneb Uuetoa kinnistuga, siis selles osas tuleb vaid märkida – nagu ka

vastustaja õigesti esile toob – et Kurru maaüksus on munitsipaalomandisse antud ühe tükina ning

kaebaja on ka taotlenud ka selle registreerimist ühe katastriüksusena, mistõttu ei oleks võimalik

selle registreerimine osaliselt. Seetõttu tingib haldusasja 3-19-1297 menetlus kandemenetluse

peatamise tervikuna.

18. Erinevalt eeltoodust ei pea ma aga põhjendatuks vastustaja argumente, mis puudutavad

menetluse peatamise vajalikkust seonduvalt Annukse kinnistu piiride kindlaks määramisega.

Annukse kinnistuga piirnevas osas ei ole teadaolevalt Kurru maaüksuse munitsipaalomandisse

andmist vaidlustatud. Asjaolu, et Annukse kinnistu omanik on Kurru maaüksuse

katastrimõõdistamise käigus toimunud piiride kättenäitamisel avaldanud, et ei nõustu piiridega

ning leiab, et Annukse maaüksus ulatub mereni, ei õigusta Kurru maaüksuse maakatastris

registreerimisega viivitamist. Tegelikult ei kajasta Annukse kinnistu omaniku selline väide mitte

erimeelsust kahe kinnistu vahelise piiri täpse kulgemise osas, vaid sisuliselt väidab ta sellega, et

munitsipaalomandisse antud maad ei ole olemas, kuna Annukse kinnistu ulatub merepiirini.

Asjaolu, kas munitsipaalomandisse antav maa on olemas ehk kas antud juhul Annukse kinnistu ja

mere

vahele

jääb

üldse

mingisugune

reformimata

riigimaa,

mida

on

võimalik

munitsipaalomandisse anda, tuli kindlaks teha maa munitsipaalomandisse andmise otsusega.

Kõnealuses otsuse aluseks on asjaolu, et Annukse kinnistu ei ulatu mereni, vaid koordinaatide järgi

identifitseeritavate katastriüksuse piiripunktide vahele jääva joone ja mere vahele jääb kinnisasja

moodustamist võimaldav maatükk. See asjaolu võib olla tuvastatud õigesti või valesti, ent selle

vaidlustamiseks oleks Annukse kinnistu omanikul tulnud vaidlustada maa munitsipaalomandisse

andmise korraldus. Kui asuda seisukohale, et Kurru maaüksuse registreerimise menetluses saab

katastripidaja asuda hindama seda, kas Annukse kinnistu ja mere vahele jääb üldse mingit maad

või mitte, tähendaks see sisuliselt seda, et maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tegemisel

tähtsust omav asjaolu (reformimata riigimaa olemasolu) tuvastatakse alles pärast maa

munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Selline käsitlus oleks ebaloogiline ja võtaks maa

munitsipaalomandisse andmise otsuselt haldusaktile iseloomuliku õigusjõu. Seeläbi lükkuks maa

munitsipaalomandisse andmisel vastutus selle eest, et munitsipaalomandisse antav maa ei ole

juba kellegi teise oma, põhjendamatult selle otsuse tegijalt katastripidajale. Sellises olukorras,

nagu käesoleval juhul, ei ole Annukse kinnistu piiridega seonduva erimeelsuse kontekstis vajalik

Kurru maaüksuse registreerimise menetluse peatamine, vaid kuivõrd nii Annukse katastriüksus

kui Kurru maaüksus on moodustatud katastrimõõdistamise teel ehk defineeritud läbi

koordinaatidega iseloomustatud piiripunktide, siis saab katastripidaja kontrollida, kas katastris

registreeritud Annukse katastriüksuse piiriandmeid (koordinaate) ja Kurru maaüksuse

mõõdistamisel paika pandud piiripunktide koordinaadid võimaldavad Kurru maaüksuse n-ö

mahutada Annukse kinnistu ja mere vahele. Kui jah, tuleb Kurru maaüksus registreerida ning

erimeelsused Annukse kinnitu omaniku ja maa munitsipaalomandisse andja või saaja vahel

lahendatakse edaspidi. Kui piiriandmed aga on omavahel sedavõrd vastuolus, et kande tegemine

ei ole võimalik, tuleb kande tegemisest keelduda MKatS § 8 lg 2 alusel. Mis puudutab vastustaja

väidet, et on eelnevalt on vaja läbi viia maakorraldusseaduse § 15 lg 5 sätestatud kinnisasja piiri

kindlaks tegemise menetlus, siis tuleb tähele panna, et see säte käsitleb kahe kinnisasja vahelise

piiri kulgemist, mis oma olemuselt eeldab kahe kinnisasja olemasolu. Kõnealune menetlus ei ole

ette nähtud munitsipaalomandisse antava maa piiride kindlaks määramiseks ja ühelgi juhul ei saa

maakorraldusseaduse § 15 lõikes 5 sätestatud menetluse tulemuseks olla tõdemus, et

munitsipaalomandisse antud maad Annukse kinnistu ja mere vahel reaalselt ei jäägi. Täpse piiri

kindlaks määramine võib toimuda vaidluse korral edaspidi, ent see ei takista Kurru maaüksuse

registreerimist, pigem on see maaüksuse registreerimine maakorraldusseaduse § 15 lg 5

sätestatud menetluse kohaldamise eelduseks, kuna vastasel korral ei ole Annukse kinnistu ja mere

vahelisel alal kahte kinnisasja, mille vahelist piiri selle sätte alusel üldse kindlaks määrata saaks.

19. Eeltoodust tulenevalt leian, et Kurru maaüksuse maakatastris registreerimise menetluse

peatamine oli põhjendatud ning kuna menetluse peatamise alus – nimelt käimasolev menetlus

haldusasja 3-20-1297 – ei ole ära langenud, tuleb nõue sellisel kujul, nagu see kaebuses esitatud

on, rahuldamata jätta. Kuivõrd aga teisena välja toodud asjaolu – erimeelsused Annukse kinnistu

piiride osas – minu hinnangul Kurru maaüksuse registreerimise menetluse peatamist ei õigusta,

tuleb kaebaja eesmärgi huvides (milleks on maaüksuse registreerimine võimalikult kiiresti)

rahuldada kaebus osaliselt, kohustades Maa-ametit kande või kande tegemisest keeldumise

otsuse tegemiseks 30 päeva jooksul haldusasjas 3-20-1297 lõpplahendi jõustumisest. Kui selle

tähtaja jooksul ilmneb mõni täiendav menetluse peatamise alus, tuleb vastustajal menetluse

peatamine kaalutlusõiguse alusel uuesti otsustada ning nõuetekohaseid põhjendusi sisaldavast

otsusest kaebajale teatada.

20. HkMS § 108 lg 1 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole antud juhul menetluskulude välja

mõistmist taotlenud. Kaebaja on kaebuses seda teinud, ent täpsustanud 2. juuni 2020

menetlusdokumendis, et Kuusalu vallal menetluskulud puuduvad. Seega menetluskulude välja

mõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte võimalikud kulud jäävad nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik