2-19-11672/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

19. juuni 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-11672

Tsiviilasi

A.A. i hagi B.B. i vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

994 eurot 2 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. märtsi 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.B. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. juuni 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): B.B. (isikukood XXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Henn Koduvere

Vastustaja (hageja): A.A. (isikukood XXX), esindaja Artjom

Novikov

RESOLUTSIOON

1. Jätta B.B. i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 31. märtsi 2020 otsus muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud B.B. i

kanda.

Rahuldada

A.A.

i

taotlus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks. Mõista B.B. ilt A.A. i kasuks välja

menetluskulu 720 eurot (käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 5. augustil 2019 Viru Maakohtule hagi B.B. i (kostja) vastu elatise

väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise 270 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates hagiavalduse

esitamise päevast kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hageja sündis 15. septembril 2008 hageja ema ja kostja kooselust. Hageja põlvnemine kostjast

on Viru Maakohtu 20. juuni 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-27423 tuvastatud.

Hagejat peab üleval hageja ema, kes peab lisaks hagejale üleval kahte alaealist last. Hageja ema

on lapsehoolduspuhkusel, tema sissetulek on 1010 eurot. Hageja emal on auto, kuid korterit ei

ole. Kostja ei ole alates hageja sünnist hageja kasvatamises ega ülalpidamises osalenud.

Hageja ülalpidamiskulud on keskmiselt 520 eurot kuus. See summa suureneb talveperioodil

seoses korteri küttekuludega. Statistilised andmed ei arvesta hageja tegelike vajadustega.

Ainuüksi peretoetuste maksmine ei ole elatise alla miinimummäära vähendamise alus.

Tulumaksu soodustus ei ole riiklik toetus, vaid tagab makstavate toetuste vähendamata jätmise

tulumaksuvaba miinimumi ületamisel.

Kostja vanglas viibimine ei ole elatise alla miinimummäära vähendamise alus. Vanglas on

loodud tingimused sissetuleku teenimiseks. Kostja sissetulek annab alust eeldada, et kostja

hoidus vanglas töötamisest kõrvale. Äriregistri andmetel kuulub kostjale 100%-line osalus

XXX OÜ-s. Kostja saab tulu XXX OÜ tegevusest.

Kostjal on lisaks hagejale üks alaealine laps, kellele ta on kohustatud ülalpidamist andma.

Kostja ei ole kohustatud andma ülalpidamist oma elukaaslasele ega tema alaealistele lastele.

PKS § 101 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätta kohaldamata PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus „Töötasu alammäära

kehtestamine“ alates 21. detsembri 2006 määrusest nr 273 osas, milles need sätestavad, et lapse

elatis ei või 2019 aastal ja edaspidi olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Kostja palus võtta rahvastikuregistrist välja hageja ema laste andmed.

Kostja palus jätta menetluskulud hageja või tema seadusliku esindaja kanda.

Hageja tegelikud keskmised ülalpidamiskulud on väiksemad, kui perekonnaseaduses sätestatud

elatise miinimummäära alussumma, so kuupalga alammäär. Hageja emal on peale hageja kaks

alaealist last. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013 aasta

uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (edaspidi

RAKE 2013 uuring) kohaselt on kolme lapsega pere lapse ülalpidamiskulud keskmiselt 223

eurot kuus ühe lapse kohta. Hageja on 11-aastane. RAKE 2013 uuringu kohaselt on 11 – 13

aastase lapse ülalpidamiskulu 220 eurot kuus. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutust, oli

hageja ülalpidamiskulu 2018 aastal 224 eurot kuus. Kostja peab kandma poole, so 112 eurot.

PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus „Töötasu alammäära kehtestamine“ on

põhiseadusega vastuolus osas, millega kehtestatakse ühelt vanemalt nõutava elatise

miinimummääraks 2019. aastal rohkem kui 112 eurot kuus. PKS § 101 lg 1 on vastuolus PS §-

s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega ja §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. PKS § 101 lg 1

ja Vabariigi Valitsuse määrus „Töötasu alammäära kehtestamine“ on vastuolus PS §-ga 113.

Hageja vajadused on osaliselt kaetud peretoetustega. Hageja ema saab esimese ja teise lapse

eest lapsetoetust 60 eurot, kokku 120 eurot, ning kolmanda lapse eest 100 eurot. Hageja ema

saab lasterikka pere toetust 300 eurot. Riik annab hageja 173 eurot 33 senti kuus.

Hageja

vajadused

on

osaliselt

kaetud

tulumaksutagastusega.

Hageja

ema

saab

tulumaksuseaduse § 231 lg 1 alusel laste arvel 2019. aastal tulumaksutagastuse 739 eurot

20 senti. Hageja sai sellest perioodil 5. august 2019 kuni 31. detsember 2019 kokku 100 eurot

59 senti, so 20 eurot 65 senti kuus.

Hageja ülalpidamiskulud 224 eurot kuus on perioodil 5. august 2019 kuni 31. detsember 2019

toetuste arvel kaetud 193 euro 98 sendi ulatuses kuus. Vanemad peavad kandma hageja

ülalpidamiskuludest 30 eurot 2 senti kuus. Kostja osa on sellest 15 eurot 1 sent kuus.

Kostja ei ole võimeline andma hagejale ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Kostja viibis kuni 1. novembrini 2019 vanglas. Vanglas viibimise ajal oli kostja keskmine

sissetulek 7 eurot 17 senti kuus. Pärast vanglast vabanemist on kostja sissetulek 450 eurot.

Kostja ei ole võimeline maksma hagejale elatist ja pidama samaaegselt üleval oma teisi alaealisi

lapsi. Kostjal on peale hageja kolm alaealist last, kellele ta on kohustatud ülalpidamist andma.

Kuigi rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on lisaks hagejale veel üks laps, on kostja abikaasa

kaks last kostja bioloogilised lapsed. Kostja elab abikaasa ja kolme alaealise lapsega ühise

perena ning toetab kõikide laste ülalpidamist vastavalt oma võimalustele.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 31. märtsi 2020 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest 5. augustil 2019 kuni hageja täisealiseks

saamiseni 150 eurot kuus. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistada PKS § 101 lg 1

ja kõik Vabariigi Valitsuse määrused „Töötasu alammäära kehtestamine“ alates

21. detsembri 2006 määrusest nr 273 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles need näevad

ette, et lapse elatis ei või 2019. aastal ja edaspidi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus jättis rahuldamata kostja 10. märtsi 2020 vastuväite

kohtu tegevuse peale. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jättis kostja

esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda.

Igakuine elatis ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära.

Hageja on kostja alaealine laps. Hageja elab koos emaga. Kostja elab eraldi. Kostja ei ole

hagejale elatist maksnud. Hagejal on kostja vastu PKS §-dest 96-100 tulenevalt nõue

ülalpidamise saamiseks. Hageja saab PKS § 100 lõigete 1 ja 2 järgi nõuda ülalpidamist eelkõige

raha perioodilise maksete ehk elatisena.

Elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse

vajadusi tõendada. PKS § 101 lg 1 järgi tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi

vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.

Vanem ei vabane PKS § 102 lg 2 järgi alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda

ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1

sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostja viibis vanglas. Viru Vangla 30. oktoobri 2019 vastusest ei tulene, et vanglal ei olnud

võimalust pakkuda kostjale tasuvamat tööd, kuigi kostja oli selleks soovi avaldanud. Tahtlikult

toimepandud süüteo eest vanglas viibimine, ei ole kostja elatise maksmisest vabastamise alus.

Kostja on vanglast vabanenud. Kostja sissetulek on 400 – 450 eurot kuus. Tegemist ei ole

ametliku sissetulekuga. Kostja töötab 3-4 päeva nädalas. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu

kostjale kinnisasju. Kostja nimele on registreeritud 1994 aasta sõiduk, millele on seatud

keelumärge. Kostja on juhatuse liige XXX OÜ-s. Osaühing on asutatud sissemakset tegemata.

Osaühingul on deklaratsioonid ja majandusaasta aruanded esitamata.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab kohustust teha kõik endast olenev, et

leida vastav töö ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kostjal ei ole tervislikust seisundist

tulenevaid või muid piirangud, mis ei võimaldaks tal töötada suurema koormusega kui 3-4

päeva nädalas. Arvestades Ida-Virumaa majanduslikku ja tööturu olukorda, on kostja võimeline

teenima vähemalt miinimumtöötasu. Juhatuse liikme staatusest tagasiastumise korral, on kostjal

võimalik võtta end Eesti Töötukassas arvele ja saada osa kõigist tööpakkumistest.

Miinimumtöötasust ei jätku siiski kostja enda ülalpidamiseks ja hagejale miinimummääras

elatise tasumiseks. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine

laps. Kostja on kohustatud talle ülalpidamist andma. Kostja väitel on tema abikaasa teised

lapsed ka kostja lapsed, kuid kostja ei esitanud selle kohta tõendeid. Kostja ei ole kohustatud

oma abikaasa lastele ülalpidamist andma. Kostjalt hageja kasuks elatise miinimummääras

väljamõistmisel osutuks kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja.

Varaliste vahendite ühetaoline kasutamine PKS § 102 lg 2 mõttes ei tähenda, et kohustatud

isiku sissetulek tuleks jagada kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel võrdselt. Täisealise

isiku vajadused on eelduslikult suuremad kui alaealisel lapsel. Hageja ülalpidamisse peavad

panustama mõlemad vanemad. Riik maksab alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite

hulka, mida saab tema ülalpidamiseks kasutada.

Vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Hageja väitel on tema

kulud 520 eurot kuus. Kohus tegi hagejale ettepaneku kulude tõendamiseks, kuid hageja ei

esitanud tõendeid. Hageja kulud, va kommunaalkulud, on siiski eluliselt usutavad ja mõistlikud.

Kuna hagejaga elavad koos tema ema, ema elukaaslane ning õde ja vend, tuleks

kommunaalkulud jagada viieks.

Hageja ema on lapsehoolduspuhkusel. Hageja ema sissetulek on praegu vanemahüvitis ja

peretoetus (423 + 520). Hageja ema kontole tehakse sularaha sissemakseid, sinna laekub

kohtutäiturilt 270 eurot kuus. Hageja emale kuulub sõiduauto, mis on perekonna igapäevases

kasutuses. Hageja emale ei kuulu kinnisvara. Arvestades hageja ema sissetulekut ning asjaolu,

et hageja emal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last, ei ole hageja emal võimalik anda

hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

Hageja mõlema vanema sissetulekud ei võimalda neil pidada hagejat üleval elatise

miinimumsumma ulatuses. Hageja vanemate sissetulek määrab laste tavalise elulaadi.

Säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu.

2013 novembris avaldatud RAKE uuringu kohaselt oli aastail 2010-2012 keskmine

ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uuringu p 7.3 kohaselt tuleks 2012 aasta seisuga

arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra.

Statistikaameti kodulehekülje andmetel oli perioodil 2012 (IV kvartal) kuni 2018 (IV kvartal)

tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Keskmine ülalpidamiskulu oli 2018 aasta IV kvartali seisuga

seega 307 eurot. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) oli tarbijahinnaindeksi muutus

12,1%. Keskmiseks ülalpidamiskulu oli 2019. aastal 314 eurot. Justiitsministeeriumi

9. märtsi 2020 uuringust nähtub, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta on

2019 aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194 eurot kuus

(võrdlevanalüüsi meetod).

Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja ei esitanud vajaduste kohta tõendeid, tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista elatis 150 eurot kuus. Sellega on hageja igapäevased mõistlikud

vajadused rahuldatud ja hageja arenguks piisavad vahendid tagatud, kui hageja ema panustab

vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses ning hageja saab

riiklikke toetusi. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik

säilitada enda minimaalselt elustandardit.

Elatise suuruse määramisel ei ole maksuvaba tuluga arvestamine põhjendatud. Põhiseaduse

järgi on seadusandjal õigus määrata, kes peavad maksu, sh tulumaksu, maksma. Kui

seadusandja on otsustanud, et isikud peavad maksma maksu nende teenitud tulult, ei pea ta

andma isikule tulumaksusoodustusi. Täiendava maksuvaba tulu maha arvamine on seotud

esmajoones perekonna struktuuri ja laste arvuga. Nimetatud meede on riiklik maksukulu vorm

perekondade toetamiseks. Tulumaksu soodustuse võimaldamisel ei ole seadusandja seotud

teistes seadustes toodud definitsioonide ega eesmärkidega. Riikliku peretoetuste seaduse ja

perekonnaseaduse eesmärk ja reguleerimisala on teine.

PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määrus nr 139 töötasu alammäära

kohta on põhiseadusega kooskõlas (vt ka Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas 2-15-

15909). PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid kohtul on PKS § 102 lg 2 kohaselt võimalus

mõjuval põhjusel vähendada elatist alla miinimummäära. Kuna kohtul on võimalik mõista elatis

välja alla miinimummäära juhul, kui pool tõendab mõjuva põhjuse, ei ole elatise

miinimummäära sätted põhiseadusega vastuolus.

Kostja esitas vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda

hagejalt välja tõendid hageja tegelike vajaduste kohta. PKS § 101 lg 1 järgi tuleb eeldada, et

lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne

elatise miinimummäär ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada.

Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema

elatise. Kohus tegi hagejale ettepaneku kulutuste tõendamiseks. Hageja esitas kulude nimekirja.

Hageja ei esitanud kulutuste kohta tõendeid. Kohus hindas hageja kulusid. Arvestades, et

Justiitsministeeriumi 9. märtsi 2020 uuringust tulenevalt on lapse minimaalne ülalpidamiskulu

ühe vanema kohta 2019. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194

eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod), ei ole hageja kulud, va kommunaalkulud, põhjendamatud

ega ülepaisutatud. Kostja vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest

5. augustil 2019 kuni kostja vanglast vabanemiseni 12. detsembril 2019 ning alates

13. detsembrist 2019 suuremas summas kui 75 eurot 7 senti kuus. Kostja palub teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis alates 13. detsembrist 2019 summas 75 eurot

7 senti kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud

hageja kanda.

Kostja palub võtta asja materjalide juurde Viru Vangla 18. detsembri 2019 kirja. Kostja soovib

kirjaga tõendada, et kostja soovis vanglas suuremat sissetulekut teenida, kuid tal ei olnud selleks

võimalust. Vanglas viibitud aja eest elatise maksmisest vabastamise aluseks on asjaolu, et

kostja ei saanud sel ajal sissetulekut teenida ja kostjal ei olnud seetõttu võimalik elatist maksta.

Kostja sissetulek oli vanglas 7 eurot 17 senti kuus.

Maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et vanglas

sissetuleku teenimise võimatuse kohta esitatud tõend on ekslik. Kostja lisas kohtusse saadetud

seisukohtadele ekslikult Viru Vangla 18. detsembri 2019 vastuse asemel hoopis Viru Vangla

30. oktoobri 2019 vastuse. Kohus oleks pidanud juhtima sellele kostja tähelepanu. Viru Vangla

18. detsembri 2019 kirja esitamisel oleks olnud väide, et kostjal ei olnud võimalik vanglas

sissetulekut teenida, tõendatud. Selgitamiskohustuse ja võrdsuse põhimõtte rikkumine,

üllatuslik toimimine ja TsMS § 238 rikkumine tõid kaasa vale kohtuotsuse.

Maakohus ei arvestanud paljulapselise pere kulude mastaabisäästu. Hageja peres on kolm

alaealist last. RAKE 2013 uuringu kohaselt oli 2012 aastal kolme lapsega peres ühe lapse

ülalpidamiskulu keskmiselt 223 eurot kuus ühe lapse kohta. Maakohus võttis lapse vajaduste

hindamisel aluseks RAKE 2013 uuringus näidatud üldise keskmise ülalpidamiskulu ühele

lapsele 280 eurot kuus. Kui järgida maakohtu arvutuskäiku, oleks 2019. aasta jaanuari seisuga

hageja keskmiseks ülalpidamiskuluks 250 eurot kuus.

Maakohus lähtus valest tarbijahinnaindeksi väärtusest ja võttis alusetult arvesse 2012. aasta

tarbijahinnaindeksi muutuse. RAKE 2013 uuringus on laste ülalpidamiskulud esitatud 2012

aasta seisuga. Arvesse saab seega võtta tarbijahinnaindeksid alates 2013. aasta indeksist.

Maakohus võttis alusetult arvesse tarbijahinnaindeksi kõikide kaubagruppide keskmise

muutuse (12,1 %). Lapse vajalike ülalpidamiskulude väljaselgitamiseks ei peaks võtma arvesse

alkoholi ja tubakatoodete hindu ega nende muutust.

Kohus luges põhjendamatult hageja ülalpidamiskulu suuruseks 428 eurot kuus. RAKE 2013

uuringu alusel on 2019. aasta jaanuari seisuga hageja keskmine ülalpidamiskulu 236 eurot kuus.

Justiitsministeeriumi 9. märtsi 2020 teate kohaselt oli lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe

vanema kohta 2019. aasta lõpus kas 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 194 eurot

kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Hageja põhjendatud kulud saavad olla 344 eurot kuus.

Kohus jagas tõendamiskoormise valesti. Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib

välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Tõendamise koormis pöördub ümber, kui

tõendada tuleb asjaolu, mis on teise poole kontrolli all. Kuna kostjal ei ole objektiivselt võimalik

hageja kulude kohta tõendeid esitada, peab hageja tõendama suuremate vajaduste olemasolu.

Kostja põhistas ja tõendas, et hageja vajadused ei ületa 344 eurot kuus. Hageja pidi seega

tõendama, et tema vajadused on suuremad. Kuna hageja ei tõendeid ei esitanud, pidi kohus

lähtuma sellest, et hageja vajadused ei ületa 344 eurot kuus. Kohus toimis hageja vajaduste

tõendatuks lugemisel üllatuslikult, kuna kujundas hageja poolt välja pakutud summade alusel

ise tõendi hageja vajaduste kohta.

Kohus ei arvestanud riigi poolt makstavate toetustega. Kohtu seisukoht, et lapsevanemad

katavad võrdsetes osades lapse ülalpidamise kulud ja riigi toetused saab lapsega koos elav

vanem, ei ole õige. Toetuste saamine on elatise vähendamise alus. Kui toetus katab kõik lapse

vajadused, võib see olla mõjuvaks põhjuseks elatise välja mõistmata jätmiseks.

Kohtu seisukoht elatise määramisel tulumaksutagastuse arvesse võtmata jätmise kohta ei ole

õige. Seadusandja õigus määrata, kes ja kui palju peab maksma tulumaksu, ei muuda

tulumaksutagastuse eesmärki, so toetada laste ülalpidamist laste ülalpidamiseks kohustatud

isikute toetamise kaudu. Tulumaksuseaduse § 231 pealkiri ja sisu sätestavad, et täiendava

maksuvaba tulu puhul on tegemist üksnes laste ülalpidamist toetava meetmega. Kuna lapsest

lahus elav vanem on kohustatud lapse ülalpidamiskulusid kandma, on ta õigustatud saama lapse

ülalpidamiskulude kandmisel tuge kõikidest allikatest, mille riik on selleks loonud.

Riik maksab perehüvitiste seaduse § 17 ja 21 alusel hageja ülalpidamiseks 173 eurot 33 senti

kuus. Hageja ema saab tulumakseseaduse alusel 2020. aastal laste arvust sõltuva rahalise

soodustuse (tulumaksutagastuse) 2019. aasta arvel 739 eurot 20 senti, sh hageja eest 246 eurot

40 senti, so 20 eurot 53 senti, kuus. Kohus sai alates kostja vanglast vabanemisest kostjalt elatise

välja mõista seega maksimaalselt summas 75 eurot 7 senti kuus.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsus on vaidlustatavas osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei kohaldanud

kostja poolt viidatud norme valesti. Kohus hindas vaidlustatavas osas kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Viru Vangla 18. detsembri 2019 kirja asja materjalide juurde võtmine ei ole põhjendatud. See,

et kostja esitas kohtule ekslikult vale dokumendi, ei ole kohtu poolne menetlusõiguse normi

rikkumine. Hageja juhtis 23. jaanuari 2020 seisukohas kostja tähelepanu, et kostja poolt

3. jaanuari 2020 seisukohale lisatud tõendist ei tulene, et vanglal ei olnud võimalust pakkuda

kostjale tasuvamat tööd. Kostjal oli võimalus tuvastada, millise dokumendi ta kohtule esitas.

Viru Vangla 18. detsembri 2019 kiri ei ole elatise vähendamise alus. Vanemal on kohustus

hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem peab

täitma lapse ülalpidamise kohustust eelkõige oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku

puudumisel muu vara arvel. Asjaolu, et kostja viibis vanglas tahtlikult toimepandud süüteo eest,

ei ole aluseks kostja elatise maksmise kohustusest vabastamiseks.

Kostja väitel on tal mitteametlik sissetulek. Kostja tööandja ei maksa kostja palgalt makse,

põhjendatud on eeldada, et kostja tulu on suurem. Äriregistri andmetel kuulub kostjale 100%

osalus XXX OÜ-s. Kostja saab seega tulu ka XXX OÜ tegevusest.

Peretoetuste maksmise tõttu ei saa elatist vähendada alla 150 euro kuus, kuna see rikuks PKS

ja põhiseaduse sätteid. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks

koostoimes muude asjaoludega.

Tulumaksu soodustust ei saa võtta arvesse elatise väljamõistmisel, kuna tegemist ei ole riikliku

toetuse, vaid vahendiga, mis tagab makstavate toetuste vähendamata jätmise tulumaksuvaba

miinimumi ületamisel.

Hageja kulud on 520 eurot kuus. Hageja kulud on mõistlikud ja eluliselt usutavad. Neid ei ole

vaja tõendada, kuna hageja nõuab elatist miinimummääras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

7. Hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras (PKS § 101 lg 1). Maakohus rahuldas

hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest, so

5. augustist 2019, kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 150 eurot kuus. Maakohtu otsust

ei ole hagi rahuldamata jätmise osas vaidlustatud. Maakohtu otsus on selles osas

TsMS § 651 lg 1 ja § 456 lg 2 p 1 alusel seega jõustunud.

8. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Igakuine elatis ei

või üldjuhul PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause

järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on

sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas

asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva

põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

9. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu

26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja väidab, et lapse kulud on (nt mastaabisäästu tõttu) väiksemad

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, peab kostja seda tõendama (vt

nt Riigikohtu 7. veebruari 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Ekslik on kostja

seisukoht, mille kohaselt pöördub tõendamiskoormis ümber, kuna tal ei ole võimalik negatiivset

asjaolu

tõendada.

Vastupidisel

juhul

muutuksid

Riigikohtu

poolt

antud

juhised

tõendamiskoormise jaotumise kohta elatise asjades sisutühjaks.

10. Hageja väitel on hageja kulud kommunaalkulud 115 eurot, jalgpallikooli treeningute kulu

15 eurot, toidukulud 200 eurot, koolitarvete kulu 15 eurot, koolitoidu kulu 30 eurot kuus, kooli

sõitmise kulu 30 eurot, riiete kulu 60 eurot, mänguasjade kulu 20 eurot, ravimite kulu 15 eurot,

taskuraha kulu 20 eurot, kokku 520 eurot kuus. Kostja hinnangul on hageja kulud väiksemad,

maksimaalselt 344 eurot kuus. Kostja on lähtunud hageja kulude arvutamisel statistilistest

andmetest ja keskmise lapse kuludest, mitte hageja tegelikest kuludest. Hageja kulude

hindamisel tuleb lähtuda hagejast ja tema vajadusest, mitte keskmise lapse vajadustest.

Maakohus luges hageja kommunaalkuludest põhjendatuks viiendiku. Pooled ei väida, et need

oleksid suuremad. Ringkonnakohus saab TsMS § 651 lg 1 järgi seega lähtuda, et hageja

kommunaalkulud on 23 eurot. Kommunaalkulud summas 23 eurot ühe inimese kohta ei ole

ilmselgelt ebamõistlikud.

Treeningute, koolitoidu, ravimite ja taskuraha kulu on seotud hageja isikuga. Need ei vähene

seetõttu, et hageja elab koos õe/vennaga. Kostja ei esitanud tõendeid, millest võiks järeldada,

et treeningute ja koolitoidu kulu on hageja poolt väidetust väiksem. Kostja ei toonud välja

hageja terviseseisundit puudutavaid asjaolusid, mis võiksid viidata ravimite vajaduse

puudumisele, ega esitanud vastavaid tõendeid. Kostja ei toonud välja ka asjaolusid, millest

tulenevalt tal kui hageja vanemal ei olnud võimalik neid tõendeid esitada. Hageja treeningute,

koolitoidu, ravimite ja taskuraha kulud on mõistlikud ja põhjendatud.

Koolitarvete, kooli sõitmise, riiete ja mänguasjade kulu võib põhimõtteliselt olla

mastaabisäästu tõttu väiksem. Samas ainuüksi sellest, et hageja elab koos õe või vennaga ei saa

siiski järeldada, et hageja saab kasutada nende asju ning hageja kulud on selle võrra väiksemad.

Kostja ei ole välja toonud, et hageja õde või vend käiks samas koolis ja ligilähedases

klassiastmes, kus hageja käib. Kohtul ei ole seega alust arvata, et hageja koolitarvete ja kooli

sõitmise kulud võiksid olla selle võrra väiksemad, et hageja saab kasutada koolitarbeid ning

lapsi saab ühiselt kooli viia. Kostja ei toonud välja ka asjaolusid, mille põhjal võiks pidada kooli

sõitmise kulusid ebamõistlikult suureks, nt hageja kodu ja kooli vahelist kaugust ega selle

läbimise alternatiivseid viise ja nende maksumust. Kostja ei märkinud, kui vanad on hageja õde

või vend. Suure vanusevahega ja erinevast soost lapsed ei saa kanda samu riideid ning nad ei

mängi ka samade mänguasjadega. Vanim laps ei saa reeglina kanda endast nooremate riideid,

kuivõrd need on talle ilmselt väikesed. Hageja koolitarvete, kooli sõitmise, riiete ja

mänguasjade kulu ei saa kostja poolt välja toodud asjaoludel mastaabisäästu tõttu vähendada.

Tegemist on mõistlike ja põhjendatud kuludega.

Toidukulu saab olla mastaabisäästu tõttu väiksem. Hageja poolt välja toodud toidukulu ei ole

aga ka mastaabisäästu arvestades ebamõistlik. Hageja toidukulu moodustab ligikaudu 34%

kulust, mille seadusandja on PKS § 101 lg 1 järgi pidanud alaealise lapse ülalpidamiseks

mõistlikuks. Toit on eluaseme ja riiete kõrval üks suurimaid lapse ülalpidamise kulu allikaid.

Hageja toidukulu 200 eurot kuus ei ole seega ebaproportsionaalselt suur. Hageja vajadused on

kokku seega 428 eurot kuus.

11. Kostja väitel on tema sissetulek 450 eurot kuus. Hageja väide, et kuna kostja ei tööta

ametlikult, on tema sissetulek suurem, ei ole tõendatud. Asjaolu, et äriregistri andmetel kuulub

kostjale 100%-line osalus XXX OÜ-s, ei tähenda, et kostja saaks osaühingust tulu. Maakohus

tuvastas, et tegemist on sissemakseta asutatud osaühinguga, mis ei ole esitanud deklaratsioone

ega majandusaasta aruandeid. Osaühingust tulu saamine ei ole tõendatud.

Kostja ei vaidlusta maakohtu järeldust selle kohta, et ta oli pärast vanglast vabanemist

võimeline teenima töötasu vähemalt alampalga ulatuses. Töötasu alammäär oli Vabariigi

Valitsuse 13. detsembri 2018. a määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi

2019. aastal 540 eurot. Töötasu alammäär on Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määruse

nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi 2020. aastal 584 eurot. Kostja oli seega

võimeline teenima 2019. aastal sissetuleku summas 516 eurot 45 senti (neto) ja on 2020. aastal

550 eurot 38 senti (neto).

Kostja väitel ei saanud ta 2019. aastal vanglas viibimise ajal sissetulekut teenida, kuna seal ei

olnud tööd. Vanem peab täitma lapse ülalpidamise kohustust eelkõige oma sissetulekute arvel,

piisava sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest

tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest

üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu

24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Vanem ei vabane lapse

ülalpidamisekohustusest ning sellest tulenevalt sissetuleku teenimise kohustusest ka põhjusel,

et ta ei saa vanglas viibimise tõttu sissetulekut teenida. Kostja lõi kuriteo toimepanemisega

olukorra, kus ta viibis vanglas ega saanud seetõttu sissetulekut. Kostjal oli seega võimalik

vältida vanglas viibimisest tingitud piiranguid sissetuleku teenimiseks. Asjaolu, et kostja ei

saanud vanglas viibimise tõttu sissetulekut teenida, ei vabasta kostjat hageja ülalpidamise ega

sellest tulenevast sissetuleku teenimise kohustusest. Kostja ei toonud välja ühtegi asjaolu, miks

ta ei oleks saanud juhul, kui ta oleks vanglas viibimise asemel samal ajavahemikul vabaduses

olnud, teenida vähemalt miinimumtöötasu. Kostjal oli hageja ülalpidamiskohustuse täitmisest

ja sellega kaasnevast sissetuleku teenimise kohutusest tulenevalt seega ka vanglas viibimise

ajal kohustus teenida sissetulekut miinimumtöötasu ulatuses. Kuna kostja ei saanud vanglas

viibimise ajal oma kohustust täita, tuleb tal seda teha tagantjärele.

12. Isegi juhul, kus kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane ta oma alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul peab kostja PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanema kohustus

kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb

aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et

vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks

(vt Riigikohtu 19. oktoobri 2015 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Vanemal tuleb

kasutada tema käsutuses olevat raha selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt

sarnane elatustase. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema, kui ka lapse

minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot

kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas

proportsioonis (Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;

9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4).

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps.

Kostja ei ole tõendanud, et ta on PKS § 84 lg 1 mõttes oma abikaasa kahe teise lapse isa. Kostja

ei ole PKS § 96 järgi seega kohustatud andma oma abikaasa kahele lapsele ülalpidamist. See,

et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, on aluseks elatise vähendamisele alla

seaduses sätestatud alammäära juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste

ebavõrdse olukorra (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11).

Kostja ei selgitanud, millised on kostja teise lapse vajadused ja millises ulatuses kostja osaleb

nende rahuldamises (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Pooled

ei vaidle samas selle üle, et kostja osaleb oma teise lapse ülalpidamises. Kostja teise lapse kulud

olid PKS § 101 lõikes 1 järgi 2019. aastal eelduslikult 540 eurot ja on 2020. aastal 584 eurot.

Kostja kannab oma teise lapse vajadustest PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult vähemalt poole.

14. Kostja ei ole välja toonud enda kulude suurust ega esitanud nende kohta tõendeid. Vanglas

viibimisel ajal oli kostjale eluase, toit ja riided tagatud (tl 69, pöördel). Kostja pidi sel ajal siiski

oma teist last üleval pidama. Pärast vanglast vabanemist tekkisid kostjal täiendavad kulud, ent

kostja kulud ja tema panus oma teise lapse ülalpidamiseks ei saanud siiski olla suuremad kui

kostja tegelik sissetulek. Kostja kulud enda ja oma teise lapse ülalpidamiseks olid ajal, mil

kostja viibis 2019. aastal vanglas, seega maksimaalselt 270 eurot, ning pärast vanglast

vabanemist 450 eurot.

15. Ringkonnakohus leiab, arvestades kostja osa laste kuludest, kostja kulusid ning asjaolu, et

kostja on võimeline teenima sissetulekut vähemalt miinimumtöötasu ulatuses, et kostja saab

maksta hagejale elatist vähemalt 150 eurot kuus.

16. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, et kohus võib PKS § 101 lõikes 1 sätestatud

miinimummääras väljamõistetavat elatist vähendada üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud

lapsel on õigus saada peretoetusi. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla

miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva

varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast

väiksemad) (vt Riigikohtu 28. märts 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Peretoetuste

eesmärgiks on PHS § 15 kohaselt tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja

õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine. Peretoetuste eesmärk ei ole asendada vanema

ülalpidamiskohustust, vaid hüvitada laste kulud üksnes osaliselt. Peretoetuste maksmise fakt ei

ole seega aluseks vähendada kostja poolt tasumisele kuuluvat elatist alla summa, mida kostja

on oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline hagejale maksma. Hageja vajadused, mida

kostja ei suuda oma varalisest seisundist tulenevalt katta, on võimalik hüvitada peretoetuste

abil. Kuna kostja on oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline maksma hagejale elatist

150 eurot, ei ole peretoetuste maksmise fakt aluseks elatise kostjalt nimetatud summast

väiksemas summas väljamõistmiseks.

17. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostja ei ole toonud välja asjaolusid, millest

nähtuks, et hageja oleks hageja ema teine või kolmas laps, kelle tõttu tekiks hageja emal

TuMS § 231 lg 1 alusel täiendava maksuvaba tulu maha arvamise õigus. Kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava elatise vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et hageja emal on lisaks hagejale

veel lapsi, kelle tõttu tekib hageja emal täiendava maksuvaba tulu maha arvamise õigus.

Maakohus tuvastas, et hageja ema sissetulek on vanemahüvitis 423 eurot ja peretoetused

520 eurot. Hageja ema konto väljavõttelt nähtub, et hageja ema saab vanemahüvitist ja

peretoetusi juba alates maist 2019. Hageja ema kontole laekub iga kuu kohtutäiturilt makse

summas 270 eurot kuus. Vanemahüvitis on TuMS § 19 lg 2 alusel tulumaksuga maksustatav.

Peretoetused ei ole TuMS 19 lg 3 p 3 järgi tulumaksuga maksustatavad. Hageja ema kontole

kohtutäiturilt laekuv makse võib olla elatis. Kui tegemist on elatisega, ei ole see TuMS § 19 lg

3 p 11 alusel tulumaksuga maksustatav. Kostja ei ole välja toonud, et hageja ema saaks muud

tulu, mis kuuluks tulumaksuga maksustamisele. Hageja ema tulumaksuga maksustav tulu ei ole

seega nii suur, et tal oleks lisaks TuMS §-s 23 sätestatud maksuvaba tulu määrale võimalik

saada tulumaksu tagasi ka TuMS § 231 lõikes 1 sätestatud täiendava tulumaksuvabastuse alusel.

See, et hageja emal on õigus arvata maksustamisperioodi tulust maha täiendav maksuvaba tulu,

et tähenda, et hageja ema saab tulumaksu tagasi ja saab selle arvel hageja kulusid kanda.

18. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja kostja ei ole menetluskulude

jaotust vaidlustanud, jätab ringkonnakohus maakohtus kantud menetluskulude jaotuse

muutmata.

19. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu ringkonnakohtu menetluses

lepingulise esindaja kulu 720 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus mõistab TsMS § 175 lg 1

järgi lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades tsiviilasja

keerukust ja mahtu, on hageja esindaja ajakulu kuus tundi põhjendatud. Hageja esindaja

tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Hageja esindaja tunnitasu on põhjendatud. Hageja kinnitas, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Hageja menetluskulud tuleb TsMS § 174 lg 10 järgi hüvitada seega

käibemaksuga. Hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud summas 720 eurot [(100

eurot x 6 tundi) + käibemaks 20%].

Maakohus andis kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostja

ei pea riigi õigusabi tasu ja kulusid Eesti Vabariigile seega hüvitama.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke