2-18-5804/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19. juuni 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-5804

Tsiviilasi

Osaühingu MAIMIKK hagi Hüpoteeklaen AS-i vastu

nõude tunnustamiseks OÜ R-Play (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 23. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu MAIMIKK apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Osaühing MAIMIKK (registrikood

10622665), lepinguline esindaja advokaat Andres Past

Kostja (vastustaja): Hüpoteeklaen AS (registrikood

11663703), lepingulised esindajad advokaadid Priit

Palmiste ja Stig Hendrikson

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kostja 1. juuni 2020 taotlus täiendavate dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks ja võtta viidatud kuupäeva menetlusdokumendi lisad toimikusse.

2. Harju Maakohtu 23. veebruari 2020 otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4–10).

Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon (punktid 1–3) muutmata, aga muuta

selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktile 12.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud

apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv, mille tagastamiseks võib hageja esitada

taotluse kohtule, kelle menetluses asi viimati oli.

5. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing MAIMIKK (hageja) esitas 13. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi

Hüpoteeklaen AS-i (kostja) vastu nõude tunnustamiseks R-Play OÜ (pankrotis, edaspidi:

võlgnik) pankrotimenetluses.

1.1. Hageja tõi esile, et Harju Maakohus kuulutas 12. detsembri 2017 määrusega tsiviilasjas

nr 2-17-16745 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Hageja esitas pankroti-

haldurile nõudeavalduse, mille kohaselt tal on võlgniku vastu nõue 435 550,95 eurot. Nõuete

kaitsmise koosolek toimus 13. märtsil 2018 ja kostja esitas nõudele täies ulatuses vastuväite.

1.2. Hageja nõue tuleneb järgmistest lepingutest:

-

12. aprillil 2017 sõlmisid hageja ja MM (edaspidi: laenusaaja) laenulepingu, mille

alusel laenas hageja laenusaajale 90 000 eurot tähtajaga kuni 1. maini 2017,

intressimääraga 12% aastas (edaspidi: laenuleping I). Viivise määraks lepiti 0,5%

päevas. Samal päeval sõlmisid hageja ja võlgnik käenduslepingu, millega võlgnik

käendas laenulepingust I tulenevaid laenusaaja kohustusi (edaspidi: käendusleping I).

Võlgnik laenu ei tagastanud ja intressi ei maksnud. Hageja nõuab nende lepingute

alusel 191 303,08 eurot (põhivõlg 90 000 eurot, intress ajavahemiku 12. aprill –

1. mai 2017 eest 503,08 eurot ja viivis ajavahemiku 2. mai 2017 – 12. detsember 2017

(224 pv) eest 100 800 eurot);

-

14. augustil 2017 sõlmisid samad pooled sarnastel tingimustel laenu- ja käendus-

lepingud (edaspidi: laenuleping II, käendusleping II). Laenusumma oli 115 000 eurot,

tagastamise tähtpäev 1. september 2017 ja intressimäär 15%. Ka need kohustused on

täitmata ja hageja nõue on 173 925,68 eurot (põhivõlg 115 000 eurot, intress aja-

vahemiku 14. august – 1. september 2017 eest 850,68 eurot ja viivis ajavahemiku

2. september – 12. detsember 2017 (101 pv) eest 58 075 eurot);

-

28. novembril 2017 sõlmisid samad pooled sarnastel tingimustel laenu- ja

käenduslepingud (edaspidi: laenuleping III, käendusleping III). Laenusumma oli nüüd

70 000 eurot, tagastamise tähtaeg 18 kuud ja intressimäär 12%. Nõue nende lepingute

alusel on 70 322,19 eurot (põhivõlg 70 000 eurot ja intress ajavahemiku 28. november

– 12. detsember 2017 eest 322,19 eurot).

1.3. Võlgnik käendajana vastutab käenduslepingute I–III alusel eelmises alapunktis loetletud

kohustuste täitmise eest. Hageja palus tunnustada nõuet võlgniku pankrotimenetluses pankroti-

seaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud (II järgu) nõudena summas 435 550,95 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1. Hageja ei oleks tohtinud laenusaja kui tarbijaga laenulepinguid I–III sõlmida, sest hagejal

puudub krediidiandja tegevusluba. Lepingud on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi-

lepingud. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) tähenduses on krediidiandja

ettevõtja, kelle majandus- või kutsetegevuseks on tarbijale krediidi andmine. KAVS § 5 lg 4

kohaselt on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping tarbijakrediidileping võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 402 lg 2 tähenduses.

3 (8)

2.2. Vastavalt KAVS § 10 lg-le 1, peab krediidiandjana tegutsemiseks olema tegevusluba, mis

hagejal puudub ning seetõttu ei tohtinud hageja ka vastavaid lepinguid sõlmida. Ilma

tegevusloata tehtud tehingud on tühised. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi on

seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise

korral tuua kaasa tehingu tühisus. Seetõttu pole laenusaajal kohustust hageja ees ja samuti ei

pea ka võlgnik käenduslepingutest I–III tulenevaid kohustusi.

2.3. Laenulepingutest I–III tulenevad nõuded on lisaks tagatud hüpoteekidega. Hagejal on

võimalik realiseerida nõuete tagamiseks seatud hüpoteeke. Kuigi käesolevas asjas ei ole kostja

võlgnik, palub kostja, arvestada analoogia korras kostja vastuväiteid kui käendaja vastuväiteid

VÕS § 149 lg 1 ja 5 tähenduses. Juhul, kui kohus seda ei tee, palub kostja kohtul ex officio

korras tuvastada tehingute tühisus.

3. Maakohus rahuldas hagi 23. augusti 2018 otsusega. Kostja tugines 24. septembri 2018

apellatsioonkaebuses kokkuvõtvalt samadele väidetele nagu hagile vastates (eespool p 2 ja selle

alapunktid). Apellatsioonimenetluses tõi kostja 3. juuni 2019 teesides esile asjaolusid seoses

võlgniku pankrotiavalduse esitamise ja ajutise halduri määramisega. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 18. juuni 2019 otsusega (edaspidi: ringkonnakohtu eelmine otsus) maakohtu otsuse ja

saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis, et ta jätab kostja uued

väited tähelepanuta. Pooled ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud.

4. Asja uuel läbivaatamisel teatas hageja, et talle laekus 16. oktoobril 2019 kohtutäitur Arvi

Pink kontolt 313 212 eurot, mistõttu hageja loobus selles osas oma nõude tunnustamisest

võlgniku pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada nõuet summas 122 338,95 eurot. Kostja

järgis oma seniseid vastuväiteid ja märkis 20. detsembril 2019 maakohtule esitatud seisukoha

p-s 2.3, et ta jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

MAAKOHTU OTSUS

5. Asja uuel läbivaatamisel tegi maakohus tegi 23. veebruaril 2020 otsuse (vaidlustatud

otsus), millega:

-

võttis vastu hageja loobumise nõudest nõude summas 313 212 eurot tunnustamiseks

võlgniku pankrotimenetluses ja lõpetas selles osas menetluse;

-

rahuldas osaliselt hagi ja tunnustas hageja nõuet summas 52 016,76 eurot võlgniku

pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud järgus;

-

jättis menetluskuludest 88% hageja ja 12% kostja kanda;.

-

määras kindlaks poolte menetluskulude suurused ja tasaarvestas need summad, mille

tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4935,25 eurot ning kohustas hagejat

tasuma sellelt summalt viivist.

5.1. TsMS § 429 lg 1 alusel võttis maakohus vastu nõudest osalise loobumise. Seoses sellega

tuvastas maakohus, et laenulepingute tagatiseks olnud hüpoteegid on realiseeritud.

5.2. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena laenu- ja käenduslepingute I–III

sõlmimise, võlgniku pankroti väljakuulutamise, hageja nõudeavalduse esitamise ja kostja

vastuväite sellele nii nagu hageja need esile tõi (eespool p-d 1.1 ja 1.2). Viitega võlgniku

pankroti väljakuulutamise määrusele tuvastas maakohus lisaks, et võlgniku 8. novembri 2017

pankrotiavaldus võeti menetlusse 13. novembri 2017 määrusega ja sellega määrati ka ajutine

pankrotihaldur. PankrS § 106 lg 1 alusel tuleb kohtul otsustada hageja nõude tunnustamise üle.

5.3. Viidates Riigikohtu 16. oktoobri 2019 otsusele tsiviilasjas nr 2-18-9790 leidis maakohus,

et kuigi KAVS § 10 lg-st 1 tuleneb keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole tegevusluba,

siis ei ole selle sätte rikkumise tagajärg laenulepingu tühisus. Viidatud asjas oli vaidlus samade

poolte vahel samadest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise üle. Seetõttu pole edukas

kostja vastuväide laenulepingute I–III tühisuse kohta KAVS § 10 lg-st 1 rikkumise tõttu.

4 (8)

5.4. Käendusleping III on tühine, sest see sõlmiti pärast võlgniku ajutise halduri nimetamist.

Tõenditest ei nähtu, et võlgniku juhatuse liikmel (laenusaajal) oli käenduslepingu III

sõlmimiseks PankrS § 20 lg-s 1 sätestatud ajutise halduri nõusolek. Hageja pidi võlgniku

pankrotimenetlusest ja juhatuse liikme volituste puudumisest teadma, sest teade käsutuskeelu

kohta avaldatakse PankrS § 21 lg 1 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded ning saadetakse

PankrS § 21 lg 2 alusel ka Tartu Maakohtu registriosakonnale. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest

tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua

kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi

saabuda. PankrS § 20 sätestatud käsutuskeelu mõtteks on võtta võlgnikult pankrotivaraga

tehingute tegemise õigus.

5.5. Võlgniku jaoks puudus käenduslepingus III igasugune majanduslik sisu ja ta ei saanud

vastusooritust. Tegutsedes võlgniku nimel laenusaaja üksnes lisas kohustusi maksejõuetule

äriühingule. Sellega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb

õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning lg 2 kohaselt ei ole õiguste

teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on

kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 järgi võlasuhtele ei kohaldata seadusest,

tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.

Võlgniku tegevus käenduslepingu III sõlmimisel ei ole kooskõlas ausalt ja õiglaselt mõtlevate

inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega, mistõttu on leping heade kommetega vastuolu

tõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.

5.6. Käenduslepingul III tühisuse tõttu on selle alusel esitatud nõue õiguslikult põhjendamatu

ja hagiavaldus tuleb 70 322,19 euro ulatuses jätta rahuldamata. Laenlepingute ega käendus-

lepingute I ja II osas maakohus tühisuse aluseid ei tuvastanud.

5.7. Menetluskulud jaotamisel viitas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg-le 1, § 163 lg-le 1 ja § 168 lg-le 4. Hagist loobumisele vastavas osas jättis maakohus

kulud hageja kanda, sest kostja hageja nõuet ei rahuldanud. Võttes lisaks arvesse hagi

rahuldamise ulatust on kokku põhjendatud jätta 88% kuludest hageja kanda ja 12% kostja

kanda. Maakohus hindas poolte esindajate ajakulu ja tasumäärasid põhjendatuks. Lähtudes

menetluskulude jaotusest kujunes hagejale hüvitatavaks summaks 353,55 eurot ja kostjale

hüvitatavaks summaks 5288,50 eurot. TsMS § 445 lg 1 alusel tasaarvestas maakohus poolte

vastastikused nõuded ja mõistis tasaarvestuse tagajärjel hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud summas 4935,25 eurot. TsMS § 177 lg 4 ja kostja taotluse alusel märkis

maakohus, et sellelt summalt tuleb hagejal tasuda viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi osasummas

70 322,19 eurot rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja soovib hagi

tervikuna rahuldamist, st kokku 122 338,95 euro suuruse nõude tunnustamist. Kõik menetlus-

kulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis puudub lause selle kohta, millises ulatuses jäi hageja

nõue rahuldamata, st tema nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.

6.2. Kostja ei nõustu, et käendusleping III on tühine.

6.2.1. Maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja selgitamiskohustust ning tegi

üllatusliku otsuse rajades otsuse asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Kostja ei esitanud

õigeaegselt väidet, et võlgniku juhatuse liikmel pidi olema käsunduslepingu III sõlmimisel

ajutise pankrotihalduri luba. Kostja esitas sellise väite alles apellatsioonimenetluse teesides

3. juunil 2019, st hilinenult. Samas kostja ei põhjendanud väite nii hilist esitamist.

5 (8)

6.2.2. Käenduslepingu III sõlmimisel ei teadnud võlgniku juhatuse liige (laenusaaja) võlgniku

maksejõuetusest. Pankrot kuulutati välja ja vastavasisuline teade avaldati 12. detsembril 2017.

Samuti ei teadnud ta käsutuskeeldust. Vastupidist pole kostja tõendanud.

6.3. Hageja ei nõustu menetluskulude jaotusega.

6.3.1. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsMS § 168 lg 5. Viidatud säte näeb ette, et

kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema

nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Selle kohaldamise eeldused on

täidetud, sest sisuliselt loobus hageja oma nõudest kostjast tingitud põhjusel.

6.3.2. Riigikohtu 16. oktoobri 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9790 jäi rahuldamata

käesoleva asja kostja määruskaebus kohtuvaidluses, mille esemeks oli tema hagi kohtutäituri ja

käesoleva asja hageja vastu täitemenetluse jaotuskavade vaidlustamiseks. Kõnealuses

täitemenetluses võõrandati kordusenampakkumisel laenusaaja kaks kinnistut ning saadud

rahast jätkus täitekulude ja osaliselt esimese järjekoha hüpoteegipidaja (käesoleva asja hageja)

nõuete katteks. Käesoleva asja kostja oli teise järjekoha hüpoteegipidaja ja tema nõuete katteks

raha ei jätkunud. Ta vaidlustas jaotuskava ja nõudis vähemalt osaliselt tulemi teisiti jaotamist.

6.3.3. Neil asjaoludel tuleb kostja tegevust ja kostja algatatud kohtuasja lõpplahendit arvesse

võttes lähtuda sellest, et täitemenetluse tulemi jagamisel hagejale laekunud 313 212 eurot

tähendab nõude osalist rahuldamist kostja poolt. Varem takistas nõude rahuldamist kostja

tegevus ja takistus langes ära Riigikohtu 16. oktoobri 2019 määrusega.

7. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb vaidlustatud otsuse resolutsioon

hagi rahuldamise ulatuse kohta jätta muutmata, aga muuta otsuse põhjendusi. Menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas tuleb otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja selles

osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult hageja. TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel on maakohtu otsus järelikult jõustunud nõudest osaliselt loobumise vastuvõtmise

ja summas 52 016,76 eurot nõude tunnustamise osas. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all,

kas hageja nõuet tuleks täiendavalt tunnustada 70 322,19 euro ulatuses ja kuidas jaotada

menetluskulud. TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause tõttu ei ole kulude rahalise kindlaksmääramise

kohta tehtud otsustused mingis osas jõustunud.

10. Kostja esitas ringkonnakohtu 18. mai 2020 määruse selgitustest lähtudes 1. juunil 2020

taotluse kolme täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Ta palus võtta tsiviilasja

toimikusse väljavõtted Ametlikest Teadaannetest ja E-toimiku infosüsteemist ning võlgniku

ajutise halduri nimetamise määrusest. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotlused ja põhjendab

seda järgmiselt.

Ringkonnakohtu eelmises otsuses heideti maakohtule ette ebapiisavat eelmenetlust ja saadeti

asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu eelmise otsuse p-st 20 nähtuvalt pidi

maakohus viima uuesti läbi eelmenetluse. Kostja märkis 20. detsembril 2019 maakohtule

esitatud seisukoha p-s 2.3, et ta jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Varem oli

kostja 3. juuni 2019 teesides toonud esile asjaolusid seoses võlgniku pankrotiavalduse

esitamise ja ajutise halduri määramisega. Maakohus neid asjaolusid pooltega ei arutanud ega

selgitanud välja hageja seisukohta, millega rikkus uuesti TsMS § 392 lg 1 p-te 3 ja 4, § 351 lg 1

ning TsMS § 435 lg 1. Kirjeldatud rikkumine võimaldab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel esitada

asjaolusid ja tõendeid apellatsioonimenetluses.

6 (8)

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p 5.2 esimeses lauses refereeritud asjaoludest.

12. Apellatsiooniastmes on sisuline vaidlus, kas tunnustama peab hageja nõuet käendus-

lepingu III alusel. Seetõttu puudub vajadus käsitleda laenulepingute ning käenduslepingutega I

ja II seonduvaid asjaolusid ja väiteid. Vaidlust ei ole, et käenduslepinguga III käendas võlgnik

laenusaaja kohustusi laenulepingust III. Maakohus leidis, et käendusleping III on tühine,

mistõttu sellel rajaneva nõude tunnustamise osas jääb hagi rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega, aga muudab maakohtu põhjendusi. TsÜS § 84 lg 1 esimese

lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega jäi hagi

70 322,19 euro saamiseks õigesti rahuldamata.

12.1. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 18, et käendusleping III on tühine TsÜS § 87

alusel (puudus PankrS § 20 lg 1 sätestatud ajutise halduri nõusolek); p-s 19 viitas hea usu

põhimõttele ja p-s 20 hindas sama tehingu tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade

kommetega. Nii toimides koostas maakohus vastuolulise lahendi. TsMS § 436 lg 1 järgi peab

kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab

mh, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt Riigikohtu 17. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

45-17, p 9 ja seal viidatud varasem praktika). Lisaks tuvastas maakohus ajutise halduri

määramise ja sellega seonduvad asjaolud väga pealiskaudselt. Need puudused saab

ringkonnakohus kõrvaldada.

12.2. Hageja kritiseerib sisuliselt maakohtu esimest järeldust käenduslepingu III tühisuse kohta

TsÜS § 87 alusel, aga seda üksnes aspektist, et laenusaajale kui võlgniku juhatuse liikmele ei

olnud võlgniku ajutise halduri määramise asjaolud teada. Lisaks leiab hageja, et ajutise

määramise ja käsutuskeeluga seonduvat ei saa arvesse võtta, sest kostja ei tuginenud sellele

õigeaegselt.

12.3. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (Riigikohtu

3. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 11). Siiski ei tähenda see, et kohus saaks

hagimenetluses väljuda TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg-test 2–4 tulenevatest piiridest. Kohtu

kohustus kontrollida tehingu tühisust omal algatusel ja hoiduda nõuete rahuldamisest, mis

tulenevad tühistest tehingutest tähendab mh, et kui pool nimetab asjaolud, mis viitavad tühisuse

alusele, aga ei ole neid piisava selguse või ulatusega esile toonud ega tõendanud, siis peab kohus

TsMS § 351 lg 1 kohaselt neid asjaolusid ja nende õiguslikke tagajärgi pooltega arutama.

Ringkonnakohus märkis eespool p-s 10, et maakohus rikkus eelmenetluse läbiviimise sätteid.

Samas nimetas kostja 3. juuni 2019 teesides ajutise halduri nimetamisega seonduvad asjaolud

ja soovis neile tugineda ka asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Seetõttu saab ringkonnakohus

vastavaid väiteid sisuliselt käsitleda.

12.4. PankrS § 20 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus võib keelata võlgnikul ajutise halduri

nõusolekuta vara käsutada. PankrS § 20 lg 2 näeb ette, et käsutuskeelu kehtestamise korral

kohaldatakse vastavalt sama seaduse § 36 lg-d 2–4 ja 6. Võlgniku poolt pärast pankroti

väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on PankrS § 36 lg 2

esimese lause alusel tühine. Neist sätetest järeldub, et kui kohus on keelanud võlgnikul ajutise

halduri nõusolekuta vara käsutamise, siis on seda keeldu rikkuv käsutus tühine.

12.5. Ringkonnakohus tuvastab 13. novembri 2017 kohtumääruse (dtl 466–468) põhjal, et

maakohus võttis sellega menetlusse võlgniku pankrotiavalduse ja nimetas ajutise pankroti-

halduri; ühtlasi keelas kohus võlgnikul ilma ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada.

Maakohus avaldas määruse tegemise päeval teate Ametlikes Teadaannetes ja kajastas selles

käsutuskeelu (dtl 465). Võlgniku esindaja sai määruse kätte 15. novembril 2017 (dtl 469).

Käendusleping III sõlmiti 27. novembril 2017, st pärast võlgnikule ajutise pankrotihalduri

määramist ja käsutuskeelu rakendamist ning sellest võlgnikule teatamist. Nii on eelmises

p-s 12.4 käsitletud eeldused täidetud ja käendusleping III on tühine.

7 (8)

12.6. Hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige kohtulikust käsutuskeelust ei teadnud. Üldjuhul

on oluline tuvastada, kas isik käsutuskeelust teadis või pidi teadma (Riigikohtu 9. aprilli 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 29 esimene lõik). Samas on oluline, et PankrS § 20 lg 1

esimeses lauses sätestatud keeld kohaldub võlgniku suhtes, kelleks käesoleval juhul on

juriidiline isik. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 12.5, et võlgniku esindaja sai

käsutuskeelust teada hiljemalt 15. novembril 2017. Kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad

sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude

hindamisel TsÜS § 123 lg 1 kohaselt lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Seega ei oma

asja lahendamisel tähtsust, kas laenusaaja võlgniku juhatuse liikmena käsutuskeelust teadis.

12.7. Kuna käendusleping III on tühine käsutuskeelu rikkumise tõttu, siis ei saa enam

kontrollida tühistust TsÜS § 86 lg 1 alusel, sest viidatud sätte kohaldamise eeldus on kehtiva

lepingu olemasolu (Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 15). Samuti

pole vaja käsitleda võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega. Vastavad põhjendused tuleb

maakohtu otsusest välja jätta.

13. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse. Maakohus jaotas kulud nii, et 88% jäi hageja

kanda ja 12% kostja kanda. Hageja soovib kõigi kulude kostja kanda jätmist. Menetluskulude

osas on kaebus osaliselt põhjendatud.

13.1. Maakohus põhjendas kulude jaotust TsMS § 162 lg-ga 1, § 163 lg-ga 1 ja hagist

loobumise osas § 168 lg-ga 4. Ringkonnakohus märgib, et viide TsMS § 162 lg-le 1 ei ole

asjakohane, sest see säte kohaldub hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmise korral.

Käesolevas asjas rahuldas maakohus hagi osaliselt.

13.2. Pooled vaidlevad TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 kohaldamise üle. Sisuliselt on vaidlus selles,

kas tsiviilasja nr 2-18-9790 menetluse lõppemise järel hagejale 313 212 euro maksmine

tähendab nõude rahuldamist kostja poolt nende sätete tähenduses. Vastusest sellele küsimusele

sõltub eelkõige menetluskulude jaotus nõudest loobumise osas.

13.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei taga kumbki viidatud sätetest kulude õiglast jaotust. TsMS

§ 168 lg 4 esimeses pooles sisalduva üldreegli järgi kannab hageja menetluskulud, kui ta loobub

hagist. Sama sätte teise poole erandi ja TsMS § 168 lg 5 kohaselt jäävad kulud aga kostja kanda,

kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

Käesoleval juhul ei ole kummagi sätte kohaldamise eeldused piisavalt täidetud. TsMS § 168

lg 5 näeb ette erandi, mida ei saa tõlgendada laiendavalt. Kostja ei tasunud hageja nõuet ega

loobunud ka oma vastuväitest hageja nõudeavaldusele võlgniku pankrotimenetluses. Seega ei

ole kostja hageja nõuet rahuldanud. Samas poleks hageja suhtes õiglane kohaldada TsMS § 168

lg 4 üldreeglit, sest vähemalt osaliselt tingis hagist alles 2019. aasta lõpus loobumise kostja

algatatud kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-18-9790. Viidatud asjas Riigikohtu 16. oktoobri 2019

määruse (dtl 423–430) kohaselt toimus vaidluse põhjustanud enampakkumine 25. mail 2018,

st pärast käesolevas asjas hagi esitamist. Seetõttu ei oleks saanud hageja jätta hagi esitamata

isegi juhul, kui tulemi jaotust poleks vaidlustatud. Eeltoodud kaalutlustel tuleb hagist (osalise)

loobumisele vastavas osas menetluskulude jaotus otsustada TsMS § 162 lg 4 alusel (vt sellise

võimaluse kohta Riigikohtu 4. aprilli 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p 15 esimene lõik

ja seal viidatud varasem praktika).

13.4. Hageja loobumine hõlmas suure osa esialgsest nõudest (ca 72% ≈ 313 212 : 435 550,95).

Ülejäänud nõudest (122 338,95 eurot) rahuldati 43% (≈ 52 016,76 : 122 338,95) ja rahuldamata

jäi 57% (= 100 – 43). Mõlemad pooled on kandnud kulusid nii riigilõivu tasumisel kui ka

õigusabile. Kirjeldatud olukorras on põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 162 lg 4 ja

§ 163 lg 1 alusel nii, et need jäävad poolte endi kanda.

13.5. Tulenevalt menetluskulude jätmisest poolte endi kanda pole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata ja maakohtu otsus kuulub ka selles osas tühistamisele.

8 (8)

14. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1100 eurot. Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses on TsMS § 137 lg 1 kohaselt sama nagu esimese astme kohtus, st

3500 eurot (TsMS § 132 lg 4 p 9). Riigilõivu tuli riigilõivuseaduse § 59 lg-te 4 ja 15 järgi

tasuda 300 eurot, st hageja tasus 800 eurot ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4

alusel võib hageja esitada taotluse enammakstud lõivu tagastamiseks kohtule, kelle menetluses

asi viimati oli. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust,

millal lõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

15. TsMS ei näe ette võimalust jaotada apellatsioonimenetluse kulusid vastavalt kaebuse

rahuldamise ulatusele (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine

lõik). Ringkonnakohtu menetluskulud, v.a eelmises p-s 14 käsitletud enamtasutud riigilõiv,

jäävad eespool p-des 13.3 ja 13.4 märgitud kaalutlustel samuti poolte endi kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Ka neid kulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

16. Ringkonnakohtu hinnangul pole käesolevas asjas vaja sõnastada kohtotsuse resolutsiooni

terviklikku sõnastust TsMS § 654 lg 2² järgi. Maakohtu otsus on hagi rahuldamise ulatuse osas

selge ja täidetav. Menetluskulude jaotus on menetluslik otsustus, mille osas otsust pole vaja

täita. Tervikuna on otsustest hõlbus aru saada, millised otsustused on tehtud. Sarnastel

kaalutlustel ei pidanud maakohus oma otsuse resolutsioonis eraldi märkima, millises osas jääb

hagi rahuldamata. Kui mitme nõudega hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb küll resolutsioonis

võtta selge seisukoht, millised nõuded rahuldatakse ja millised mitte (Riigikohtu

19. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 19 teine lõik), aga käesoleval juhul pole

tegemist sellise olukorraga.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm