2-19-6317/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. juuni 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-6317

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise vähendamiseks ja

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 014/2014/1076

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 2. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Reimo Mets

Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. detsembri 2019. a otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja jaotas selle

nõudega seonduvad menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada täiteasjas nr 014/2014/1076

sundtäitmine lubamatuks osas, milles sundtäitmisel on pärast 16. juunit 2017

sissenõutavaks muutunud YY elatisenõue XX vastu.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Jätta maakohtu menetluses

kantud menetluskulud kostja kanda.

5. XX-l ei ole tekkinud maakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid.

6. Kehtiv otsuse tervikresolutsioon on:

6.1. Hagi rahuldada.

6.2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014. a otsusega tsiviilasjas nr

2-13-20624 XX-lt YY kasuks välja mõistetud elatise suurust.

6.3. Mõista XX-lt YY kasuks välja igakuine elatis 0 eurot alates 22. juunist 2018

kuni YY täisealiseks saamiseni.

2 (5)

6.4. Tunnistada täiteasjas nr 014/2014/1076 sundtäitmine lubamatuks osas, milles

sundtäitmisel on pärast 16. juunit 2017 sissenõutavaks muutunud YY

elatisenõue XX vastu.

6.5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Jätta maakohtu

menetluses kantud menetluskulud kostja kanda

6.6. XX-l ei ole tekkinud maakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid.

6.7. Jätta YY riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja, ema) ja YY (kostja, laps) esitasid 22. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi CC

(isa) vastu elatise väljamõistmiseks, elatise käsutamise ainuõiguse saamiseks, elatise

maksmisest keeldumise õiguse tuvastamiseks, elatise vähendamiseks ja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-18-9671).

2. Maakohus eraldas 23. aprilli 2019. a määrusega hageja nõuded kostja vastu eraldi

menetlusse (tsiviilasi nr 2-19-6317).

3. Hageja esitas 20. mail 2019 hagi tervikteksti, milles palus tuvastada enda õiguse mitte

maksta kostjale elatist Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 2-13-20624

tehtud määruse alusel, muuta selles tsiviilasjas väljamõistetud elatise suurust ja vähendada see

0 euroni alates 22. juunist 2018 ning vabastada hageja elatise maksmisest alates

16. juunist 2017. Hageja palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 014/2014/1076

alates 16. juunist 2017 sissenõutavaks muutunud kohustuse osas.

3.1. Hageja väitel sündis tema ja CC kooselust XX.XX.XXXX kostja. Harju Maakohus

kinnitas 26. veebruari 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-56958 vanemate kokkuleppe, mille

kohaselt kostja elukohaks on hageja igakordne elukoht ja isa maksab hagejale elatist 4000

krooni, s.o 255,6 eurot kuus. Kostja asus 1. juulil 2012 elama isa juurde ja oli isa ülalpidamisel.

Kohus kinnitas 21. novembril 2012 vanemate kompromissi, millest tulenevalt sai isa

ainuotsustusõiguse kostja viibimiskoha üle. Kostja elukohaks sai isa elukoht. Tallinna

Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-20624 mõisteti hagejalt

kostja kasuks välja elatis miinimummääras alates 1. juulist 2012 kuni kostja täisealiseks

saamiseni. Hageja esitas 6. novembril 2017 maakohtule avalduse hooldusõiguse täielikuks

taastamiseks ja kostja viibimiskoha ning otsustusõiguse andmiseks temale. Maakohus taastas

tsiviilasjas nr 2-17-16609 hageja hooldusõiguse kostja elu- ja viibimiskoha määramise osas

ning lõpetas isa hooldusõiguse kostja elu- ja viibimiskoha määramise osas. Alates 16. juunist

2017 elab kostja hageja juures. Kostja on hageja täielikul ülalpidamisel. Kostja on avaldanud

soovi ema juures elada.

3 (5)

3.2. Hageja nõuab kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel. Oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust

mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, kuivõrd kostja ei ela enam

isa juures, vaid tema elukoht on hageja juures. Lisaks on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-

16 leidnud, et kuigi TsMS § 459 järgi saab nõuda kohtulahendi muutmist alates vastava hagi

esitamisest, mitte tagasiulatuvalt, siis see ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ka

varasema perioodi eest. Hageja nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist alates 16. juunist

2017, mil kostja kolis hageja juurde.

4. Maakohus keeldus 11. juuni 2019. a määrusega hagi menetlusse võtmisest elatise

mittemaksmise õiguse tuvastamise ja elatise maksmise kohustusest vabastamise nõuete osas.

Maakohus võttis hagi menetlusse elatise vähendamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõuete osas.

Kostja vastuväited

5. Kostja esindaja väitel puudub vanematel vaidlus, et kostja elab alates 16. juunist 2017

hageja juures. Kui kostja elas alates hagi esitamisest hageja juures, siis on põhjendatud hageja

nõue elatise vähendamiseks alates hagi esitamise kuupäevast. Samas ei selgu hagist, millist

konkreetset sundtäitmist ja millise summa ulatuses palub hageja tunnistada lubamatuks. Kui

seadus võimaldab vähendada elatist ka tagasiulatuvalt, siis ei vaidle kostja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõudele vastu ka alates varasemast perioodist.

Maakohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi 2. detsembri 2019. a otsusega osaliselt. Maakohus muutis Tallinna

Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-20624 hagejalt kostja kasuks

välja mõistetud elatise suurust ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise 0 eurot

alates 22. juunist 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas. Maakohus jättis elatise suuruse muutmise

nõude osas menetluskulud kostja kanda ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas

hageja kanda. Kohus jättis kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda.

6.1. Maakohus leidis, et TsMS § 459 kohaselt on oluliselt muutunud maksete suurust või

kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud elatise väljamõistmise otsus. Samuti on hagi

esitamise aluseks olevad asjaolud tekkinud pärast eelmise asja arutamise lõpetamist. Tallinna

Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014. a otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine

elatis alates 1. juulist 2012 kuni kostja täisealiseks saamiseni miinimummääras. Harju

Maakohtu 28. märtsi 2018. a määrusega lõpetas kohus vanemate ühise hooldusõiguse kostja

elu- ja viibimiskoha määramise osas ning andis kostja hooldusõiguse elu- ja viibimiskoha

määramise osas üle hagejale. Hageja väitel ei ela kostja enam isa juures, vaid elab alates

16. juunist 2017 hageja juures. Sellest tulenevalt muutis maakohus Tallinna Ringkonnakohtu

16. aprilli 2014. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-20624 hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud elatise suurust ja otsustas hagejalt kostja kasuks välja mõista igakuise elatise 0 eurot

alates hagi esitamisest kuni kostja täisealiseks saamiseni.

6.2. Maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata, sest hageja ei

ole

tõendanud

täitemenetluse

alustamist

hageja

suhtes

Tallinna

Ringkonnakohtu

16. aprilli 2014 kohtuotsuse alusel. Samuti ei ole hageja tõendanud, et hageja on täitemenetluse

võlgnik. Maakohus selgitas 17. oktoobri 2019 kohtuistungil tõendamiskoormist ja andis

hagejale tähtaja tõendite esitamiseks. Hageja esitas kohtule üksnes omapoolse arvestuse.

Nimetatud arvestus ei tõenda täitemenetluse alustamist ega ka asjaolu, et hageja on

täitemenetluses võlgnik. Seega on tõendamata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

rahuldamise eeldused.

Poolte seisukohad

4 (5)

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda, alternatiivselt poolte endi

kanda.

7.1. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Hagejale oli üllatuslik hagi

rahuldamata jätmine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas, sest pooled ei vaidle

täitemenetluse alustamise ega selle läbiviimise üle. Lisaks ei ole põhjendatud käsitlus, et

kohtule täitmisavalduse esitamata jätmise korral ei saa kohus sundtäitmist lubamatuks

tunnistada. Peale selle ei edastata võlgnikule täitmisavaldust, vaid täitmisteade. Maakohus ei

täitnud selgitamiskohustust piisavalt.

7.2. Maakohus leidis ebaõigesti, et elatise suurust tuleb muuta alates hagi esitamisest. Elatise

suurust tuleb muuta alates ajast, mil kostja elukoht muutus. Pooled ei vaidle, et kostja elab

hageja juures alates 16. juunist 2017. Isegi kui hagi esitati hiljem, kui kostja elukoht muutus,

siis puudus maakohtul alus karistada hagejat topelt elatise maksmise kohustusega. Sisuliselt

pidi hageja kostjat ülal pidama vahetult ja samal ajal maksma temale ka elatist. Lisaks on

perekonnal olnud varasemalt samalaadne vaidlus. Nimelt kolis kostja isa juurde ja kohus muutis

sarnaselt

praeguses

hagis

taotletule

elatist

tagasiulatuvalt.

Toona

tegi

Tallinna

Ringkonnakohtus lahendi pöördvõrdeliselt, s.o selliselt nagu hageja on hagis taotlenud. On

arusaamatu, millisel põhjusel ei saanud maakohus praeguses asjas teha analoogia korras

samalaadset uut lahendit.

8. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kostja ei vaidle sundtäitmise

lubamatuks tunnistamisele vastu, kui hageja poolt kohtule esitatu on sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks piisav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega tunnistab sundtäitmise hageja

taotletud viisil lubamatuks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu

on maakohtu otsuse peale esitanud apellatsioonkaebuse üksnes hageja, kes vaidlustas maakohtu

otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega on maakohtu otsus osas, milles hagi rahuldati,

jõustunud ning ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei kontrolli.

11. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega maakohtule seoses selgitamiskohustuse

rikkumisega. Maakohus selgitas istungil hagejale selgelt, et hageja peab tõendama tema suhtes

täitemenetluse läbiviimist ning andis selleks hagejale tähtaja. Olukorras, kus kostja ei olnud

hageja esitatud faktiväidet selgelt omaks võtnud, pidi hageja TsMS § 230 lg 1 kohaselt enda

väiteid täitemenetluse toimumise kohta tõendama. Hageja maakohtus sellekohaseid tõendeid,

vaatamata maakohtu selgesõnalisele selgitusele, ei esitanud.

12. Vaatamata sellele, et ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse

norme ega tõlgendanud valesti materiaalõigust, tuleb maakohtu otsus vaidlustatud osas

tühistada ringkonnakohtus esitatud uue tõendi põhjal. Nimelt esitas hageja koos

apellatsioonkaebusega kostja isa kohtutäiturile saadetud kirja, millest nähtub, et täiteasjas nr

014/2014/1076 sundtäidetakse kostja elatisenõuet hageja vastu. Kuigi praeguses asjas ei esine

TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud asjaolusid apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamiseks,

võttis ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel nimetatud tõendi vastu, kuna see on ilmselt

vajalik asja õigeks lahendamiseks ja kostja ei vaielnud tõendi vastuvõtmisele vastu.

5 (5)

13. Olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei

ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise

elatise maksmisega. Kui pärast kohtulahendi tegemist asjaolud muutuvad, mh kui laps asub

hageja juurde elama ja hageja peab teda vahetult ülal, võib täitemenetlus elatise nõude

täitmiseks olla alusetu (vt Riigikohtu 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16,

p 11). Maakohus tuvastas, et kostja elab alates 16. juunist 2017 koos hagejaga ja on hageja

ülalpidamisel. Kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Seega on hageja täitnud enda

ülalpidamiskohustuse sellest kuupäevast vahetult, mistõttu tuleb alates 16. juunist 2017

sissenõutavaks muutunud elatisenõude sundtäitmine tunnistada lubamatuks.

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus kohaldas TsMS § 459 õigesti. TsMS §

459 lg 2 võimaldab elatise suurust muuta üksnes alates elatise suuruse muutmise hagi

esitamisest.

15. Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse hageja esitatud uue tõendi pinnalt,

mille

hageja

oleks

võinud

esitada

juba

maakohtus,

jätab

ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 2 alusel poolte endi kanda. Hagi rahuldamise tõttu

jäävad maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja ei ole

esitanud maakohtus kantud menetluskulude kohta menetluskulude nimekirja, mistõttu loeb

ringkonnakohus, et tal ei ole tal tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav