3-19-2133/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2133

Haldusasi

Kloostrimetsa

Fideikomiss

Usaldusühingu

kaebus

Põllumajandusameti 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste

tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja

kohustamiseks tegema uus otsus ning vastustaja 12.09.2019

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

Kloostrimetsa

Fideikomiss

Usaldusühing,

volitatud esindaja vandeadvokaat Mirjam Väli

Vastustaja – Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter

Milvere

Asja läbivaatamine

08.06.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kaebus osaliselt. Tühistada

Põllumajandusameti 16.10.2019 otsus nr 191610 ja tunnistada Põllumajandusameti

16.12.2019 otsus nr 192169 formaalselt õigusvastaseks.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Põllumajandusametilt Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühingu kasuks välja

menetluskulu 2026 (kaks tuhat kakskümmend kuus) eurot 50 senti. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.07.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

3-19-2133

2(20)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing (kaebaja) tegeleb mahepõllumajandusliku

tootmisega mh taimekasvatuse valdkonnas, sh kasvatab õunapuid. Põllumajandusamet

(vastustaja) on tunnistanud kaebaja tootmise mahepõllumajanduse seadusele (MPõS) vastavaks

ja väljastanud korduvalt kontrolli tulemusel kaebajale mahepõllumajanduse tõendavaid

dokumente, mille järgi on mh õunapuude toodang mahe.

2. Vastustaja viis 12.09.2019 kaebaja juures läbi plaanilise ette teatatud kontrolli.

Mahepõllumajanduse kontrolli protokolli nr KP_19052181 kohaselt kontrolliti mh

mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid. Need vastasid nõuetele. Mahepõllunduse

üldprotokolli nr KP_19068112 kohaselt võeti kontrollimise käigus põllult prooviks 1 kg

õunapuulehti, mille kohta koostati analüüsi tellimusleht nr TL_1950004 ja telliti QuEChERS-

meetodi analüüs.

3. Põllumajandusuuringute Keskus analüüsis vastustaja edastatud proovi 12.09.2019–

18.09.2019 ja koostas selle kohta 18.09.2019 katseprotokolli nr 19-012746 JSL/TK3. Analüüsi

tulemusena selgus toimeaine difenoconazole sisaldus 0,013 mg/kg, laiendmääramatusega 50%,

määramise alampiiriga 0,01 mg/kg.

4. Vastustaja viis kaebaja juures 07.10.2019 läbi plaanivälise etteteatamata kontrolli, mille

kohta koostas mahepõllumajanduse kontrolli protokolli nr KP_19257324. Kontrolliti

õunapuulehtedes tuvastatud taimekaitsevahendi difenoconazole leiu põhjal kaebaja abihooneid.

Ei

leitud

mingeid

jälgi

taimekaitsevahenditest

või

taarast.

Põlluraamatus

ja

raamatupidamisdokumentides ei olnud andmeid ostetud või kasutatud taimekaitsevahendite

kohta. Visuaalse hindamise põhjal puudus võimalus ristsaastumiseks, kuna ümberkaudsetel

aladel umbes 1 km raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda

taimekaitsevahenditega. Kontrolliti mahepõllumajanduse nõuete täitmist, mis vastasid nõuetele.

5. Kaebaja selgitas vastustajale 07.10.2019 saadetud e-kirjas5, et tema tegevuse tulemusena

ei saanud saastumist toimuda. Kaebaja ei ole mahepõllumajanduslikus tootmises

taimekaitsevahendeid 2019. a kasutanud. Ilutaimede kasvatamisel on kasutatud vaid rohelise

seebi lahust lehetäide tõrjumiseks. Läheduses ei ole teiste tootjate põldusid ja lähipiirkonnas ei

ole juba mitu aastat taimekaitsevahendeid kasutatud. 2019. a suvel levis kaebaja aedadesse

tolmu naabruses asuvast Tatramäe II karjäärist. Sellele juhiti korduvalt kaevandaja ja

Keskkonnainspektsiooni tähelepanu. Teisi kahjulikke mõjusid väljapoolt territooriumi ei ole

kaebaja märganud.

6. Vastustaja väljastas kaebajale 16.10.2019 mahepõllumajanduse tõendava dokumendi

nr 1916106, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi

kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018–31.12.2019. Kontrolli läbiviimist tõendavad

12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018 protokoll nr KP_1806222.

Vastustaja selgitas 16.10.2019 e-kirjas kaebajale7, et võttis 12.09.2019 proovi kaebaja

õunapuulehtedest. Analüüsi tulemused näitasid toimeaine difenoconazole sisaldust, mille tõttu

tehti otsus lugeda selle aasta õunatoodang mittemahedaks.

1 Kaebaja lisa 1

2 Kaebaja lisa 2.

3 Kaebaja lisa 8.

4 Kaebaja lisa 3.

5 Kaebaja lisa 4.

6 Kaebaja lisa 6.

7 Kaebaja lisa 5.

3-19-2133

3(20)

7. Kaebaja küsis 18.10.2019 e-kirjas8 vastustajalt kõiki dokumente, mis olid aluseks kaebaja

toodangu määratlemisel mittemahedana. Samuti soovis kaebaja saada dokumente, mis

tõendavad, et proovivõtumaterjal ei olnud proovi võtmise käigus saastunud ning et tagati

proovimaterjali omaduste säilimine ja puutumatus kuni selle laboratooriumisse jõudmiseni.

8. Vastustaja vastas 25.10.2019 kirjas9 kaebajale, et proov võeti põllumajandusministri

11.11.2014 määruse nr 99 “Proovide võtmise meetodid taimekaitsevahendite jääkide sisalduse

määramiseks toidus” (määrus nr 99) alusel. Proov märgistati proovivõtukohas unikaalse

numbriga (iga ametniku käsutuses on 7-kohaliste numbrite vahemik). Proovi pakend suleti

proovivõtmise kohas nii, et pakendit ei olnud võimalik rikkumata avada. Katseprotokollil on

fikseeritud, et proov on laborisse jõudnud proovi võtmise päeval (12.09.2019).

9. Kaebaja esitas 15.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 16.10.2019 otsuse

tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks tegema uus otsus.

10. Kohus võttis 20.11.2019 määrusega kaebuse menetlusse ja küsis vastustajalt vastust

kaebusele.

11. Vastustaja väljastas kaebajale 16.12.2019 mahepõllumajanduse tõendava dokumendi

nr 19216910, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe. Tõendava dokumendi

kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.09.2019–31.12.2020. Kontrolli läbiviimist tõendavad

27.03.2019 protokoll nr KP_1905217, 12.09.2019 protokoll nr KP_1905218, 12.09.2019

protokoll nr KP_1906811 ja 07.10.2019 protokoll nr KP_1925732.

Vastustaja selgitas 16.12.2019 e-kirjas kaebajale, et 16.10.2019 mahepõllumajanduse tõendaval

dokumendil nr 191610 oli PMAIS infosüsteemi tehnilise vea tõttu märgitud valed kontrollide

kuupäevad ja protokollide numbrid. Samuti oli tõendaval dokumendil tehnilise vea tõttu

märgitud valed kehtivusajad. Kaebajale väljastati uus tõendav dokument, mis asendab

16.10.2019 välja antud tõendavat dokumenti.

12. Vastustaja palus 20.12.2019 vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

13. Kaebaja muutis 15.01.2020 avalduses kaebuse nõudeid, taotledes täiendavalt vastustaja

16.12.2019 otsuse tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist tegema

uus otsus.

14. Kohus võttis 21.01.2020 määrusega kaebaja täiendavad nõuded menetlusse.

15. Kaebaja muutis 16.04.2020 avalduses kaebuse nõudeid, taotledes täiendavalt vastustaja

12.09.2019 proovivõtmise toimingu õigusvastasuse tuvastamist.

16. Kohus võttis 30.04.2020 määrusega kaebaja täiendava nõude menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

17. Kaebaja seisukohad:

17.1. Vastustaja 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste näol on tegemist haldusaktidega ning

kaebaja taotleb nende tühistamist. Tunnustamise otsust käsitleb haldusaktina ka

mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 405 SE

8 Kaebaja lisa 7.

9 Kaebaja lisa 8.

10 Vastustaja lisa „FW Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing tõendav dokument nr 192169“.

3-19-2133

4(20)

seletuskiri11 (lk-d 5-7). Kui tegemist on toimingutega, taotleb kaebaja nende õigusvastasuse

tuvastamist ja uue otsuse tegemist, kus oleks märgitud kaebaja õunapuude toodang mahedana.

17.2. Vastustaja 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsused rikuvad kaebaja õigusi, sest nende tõttu ei

ole võimalik 2019. a ja 2020. a õuntest toodetud tooteid mahedana müüa. Otsused on

õigusvastased, sest ei sisalda kaalutlusi ega põhjendusi. Väidetav kaalumine on tõendamata.

Otsused ei ole kontrollitavad ja vorminõuete rikkumine võis mõjutada asja otsustamist.

17.3. 12.09.2019 kontrolli kohta koostatud protokollis puudub viide, mille alusel on kontroll

läbi viidud ja proovimaterjal võetud. Kaebaja peab vajalikuks esitada selle toimingu

vaidlustamiseks eraldi nõude. Tuvastamisnõude esitamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

16.10.2019 ja 16.12.2019 otsused on tehtud 12.09.2019 toimingu käigus võetud proovimaterjali

analüüsi tulemuse alusel. Kui proovimaterjali ei võetud õiguspäraselt, ei ole ka analüüsi tulemus

õige ja ebaõiged on ka selle alusel vastu võetud otsused.

17.4. Proov võeti valel õiguslikul alusel. Vastustaja väitis, et proov võeti määruse nr 99 alusel.

Määrus nr 99 on kehtestatud toiduseaduse (ToiduS) alusel. ToiduS § 2 järgi on toit Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 28.01.2002 määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste

õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja

kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused, art-s 2 sätestatud aine või toode. Proov võeti

õunapuulehtedelt, mis ei ole toit. Proovi pidanuks võtma õuntelt.

17.5. Tagantjärele otsitud ja tõendamata on vastustaja väide, et teabenõude vastuses viidati

ekslikult määrusele nr 99 ja et tegelikult võeti proov põllumajandusministri 12.06.2014 määruse

nr 32 „Taimedest, taimsetest saadustest ja muudest objektidest ning taimekaitsevahenditest

võetavate proovide kogused ja nende võtmise kord“ (määrus nr 32) alusel, mis on kehtestatud

taimekaitseseaduse (TaimKS) alusel. Määruse nr 32 lisa p 2.3 järgi tulnuks taimelehtedest võtta

proov kogusega 100 tk. Vastustaja võttis proovimaterjali 1 kg, mis on vastustaja arvutuste järgi

u 250 lehte. Ka katseprotokoll näitab tulemust 1 kg, mitte 100 tk kohta. Kuna analüüsi aluseks

on vale kogus, siis on ka taimekaitsevahendi sisaldumise kogus vale. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p 1

järgi tulnuks proovivõtmist kirjeldada kontrollaktis. Kaebajale teadaolevalt ei ole kontrollakti

koostatud. Määruse nr 32 § 1 lg 6 järgi tulnuks proovi laboratooriumisse analüüsimiseks

saatmisel lisada sellele kaaskiri. Kaebajale teadaolevalt ei ole kaaskirja koostatud. Määruse

nr 32 § 2 lg 3 järgi tulnuks proov kinnitada plommi või turvakleebisega. Kaebaja seaduslik

esindaja Ando Eelmaa viibis proovimaterjali kogumise juures ja temale teadaolevalt proovi

pakendit plommi või kleebisega ei suletud. Proovivõtja Ene Kesa korjas lehed kõigepealt

ämbrisse ja valas need seejärel kilekotti. Määruse nr 32 § 1 lg 2 järgi võetakse proov selliselt,

et see esindaks kogu taimede ja taimsete saaduste partiid. Vastustaja ei korjanud lehti

ülepinnaliselt 6,15 ha ulatuses. Lehti võeti vaid suurematelt puudelt. Puulehti ei kogutud

1-2-aastastelt puudelt. Kuna kaebaja palus 18.10.2019 teabenõudes edastada kõik dokumendid,

siis oleks vastustaja edastanud ka määruse nr 32 rakendamist tõendavad dokumendid, kui need

oleksid tal olemas olnud. Seega ei võetud proovi määruse nr 32 alusel. Vastustaja kinnitas, et

proovi ei võetud ka määruse nr 99 alusel. Seega ei tea vastustaja ka ise, millisel õigusliku alusel

proov võeti. Proovimaterjali võtmise reeglite täpne järgimine on äärmiselt oluline, sest vastasel

korral ei ole tagatud analüüsitulemuste usaldusväärsus.

17.6. Katseprotokoll ei tõenda taimekaitsevahendite kasutamist. Difenocolanzole määramise

alampiir on 0,01 mg/kg ja tulemus on 0,013 mg/kg, mis on ümardatuna 0,01 mg/kg ehk

minimaalseim võimalik kogus, mida on võimalik antud analüüsimeetodiga kindlaks määrata.

Taimekaitsevahendi proovis sisaldumise mõõtmise laiendmääramatus ehk mõõtesuuruse

usaldatavuse vahemik on 50%. Seega ei ole võimalik nende tulemuste alusel järeldada, et

11 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/24a561a7-6195-4fd0-b3a6-647bd4d8864a.

3-19-2133

5(20)

proovis sisaldus selle taimekaitsevahendi jääke. Tulemus on sedavõrd väike ja

mõõtemääramatus sedavõrd suur. Kaebaja väidet, et proovimaterjalis ei leidu toimeainet

difenocolanzole, toetab ka Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsendi Arvo Mere

arvamus.

17.7. Vastustaja jättis õigusvastaselt lisaanalüüsi teostamata (määruse nr 99 lisa 1 p 17.2).

Kordusanalüüsi tegemist ei ole tõendatud.

17.8. Vastustaja ei ole arvestanud, et proov võis saastuda proovivõtmisel, transportimisel või

analüüsi käigus. Vastustaja ei ole kaalunud, kas nimetatud taimekaitsevahendi sedavõrd

väikeses koguses puulehtedes leidumise korral võis olla tegemist looduslike tingimuste

tulemusel sinna kandunud ainega. Samuti ei ole vastustaja kaalunud, kas puulehtedelt võetud

proovi alusel, mille analüüsitulemus on sedavõrd väike, on võimalik ja õiguspärane teha

järeldusi õunte kui toodangu saastumise kohta. Lisaks ei ole vastustaja kaalunud, kas ühest

kohast võetud 1 kg õunapuulehtede proovi tulemuse alusel on võimalik teha järeldust kogu

6,19 ha õunapuuaia kohta. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja selgitusega, et ta ei ole

taimekaitsevahendeid kasutanud. Ka vastustaja ei tuvastanud kontrolli käigus rikkumisi.

Kaebaja

kasvatab

maheõunu

mahesiidri

tootmise

eesmärgil.

Taimekaitsevahendit

difenocolanzole kasutatakse kärntõve tõrjeks. Kärntõbi ei mõjuta siidriks kasutatavate õunte

kvaliteeti ja siidriõunte kasvatamisel isegi tavapõllumajanduses kärntõve tõrjet üldjuhul ei

tehta. Seega puudus kaebajal vajadus seda taimekaitsevahendit kasutada. Samuti ei ole

vastustaja arvestanud 16.10.2019 otsuse mõju kaebajale. Kaebaja oli selleks ajaks 2019. a

õunasaagi täies ulatuses ümber töödelnud ja teinud selleks kulutusi. Otsuse tagajärjel ei saa

kaebaja neid tooteid mahedana müüa. Samuti on võimalik kaebajalt mahepõllumajandusega

seotud toetused tagasi nõuda, mis toob kaebajale kaasa suure kahju.

17.9. Vastustaja viide toimeainet difenokonasool sisaldava vahendi Score 250 EC

kättesaadavusele on asjakohatu. Nimetatud vahendit müüakse aianduskeskuses Hortes 2 ml

pakendis hinnaga 2,15 eurot. Tootja infolehe kohaselt tuleks 1 ha puhul kasutada õunte

pritsimiseks 200 ml ja soovitatakse pritsida 2-4 korda. Kaebaja õunaaia suurus on 6,19 ha. Seega

pidanuks ta soetama 619 tk viidatud vahendit hinnaga kokku 1330,85 eurot. Sellises ulatuses

taimekaitsevahendi müük oleks erakordne ja seetõttu vajaduse korral haldusorgani poolt

kontrollitav. Vastustaja ei ole tuvastanud ega tõendanud kaebaja poolt taimekaitsevahendi

soetamist ja tahtlikku kasutamist. Kaebaja 2019. a õunte saak oli u 1600 kg ja siidriõunte

hulgihind on u 0,1 eurot/kg. Seda arvestades ei oleks 1330,85 euro suuruse kulutuse tegemine

taimekaitsevahendile kaebaja jaoks mõistlik.

17.10. Kuigi vastustaja tunnistas kohtule esitatud vastuses, et 16.10.2019 otsus sisaldab

infosüsteemi rikke tõttu ebaõigeid andmeid, ei ole ta seda otsust kehtetuks tunnistanud. Sama

sisuga uue haldusakti andmine ei tähenda alati eelneva haldusakti kehtetuks tunnistamist.

Õigusselguse huvides tuleks haldusakt selgesõnaliselt kehtetuks tunnistada. MPõS näeb ette, et

tunnustamise otsus tehakse iga-aastaselt järgmise aasta kohta. Kaebajale on 2019. a kohta antud

välja 5 tõendavat dokumenti. Neis puuduvad viited, millist dokumenti need asendavad ja

millisel põhjusel on uus dokument väljastatud. Otsuste numeratsiooni osas puudub

järjepädevus. Koos infosüsteemis olnud vigadega oli kaebaja jaoks raske tuvastada, milline on

dokumentide ajaline järgnevus ja milline dokument hetkel kehtib. Kaebaja pidi selleks esitama

vastustajale teabenõudeid. Selline halduspraktika on väär. Asjaoludest nähtuvalt on ka

vastustajal raskusi tuvastamisega, milline dokument hetkel kehtib. Kaebaja ei saa välistada, et

vastustaja võib hiljem infotehnoloogilisele probleemile tuginedes 16.10.2019 otsust taas

kehtivana käsitleda. 16.10.2019 ja 16.12.2019 otsuste puhul erinevad otsuste kehtivusajad.

Kuna 16.10.2019 otsusele eelnes 07.06.2019 otsus, mille kehtivusaeg oli kuni 31.12.2019, siis

on tegemist kehtiva haldusakti muutmisega. Kuivõrd vastustaja ei ole esitanud dokumenti,

3-19-2133

6(20)

millest nähtuks 16.10.2019 otsuse kehtetuks tunnistamine, siis jääb kaebaja ka selle otsuse

tühistamise nõude juurde. Kuigi 16.10.2019 otsuse kehtivusaeg on praeguseks möödas, ei ole

selle mõju lõppenud, sest Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) võib sellele

tuginedes maaeluministri 30.04.2015 määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus

ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ alusel antud toetused tagasi nõuda. Kaebaja

kasvatab maheõunu mahesiidri tootmise eesmärgil ja on saanud selleks Veterinaar- ja

Toiduametilt (VTA) MPõS § 6 lg 2 p 1 alusel tõendava dokumendi mahepõllumajandusliku

toote ettevalmistamiseks. VTA annab tõendava dokumendi vastustaja tõendava dokumendi

alusel. Seega ei ole kaebajal 16.10.2019 otsuse tühistamata jätmise korral võimalik 2019. a

õunasaagist mahesiidrit toota.

18. Vastustaja seisukohad:

18.1. Mahepõllumajanduse näol on tegemist vabatahtliku kvaliteetskeemiga, milles

osalemine on ettevõtja vaba otsustus. Sellega liitununa on ettevõtjal kohustus täpselt täita endale

võetud kohustusi. Puudub vaidlus, et taimekaitsevahendi difenocolanzole kasutamine

mahepõllumajanduses ei ole lubatud, kuigi tavatootmises on tegemist lubatud toimeainega.

Hetkel on taimekaitsevahendite registris 14 seda toimeainet sisaldavat vahendit. Vähemalt üks

nendest (Score 250 EC) on vabamüügis ja laialt levinud preparaat erinevate viljapuude (ka

õunapuud) haiguste (kärntõve) raviks/tõrjeks. Kaebaja õunapuulehtedest võetud proovis

tuvastati mahepõllumajanduses keelatud taimekaitsevahendi jäägid ja selle alusel tunnistati

kaebaja 2019. a õunasaak mittemahedaks.

18.2. Vastustaja avastas kaebuse esitamise järgselt 16.10.2019 tõendavas dokumendis

eksituse, mis oli tingitud infosüsteemi PMAIS tehnilisest rikkest. Selles tõendavas dokumendis

viidatakse 12.04.2018 ja 17.09.2018 toimunud kontrollidele. Infosüsteemi rikkest teavitati

haldajat ja selle parandused on töös. Seetõttu väljastati kaebajale 16.12.2019 uus õigete

andmetega tõendav dokument, kuid endiselt tunnistatakse kaebaja 2019. a õunasaak

mittemahedaks. Sellega on formaalselt lõppenud vaidlus 16.10.2019 tõendava dokumendi üle

ja jääb arusaamatuks, milliseid õigusi ja huve kaebaja juba kehtetu dokumendi vaidlustamisega

kaitseb.

18.3. Vastustaja väljastatud tõendavad dokumendid on õiguspärased. Tegemist ei ole

haldusaktidega, vaid dokumentidega, mis tõendavad isiku vastavust teatud nõuetele

väljaandmise aja seisuga (nagu nt juhiluba). Tõendava dokumendi vorm tuleb Euroopa

Komisjoni 05.09.2008 määruse (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse

(EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete

märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise,

märgistamise ja kontrolliga, (määrus nr 889/2008) XII lisast ning on seotud sama määruse

art-ga 68

ja

Euroopa

Liidu

Nõukogu

28.06.2017

määruse

(EÜ)

nr

834/2007

mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja

määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (määrus nr 834/2007) art 29 lg-ga 1.

Seega vastavad dokumendid vorminõuetele.

18.4. Vastustaja kaalus asjaolusid hoolikalt ja valis kaebajale võimalikult vähem koormavama

lahenduse. Kaaluti terve õunapuuaia mittemahedaks tunnistamise ja 2019. a õunasaagi

mittemahedaks tunnistamise vahel. Terve õunaaia mittemahedaks tunnistamine oleks

tähendanud kaebaja jaoks maa üleminekusse tagasiminekut ja võimalikke maaga seotud

toetuste tagasinõuet PRIA-lt.

18.5. Vastustaja viitas ekslikult 25.10.2019 vastuses määrusele nr 99. Proov õunapuulehtedest

võeti määruse nr 32 alusel. Ühe õunapuulehe kaal on u 3-4 g, seega sisaldub võetud proovis

(1 kg) vähemalt 250 õunapuulehte, mis vastab määruses nr 32 nõutule. Vastustaja edastas

3-19-2133

7(20)

proovipakendi suletuna määruses nr 32 märgitud viisil ja kaaskirjaga. Kuigi katseprotokoll ei

tõenda kaebaja poolt taimekaitsevahendi kasutamist õunapuuaias, on sellega selgelt tuvastatud

kaebaja õunapuulehtedes mahepõllumajanduses keelatud taimekaitsevahendi toimeaine jäägi

tulemus 0,013 mg/kg. Sama materjaliga tehti kordusanalüüs, mis andis sama tulemuse. Kaebaja

õunapuudele ei saanud nimetatud taimekaitsevahend sattuda juhuslikult või mingil muul moel.

Difekonasooli looduslikul moel ei esine. Tegu on taimekaitsevahendiga, mida kasutatakse

õunapuudel kärntõve raviks/tõrjeks. Seega on õige ja sobiva taimekaitsevahendi jäägid leitud

just sellele näidustatud puudelt. Kaebaja ei ole täitnud temal lasuvat määruse nr 889/2008 art 63

lg 1 p-s c sätestatud kohustust ja vastutab vaatamata saastumise tekke viisile tema toodangus

tuvastatud taimekaitsevahendi jäägi eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

16.10.2019 ja 16.12.2019 dokumentide õiguslik iseloom

19. Vastustaja leiab, et 16.10.2019 ja 16.12.2019 tõendavad dokumendid on tõendid, mitte

haldusaktid. Kohus ei nõustu vastustajaga.

20. Vaidluse all ei ole asjaolu, et selleks, et ettevõtja võiks turustada oma tooteid mahedana,

peab ta olema tunnustatud (MPõS § 5 lg 1, määruse nr 834/2007 art 28 lg 1). Tunnustamine

MPõS-i tähenduses on menetlus, mille käigus vastustaja või VTA hindab ettevõtte vastavust

mahepõllumajanduse nõuetele (MPõS § 5 lg 3). Tunnustamiseks tuleb isikul esitada vastustajale

või VTA-le vastav taotlus (MPõS § 6 lg-d 1 ja 2). Ettevõttes täidetakse mahepõllumajanduse

nõudeid taotluse esitamise päevast alates (MPõS § 7 lg 4). Kui tunnustamise taotlus esitatakse

MPõS § 6 lg 1 alusel vastustajale, viib vastustaja isiku ettevõttes läbi kontrolli ja teeb otsuse

tunnustamise kohta või tunnustamisest keeldumise kohta (MPõS § 7 lg 1). Otsus tunnustamisest

keeldumise kohta tehakse juhul, kui ettevõte ei ole hindamistulemuste põhjal nõuetekohane

(MPõS § 7 lg 3).

21. Seega reguleerib tunnustamise otsus isiku õigusi ja kohustusi. Tunnustamise otsus annab

isikule õiguse müüa tunnustamise otsuses välja toodud toodangut mahedana. Samuti on isikul

selle õiguse säilimiseks kohustus järgida mahepõllumajanduses kehtivaid nõudeid. Tegemist on

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele vastava otsusega.

22. MPõS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse Euroopa Liidu õigusaktides ja samas seaduses ettenähtud

haldusmenetlusele HMS-i sätteid, arvestades Euroopa Liidu õigusaktide ja selle seaduse erisusi.

Praegusel juhul näeb Euroopa Liidu õigus tunnustamise otsusele ette konkreetse vorminõude.

MPõS § 7 lg 21 järgi on tunnustamise otsus määruse nr 834/2007 art 29 ja määruse nr 889/2008

XII lisa kohane tõendav dokument. Vaatamata tunnustamise otsuse erinevale vorminõudele, ei

muuda see otsuse õiguslikku iseloomu.

23. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et ettevõtte tunnustamisel ei koostata täiendavalt mingit

otsust, vaid väljastatakse ainult tõendav dokument. Mingi täiendava otsuse väljastamist ei näe

ette ka MPõS ega määrused nr 834/2007 ja nr 889/2008. Seega on tõendav dokument ise

haldusakt, mitte tõend väljastatud haldusakti kohta HMS § 55 lg 5 tähenduses.

24. Kaebaja viitas põhjendatult mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise

seaduse eelnõu 405 SE seletuskirjale, mille lk-del 5 ja 7 nimetatakse tunnustamise otsust

sõnaselgelt haldusaktiks.

Lk-l 5 on kirjas: „Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse paragrahvi 7 lõikega 22, mille kohaselt

kehtib ettevõtte tunnustamise otsus kuni selle tegemise aastale järgneva aasta 31. detsembrini.

3-19-2133

8(20)

/…/ Lõige lisatakse selleks, et isikule oleks selge, mis ajani kehtib haldusorgani poolt antud

haldusakt.“

Lk-l 7 on kirjas: „Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse seaduse § 7 lõikega 51, mis sätestab, et

sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud järgmise tunnustamise otsuse teatavaks tegemisega lõppeb

ettevõtte kohta tehtud eelmise tunnustamise otsuse kehtivus. Kõigi ettevõtjate, välja arvatud

vaid kinnispakis toodetega kaupleva hulgimüüja ja lõpptarbijale müüva ettevõtja nõuetele

vastavust kontrollitakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 27 lõike 3 alusel vähemalt

kord aastas ning isikule antakse pärast tema ettevõtte kontrollimist uus tunnustamise otsus, kui

ei ilmne alused uue tunnustamise otsuse tegemisest keeldumiseks. Ettevõtjale uue otsuse

teatavaks tegemisega kaotab kehtivuse selle ettevõtja sama ettevõtte kohta varem tehtud

tunnustamise otsus. Tegemist on ühe soodustava haldusakti asendumisega teise soodustava

haldusaktiga ning varasema otsuse kehtivuse kaotamine ettevõtja õigusi ei kitsendata.“

Seega on ka seadusandja pidanud tunnustamise otsust haldusaktiks.

25. Kohtu järeldust kinnitab ka varasem kohtupraktika. Kohtud pidasid haldusasjas nr 3-16-

1890 haldusaktiks vastustaja otsust mahepõllumajandusliku taimekasvatajana tunnustamata

jätmise kohta. Kohtud pidasid haldusasjas nr 3-18-886 haldusaktiks vastustaja otsust, millega

tunnistati ettevõtte tunnustamise otsus ja tõendav dokument kehtetuks. Kohtud pidasid

haldusasjas nr 3-18-692 haldusaktiks vastustaja otsust ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks

tunnistamise kohta. Täpselt samamoodi, nagu tunnustamata jätmise otsus ja tunnustamise

otsuse kehtetuks tunnistamise otsus reguleerivad isiku õigusi, teeb seda ka tunnustamise otsus.

Seega on ka tunnustamise otsus haldusakt sarnaselt eelviidatud otsustele. Vaatamata sellele, et

tegemist on isikut soodustava haldusaktiga (erinevalt viidatud haldusasjades käsitletud

otsustest), ei muutu sellest dokumendi õiguslik iseloom.

16.10.2019 otsus

26. Asjaoludest nähtuvalt tunnistas vastustaja nii haldus- kui kohtumenetluses, et 16.10.2019

otsus sisaldas infotehnoloogiliste vigade tõttu valesid kehtivuskuupäevasid ja valesid andmeid

kontrolliprotokollide kohta. Seetõttu väljastas vastustaja 16.12.2019 õigete andmetega uue

otsuse, mis pidi asendama 16.10.2019 otsust.

27. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebajale väljastatud õunapuude toodangut

puudutavalt järgmised tõendavad dokumendid:

 26.04.2018 otsus nr 18002912, mille järgi on õunapuude (5,83 ha) toodang mahe.

Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.04.2018–31.12.2018.

Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.07.2017

protokoll nr KP_1705520.

 06.11.2018 otsus nr 18185213, mille järgi on õunapuude (5,86 ha) toodang mahe.

Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018–31.12.2019.

Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018

protokoll nr KP_1806222.

 07.06.2019 otsus nr 19004914, mille järgi on õunapuude (5,86 ha) toodang mahe.

Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.04.2018–31.12.2018.

12 Kaebaja lisa 11.

13 Kaebaja lisa 12.

14 Kaebaja lisa 10.

3-19-2133

9(20)

Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.07.2017

protokoll nr KP_1705520.

 16.10.2019 otsus nr 191610, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe.

Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 17.09.2018–31.12.2019.

Kontrolli läbiviimist tõendavad 12.04.2018 protokoll nr KP_1806221 ja 17.09.2018

protokoll nr KP_1806222.

 16.12.2019 otsus nr 192169, mille järgi on õunapuude (6,19 ha) toodang mittemahe.

Tõendava dokumendi kehtivusaeg on taimsete saaduste osas 12.09.2019–31.12.2020.

Kontrolli läbiviimist tõendavad 27.03.2019 protokoll nr KP_1905217, 12.09.2019

protokoll nr KP_1905218, 12.09.2019 protokoll nr KP_1906811 ja 07.10.2019 protokoll

nr KP_1925732.

28. MPõS § 7 lg 22 järgi kehtib tunnustamise otsus kuni otsuse tegemise aastale järgneva aasta

31. detsembrini. MPõS § 7 lg 5 järgi otsustab vastustaja tunnustatud ettevõtte kohta järgmise

tunnustamise otsuse tegemise või tunnustamisest keeldumise omal algatusel kehtiva

tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, võttes aluseks selle aasta järelevalve

tulemused. MPõS § 7 lg-st 51 järeldub, et uue tunnustamise otsuse tegemisega kaotab eelmine

tunnustamise otsus kehtivuse.

29. Kaebaja kirjavahetusest vastustajaga15 on näha, et ka 07.06.2019 otsus nr 190049 on

infotehnoloogilise veaga ja sellele märgitud kehtivusaeg peaks olema kuni 31.12.2019.

Tegemist on 16.10.2019 otsusele vahetult eelnenud otsusega.

30. Eelviidatud sätteid arvestades on 16.10.2019 otsus vigane, sest sisaldab valesid

kehtivuskuupäevi – kehtib alates 17.09.2018, kuigi kontroll viidi läbi 12.09.2019 ja 16.12.2019

otsust arvestades ei olnud vastustajal kavas reguleerida 12.09.2019 kontrollile eelnevat

perioodi; otsus kehtib kuni 31.12.2019, kuigi seaduse järgi peaks kehtima kuni 31.12.2020.

Samuti sisaldab otsus valesid kontrolliprotokollide andmeid – ei kajasta 12.09.2019 ja

07.10.2019 kontrolle, vaid kontrolle, kus tuvastati kaebaja poolt mahepõllumajanduses

kehtivate nõuete järgimine. Seega on 16.10.2019 otsus õigusvastane ja tuli kehtetuks tunnistada.

31. Kohus nõustub kaebajaga, et 16.10.2019 otsuse asendamine 16.12.2019 otsusega ei olnud

piisav 16.10.2019 otsuse mõju kõrvaldamiseks. Õigusselguse tagamiseks tulnuks see otsus

eraldiseisva otsusega arusaadavalt algusest peale kehtetuks tunnistada. Arvestades MPõS-is

toodud tunnustamise otsuste regulatsiooni (MPõS § 7 lg-d 22, 5 ja 51), ei kaota vanad/eelmised

tunnustamise otsused kehtivust algusest peale (s.o tagantjärgi), vaid alates uue otsuse tegemisest

(s.o edasiulatuvalt). See tähendab, et vana tunnustamise otsus omab jätkuvalt õigusjõudu ja

tõenduslikku mõju ajani, mis on märgitud uues tunnustamise otsuses kehtivusaja alguseks.

Kuna 16.12.2019 otsus kehtib perioodi 12.09.2019–31.12.2020 kohta, siis ei reguleeri see

perioodi kuni 11.09.2019. Seda reguleerib jätkuvalt 16.10.2019 otsus, mille kehtivusaeg on

17.09.2018–11.09.2019. Nimetatud perioodi kohta ei kehti 06.11.2018 ja/või 07.06.2019

otsused, sest 16.10.2019 otsuse vastuvõtmisega muutusid need kattuva perioodi osas kehtetuks.

Seega tulnuks 16.10.2019 otsus õigusjõu kõrvaldamiseks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada

(HMS § 65 lg 1).

32. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebajal on põhjendatud huvi 16.10.2019 otsuse tühistamise

vastu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et õunapuude toodangu mittemahedaks tunnistamine võtab

kaebajalt õiguse müüa oma õunasaaki mahetootena. Kuna 16.10.2019 otsus reguleerib jätkuvalt

perioodi 17.09.2018–11.09.2019, siis omab see otsus õigusjõudu 2018. a õunatoodangu ja

15 Kaebaja lisa 9.

3-19-2133

10(20)

2019. a varase õunatoodangu osas. Samuti saab VTA vastustaja 16.10.2019 otsusele tuginedes

võtta kaebajalt õiguse toota neist õuntest mahetoodangut (nt siidrit). Kaebaja viitas, et ta on

taotlenud PRIA-lt mahepõllumajandusega seotud toetusi. Kuna 16.10.2019 otsus tõendab

õunatoodangu osas mahepõllumajanduse reeglite rikkumist, siis esineb alus sellega seotud

toetuse

tagasinõudmiseks

(põllumajandusministri

08.04.2010

määruse

nr

„Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse

menetlemise täpsem kord“ § 8 lg 3). Vastustaja 16.12.2019 otsusest järeldub, et vastustaja

eesmärk ei olnud reguleerida kaebaja õigusi 12.09.2019 kontrollile eelneva aja osas. Seega tuleb

16.10.2019 otsus tühistada (s.o tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada).

33. Kohus rahuldab kaebuse selles osas ja tühistab vastustaja 16.10.2019 otsuse.

Tühistamiskaebuse rahuldamise tõttu puudub vajadus alternatiivset tuvastamisnõuet lahendada.

12.09.2019 proovivõtmise toiming

34. Asjaoludest nähtuvalt käis vastustaja ametnik Ene Kesa 12.09.2019 kaebaja õunaaias

õunapuulehtedest proovi võtmas. Kaebaja seab proovivõtmise toimingu õiguspärasuse kahtluse

alla, sest proovivõtmise käigus ei järgitud kehtivaid norme, mis muudab proovi ja selle

katsetulemuse ebausaldusväärseks.

35. MPõS § 7 lg-st 5 ja määruse nr 889/2008 art 65 lg-st 1 nähtuvalt viib kontrolliasutus kõigis

ettevõtetes vähemalt kord aastas läbi kontrolli/järelevalve, mille tulemustest sõltub uue

tunnustamise otsuse väljastamine. Määruse nr 889/2008 art 65 lg-st 2 nähtuvalt võtab

kontrolliasutus proove ja analüüsib neid, et tuvastada mahepõllumajanduslikus tootmises

lubamatute toodete kasutamist, kontrollida, kas tootmistehnoloogia ei ole vastuolus

mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadega, või et tuvastada mahepõllumajanduslikus

tootmises keelatud toodete poolt tekitatud võimalikku saastumist. Proovi võtmise näeb ette ka

MPõS § 18 lg 3.

36. Proovi võtmise täpsemaid reegleid määrused nr 889/2008 ja nr 834/2007, MPõS ega selle

alusel kehtestatud määrused ei sätesta. Vastustaja on haldusmenetluses viidanud määrusele

nr 99 ja kohtumenetluses määrusele nr 32.

37. Määrus nr 99 on kehtestatud ToiduS § 513 lg 2 alusel. ToiduS § 47 lg 1 järgi teostab selle

seaduse alusel riiklikku ja haldusjärelevalvet VTA, mitte vastustaja. Vastustaja pädevuses on

menetleda ToiduS § 537 lg 4 alusel piiratud hulgal väärteoasju. Praegusel juhul ei viinud

vastustaja kaebaja osas läbi väärteomenetlust, seega ei saa ToiduS ja selle alusel kehtestatud

määrused olla vastustaja proovivõtmise toimingu õiguslikuks aluseks. Vastustaja on ka ise

kohtumenetluses selgitanud, et viitas haldusmenetluses ekslikult määrusele nr 99. Seega tuleb

nimetatud määrus praeguse asja lahendamisel kõrvale jätta.

38. Määrus nr 32 on kehtestatud TaimKS § 882 lg 3 alusel. TaimKS § 88 lg 1 järgi teostab selle

seaduse alusel riiklikku ja haldusjärelevalvet vastustaja. Määrus nr 32 reguleerib taimedest ja

taimsetest saadustest võetavate proovide koguseid ja nende võtmise korda, kuid seda TaimKS-i

alusel teostatava järelevalve raames ja selle seaduse eesmärke silmas pidades. TaimKS-i

eesmärk on § 1 lg-st 1 nähtuvalt kaitsta inimeste ja loomade tervist ja keskkonda ning nende

väärtuste kaitsmise eesmärgil reguleerida taimekasvatuse nõudeid ja taimekaitsevahendite

kasutamise reegleid. Mahepõllumajanduses kehtivate nõuete eesmärk on täiendada

põllumajanduses kehtivaid tavapäraseid reegleid kõrgemate kvaliteedinõuetega, et pakkuda

teatavate eelistustega tarbijatele keskkonnasäästlikke ja -sõbralikke põllumajandustooteid (vt

määruse nr 834/2007 preambula p 1). Määruse nr 834/2007 art 1 lg 1 järgi on selle määruse

eesmärk tagada siseturu tõhus toimimine, aus konkurents ja tarbijate usaldus ning kaitsta

tarbijate huve. Kõrgendatud kvaliteedinõuete tõttu saab mahepõllumajanduses olla keelatud

3-19-2133

11(20)

võtete ja vahendite kasutamine, mis tavapärases põllumajanduses on lubatud. Kuigi

mahepõllumajanduse normid ei näe ette konkreetseid reegleid proovide võtmise kohta (sh ei tee

viidet TaimKS-i alusel kehtestatud proovivõtmise reeglitele), ei saa pidada põhimõtteliselt

valeks vastustaja lähtumist analoogia korras sarnast tegevust reguleerivatest normidest (antud

juhul määrusest nr 32), kuid seejuures tuleb silmas pidada mahepõllumajanduse eesmärke.

39. Kaebaja hinnangul ei vastanud vastustaja 12.09.2019 proovivõtmise toiming määruse nr 32

nõuetele. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja eksis määruse nr 32 nõuete vastu sellisel

määral, et see võiks mõjutada proovi ja selle analüüsitulemuste usaldusväärsust.

40. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p 1 järgi kirjeldatakse proovivõtmist taimest, taimsest saadusest ja

muust objektist proovi võtmise korral kontrolliaktis. Vastustaja koostas proovivõtmise kohta

12.09.2019 mahepõllumajanduse üldprotokolli nr KP_1906811. Nimetatud protokoll ei kirjelda

proovivõtmise toimingut üksikasjalikult. Kohus kuulas istungil tunnistajana üle proovivõtmise

toimingu teostanud vastustaja ametniku Ene Kesa, kes andis täpsemaid selgitusi vaidlusaluse

proovivõtmise kohta. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlused usaldusväärsed ja kohtul puudub

põhjus nende tõelevastavuses kahelda. Seetõttu lähtub kohus proovivõtmise toimingu

õiguspärasuse kontrollimisel mh tunnistaja ütlustest. Määruse nr 32 § 1 lg 5 p-s 1 nimetatud

kirjeldava kontrollakti puudumine võib küll mõjutada proovivõtmise toimingu formaalset

õiguspärasust, kuid mitte tingimata materiaalset õiguspärasust, kui see ei mõjutanud võetud

proovi usaldusväärsust ja selle analüüsitulemust.

41. Määruse nr 32 § 1 lg 2 järgi võetakse proov selliselt, et see esindaks kogu taimede ja

taimsete saaduste partiid ning muud objekti või taimekaitsevahendite partiid. Tunnistaja Ene

Kesa selgitas, et õunapuulehti ei korjatud vaid mõnelt üksikult puult, vaid erinevatest

õunapuuaia osadest erinevatelt puudelt u 2 ha ulatuses. Kohtu hinnangul saab lugeda, et

vastustaja on viidatud nõuet järginud. Eesmärk ei olnud korjata lehti igalt puult, vaid

õunapuuaed pidi olema usaldusväärses osas esindatud. Nõuete järgmist ei kontrollita iga puu

osas eraldi, vaid õunapuuaia kui terviku osas. Vastustaja ülesandeks ei ole välja selgitada,

milline õunapuu kannab taimekaitsevahendite jääke ja milline mitte. Vastustaja ülesanne oli

kontrollida, kas kaebaja on järginud mahepõllumajanduse nõudeid kogu õunapuuaias. Kui osa

aia suhtes on tuvastatud keelatud taimekaitsevahendite kasutamine, ei saa ka ülejäänud aeda

pidada nõuetekohaseks.

42. Määruse nr 32 § 1 lg 3 järgi välistab ametnik nii proovi kui ka selle taime, taimse saaduse

ja muu objekti ning taimekaitsevahendi muutumise ja saastumise, millest proov võeti.

Proovivõtmine ei tohi halvendada taime, taimse saaduse ja muu objekti ning taimekaitsevahendi

kvaliteeti. Tunnistaja Ene Kesa selgitas, et korjas õunapuulehed alguses ämbrisse, mis oli

eelnevalt puhastatud. Hiljem kallas lehed ümber ühekordselt kasutatavasse kilekotti ning sulges

selle nööri ja turvakleepsuga. Tunnistaja eitas proovi saastumise võimalust. Kohtu hinnangul ei

nähtu eeltoodud kirjeldusest, et õunapuulehtedest võetud proov saanuks saastuda. Saastust ei

saanud põhjustada ka vihm. Nii vastustaja kui tunnistajana üle kuulatud vastustaja ametnikud

kinnitasid istungil, et neile teadaolevalt ei esine proovist leitud toimeainet difenokonasool

looduses. Vastustaja 07.10.2019 protokollist nr KP_1925732 nähtub, et ümberkaudsetel aladel

umbes 1 km raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda taimekaitsevahenditega.

Seega ei saanud viidatud toimeaine sattuda proovi mahasadanud vihma või tuulega. Tõendatud

ei ole, et proov oleks saastunud proovivõtmise käigus.

43. Määruse nr 32 § 2 lg 3 järgi saadab ametnik proovi Põllumajandusameti plommi või

turvakleebisega pitseeritult laboratooriumisse. Proovi pakend suletakse selliselt, et seda ei oleks

võimalik avada ilma pakendit, plommi või turvakleebist rikkumata. Tunnistaja Ene Kesa

3-19-2133

12(20)

ütlustest nähtuvalt selliselt toimitigi. Kuna proovi pakend suleti nõutaval viisil, ei saanud proov

saastuda ka transpordi käigus.

44. Määruse nr 32 § 1 lg 4 järgi tagab ametnik proovi omaduste säilimise ja proovi puutumatuse

kuni proovi laboratooriumisse jõudmiseni. Proov pakendatakse ja pakendile märgitakse

kustumatus kirjas proovi tunnuskood. Tunnistaja Ene Kesa selgitas, et proov pakendati

ühekordselt kasutatavasse kilekotti ning suleti nööriga ja kleepsuga, mida ei ole võimalik

korduvalt avada ja sulgeda. Proov tähistati tunnuskoodiga ja viidi samal päeval

Põllumajandusuuringute Keskuse laborisse. Kohtu hinnangul tagati kirjeldatud viisil proovi

puutumatus ja eristatavus. Õunapuulehed ei ole üldteadaolevalt asjad, mis võiks lühiajaliselt

sellisel viisil pakendatuna rikneda. Põllumajandusuuringute Keskuse 08.05.2020 e-kirjast16

vastustajale nähtub, et esmane analüüs tehti prooviga 16.09.2019. Tunnistaja Ene Kesa

selgituste kohaselt ei käinud ta samal päeval mujal õunapuulehtedest proove võtmas, seega ei

saanud kaebaja õunapuuaiast võetud proov minna vahetusse mõne teise prooviga. Seda

võimalust välistas ka pakendile märgitud tunnuskood (analüüsitellimuse nr TL_1950004), mis

on välja toodud nii vastustaja 12.09.2019 protokollis nr KP_1906811, proovi saatekirjal17 kui

ka Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokollil.

45. Määruse nr 32 § 1 lg 6 järgi saadab ametnik proovi analüüsimiseks laboratooriumisse.

Proovile lisatakse kaaskiri, mis peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) ametniku nimi ja

ametikoht; 2) proovi nimetus ja tunnuskood; 3) proovivõtu kuupäev; 4) proovi kogus ja

kirjeldus, sealhulgas taime, taimse saaduse, muu objekti või taimekaitsevahendi päritoluriigi

nimi; 5) laboratooriumi nimi ja aadress; 6) uurimise eesmärk; 7) märkused proovi kohta; 8)

proovi vastuvõtmise kuupäev ning vastuvõtja nimi ja allkiri. Vastustaja esitatud tõenditest

nähtub, et kaebaja juures võetud proovi kohta koostati saatekiri või -leht, millel on välja toodud

analüüsi tellimuslehe number, labor, kuhu proov saadeti, proovivõtja nimi ja proovivõtmise

kuupäev, proovivõtmise valdkond ja maakond, proovivõtumaterjal ja kogus ning tellitav

analüüs. Saatekirja paremal üleval nurgas on (eeldatavasti proovi vastuvõtmise) kuupäev ja

allkiri. Seega vastab vastustaja saatekiri üldjoontes viidatud nõuetele. Mõningad erinevused

määruse nr 32 § 1 lg-s 6 toodud andmetega ei saanud sisuliselt mõjutada proovivõtmise ja selle

analüüsitulemuse usaldusväärsust, sest kaebaja õunapuuaiast võetud proov on vastustaja

12.09.2019 protokolli nr KP_1906811, proovi saatekirja ja Põllumajandusuuringute Keskuse

katseprotokolli kaudu üheselt seostatav analüüsitud prooviga.

46. Määruse nr 32 § 2 lg 1 järgi on taimest, taimsest saadusest ja muust objektist võetavad

suurimad proovide kogused ühe partii või muu objekti kohta esitatud määruse lisas. Määruse

nr 32 lisa „Taimedest, taimsetest saadustest ja muudest objektidest võetavate proovide

kogused“ p 2.3 on värskete taimelehtede proovi koguseks 100 tk. Vaidluse all ei ole asjaolu, et

vastustaja võttis kaebaja õunapuulehtedest proovi 1 kg ulatuses. Vastustaja kohtumenetluses

esitatud arvutuste kohaselt sisaldab 1 kg u 250 õunapuulehte. Seega ületas vaidlusalune proov

viidatud suurimat proovi kogust u 2,5 korda.

Eeltoodule vaatamata ei nõustu kohus kaebajaga, et selle nõude rikkumine sai proovivõtmise ja

proovi katsetulemuse usaldusväärsust mõjutada. Vastustaja ametnik Anu Nemvalts, kes kuulati

istungil

üle

tunnistajana,

selgitas,

et

mahepõllumajanduses

valitseb

lubamatute

taimekaitsevahendite osas nulltolerants, st lubamatut toimeainet ei tohi proovis sisalduda

vähemal ega suuremal määral. Määruse nr 834/2007 art 12 lg 1 p h ja art 16 lg 1 p a lubavad

kasutada vaid neid taimekaitsevahendeid, mille komisjon on oma loetelus välja toonud.

Komisjon on määruse nr 889/2008 art 5 lg-st 1 nähtuvalt esitanud lubatavate

16 Vastustaja lisa „RE PMA analüüsitellimuse nr TL_1950004“.

17 Vastustaja lisa „Proovi saatekiri“.

3-19-2133

13(20)

taimekaitsevahendite loetelu sama määruse II lisas. Difenokonasooli (difenoconazole)

nimetatud lisas ei ole. Seega on tegemist taimekaitsevahendi/toimeainega, mis on

mahepõllumajanduses keelatud. Määrused nr 834/2007 ja nr 889/2008 ega MPõS ei anna õigust

kasutada keelatud aineid mingis minimaalses koguses, mida saaks lugeda andestatavaks ja mida

ei saaks arvestada mahepõllumajanduse nõuete rikkumiseks. Keelatud/lubamatuid aineid ei või

mahepõllumajanduses üldse mitte mingis ulatuses kasutada. Seega olenemata sellest, et

keelatud toimeaine jääk leiti suuremast proovikogusest, kui määruse nr 32 lisas ette nägi, ei

muuda see asjaolu, et toimeaine jääk oli kaebaja õunaaiast võetud proovis olemas, kuigi seda ei

võinud seal olla. Suurema koguse võtmine sai seda enam kinnitada lubamatu toimeaine jäägi

olemasolu (st proovi kogus oli representatiivsema õunaaia suurust arvestades).

Pealegi väljendati tulemus keskmise näitajana mg/kg. Sellisena oleks katsetulemus väljendatud

ka juhul, kui proov oleks võetud 100 tk, mitte 1 kg õunapuulehtedest.

Proovimaterjali ettenähtust suuremas koguses võtmine saaks kaebaja õigusi rikkuda juhul, kui

see kahjustaks kuidagi tema õunaaeda või selle toodangut (nt õunapuud on prooviks võetud

lehtede tõttu poolpaljad või prooviks võetud õunakoguse tõttu väheneb tunduvalt kaebaja poolt

realiseeritav õunasaak). Praegusel juhul ei ole kaebaja sellisele võimalikule kahjule tuginenud

ja see ei saaks olla ka eluliselt usutav, sest tunnistaja Ene Kesa selgitas, et proovimaterjali (lehti)

võeti u 2 ha ulatuses erinevatelt puudelt.

47. Kaebaja heitis vastustajale ette, et proov võeti õunapuulehtedest, mitte õuntest. Määrus

nr 32 võimaldab proovi võtta nii lehtedest kui ka õuntest, mistõttu ei olnud lehtedest proovi

võtmine õigusvastane. Antud juhul oli see kaebajat säästvam lahendus, sest määruse nr 32 lisa

p 2.7 järgi tulnuks proov võtta 5 kg õuntest. Seega oleks kaebaja õunasaak 5 kg võrra

vähenenud. Proovivõtmise tulemus ei saa sõltuda sellest, kas proov võetakse õuntest või

lehtedest. Vastustaja selgitas, et difenokonasool on taimekaitsevahend, millega pritsitakse

õunapuid. Järelikult saab toimeaine olla samamoodi nii lehtede kui ka viljade küljes.

Proovivõtmise eesmärk ei olnud tuvastada, kas õunad on toiduna kõlbulikud. Proovivõtmise

eesmärk

oli

tuvastada,

kas

kaebaja

on

kasutanud

oma

õunaaias

lubamatuid

taimekaitsevahendeid. Seda sai sama hästi tuvastada ka puulehtedest võetud proovi kaudu.

48. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 12.09.2019 proovivõtmise toiming ei

olnud materiaalselt õigusvastane, sest ei saanud mõjutanud proovi analüüsitulemust. Seega

jätab kohus kaebaja tuvastamisnõude rahuldamata.

16.12.2019 otsus

49. Kaebaja vaidlustas 16.12.2019 otsust 12.09.2019 proovivõtmise toimingu õigusvastasuse

tõttu, haldusakti kaalutlus- ja põhjendamisvigade ning vormivigade tõttu.

50. Kohus leidis, et 12.09.2019 proovivõtmise toiming ei olnud materiaalselt õigusvastane ega

mõjutanud sisuliselt proovi analüüsitulemust, seega ei saa see muuta ka 16.12.2019 otsust

õigusvastaseks.

51. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

52. Vastustaja 16.12.2019 otsus vastab määruse nr 889/2008 XII lisas toodud vormile (MPõS

§ 7 lg 21, määruse nr 889/2008 art 68 lg 1, määruse nr 834/2007 art 29), on kirjalikus vormis

(HMS § 55 lg 2), sisaldab HMS § 55 lg-s 4 ettenähtud andmeid ning on selge ja üheselt

mõistetav (HMS § 55 lg 1). Kuigi kaebaja seaduslik esindaja Ando Eelmaa viitas kohtuistungil

vastustaja väljastatavate tõendite ebaselgusele ja sellest tulenevatele probleemidele välismaiste

3-19-2133

14(20)

äripartneritega suhtlemisel, ei saa 16.12.2019 otsus kohtu hinnangul väidetavat ebaselgust

tekitada.

53. HMS § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine

olema

kirjalikult

põhjendatud.

Haldusakti

põhjendus

esitatakse

haldusaktis

või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi

lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Sama paragrahvi lg 4 järgi ei

pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus

rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata.

54. Osas, milles 16.12.2019 otsus tunnistas kaebaja õunapuu toodangu mittemahedaks, ei ole

tegemist kaebajat soodustava haldusaktiga, sest sellega võeti kaebajalt varasemate otsustega

antud õigus müüa õunapuu toodangut mahetootena. Muus osas oli otsus kaebajat soodustav,

seega selles osas ei pidanud vastustaja otsust põhjendama. Küll aga tulnuks põhjendus esitada

õunapuu toodangu osas. Kohtupraktikast on näha ja ka tunnistaja Anu Nemvalts kinnitas

istungil, et vastustaja on vormistanud ettevõtte tunnustamise otsuste tühistamise otsused

põhjendatud haldusaktidena. Samamoodi tuleb toimida ka juhul, kui ettevõtjalt võetakse

varasemalt antud õigus müüa oma tooteid mahetoodetena, sest see reguleerib samamoodi tema

õigusi tema jaoks koormavalt.

55. Kuna mahepõllumajanduse tõendava dokumendi osas kehtib määruse nr 889/2008 XII lisas

toodud vorminõue ja sellel vormil puudub väli, kus oleks võimalik haldusakti põhjendust

esitada, tulnuks põhjendus esitada muus dokumendis, millele tulnuks otsuses viidata (HMS § 56

lg 1 teine lause). Sellist teist dokumenti ei ole 16.12.2019 otsuse juurde vormistatud. Seega on

haldusakt vormiveaga ja formaalselt õigusvastane.

56. HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas on peetud

haldusakti põhjendamispuudusi oluliseks rikkumiseks, mis toob reeglina kaasa haldusakti

tühistamise. Eriti otsuste puhul, kus haldusorganil on kaalumisõigus. Põhjenduste ja kaalutluste

väljatoomata jätmine ei võimalda haldusakti õiguspärasust kontrollida, sest pole võimalik

tuvastada, kas haldusorgan on arvestanud haldusakti andmisel kõigi oluliste asjaoludega ja

teostanud kaalumist õiguspäraselt. Reeglina ei ole põhjenduste esitamine alles kohtumenetluses

aktsepteeritav, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused

on samad, millest haldusakti andmisel tegelikult lähtuti. Erandjuhtudel on peetud võimalikuks

jätta põhjendamispuudustega haldusakt tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks

vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Samuti on Riigikohus 29.11.2012 otsuses asjas

nr 3-3-1-29-12 (p 20) pidanud erandjuhtudel võimalikuks arvestada ka haldusorgani poolt

kohtumenetluses välja toodud põhjendustega, kui on võimalik tõendada, et haldusorgan neist

ka tegelikult haldusakti andmisel lähtus ja kohus on selles kahtlusteta veendunud.

57. Ainus haldusmenetluses esitatud põhjendus nähtub vastustaja 16.10.2019 e-kirjast

kaebajale18, kus selgitati, et 12.09.2019 kaebaja ettevõtte õunapuulehtedest võetud proovi

analüüsi tulemused näitasid toimeaine difenoconazole sisaldust, mille tõttu tegi vastustaja

otsuse lugeda selle aasta õunatoodang mittemahedaks. Nimetatud põhjendus käib küll

16.10.2019 otsuse kohta, kuid kuna vastustaja selgitas 16.12.2019 e-kirjas kaebajale19, et

16.10.2019 otsus sisaldab infotehnoloogiliste vigade tõttu valesid kontrolliandmeid ja valesid

18 Kaebaja lisa 5.

19 Vastustaja lisa „FW Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing tõendav dokument nr 192169“.

3-19-2133

15(20)

kehtivuskuupäeva ning otsustati seetõttu asendada õigete andmetega 16.12.2019 otsusega, siis

saab 16.10.2019 otsuse kohta esitatud põhjust arvestada ka 16.12.2019 otsuse puhul.

58. Viidatud põhjendus näitab küll otsuse faktilist alust, kuid ei näita õiguslikku alust, sisulist

põhjendust ega teostatud kaalumist.

59. Haldusakti õigusliku aluse väljatoomata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui

õiguslik alus on iseenesest olemas. Seega kontrollib kohus, kas vastustajal esines õigusaktidest

tulenev alus vaidlusaluse otsuse andmiseks.

60. Määruse nr 834/2007 art 30 lg 1 sätestab, et selles määruses sätestatud nõuetest

kinnipidamise eiramise korral tagab kontrolliasutus või kontrollorgan, et kogu asjaomasest

nõuete eiramisest mõjutatud tootepartii puhul hoidutakse märgistamisel ja reklaamimisel viitest

mahepõllumajanduslikule tootmismeetodile, kui selline meede oleks vastavuses rikutud nõude

olulisusega ning eirava tegevuse laadi ja konkreetsete asjaoludega.

Määruse nr 889/2008 art 91 lg 2 sätestab, et kui kontrolliasutus on veendunud, et toode ei vasta

mahepõllumajandusliku tootmise nõuetele, kaasneb otsusega kohustus eemaldada kõnealuselt

tootelt kõik mahepõllumajandusmeetodile viitavad märgised.

Ka määruse nr 834/2007 määruse art 23 lg-st 2, määruse nr 889/2008 art-st 57 ja MPõS § 13

lg-st 1 tuleneb, et mahetoote märgitust võib kasutada vaid toote puhul, mille tootja on järginud

mahepõllumajanduses kehtivaid nõudeid. Seega toob mahepõllumajanduses kehtivate nõuete

rikkumine kaasa selle, et nõudeid rikkudes toodetud toodet ei või müüa mahetootena.

61. Kaebaja hinnangul ei saanud katseprotokollis difenoconazole puhul näidatud tulemusega

0,013 mg/kg arvestada, sest toimeaine määramise alampiir on katseprotokolli kohaselt

0,01 mg/kg ja laiendmääramatus on 50%. Kaebaja esitas tõendina Tallinna Tehnikaülikooli

inseneriteaduskonna dotsent Arvo Mere 07.01.2020 arvamuse20, mille kohaselt võib

katseprotokolli andmete pinnalt järeldada, et proovimaterjal on toimeainevaba. Vastustaja

esitatud tõenditest nähtub, et ka vastustaja on haldusmenetluses kahelnud, kuidas peaks

analüüsitulemust

tõlgendama.

Vastustaja

on

palunud

03.10.2019

e-kirjas21

Põllumajandusuuringute Keskuselt abi proovi tulemuse tõlgendamisel, küsides, kas tulemust

0,013 mg/kg toimeaine difenoconazole puhul saab lugeda positiivseks prooviks.

Põllumajandusuuringute Keskus on 03.10.2019 vastanud vastustajale, et sisaldus 0,013 mg/kg

on selgesti nähtav kogus, kuigi laiendmääramatust arvestades saaks sisalduseks 0,0065 mg/kg.

Lõpliku otsuse peab tegema vastustaja ise. Istungil tunnistajana üle kuulatud vastustaja ametnik

Anu Nemvalts selgitas, et kuna mahepõllumajanduses kehtib keelatud taimekaitsevahendite

osas nulltolerants, siis ei või aktsepteerida ka väga väikest kogust tuvastatud keelatud toimeainet

ja vastustaja ei saa jätta sellisele olukorrale reageerimata.

62. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et tuvastatud kogus 0,013 mg/kg on ümardatult

0,01 mg/kg ehk võrdne määramise alapiiriga. Ümardamine ei ole siinkohal lubatav ega

põhjendatud. Põllumajandusuuringute Keskus tuvastas toimeaine difenoconazole sisalduse

suuremal määral kui määramise alampiir, seega ei saa pidada tulemust ebausaldusväärseks või

toimeainet tuvastamatuks. Toimeaine oli määramise alampiiri ületavas koguses olemas ja

selgelt näha, nagu kinnitas ka Põllumajandusuuringute Keskus. Samalt katseprotokollilt nähtub,

et toimeainet Fludioxonil tuvastati väiksemal määral kui 0,01 mg/kg, st allpool määramise

alampiiri. Selle toimeainega ei ole vastustaja otsuse tegemisel arvestanud.

20 Kaebaja lisa 13.

21 Vastustaja tõend „FW Proovi tulemuste lugemine – mahe“.

3-19-2133

16(20)

63. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuna laiendmääramatus oli 50% ja toimeaine sisaldus

võis seega olla ka 0,0065 mg/kg, siis tuleb lugeda proov toimeainevabaks. Laiendmääramatus

on suurus, mis defineerib mõõtetulemuse ümber vahemiku, milles sisaldub eeldatavasti suurem

osa mõõtesuurusele põhjendatult omistatavate väärtuste jaotusest (vt juhenddokument

„Mõõtemääramatuse väljendamine kalibreerimisel. EA-4/02“22, lk 19 B9). Seega näitab

mõõtmistulemus

koos

laiendmääramatusega

skaalat/vahemikku,

mille

raamesse

mõõtmistulemus koos võimaliku mõõtmisveaga võiks jääda. Laiendmääramatus kehtib nii üles-

kui allapoole, st tuvastatud toimeaine võis proovis sisalduda vahemikus 0,0065–0,0195 mg/kg.

Kaebaja ja tema viidatud ekspert Arvo Mere on lähtunud ainult nimetatud skaala alumisest

poolest, jättes ülemise poole tähelepanuta. Selline kaebajat põhjendamatult soosiv lähenemine

ei ole kooskõlas mahepõllumajanduse eesmärkidega – tarbijate usalduse kaitse ja ausa

konkurentsi tagamine. Mahepõllumajanduse nõuded ei ole kehtestatud mahepõllumajanduse

tootjate, vaid tarbijate huvides (vt määruse nr 834/2007 preambula p 3, art 1 lg 1). Seega ei saa

keelatud toimeaine tuvastamise näitajat tõlgendada ühepoolselt tootja huvides. Tarbijate

huvides on see, et proov oleks täiesti toimeainevaba. Seega on tarbijate huvides põhjendatud

lähtuda just skaala ülemisest otsast.

Sarnast mõõtetulemuse ja laiendmääramatusega arvestamist vastavalt normi kaitse eesmärgile

on kasutatud ka teiste valdkondade õigusaktides. Näiteks:

-

Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja

kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 5

järgi on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse

laiendmääramatus. Nimetatud nõude eesmärk on kaitsta sõidukijuhti võimaliku

mõõtmisveaga kaasneva karistuse eest. Seega tuleb laiendmääramatust kohaldada

sõidukijuhi huvides ja vaadata skaala alumist poolt.

-

Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määruse nr 87 „Nõuded isiku väljahingatavas õhus

etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele“ § 5 lg 3 järgi

on

lõplikuks

mõõtetulemuseks

mõõtetsükli

lugem,

millest

lahutatakse

laiendmääramatus. Ka see norm peab kaitsma isikut võimaliku mõõtmisveaga kaasneda

võiva karistuse vm negatiivse tagajärje eest.

-

Vabariigi Valitsuse 08.04.2010 määruse nr 47 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded

tehislikust optilisest kiirgusest mõjutatud töökeskkonnas, tehisliku optilise kiirguse

piirnormid ja kiirguse mõõtmise kord“ § 8 lg 5 järgi loetakse optilise kiirguse taseme

vastavuse hindamisel tööohutuse nõuetele mõõdetud tase määruse nõudeid rahuldavaks,

kui mõõtetulemuse ja laiendmääramatuse summa on väiksem piirnormist või sellega

võrdne, kusjuures laiendmääramatus peab olema hinnatud 95% usaldatavusega. Selles

määruses arvestatakse skaala ülemise otsaga, sest normi eesmärk on kaitsta töötajaid

neid kahjustava kiirguse eest, mitte tööandjaid töötingimuste tagamisel. Kuna ka

mahepõllumajanduse eesmärk on kaitsta tarbijate huve, mitte tootjate huve, siis on ka

mahepõllumajanduses põhjendatud arvestada proovis tuvastatud keelatud toimeaine

mõõtetulemuse ja laiendmääramatuse summaga, mitte vastupidi.

Seega on kohus seisukohal, et toimeaine oli proovis olemas piisavas koguses, et selle olemasolu

tuvastada. Vaatamata asjaolule, et tegemist oli väga väikese kogusega, ei võinud

mahepõllumajanduse nõuete kohaselt ka seda kogust proovis sisalduda. Katseprotokollis välja

toodud laiendmääramatus ei võimalda jätta tuvastatud toimeainega arvestamata. Kohtu

hinnangul lähtus vastustaja õiguspäraselt 16.12.2019 otsuse andmisel asjaolust, et kaebaja

22 http://www.eak.ee/dokumendid/pdf/EA4_02_total_270103.pdf.

3-19-2133

17(20)

õunapuulehtedest võetud proovis tuvastati keelatud toimeaine jääk. Vastustajal puudus

võimalus jätta seda asjaolu tähelepanuta.

64. Põhjendatud ei ole ka kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole korraldanud kordusanalüüsi.

Vastustaja esitatud tõenditest23 nähtub, et Põllumajandusuuringute Keskus tegi samast proovist

kaks analüüsi, mis näitasid sama tulemust. Seega ei saanud olla tegemist analüüsimisel tekkinud

veaga. Toimeaine sisaldus proovis on piisavalt tõendatud. Tegemist oli akrediteeritud labori

tehtud analüüsiga, mistõttu puudub alus kahelda analüüsitulemuse usaldusväärne. Kaebaja ei

ole esitanud samaväärseid tõendeid selle tulemuse ümberlükkamiseks, nt teise labori tehtud

analüüsi.

65. Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja ei kaalunud, kas tuvastatud toimeaine kogus

oli piisav kaebaja suhtes koormava haldusakti vastuvõtmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et

vastustajal puudus siinkohal kaalumise õigus. Katseprotokoll näitab kaheldamatult

difenoconazole jäägi olemasolu kaebaja juurest võetud proovis. Toimeaine oli tuvastatud

määramise alampiiri ületavas koguses, seega võis seda tulemust usaldada. Kuna

mahepõllumajandust

reguleerivad

normid

ei

võimalda

kasutada

keelatud

taimekaitsevahendeid/toimeaineid ka väikeses mahus (ei ole kehtestatud nö lubatavat kogust),

siis oli ka väikese koguse tuvastamine aluseks kaebaja suhtes meetmete kohaldamiseks.

Praegusel juhul tuvastatud toimeaine koguse tähelepanuta jätmisel tekiks põhjendatult

ebaselgus küsimuses, millises ulatuses võib keelatud toimeainet mahetootmises kasutada. Kuna

mahetootmise reeglid on kehtestatud Euroopa Liidu poolt, et saa vastustaja oma haldusaktiga

hakata selles osas erandeid kehtestama.

66. Kuna vastustaja selgituste kohaselt ei esine viidatud toimeainet looduses ja vastustaja

07.10.2019 kontrolli tulemusena selgus, et kaebaja ettevõtte ümberkaudsetel aladel umbes 1 km

raadiuses ei ole kultuure, mida oleks põhjust töödelda taimekaitsevahenditega, siis ei ole

reaalselt ühtegi muud võimalus viidatud toimeaine sattumiseks kaebaja õunapuudele, kui

kaebaja enda poolt seda toimeainet sisaldavate vahendite kasutamine. Põhjendatud on

vastustaja järeldus, et kuna toimeainet difenoconazole kasutatakse mh õunapuudel leviva

kärntõve raviks ja tõrjeks ning toimeaine sisaldus tuvastati õunapuulehtedest, siis ei saa selline

toimeaine tuvastamine olla juhuslik. Tegemist on õige ja sobiva taimekaitsevahendi jäägiga just

sellele näidustatud puudelt. Ka kaebaja ise ei ole viidanud ühelegi muule tõsiseltvõetavale

alternatiivsele võimalusele, kuidas saanuks viidatud toimeaine tema õunapuulehtedele sattuda.

Pelgalt kaebaja paljasõnaline väide, et ta ei ole seda toimeainet kasutanud, ei ole piisav

katseprotokolliga tõendatu ümberlükkamiseks. Ka asjaolu, et vastustaja ei tuvastanud kaebaja

juures toimeaine kasutamist tõendavat taarat või kandeid põlluraamatus, ei lükka

katseprotokolliga tõendatut ümber. Tegemist oli kaebaja kontrolli alla kuuluvate asjaoludega.

Kaebaja arvutused selle kohta, millises koguses pidanuks ta nimetatud toimeainet sisaldavat

taimekaitsevahendit ostma ja kui palju see oleks maksma läinud, on asjakohatud põhjusel, et

kaebaja ei pruukinud kasutada nimetatud toimeainet sisaldavat taimekaitsevahendit kogu

õunapuuaia ulatuses või ettenähtud koguses. Samuti ei saa arvestada kaebaja selgitustega, et ta

kasutab õunu vaid siidri tootmiseks, siidri tootmisel ei ole õuna välimusel tähtsust ja kärntõbi

ei halvenda siidriõunte kvaliteeti. Kaebaja on kaebuses ja selle täiendustes välja toonud, et õunte

kasvatamise eesmärk ka mahepuuviljade töötlemata kujul müümine. Kaebaja seaduslik esindaja

Ando Eelmaa selgitas istungil, et hetkel toodetakse õuntest vaid siidrit, kuid tuleviku eesmärk

on hakata õunu ka toodanguna müüma. Seega kui kaebaja tegeleb ka õunte müügiga või

kavatseb sellega tegelema hakata, siis on vaieldamatult õunte välimus tähtis ja see võib selgitada

kärntõve ravi/tõrje eesmärgil vaidlusaluse toimeaine kasutamist.

23 Vastustaja lisad „FW Proovi tulemuste lugemine – mahe“ ja „RE PMA analüüsitellimuse nr TL_1950004“.

3-19-2133

18(20)

67. Isegi kui kaebaja ei kasutanud keelatud toimeainet ise või tahtlikult, vastutab ta selle eest,

et

tema

mahepõllumajandus

vastaks

kehtivatele

nõuetel.

Kaebajal

on

kohustus

vältida/vähendada lubamatute toodete või ainetega saastumise ohtu (määruse nr 889/2008 art 63

lg 1 p c). Kuna kaebaja õunapuulehtedest tuvastati keelatud toimeainet, ei vastanud kaebaja

mahepõllumajanduses deklareeritud õunapuuaed mahepõllumajanduses esitatavatele nõuete ja

selle toodangut ei saanud mahepõllumajanduse toodanguna käsitelda.

68. Asjakohatu on kaebaja viide sellele, et ta on 2019. a õunatoodangu ümber töödelnud ja

teinud selleks kulutusi, mis osutuvad nüüd asjatuiks. Vastustaja teostab MPõS § 17 lg 2 p-st 1

ja määruse nr 834/2007 art 1 lg 2 p-st a nähtuvalt järelevalvet töötlemata põllumajandustoodete

üle. Siider kui töödeldud toode kuulub VTA järelevalve alla (MPõS § 17 lg 3 p 1, määruse

nr 834/2007 art 1 lg 2 p b). Vastustaja ei saanud ega pidanud arvestamata enda poolt väljastatava

tunnustamise otsuse tegemisel sellega, milliseid töödeldud tooteid soovib kaebaja toota.

Vastustaja annab tunnustamise otsuse õunte kui töötlemata toodete osas. Samuti ei saaks

vastustaja selle kaalutlusega arvestada põhjusel, et mahepõllumajanduse nõuded on kehtestatud

tarbijate huvides, mistõttu ei ole tootja majanduslik kahju asjakohane kaalutlus.

69. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et vastustaja ei ole jätnud otsuse langetamisel ühegi

olulise asjaoluga arvestamata, mis võinuks asja lahendust mõjutada.

70. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud kaalumise teostamist ja kaebaja suhtes kõige

leebema võimaliku variandi kohaldamist. Tunnistaja Anu Nemvalts selgitas istungil, et

kaalumisel oli, kas tunnistada kaebaja tunnustamise otsus kehtetuks, viia kaebaja

põllumajandusmaa (õunapuuaed) tagasi üleminekujärgu periood või tunnistada otsuse tegemise

aasta õunapuu toodang mittemahedaks. Kaebaja suhtes kohaldati viimast kui kõige leebeimat

varianti. Kuigi vaidlusalusest otsusest ega haldusmenetluses kaebajale esitatud selgitustest

sellist kaalumist ei nähtu, võib tunnistaja ütluste valguses pidada kaalumise teostamist

usutavaks.

71. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaalumisele ei saanud tulla variant, kus kaebaja

suhtes oleks jäetud meetmed kohaldamata. See oleks olnud vastuolus tarbijate huvidega (vt nt

määruse nr 834/2007 art 27 lg 13), kel on õigus eeldada, et mahetootena müüdav toode vastab

mahepõllumajanduse õigusaktides sätestatud kõrgetele kvaliteedinõuetele (vt nt määruse

nr 834/2007 preambula p 22, vt sarnaselt Euroopa Kohtu 26.02.2019 otsus asjas nr C‑497/17,

p 51). Samuti oleks sel juhul sattunud põhjendamatult ebavõrdsesse konkurentsiolukorda teised

mahetootjad, kes peavad järgima mahetoodete tootmisel õigusaktides kehtivad rangeid nõudeid

ja kandma sellega seotud kulusid.

72. Üleminek on määruse nr 834/2007 art 2 p h järgi muult põllumajandustootmiselt

mahepõllumajanduslikule tootmisele üleminek kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, mille

kestel kohaldatakse mahepõllumajanduslikku tootmist käsitlevaid sätteid. Üleminekuaega

kohaldatakse määruse nr 834/2007 art 17 lg-st 1 nähtuvalt ettevõtte suhtes, mis alustab

mahepõllumajandusliku

tootmisega.

Üleminekuajal

kohaldatakse

viidatud

määruses

kehtestatud eeskirju (määruse nr 834/2007 art 17 lg 1 p b), kuid üleminekuajal toodetud tooteid

ei või müüa mahepõllumajanduslike toodetena (määruse nr 834/2007 art 25 lg 1).

Üleminekuperiood kestab määruse nr 889/2008 art 36 lg-st 1 nähtuvalt taimede ja taimsete

saaduste korral üldjuhul 2-3 aastat. Tegemist on seega perioodiga, mil taimed puhastuvad varem

kasutatud ainetest, mis on mahepõllumajanduses keelatud.

Määruse nr 889/2008 art 36 lg 3 järgi võib pädev asutus teatavatel juhtudel, kui maa on olnud

saastunud mahepõllumajanduslikus tootmises lubamatute toodetega, otsustada pikendada lg-s 1

sätestatud

üleminekuperioodi.

Põllumajandusministri

20.02.2009

määruse

nr

„Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ § 5 lg 2 järgi võib vastustaja määruse nr 889/2008

3-19-2133

19(20)

I ja II lisas nimetamata aine kasutamise korral nõuda selle põllu kohta, kus seda ainet kasutati,

uue üleminekuaja alustamist sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud tähtpäevast alates.

Need sätted andsid vastustajale õiguse kaaluda kaebaja õunapuuaia viimist tagasi

üleminekuperioodi. Tegemist oli asjakohase valikuvariandiga. Tunnistaja Anu Nemvaltsi

selgituste kohaselt ei otsustatud selle variandi kasuks põhjusel, et keelatud toimeainet tuvastati

kaebaja õunapuulehtedest väga väikeses koguses. Arvestades, et üleminekuperiood võib kesta

2-3 aastat (määruse nr 889/2008 art 62 p-st a järeldub, et ülemineku periood ei saa kesta vähem

kui 12 kuud), vaidlusaluse otsusega tunnistati mittemahedaks 2019. a õunapuu toodang, siis oli

vastustaja valitud meede leebem.

73. MPõS § 9 lg 1 p 4 järgi võib vastustaja ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või

osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik kasutab tahtlikult väetamise, mulla omaduste

parandamise või taimekaitse eesmärgil määruse nr 889/2008 I või II lisas nimetamata aineid või

määruse nr 834/2007 art 9 lg-s 1 nimetatud geneetiliselt muundatud organisme või nendest või

nende abil toodetud tooteid. Seega olnuks vastustajal võimalik kaebajale välja antud

tunnustamise otsus ka kehtetuks tunnistada. Tunnistaja Anu Nemvalts selgitas, et selle variandi

kasuks ei otsustatud põhjusel, et tõendatud ei olnud kaebaja tahtlus keelatud toimeaine

kasutamiseks. Vaieldamatult on tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine kaebaja suhtes

koormavam tagajärg, sest sunniks kaebajat alustama oma mahepõllumajanduslikku tegevust

algusest peale, läbima uuesti tunnustamise otsuse saamise protseduuri (MPõS § 7 lg-st 1

nähtuvalt võib see kesta kuni 90 päeva) ja mitmeaastase üleminekuperioodi. Vaidlusalune otsus

on kaebaja suhtes soodsam, sest kehtib selles toodud kehtivusaja kohaselt kuni 31.12.2020.

Samas tuleb vastustajal MPõS § 7 lg-st 5 nähtuvalt viia 2020. a kaebaja juures läbi uus kontroll

ja otsustada uue tunnustamise otsuse väljastamise üle. Kui kaebaja õunapuuaias tehtud kontrolli

tulemused ei kajasta keelatud ainete kasutamist, saab vastustaja tunnustada 2020. a õunapuu

toodangut mahetoodanguna.

74. Kohus leiab eeltoodud põhjendustel, et vastustaja poolt haldusakti põhjendamata jätmine

oli küll õigusvastane, kuid praeguses asjas on haldusakti põhjendused ja kaalumise toimumine

tunnistaja ütluste kaudu tuvastatavad. Kohus on tunnistaja ütluste valguses veendunud, et

vastustaja kaalus enne vaidlusaluse otsuse tegemist kaebaja suhtes erinevate võimalike

meetmete kohaldamist. Kuna valitud meede oli leebeim, ei saa vastustajale ette heita kaebaja

kahjuks tehtud kaalumisviga. Haldusakt tugineb seadusele ja on sisuliselt õiguspärane, sh

proportsionaalne. Seetõttu jätab kohus haldusakti puudustele vaatamata praeguses asjas

erandjuhtumina 16.12.2019 otsuse tühistamata. Kuna kaebaja õunapuulehtedes tuvastati

keelatud toimeaine ja vastustajal tuli sellele reageerida, siis tähendaks 16.12.2019 otsuse

tühistamine seda, et vastustajal tuleks uuesti samasisuline haldusakt vastu võtta. Seega oleks

vaidlusaluse haldusakti tühistamine menetlusökonoomia seisukohalt ebaotstarbekas. Järelikult

tuleb kaebaja tühistamiskaebus jätta rahuldamata.

75. Küll aga rahuldab kohus kaebaja tuvastamisnõude ja tunnistab vastustaja 16.12.2019 otsuse

formaalselt õigusvastaseks, sest see oli oluliste formaalsete puudustega (põhjenduste ja

kaalutluste välja toomata jätmine) (vt sarnaselt Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-

12). 16.12.2019 otsuse kui haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue oli hõlmatud sama

otsuse tühistamise nõudega. Tuvastamisnõude rahuldamine on põhjendatud seepärast, et

kaebajal tuli haldusakti põhjenduste ja kaalutluste teadasaamiseks pöörduda kaebusega

halduskohtu poole, mis tõi talle kaasa aja- ja raha kulu. Tuvastamiskaebuse rahuldamine annab

võimaluse mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt, mis on praeguse vaidluse asjaolusid

arvestades õiglane. Samuti on tuvastamisnõude rahuldamine vajalik selleks, et vastustaja

pööraks edaspidi oma haldusaktide vormistamise nõuetele suuremat tähelepanu ja väldiks

tulevikus sarnaseid olukordi (preventiivne eesmärk).

3-19-2133

20(20)

76. Kohus selgitab, et õigusvastasusele vaatamata jääb 16.12.2019 otsus kehtima ja on

täitmiseks kohustuslik (HMS §-d 60-61). Seega puudub alus rahuldada kaebaja

kohustamisnõuet uue haldusakti andmiseks ja kaebus jääb selles osas rahuldamata.

Otsus ja menetluskulude jaotus

77. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab vastustaja

16.10.2019 otsuse ja tunnistab vastustaja 16.12.2019 otsuse formaalselt õigusvastaseks. Kaebus

jääb rahuldamata vastustaja 12.09.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes, vastustaja

16.12.2019 otsuse tühistamise nõudes ja vastustaja kohustamise nõudes andma välja uus

haldusakt.

78. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebus kuulub rahuldamisele umbes pooles ulatuses

ja sellest proportsioonist lähtudes jagab kohus ka menetluskulud.

79. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja

kasuks välja riigilõivu summas 7,5 eurot.

80. Kaebaja taotleb õigusabikulude väljamõistmist kokku summas 4038 eurot. Menetluskulude

tõendamiseks on esitatud Advokaadibüroo EnvirLaw OÜ 03.12.2019 arve nr 1035 summas

1176 eurot, 07.02.2020 arve nr 1045 summas 1770 eurot, 05.05.2020 arve nr 1055 summas

588 eurot ja 08.06.2020 arve nr 1058 summas 504 eurot ning nende arvete tasumist tõendavad

maksekorraldused. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtub arvete seotus praeguse haldusasjaga.

Arved sisaldavad käibemaksu.

81. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja on kandnud menetluskulu

põhjendamatult suures summas. Kaebaja on tõepoolest mitmel korral oma seisukohti korranud,

kuid esitanud ka mitmeid uusi seisukohti, mis on tingitud just vastustaja tegevusest, kes on

asunud alles kohtumenetluses oma haldusakte ja toiminguid põhjendama ning vigaseid otsuseid

muutma. Samuti arvestab kohus menetluskulu põhjendatuse hindamisel sellega, et vaidlus oli

suhteliselt keerukas, sest tugineb peamiselt Euroopa Liidu õigusele ja analoogset kohtupraktikat

ei ole. Seetõttu mõistab kohus kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades vastustajalt

kaebaja kasuks välja õigusabikulud summas 2019 eurot.

82. Vastustaja ei ole tema menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule tähtaegselt esitanud,

seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 19.01.2021

KOHTUOTSUSEGA.