3-19-1747/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1747

Haldusasi

XX kaebus Vabariigi Valitsuse 15.08.2019 korralduse

nr 192 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Kaili-Helina Kolts

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (siseministri kaudu),

volitatud esindaja Monika Silvet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. veebruari 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

17. veebruari 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-1747 muutmata.

2. Mõista Vabariigi Valitsuselt välja XX apellatsiooniastme menetluskulud 540

(viissada nelikümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.07.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-19-1747

2(9)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (sünd. XX.XX.XXXX) esitas 29.12.2017 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse

Eesti kodakondsuse saamiseks.

2. PPA teavitas 15.02.2018 kirjaga XX, et kuna teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud,

võidakse talle Eesti kodakondsus anda üksnes erandina. XX-le anti võimalus oma arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks, mida ta ei kasutanud.

3. Vabariigi Valitsus keeldus 15.08.2019 korraldusega nr 192 (korraldus nr 192) XX-le

Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 alusel,

kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Korralduses leiti,

et ehkki XX karistatus korduvalt toimepandud kuritegude eest on kustunud, arvestab Vabariigi

Valitsus erandi tegemisel ning süüdlase isikut hinnates tema süütegude laadi ja korduvust. XX

on karistatud kriminaalkorras seitsmel korral. Vabariigi Valitsus on arvestanud asjaoluga, et

XX on kahel korral karistatud varguse eest, tema toimepandud liikluskuriteod olid seotud

alkoholi tarbimisega ja süütegude toimepanemine ei ole olnud juhuslikku laadi.

Mootorsõiduki joobes juhtimine on raske liiklusrikkumine. Süstemaatiline ja korduv

mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab ohtu kaasliiklejate elule, tervisele ja varale

ning ühiskonnale laiemalt. Süütegude korduva toimepanemisega on XX näidanud üles

lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtiva õiguskorra vastu. Isiku toimepandud süüteod ei näita

tema soovi käituda õiguskuulekalt. XX karistatuse kustumisest on möödunud üle seitsme

aasta, kuid arvestades toimepandud kuritegude korduvust ja ohtlikkust, ei ole see veel piisav

aeg, et otsustada talle kodakondsuse erandina andmine.

4. XX esitas 16.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 15.08.2019

korralduse nr 192 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus

uuesti läbi.

Kaebaja leidis, et korralduses nr 192 puuduvad kaalukad argumendid, mis takistavad talle

kodakondsuse andmist. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused, ta ei ole üle kümne aasta

toime pannud ühtegi kuritegu. Ta on oma vigadest õppinud, on aus kodanik, on olnud

eeskujulik lapsevanem ja hea abikaasa. Kaebaja järgib Eesti põhiseaduslikku korda, ta on

eestlane, tal elavad lähedased vaid Eesti Vabariigis, ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis.

Eesti Vabariik diskrimineerib kaebajat tema vanemate rahvusliku kuuluvuse pärast. Kaebaja

ei vasta KodS § 21 lg 1 p-s 4 toodule ning ta on täitnud kõik KodS §-s 6 välja toodud

tingimused. Kaebaja oleks pidanud saama kodakondsuse sünniga vastavalt KodS § 13 lg-tele

4 ja 6.

5. Vabariigi Valitsus palus 01.11.2019 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule erandkorras on Vabariigi

Valitsuse kaalutlusotsus. Kaebajat on kriminaalkorras seitsmel korral karistatud tahtlike

3-19-1747

3(9)

kuritegude eest, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsusel võimalik järeldada, et kaebaja vastab

KodS § 6 p-s 6 toodud tingimusele. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras

korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemisel hinnatakse, kas

kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning kas kodakondsuse taotleja näitab

selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Süüdlase isikut arvesse võttes hindab

vastustaja isiku seadusekuulekust ja tema süütegude kõiki asjaolusid. KodS § 21 lg 11 ei anna

Eesti kodakondsuse saamise õigust kõikidele taotlejatele, kel on kuritegude eest karistused

kustunud.

Vabariigi Valitsus arvestas asjaoluga, et kaebajat on kahel korral karistatud varguse eest, tema

toimepandud liikluskuriteod olid seotud alkoholi tarbimisega ja süütegude toimepanemine ei

ole olnud juhuslikku laadi ning mootorsõiduki joobes juhtimine on raske liiklusrikkumine.

Süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab tõsist ohtu

kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Kaebaja karistatuse

kustumisest on küll möödunud üle seitsme aasta, kuid arvestades toimepandud kuritegude

korduvust ja ohtlikkust, ei ole see veel piisav aeg, et otsustada XX-le kodakondsuse erandina

andmine. Vabariigi Valitsus ei ole välistanud isikule kodakondsuse andmist tulevikus.

Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja

millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Vastustaja on

lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kodakondsuse mitteandmine ei ole ilmses vastuolus

kaalumise käigus tuvastatud asjaoludega.

KodS kohaselt ei ole kodakondsuse erandina andmise otsustamise menetluses tähtsust sellel,

kus on kodakondsuse taotleja sündinud, mis rahvuskuuluvuses taotleja on või millise riigi

kodakondsusega on tema sugulased. KodS mõttes ei oma Eesti kodanike keskmine karistatus

kodakondsuse saamisel tähtsust. Kodakondsuse andmisel erandkorras vastavalt KodS § 21 lg-

le 11 võetakse arvesse konkreetselt isikut ja temaga seonduvaid asjaolusid kogumis.

Raskemate ja süstemaatiliselt toime pandud kuritegude puhul on kodakondsuse erandina

andmisel proportsionaalne hinnata isiku käitumist pikema aja jooksul. Ka isik ise on oma

süütegusid toime pannud pika aja jooksul: perioodil 1994–2013. Kaebajale kodakondsuse

andmisest keeldumine ei riiva tema õigust era- ja perekonnaelule, sest nende õiguste

teostamiseks ei pea perekonnaliikmed olema sama kodakondsusega. Isik saab oma perega

koos olla ka siis, kui ta elab Eestis elamisloa alusel.

Karistusregistrist kustutatud süütegude arvestamine kodakondsuse andmisel on põhjendatud ja

seaduse alusel lubatud. Riik peab hindama kodakondsuse andmise menetluses isiku poolt

toime pandud kõiki varasemaid süütegusid, süütegude asjaolusid, süütegude arvu,

toimepanemise aega, sealhulgas, kas ja millal on isiku karistusandmed kustutatud. Kui isikut

on karistatud korduvalt kuritegude ja/või väärtegude eest, iseloomustab see muu hulgas

süüdlase isikut ning tõendab, et isik ei täida Eesti seadusi.

KodS § 13 ei oleks saanud kohalduda kaebaja suhtes, sest see kohaldub alla 15-aastaste

isikute suhtes. Kaebaja suhtes ei laiene ka KodS § 363, sest selle sätte alusel said automaatselt

kodakondsuse lapsed, kes olid 01.01.2016 alla 15-aastased. Kaebaja oli sel ajal üle 15-aastane.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.02.2020 otsusega kaebuse ning tühistas Vabariigi

Valitsuse 15.08.2019 korralduse nr 192 ja kohustas Vabariigi Valitsust uuesti otsustama

kaebaja 29.12.2017 taotluse alusel kaebajale kodakondsuse andmise üle (resolutsiooni p 1).

Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 933 eurot (resolutsiooni p 2).

3-19-1747

4(9)

Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur

kaalutlusruum (Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28). Seega saab kohus

korralduse nr 192 õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning

muude kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada

kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

Kuna kaebajat on seitsmel korral kriminaalkorras karistatud, esineb kaebaja puhul KodS § 21

lg 1 p-s 4 sätestatud kodakondsuse andmisest keeldumise alus ning kaebajale oleks

kodakondsuse andmine võimalik üksnes KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandkorras. Kaebajal

puudub subjektiivne õigus kodakondsust saada. KodS § 21 lg 11 alusel erandi tegemine eeldab

hinnangu andmist nii kodakondsust taotleva isiku toimepandud kuritegudele kui ka isikule

endale ning sellele, kas isikut saab pidada õiguskuulekaks. Seadusemuudatuse seletuskirja

kohaselt oli nimetatud sätte eesmärgiks välistada proportsionaalsuse nõude rikkumise oht, sest

näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla

märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul võib kodakondsuse andmisest keeldumine olla

ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annab võimaluse

hinnata kuriteo ohtlikkust ja seadusega kaitstavaid väärtusi.

Vabariigi Valitsus ei ole kaalutlusotsuse tegemisel täitnud piisavalt põhjendamiskohustust.

Vabariigi Valitsuse otsuse tegemise ajal oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas

enam kui 11 aastat ja viimase karistuse kustumisest möödas enam kui 7 aastat, mida ei saa

pidada õiguskuulekuse osas järelduste tegemiseks liialt lühikeseks ajaks. Kuigi seadus ei

sätesta erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust

hinnata,

on

vastustajal

kodakondsuse

andmisest

keeldumisel

seda

suurem

põhjendamiskohustus, mida pikemat aega on isik kuritegude toimepanemisest hoidunud.

Seejuures on Vabariigi Valitsuse varasema halduspraktika kohaselt reeglina võimalik

kodakondsust erandina anda isikule, kes on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid, kui

isiku karistatuse kustumisest on möödunud vähemalt viis aastat ja kõik muud asjaolud

toetavad kodakondsuse andmist erandina (haldusasi nr 3-17-1866). Seega peaks juhul, kui

isiku karistatuse kustumisest on möödunud enam kui viis aastat, Vabariigi Valitsuse

kaalutluse põhjendused olema eriti põhjalikud ning ei piisa vaid sellest, et Vabariigi Valitsus

nendib, milliseid kuritegusid kaebaja tahtlikult on toime pannud ning leiab, et korduvad

kuriteod on ühiskonnale ohtlikud. Otsusest peab nähtuma, miks kuriteo toimepanemise

asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.

Ehkki kaebaja on varem toime pannud 7 kuritegu, tuleb lisaks kuritegude korduva

toimepanemise faktile hinnata ka nende kuritegude asjaolusid. Kuigi kodakondsuse andmisest

erandina ei saa keelduda väärtegude tõttu, saab taotleja isiku, sh tema õiguskuulekuse

hindamisel arvestada ka kustunud väärteokaristusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018

otsus nr 3-17-1233, p 11), kuid seejuures tuleb kaalumisel isiku osas hinnangu andmisel

arvestada ka väärtegude toimepanemise asjaolusid. Arvestades, et kaebajale määrati

vaatamata korduvatele kuritegudele vaid ühel korral karistuseks reaalne vangistus pikkusega 6

kuud, kuigi karistusseadustik oleks võimaldanud määrata ka kuni 3-aastase vangistuse, jääb

selgusetuks, miks on vastustaja pidanud neid süütegusid kodakondsuse andmisel niivõrd

kaalukateks. Süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab ohtu

kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Samas võttes arvesse, et

kaebaja ei ole 11 aasta jooksul alkoholitarbimisega seotud süütegu toime pannud, peaksid

Vabariigi Valitsuse otsusest nähtuma põhjalikumad kaalutlused, miks kaebaja teod on ka täna

jätkuvalt ohtlikud.

Kodakondsuse andmise üle otsustamisel tuleb hinnata taotleja isikuga seotud asjaolusid.

Kaebaja on kodakondsuseta isik, kes on sündinud Eestis ja siin terve elu elanud. Eesti

3-19-1747

5(9)

Vabariigi põhiseadusest (PS) tulenevate põhiõiguste realiseerimine võib isiku õiguslikust

staatusest tulenevalt olla piiratud. Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et tulenevalt tema

õiguslikust staatusest ei saa ta pangast korteri või maja ostmiseks laenu ega minna tööle

välismaale, nt Soome. Seetõttu on tal raskendatud pere elatamine. Kaebajal on alaealised

lapsed. Iseenesest on õige vastustaja esindajate kohtuistungil toodud väide, et kaebaja saab

pereelu elada ka ilma kodakondsuseta, samas võivad kaebaja õiguslikust staatusest tulenevad

kitsendused omada olulist negatiivset mõju tema toimetulekule ja seeläbi pereelule. Vastustaja

esitatud põhjendused ei ole piisavalt kaalukad. Vaidlustatud otsus riivab kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale teele, on tema

pikaks ajaks teadmatusse jätmine ‒ vastustaja ei ole välistanud kaebajale kodakondsuse

andmist millalgi tulevikus ‒ probleemne ka põhiseaduslike väärtuste nagu õiguskindlus ja

õiguspärane ootus seisukohast.

Vastustaja selgitas vastuses kaebusele (p 2.9), miks kaebaja ei omandanud kodakondsust

sünniga vastavalt KodS § 13 lg-tele 4 ja 6. Kaebajat ei saa pidada sünnijärgseks Eesti

kodanikuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Vabariigi Valitsus palub 18.03.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 21.05.2020)

halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või

alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub vastustaja

jätta kaebaja kanda.

Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme (KodS § 21 lg 11 koostoimes

KodS § 21 lg 1 p-ga 4) ning rikkunud kohtumenetluse normi (HKMS § 158 lg 3).

Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et kaebaja suhtes esinevad KodS § 21 lg 1 p-s 4 sätestatud

tunnused. Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes

KodS § 21 lg 11 alusel. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine.

Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus.

Vabariigi Valitsus on korraldust põhjendanud piisavalt ning diskretsiooni teostades arvestanud

kõiki olulisi asjaolusid ja huve, kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Olukorras, kus

haldusorgani põhjendused lähtuvad isiku karistusandmetest ja isik ei ole esitanud

haldusmenetluses oma arvamust ja vastuväiteid, ei ole Vabariigi Valitsusel võimalik tuletada

muid põhjendusi, sh kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Teades kaebaja poolt

toime pandud kuritegusid ja nende ohtlikkust teiste inimeste elule, tervisele ja varale, jääb

arusaamatuks, miks ei ole õiguspärane hinnata sellise isiku käitumist pikema perioodi jooksul.

Kui isik on korduvalt ohtu seadnud nii enda kui teiste isikute elu ning tema liiklusalaseid

rikkumisi hindab Vabariigi Valitsus rasketeks, ei ole Vabariigi Valitsusel kohustust tulenevalt

KodS § 21 lg-st 11 isikule kodakondsust anda. Korralduses on esitatud otsuse faktiline ja

õiguslik alus ning kaalutlused. Vabariigi Valitsus on erandi tegemise võimalikkuse hindamisel

arvestanud kaebaja isikut, tema süütegude korduvust ja seda, et tema seadusevastases

käitumises

esineb

süstemaatilisus.

Kaebaja

järjepidev

käitumismuster

süütegude

toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid olid äärmiselt napid või pea olematud,

annab tunnistust tema piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Ehkki kaebaja karistatus korduvalt

toimepandud kuritegude eest on kustunud rohkem kui 5 aastat tagasi, on arvesse võetud just

kuritegude korduvust ja seda, et kaebaja pani toime samaliigilisi tegusid, kaebaja süütegudest

8 on olnud liiklusnõuete rikkumised. Praegusel juhul on arvesse võetud ka seda, et

mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja tegemist

on enamohtlike süütegudega, kuna joobeseisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka

3-19-1747

6(9)

kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kaebaja on juhtinud sõidukit lubatud alkoholi piirmäära

ületades viiel korral. Kuna joobes juhtimine kui tahtlik tegu ning selle ohtlikkus ja mõju

tänapäeva ühiskonnas ei ole vähenenud, on kodakondsuse andmisest keeldumine selliseid

tegusid toimepannud isikule proportsionaalne ja põhjendatud.

Halduskohus eksis HKMS § 158 lg 3 vastu. Leides, et kaalutlusotsuse tegemisel ei ole

Vabariigi Valitsus piisavalt põhjendamiskohustust täitnud, asus halduskohus sisuliselt

teostama kaalutlusõigust haldusorgani eest, kuna kohtuotsuse täitmine tähendaks, et kaebaja

peaks kõiki teada olevaid asjaolusid arvestades saama kodakondsuse (haldusorganile ei ole

teada muid asjaolusid, mille pinnalt täiendavaid põhjendusi esitada). Kaebaja poolt toime

pandud kõikide süütegude asjaolud kogumis õigustavad tema käitumise hindamist pikema

perioodi jooksul. Mida rohkem ja mida raskemaid süütegusid on taotleja toime pannud, seda

pikema perioodi jooksul hinnatakse tema õiguskuulekust.

Haldusorgan ei saa kaalutlusotsuse tegemisel ja halduspraktika kujundamisel paika panna

selliseid jäiku reegleid, millest ei ole võimalik erandeid teha. Asjaolud kodakondsuse

taotlemisel on erinevad, samuti on erinevad kuritegude toimepanemise asjaolud ja

toimepandud kuritegude arv. Lisaks võib halduspraktika muutuda ka taotleja jaoks ebasoodsas

suunas, kui selline muudatus on põhjendatud. KodS ei reguleeri (ega saagi lõpuni

reguleerida), milliste kuritegude toimepanemise puhul ja kui pika aja möödudes karistatuse

kustumisest võib korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule kodakondsuse anda, mistõttu

haldusorgan peab teostama diskretsiooni. Nii võib haldusorgan otsustada, milliste kuritegude

eest ei anta kodakondsust ja kui pikk periood peab olema möödunud karistatuse kustumisest,

lähtudes sealjuures proportsionaalsuse ja võrdsuspõhiõiguse põhimõtetest. Kaebajal ei ole

keelatud Eestis elada, seega on eksitav kaebaja arvamus, et kui ta kodakondsust ei saa, siis

peaks ta elama teises riigis. Lähtudes KodS § 21 lg-st 11, ei pea olema kodakondsuse

andmisest keeldumise aluseks see, et on ületatud ohulävend.

Kaebaja õiguslik staatus on olnud järjepidevalt määratlemata kodakondsusega isik ja Eesti

kodakondsuse andmisest keeldumine ei mõjuta tema õiguslikku staatust mitte kuidagi. Ehkki

kaebajal on Eestis perekond, abikaasa ja kaks last, kes on Eesti kodanikud, ei riiva Eesti

kodakondsuse andmisest keeldumine kaebaja õigust era- ja perekonnaelule, sest nende õiguste

teostamiseks ei pea perekonnaliikmed olema sama kodakondsusega. Eesti kodakondsuse

omamine ei ole Eestis elamiseks ja töötamiseks hädavajalik ning kaebaja saab oma perega

koos olla ka siis, kui ta elab Eestis elamisloa alusel. Eesti kodakondsuse andmisest

keeldumine on praegusel juhul proportsionaalne ja põhjendatud. Kodakondsuse saamine ei ole

selline põhiõigus, mille otsustamisel peaks arvesse võtma asjaolu, et inimene soovib saada

pangalaenu või töötada välismaal.

8. XX palub 23.04.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud vastustaja kanda.

Üks argument, millele vastustaja tugineb, on see, et kaebaja ei kasutanud õigust esitada

täiendavaid seisukohti. PPA 15.02.2018 kirjas nr 15.2-15/94-1 anti teada, et „kodakondsuse

taotlejal on õigus enne otsuse tegemist esitada kõnealuses asjas oma arvamus ja vastuväited“.

Sellise lausega tekitas PPA kaebajas segaduse. Kodakondsust taotledes esitas kaebaja oma

arvamuse, et ta on õigustatud isik Eesti kodakondsust saama, andis vande ning tal puudusid

vastuväited PPA 15.02.2018 kirjas toodud asjaolule, et tema karistatus on aegunud. Kaebajale

jääb arusaamatuks, millele oleks ta pidanud vastuväiteid esitama.

Vastustaja väide, et Eesti kodakondsuse omamine Eestis elamiseks ja töötamiseks ei ole

hädavajalik, on meelevaldne. Vastustaja on kaebajale keeldunud kodakondsuse andmisest

3-19-1747

7(9)

diskrimineerival viisil. Kohtuistungil selgus, et välisriikide kodanikelt ei küsita mitte ühtegi

dokumenti, millega oleks tõendatud varasem puhas karistusregister.

Vabariigi Valitsus ei ole kaalutlusotsuse tegemisel täitnud piisavalt põhjendamiskohustust.

Vastustaja on tuginenud kustunud süütegudele. Korralduse nr 192 tegemise ajaks oli kaebaja

viimase kuriteo toimepanemisest möödas enam kui 11 aastat ja viimasest väärteost 7 aastat.

Korralduses on analüüsimata kuritegude toimepanemise asjaolud, laad jms iseloomustavad

tegurid. Põhjendamatult on omistatud suurem kaal viimasele väärteole, millest on möödas 7

aastat ja mille eest sai kaebaja trahvi 12 eurot. Vabariigi Valitsus ei ole piisavalt põhjendanud,

milles seisneb kaebaja ohtlikkus ning ohu tõsidus praegusel ajal. Kaebaja pani kuriteod toime

noore ja kogenematuna, raskes olukorras ning omamata head haridust ja tööd. Kaebaja on

muutunud, ta on eeskujuks paljudele Eesti kodanikele, seaduskuulekas ning teeb kõik endast

oleneva, et pidada ülal perekonda, ta ei tarvita alkoholi. Korralduse põhjendused ei sisalda

kaalutlusi kaebaja perekonna ja tervisliku seisundi kohta (kaebajale on määratud puue).

Kaebaja kõneleb ja kirjutab perfektses eesti keeles. Kaebaja on elanud Eestis kogu oma elu

ning on teinud pingutusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebaja abikaasa ja lapsed on Eesti

kodanikud. Kõiki asjaolusid arvestades ei ole kodakondsuse andmisest keeldumine

proportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

10. KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 alusel võib

erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise

asjaolusid ja süüdlase isikut.

11. Õige on Vabariigi Valitsuse seisukoht, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine

ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel

kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (vrd Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr

3-3-1-42-08, p 28). Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse

piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei

saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158

lg 3). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on vaidlusalust otsust andes

rikkunud põhjendamiskohustust määral, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

12. Kuna kodakondsus toob kaasa kohustusi ka riigile (nt kohustus kaitsta oma kodanikku

välisriikides – põhiseaduse § 13 lg 1 teine lause), on kodakondsuse andmisel kohane

kontrollida, kas kodakondsust sooviv isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, st hinnata

tema õiguskuulekust (Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 30). Vaidlustatud otsus

põhineb vastustaja arusaamal, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust

taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma

õiguskuulekust demonstreerida. Selline lähenemine ei ole ringkonnakohtu hinnangul

õigusvastane. Kuigi seadus ei sätesta erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul

taotleja õiguskuulekust hinnata, ei saa pidada õigusvastaseks sedagi, kui vastustaja lähtub

enda kujundatud halduspraktikast. Samas ei saa sellist halduspraktikat kohaldada

meelevaldselt ega ebajärjekindlalt.

3-19-1747

8(9)

13. Vaidlusaluse korralduse kohaselt on XX 7 korda karistatud kuritegude ja 5 korda

väärtegude toimepanemise eest.

XX.XX.1996 mõistis Rapla Maakohus XX süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 139 (salajane

vargus) lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel ning karistas teda kolme kuu pikkuse tingimisi

vabadusekaotusega ühe aasta pikkuse katseajaga. XX.XX.1998 mõistis Rapla Maakohus XX

süüdi samuti salajase varguse toimepanemise eest samal alusel ning karistas teda ühe aasta ja

kolme kuu pikkuse tingimisi vabadusekaotusega kahe aasta pikkuse katseajaga. XX.XX.2000

mõistis Rapla Maakohus XX süüdi KrK § 204 (mootorsõiduki ohutu liiklemise või

käituseeskirjade rikkumine) alusel ja karistas teda rahatrahviga, mis tasuti 29.09.2003.

XX.XX.2002 mõistis Rapla Maakohus XX süüdi samaliigilise teo eest ja mõistis lõplikuks

karistuseks nelja kuu pikkuse tingimisi vabadusekaotuse ühe aasta ja kuue kuu pikkuse

katseajaga. Lisakaristusena võeti XX-lt kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

XX.XX.2003 mõistis Rapla Maakohus XX süüdi karistusseadustiku § 424 (mootorsõiduki

juhtimine joobeseisundis) alusel ja mõistis lõplikuks karistuseks kuue kuu pikkuse vangistuse.

XX.XX.2006 mõistis Pärnu Maakohus XX süüdi samaliigilise teo eest ja mõistis lõplikuks

karistuseks kolme kuu pikkuse tingimisi vangistuse ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga.

Lisakaristusena võeti XX-lt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. XX.XX.2008

mõistis Pärnu Maakohus XX süüdi samaliigilise teo eest ja mõistis lõplikuks karistuseks 180

tundi üldkasulikku tööd ühe aasta pikkuse tähtajaga. Lisakaristusena võeti XX-lt üheks

aastaks ja kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Isik sooritas üldkasuliku töö 1.

aprilliks 2009. XX karistatus on kustunud ja andmed kuritegude toimepanemise kohta kanti

arhiivi 01.04.2012.

Aastatel 2002–2013 on XX pannud toime viis väärtegu, mille andmed on kantud

karistusregistri arhiivi 25.11.2014. XX.XX.2002 karistati XX rahatrahviga tehnoülevaatust

mitteläbinud sõiduki juhtimise, mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ja liikluseeskirja muu

rikkumise eest. Trahv tasuti 06.05.2008. XX.XX.2002 karistati XX rahatrahviga samaliigiliste

liikluseeskirja rikkumiste eest. Trahv tasuti 05.04.2006. XX.XX.2006 karistati XX

rahatrahviga välismaalase seadusliku aluseta Eestis viibimise eest. Trahv tasuti samal päeval.

XX.XX.2010 karistati XX samaliigilise teo eest rahatrahviga. Trahv tasuti samal päeval.

XX.XX.2013 karistati XX rahatrahviga liiklusnõuete rikkumise eest. Trahv tasuti 25.11.2013.

14. Eeltoodust saab teha järgnevad järeldused. Vargused pani XX toime osaliselt alaealisena

ja osaliselt ajal, kui oli napilt jõudnud täisikka. Kõik ülejäänud kuriteod on olnud seotud

alkoholi tarvitamisega. Kuritegude karistatuse kustumisest oli valitsuse korralduse andmise

ajaks möödunud üle 7 aasta, väärtegude karistatuse kustumisest peaaegu 5 aastat. Üle 11 aasta

ei ole kaebajal teadaolevalt seega esinenud alkoholiga probleeme (viimane süüdimõistev otsus

24.03.2008) ning kaebaja enda väitel ta enam alkoholi ei tarvita. Kaebaja sooviavaldusest

kodakondsuse saamiseks ja ankeedist (dtl 291 jj) nähtuvalt abiellus kaebaja eesti kodanikuga

XX.XX.2007 ning noorem laps sündis XX.XX.XXXX. Nendel aastatel lõppesid ka isiku

kuriteod. Haldusasjas nr 3-17-1866 on Vabariigi Valitsus selgitanud, et senises

halduspraktikas on peetud võimalikuks isikule kodakondsuse andmist, kui raskete kuritegude

eest määratud karistuse kustumisest on möödunud vähemalt viis aastat. Iseenesest on õige

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuses väidetu, et halduspraktika võib muutuda, kuid

vastustaja on ka ise märkinud, et selleks peab esinema mingi põhjus. Praegusel juhul ei ole

olukorras, kus n-ö karistatuse kustumise kriteerium on täidetud, isiku probleemid alkoholiga

näivad olevat ületatud ning kogutud ei ole muid isikut iseloomustavaid andmeid, sellist

põhjust välja toodud, mis annaks kohtule aluse halduspraktika muutmise põhjuse

asjakohasuses veenduda. Alusetu on seejuures valitsuse etteheide, et kaebaja ise ei esitanud

mingeid vastuväiteid ega täiendavat teavet pärast 15.02.2018 kirja saamist. Politsei- ja

Piirivalveameti 15.02.2018 kirjast (dtl 299) ei saanud kaebajale sugugi selguda, et talle

3-19-1747

9(9)

kavatsetakse keelduda kodakondsuse andmisest. Pigem võis sellest aru saada, et alus

kaebajale erandi tegemiseks on olemas, kuna tema karistatus on kustunud. Sellises olukorras

ei saa kaebajale ette heita seisukohtade esitamata jätmist. Kaebaja sooviavalduse uuel

läbivaatamisel on vastustajal võimalik koguda kaebaja iseloomustamiseks (sh tema alkoholi

tarbimise harjumuste kohta) täiendavaid andmeid (haldusmenetluse seaduse § 6) ning sellest

tulenevalt hinnata uuesti kaebajaga seonduvaid riske.

15. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1).

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on kandnud teises kohtuastmes esindajakulusid 540 eurot koos käibemaksuga (dtl 416 jj).

Menetluskulud on seotud praeguse asja lahendamisega (vastus apellatsioonkaebusele), on

mõistlikus suurus ja põhjendatud. Seega tuleb Vabariigi Valitsuselt mõista kaebuse esitaja

kasuks välja teise kohtuastme menetluskulu 540 eurot. Vabariigi Valitsuse menetluskulud

jäävad vastustaja enda kanda.

17. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)