2-19-9221/10 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-9221

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Ago Tilga vastu põhivõla

6948 euro 38 sendi, intressi 891 euro 6 sendi, võla

sissenõudmiskulu 35 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4056 eurot 48 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. novembri 2019. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant:

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(hageja)

(registrikood 11919806); esindaja Carlo Kask

Vastustaja:

Ago

Tilk

(kostja)

(isikukood

XXXXXXXXXXX).

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 7. novembri 2019. a

tagaseljaotsus

ja

saata

asi

samale

maakohtule

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 17. juunil 2019 Viru Maakohtule hagi Ago Tilga

(kostja) vastu. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6948 eurot 38 senti,

intressi 891 eurot 6 senti, võla sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

3460 eurot 72 senti ning viivise alates 18. juunist 2019 kuni põhinõude 6948 euro 38 sendi

täieliku tasumiseni määras 0,081918% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Bigbank AS ja kostja sõlmisid 14. märtsil 2017 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX, mille

kohaselt andis Bigbank AS kostjale laenu 7000 eurot jooksvate vajaduste finantseerimiseks.

Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena alates 10. aprillist

2017 summas 116 eurot 28 senti kuni viimase osamakseni 11. aprillil 2022 summas 231 eurot

53 senti. Intressimäär oli 29,90% aastas. Kostja ei tasunud korduvatele meeldetuletuskirjadele

vaatamata alates 12. juuni 2017 osamaksest ei laenu põhisummat ega ka intressi. Bigbank AS

teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning määras laenu tagastamise tähtpäeva

saabunuks 17. oktoobril 2017. Kostjal jäi pärast lepingu ülesütlemist tasumata laenujääk 6948

eurot 38 senti ja intress perioodil 12. juuni 2017 kuni 17. oktoober 2017 kokku 891 eurot 6

senti.

Bigbank AS loovutas 26. märtsil 2019 oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest

teavitati kostjat kirjalikult.

Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d nõudma kostjalt võlgnevust. PlusPlus Baltic OÜ edastas

kostjale kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile XXXXXXXXXXX. Hagejal

tekkisid meeldetuletuskirjade kostjale edastamise tõttu kulud 35 eurot.

Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt alates

18. oktoobrist 2017 kuni 17. juunini 2019 määras 0,081918 % (29,90% aastas).

2. Kostja ei vastanud hagile talle selleks antud tähtaja jooksul.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 7. novembri 2019 tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6948 eurot 38 senti, intressi 891 eurot 6 senti,

sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 925 eurot 94 senti. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 6948 eurolt 38 sendilt alates 18. juunist 2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus

jättis menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ja 22% ulatuses hageja kanda. Kohus määras

hageja menetluskulude suuruseks 700 eurot, sh riigilõiv 650 eurot ja esindajakulu 50 eurot.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 546 eurot ning viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Hagimaterjalid edastati vastuse nõudega kostjale. Kostjat hoiatati tagaseljaotsuse tegemise

võimalusest. Kostja ei täitnud kohtu nõuet tähtaegselt. Kostja ei teatanud kohtule mõjuvast

põhjusest hagile vastamata jätmiseks.

Kohtul on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 alusel kohustus kontrollida tehingu tühisust ka siis,

kui pooled ei tugine sellele, kuna tegemist on seaduse kohaldamisega.

Tarbijakrediidileping on sõlmitutud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Lepingu

lahutamatuks lisaks olevad üldtingimused on tüüptingimused. Hageja palub mõista kostjalt

välja viivise intressimääras 0,0831% päevas. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks

hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (Riigikohtu 10. mai 2016. a otsus taiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 10). Lepingu

sõlmimise ajal, 11. märtsil 2017 oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär 8%

aastas. Üldtingimuste punkti 6.1 ja lepingu põhitingimustes toodud intressimäära alusel

tuletatud viivisemäär (0,0831% päevas ehk 30,3315% aastas) ületab kolmekordset

seadusjärgset viivise määra (24% aastas). See on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel seega

tühine. VÕS § 41 alusel tuleb kohaldada seaduses sätestatud viivisemäära. Sissenõutavaks

muutunud viivise nõue on põhjendatud seega 925 euro 94 sendi ulatuses.

Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja

kanda. Riigilõiv 650 eurot on põhjendatud menetluskulu. Hageja esindajakulud ei ole

mõistlikud ega põhjendatud. Tsiviilasi ei ole nii keeruline, et hagejal tekiks sellises ulatuses

esindajakulusid. Hagiavaldus on 2,5-l leheküljel, millest sisulise osa moodustab umbes 1,5

lehekülge. Hagiavalduse tekst on trafaretne. Hageja põhjendatud esindajakulud on 50 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega

vähendati viiviseid ja hageja esindajakulusid. Hageja palub tühistada tagaseljaotsuse ning saata

asi viiviste ja õigusabikulude osas läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda.

Asjas tuleb kohaldada lepingu üldtingimuste punktis 6.1 ja lepingu põhitingimustes toodud

intressimäära alusel tuletatud viivisemäära (0,081918 % päevas ehk 29,90% aastas / 365).

Viivisemäära kokkulepe vastab VÕS § 415 lõikele 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite

kaudu VÕS § 113 lõikele 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda

viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Hageja ei nõustu, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud üksnes 50 euro ulatuses.

Hageja esitas hagi lepingust tuleneva võla sissenõudmiseks. Hagejal tuli analüüsida

laenulepingut, teha nõude väljaselgitamiseks arvestus ja uurida kohtueelse menetluse käiku.

Hagiavalduse koostamine eeldab ka õigusalast analüüsi, vajalikul määral nõustamist ning

tõendite kogumist. Hagiavalduse tõendite analüüsile, komplekteerimisele ja hagiavalduse

koostamisele kulunud 3 tundi 30 minutit on seega põhjendatud. Hageja esindaja töötunni hind

on 100 eurot + käibemaks. See on riigikohtu praktika kohaselt põhjendatud. Maakohtu

põhjendustest ei ole aru saada, kas kohus vähendas hagi koostamisele kulunud aega, tunnitasu

või mõlemaid. Maakohus ei andnud hinnangut hageja esindaja toimingute mahu ega nende

maksumuse põhjendatusele. Maakohus rikkus sellega kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid.

Kostja

ei

vaielnud

menetluskuludele

vastu.

Maakohtu

poolt

menetluskulude

kindlaksmääramine on TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja Riigikohtu praktikaga vastuolus.

5. Kostja ei vastanud tähtaegselt apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja

materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada. Kuna ringkonnakohus tühistab

tagaseljaotsuse, tuleb asi saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule

(TsMS § 657 lg 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Bigbank AS ja kostja vahel 14. märtsil 2017 sõlmitud laenuleping nr XXXXXXXXXXX on

VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab

ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist

lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi

piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti

Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava

intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab

ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062

lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

8. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1

mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral

maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada

tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5

mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna

seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lause alusel tarbijalt nõuda viivist

samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise

kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1

alusel tühiseks.

Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust

tulenevat vaidlust. Riigikohtu poolt nimetatud tsiviilasjas tehtud järeldusi ei ole seega automaatselt

tarbijakrediidilepingute

kohta

sätestatud

eriregulatsiooni

arvestamata

võimalik

tarbijakrediidilepingutele üle kanda.

Tarbijakrediidilepingu

tüüptingimustes

sisalduv

viivisemäär,

mis

on

võrdne

samas

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine

tüüptingimus.

9. Maakohus määras TsMS § 175 lg 1 alusel hageja esindajakulude suuruseks 50 eurot.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamine on

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul,

kui kohus ületas diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja

keerukuse kohta (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-16, p 14).

Maakohus lähtus esindajakulude kindlaksmääramisel asja keerukusest. Maakohus ei põhjendanud

samas, millises ulatuses maakohus pidas hageja esindaja tehtud toiminguid ning millises ulatuses

hageja esindaja tunnitasu põhjendatuks. Kui eeldada, et maakohus pidas hageja esindaja tunnitasu

tervikuna põhjendatuks, on võimalik järeldada, et maakohus pidas hageja esindaja poolt tehtud

toimingutele kulunud aega põhjendatuks ligikaudu poole tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et

isegi lühikese ja lihtsa hagiavalduse koostamisele kulub ilmselt rohkem kui pool tundi. Seda eriti

olukorras, kus koos hagiavaldusega esitatakse kohtule ka hagiavalduses esitatud väidete

tõendamiseks vajalikud tõendid. Kui eeldada, et maakohus ei pidanud hageja esindaja tunnitasu

tervikuna põhjendatuks, saab järeldada, et maakohus pidas hageja esindaja tehtud toimingutele

kulunud aega enam kui poole tunni ulatuses põhjendatuks. Samas ei ole sel juhul aru saada, miks

maakohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

tasumisele kuuluvat tunnitasu. Maakohus tegi hageja esindajakulude suuruse TsMS § 175 lg 1 alusel

hindamisel seega kaalutlusvea, mis võis tuua kaasa vale lahendi tegemise.

10. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

11. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi riigilõivu sama

palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Hageja

vaidlustab maakohtu otsust osas, milles vähendati viiviseid ja hageja esindaja kulusid.

Ringkonnakohtu menetluses on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1, § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 ning

§ 134 lg 1 järgi seega hagiavalduses esitatud viivisenõude hinna ja maakohtu poolt rahuldatud viivise

nõude hinna vahe, so 4056 eurot 48 senti {(3460 eurot 72 senti - 925 eurot 94 senti) + [(6948 eurot

38 senti * 0,081918 % päevas * 365 / 100) – (6948 eurot 38 senti * 8 % aastas / 100)]}. RLS lisa 1

järgi tuleb alates 4000 kuni 4500 eurose hagi hinnaga hagilt tasuda riigilõivu 350 eurot. Hageja tasus

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 275 eurot, so 75 eurot ettenähtust vähem. Kuna

ringkonnkohus ei määra menetluskulude jaotust kindlaks, ei ole ringkonnakohtul võimalik täiendavat

riigilõivu välja mõista. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel pärast menetluskulude jaotuse

kindlaksmääramist

seega

mõista

menetluskulusid

kandma

kohustatud

isikult

välja

apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke