3-19-656/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-656

Haldusasi

A.T. kaebus Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirja nr

6-4/38-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. novembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.T.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

29. novembri 2019. a otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 8. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-4/38-1 pikendati kinnipeetav A.T. suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, piirati vanglasisest liikumis- ja

suhtlemisvabadust ning keelati kehakultuuriga tegelemine. Kinnipeetav võis kehakultuuriga

tegeleda jalutuskäigul, kambris ning ka ruumis 3426. Sama käskkirjaga määrati leevendavate

meetmetena kinnipeetavale õigus liikuda nelja tunni jooksul päevas eluosakonna koridori lõpus

ning ka grupitööruumis, kus kinnipeetaval on õigus vaadata televiisorit ning tegeleda

kehakultuuriga. Samuti määrati kindlaks koristajana töötamise kord ning võimaldati kinnipeetaval

kolmel korral nädalas tegeleda süntesaatori mängimisega konkreetses ruumis.

Käskkirja põhjendati sellega, et vastustaja ei ole jätkuvalt veendunud, et kaebaja käitumine ei

kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ning vanglaametnikele. Vangla ei saa riskida teiste isikute

elu ja tervisega ning 2012. a alustatud julgeolekuabinõude kohaldamisega tuleb jätkata.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vähendanud agressiivsusest tingitud rikkumiste

arvu. Samas on kinnipeetav jätkuvalt negatiivselt meelestatud ning tema kinnipidamise aega

iseloomustavad ähvardamised, vägivallateod ning oma tahte saavutamiseks enesevigastamised,

kuid viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu. Viimase 6 kuu jooksul aset leidnud intsidente

arvestades on jätkuvalt alus arvata, et kinnipeetav ei ole vaatamata tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kasutamisele enda jaoks vajalikke järeldusi teinud. Kinnipeetav on äärmiselt

negatiivselt meelestatud ning jätkuvalt ohtlik.

2. Viru Vangla jättis 4. märtsi 2019. a vaideotsusega nr 6-12/72-2 rahuldamata kaebaja vaide

käskkirja 6-4/38-1 kehtetuks tunnistamiseks.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla 8. veebruari 2019. a

käskkirja nr 6-4/38-1 tühistamiseks

Kaebuse kohaselt on käskkiri kaalutlusvigadega ning selles arvestatakse lubamatult juba kustunud

distsiplinaarkaristusi ning varasemaid kuritegusid. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv

rakendamine on ebaproportsionaalne. Käskkirjas on viidatud poole aasta jooksul toimunud

intsidentidele, samas kui kaebajale pole üle aasta ühtegi distsiplinaarrikkumist ette heidetud.

Käskkirja põhjendused kattuvad suurel määral varasemate käskkirjade põhjendustega, vangla pole

sisulist kaalumist läbi viinud ega käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul kaebaja käitumist

sisuliselt hinnanud. Kaebaja hinnangul on VangS § 69 ka põhiseadusvastane, sest annab vanglale

piiramatu voli meetmete kasutamiseks ning võimaldab kinnipeetavaid kohelda ebainimlikult ja

alandavalt

4. Vastuses kaebusele Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et arvestades

kaebaja senist käitumist on põhjendatud alus arvata, et ta võib olla tulevikus ohtlik teistele isikutele

või vangla julgeolekule. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustuse tegemisel on

põhjendatud hinnata kinnipeetavaga seonduvaid riske, samuti tema poolt toime pandud kuriteo

asjaolusid, aga ka karistuse kandmise ajal toime pandud rikkumisi, hoolimata nende osas

kohaldatud karistuste kustumisest. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmine võib

ohustada nii vanglateenistuse ametnikke, kaaskinnipeetavaid kui ka vangla julgeolekut tervikuna.

Julgeolekuabinõude valik ja määr on põhjendatud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus rahuldas 29. novembri 2019. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 8.

veebruari 2019. a käskkirja nr 6-4/38-1.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus

otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv VangS § 69 lg-s 2

nimetatud meede. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub

kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on prognoosotsusega. Vastustaja tugineb täiendavate

julgeolekuabinõude rakendamise vajadusena asjaolule, et kaebaja on jätkuvalt ohtlik teistele

isikutele ja ohustab vangla julgeolekut ning meetmete kohaldamise vajaduse tingib ka vajadus

ennetada õigusrikkumisi tulevikus.

7. Isiku ohtlikkuse hindamisel on oluline arvesse võtta ka isiku varasemat käitumist, sest see aitab

prognoosida isiku võimalikku käitumist tulevikus. Prognoosotsuse tegemine ei ole isiku varasema

käitumise hindamiseta, mida iseloomustavad ka kustunud distsiplinaarkaristused, võimalik.

Vangistusseadus ei keela täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvestada

varasemaid karistusi ning teisi kaebaja varasemat käitumist iseloomustavaid asjaolusid.

8. VangS § 69 ei piira meelevaldselt põhiseaduses sätestatud õiguste kasutamist. Meetme

kohaldamisel on vanglal kohustus tagada inimväärikad kinnipidamistingimused ning kontrollida

isiku tervislikku seisundit ning meetme rakendamise õiguspärasus on kohtulikus korras

kontrollitav. Lisaks tuleb eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel arvestada ka EIK

seisukohaga, et üksikvangistust ei saa kohaldada lõputult ning seda saab määrata üksnes

erandkorras (EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr 70465/14, p 73). Seega ei ole alust pidada

VangS § 69 põhiseadusevastaseks.

9. Kaebaja tegevus aastatel 2012-2018 viitab, et kaebaja käitumises on esinenud agressiivsust ning

ta on impulsiivne, tema stressitaluvus on üsna madal ning suhtumine vanglaametnike töösse

negatiivne. Kaebaja on rünnanud varasemalt kaaskinnipeetavaid (nt 2012. a kääridega

kaaskinnipeetava ründamine ja vigastuste tekitamine) ning raskendanud vanglaametnike

töökohustuste täitmist. Mitmel korral on vanglateenistus olnud sunnitud kasutama kaebaja suhtes

füüsilist jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks, enne veebruarit 2018 on esinenud

ka ründeid vanglaametnike vastu. Ka fekaalidega vanglateenistuja suunas viskamine on rünne

vanglaametniku vastu. Kaebaja ohtlikkust iseloomustab ka korduv vanglaametnike ähvardamine.

10. Samas tuleb arvestada, et valdavalt esinesid füüsilised ründed teiste isikute vastu enne 2013.

aastat. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et kaebaja oleks teisi isikuid füüsiliselt rünnanud

ajavahemikul 2013-2017. Küll aga ähvardas kaebaja nimetatud ajavahemikul korduvalt

vanglaametnikke ning jättis korduvalt nende korraldused nõuetekohaselt täitmata, samuti esinesid

enesevigastamise katsed (2014-2017). Kaebaja käitumine aastatel 2012-2017 ning 2018. aasta

jaanuaris viitab temast lähtuva ohu püsimisele.

11. EIK on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama

kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi

kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas nr

70465/14, p 73). Vangla ei ole nimetatud nõuet vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt täitnud.

Käskkirja põhjendused kattuvad suures osas varasemates analoogsetes käskkirjades kajastatud

põhjendustega ning viimase aasta jooksul kaebaja käitumist iseloomustavad asjaolud on saanud

väga vähest tähelepanu. 13. jaanuarist 2018 kuni 3. detsembrini 2018 ei esinenud ühtegi

kaebajapoolset negatiivset intsidenti, mis oleks asjakohane täiendavate julgeolekunõude

kohaldamise jätkamise otsustamisel. Vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul on

kaebajaga seonduvalt esile toodud vaid üks intsident, mille kohaselt oli kaebaja ärritunud, sest ei

saanud juuksuri juurde. Arvestades, et kaebaja suhtes ei alustatud distsiplinaarmenetlust, ei saa

seda verbaalset ähvardust pidada jätkuvat ohtu tugevalt kinnitavaks asjaoluks. Vaidlustatud

käskkirjast ei nähtu, et käskkirjale eelnenud aastal oleks toimunud füüsilisi ründeid

vanglaametnike või teiste isikute vastu. Seega on vastustaja kaebaja jätkuva ohtlikkuse hindamisel

põhjendamatult lähtunud hinnangust, et viimasel ajal on esinenud ründeid vanglaametnike vastu.

Käskkirjas välja toodud intsidentide kirjeldustest nähtub, et võrreldes aastatega 2016 ja 2017 oli

2018. aastal vangla julgeoleku ohustamisele viitavaid negatiivseid intsidente märkimisväärselt

vähem.

12. Kaebajat ei saa käsitleda isikuna, kellest mingit ohtu enam ei lähtu, sest varasem pikaajaline

konfliktne käitumine (2012-2018) ei anna selleks piisavat alust, kuid arvestades isiku eraldamise

ja suhtelise isolatsiooniga kaasnevate mõjudega isiku vaimsele ja füüsilise tervisele, ei ole jätkuv

täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine käskkirjas märgitud asjaoludel taotletava

eesmärgiga proportsionaalne.

13. Teised kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemiskeeld,

kehakultuuriga tegelemise piiramine) on samuti seotud isiku ohtlikkusele antava hinnanguga ning

kannavad peaasjalikult isiku eraldamise tagamise eesmärki. Seetõttu ei ole ka nende jätkuvaks

kohaldamiseks eeltoodud põhjustel alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kaebust rahuldades eksis halduskohus menetlusõiguse vastu ning vastuolus

HKMS § 158 lg 3 teise ja kolmanda lausega asus hindama kaalutlusotsuse otstarbekust ning tegi

sisuliselt haldusorgani eest uue kaalutlusotsuse.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja käitumine ei ole olnud ega ole jätkuvalt ohutu –

toimunud on kaebajapoolsed füüsilised ja verbaalsed rünnakud, enesevigastused. Kogu selline

tegevus on jätkunud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, sh veel 2018. aastal.

Kaebaja vangla julgeolekut ohustavad sündmused olid välja toodud vaidlusaluses käskkirjas.

Kohus pidas neid asjaolusid põhjendatuteks ega ole vanglale nende kasutamist mingilgi moel ette

heitnud ega ole välja toonud, et vangla oleks jätnud mingid olulised, kaebaja kasuks rääkivad

argumendid arvestamata. Samuti ei ole halduskohus tuvastanud, et vangla oleks täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel ületanud kaalutlusõiguse piire. Kaebust rahuldades asus

halduskohus ise teostama kaalutlusõigust, andes haldusaktis välja toodud argumentidele oma

kaalu. Vaidlust ei ole, et vangla tegeles kaebaja sotsialiseerimisega ja kaebajale kohaldatud

meetmeid oli oluliselt leevendatud, küsimuseks oli, milline oleks olnud õige hetk kaebaja režiimi

uueks ülevaatamiseks. See oli vangla kaalutlusõiguse osa, millesse halduskohus ei oleks saanud

sekkuda.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja

arvates osutas halduskohus õigesti, et ajavahemikul 8. veebruarist 2018 kuni 8. veebruarini 2019

ei olnud tal mingeid rikkumisi. Vastustaja leiab põhjendamatult, et kaebaja suhtes alates 2012.

aastast toimunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on õiguspärane. Pika

üksikvangistuses viibimise tõttu on kaebaja diagnoositud kohanemishäire.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus.

Halduskohus on põhjalikult analüüsinud täiendavate julgeolekuabinõude aluse esinemist ja

kohaldanud kehtivat õigust kooskõlas siseriikliku ja asjakohase rahvusvahelise kohtupraktikaga.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel

põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on rikkunud § 158 lg-t 3 ületades

kohtuliku kontrolli piire ning asunud ise vastustaja asemel teostama kaalutlusõigust, et otsustada,

kas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli otstarbekas.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

18. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või

on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks.

Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tõepoolest nii täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll

vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab

kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel

või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

otstarbekust.1

Ringkonnakohus

osutab

siiski,

et

ka

kaalutlusõiguse

kasutamine

ning

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast

VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma

tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka

hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate

1 RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16 ja seal nimetatud lahendid).

julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa

otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda

selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust. Sama ilmneb selgesti ka VangS § 69 lg-st 3, mille

kohaselt

sama

paragrahvi

lõikes

nimetatud

asjaolude

äralangemisel

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

lõpetamine abinõude kohaldamise aluse äralangemisel on kohustuslik ning vastavalt puudub

vanglal siinkohal kaalutlusõigus.

19. Kaevatavas käskkirjas põhjendas vastustaja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist kaebaja ohtlikkusega teistele kinnipeetavatele ja vangla ametnikele ning samuti

eesmärgiga hoida ära raske õigusrikkumise toimepanemist. Mõlemad asjaolud on VangS § 69

lg-s 1 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena. Täpsemalt märkis vangla

kaebajale alates 1993. kuni 2010. aastani tehtud kohtuotsustega määratud kriminaalkaristustele

ning vanglas alates 2002. aastast toimunud intsidentidele tuginedes, et ei saa olla täielikult

veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele,

samuti et avatud osakonnas on kaebajal suurem võimalus toime panna teiste isikute suhtes raskeid

õigusrikkumisi.

Käskkirja vaidlustamisel oli halduskohtul vastavalt kohustus kontrollida, kas vastustaja on

tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ja teinud nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja on

ohtlik teistele isikutele ja esineb raske õigusrikkumise toimepanemise oht.

20. Halduskohus sedastas küll, et kaebaja varasem käitumine aastatel 2012-2017 ning 2018. a

jaanuaris viitab temast lähtuva ohu püsimisele (p 15). Samas leidis kohus, et vastustaja ei ole

täitnud käskkirjas täitnud nõuet võimaldada teha kindlaks, et on läbi viidud uus hindamise, võttes

arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (p 16). Edasi viitas

kohus sellele, et käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul toimus kaebajaga vaid üks intsident,

mistõttu on vastustaja põhjendamatult lähtunud hinnangust, et viimasel ajal on esinenud ründeid

vanglaametnike vastu (p 16) ja seega tuginenud liigselt varasemate aastate intsidentidele,

alakajastanud ning ebapiisavalt arvestanud kaebaja käitumises toimunud positiivsete muutustega

(p 17). Koostoimes halduskohtu tõdemusega, et teised kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad

julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemiskeeld, kehakultuuriga tegelemise piiramine) on samuti

seotud isiku ohtlikkusele antava hinnanguga ning kannavad peaasjalikult isiku eraldamise

tagamise eesmärki, siis ei ole ka nende jätkuvaks kohaldamiseks alust (p 20) on arusaadav, et

halduskohus pidas kaevatavat käskkirja õigusvastaseks ja tühistas käskkirja seetõttu, et vastustaja

ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluse esinemist. Vastavavalt on põhjendamatu vastustaja etteheide nagu oleks halduskohus asunud

vastustaja asemel ise kaalutlust teostama.

21. Halduskohus on küll osutanud ka kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

väga pikale kestusele ja märkinud, et julgeolekuabinõude kohaldamist selles olukorras ei saa

õigustada enam tõdemusega, et vangla ei ole veel täielikult veendunud isiku ohutuses (p 17) ning

et jätkuv täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine käskkirjas märgitud asjaoludel ei ole

taotletava eesmärgiga proportsionaalne (p 19).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga sellest järeldada, et halduskohus oleks asunud ise

kaalutlusõigust teostama ja otsustanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise otstarbekuse üle. Nagu eelpool märgitud, siis enne täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluse tuvastamist ei olegi õigust kaaluda meetmete kohaldamist.

Teiseks ei ole ka kaalutluse teostamine täielikult väljaspool kohtulikku kontrolli. Riigikohus on

selgitanud, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja

huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus

on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda

vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus

diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.2

Seega saab kohus siiski kontrollida, kas kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsustus on

proportsionaalne ning kui kaalul olevate õiguste olemuse, õiguse üldpõhimõtete või kohtupraktika

pinnal ilmneb, et otsustus on ilmselt ebaproportsionaalne, siis ka kaalutlusõiguse alusel tehtud

otsuse tühistada.

22. Käesolevas asjas ei ole aga vaja hinnata vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamise

õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

pikendamise otsustamisel vastustaja ei tuvastanud meetmete kohaldamise aluse esinemist. Nimelt

ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele

isikutele või ohtu tõsise õigusrikkumise toimepanemiseks käskkirja andmise ajal. Vastustaja on

esitanud põhjaliku ülevaate kaebaja käitumisest, mis on toonud kaasa riigivõimu hukkamõistu

kriminaalkaristusena kui ka käitumisest vangistuse ajal, mis paljudes episoodides on kaasa toonud

distsiplinaarkaristuse. Samas ei ole vastustaja selgitanud, miks tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada

jätkuvalt aktuaalseks käskkirja andmise ajal.

23. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69

lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada

(VangS § 69 lg 3). Halduskohus on põhjendatult osutanud, et seetõttu tuli täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuse tegemisel arvestada muudatustega kaebaja

olukorras. On selge, et kaebajaga seotud intsidentide arvu oluline vähenemine kaevatava käskkirja

andmisele eelnenud aasta jooksul ühes teiste isikute vastu suunatud vägivaldsete rünnete

puudumisega osutavad muudatustele kaebaja olukorras. Täiendavate julgeolekuabinõude

erakorralise iseloomu tõttu tuleb aastast perioodi pidada piisavaks kaebaja ohtlikkusele varasemalt

antud hinnangu muutmiseks. Ohu taandumiseks võib olla piisav ka oluliselt lühem periood.

Asjaolu, et vastustaja on otsustanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise

kuuekuuliste ajavahemike kaupa, viitab sellele, et ka vastustaja ise on pidanud võimlikuks kaebaja

olukorra muutumist aastast lühema perioodi jooksul. Varasemate sarnaste käskkirjade sõnastuse

ja põhjenduste kasutamine viitab, et vastustaja on pidanud kaebaja varasemat käitumist määravaks

ning käitumist käskkirja andmisele eelnenud perioodil väheoluliseks. See ei ole aga kooskõlas

VangS § 69 lg-tega 1 ja 3. Ringkonnakohus nõustub küll vastustajaga, et ka kaebaja verbaalne

rünne on asjaolu, mida saab arvestada kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel, kuid seda koostoimes

teiste asjaoludega. Kui varasem igal aastal mitmes intsidendis ka füüsilise vastuhaku ja vägivalla

kasutamisega avaldunud agressiivsus on viimase aasta jooksul taandunud üheks verbaalse ründe

intsidendiks, siis tuli sellist muutust käskkirja andmisel arvestada. Ringkonnakohus osutab

siinkohal, et kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud ei ole efektiivsed vastustaja

ametnike vastu suunatud verbaalsete rünnete ärahoidmiseks, mistõttu ei saa selliste rünnete oht

olla aluseks meetmete kohaldamise otsustamisel.

24. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad

asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Abiks ei ole siinkohal ka

kinnipeetava individuaalse täitmiskava aluseks olev riskihinnang, kuna tulenevalt VangS § 16 lg-st

1 ning justiitsministri 14. mai 2008. a määrusega nr 21 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 1 lg 3 p 5 ja § 3 lg 4 on selle eesmärgiks hinnata

eelkõige kinnipeetava ohtlikkust tema naasmisel ühiskonda. Õigusaktidest ei tulene, et see selles

tähenduses ohtlikuks hinnatud kinnipeetava suhtes esineks ühtlasi alus täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on

oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib

2 RKHK 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13.

pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust

eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu

põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust

arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole käesolevale situatsioonile

vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada

kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning

täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3

rakendamisel.

Riigikohus on sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada

ohjeldusmeedet3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude

VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus

sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust

lähtuvat võimalikku põgenemisohtu4. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab

silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud ei saa

võrdsustada ohuolukorraga.

25. Eeltoodu

alusel

on

ringkonnakohus

seisukohal,

et

kaebaja

suhtes

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel pidi vastustaja veenduma, et lähitulevikus on

piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise õigusrikkumise toimepanemine.

Sellist tõdemust ega põhjendusi kaevatavast käskkirjast ei nähtu. Vastupidi, vastustaja ise on

üksnes märkinud, et ta ei saa olla veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta ohtu. Vastavalt on

vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole

vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja käskkirja põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva

ohu põhjendamisele. Tegemist ei ole eksimusega käskkirja sõnastamisel, sest käskkirja väited ja

põhjendused ei lubagi järeldada ohu esinemist. Seetõttu on kaevatav käskkiri materiaalselt

õigusvastane, kuna vastusaja ei olnud õigustatud asuma kaaluma täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist. Halduskohus põhjendatult rahuldas käskirjatühistamiseks esitatud kaebuse.

26. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 kaebaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõista.

27. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

3 RKHK 25. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9).

4 RKHK 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12).