3-20-631/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R US

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Määruse tegemise aeg ja koht

26.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-631

Haldusasi

XX kaebus Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr

218 punkti 2 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja: XX, esindaja vandeadvokaadi abi Marina Kelpman

Vastustaja: Põhja-Pärnumaa vald, esindaja Piret Müür

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.

2. Lõpetada haldusasja menetlus.

3. Tagastada pärast käesoleva määruse jõustumist kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot.

4. Rahuldada Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi abi Marina

Kelpmani taotlus osaliselt ning määrata tema poolt haldusasjas 3-20-631 osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 950,4 eurot (sh käibemaks).

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. XX taotles hajaasustuse programmi 2016. aasta taotlusvoorust toetust xxxx (xxxxxx)

ühiskanalisatsiooniga liitumiseks. Vändra Vallavalitsuse 16.06.2016 korraldusega nr 144 määrati

XX toetus 4763,12 eurot ning toetuse kasutamiseks sõlmiti 21.06.2016 toetusleping nr 3.

2. Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korraldusega nr 218 otsustati lõpetada hajaasustuse

programmi 2016. aasta taotlusvoor ning kinnitada projektide lõpparuannete alusel lõplikud

projektide maksumused ja toetussummad vastavalt lisale 1 (punkt 1). Sama korraldusega nõuti XX

tagasi xxxxxx ühiskanalisatsiooniga liitumiseks välja makstud riigi- ja kohaliku omavalitsuse

poolne toetussumma 4286,81 eurot seoses toetuslepingu tingimuste rikkumisega (punkt 2).

3. XX esitas 20.12.2019 Pärnu Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis edastati

lahendamiseks Tallinna Halduskohtule (saabus 31.01.2020). Tallinna Halduskohtu 05.03.2020

määrusega haldusasjas nr 3-20-194 rahuldati XX riigiõigusabi taotlus ja anti talle riigi õigusabi

Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 vaidlustamisega seotud õigusdokumentide

koostamiseks ja tema esindamiseks halduskohtumenetluses (ilma kohustuseta hüvitada riigi

õigusabi tasu ja kulud).

4. XX esitas 08.04.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul tunnistada

õigusvastaseks Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkt 2 ja tunnistada kehtetuks

Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkt 2 ning alternatiivselt mõista välja Põhja-

Pärnumaa Vallavalitsuselt kaebaja kasuks varalise kahju hüvitisena 4636,81 eurot. Koos kaebusega

esitas kaebaja kohtule taotluse tühistamiskaebuse tähtaja ennistamiseks.

5. Kohus jättis 29.04.2020 määrusega kaebuse käiguta ning määras kaebajale tähtaja kaebuses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks (sh kaebuse nõuete täpsustamiseks). Kaebaja teatas 06.05.2020

esitatud vastuses, et nõuab kaebuses Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkti 2

tühistamist ning loobub alternatiivsest kahjunõudest. Kaebaja tasus riigilõivu.

6. Kohus võttis 07.05.2020 määrusega kaebuse tühistamisnõudes menetlusse ja tunnistas

vastustajaks Põhja-Pärnumaa valla, kellel tuli esitada vastus kaebaja esitatud tähtaja ennistamise

taotlusele.

7. Kaebaja esitas kaebusega koos tähtaja ennistamise taotluse (täiendatud 06.05.2020).

1) Vastustaja poolt tsiviilasjas 2-18-109229 esitatud hagist nähtub, et vaidlustatud korraldus saadeti

19.12.2017 kaebaja e-posti aadressile. Sel viisil edastatud haldusakti ei saa lugeda kaebajale kätte

toimetatuks, kuna kaebaja ei ole kinnitanud haldusakti kättesaamist. Kaebajal ei olnud võimalik

saadetud dokumendiga ega selle sisuga tutvuda, sest tehnilistel põhjustel ja arvuti kasutamise

ebapiisava oskuse tõttu ei saa kaebaja digitaalselt allkirjastatud dokumente avada. Kaebaja sai

haldusaktist teada alles 03.07.2018, kui Pärnu Maakohus toimetas kaebajale hagiavalduse koos

lisadega allkirja vastu kätte (üheks hagi lisaks oli vaidlusalune korraldus) ning kaebus tuli seega

esitada hiljemalt 03.08.2018.

2) Kaebaja ei saanud kaebetähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kuivõrd hagi oli tsiviilasjas

nr 2-18-109229 menetlusse võetud, siis eeldas kaebaja, et tal ei ole vaja eraldi korraldust

vaidlustada, vaid tema õiguslikku probleemi on võimalik lahendada ka tsiviilmenetluse raames.

Pärast hagi kättesaamist tekkis kaebajal arusaam, et tal puudub vajadus algatada uus kohtumenetlus

samade menetlusosalistega sama nõude üle teises kohtus. Riigikohus on 13.12.2004 otsuses

nr 3-2-1-141-04 (p 33) leidnud, et üldkohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas

haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid

kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Tsiviilkohus ei ole antud

juhul haldusakti kehtivust ega õiguspärasust hinnanud ning tegi tagaseljaotsuse.

3) Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, ei pruukinud kaebetähtaja

kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge (RKHKo nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-60-16).

Haldusorgan ega maakohus ei selgitanud kaebajale, et haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue tuleb

esitada halduskohtule. Kaebaja poolt tsiviilasjas hagile esitatud vastuväite näol on tegemist sisuliselt

puudustega kaebusega halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus oleks seega

pidanud asja andma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 76 alusel üle halduskohtule või

selgitama, et kaebaja peab pöörduma kaebusega halduskohtu poole.

4) Kaebaja ei oma piisavaid õigusalaseid teadmisi, ei orienteeru menetluslikes küsimustes ega tunne

materiaalõigust, mistõttu korralduse vaidluse lahendamise kord ja tähtajad ei olnud kaebajale enne

tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluse lõppu ja asjas lõpliku otsuse tegemist piisavalt selged. Pärnu

Maakohtu tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-18-109229 jõustus 27.11.2019 Riigikohtu määrusega.

Alles pärast nimetatud Riigikohtu määrusega tutvumist sai kaebaja aru, et ta oleks pidanud

pöörduma haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebusega kohtu poole ja see on õiguslikult erinev

vaidlus kui tsiviilkohtumenetluses peetud kohtuvaidlus. Kuid ka sellel hetkel ei oldud veel kaebajale

selgitatud, et missuguses korras ta peaks kohtule kaebuse esitama ning et ta peaks kaebuse esitama

halduskohtule. Seda kinnitab ka fakt, et kaebaja esitas 20.12.2019 taotluse riigi õigusabi saamiseks

Pärnu Maakohtule, mitte Tallinna Halduskohtule. Kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks oli

esitatud 20.12.2019. Seega pärast enda suhtes tagaseljaotsuse jõustumist on kaebaja esitanud riigi

õigusabi taotluse 30 päeva jooksul.

5) Tuleb arvestada ka tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluses 04.09.2016 menetlusdokumendis

esitatud asjaoludega – kaebaja esindaja Kaupo Suviste pöördus juulis advokaadi poole, kes ei

andnud talle asjakohaseid soovitusi tema õigusliku probleemi lahendamiseks. Mõjuva põhjusena

võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise

vajadusest

või

kaebetähtaja

arvestamisest

(RKHKo

nr

3-3-1-57-02).

Tegemist

on

protsessiõiguslikult keeruka küsimusega, mida ei lahendatud korrektselt. Maakohus pidi enne

tagaseljaotsuse tegemist hindama, kas haldusakt on õiguspärane ja kas selle alusel on vastustajal

õigus kaebajalt toetus nii suures ulatuses tagasi nõuda (TsMS § 407). Pärnu Maakohus ei

analüüsinud nõude aluseks olnud haldusakti, kuna kaebaja ei olnud haldusakti õigusvastasusele

viidanud. Maakohus eksis menetlusõigusliku küsimuse lahendamisel.

6) Käesoleval juhul on mõjuvaks põhjuseks kaebaja teadmatus ja segadus, mis oli tingitud

haldusorgani vastuolulisest käitumisest ning haldusorgani ja kohtu selgitamiskohustuse

rikkumisest. HKMS § 71 lg-s 2 nimetatud takistus langes ära alles pärast Tallinna Halduskohtu poolt

05.03.2020 riigi õigusabi andmise kohta tehtud määruse kaebajale kätte toimetamist. Nimetatud

määruses esimest korda selgitati kaebajale korralduse vaidlustamise ja kaebuse esitamise

võimalused. Eelpool toodust tulenevalt oli kaebaja hoolas kaebetähtaja järgimisel ning tähtaja

ennistamise taotlus tuleb rahuldada.

8. Põhja-Pärnumaa vald palub jätta tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

1) Korralduse punktis 3 sisaldus vaidlustamisviide: „Korraldust on võimalik vaidlustada 30 päeva

jooksul teatavakstegemisest, esitades vaide Vändra Vallavalitsusele haldusmenetluse seaduses

sätestatud korras või kaebuse halduskohtule haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras“.

Kaebaja on 06.05.2020 esitatud täpsustatud avalduses tähtaja ennistamiseks viidanud

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 75 ja samas ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 46 lg-le 1. Kaebaja püüab sellega jätta muljet, et haldusaktist teadasaamine erineb oma olemuselt

haldusakti teatavakstegemisest sedavõrd, et mõjutab tühistamiskaebuse tähtaja kindlakstegemist.

Oma viiteid on kaebaja sisustanud Riigikohtu otsusega nr 3-15-2813 (p 14.2). Ometi on kaebaja ise

märkinud, et nimetatud haldusasjas ei eristata mitte haldusaktist teadasaamist teatavakstegemisele,

vaid haldusakti andmist teatavakstegemisele. Seega ei ole antud näide asjakohane ega seostu

käeoleva haldusasjaga.

2) Kaebaja on nii 07.04 2020 kui ka 06.05.2020 avaldustes kinnitanud, et on kaevatavast

haldusaktist teada saanud 03.07.2018, mil Pärnu Maakohus toimetas kaebajale hagiavalduse koos

lisadega allkirjastamiseks. Kaebaja on kinnitanud, et esimene võimalus tutvuda haldusaktiga tekkis

tal 03.07.2018. Seega on kaebuse esitamise tähtaeg möödunud isegi juhul, kui lugeda teadasaamise

kuupäevaks kaebaja enda kinnitatud 03.07.2018. Puudub kohtupraktika, mis peaks järjekindalt

tähtaja ennistamisel mõjuvaks põhjuseks asjaolu, kus haldusakti saaja ei saanud aru akti sisust või

vajadusest selle vaidlustamiseks, kui menetlusosaline peab selle sisu õigusvastaseks. Kaebajal ei

tekkinud Vändra Vallavalitsuse 16.06.2016 korralduse nr 144 sisu ja rakendamise osas mingit

ebaselgust, sest selle alusel allkirjastas ta toetuslepingu ja asus projekti ellu viima.

3) Kaebaja on ise kinnitanud, et juba tsiviilasjas nr 2-18-109229 esitas kohtule vastuväite tema

esindaja. Seega oli kaebajal tsiviilasjas esindaja (vandeadvokaat Vahur Krinal), mistõttu ei oma

kaebaja väited selle kohta, et tal puudusid piisavad õigusalased teadmised, ta ei orienteeru

menetluslikes küsimustes ega tunne materiaalõigust, asjakohased. Seetõttu ei saa menetlustähtaja

möödalaskmise põhjust lugeda mingil moel mõjuvaks.

KOHTU PÕHJENDUSED

I Tähtaja ennistamise taotluse lahendamine

9. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele

kirjaliku vastuse saamist. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse

kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Seega lõpetab kohus määrusega asja

menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

10. HKMS § 46 lg-st 1 tulenevalt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale

haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kaebajal oli seega Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017

korralduse nr 218 punkti 2 vaidlustamiseks aega 30 päeva alates päevast, kui ta sai nimetatud

korraldusest teada.

Kaebaja on kinnitanud, et ta sai Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korraldusest nr 218 teada

03.07.2018, mil Pärnu Maakohus toimetas kaebajale hagiavalduse koos lisadega. Riigi õigusabi

taotluse esitas kaebaja halduskohtule 20.12.2019 ning kaebuse 13.12.2017 korralduse

vaidlustamiseks 08.04.2020. Seega sõltumata sellest, kas kaebaja sai või pidi saama haldusaktist

teada juba enne 03.07.2018, on kaebus halduskohtule esitatud ilmselgelt HKMS § 46 lg-s 1

ettenähtud kaebetähtaega ületades. Lugedes vaidlustatud korraldusest teadasaamise hetkeks

03.07.2018, tulnuks kaebus selle tühistamiseks halduskohtule esitada hiljemalt 02.08.2018.

11. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja,

ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega

järgida mõjuval põhjusel. Kohtupraktikas on sedastatud, et kohus ei pea tähtaja ennistamist

otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja

toonud (Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 2).

Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks esines objektiivne

põhjus ning selliseks põhjuseks on tavapäraselt sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise

vahetult mõjutada ei saa. Kohtupraktika järgi võib teatud tingimustel tulla tähtaja ennistamist

põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus

protsessitoimingutes. Samas on Riigikohus rõhutanud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav,

kui isik pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad.

Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku

küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Selles,

kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud

tähtaja jooksul. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada

suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma

õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik

pöörduda koheselt kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (vt Riigikohtu 19.06.2001

määrus nr 3-3-1-38-01; 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; Riigikohtu 16.01.2009 määrus

nr 3-3-1-75-08, p 17).

12. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine alust kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja ei ole välja

toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid tal seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kaebust esitada

ning kaebetähtaja ületamine ei ole vabandatav.

12.1 Kohtu hinnangul ei ole kaebajal praegusel juhul alust asuda seisukohale, et õigusalaste

teadmiste puudumise tõttu ei saanud ega pidanud ta saama korralduse vaidlustamise korrast (sh

tähtajast) ja vajadusest teada enne tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluse lõppu. Kaebetähtaja

rikkumist saaks kogenematusega õigustada juhul, kui haldusakt on sedavõrd segane, et selle

adressaadile jääb ka temalt keskmist mõistlikust eeldades selle sisu üldjoontes arusaamatuks.

Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et ta ei saanud korralduse sisust aru. Vaidlustatud

korraldusest nähtub selgelt, et kaebajalt nõutakse tagasi xxxxxxx kinnistule ühiskanalisatsiooniga

liitumiseks välja makstud toetussumma (4286,81 eurot) seoses toetuslepingu tingimuste

rikkumisega. Vaidlustatud korralduses sisalduvast vaidlustamisviitest nähtub selgelt: „Korraldust

on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul teatavakstegemisest, esitades vaide Vändra

Vallavalitsusele haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtule

haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras“. Kaebaja pidi seega juba korraldusega tutvudes

mõistma, et toetussumma tagasinõudmisega mittenõustumisel tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda

30 päeva jooksul vaidega vallavalitsuse poole või kaebusega halduskohtu poole. Vaidlustamisviide

ei ole mitmeti mõistetav ning seega on asjakohatud kaebaja väited, et ta ei teadnud, mis aja jooksul

ja millisesse kohtusse kaebus esitada.

12.2 Kuna vaidlustamisviites on selgesõnaliselt suunatud korraldust vaidlustama just

halduskohtusse, ei saanud kaebajal tekkida ootust, et tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluse raames

lahendatakse ära tema õiguslikud probleemid. Kaebajal ei olnud põhjust eeldada, et tema vastu

esitatud hagi läbivaatamise tulemuseks on tema õigusi riivava korralduse tühistamine. Kuna hagi

esemeks ei olnud (ega saanudki olla) korralduse tühistamise nõue, vaid kaebajalt toetussumma

tagasinõudmine toetuslepingu rikkumise tõttu, ei saanud kaebaja eeldada, et tegemist on vaidlusega

samade menetlusosaliste vahel sama nõude üle ning seetõttu puudub vajadus uue kohtumenetluse

algatamiseks. Kaebaja on isegi viidanud Riigikohtu lahendile, mille kohaselt üldkohus saab

tsiviilkohtumenetluses tuvastada, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub

mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada

kehtetuks. See, kas konkreetsel juhul maakohus hindas vaidlusaluse korralduse õiguspärasust või

mitte, ei oma tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel tähendust. Oma õigusi rikkuvast haldusaktist

vabanemiseks on vaja taotleda selle tühistamist ning selle nõude esitamiseks ei pidanud kaebaja ära

ootama maakohtu hinnangut haldusakti õiguspärasuse kohta.

12.3 Kaebetähtaja ennistamist ei õigusta antud juhul ka kaebaja väide, et haldusorgan ja maakohus

ei selgitanud kaebajale, et tal tuleb korralduse vaidlustamiseks pöörduda halduskohtusse.

Vaidlustatud korralduses sisaldus konkreetne ja ühemõtteline vaidlustamisviide, mis suunas

korraldust vaidlustama halduskohtus 30 päeva jooksul selle teatavakstegemisest. Ühestki

õigusaktist ei tulene, et haldusorgan peab veel lisaks haldusaktis sisalduvale vaidlustamisviitele

selle adressaadile üle selgitama, kuidas ta saab vajadusel oma õigusi kaitsta. Praegusel juhul ei olnud

kaebaja ise piisavalt hoolas, kui ta vaidlustamisviites näidatud tähtaja jooksul oma õiguste kaitseks

halduskohtu poole ei pöördunud ja sh vajadusel riigi õigusabi ei taotlenud.

Ekslik on ka kaebaja arusaam, et maakohus oleks pidanud kaebaja poolt hagile 28.05.2018 esitatud

vastuväite andma TsMS § 76 alusel üle halduskohtule. Viidatud säte reguleerib asja üleandmist

kohtualluvuse järgi, st kui hagiavaldus on kohtualluvuse sätteid arvestades esitatud vale piirkonna

maakohtule (nt tulnuks hagi esitada kostja elukoha järgi Tartu Maakohtule, aga esitati Harju

Maakohtule). Kohtul ei ole alust omal algatusel käsitleda mõne menetlusosalise poolt käimasoleva

kohtumenetluse raames esitatud menetlusdokumenti kaebusena ja seda tema eest esitada

menetlemiseks kohtule. Pealegi tuleb käesoleval juhul arvestada sellega, et kaebajat esindas

tsiviilkohtumenetluses õigusteadmistega esindaja (vandeadvokaat V. Krinal), kellelt võib

mõistlikult oodata, et ta on teadlik haldusaktide vaidlustamise korrast (sh tähtaegadest) ning sellest,

et kaebaja vastu esitatud hagi menetluses ei ole võimalik vabaneda kaebaja õigusi riivavast

haldusaktist. Eeltoodut arvestades ei saa kaebetähtaja olulist ületamist õigustada etteheidetega

maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele. Siiski on Pärnu Maakohus 29.04.2019 määruses

tsiviilasjas nr 2-18-109229 (punktis 13) selgitanud: „Haldusakt kehtib kuni kehtetuks

tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või

kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud Vändra vallavalitsuse

13.12.2017 korraldust nr 218, mille punktiga 1 ja selles viidatud korralduse lisaga määrati 2016.a

taotlusvoorust XX toetuse lõplikuks suuruseks 0 eurot ja korralduse punktiga 2 otsustati nõuda XX

tagasi xxxxxxxxxx ühiskanalisatsiooniga liitumiseks välja makstud riigi- ja kohaliku omavalitsuse

poolne toetussumma 4286,81 eurot seoses toetuslepingu tingimuste rikkumisega.“ Seega maakohus

nentis selgelt, et kaebaja ei ole korraldust vaidlustanud ja tegemist on kehtiva haldusaktiga, kuid

kaebaja ei pöördunud ka pärast seda mõistliku aja jooksul kaebusega halduskohtu poole. Asjaolu,

et kaebaja ja tema nimel tegutsenud vandeadvokaadist esindaja ei saanud korralduse vaidlustamise

vajadusest aru enne tsiviilasja lõppemist, on nende enda hooletus ega õigusta halduskohtus kaebuse

esitamise tähtaja ennistamist.

13. Kõike eeltoodut arvestades on põhjendamatu kaebaja väide, et talle selgitati alles 05.03.2020

riigi õigusabi andmise määruses korralduse vaidlustamise ja kaebuse esitamise korda. Kohtu

eeltoodud põhjendusi arvestades oli kaebajal nõutava hoolsuse järgimisel võimalik esitada

halduskohtule kaebus 30 päeva jooksul korraldusest teadasaamisest (s.o kaebaja väitel 03.07.2018)

arvates. Kohtule ei nähtu selliseid objektiivseid ega ka mõjuvaid subjektiivseid põhjusi, mis

õigustaksid halduskohtule 13.12.2017 korralduse peale kaebuse esitamist alles 2020. a aprillis ja

mis tooks kaasa tähtaja ennistamise.

14. Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks ning käesoleva haldusasja

menetlus tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Asja menetluse lõpetamise korral ei saa kaebaja

sama nõudega samal alusel teist korda halduskohtu poole pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1

p 2).

15. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel. Seega kohus tagastab kaebajale pärast käesoleva määruse

jõustumist kaebuse eest tasutud riigilõivu (s.o 15 eurot).

II Riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramine

16. Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi abi Marina Kelpman on Tallinna

Halduskohtu 05.03.2020 määrusest nr 3-20-194 tulenevalt XX riigi õigusabi korras määratud

esindajaks haldusasjas 3-20-631.

17. M. Kelpman esitas 13.04.2020 kohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks kokku

summas 1353,60 eurot (s.o tasu 1128 eurot + käibemaks 225,60 eurot). Taotluste kohaselt seisnesid

riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud järgnevas:

1) 23.03.2020: tutvumine riigi õigusabi taotlusega; tutvumine seotud tsiviilasja nr 2-18-109229

kolme astme materjalidega; tutvumine haldusmenetluse toimikuga ja poolte kirjavahetusega

haldusmenetluse ja kohtumenetluse ajal – 300 minutit (360 eurot);

2) 27.03.2020: kliendiga suhtlemine, hajaasustuse programmi 2016.a toetuslepingu sõlmimise ja

toetuse saamise asjaolude väljaselgitamine, projekti teostamine ja järgneva haldusmenetluse ja

kohtumenetluse asjaolude väljaselgitamine ja seotud dokumentide ja tõendite kogumine – 160

minutit (192 eurot);

3) 07.04.2020: asja materjalide ja Riigikohtu praktika läbitöötamine, õigusliku positsiooni

kujundamine, menetlusdokumentide (18 lk): 1) avalduse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks;

2) kaebuse Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 kehtetuks tunnistamiseks; 3)

õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse koostamine ja kohtule esitamine

– 480 minutit (576 eurot).

18. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel,

mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. RÕS

§ 21 lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi

tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus) § 11 lg 1 kohaselt on tasu riigi õigusabi

osutamise eest halduskohtumenetluses, sealhulgas halduskohtusse kaebuse koostamine ja esitamine,

36 eurot iga poole tunni kohta. Tasu miinimummääraks on poole tunni tasu (määruse § 5). Määruse

§ 1 lg 1 teise lause kohaselt arvestatakse miinimummäära ületav tasu ühe minuti täpsusega ning

ümardatuna järgmise täiseuroni. Alla miinimummäära osutatud riigi õigusabi tasustatakse

miinimummääras.

19. RÕS § 22 lg 7 kohaselt tuleb kohtul taotluse lahendamisel hinnata ka sisuliselt esindaja tehtud

menetlustoimingute põhjendatust ja nende tegemiseks kulutatud aja mõistlikkust.

M. Kelpman on osutanud õigusteenust kokku 940 minutit ja taotletava tasu suuruseks on 1128 eurot

(ilma käibemaksuta). Kohus ei pea taotletud menetluskulusid täies ulatuses põhjendatuteks.

Käesolevas asjas on kohtule esitatud kaebus ja tähtaja ennistamise taotlus (18 lk), mis koosneb

suures osas erinevate seadusesätete ja Riigikohtu lahendite tsiteerimisest. Kaebusesse ei ole vaja

seaduseid ja kohtupraktikat ümber kirjutada. Arvestades, et enne kaebuse koostamist on esindaja

460 minuti jooksul haldusmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse materjalid põhjalikult läbi töötanud,

saab kohtu hinnangul kaebuse ja tähtaja ennistamise taotluse koostamisele (sh asjakohase

Riigikohtu praktika analüüsimisele) kulutatud ajast pidada põhjendatuks 200 minutit. Tegemist oli

õiguslikult lihtsa küsimusega.

Kokkuvõttes on kohus seega seisukohal, et kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise põhjendatud

ajakulu käesolevas menetluses on kokku 660 minutit. Sellise ajakulu eest on määratavaks tasuks

792 eurot, millele lisandub käibemaks 158,4 eurot. Kokku on tasu suuruseks seega 950,4 eurot.

20. Kohtumääruse alusel riigi õigusabi tasu väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile

korraldab RÕS § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

/allkirjastatud digitaalselt/