2-19-115093/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

25. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-115093

Tsiviilasi

If P&C Insurance AS hagi XX vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1151,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) If P&C Insurance AS (registrikood

10100168), lepinguline esindaja Riho Siil

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda XX Harju Maakohtu 15. aprilli 2020. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse

Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. If P&C Insurance AS (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 30. mail 2019 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 1018,98 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega

lõpetati 19. juuli 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus. Hageja nõue anti üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2 (6)

2. Hageja esitas 4. septembril 2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt

välja mõista põhivõla 947,41 eurot, viivise 127,91 eurot ning viivise põhinõudelt alates

5. septembrist 2019 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Hageja väitel toimus 12. novembril 2017 kell 21.25 Tallinnas Tulika-Koskla ristmikul

liiklusõnnetus, milles sai kahjustada sõiduk Citroën Picasso. Kahju põhjustas kostja juhitud

sõiduk Volkswagen Passat. Kostja ei andnud teed sõidueesõigusega teel liikunud Citroën

Picasso juhile. Pärast õnnetuse toimumist lahkus kostja sündmuskohalt politseile

nõuetekohaselt teatamata. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli kostja tsiviilvastutus kindlustatud

hageja juures.

Sõiduk Citroën Picasso remonditi Autoks Grupp OÜ poolt. Remont maksis 8. detsembri 2017

arve nr 172165 kohaselt 947,41 eurot. Hageja hüvitas kahju kannatanule. Hageja esitas kostjale

20. detsembril 2017 tagasinõude, milles palus kostjal tasuda tagasimakse summas 947,41 eurot

seitsme päeva jooksul. Hageja tugines tagasinõude esitamisel liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 53 lg 1 p-le 2 ja lg 2 p-le 3. Kostja seda nõuet ei tasunud.

Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud viivist tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates tagasinõude maksmise tähtpäeva järgnevast päevast, s.o alates

28. detsembrist 2017. Hagi esitamise seisuga on sissenõutava viivise suurus 127,91 eurot.

Lisaks nõuab hageja kostjalt edasiulatuvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 5. septembrist 2019 kuni põhinõude tasumiseni.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja vaidleb vastu

remondikulude suurusele. Hageja pidi arvestama ka seda, kas Citroën Picassol oli juba enne

avarii toimumist kahjustusi. Peale selle oli mõlemal sõidukil kindlustus. Seega pidi ka

kindlustus vähemalt osa kahjust korvama. Vastavalt LKindlS § 53 lg-le 4 on kindlustusandjal

õigus saada 30% väljamakstavast hüvitisest, kuid mitte rohkem kui 640 eurot. Hagi kohaselt on

kahju suurus 947,41 eurot. Seega saab hageja nõuda kostjalt maksimaalselt 284,22 euro

hüvitamist.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas 15. aprilli 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 947,41 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 127,91 eurot ja edasiulatuva viivise

põhinõudelt alates 5. septembrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 kohaselt kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 696,65 eurot, s.o

riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulu 496,65 eurot.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et 12. novembril 2017 kell 21.25 toimus Tallinnas

Tulika-Koskla ristmikul liiklusõnnetus, milles sai kahjustada sõiduk Citroën Picasso. Kahju

põhjustas kostja juhitud sõiduk Volkswagen Passat. Vaidlus puudub ka selles, et kahjustatud

sõiduk Citroën Picasso remonditi Autoks Grupp OÜ poolt maksumusega 947,41 eurot, mille

hageja on hüvitanud.

Hageja esitas kohtule kannatada saanud sõiduki juhi 12. novembri 2017 kahjuteate, milles

sõiduki juht selgitas toimunut ja kirjeldas kahju ulatust. Teate kohaselt sai kannatada sõiduki

parempoolne tagumine poritiib ja parem tagaratas. Samuti on hageja esitanud

13. novembri 2017 remondikalkulatsiooni koos fotodega. Kalkulatsiooni peatükis „Eemaldatud

osad värvimiseks" on loetelu detailidest, mis tuleb eemaldada, et saaks teha värvimise tööd.

Peatüki „Varuosade kokkuvõte“ kohaselt vahetati kahjustatud sõidukil ainult ilukilp. Peatükis

„Värvitööde kokkuvõte“ on loetletud kõik värvimist vajavad detailid. Seega on tõendatud ka

värvitööde vajalikkus. Lisatud fotodelt on näha, et kannatada on saanud parempoolne tagumine

3 (6)

tiib ja ilukilp. Remondikalkulatsioon kinnitab ka kostja kohtuistungil esitatud väiteid, et

kannatada sai sõiduki parem tagumine tiib ja ilukilp. Sõiduki kahjustused ning remontimise

ulatus ja vajadus on tõendatud ka kahjukäsitleja 2. juuli 2018 e-kirjaga saadetud selgitusest,

millest selgub, et sõidukil on remonditud paremal küljel tagumisel osal olevad kahjustused ning

värvi on hajutatud ka kahjustuse piirkonnaga külgnevatele detailidele. Samas e-kirjas selgitati,

et tegemist on tavapäraste remondivõtetega, et tagada võimalikult ligilähedaselt avariieelne

olukord.

Kohus selgitas, et kannatanule tekitatud kahju hüvitamine tähendab seda, et tuleb taastada

endine olukord, mis eelnes kahjujuhtumile. Hageja on tõendanud, et endise olukorra

taastamiseks oli vaja teha remondikalkulatsioonis kirjeldatud tööd. Eluliselt on usutav, et

remondikalkulatsiooni koostanud isikud on oma ala spetsialistid andmaks hinnangut vajalike

tööde kohta. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ega ka

tõendeid, et remonttööd oleks saanud teha odavamalt. Samuti ei tõenda kostja esitatud fotod, et

autol ei olnud nii suured kahjustused. Kostja väited auto väärtuse osas ei ole praeguses asjas

olulised.

Kuna kostja ei ole hagejale nõutud summat tasunud, siis mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja VÕS § 108 lg 1 kohaselt 947,41 eurot. Kohus tugines asja lahendamisel LKindlS § 53 lg 1

p-le 2 ja lg 2 p-le 3. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras 127,91 eurot on põhjendatud ajavahemiku eest 28. detsembrist 2017 kuni

hagiavalduse esitamiseni. Lisaks kuulus kostjalt väljamõistmisele viivis seadusjärgses määras

põhinõudelt alates 5. septembrist 2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Asjakohane ei ole kostja viide LKindlS § 53 lg-le 4, sest viidatud paragrahv käsitleb olukorda,

kus sõidukijuht ei ole esitanud sõidukit kindlustusandja nõudel ülevaatamiseks või ei andnud

kindlustusjuhtumi asjaolude kohta selgitusi. Hageja nõue tuleneb sellest, et kostja põhjustas

liiklusõnnetuse ning lahkus sündmuskohalt. Seega ei olnud alust LKindlS § 53 lg 4 alusel

hüvitist vähendada.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud, sh maakohtu menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda

või hageja kanda.

Kostja väitel ei hinnanud maakohus tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. VÕS § 127 lg 4 järgi

peab hüvitama ainult sellise kahju, mille kahju tekitaja on põhjustanud. Kostja esitas

2. märtsil 2020 tõenditena politsei fotod avariilisest sõidukist. Fotode põhjal sai kahjustada

sõiduki parempoolne tagumine poritiib ja ratas. Fotod tõendavad, et sõidukil ei olnud selliseid

kahjustusi ning sellises ulatuses, nagu hageja on esile toonud. Seega ei esine põhjuslikku seost

kogu kahjustatud sõiduki remondi ja õnnetuse vahel. Hageja tõi esile, et ülemisel fotol on näha,

et auto roostetab. Samas ei ole hageja esile toonud, millal rooste kahjustatud sõidukile tekkis.

Seda asjaolu esile toomata ei ole teada, kas rooste oli sõidukil juba enne õnnetust. Seega pidi

hageja esile tooma vaid selle kahju, mille põhjustas kostja.

Peale selle oli mõlemal sõidukil kindlustus. Seega pidi ka kindlustus vähemalt osa kahjust

korvama, kuid maakohus mõistis kogu kahju välja kostjalt. Kostjalt väljamõistetav summa ei

võinud LKindlS § 53 lg 4 kohaselt ületada 640 eurot. Kuna kindlustusel oli võimalus sõiduk

läbi vaadata ja hinnata kahjusid, siis sai ta auto kätte. Samuti andis kostja selgitusi õnnetuse

kohta.

Kostja palus maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda, alternatiivselt

hageja kanda. Kuna kostja kannab karistust vanglas ning tal on teisi võlgnevusi, siis ei ole

mõistlik jätta menetluskulud kostja kanda, mis tekitaks temale täiendavaid majanduslikke

raskusi.

4 (6)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹

alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja

palunud mõista kostjalt välja põhinõude 947,41 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

127,91 eurot ning viivise põhinõudelt alates 5. septembrist 2019 kuni põhinõude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud

asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

9. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud

tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis võiks mõjutada lahendit. Samuti ei ole

maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et esinevad LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused.

Väljavõttega Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasist on tõendatud, et kostja põhjustas

liiklusõnnetuse ning lahkus pärast seda õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise

kohalt. Kostja ei ole nimetatud asjaolu ka vaidlustanud. Kostja on vaidlustanud üksnes kahju

suurust ja põhjuslikku seost enda teo ja kahju vahel. Hageja esitas liiklusõnnetuse tagajärjel

tekkinud kahju ja põhjusliku seose tõendamiseks kannatanu 12. novembri 2017 kahjuteate ja

kahjustatud

sõiduki

taastusremondi

tegija

koostatud

13. novembri 2017. a

remondikalkulatsiooni. Remondikalkulatsioonis on esile toodud kannatanud sõiduki

kahjujuhtumieelse

seisukorra

taastamiseks

vajalike

tööde

ja

varuosade

loetelu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nendest tõenditest piisab hageja väidete

tõendamiseks.

12. Kostja on esitanud üksnes üldsõnalise vastuväite, et liiklusõnnetusega sõidukile tekkinud

vigastused oleks saanud odavamalt remontida. Samas ei ole kostja selgelt välja toonud, millises

osas on Osaühingu Autoks Grupp arvel nimetatud remondikulu põhjendamatu. Kostja on

esitanud ainsa tõendina politsei tehtud fotod kannatanu autost, millel on näha autol mõlgid ja

katkine ilukilp. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksnes nendest fotodest teha järeldust, et

kahjustatud

sõidukit

oleks

saanud

odavamalt

remontida.

Hageja

esitatud

remondikalkulatsioonist ei nähtu, et autol oleks remonditud muid osasid kui need, mis fotodest

nähtuvalt on kahjustatud. Ka ei ole kostja esile toonud ühtegi teist dokumentaalset tõendit, mis

tõendaks tema vastuväiteid remondikulude põhjendamatult kõrge maksumuse osas või tehtud

tööde ebavajalikkuse kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus kostjale korduvalt

selgitanud vajadust esitada kohtule tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks (vt ka maakohtu

9. oktoobri 2019. a korraldav määrus, 22. jaanuari 2020. a eelistungi protokoll). Kostja seda

teinud ei ole. Maakohus on hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid. Eeltoodust tulenevalt ei

saa maakohtule tõendite hindamise osas etteheiteid teha.

13. Asjakohane ei ole ka kaebuse väide, et kuna mõlemal liiklusõnnetuses osalenud sõidukil oli

kindlustus, siis pidi ka kindlustus vähemalt osa kahjust korvama. Praegusel juhul ongi

kannatanule hüvitanud kahju hageja kui kindlustusandja. Kindlustusandjal on aga LKindlS 4.

ptk 3. jaos sätestatud alustel ja tingimustel õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi

5 (6)

toimumise tõttu hüvitatud kahju osas. Nagu eespool toodud, on hagejal LKindlS § 53 lg 1 p 2

alusel õigus esitada kostja vastu tagasinõue. Samuti on maakohus leidnud õigesti, et LKindlS

§ 53 lg 4 ei ole asjakohane säte. Hageja on esitanud kostja vastu tagasinõude LKindlS § 53 lg

1 p 2, mitte lg 4 alusel.

14. Samuti jättis maakohus menetluskulud õigesti hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1

alusel kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 lubab küll erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Üksnes kostja vanglas viibimine ega võimalikud kostja teised

täitemenetlused ja võlgnevused ei ole aga TsMS § 162 lg 4 mõttes äärmiseks ebaõigluseks, mis

tingiks kohtukulude poolte enda kanda jätmise.

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista

ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu 696,65 eurot

ning kostja on palunud jätta menetluskulud poolte endi või hageja kanda.

Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses

kindlaks

määranud

menetluskulude

rahalise

suuruse,

menetlusosaline

vaidlustab

apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2

sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda

seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11).

Kostja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et

temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega

ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS

§ 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist

lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on

menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei

võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu

seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik

vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on TsMS § 178 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses

seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast

kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus

maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse

sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud

menetlusse võtmisest

keeldumise

aluse

olemasolule, samas kui

ta võiks jätta

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud

kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa

vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile.

Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu

kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on

olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus

kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

6 (6)

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus

kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist

lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka

asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt

on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud

menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

16. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise

staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hageja apellatsioonkaebuse

menetlemise kulusid.

17. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale

kätte. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt

tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

18. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav