2-16-2647/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa, Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

25. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-2647

Tsiviilasi

Osaühingu Belgardi Õppekeskus hagi OÜ Belgardi

Kaubandus vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks ja

alusetult saadu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. märtsi 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Belgardi Õppekeskus apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

Osaühing

Belgardi

Õppekeskus

(registrikood 10953764), lepinguline esindaja Riho Viik

Kostja (vastustaja) OÜ Belgardi Kaubandus (registrikood

10464723), lepinguline esindaja Sergei Postnikov

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Osaühingu Belgardi Õppekeskus Harju Maakohtu 23. märtsi 2020. a

otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlus-

osalistele määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad Osaühingu Belgardi Õppekeskus kanda,

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

HAGEJA NÕUDED JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Belgardi Õppekeskus (hageja) esitas 18. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi

OÜ Belgardi Kaubandus (kostja) vastu müügilepingu tühisuse tuvastamiseks ja alusetult saadu

väljamõistmiseks.

Hageja väitel sõlmisid pooled 23. veebruaril 2006 ehitise müügilepingu, mille kohaselt kostja

müüs hagejale kolmekorruselise elamu ehitusregistrikoodiga 116050664, ehitisaluse pinnaga

679 m2 ja suletud netopinnaga 1668,3 m2, asukohaga Harjumaa, Loksa vald, Suurpea küla

elamu nr 80. Müügilepingu p 2.1.3 kohaselt kinnitas kostja, et ehitisealune maa ei ole erastatud

ega kantud kinnistusraamatusse. Müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt oli lepingu objekti

(ehitise) omandi ja valduse ülemineku hetkeks lepingu tõestamise aeg. Müügilepingu p 3.2

kohaselt kostja müüs ja hageja ostis lepingu eseme 280 000 krooni eest, mis 2011. a

vahetuskursi kohaselt on 17 895 eurot. Müügilepingu p 3.2 kohaselt oli ostuhind kostjale

tasutud enne lepingu sõlmimist. Kostja kinnitas summa tasumist. Hilisemast Harju Maakohtu

kinnistusosakonna vastusest selgus, et ehitisealuse maa omanikuna (registriosa nr 427002) oli

1. novembri 2000. a avalduse alusel 1. veebruaril 2001 sisse kantud kostja. Kinnistusosakond

kinnitas, et müügilepingu ese (ehitis) paikneb kostjale kuuluval kinnistul ehk tegemist on

erastatud kinnisasjaga. Lisaks oli kinnistusraamatu kannete kohaselt kinnistu uus aadress Harju

Maakond, Kuusalu vald, Suurpea küla, Lahe põik 10. Müügilepingu sõlmimine oli vastuolus

seadusega ja tühine, sest müügilepingu esemeks oli ehitis ehk vallasasi, mis paiknes juba

erastatud maal. Asi ja selle oluline osa ei saa olla erinevate isikute omandis. Hageja palus

tuvastada notariaalse müügilepingu tühisus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 2,

§ 54 lg 1 ja § 87) ning mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 17 895 eurot

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Müügilepingu sõlmimisel esindas

kostjat juhatuse liige JK ja hagejat juhatuse liige TB (edaspidi hageja juhatuse liige), kes olid

abielus alates 2. novembrist 2001 kuni 28. märtsini 2007, mil JK suri. Hageja juhatuse liige

võttis 2007. a märtsis mõni päev enne abikaasa surma kostja pangakontolt Krediidipangas välja

318 300 krooni, s.o 20 343 eurot. Seega isegi kui vaidlusalune müügileping on tühine, on

hageja saanud raha tagasi. Raha saamise fakt on tõendatud kostja arvelduskonto väljavõttega.

Lisaks ei ole müügileping tühine. Kostja on täitnud kõik müügilepingu tingimused ega ole

seadust rikkunud. Notar tõestas seadusliku tehingu. Tsiviilasjas nr 2-13-40415 tunnistas hageja

27. märtsi 2014. а menetlusdokumendis müügilepingu seaduslikkust. Hageja juhatuse liige

leidis, et tema äriühingu vallasvarana ostetud ehitist ei olnud võimalik vormistada kinnisvarana

müüja süül. Samas menetlusdokumendis märkis hageja juhatuse liige, et nõude aegumistähtaeg

on kolm aastat. Kostja esitas vastuses hagiavaldusele aegumise vastuväite ja palus asjas

menetlus lõpetada. Hagi esitamise ajaks olid hagejale ammu teada väidetavad müügilepingu

tühisuse asjaolud, mh see, et müügilepingu objektil on uus aadress Lahe põik 10; rahasumma

280 000 krooni tagastamise kolmeaastane aegumistähtaeg ja muud asjaolud.

3. Maakohus jättis 29. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

5. Hageja esitas 5. juulil 2017 hagiavalduse täienduse, milles nõustus, et müügileping on

kehtiv, kuid kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud. Kostja ei ole hagejale üle andnud

müügilepingu eseme valdust, müügilepingu eseme päraldiseks olevaid dokumente ega

sõlminud hagejaga asjaõiguslepingut. Hageja plaanis ostetud hoones korraldada keeleõppe

suvelaagreid. Hageja kavatsused jäid hoone üle andmata jätmise tõttu realiseerimata. Hageja jäi

olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Hageja esitas 29. juunil 2017

3 (7)

kostjale taganemisavalduse ja palus VÕS § 189 lg 1 kohaselt kostjal tagastada hagejale

müügilepingu alusel tasutud 17 895 eurot.

6. Kostja vaidles hagiavalduse täiendusele vastu. Kostja esitas jätkuvalt aegumise vastuväite,

palus teha vaheotsuse ning menetlus asjas lõpetada. Hageja nõue on aegunud. Hageja esindaja

pidi teadma väidetavatest õiguste rikkumisest juba 2007. aastal. Lisaks puudub hagejal õigus

müügilepingust taganeda VÕS § 118 kohaselt, sest hageja ei esitanud taganemisavaldust

mõistliku aja jooksul. Lepingust taganemine 11 aastat pärast vaidlusaluse müügilepingu

sõlmimist ei ole mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 mõttes. Ka ei ole kostja müügilepingut rikkunud.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja täpsustas 24. oktoobri 2019 ja 30. oktoobri 2019 menetlusdokumentides hagi nõuet.

Hageja loobus 30. oktoobri 2019. a menetlusdokumendi kohaselt tehingu tühisuse tuvastamise

nõudest. Hageja palus kostjalt välja mõista seoses lepingust taganemisega 17 895 eurot ja alates

25. oktoobrist 2019 põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras kuni

põhivõla tasumiseni.

MAAKOHTU OTSUS

8. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 17 895 euro, sissenõutavaks muutunud viivise

3329,94 euro

ja

edasiulatuva

viivise

väljamõistmise

nõudes.

Maakohus

võttis

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 kohaselt vastu hageja loobumise nõudest

tuvastada 23. veebruari 2006. a ehitise müügilepingu tühisus ja lõpetas selle nõude osas

menetluse. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

2561 eurot.

9. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

 pooled sõlmisid 23. veebruaril 2006 notariaalselt tõestatud ehitise müügilepingu, mille

kohaselt kostja müüs hagejale vallasasjana elamu Loksa vallas Suurpea külas;

 kostja kinnitas müügilepingus, et ehitisealune maa ei ole erastatud ega kantud

kinnistusraamatusse;

 kostja pidi müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt lepingu objekti omandi ja valduse koos

dokumentidega üle andma lepingu tõestamise hetkel;

 hageja pidi müügilepingu alusel kostjale tasuma 280 000 krooni ehk 17 895 eurot;

 kostja kinnitas müügilepingu p 3.2 kohaselt, et ta on hagejalt ostuhinna kätte saanud;

 kostja

oli

ehitisealuse

maa

omanikuna

kantud

kinnistusraamatusse

tema

1. novembri 2000. a avalduse alusel 1. veebruaril 2001;

 müügilepingu sõlmimisel esindas hagejat tema seaduslik esindaja TB ja kostjat tema

seaduslik esindaja JK;

 TB ja JK olid müügilepingu sõlmimise ajal abielus kuni JK surmani 28. märtsini 2007.

Maakohus leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hageja lepingust tulenevad nõuded

on aegunud. Müügilepingust tulenev taganemisavalduse esitamise mõistlik aeg ei saa olla

pikem, kui samast lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kuna lepingust tulenev nõue on

aegunud, oli lepingust taganemine tühine ega toonud kaasa õiguslikke tagajärgi.

Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee

taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest

teada või pidi sellest teada saama (VÕS § 118 lg 1 p 1) või kui VÕS § 114 kohaselt määratud

täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjalt

4 (7)

mistahes ajal või viisil enne hagiavalduse esitamist nõudnud lepingulise kohustuse täitmist ja

andnud selleks kostjale täiendava tähtaja. VÕS § 118 lg 2 näeb ette, et lepingurikkumise tõttu

lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb

sellele. Kuna kostja tugines sellele, et lepingulise kohustuse täitmise nõue oli aegunud enne,

kui hageja esitas lepingust taganemise avalduse, siis on hageja lepingust taganemine tühine.

Hageja müügilepingust tuleneva nõude aegumine algas ajast, mil tal oli õigus nõuda kostjalt

kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2, VÕS § 82 lg 1). Kostja pidi müügilepingu p-de 4.1,

4.2 ja 4.5 järgi andma hagejale elamu üle hiljemalt lepingu sõlmimise päeval ehk

23. veebruaril 2006. Erinevalt hageja väidetest ei näinud müügileping ette, et pooled pidid

ehitise omandi üleandmiseks sõlmima veel mõne notariaalselt tõestatud tehingu või

asjaõiguslepingu. Vaidlus puudub, et kostja hagejale elamut üle ei andnud. Seega pidi hagejale

hiljemalt lepingu sõlmimisele järgneval päeval olema selge, et kostja on lepingulist kohustust

rikkunud ega ole talle elamut üle andnud, mis oleks andnud hagejale õiguse kohaldada

õiguskaitsevahendeid. Seda sõltumata sellest, kas hagejale oli lepingu sõlmimise ajal maa

kinnistamine teada või mitte. Hageja nõude aegumine algas 23. veebruaril 2006. Nõue aegus

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 23. veebruaril 2009.

Maakohus ei pidanud usutavaks, et hageja sai teada asjaolust, et ehitisealune maa kuulub

kostjale, kinnistusosakonna 27. mai 2014 vastusest hageja esindaja infopäringule. Nimelt oli

hageja esindajale juba infopäringu esitamise ajal teada, et maa on kantud kinnistusraamatusse,

sest hageja esindaja soovis saada infopäringus esitatud küsimusele kinnitust. Lisaks ei saanud

kostja lepingu rikkumine ilmneda hagejale 2014. a päringust, sest hageja väitis, et ta soovis

ostetud hoones korraldada keeleõppe suvelaagreid. Peale selle on kinnistusraamatu kanded

avalikud ning hagejal oli võimalik kandega igal ajal tutvuda.

Kostja esitas kohtule kostja 2007. a bilansi väljavõtte koos raamatupidaja allkirjaga, millest

nähtub kinnisasjade eest maamaksu tasumine. Kriminaalasjas nr 09230111352 tunnistajana

ütlusi andnud TS selgitas, et ta töötas kostja raamatupidajana ning andis kõik kostja

raamatupidamisdokumendid hageja juhatuse liikmele üle 2007. a aprillis. Mõistlikule isikule

pidi hiljemalt kostja raamatupidamisandmetega tutvumisest olema mõistetav, et ehitist ei

saanud müüa vallasasjana, sest maa oli kantud kinnistusraamatusse. Samas kriminaalasjas andis

kahtlustatavana ütlusi hageja seaduslik esindaja, kes kinnitas, et ta tasus kostja kontolt välja

võetud rahaga kostja kulusid. Kriminaalasjas oli esitatud kostjale suunatud maksuteade 2007. a

maamaksu kohta. Samast maksuteatest e-maksuameti keskkonnast nähtub, et maamaksu tuli

tasuda Kuusalu vallas oleva kinnistu eest. Sama kinnistu eest esitati kostjale maamaksu teade

ka 2008. aastal. Kostja esitatud äriregistri väljavõttest nähtub, et hageja asukohaks oli

varasemalt RRR ning sama aadress oli kostja aadressiks märgitud maamaksu teadetes.

Mõistlikule isikule pidi maamaksu tasumisel olema arusaadav, mille eest maksu tasutakse.

Maakohus ei lugenud hageja seadusliku esindaja ütlusi 29. novembri 2016 istungil usutavaks

osas, milles ta avaldas, et kuigi ta tasus kostjaga kinnistutega seotud arveid, ei olnud neil

märgitud kinnistute nimesid. Maamaksu teatiste saamist ta ei mäletanud. Olukorras, kus hageja

seaduslik esindaja omas ülevaadet kostja raamatupidamise dokumentidest ja tasus kostja eest

arveid, pidi ta aru saama, mille eest ta tasus. Kostja lepingu rikkumine ei saanud hagejale ühelgi

juhul selguda alles 2014. aastal. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on oluline, millal saabus kostja

kohustuse täitmise tähtaeg (lepingu sõlmimise päev). Nõude aegumistähtaega ei seostata

sellega, millal lepingupoolele muutub arusaadavaks, milliseid lepingus toodud kinnitusi on

teine pool ebaõigesti avaldanud.

Tsiviilasjas

nr 2-13-40415

esitas

hageja

seaduslik

esindaja

27. märtsil 2014

menetlusdokumendi, milles ta kinnitas, et talle sai mõnda aega pärast JK surma selgeks, et

hageja niipea ehitise omanikuks vormistatud ei saa. Hageja seaduslikule esindajale pidi enne

tehingust tuleneva nõude aegumist olema selge, et kostja lepingus antud kinnitus maa

5 (7)

kuuluvuse kohta oli ebaõige. Hageja esitas kostjale 28. juunil 2017 müügilepingust taganemise

avalduse. Müügilepingust taganemine kaheksa aastat pärast nõude aegumist on tühine ega too

kaasa õiguslikke tagajärgi.

TsÜS § 167 lg 1 näeb ette, et nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel

peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks. Kuna hageja müügilepingust tulenev nõue aegus

23. veebruaril 2009, ei saanud hageja viidatud poolte läbirääkimised perioodil 28. august 2015

kuni 18. veebruar 2016 nõude aegumist peatada. Hageja esitas kohtule tsiviilasjas nr 2-13-

49042 esitatud menetlusdokumendid, kuid selle tsiviilasja poolteks ei olnud praeguse menetluse

hageja ja kostja, vaid hageja seaduslik esindaja, IK, NK ja SD. Menetlusdokumentidest võib

järeldada, et vaidlus puudutas JK pärandvara. Hageja on aga ise 20. novembri 2016. a

menetlusdokumendis rõhutanud, et vaidlusalune ehitis ei kuulunud JK pärandvara hulka,

mistõttu on hageja omaks võtnud, et pärandvaraga seotud küsimused ei puudutanud

vaidlusalust ehitist. Hageja esitatud tõenditest ei avaldanud kostjad kordagi nõusolekut pidada

läbirääkimisi vaidlusaluse ehitise üle, vaid pakkusid, et selles osas peavad hageja ja kostja

omavahel kokkuleppele jõudma. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema nõue ei olnud enne

taganemisavalduse esitamist aegunud, sest aegumine oli peatunud. Nendel põhjendustel jättis

maakohus hagi rahuldamata.

APELLATSIOONKAEBUS

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega

haginõude summas 17 500 eurot rahuldada, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt vähendas hageja apellatsioonkaebuse esitamisega

nõuet 17 500 euroni ehk hageja vaidlustab maakohtu otsust selles ulatuses. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Kaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme, rakendas

valesti materiaalõigust ja hindas vääralt tõendeid.

Esiteks jättis maakohus otsuse resolutsioonis lahendamata tehingu tühisuse tuvastamise nõude.

Selles osas oli vaidlustatud otsus hagejale üllatav.

Teiseks leidis maakohus ebaõigesti, et hageja õigus taganemisavalduse esitamiseks oli

lõppenud ning aegunud. Maakohus järeldas ekslikult, et taganemisavalduse esitamise aegumine

algas müügilepingu sõlmimisel ehk 23. veebruaril 2006. Taganemisavalduse esitamise

aegumine algas Harju Maakohtu kinnistusosakonna 17. juuni 2014 vastusest hageja lepingulise

esindaja järelepärimisele. Maakohtu teistsugused hinnangud on subjektiivsed, eeldades

ekslikult, et hageja seaduslik esindaja pidi ilma õigusalase hariduseta suutma eristada kinnisasja

üleandmise ja vallasomandi tekkimise eeldusi, st et kinnisasja müümise korral on vajalik

sõlmida ka asjaõigusleping. Hageja on teadlik kolmeaastasest aegumistähtajast. Seega

asjaõiguslepingu puudumisest ja selle sõlmimise vajadusest teades, oleks ta tegutsema asunud

varem. Maakohtu hinnang, et hageja seaduslik esindaja oleks mõistliku isikuna pidanud

olukorda mõistma, ei ole toimunut arvestades eluliselt usutav. Seega aegus nõue

17. juunil 2017. Hageja esitas praeguses menetluses hagi 18. veebruaril 2016. Menetluse

käigus selgus ka vajadus taganemisavalduse esitamiseks. Hageja esitas kostjale

taganemisavalduse 29. juunil 2017.

Kolmandaks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. Maakohus tugines otsuse põhjendamisel

kostja esitatud kriminaalasja nr 09230111352 materjalidele. Hageja palus jätta kostja taotluse

kriminaalmenetluses antud ütluste praeguses menetluses tõenditena vastuvõtmiseks

rahuldamata, sest kriminaalasi lõpetati 25. juunil 2010 kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

Tegemist oli kohtueelses menetluses tunnistajate ülekuulamisega, mis ei ole samastatav

tsiviilkohtumenetluses tunnistajate ülekuulamisega (TsMS § 251 lg 2). Kostjal oli võimalus

6 (7)

taotleda praeguses menetluses TS tunnistajana ülekuulamist, kes oleks saanud täpsustada,

millised dokumendid ta hageja seaduslikule esindajale üle andis, kuidas toimus maamaksu

tasumine jne. Kostja ei esitanud tunnistaja ülekuulamise taotlust ja maakohus tugines otsuse

tegemisel ebatäpsetele andmetele.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kriminaalasja uurimisel andis TS ütluse, et hageja seadusliku

esindaja käes olid kõik dokumendid kostja vara kohta. Hageja seaduslikule esindajale anti üle

ainult raamatupidamisdokumendid 2006. a kohta, mis ei sisaldanud andmeid kogu vara kohta,

sh maa kinnistamise kohta. Ütlustest ei nähtu, et oleks üle antud kinnistusraamatu väljavõtted.

Kuigi hageja seaduslik esindaja võis teada maamaksu teatisest, ei ilmne sellest, kas tegu on

kostja omandiõigusega maale või kas tegu oli vaidlusaluse kinnistuga. Lisaks muutus

kinnistusraamatu kande kohaselt kinnistu aadress ja hageja seaduslik esindaja ei näinud

maamaksu teatistes ostetu aadressi. Lisaks ei olnud hagejal maja enne 2014. aastat õppetööks

reaalselt kasutada vaja. Sellest tulenes ka hageja vähene aktiivsus ning omanikuhuvi. Hagejale

on arusaamatu, kuidas saab lugeda hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlusi

paljasõnalisteks ja heita talle ette mõistmatust ja arusaamatust asjadest, mis nõuavad juriidilist

haridust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb kaebuse

õigusliku perspektiivituse tõttu TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6

kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust

eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse,

osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12

esimene lõik). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes kaebuse väiteid

ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

12. Hageja on menetluse käigus nõuet täpsustanud ning selgitanud, et tema nõue tuleneb VÕS

§ 189 lg-st 1 ja seisneb 23. veebruari 2006 võlaõigusliku müügilepingu alusel üleantu

tagastamises. Pooled vaidlevad, kas hageja taganes 29. juuni 2017. a avaldusega kehtivalt

müügilepingust ja kas hagejal on seetõttu õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist.

13. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et müügilepingust tulenev nõue on aegunud.

Maakohus leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas 23. veebruaril 2006 ja nõue aegus

23. veebruaril 2009. Seega oli müügilepingust taganemine tühine ega toonud kaasa õiguslikke

tagajärgi. Maakohus tugines TsÜS § 146 lg-le 1, § 147 lg-le 1 ja VÕS § 118 lg-le 2.

14. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui eeldada apellatsioonkaebuses toodud väidete

õigsust, ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

VÕS § 118 lg 2 kohaselt on lepingust taganemine tühine, kui lepingust tulenev nõue, mille

rikkumise tõttu lepingust taganeda soovitakse, on aegunud ja teine pool sellele tugineb. Hageja

on apellatsioonkaebuses ise väitnud, et tema lepingu täitmise nõue kostja vastu aegus 17. juunil

2017 ning ta esitas kostjale taganemisavalduse 29. juunil 2017, st pärast lepingu täitmise nõude

aegumist.

15. Eeltoodust tulenevalt on maakohus asja õigesti lahendanud ning kõikide kaebuse

faktiväidete õigsust eeldades arvestades ei saaks kaebus, ka osaliselt, rahuldamisele kuuluda.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6

alusel keelduda.

16. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hageja esitatud nõue ei ole apellatsioonkaebuse väidete

õigsust eeldades õiguslikult üldse lubatav, ei ole asja lahendamisel olulised muud

apellatsioonkaebuse väited, sh väited tõendite hindamise osas. Mh ei ole asjakohane kaebuse

7 (7)

väide, et maakohus jättis vaidlustatud otsuse resolutsiooniga lahendamata tehingu tühisuse

tuvastamise nõude. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 kohaselt võtnud

vastu hageja loobumise nõudest tuvastada 23. veebruari 2006 ehitise müügilepingu tühisus ja

otsustas selle nõude osas menetluse lõpetada. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1

kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes

osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse taotluse kohaselt ei ole hageja

vaidlustanud maakohtu otsust selle resolutsiooni p 1 osas. Ka ei selgu kaebuse põhjendustest,

et hageja oleks esitanud muid sisulisi vastuväiteid tehingu tühisuse tuvastamise nõude osas

menetluse lõpetamisele.

17. Kohus selgitab hagejale, et kohus lähtub menetlusse võtmisest keeldumisel

apellatsioonkaebuse perspektiivituse tõttu menetlusökonoomia kaalutlustest, kuivõrd

perspektiivitu kaebuse menetlemata jätmine säästab nii kohtu kui ka poolte ajakulu, samuti

poolte menetluskulusid, mh jäävad hagejal kandmata teise poole menetluskulud

apellatsioonimenetluses, mis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel hagejalt kostja kasuks

välja mõistetaks, ning hagejal on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel õigus taotleda kaebuselt tasutud

riigilõivu tagastamist.

18. Hageja õigusi ei piirata võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja

ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata, sest

ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas ja tegi sisuliste

põhjendustega lõpplahendi.

19. Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta kohus TsMS

§ 638 lg 4 kohaselt kaebust kostjale kätte ja kaebus tuleb hagejale koos lisadega ja kaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumise

määrusega

tagastada.

Elektrooniliselt

esitatud

menetlusdokumente

ringkonnakohus

elektrooniliselt

ega

paberkandjal

ei

tagasta.

Ringkonnakohus toimetab TsMS § 638 lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise määruse apellandile kätte ning TsMS § 638 lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei

ole esitatud.

20. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta hageja kanda. Kuna praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning

ei edastatud seda kostjale vastamiseks, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

21. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav