1-14-6088/204 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

22. mai 2020, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-6088

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 6. aprilli 2020

määrus Andres Liinsoo tingimisi ennetähtaegselt

vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdimõistetu

Andres

Liinsoo

(isikukood

38502096012) kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 6. aprill 2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad süüdimõistetu Andres Liinsoo kanda.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 09.02.2015 otsusega karistati Andres Liinsood KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ja

392 lg 2 p 2 (alates 01.01.2015 KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2) järgi 9 aasta vangistusega.

KarS § 69 lg 7 ja KarS § 65 lg 2 alusel suurendati A. Liinsoole mõistetud vangistust Harju

Maakohtu 04.07.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-6460 mõistetud karistuse ärakandmata

osa 1 kuu 21 päeva võrra ning loeti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 9 aastat 1 kuu 21

päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestati A. Liinsoo karistusaja algust tema kinnipidamisest, s.o

01.02.2014.

Karistuse kandmise aja lõpp 22.03.2023.

2. Viru Maakohtu 06.04.2020 määrusega jäeti A. Liinsoo vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamata.

2.1. A. Liinsoo on ära kandnud mõistetud vangistusest karistusseadustikuga määratletud osa,

mistõttu on tema puhul täidetud formaalsed eeldused ennetähtaegse vabastamise küsimuse

sisuliseks lahendamiseks.

2.2. A. Liinsoo käitumises vangistuses on positiivset, mis tema ennetähtaegset vangistusest

vabanemist toetavad. A. Liinsoo on vangistuses viibides töötanud ja omandab kõrgharidust.

Läbitud on erinevad sotsiaalprogrammid ning kinnipeetavaga on läbi viidud probleemidest ja

riskidest tulenevaid vestlusi ning psühholoogilisi nõustamisi. Nõustamise järgselt on A. Liinsoo

avaldanud,

et

kuriteoni

viis

vale

eluviis.

A. Liinsoo

on

endale

koostanud

enesekontrollimeetmed ja püüab vanglas käituda seaduskuulekalt. A. Liinsool on toetav

lähivõrgustik ning kinnipeetav väärtustab lähedaste toetust. Lähedastega on toimunud lühi- ja

pikaajalised kokkusaamised. Süüdimõistetule on vabanemisel tagatud elu- ja töökoht.

Vabanemise korral on võimalus lõpetada omandamisel olev kõrgharidus. Kinnipeetaval

puuduvad võlakohustused ning vabanemise fondis on arvestatav hulk rahalisi vahendeid, mis

võimaldavad esialge toimetuleku vabanemise korral. Seega A. Liinsoo peab oluliseks

enesearengut/täiendamist, iseseisvat hakkama saamist ja toimetulekut, ent sedagi, et tema jaoks

on tähtsad ja olulised tema lähedased. Maakohus leiab, et A. Liinsoo käitumises vangistuse ajal

on olnud paljutki positiivset ja tema karistamisega on saavutatud selge progress

rehabilitatsiooni suunas.

2.3. KarS § 76 lg 4 sätestab aga, et kõrvuti süüdlase käitumisega karistuse kandmise ajal ja tema

võimalike elutingimuste arvestamisega, arvestab kohus ka kuriteo toimepanemise asjaolusid,

süüdlase isikut, isiku varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas

tegevuses osalemist. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus seisukohal, et A. Liinsoo

karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata

jätmise.

Maakohus möönab, et A. Liinsoo puhul on täidetud ennetähtaegse vabastamise ühe tingimusena

õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal – kehtivad distsiplinaarkaristused tal vangla

edastatud

materjalide

kohaselt

puuduvad

(RKKKm

nr

3-1-1-12-17,

p

20).

Distsiplinaarkaristuse puudumine on ennetähtaegse vabanemise eeldus.

2.4. A. Liinsoo tunnistati süüdi Harju Maakohtu 09.02.2015 kohtuotsusega. Vangistuse

kandmise aluseks olev narkokuritegu oli rahvusvahelise mõõduga. Grupis teiste isikutega

organiseeris A. Liinsoo narkoaine toimetamist välisriigist Eestisse. Käideldud narkootilise aine

kogus oli kilogrammides. A. Liinsoo ei olnud reategelane, vaid osales narkoaine käitlemise

korraldamises ja mõjutas otsustusprotsesse, kuidas narkootilise aine vedu toime panna.

Tutvudes A. Liinsoo kriminaalasja materjalidega, järeldub sellest, et A. Liinsoole on mõistetud

karistus kohtuotsuste kogumis. Harju Maakohtu 09.02.2015 otsuse kohaselt mõisteti liitkaristus

Harju Maakohtu 04.07.2012 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osaga. A. Liinsoo on

pidanud võimalikuks korduvalt käituda viisil, kus tema objektiivselt avaldunud käitumine

annab põhjuse uue süüdistuse esitamiseks ja tema süüdimõistmiseks ning kohus on korduvalt

isikut karistanud isikuõigusi enam piirava meetmena vangistusega. A. Liinsoo ei ole teinud

järeldusi varasematest süüdimõistvatest kohtuotsusest, vaid ikka ja jälle on pannud toime teod,

millel on karistusõiguslik kvaliteet. Kirjeldatud käitumismuster viitab ohuprognoosile, et

vabanemise järgselt võib A. Liinsoo naasta seegi kord ebaseadusliku ja teiste isikute turvatunnet

ohtu seadva tegevuse juurde. A. Liinsoo eksimus uue kuriteo toimepanemisel ajal, mil talle

mõistetud karistus oli asendatud üldkasuliku tööga, on sedavõrd kaalukaks ja oluliseks

eksimuseks, mis ei võimalda teda tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras

vabastada. A. Liinsoo käitumine enne karistuse kandmise aluseks oleva kuriteo toimepanemist

ei olnud õiguskuulekas.

2.5. A. Liinsoo selgitustest nähtuvalt viisid teda kuritegelikule teele soov teenida, igavus ning

narko- ja alkosõltuvus. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on A. Liinsoo olnud pidevalt,

sh kinnipidamise eelsel ajal hõivatud tööga. Töötamist ja töötamise läbi legaalse sissetuleku

saamist jätkas A. Liinsoo ka vanglas. A. Liinsoo on olnud ettevõtja ja soovib ka edaspidi

ettevõtlusega tegeleda. Vabanemise korral on ettevõtlusega tegelemisel võimalus teenida

legaalset tulu. Kinnipidamisel enda haridusliku taseme tõstmisega, tõstab A. Liinsoo ka oma

konkurentsivõimet ning tal on piisavalt teadmisi, oskusi ning töö- ja elukogemust selleks, et

tagada enda majanduslik toimetulek. Ka vabanemise fondi on kinnipidamise ajal kogunenud

märkimisväärne summa, mis tagab esialgse toimetuleku vabanemise korral. Kuna kolmandatel

isikutel puuduvad A. Liinsoo vastu nõuded, siis saab kinnipeetava vabanemisjärgset

toimetulekut pidada keskmiseks. Samas arvestas maakohus, et kõik nimetatu oli A. Liinsool

olemas ka kinnipidamise eelselt: olemas oli töö ja perekond, toetav lähivõrgustik, kuid kõik

nimetatu ei hoidnud A. Liinsood tagasi kuritegude toimepanemisest. Arvestades, A. Liinsoo

vabanemise järgselt kulgeks elu täpselt samade kriteeriumite järgi, kus süüdimõistetul on väga

kõrge toetav lähivõrgustik, kelle kaudu on tagatud nii elu- kui töökoht ja emotsionaalne tugi,

s.o kes toetavad tugevalt A. Liinsoo vabanemisjärgset elu, on samas sedastatav, et kõik nimetatu

oli A. Liinsool olemas ka kinnipidamise eelselt. Ka vabaduses viibides A. Liinsoo asus

omandama kõrgharidust, kuid elu läks kiireks ja hariduse omandamine jäi pooleli. Seega

saabuks A. Liinsoo vabanemise korral samadesse tingmustesse, kus ta juba olnud on. Et sellistel

kriteeriumitel saaks kaaluda A. Liinsoo ennetähtaegset vabanemist on kohtul vabanemise

kasuks rääkiva otsuse tegemisel vaja näha, mida on A. Liinsoos endas muutunud kinnipidamise

ajal. Kuulates kohtuistungil tähelepanelikult A. Liinsoo avaldatut, sedastab maakohus et

vaatamata A. Liinsoo pingutustele vangistuse tingimustes, ei veena kinnipeetava kuriteo

asjaolud ja varasemast elukäigust lähtuv prognoos küllaldaselt, et kuritegelik käitumine on

välistatud. A. Liinsool on endal vaja võtta täielik vastutus enda elu ees, et elada edaspidi

seaduskuulekalt.

2.6. Maakohus käsitles, kuidas on kulgenud A. Liinsoo karistuse kandmine peale kevadel 2019

kohtule esitatud iseloomustust kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel.

Kinnipeetava isikliku toimiku materjalide pinnalt on sedastatav, et A. Liinsoo suhtes on vangla

pidanud kohaseks meetmeks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 01.04.2019

käskkirjaga – A. Liinsoo paigutati 15 päevaks eraldatud lukustatud kambrisse ühes

taasühiskonnastavate tegevuste ja kehakultuuriga tegelemise piiramisega. Eeltoodust järeldub,

et A. Liinsoo käitumine vanglas ei ole üdini positiivne ning hea käitumine vanglas ja positiivsed

käitumismustrid vajavad siiski veel kinnistamist.

2.7. A. Liinsoo kuritegude toimepanemise riski suurendavaks faktoriks on alkoholi ja

narkootikumide tarbimine. Karistuse kandmise ajal ei ole A. Liinsoo mõnuaineid tarvitanud

range järelevalve tõttu ja seetõttu on olnud võimalus elada sõltuvusvaba elu, kuid sõltuvusvaba

elu on A. Liinsoo elanud vaid vangistuse kandmise ajal. Samas vabaduse tingimustes on

mõnuainete tarbimine olnud A. Liinsoo jaoks traditsiooniline tegevus. Iseloomustusest nähtub

seegi, et süüdimõistva otsuse aluseks on mh narkootikumide käitlemine. Vangistuse

tingimustes on A. Liinsooga küll läbi viidud korduvaid nõustamisi sõltuvuskäitumise teemal,

kuid kui isikule on iseloomulik varasemast alkoholi ja narkootikumide tarvitamine ja kui

nimetatu on kuritegude toimepanemise põhjuseks, siis prognoos seaduskuulekaks eluks

vabaduse tingimustes on kasin. A. Liinsool puudub kogemus, kuidas vabaduse tingimustes tulla

toime alkoholist ja narkootikumidest keeldumisega. Iseloomustuse pinnalt, kui isiku senist

käitumist iseloomustab, et kuritegu pandi toime tuttavatele vastu tulles ja seiklushimust ning

mõjufaktoriks oli ka töö mahu vähenemine, siis nimetatud kriteeriumid ei ole praegugi

välistatud ja asjaolude kokkulangemisel võib realiseeruda risk, et isik pöördub tagasi vana

tuttava raja juurde.

Süüdimõistvast kohtuotsusest selgub mh seegi, et A. Liinsool oli oluline roll narkootilise aine

käitlemisteos, olles üks kuriteo organiseerijatest ja Hollandis kokaiini ostmas käinud isikutest,

tema korraldamisel ja kaasosalusel toimus ka kokaiini vedamine Eestisse ning A. Liinsoo

ülesandeks oli määratud Eestisse toimetatavale kokaiinile ostjate leidmine. A. Liinsoo tegeles

narkokaubandusega professionaalsel tasemel ning kuriteo toimepanemine oli märkimisväärselt

tulukas. Arvestades A. Liinsoo rolli kuriteo toimepanemisel, saab rääkida märkimisväärsest

tõenäosusest uute narkokuritegude toimepanemisel.

2.8. A. Liinsoo, pannes üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, on seega oma varasema

käitumisega kohtu usaldust rängalt kuritarvitanud ja näidanud, et kriminaalhooldus ei pruugi

teda uutest kuritegudest eemale hoida. Arvestades süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate

tegude raskust, millest lähtus sedavõrd suur oht rahvatervisele, siis seda suurem peab isiku

ennetähtaegsel vabastamisel olema kindlus, et isik suudab vabaduses asuda õiguskuulekale

teele. A. Liinsoo üldiselt õiguskuulekas käitumine vanglas maakohtus seda usaldust seni

tekitanud ei ole.

2.9. Ka märkis maakohus, et riskihinnangu kohaselt on konkreetsete protsendimääradena

süüdimõistetu puhul välja toodud üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise

kahe aasta jooksul ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul.

Viitega 07.03.2019 lahendi nr 1-09-14104 p-le 27 on kõrgema astme kohus märkinud:

Kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla

hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja

täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just

sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu

koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud

metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena,

sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses.

Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist.

Maakohus tugines eeltoodud argumentidele ning jättis arvestamata iseloomustuses välja toodud

konkreetsed riskihinnangu protsendimäärad.

2.10. Maakohtu ette on toodud seisukohtki A. Liinsoo tervisliku seisundi kohta. Esitatud

andmete pinnalt ei selgu, et avalduse esitajal on meditsiinilised eriteadmised, mis annavad

eelduse anda meditsiinilisi soovitusi tervishoiuteenuse korraldamiseks. Tervishoiuteenuse

osutamine vanglas on riigi tervishoiuteenuse osa. Vangistusseaduse kohaselt kindlustatakse

kinnipeetav vanglas tervishoiuteenustega ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava

tervislikku seisundit, ravides teda vangla võimaluste piires ja suunates vajaduse korral

kinnipeetava ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega ambulatoorne ravi on võimalik

ka vanglas vabadusekaotusliku karistuse kandmise tingimustes. Teenuseid, mida vanglas ei

osutata ja mille tõenduspõhise vajaduse on kindlaks teinud meditsiinilisi eriteadmisi omav

erialaspetsialist, saab osutada väljaspool vanglat vangistuse kandmisest tulenevate kriteeriumite

alusel.

Maakohus on seisukohal, et vangla meditsiini osakond tagab kõikidele kinnipeetavatele

vajaliku ravi ja planeeritud eriarstiabi väljaspool vangla tingimusi, korraldades operatsioonidele

viimise ning planeerides väljasaatmised ette. Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020

korraldusega nr 76 Eestis eriolukorra. Eriolukorrast tulenevalt on kohaldatud erinevaid

meetmeid, mille eesmärgiks on nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine. Ka vangla on

ühiskonna osa ning kus viibivate isikute kaitseks on kohaldatud meetmeid, mis tõkestavad

nakkuse levikut.

2.11. Kokkuvõtvalt on maakohus seisukohal, et vaatamata mitmetele A. Liinsoo vabanemist

toetavatele asjaoludele on toimiku pinnalt sedastatavad mitmed asjaolud, mis A. Liinsoo

ennetähtaegse

vabastamise

põhjendatuse

ja

A. Liinsoo

valmisoleku

edaspidiseks

õiguskuulekaks eluks kahtluse alla seavad. Konkreetse narkokuriteo toimepanemise asjaolud

viitavad sedavõrd suurele retsidiivsusriskile, et A. Liinsoo senine hea käitumine vanglas

praeguseks seda veel üles ei kaalu. Olukorras, kus asjaolud nende kogumis hindamisel piisavat

veenvust isiku edaspidises õiguskuulekuses ei tekita, pole võimalik isikut ka karistuse

kandmiselt ennetähtaegselt vabastada. Kuriteo tehioludest ilmneva retsidiivsusriski suurust

silmas pidades on selle maandamiseks tarvis suuremat kindlust, et nähtavad positiivsed

tendentsid kinnipeetava käitumises on kinnistunud ja püsivad.

2.12. Seoses A. Liinsoo suhtes koostatud iseloomustusega pidas maakohus vajalikuks juhtida

tähelepanu, et iseloomustus sisaldab viiteid A. Liinsoo varasemale, ent kustunud/arhiveeritud

karistustele – vähemalt osaliselt iseloomustatakse A. Liinsood just varasemate, ent arhiveeritud

karistusandmete kaudu.

Kuna kohtu otsustus moodustub asjaolude kogumis hindamisest ja sellesse kogumisse kuulub

ka isiku kohta koostatud iseloomustus, siis on lubamatu tugineda kinnipidamisasutuse poolt

koostatavas iseloomustuses isiku varasematele, s.o arhiveeritud karistusandmetele – neile

andmetele tuginemine mõjutab ja moonutab isiku suhtes antavat hinnangut/iseloomustust ja on

konkreetse isiku jaoks selgelt negatiivse väljundiga.

Määruskaebus ja vastus määruskaebusele

3. Viru Maakohtu 06.04.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Liinsoo

kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu määrus, teha uus määrus,

millega vabastada A. Liinsoo vangistusest tingimisi enne tähtaega ning jätta menetluskulud

Eesti Vabariigi kanda.

3.1. Kaitsja leiab, et maakohus on teinud kaalutlusvea, sest määruse põhjendused on

üldsõnalised ja konkreetsete asjaoludega seostamata. Samuti pole osa põhjendusi

materiaalõiguslikult korrektsed.

Määruse kohaselt on A. Liinsoo jäetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata

eelkõige põhjusel, et „kinnipeetava isikliku toimiku materjalide pinnalt on sedastatav, et Andres

Liinsoo suhtes on vangla pidanud kohaseks meetmeks täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist 01.04.2019 käskkirjaga – Andres Liinsoo paigutati 15 päevaks eraldatud

lukustatud kambrisse ühes taasühiskonnastavate tegevuste ja kehakultuuriga tegelemise

piiramisega. Eeltoodust järeldub, et Andres Liinsoo käitumine vanglas ei ole üdini positiivne

ning hea käitumine vanglas ja positiivsed käitumismustrid vajavad siiski veel kinnistamist“.

Toodud põhjusel isiku ennetähtaegselt vabastamata jätmine on täiesti lubamatu.

Tutvudes viidatud 01.04.2019 käskkirjaga, on üheselt tuvastatav, et selles nimetatud asjaolud

tuginevad üksnes oletustele – käskkirja kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid

üksnes selleks, et välja selgitada täpsed juhtunu asjaolud. Tegemist oli ennetava meetmega,

mida kohaldati preventiivsetel kaalutlustel.

Riigikohtu halduskolleegium on 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud: „Ennetava

meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab

piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava

meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid

see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline“.

Arvestades asjaolu, et A. Liinsool puuduvad distsiplinaarkaristused, samuti ei ole tema suhtes

alustatud kriminaalmenetlust, on ilmne, et A. Liinsoo tegevuses ei ole tuvastatud ühtki

rikkumist. Seega kohaldati 01.04.2019 käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid piiratud

teabe tingimustes preventiivsetel kaalutlustel. Lisaks tuleb rõhutada, et kõnealune käskkiri on

koostatud 01.04.2019, s.o enam kui aasta enne määruse koostamist, mistõttu ei ole põhjendatud

määruses tugineda aegunud käskkirjale. Põhjendamatu ja tõendamata on määruses toodud

väide, et „Andres Liinsoo käitumine vanglas ei ole üdini positiivne ning hea käitumine vanglas

ja positiivsed käitumismustrid vajavad siiski veel kinnistamist“.

3.2.

Distsiplinaarkaristuste

puudumine,

erinevate

sotsiaalprogrammide

läbimine,

psühholoogilistel nõustamistel osalemine, kõrghariduse omandamine/vanglas töötamine

tõendavad üheselt, et A. Liinsoo käitumine vanglas on olnud just nimelt üdini positiivne ning

esinevad alused tema ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks.

3.3. 21.03.2019 on Tartu Ringkonnakohus A. Liinsoo tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamise elektroonilise valve kohaldamisega määruse p-s 22 sedastanud:

„Samas peab ringkonnakohus võimalikuks, et kui A. Liinsoo hea käitumine vanglas jätkub ja

positiivsed käitumismustrid kinnistuvad, võib tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine

edaspidi siiski kõne alla tulla.“ Kuivõrd eelviidatud Tartu Ringkonnakohtu määrusest on

käesolevaks ajaks üle aasta möödunud ning selle aja jooksul on A. Liinsoo laitmatult käitunud,

positiivsed käitumismustrid on veelgi rohkem kinnistunud, on põhjendatud A. Liinsoo

vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine.

3.4. Vangla iseloomustas A. Liinsoo käitumist karistuse kandmise ajal positiivselt.

Iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetul vabanemise korral olemas elukoht ja pere ning ta

saab asuda tööle. Vaatamata nendele andmetele ei pidanud maakohus ennetähtaegset

vabastamist võimalikuks, kuna sellist otsustust ei võimalda teha süüdimõistetu varasem elukäik

ja toimepandud kuritegude asjaolud.

Maakohus küll osutas, et A. Liinsoo on varem kriminaalkorras karistatud ning viimase kuriteo

pani ta toime ajal, mil talle mõistetud karistus oli asendatud üldkasuliku tööga, kuid sellega

isiku varasemat elukäiku ja toimepandud kuritegude asjaolusid käsitlev analüüs piirdub.

Seejuures ei ole maakohus pööranud tähelepanu asjaolule, et tegemist on A. Liinsoo esimese

vanglakaristusega ning ka esmakordselt toimepandud narkokuriteoga. Samuti on jäetud

tähelepanuta kuriteo toimepanemise asjaolud, s.o narkootilise aine edasiandjateks olid

politseiagendid, kes määrasid seega ka narkootilise aine koguse (määruses on nimetatud, et

„narkootilise aine kogus oli kilogrammides“), samuti organiseerisid ja toimetasid narkootikumi

Hollandist Eestisse, seega A. Liinsoo ei ole olnud otsene organisaator, kuid loomulikult oleks

ta pidanud keelduma sellises kuriteos osalemisest.

3.5. Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isiku karistus oli

asendatud üldkasuliku tööga, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, ei selgu

maakohtu põhjendustest siiski see, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast

pikaajalist vangistuses viibimist – üle 6 aasta – pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud.

Viimaste kuritegude asjaolusid maakohus üksikasjalikumalt ei käsitlegi, kuigi KarS § 76 lg 4

kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid

potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kohtul lasub süüdimõistetu

enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo

tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt

retsidiivsusriski suurendavad. Eeltoodust nähtub, et sisuliselt keskendus maakohus üksnes

kuritegude kordumisele ja raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist pika

vangistuse kandmise ajal.

Samuti ei nähtu kohtumäärusest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku

elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed (sh elukoha, pere

ning töökoha olemasolu). Maakohus on üksnes nentinud, et nii elu- kui töökoht ja

emotsionaalne tugi, s.o toetav perekond, oli A. Liinsool olemas ka kinnipidamise eelselt, kuid

kõik nimetatu ei hoidnud A. Liinsood tagasi kuritegude toimepanemisest. Seega on maakohus

jätnud igasuguse tähelepanuta asjaolu, et A. Liinsoo sai alles vanglakaristuse kandmise ajal

esmakordselt isaks – 15.08.2014 sündis tema poeg A , kelle kasvatamises pole ta seni saanud

aktiivselt osaleda. A. Liinsoo annab endale aru, et tal on väga suur vastutus oma poja elukäigu

ees - poeg on 5-aastane ja jätkuv isa külastamine vanglas ei mõju pojale hästi. Juhul, kui A.

Liinsood ennetähtaegselt ei vabastata, esineb reaalne oht, et ta kaotab lapsega kontakti.

3.6. Määruses on märgitud, et A. Liinsoo kuritegude toimepanemise riski suurendavaks

faktoriks on alkoholi ja narkootikumide tarbimine.

Võttes aga arvesse, et maakohus argumenteeris süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata

jätmist puudulikult, polegi sisuliselt vaetud, kas A. Liinsoo puhul oleks uue kuriteo risk

maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega. Vangla on

kooskõlas KarS § 76 lg-s 5 märgituga leidnud, et vabastamise korral tuleks süüdimõistetu

allutada käitumiskontrollile maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o 24 kuuks. Vangla

iseloomustusest nähtuvalt on A. Liinsoo väljendanud motivatsiooni alkoholi ja narkootikumide

tarvitamisest hoiduda ja andmed jätkuva sõltuvuse kohta puuduvad, on alkoholi ja

narkootikumide tarvitamisega seotud risk ning ohtlikkus iseloomustuse kohaselt olemas.

Vangla hinnangul oleks seetõttu otstarbekas määrata A. Liinsoole ka KarS § 75 lg 2 p-s 2

sätestatud kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume.

Riigikohus on lahendis nr 1-09-14104 märkinud, et selliste süütegude puhul, mille

toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi/narkootikumide tarbimise

risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de)

läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes

tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi

läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks

alkoholi/narkootikumide tarvitamist, või osalema alkoholi/narkootikumide tarvitamise häire

uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama

kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti,

19. septembri ja 24. oktoobri 2018 otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688

ning nr 1-18-7656). Käesoleval juhul ei ole selliste meetmete rakendamist isegi mitte kaalutud,

kuigi see aitaks vabastamise korral tagada isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka

käitumise.

3.7. Maakohus ei ole arvestanud, et kriminaalhooldus ongi see asjaolu, mis maandab uue

kuriteo riske, kuivõrd kriminaalhooldus on rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks

pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute

kuritegude toimepanemist. Mitmed uuringud on tõendanud, et ennetähtaegse vabastamisega

kaasnev

kriminaalhooldusele

allutamine

annab

isikute

edaspidisel

mõjutamisel

seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas.

Kinnipeetavale saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt

läbida ning ta on võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi. Kuivõrd maakohus on jätnud

täielikult analüüsimata, kas A. Liinsoo puhul oleks uue kuriteo risk maandatav

käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega, on määrus põhistamata

ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, ning tingib määruse

tühistamise sarnaselt Riigikohtu 07.03.2019.a. lahendis nr 1-09-14104 toodule.

3.8. Vangla iseloomustuses on märgitud, et A. Liinsoo soovib elada seaduskuulekalt ning ta

kahetseb toimepandud kuritegusid. A. Liinsoo on kinnitanud, et loobub täielikult alkoholi ja

narkootikumide tarvitamisest „oma lapse tuleviku pärast“. Arvestades, et süüdimõistetu on

vanglas laitmatult käitunud, läbinud erinevaid programme ja käinud psühholoogilistel

nõustamistel, omandab kõrgharidust, soovib muutuda, on ohuprognoos uute kuritegude

toimepanemise osas pigem väike kui suur. Isikule tuleb anda võimalus näidata, et tema

käitumine ja hoiakud on vangistuses viibitud aja jooksul pöördumatult muutunud ning ta on

asunud seaduskuulekale teele.

A. Liinsoo tingimisi vabastamine on otstarbekas, kuna sel juhul säilib riigil süvendatud kontroll

isiku käitumise üle ja see distsiplineerib isikut oluliselt. Kinnipeetava taasühiskonnastamine

tema üle toimuva kontrolli tingimustes on oluliselt tõhusam kui juhul, mil isik oma karistusaja

vanglas lõpuni kannaks ja seejärel vabaneks ilma igasuguste tingimuste ja kontrollita.

Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast karistusajast ning

süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. Tuleb rõhutada, et tingimisi ennetähtaegne vabastamine

ei tähenda, nagu ta vabastataks karistuse kandmisest – muutub karistuse kandmise viis.

3.9. Selline lähenemine, et teatud kuriteo liikide puhul (nt narkokuriteod, rasked isikuvastased

kuriteod) on ettetähtaegne vabastamine a priori välistatud ja nende kuritegude eest peab isik

karistuse alati lõpuni ära kandma, oleks vastuolus seadusega (KarS selliseid piiranguid ei tunne)

ja teeks seda liiki kuritegusid toime pannud isikute puhul karistuse eesmärkide saavutamist kas

võimatuks (karistuse toime piirduks sellisel juhul vaid isiku isoleerimisega, mis ei ole karistuse

lõplik eesmärk) või oluliselt raskendatuks (süüdimõistetul puudub tõhus motivatsioon oma

käitumise oluliseks parandamiseks). Ennetähtaegse vabastamise instituut kui selline muutuks

nende süüdimõistetute puhul tühiseks, mõttetuks ja reaalselt mittetoimivaks, mis asetaks need

süüdimõistetud muuseas ebavõrdsesse olukorda, võrreldes raskuse poolest võrreldavate, aga

loomu poolest teist laadi kuritegude toimepanemise eest süüdimõistetud isikutega, kelle puhul

ennetähtaegse vabastamise võimalus oleks jätkuvalt aktuaalne, reaalne ja toimiv ning (erinevalt

esimestest) neid süüdimõistetuid karistuse eesmärkide saavutamisele reaalselt suunav.

3.10. Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistetu püüdlikkus (distsiplinaarrikkumiste puudumine,

sotsiaalprogrammide läbimine, kõrghariduse omandamine jne) ning üldised positiivsed hoiakud

viitavad sellele, et karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning tema

resotsialiseerumine ei osutu probleemiks. Eelnimetatud asjaoludest saab teha järelduse, et

A. Liinsoo on nii sõnades kui tegudes väljendanud tõsist motivatsiooni muutumiseks ja tema

seaduskuulekust soodustavad ka vabanemisjärgsed elutingimused. Ehk siis kirjeldatud

olukorras ei avalda süüdimõistetu jätkuv kinnipidamine enam soovitud mõju. A. Liinsoo

õiguskuuleka käitumise tagamisel võib suurema kaaluga olla tema tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamine ja käitumiskontrolli nõuetele allutamine ning kriminaalhooldaja

poolne toetus võib olla oluline, abistamaks teda oma eesmärkide täitmisel.

A. Liinsoo puhul on täidetud kõik KarS §-s 76 lg 3 sätestatud eeltingimused karistusest

tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks – isik soovib elada seaduskuulekalt, täitmata rahalised

nõuded puuduvad, distsiplinaarkaristused puuduvad, tal on olemas kindel elu- ja töökoht, toetav

perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda, tal on alaealine laps A

(xxxxxxx), kes sündis ajal, mil A. Liinsoo juba vanglakaristust kandis ning kelle kasvatamisel

pole ta seni saanud vahetult osaleda.

4. Tartu Ringkonnakohtu 04.05.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega

esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 15.05.2020.

Nimetatud ajaks esitas süüdimõistetu kaitsja menetluskulude nimekirja.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud

kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka

materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda,

et maakohtu määrus oleks põhistamata või oleks tegemist kaalutusõiguse rikkumisega.

Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuse alusel ei materiaal- ega ka

menetlusõiguse rikkumisi, mistõttu jääb määruskaebus edutuks.

6. Esmalt leitakse määruskaebuses, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu.

Nagu kaitsja ka ise välja on toonud, on kaalutlusveaga tegemist eeskätt siis, kui kohus on

ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või

ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle,

milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu

ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum.

Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul,

kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse

üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu suhtes

KarS § 76 lg-st 4 tulenevaid nii süüdimõistetut positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavaid

asjaolusid ning kohtule ei nähtu, et maakohus oleks omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu

või oleks arvestanud lubamatuid asjaolusid. See, et määruskaebuse esitajale ei meeldi maakohtu

järeldused, ei tähenda, et oleks vääralt kohaldatud kaalutlusõigust või maakohtu määrus oleks

üldsõnaline. Maakohus on konkreetsed asjaolud seostanud konkreetse süüdimõistetuga.

Millised asjaolud on kaitsja hinnangul süüdimõistetuga seostamata, ringkonnakohtule ei nähtu.

Ennetähtaegne vabastamine sõltub konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete

eelduste täidetusest tulenevalt KarS § 76 lg-st 4. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaitsja

argumentatsioon määrusekaebuse punktis 13. Maakohus ei ole jätnud süüdimõistetut

vabastamata pikaajalise vangistuse tõttu. Seega raskete kuritegude argumenti ei ole maakohus

ka arvestanud vastupidiselt määruskaebuses toodule, vaid maakohus on käsitlenud kuriteo

toimepanemise asjaolusid, mis iseloomustavad süüdimõistetut ja uue kuriteo toimepanemise

riske.

7. Kaitsja ei ole rahul, et maakohus arvestas süüdimõistetu suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul selline meede siiski kaudselt

iseloomustab käitumist vangistuses, kuid ilmselgelt ei ole võimalik sellele anda sarnast kaalu

distsiplinaarkaristusega.

Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab

oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka

raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

Nii tuleb ka kaitsja viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-63-09 punktist 16, et tegemist

on ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise

takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja tervisele suunatud

julgeolekuriskide maandamises. Seega ei ole ennetava meetme eesmärgiks karistamine, vaid

õigushüvede kahjustuse vältimine.

Täiesti arusaamatuks jääb arutluskäik selle kohta, et kõnealune käskkiri on koostatud

01.04.2019, s.o enam kui aasta enne määruse koostamist, mistõttu ei ole põhjendatud määruses

tugineda aegunud käskkirjale. Kust tuletab kaitsja käskkirja aegumise, jääb ringkonnakohtule

arusaamatuks. Ka VangS § 69 lg-st 3 tuleneb, et VangS § 69 lg 1 asjaolude äralangemisel

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse mingiks konkreetseks perioodiks ja seejärel vaadatakse üle, kas pikendatakse või

lõpetatakse abinõud. Seega käskkiri ei aegu, vaid meetmete vajalikkuse möödumisel

lõpetatakse käskkirjaga. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohtule selle asjaolu arvestamist

ette heita ei saa.

8. Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on

läbinud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi. Samuti ei ole maakohus väitnud, et

süüdimõistetu käitumine ei oleks vangistuses olnud üldjoontes positiivne. Seejuures, nagu on

süüdimõistetu suhtes ka varasemalt märgitud, siis menetletavas asjas ongi maakohus rajanud

uue kuriteo toimepanemise ohuprognoosi A. Liinsoo kuriteo asjaoludele ja tema eelneva

elukäigu kohta käivatele andmetele.

Riigikohus on selgitanud, et kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima

kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud

vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud

eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et

kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab

küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (RKKKm asjas nr

3-1-1-12-17, p 21). Nii on maakohus analüüsinudki süüdimõistetu isikut, toimepandud kuriteo

asjaolusid ning süüdimõistetut iseloomustavaid asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et

A. Liinsoo puhul ei ole täidetud materiaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks.

Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on tulenevalt vangla iseloomustusest teadlikud, et

tegemist on süüdimõistetu esimese vanglakaristusega kui ka esimese narkokuriteoga. Siinkohal

peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et käesoleva liitkaristuse osaks on ka süütegu KarS

§ 263 p 1 järgi. Seega iseloomustab see süüdimõistetu käitumist kui ettearvamatut ning tegemist

ei ole süütegude juhusliku toimepanemisega, vaid süüdimõistetu on toime pannud eriliigilisi

süütegusid.

Kaitsja üritab uinutada kohtu valvsust ja pisendada süüdimõistetu narkokuriteo toimepanemise

asjaolusid, tuues välja, et narkootilise aine edasiandjateks olid politseiagendid, kes määrasid

seega ka narkootilise aine koguse (määruses on nimetatud, et „narkootilise aine kogus oli

kilogrammides“), samuti organiseerisid ja toimetasid narkootikumi Hollandist Eestisse, seega

A. Liinsoo ei ole olnud otsene organisaator, kuid loomulikult oleks ta pidanud keelduma sellises

kuriteos osalemisest. Ringkonnakohus ei pea siinkohal vajalikuks hakata üle kordama tervikuna

maakohtu otsuse põhjendusi, mis jäid ringkonnakohtus ja Riigikohtus muutmata, kuna see ei

ole käesoleva menetluse eesmärk, kuid oluline on siiski siinkohal ära tuua maakohtu otsuses

toodud väide, et tegemist ei olnud lubamatu provokatsiooniga, vaid esines põhjendatud kahtlus

A. Liinsoo poolt narkootiliste ainete käitlemisele ning puudub põhjus järeldada, et narkootiliste

ainete käitlemise tahtluse kutsus A. Liinsoos esile politseiagendi avaldatud soov kokaiini osta.

A. Liinsoo ei ole selliseks isikuks, kel enne matkimise alustamist oleks puudunud teootsus.

Esiteks kinnitavad seda jälituslubade andmise aluseks olevad andmed. A. Liinsoo eelnev seotus

narkootiliste ainete kaubitsemisega on nähtav ainuüksi tema ja Margus Kase vestluste salajasest

pealtkuulamisest (jälitustoimingu protokoll 22.04.2014).

Siinkohal nagu ringkonnakohus seda ka varasemas määruses on teinud ja mida sisuliselt on

teinud ka maakohus, tuleb märkida järgmist. Süüdimõistvast kohtuotsusest selgub, et

A. Liinsool oli oluline roll käitlemisteos, mis seisnes 1964,4 grammi kokaiinipulbri (sisaldas

702 grammi puhast kokaiini) omandamises, valdamises ja vedamises Hollandist Eestisse. Tema

oli üks kuriteo organiseerijatest ja Hollandis kokaiini ostmas käinud isikutest. Tema

korraldamisel ja kaasosalusel toimus ka kokaiini vedamine Eestisse. Samuti oli A. Liinsoo

ülesandeks määratud Eestisse toimetatavale kokaiinile ostjate leidmine. Veel on A. Liinsoo

sama otsusega süüdi tunnistatud käitlemisteos, mis seisnes tuvastamata isikult ebaseaduslikult

suures koguses narkootilise aine (4,99 g kokaiinipulbrit, mis sisaldas 3,25 g puhast kokaiini)

omandamises, selle valdamises, vedamises ja edasimüümises.

Nii on ka ringkonnakohus varasemalt käesolevas asjas 21.03.2019 lahendis märkinud, et

refereeritud kuriteo asjaolud viitavad sellele, et A. Liinsoo tegeles narkokaubandusega

professionaalsel tasemel ja ulatuses, mis annab aluse rääkida sellise tegevuse märkimisväärsest

tulukusest. Olukorras, kus inimene on omandanud teadmised, kogemused ja kontaktid sedavõrd

ulatuslike – ja nende õnnestumise korral eelduslikult ka väga tulusate – narkotehingute

korraldamiseks, saab rääkida märkimisväärsest tõenäosusest, et tal võib vabaduses tekkida suur

kiusatus rakendada oma oskusi uute narkokuritegude toimepanemiseks ja sellega illegaalse tulu

teenimiseks. Seega kuuluvad arvestamisele ka välja toodud kuriteo asjaolud.

A. Liinsoo puhul suurendab uue kuriteo riski täiendavalt ka asjaolu, et ta ei ole end enne

praeguse vangistuseni näidanud õiguskuuleka inimesena. Teda on kriminaalkorras karistatud

ka varem, kehtivaid karistusi on tal hetkeseisuga kaks. Seega karistamine seni talle mõju

avaldanud ei ole. Vajab märkimist, et viimase raske narkokuriteo pani A. Liinsoo toime ajal,

mil talle varasema otsusega mõistetud vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga ja ta oli

määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Seega on A. Liinsoo kohtu usaldust juba

rängalt kuritarvitanud ja näidanud, et kriminaalhooldus ei pruugi teda uutest kuritegudest

eemale hoida.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus pole arvestanud, kuidas võivad uue kuriteo

toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda

võivad tagajärjed. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu elutingimusi, töötamise võimalust

ning lähedaste toetust. Tõsi, maakohtu määrusest ei nähtu asjaolu, et maakohus oleks eraldi

välja toonud, et süüdimõistetul on alaealine laps.

Küll on põhjendatud maakohtu seisukohad, et süüdimõistetul olid ka varasemalt olemas elu- ja

töökoht. Nii nähtub vangla iseloomustusest, et süüdimõistetu asuks vabanemisel elama samale

aadressile, kus ta elas ka enne vangistust. Tegemist ei olnud asjaoluga, mis oleks ära hoidnud

uue kuriteo toimepanemist, miks sellel peaks käesoleval ajal olema teistsugune kaal,

määruskaebusest ei nähtu. Süüdimõistetul oli ka varasemalt olemas töökoht ning maakohus on

ka käsitlenud seda osa. Isik oli enne vangistust osanik kahes firmas - vanemate asutatud

perefirma IRS OÜ ja vennaga asutatud Laduks OÜ-s. Vabanemisel oleks süüdimõistetul

võimalik tööle asuda vend J.L. firmasse Citic Ehitus OÜ. Vangla iseloomustusest nähtub, et

süüdimõistetul ei olnud majanduslikust seisust tulenevalt probleeme ka enne vangistust. Samas

on siinkohal ringkonnakohtu hinnangul oluline märkida, et individuaalse täitmiskava juures on

info selle kohta, et psühholoogilise nõustamise käigus uuriti, mis põhjusel pani isik kuriteo

toime ning välja on toodud, et isik tunnistab, et kuriteo tingis vale eluviis. Tal ei olnud huvitavat

tegevust, töö ei meeldinud, tarbis uimastid, jõi alkoholi. Seega ei ole ka käesoleval ajal töökoha

olemasolu asjaolu, milline pinnalt võiks eeldada, et tegemist on uute kuritegude toimepanemise

riski maandava asjaoluga, eriti veel olukorras, kus süüdimõistetule töö juures midagi ei meeldi

või ta ei pea seda huvitavaks. Vangla iseloomustusest tulenevalt on isikul kõrghariduse

omandamine pooleli ning vangla iseloomustusest tuleneb, et peamiseks sooviks on perel, et A.

Liinsoo saaks omandatud kõrghariduse.

Pannes toime kuriteo, tuleb arvestada ka sellega, et sellele järgneb karistus, mida A. Liinsoo ka

praegu kannab. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa anda suurt kaalu ka alaealise lapse

olemasolule. Määruskaebuse kohaselt on tuvastatav, et süüdimõistetu laps sündis 15.08.2014

ning süüdimõistetu poolt kuriteo toimepanemise periood on detsember 2013 kuni 01.02.2014.

Seega pannes toime kuritegu, oli süüdimõistetu suure tõenäosusega teadlik, et tema perre on

sündimas laps. Ka ei nähtu vangla iseloomustusest ega ka määruskaebusest, et süüdimõistetul

kontakt oma lapsega puuduks. Pigem on vangla iseloomustuses välja toodud, et riskikohaks

nimetas süüdimõistetu sõpru, probleeme peres ja alkoholi. Seega võib esimeste probleemide

esinemisel süüdimõistetu tagasi pöörduda kriminaalse käitumise juurde. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa veendumust õiguskuulekaks käitumiseks rajada suures osas süüdimõistetu

soovile osaleda lapse kasvatamisel.

Süüdimõistetu on küll vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning

avaldanud soovi loobuda narkootikumidest, kuid nagu on ka maakohus märkinud, siis

vangistuses narkootilistest ainetest loobuda on teine situatsioon, kui seda vabaduses. Seejuures

on oluline arvestada, et vangla iseloomustusest tulenevalt on A. Liinsoo proovinud

narkootikume esimest korda juba põhikooli lõpus, esiuimasti oli kanep, hiljem tulid teised.

Süstinud ei ole. Põhiuimastiks jäi kokaiin – väidetavalt andis energiat ja hea enesetunde, jõudis

õppida, poksitreeningus käia, pidutseda. Tarvitas narkootikumi sageli koos alkoholiga, mis

muutis käitumise ettearvamatuks. Uinumiseks tarvitas GHB-d. Enda sõnul, kui tööd oli palju,

manustas joovasteid nädalavahetustel. Vahistamisele eelneval aastal (2013) jäi firmal

lepingupartnereid vähemaks ja vaba aega oli rohkem, enda sõnul oli pidevas uimas - kas

alkoholist, kokaiinist või mõlemast. Seega on vabaduses märkimisväärne oht, et süüdimõistetu

võib pöörduda tarvitamise juurde tagasi, mis suurendab uute kuritegude toimepanemise

tõenäosust. Eeltoodust järelduvalt olid A. Liinsoole uimastid ja alkoholi osa igapäevaelust,

mistõttu tema vabanedes on suur oht tagasilanguseks. Seda riski ei maanda täielikult ka läbitud

programmid. Seejuures ei nähtu süüdimõistetu käitumisest ka varasemalt tõsiseltvõetavaid

samme probleemiga tegelemiseks.

Nagu ringkonnakohus märkis 21.03.2019 A. Liinsoo osas tehtud määruses, siis mida raskemaid

kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda suurem peab tema

ennetähtaegseks vabastamiseks olema kindlus, et inimene suudab vabaduses asuda

õiguskuulekale teele (Tartu Ringkonnakohtu 21.05.2018 määrus asjas nr 1-11-9382, p 7)

Arvestades Harju Maakohtu 09.02.2015 otsusega tuvastatud narkokuriteo asjaolusid, on

A. Liinsoo võimalikust käitumisest lähtuv oht rahvatervisele (potentsiaalsete kuritegude

raskus) sedavõrd suur, et hea käitumine vanglas, mis osutab retsidiivsusriski mõningasele

vähenemisele, ei anna hetkel veel piisavat kindlust, et A. Liinsoo vabaduses uusi kuritegusid

toime ei paneks. Kuritegeliku käitumise jätkumise realiseerumise võimalused on

märkimisväärsed, arvestades seejuures süüdimõistetu pingutusi vangistuses.

10. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga osas, et käesoleval ajal puudub

veendumus, et A. Liinsoo puhul saaks märkimisväärselt maandada uute kuritegude

toimepanemise riski ka kriminaalhooldusega ning seda ka koos täiendavate kohustuste

määramisega. Narkokuriteod pandi süüdimõistetu toime katseajal, olles seejuures kohustatud

sooritama üldkasuliku töö tunde ning alluma käitumiskontrollile. Süüdimõistetule oli seejuures

pandud täiendav kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Ka varasemalt on

ringkonnakohus välja toonud, et kuivõrd A. Liinsoo osas on selgunud, et enne vangistust

tarvitas ta alkoholi ja narkootikume, siis rikkus ta kaheldamatult ka talle Harju Maakohtu

04.06.2012 otsusega KarS § 74 lg 2 p 2 alusel pandud vastavat keeldu. Ringkonnakohtul

puudub usk, et süüdimõistetu kriminaalhooldus mööduks edukalt. Ka ei saa nõustuda

määruskaebuses tooduga, et maakohus oleks jätnud analüüsimata süüdimõistetu suhtes

kriminaalhoolduse kohaldamise mõjud.

11. Vandeadvokaat K. Namm esitas ka taotluse menetluskulude summas 1440 eurot Eesti

Vabariigi kandamiseks.

30.04.2020 arve nr 20200662 kohaselt osutati A. Liinsoole õigusabi teenust järgmises:

materjalidega tutvumine 1,5 tundi, määruskaebuse koostamine 5,5 tundi ja suhtlemine kliendiga

1 tund, mille eest küsitakse tasu 1440 eurot, sh käibemaks 240 eurot (150 eurot/tund, millele

lisandub käibemaks).

KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku

kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega jäävad menetluskulud A. Liinsoo kanda.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu

6. aprilli 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk