2-19-10402/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

22. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-10402

Tsiviilasi

A.A. hagi S.K. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

835 eurot 24 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Anne Haller

Vastustaja (kostja): S.K. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Monica Meristo-Dmitrijev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2019 otsus osas,

milles maakohus rahuldas A.A. elatise nõude alates 10.

juulist 2019 kuni 31. detsembrini 2019 väiksemas summas

kui 212 eurot kuus ning alates 1. jaanuarist 2020 kuni A.A.

täisealiseks saamiseni väiksemas summas kui 226 eurot

kuus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista S.K.

A.A. kasuks välja elatis alates 10. juulist 2019 kuni 31.

detsembrini 2019 summas 212 eurot kuus ning alates

1 jaanuarist 2020 kuni A.A. täisealiseks saamiseni summas

226 eurot kuus. Jätta maakohtu otsus ülejäänud osas

muutmata.

3. Kohtuotsus asendab Tartu Maakohtu 1. augusti 2019. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10402 kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

4. Võtta asja materjalide juurde A.A. 8. aprilli 2020

menetlusdokumendi

lisa

nr

maksekorraldus

nr XXXXXXXXXXX.

5. Jätta asja materjalide juurde võtmata A.A. 8. aprilli

2020 menetlusdokumendile lisatud poolte omavahelised

sõnumid ja S.K. teise lapse ema O.O. kirjalik kinnitus.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte

endi kanda.

7. Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

7.1. Rahuldada hagi osaliselt.

7.2. Mõista S.K. A.A. kasuks välja elatis alates 10. juulist

2019 kuni 31. detsembrini 2019 summas 212 eurot kuus

ning alates 1. jaanuarist 2020 kuni A.A. täisealiseks

saamiseni summas 226 eurot kuus.

7.3. Jätta A.A. hagi S.K. vastu tagasiulatuva elatise nõude

osas rahuldamata.

7.4.

Kohtuotsus

asendab

Tartu

Maakohtu

1. augusti 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10402

kohaldatud hagi tagamise abinõud.

7.5. S.K.l tuleb temalt A.A. kasuks välja mõistetud elatis

maksta

S.S.

pangakontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (SEB Pank).

7.6. Käesoleva kohtuotsuse alusel S.K. sissenõutavast

elatisest

tuleb

maha

arvestada

A.A.le

Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel makstud elatisabi.

Makstud elatisabi osas läheb nõue S.K. vastu üle Eesti

Vabariigile.

7.7. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 10. juulil 2019 hagi S.K. (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks seaduses

sätestatud miinimumsummas (hagiavalduse esitamise seisuga 270 eurot kuus) alates 1.

jaanuarist 2019. Juhul, kui kohus peab põhjendatuks hagi osalist rahuldamist, palus hageja

mõista kostjalt elatise välja protsendina seaduses sätestatud miinimummäärast, mitte fikseeritud

summana, et oleks tagatud elatise proportsionaalne tõus, kui seadusandja elatise

miinimummäära suurendab.

Hageja esitas koos hagiavaldusega taotluse hagi tagamiseks. Hageja palub hagi tagamise

abinõuna kohustada kostjat kohtumenetluse ajal maksma hagejale elatist seadusega sätestatud

miinimummääras. Kohus rahuldas 1. augusti 2019 määrusega hagi tagamise taotluse ja

kohustas hagi tagamise abinõuna kostjat maksma hagejale elatist 270 eurot kuus alates määruse

tegemisest kuni tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt on kostja alaealise hageja isa. Kostja elab eraldi. Kostja ei maksa

hagejale elatist. Kostja toetas hagejat teatud määral enne hageja sündi ja vahetult sünni järel,

ostes vankri, vanni ja kaks pakki mähkmeid. Alates 2019. a algusest ei ole kostja hagejale

ülalpidamist andnud. Hageja igakuised vajadused on 665 eurot kuus.

Kostja ei ole põhistanud sellise mõjuva põhjuse olemasolu, mis annaks temalt väljamõistetavat

elatist vähendada alla alammäära. Kostja kooliminek ei anna alust temalt väljamõistetavat

elatist vähendada. Kostjal lapsevanemana on kohustus teenida oma lapse ülalpidamiseks

piisavalt vahendeid. Kostja sissetulek on tegelikult suurem, kui ta seda näitab. Usutav ei ole, et

kostja sissetulek on ainult 100 eurot kuus. Kostja on korduvalt väitnud, et on valmis ostma

hagejale vajalikke asju. Kostja on kinnitanud, et annab piisavat ülalpidamist oma teismelisele

tütrele. Ei ole eluliselt usutav ega võimalik, et kostja suudaks sajaeurosest sissetulekust osta

kahele lapsele kõik vajalikud asjad ning võimaldada lisaks enda piisava äraelamise. Kostja tegi

kohtuistungil kompromissiettepaneku maksta hagejale elatist 180 eurot kuus. Kostja väited oma

sissetuleku kohta on seega vastuolus kostja elustandardiga.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited tema ja tema ema kulutuste kohta on

paljasõnalised. Kostja on nõus ostma hagejale asju, aga mitte maksma elatist. Kostja palk on

100 eurot kuus ja tema ülalpidamisel on veel üks laps.

Kohtuistungil tunnistas kostja hagi osaliselt. Kostja on nõus maksma hagejale elatist, kuid ei

ole võimeline seda tegema seadusega ettenähtud miinimumsummas. Kostja on võimeline

maksma hagejale elatist 60% miinimumelatisest. Kostja oli nõus lõpetama menetluse

kompromissiga tingimusel, et ta maksab hagejale elatist kuni 180 eurot kuus ning hageja loobub

elatise nõudest suuremas ulatuses ja tagasiulatuvalt.

Kostja asub õppima Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses. Kuna õppetöö kestab 4 aastat ja on 5

päeva nädalas, ei saa kostja täiskohaga töötada. Kostja plaanib kooli kõrvalt hakata tegema

töövõtulepingu alusel projektipõhist tööd. Eeldatavalt tema sissetulek aga ei suurene. Koolis

õppimine on vajalik. Kostjale ei kuulu registreeritavat vara. Kostja elab elukaaslase korteris, tal

on võlad Maksu- ja Tolliameti ees kokku ligi 42 000 euro ulatuses.

Kostjal on veel üks alaealine laps, kes elab vahelduvalt oma ema ja kostja juures. Sellele lapsele

kostja elatist ei maksa, kuid osaleb tema ülalpidamises vahetult, ostes talle kõik vajalikud asjad.

Kostjat on rahaliselt aidanud tema ema. Enne hageja sündi ostis kostja talle vajalikke asju ning

tegi hageja ema korteris lapsele tingimuste loomiseks remondi.

Kostja leiab, et miinimumelatisest tuleks pool peretoetusest maha arvata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise 179 eurot 98 senti kuus, kuid mitte vähem kui 33,33% Vabariigi Valitsuse

kehtestatud palga alammäärast alates 10. juulist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning

jättis elatise nõude suuremas ulatuses ja tagasiulatuvalt rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus määras, et kohtuotsuse alusel kostjalt

sissenõutavast elatisest tuleb maha arvestada hagejale Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel

makstud elatisabi. Makstud elatisabi osas läheb nõue kostja vastu üle Eesti Vabariigile.

Hageja on kostja alaealine poeg, kes elab ema juures. Kostja elab lapsest eraldi ega osale lapse

kasvatamises. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama

ülalpidamist. PKS § 100 lg 2 näeb ette, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise

kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse

kasvatamises.

Hageja nõuab kostjalt elatist seadusega ettenähtud alammääras (PKS § 101 lg 1). Kostjalt elatise

väljamõistmiseks väiksemas ulatuses peab kostja tõendama, et selleks esineb PKS § 102 lg 2

mõttes mõjuv põhjus.

Maakohus leidis, et antud juhul esineb PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuv põhjus kostjalt elatise

väljamõistmiseks alla seadusega ettenähtud alammäära. Kostja teatel on tema sissetulek kuni

100 eurot kuus. Maksu- ja Tolliamet 24. septembri 2019. a teatise (tl 63–64) kohaselt tehti

kostjale perioodil 1. jaanuar 2019 – 30. september 2019 väljamaksed kokku 800 eurot, s.o ca

88 eurot 88 senti kuus. Kostjal ei ole registreeritavat või muud väärtuslikku vara. Kostja esitas

14. oktoobril 2019 nõuete saldo päringu väljavõtte Maksu- ja Tolliameti lehelt (tl 82), millest

nähtub, et kostjal on tähtaegselt tasumata maksunõudeid 872 eurot 18 senti ja kohtutäituri

arestinõudeid 42 079 eurot 26 senti. Hageja väited, et kostja sissetulek ja varaline seisund on

tegelikult parem, kui ta seda püüab näidata, ei ole tõendatud.

Ainuüksi kostjal piisava sissetuleku ja vara puudumine ei ole PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuvaks

põhjuseks temalt elatise väljamõistmiseks alla seadusega ettenähtud alammäära. Kostja ei ole

väitnud, et tal on terviserike, mis takistab tal tööd teha. Kostja on esitanud tõendid oma õpingute

kohta, s.o et ta õpib alates 1. septembrist XX Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses

täiskoormusega statsionaarses-koolipõhises õppevormis XXXX erialal, kus nominaalne

õppeaeg on 4 aastat (tl 43–46, tl 54). Maakohtu hinnangul ei anna see alust vabastada kostjat

alaealise lapse ülalpidamiskohustusest. Kostja ei ole põhistanud, miks ta ei saa tööd teha ja

sissetulekut teenida, sh näiteks kooli kõrvalt. Kostja peab töövõimelise mehena suutma teenida

sissetulekut vähemalt palga alammäära ulatuses.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, kelle

ülalpidamiskohustus kostjal on seadusest tulenevalt. Kuigi saab eeldada, et kostja peab teenima

vähemalt miinimumpalga ulatuses sissetulekut, siis arvestades, et tal ei ole teada muud vara, ei

ole ta võimeline maksma hagejale elatist seadusega ettenähtud alammääras, ilma, et tema teine

laps jääks varaliselt vähem kindlustatuks.

Kostja peab PKS § 102 lg 2 järgi kasutama oma sissetulekut enda ja oma alaealiste laste

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna kostja peab suutma teenida sissetulekut vähemalt palga

alammäära ulatuses, peab ta seda kasutama enda ja oma kahe alaealise lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis, mis vastab ligi ühele

kolmandikule palga alammäärale. Kuna palga alammäär ja sellega seotud miinimumelatis on

muutuvad suurused, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis protsendina palga

alammäärast, s.o 33,33% palga alammäärast, mis vastab ligi ühele kolmandikule ja kohtuotsuse

tegemise ajal on 179 eurot 98 senti.

Kostja väited selle kohta, et enne hageja sündi ostis ta hagejale vajalikke asju ning tegi hageja

ema korteris remonti, ei oma tähtsust, kuna see ajavahemik ei puuduta käesoleva hagi eset.

Hageja sündis 13. oktoobril 2018, kuid hagis nõutakse kostjalt elatist alates 1. jaanuarist 2019.

Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 punktist 1 ei saa ülalpidamise nõuet

tasaarvestada.

Maakohus leidis, et kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine on põhjendatud alates hagi

esitamisest, s.o 10. juulist 2019. Tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostjalt

tagasiulatuvalt enne hagi esitamist elatise väljamõistmine võib viia kostja raskesse

majanduslikku seisundisse. Tagasiulatuvalt välja mõistetud elatise osas ei pruugi kohtuotsus

olla täidetav.

Hageja esitas kohtule Sotsiaalkindlustusameti 14. augusti 2019 otsuse (tl 75–76), millest

nähtub, et hagi tagamise määruse alusel on määratud hagejale elatisabi 100 eurot kuus alates

1. augustist 2019 kuni 28. detsembrini 2019. Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel hagejale

välja makstud elatisabi tuleb kostjalt kohtuotsuse alusel sissenõutavast elatisest maha arvestada.

Perehüvitiste seaduse § 57 lg 1 kohaselt läheb elatisabi saaja nõue elatisabi määramise otsuse

tegemisel üle riigile ülalpidamiskohustuse võlgniku ja võlausaldaja vahelises vaidluses tehtud

kohtulahendis märgitud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse

hagi rahuldamata jätmise osas ning palub teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja palub võtta asja juurde hageja ja kostja sõnumid ning maksekorralduse elatise maksmise

kohta. Hageja soovib sõnumitega tõendada, et kostja arveldas poolte kooselu ajal peamiselt

sularahas ja kasutas vajadusel kostja emale kuuluvaid kontosid. Hageja soovib

maksekorraldusega tõendada, et kostja sissetulek on tema poolt väidetust suurem, kuivõrd

muidu ei oleks ta olnud suuteline maksekorralduselt nähtuvas summas elatist tasuma.

Hageja ei pea tõenäoliseks, et kostja kontode kohta TsMS § 230 lõikes 5 sätestatud isikutelt

teabe küsimine võiks anda kostja sissetulekute kohta adekvaatset infot. Teabe küsimisest võiks

olla kasu, kui seda küsida nende kontode kohta, millele kostjal on juurdepääs. Selleks, et

tuvastada nende kontode andmeid, võiks küsida kostja tööandjalt andmeid väljamaksete kohta,

mida tööandaja on alates 1. jaanuarist 2019 kostja palvel kolmandatele isikutele teinud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus PKS § 102 lõiget 2 valesti ning rikkus otsuse

põhjendamiskohustust. Kohus ei saa miinimumelatist PKS § 102 lg 2 alusel vähendada ilma, et

ta hindaks lapse vajadusi ning seda, kas ja kuidas on lapse vajadused miinimummäärast

väiksema elatise maksmisel kaetud. Hageja vajadused on apellatsioonimenetluses kulu liigiti

samas suurusjärgus, kui need olid hagi esitamise ajal.

Maakohus ei analüüsinud kostja teise lapse vajadusi. Kostja kannab poole, kui mitte suurema

osa, oma teise lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest. Hageja leiab, et kostja peaks

kandma samas ulatuses kulusid, mis on vajalikud hageja vajaduste rahuldamiseks.

Maakohtul ei olnud põhjust kohaldada PKS § 102 lõiget 2 ning vähendada elatist alla

miinimummäära. Kostja ei tuginenud ega tõendanud, et tal esineks terviserike, mis takistaks tal

tööd teha. Kostja ei põhistanud, miks ta ei saa teha tööd ja teenida sissetulekut kooli kõrvalt.

Kostjast tulenevad asjaolud ei saa olla PKS § 102 lõikest 2 tulenevalt miinimumelatise

vähendamise aluseks.

Maakohus kohaldas PKS § 102 lg 2 valesti ka seeläbi, et võttis kostja poolt maksmisele kuuluva

elatisesumma arvestamisel aluseks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alamäära.

Kuupalga alammäär ei ütle midagi selle kohta, kui palju on keskmisel inimesel võimalik

teenida. Sellise indikaatori annab Statistikaameti avaldatav info. Statistikaameti andmetel oli

keskmine brutokuupalk Eestis juuni 2019. a seisuga 1445 eurot. Kostja tööandja OÜ

Tarvaprojekt tegutseb kodulehe kohaselt kinnisvarahalduse ja metsanduse alal. Nendes

valdkondades oli Statistikaameti andmetel keskmine töötasu 2019. aastal vastavalt 1211 ja 1141

eurot. Kostja on terve keskealine mees. Kostja on võimeline läbima kooli ja töö tarvis pikki

vahemaid. Kostja kvalifikatsioonile vastavate töökohtade valik ei ole seega piiratud tema

elukohaga. Hageja arvates ei ole põhjuseid, miks kostjal ei ole võimalik teenida vähemalt Eesti

keskmist palka. Kostja on asunud õppima XXXXks. Statistikaameti andmetel oli keskmine palk

XXXX vallas 2019. aastal 2342 eurot. Maakohus oleks pidanud lähtuma keskmisest palgast,

leides, et kostjal on kõik võimalused tööga sissetulekut teenida, ent sellest tuleks 1/3 ulatuses

maha arvata kostja teise lapse ülalpidamisega seotud kulud. Maakohus ei põhjendanud, miks ei

ole kostjal võimalik teenida keskmist palka.

Maakohus rikkus tagasiulatuvat elatisenõuet rahuldamata jättes TsMS § 5 lõiget 1. Kostja ei

palunud jätta tagasiulatuv elatisenõue tema varalist seisundit arvestades rahuldamata.

Kohtuistungil märkis kostja hoopis, et tagasiulatuva nõude osas võiks teha järeleandmisi ehk

sisuliselt tunnistas, et vähemalt mingis osas võiks tagasiulatuva nõude rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja palub võtta asja materjalide juurde kostja teise lapse ema O.O. kirjaliku kinnituse. Kostja

soovib sellega tõendada, et ta toetab oma teist last.

Hageja vajaduste hindamisel lähtus maakohus hageja kasuks eeldusest, et lapse vajadused on

võrdsed miinimumpalgaga, kuid jättis arvestamata kostja vastuväited kulude põhjendamatu

suuruse kohta. Kuivõrd tegemist on eeldusega, tuleks lapse kulude suuruse uuel tuvastamisel

arvestada kostja vastuväiteid.

Kostja ei nõustu, et mõlemad vanemad peaksid tingimata panustama võrdselt ja sellest

tulenevalt peaks kostja osa olema 270 eurot. Hageja seadusliku esindaja sissetulek on umbes

kaheksa korda suurem kui kostjal ning ta elab koos hagejaga, st nad jagavad ühiseid kulusid.

Maakohtu järeldusest, et kulud tuleks jagada kostja ja tema laste vahel võrdselt, mitte

proportsionaalselt, ei ole võimalik kostja kahjuks kõrvale kalduda. Kostja ei pea seega

vajalikuks esitada nimekirja enda ega ka oma teise lapse vajadustest.

Maakohtu seisukoht, et nii lapse vajaduste kui kostja panuse arvestamisel tuleb lähtuda

miinimumpalgast, on õige. Kostjal on põhiharidus. Kostja sissetulek on igakuiselt erinev ja

sõltub teostatud projektidest. Eriolukorra jätkudes võib sissetulek kaduda. Kostja hinnangul ei

ole alust eeldada, et kostja on suuteline teenima enam kui miinimumpalga.

Asjas ei ole põhjust tõendada, kas kostja osaleb teise lapse ülalpidamises, sest tal on selline

kohustus.

Maakohus ei ole tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata jätmisel rikkunud TsMS § 5, sest

kostja viitas oma varalisele olukorrale ja seda ka seonduvalt tagasiulatuva elatisega.

TsMS § 436 lg 6 lubas kohtul teha vastava otsuse kostja taotluseta. Kostja osales hageja

ülalpidamises, viis vajalikke asju ja tegi hageja seadusliku esindaja korteris remonti. Hageja

seaduslik esindaja ei maksnud selle eest. Kostjal olid varem ja on ka praegu suured kohustused

teiste isikute ees. Kostjal ei ole vara. Kostja ülalpidamisvõime ei ole hea.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normide ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja elatise nõude alates

10. juulist 2019 kuni 31. detsembrini 2019 väiksemas summas kui 212 eurot kuus ning alates

1. jaanuarist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni väiksemas summas kui 226 eurot kuus.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja

elatise alates 10. juulist 2019 kuni 31. detsembrini 2019 summas 212 eurot kuus ning alates

1. jaanuarist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 226 eurot kuus. Ringkonnakohus

jätab maakohtu otsuse ülejäänud osas muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus jätab poolte omavahelised sõnumid TsMS § 238 lg 1 alusel asja materjalide

juurde võtmata, kuna neil ei ole asjas tähtsust. Sõnumitest nähtub, et kostja palus 2018. aastal

kanda raha kolmanda isiku kontole. Nimetatu ei tõenda, et kostja on sama kontot kasutanud ka

alates 1. jaanuarist 2019 kuni käesoleva ajani. Seega ei tõenda sõnumid seda, et kostjal võis

alates 1. jaanuarist 2019 kuni käesoleva ajani olla suurem sissetulek, kui kostja väidab.

Ringkonnakohus jätab kostja teise lapse ema O.O. kirjaliku kinnituse TsMS § 652 lg 3 p 2

alusel asja materjalide juurde võtmata. Kostja ei soovi nimetatud tõendiga tõendada oma teise

lapse vajadusi ega nende kandmise ulatust lapse vanemate poolt, so ringkonnakohtu 24. märtsi

2020 määruses käsitletud asjaolusid. Kostja soovib tõendada üksnes seda, et ta toetab oma teist

last, so asjaolu, millele ta juba maakohtus tugines. Kostja teise lapse ema O.O. kirjalik kinnitus

on esitatud hilinenult.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde maksekorralduse

elatise tasumise kohta. Maksekorralduselt nähtuv makse on tehtud pärast maakohtu otsuse

tegemist ja sellega on võimalik tõendada seda, kas kostja on võimeline oma kohustusi kandma.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja on tuginenud sellele, et kostja varjab oma sissetulekuid,

ei ole antud juhul TsMS § 230 lg 4 ja 5 alusel täiendavate päringute tegemine põhjendatud.

Kohus saab TsMS § 230 lg 4 ja 5 järgi teha päringu üksnes poole, antud juhul kostja,

sissetulekute ja varalise seisu kohta. Hageja on välja toonud, et kostja pangakontode väljavõte

ei anna tõenäoliselt täiendavat informatsiooni kostja sissetulekute kohta, kuivõrd kostja kasutab

peamiselt sularaha või teiste isikute pangakontosid. Hageja ei ole nimetanud aga ühtegi teise

isiku nimele registreeritud pangakontot, millele võiksid kostja sissetulekud olla alates

1. jaanuarist 2019 kuni käesoleva ajani laekunud. Hageja on küll maininud, et kasu võiks olla

sellest, kui kohus küsiks kostja tööandjalt andmeid rahaliste väljamaksete kohta, mida

tööandaja on alates 1. jaanuarist 2019 kostja palvel kolmandatele isikutele teinud. Maakohus

tegi Maksu- ja Tolliametile päringu kostja sissetulekute kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole kostja tööandjale kostja töötasu suuruse kohta täiendava päringu tegemine põhjendatud.

Hageja ei ole kostja tööandjalt pangakontode andmete küsimist selgelt taotlenud. Kohus ei saa

TsMS § 230 lg 1, 4 ja 5 ning § 236 lg 2 järgi pangakontode andmeid taotluseta koguda. Ainuüksi

sellest, et kostjale tasumisele kuuluvad maksed laekuvad kolmanda isiku kontole, ei saa ka

järeldada, et kostja kasutab kolmanda isiku kontot nagu enda kontot ning et kõik kolmanda

isiku kontole laekuvad maksed moodustavad kostja sissetuleku.

8. Hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras (PKS § 101 lg 1). Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest, so 10. juulist 2019, kuni

hageja täisealiseks saamiseni summas 179 eurot 98 senti kuus, kuid mitte vähem kui 33,33%

Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Hageja ei ole maakohtu otsust hagi

rahuldamise osas vaidlustanud. Maakohtu otsus on 179 euro 98 sendi osas kuus TsMS § 651 lg

1 ja § 456 lg 2 p 1 alusel seega jõustunud.

9. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Igakuine elatis ei

või üldjuhul PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause

järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist siiski vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on

sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas

asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva

põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu

28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13; 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-14, p 14; 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hageja ei ole

tõendanud, et tema vajadused on kokku suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäär. Kostja on küll väitnud, et hageja vajadused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäär, ent ei ole seda tõendanud. Hageja vajadused on seega võrdsed

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga.

10. Kostja väitel on tema sissetulek 100 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti teatisest ei nähtu, et

kostja sissetulek on suurem. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagejale elatise maksmine

summas 179 eurot 98 senti (vt maksekorraldus nr XXXXXXXXXXX) viitab sellele, et kostja

saab kasutada oma kohustuste täitmiseks rahalisi vahendeid suuremas summas kui seda on 100

eurot. Samas ei saa kostja poolt nimetatud summas elatise tasumisest siiski järeldada, et kostja

tegelik sissetulek võiks olla suurem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumtöötasu.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vahendid.

Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava

sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt

kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle

tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa

arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi

sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või

et see on väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Piisava sissetuleku teenimise kohustus ei tähenda, et vanem oleks kohustatud teenima vähemalt

keskmist palka. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada

vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada

võivaid asjaolusid, mitte lähtuda keskmise inimese sissetuleku teenimise võimalustest. Piisava

sissetuleku teenimise kohustuse täitmisest ei vabasta vanemat siiski see, et ta otsustab tööl

käimise asemel kooli minna.

Kostja on sündinud 1985 aastal. Kostja on seega hetkel 35-aastane. Kostja ei tugine sellele, et

tal oleks tervisega probleeme. Kostja on seega täiskasvanud töövõimeline isik. Hageja ei ole

esitanud kohtule kostja hariduse ega kvalifikatsiooni kohta andmeid. Kostja väitel on tal

põhiharidus. Kostja hariduse ja kvalifikatsiooni kohta tõendeid ei esitatud. Pooled ei esitanud

kohtule andmeid sobilike vabade töökohtade ega neis pakutava palga kohta. Asjas esitatud

tõenditest ei nähtu seega, et kostja oleks oma vanust, tervislikku seisundit, haridust,

kvalifikatsiooni ja sobilike vabade töökohtade olemasolu arvestades võimeline teenima

miinimum töötasust kõrgemat või keskmist töötasu. Ringkonnakohtu menetluses esitatud

väited ei lükka seega ümber maakohtu järeldust, mille kohaselt on kostja võimeline saama

sissetulekut vähemalt miinimumpalga ulatuses.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et kostjal ei ole registreeritavat

või muud väärtuslikku vara ning et kostjal on tähtaegselt tasumata maksunõudeid 872 eurot

18 senti ja kohtutäituri arestinõudeid 42 079 eurot 26 senti. Kostjal ei ole peale sissetuleku

seega muud vara, mille arvel tal oleks võimalik hagejale elatist maksta. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja elustandard viitab

miinimumtöötasust suurema sissetuleku saamisele.

Töötasu alammäär oli Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018. a määruse nr 117 „Töötasu

alammäära kehtestamine“ § 1 järgi 2019. aastal 540 eurot. Töötasu alammäär on Vabariigi

Valitsuse 19. detsembri 2019. a määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi

2020. aastal 584 eurot. Kostja oli seega võimeline teenima 2019. aastal sissetuleku summas

516 eurot 45 senti (neto) ja on 2020. aastal 550 eurot 38 senti (neto).

11. Isegi juhul, kus kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane ta oma alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul peab kostja PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. See tähendab, et vanemal

tuleb kasutada tema käsutuses olevat raha selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt

sarnane elatustase. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema, kui ka lapse

minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (Riigikohtu 7. veebruari 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4).

12. Vaidlust ei ole, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps. Teiste laste olemasolu

annab aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise

väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (Riigikohtu 13. aprilli 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11).

Kostja ei ole ringkonnakohtu selgitustele vaatamata toonud esile, millised on kostja teise lapse

vajadused ja võimalused nende rahuldamiseks, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi

rahuldatakse. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik hinnata kostja

teise lapse ema panust kostja teise lapse ülalpidamisse (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Pooled ei vaidle samas selle üle, et kostja siiski osaleb oma

teise lapse ülalpidamises. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et hageja kasuks elatise

väljamõistmise ei tohiks panna kostja teist last võrreldes hagejaga ebavõrdsesse olukorda, on

kostja teise lapse vajadused sarnaselt hagejaga sama suured kui on Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäär. Kostja kannab oma teise lapse vajadustest PKS § 101 lg 1 järgi

eelduslikult vähemalt poole.

13. Kostja ei ole kohtu ettepanekule vaatamata välja toonud enda kulude suurust ega esitanud

vastavaid tõendeid. Kostja maakohtu istungil antud selgituste järgi elab ta oma elukaaslase

korteris ja teda toetab tema ema. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras on põhjendatud

lugeda, et kostja kulud ühes kuus, mida kostja kannab, vastavad sotsiaalhoolekande seaduse §

131 lõikes 3 ja 4 ning 2019. a riigi eelarve seaduse § 2 lg 7 punktis 3 ja 2020. a riigi eelarve

seaduse § 2 lg 6 punktis 3 sätestatud perekonna teise täisealise liikme toimetulekupiirile.

Perekonna teise täisealise liikme toimetulekupiir oli 2019. aastal ja on 2020. aastal 120 eurot

kuus.

14. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostja sissetulek tuleb jagada kostja ja tema

kahe lapse vahel proportsionaalselt. Hageja ja kostja teise lapse vajadused moodustavad kostja

kogukuludest ligikaudu 41% {270/292 eurot (hageja kulud vastavalt 2019. ja 2020 aastal) :

[270/292 eurot (hageja kulud vastavalt 2019. ja 2020. aastal) + 270/292 eurot (kostja teise lapse

kulud vastavalt 2019. ja 2020. aastal) + 120 eurot (kostja enda kulud)] *100}. Kostja sissetulek

tuleb jagada hageja, kostja teise lapse ja kostja vahel samas proportsioonis, st kostja peab oma

sissetulekust 41% kulutama hagejale tasuda tuleva elatise katteks. Kostja sissetuleku sellise

jagunemisega on kohtu hinnangul tagatud kostja laste võrdne ülalpidamine ning kostja enda

minimaalsete vajaduste rahuldamine.

Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt, et kostja oli alates hagi esitamisest kuni 2019. aasta

lõpuni võimeline tasuma hagejale elatist 212 (516 eurot 45 senti x 41%) eurot kuus. Kostja on

alates 2020. aastast võimeline tasuma hagejale elatist 226 (550 eurot 38 senti x 41%) eurot

kuus. Kuna maakohus mõistis nimetatud ajavahemiku eest kostjalt hageja kasuks välja elatise

väiksemas summas, tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega

mõista kostjalt hageja kasuks alates hagi esitamisest kuni 2019. aasta lõpuni välja elatis summas

212 eurot kuus ning alates 2020. a jaanuarist kuni hageja täisealiseks saamiseni summas

226 eurot kuus.

Kuna ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud

miinimummäärast väiksemas ulatuses ja kõik miinimumelatise vähendamise aluseks olevad

asjaolud ei ole sõltuvuses töötasu miinimummäära muutumisest (nt kostja vajadused), ei ole

väljamõistetavat elatist põhjendatud siduda Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu

alammäära tõusuga (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16).

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et eelpool nimetatud summas elatise väljamõistmine ei

kahjusta ebaproportsionaalselt hageja huve. Hageja ema märkis maakohtu istungil, et tema

sissetulek on hetkel vanemahüvitis 692 eurot kuus. Hageja ema varasem töötasu oli umbes 600

eurot kuus. Hageja saab lisaks peretoetust. Hageja emal ei ole erinevalt kostjast teisi lapsi.

Ringkonnakohtu poolt välja mõistetud elatise ja hageja ema sissetulekute arvel on hageja

vajaduste rahuldamine võimalik. Hageja emal jääb pärast hageja vajaduste rahuldamist üle raha

ka enda vajaduste rahuldamiseks.

15. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja poolt maakohtu istungil esitatud väiteid tagasiulatuva

elatise nõude kohta ei saa käsitleda hagi osalise õigeksvõtuna. Maakohus lähtus tagasiulatuva

nõude lahendamisel seega põhjendatult sellest eeldustest.

Õigustatud isik võib PKS § 108 järgi nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni

ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud

õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui

õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et

ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks

kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei

täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt

äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 25. mai 2016. a lahend tsiviilasjas nr

3-2-1-35-16, p 20). Hageja on hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtuvalt nõudnud kostjalt

elatise tasumist ajal, mille eest hageja soovib kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmist. Asja

materjalidest ei nähtu, et hageja vajadused ja kostja ülalpidamisvõime oli ajavahemikul

1. jaanuar 2019 kuni hagi esitamiseni erinev, võrreldes hagi esitamisele järgneva perioodiga.

Arvestades, hageja ja kostja teise lapse vajadusi ja kostja ülalpidamisvõimet, kahjustaks kostjalt

hageja kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja võimet tasuda hagejale jooksvat

elatist ning tagada oma teise lapse ülalpidamine. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks

kostja lisaks väga raskesse majanduslikku olukorda, kuivõrd sel juhul ei jääks kostjal raha isegi

oma minimaalsete kulude katmiseks. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt, et maakohus

jättis hagi tagasiulatuva elatise nõude osas põhjendatult rahuldamata.

16. Maakohus tagas 1. augusti 2019. a määrusega hagi ja kohustas kostjat maksma hagejale

elatist alates 1. augustist 2019. a kuni tsiviilasjas nr 2-19-10402 lõpplahendi jõustumiseni 270

eurot kuus. Maakohus ei võtnud vastuolus TsMS § 386 lõikega 4 hagi tagamise abinõude kohta

kohtuotsuse resolutsioonis seisukohta. Ringkonnakohus märgib sellest tulenevalt, et kohtuotsus

asendab maakohtu 1. augusti 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10402 kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

17. Ringkonnakohus leiab maakohtu otsuse vaidlustamise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise

ulatust arvestades, et maakohtu määraratud menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades apellatsioonimenetluses vaidlustatud

elatise maakohtu poolt välja mõistmata osa ning kaebuse rahuldamise ulatust, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulusid üksnes või suuremas ulatuses

hageja ega kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke