2-17-5110/104 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-5110

Tsiviilasi

A.A., B.B., C.C. ja D.D. hagi E.E. vastu testamendi tühisuse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A., B.B., C.C. ja D.D. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

1. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)

3. C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX)

4. D.D. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Apellantide esindaja vandeadvokaat Karin Antsov

Vastustaja: E.E. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

advokaat Janar Kuus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2019 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt A.A., B.B., C.C. ja D.D. kanda.

4. Mõista A.A.lt, B.B.lt, C.C.lt ja D.D.lt solidaarselt välja E.E. kasuks menetluskulude katteks

ringkonnakohtus 913 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. A.A., F.F., B.B. ja G.G. (hagejad) esitasid 17. aprillil 2017 hagiavalduse E.E. (kostja) vastu

H.H. testamendi tühisuse tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostja H.H. testamendijärgne pärija. Pärast testamendiga tutvumist

on selgunud, et H.H. ei olnud testamendi tegemise ajal 29. juunil 2016 teovõimeline. Notarile

esitatud testament on tühine ja notar ei saa tunnistada pärijaks testamendijärgset pärijat

(kostjat).

Tõrva linn esitas 27. oktoobril 2015 avalduse H.H.le eestkostja määramiseks ja Tartu maakohtu

8. detsembri 2015 määrusega määrati H.H.le eestkostjaks Tõrva linn. TsÜS § 10 kohaselt on

piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing

tühine.

Eeskostja määramise menetluses on H.H.le tehtud kohtupsühhiaatriline ekspertiis.

Ekspertiisiaktis nähtub, et H.H.l esines ekspertiisi tegemise ajal X. Eestkostja ei ole andnud

eelnevat nõusolekut tehingu tegemiseks, samuti ei viibinud Tõrva linna esindaja ehk eestkostja

testamendi tegemise juures. Seetõttu on H.H. 29. juunil 2016 tehtud testament tühine.

H.H. ei kutsunud tunnistajaid ise testamendi koostamise juurde ja ta ei saanud aru testamendi

tegemise tähendusest.

Vaidlus ei ole selles, et H.H. ei ole kirjutanud testamenti omakäeliselt ning ta ei ole märkinud

ise testamendi tegemise kuupäeva ja aastat. Seda on teinud tema eest tunnistaja I.I.. Mõlemad

tunnistajad on 9. novembril 2016 toimunud ärakuulamisel andnud ütlusi selle kohta, et neid

kutsus tunnistajaks H.H. testamendi koostamise juurde J.J..

PärS § 23 lg 3 sätestab, et kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud,

kirjutavad sellele alla tunnistajad. Testamendile on testaatori avaldatu järgi märgitud mitte

testaatori nimi ja allkiri, vaid tunnistajate nimed ja allkirjad, mis viitab sellele, et tunnistajad on

allkirjastanud testamendi enne testaatorit, mis PärS § 23 lg 3 kohaselt ei ole lubatud. Allkirja

vaadates jääb silma, et kui esimene täht (ilmselt „X“) on kirjutatud ilmselgelt väriseva käega,

kuid sellele järgnev kiri on kirjutatud selgelt ja hoogsalt. See võib viidata võltsimisele.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu.

Ainuüksi isiku teovõime piiramine ja talle eestkostja määramine ei tähenda automaatselt seda,

et testament on tühine.

Testamendi koostamisel on oluline üksnes asjaolu, kas H.H. sai 29. juunil 2016 aru, et ta

avaldab viimset tahet. Seda, et H.H. sellest aru sai, on kinnitanud testamendi koostamise juures

tunnistajana olnud I.I. ja K.K.. Kusjuures K.K. on tööl kiirabis, seega tal tuleb ka oma

tööülesannete täitmisel kiirelt otsustada, kas isik on adekvaatne. Tunnistaja I.I. väitis notari

Katri Kutsari juures antud tunnistuses: “H.H. rääkis huvitavaid lugusid oma elust, kahetses

mõnda asja oma elus. Minu arusaama kohaselt oli H.H. küll füüsiliselt nõrk, kuid vaimselt täie

arusaamise juures ja ta mõistis testamendi tähendust. Pärast allakirjutamist hoidis H.H.

testamenti enda käes ja sõnas, et tema süda on nüüd rahul.“

Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et isik, kes pajatab oma elust ja tunneb head meelt

testamendi koostamise üle, ei saa tegelikult aru, mida ta avaldas. Piiratud teovõime ei ole isiku

püsiv faktiline seisund, vaid sellest on isikul võimalik paraneda. Eestkostja eelnev nõusolek

pole nõutav, kui testamendi koostamise ajal saab isik oma teost aru. Kui kohtumenetluse raames

leiab tuvastamist, et testamenti koostades sai isik oma teost aru, siis loetakse, et isik ei olnud

selles osas piiratud teovõimega ja tal oli õigus koostada testamenti ilma eestkostja eelneva

nõusolekuta. H.H. 29. juunil 2016 koostatud testament ei ole TsÜS § 8 lg 3 ja § 10 kohaselt

tühine, sest testamendi koostamise ajal sai ta aru oma teo tähendusest.

PärS § 23 lg 2 ei reguleeri, kuidas pärandaja peab tunnistajaid teavitama, mistõttu võib

testamendi koostaja teha seda ka siis, kui tunnistajad on tema juurde ilmunud. Testamendi

koostamise juures olnud tunnistajad said aga väga hästi aru, milleks nad olid H.H. palvel

kutsutud ehk teisisõnu oli H.H. täitnud vähemalt oma teoga PärS § 23 lg-st 2 tuleneva nõude.

Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas H.H. kirjutas ise testamendile kuupäeva ja aasta või tegi seda

keegi teine. Testamendi kuupäeva ja aasta küsimus saab tuua kaasa testamendi tühisuse üksnes

siis, kui selle tegemise aega pole võimalik tuvastada (PärS § 25 lg 2). Alusetu on ka hagejate

väide, et testamendil ei olegi võib-olla H.H. allkiri.

Ekslik ja vastuolus PKS § 203 lg-ga 4 on hagejate seisukoht, justkui tuleks eelkõige lähtuda

tsiviilasja nr 2-15-15998 raames läbi viidud ekspertiisi tulemusest. Kuna eestkoste määratakse

maksimaalselt 5 aastaks, siis ei saanud ekspertiisi läbiviija väita, et isik vajab eestkostet elu

lõpuni.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus jättis 3. oktoobri 2019 otsusega hagi rahuldamata. Kostja kuni

11. detsembrini 2018 tekkinud menetluskulud jäeti võrdsetes osades hagejate A.A., F.F., B.B.,

C.C. ja D.D. kanda. Kostja pärast 11. detsembrit 2018 tekkinud menetluskulud jäeti võrdsetes

osades hagejate A.A., B.B., C.C. ja D.D. kanda. Kostja menetluskulude suuruseks määrati

3057,99 eurot. A.A.lt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulu 658,90 eurot. F.F.lt mõisteti

kostja kasuks välja menetluskulu 422,40 eurot. B.B.lt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulu

658,90 eurot. C.C.lt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulu 658,90 eurot. D.D.lt mõisteti

kostja kasuks välja menetluskulu 658,90 eurot. Kõigilt kostja kasuks menetluskulusid kandma

kohustatud isikutelt mõisteti välja ka viivis menetluskuludelt seadusjärgses määras. Hagi

tagamine tühistati.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes:

•

Tartu Maakohtu 8. detsembri 2015 määrusega määrati H.H. eestkostjaks Tõrva linn

tähtajaga 7. detsembrini 2020.

•

Hagejad on X surnud H.H. seadusjärgsed pärijad.

•

E.E. esitas Valga notar Katri Kutsarile 29. juuni 2016 kuupäeva kandva H.H.

allkirjastatud koduse testamendi, millega kogu vara on pärandatud kostjale.

Kuivõrd vaidluse all ei ole, et testaator H.H. suri X, on PärS § 25 lg 1 järgi kodune testament

kehtiv, sest selle tegemise päevast (29. juuni 2016) ei olnud möödunud kuus kuud. Seega on

PärS § 25 lg 2 järgi kodune testament kehtiv, sest tuvastatud on testamendi tegemise aeg.

Samuti viibisid testamendi tegemise juures üheaegselt kaks teovõimelist tunnistajat, kelleks

olid K.K. ja I.I..

Pooled vaidlevad selle üle:

•

kas H.H. oli 29. juuni 2016 koduse testamendi tegemise ajal otsustusvõimeline;

•

kas kodune testament vastab seaduses sätestatud nõuetele, sh

•

kas testaator kutsus ise tunnistajad testamendi tegemise juurde;

•

kas testaator kirjutas testamendile omakäeliselt kuupäeva ja aasta ning

•

kas testamendil on testaatori allkiri.

Maakohus võttis esmalt seisukoha, kas testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline,

(I), seejärel seisukoha, kas testaator oleks pidanud tunnistajad ise kutsuma testamendi tegemise

juurde (II), kas testaator kirjutas või oleks pidanud kirjutama ise testamendi tegemise aja

(kuupäeva ja aasta) (III) ning kas testamendil on testaatori allkiri (IV). Maakohus selgitas

pärandaja soovi ülimuslikkust (V) ning määras kindlaks kostja menetluskulud (VI).

I

PärS § 19 lg 1 kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma

surma puhuks pärandi kohta korralduse.

Antud tsiviilasja lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, kas H.H. oli 29. juunil 2016 testamendi

tegemise ajal otsustusvõimeline. H.H. üle seati Tartu Maakohtu 8. detsembri 2015 määrusega

eestkoste. Eestkostja ülesanneteks määrati H.H. igapäevase elu, sh hoolduse, korraldamine,

seaduses ettenähtud korras H.H. vara käsutamine, H.H. nimel tehingute sõlmimine ja

lõpetamine; kolmandatelt isikutelt H.H. vara ja dokumentide välja nõudmine. Kohus keelas

H.H.l iseseisvalt ilma eeskostja nõusolekuta mistahes tehingute tegemine. Kohus tunnistas H.H.

perekonnaõiguslike tehingute osas otsusevõimetuks ning valimisõiguse osas teovõimetuks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2010, lk 44) järgi on

seadusliku esindaja eelneva nõusoleku olemasolu vajalik vaid nende ühepoolsete tehingute

puhul, mille jaoks isikul teovõime puudus. Nii näiteks tuleb testamendi tegemise puhul

selgitada, kas selle võiks teha isik ise või on tema teovõime selleks piiratud ning vajalik on

seadusliku esindaja eelnev nõusolek. Juhul, kui täisealisele piiratud teovõimega isikule on

määratud eestkostja, on kohtumääruses eestkostja määramise kohta märgitud, milliseid

tehinguid võib isik ise teha (TsMS § 526 lg 1 p 4), muude tehingute puhul eeldatakse, et nendeks

teovõime puudub.

Tartu Maakohtu 8. detsembri 2015 määruse resolutsioonist ei nähtu, et H.H. võiks teha

ühepoolseid tehinguid (sh teha testamenti) ilma eestkostja nõusolekuta. Seega puudus H.H.l

ühepoolse tehinguna testamendi tegemiseks teovõime ning tehing võiks olla tühine. Samas ei

saa aga sellisel alusel hagi rahuldada. Asja lahendamisel tuleb arvesse võtta ka teiste

õigusnormide mõju.

Riigikohus on 9. novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11 leidnud, et PS § 19 lg 1

järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. PS § 32 järgi on tagatud pärimisõigus. Täisealise

isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda

lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Neis

küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku

teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning

selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt

õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14).

TsÜS kommenteeritud väljaande (lk 37) kohaselt on teovõime piiratud inimese objektiivsest

seisundist tulenevalt, seonduvalt sellega, kuivõrd inimene ei suuda oma tegudest aru saada või

neid juhtida. Seega tuleb alati tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on

nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada, kas konkreetse tehingu osas on teovõime

olemas või mitte. Seda saab teha eelkõige kohtupsühhiaatriaekspertiisi alusel. Seega tuleb

analüüsida olukorda kahes etapis: 1) kas on tegemist isikuga, kellel on püsiva iseloomuga

psüühikahäire, ning kas see häire oli olemas ka konkreetse tehingu tegemise ajal; välistada ei

saa olukorda, kus vaimuhaigel inimesel on selgeid perioode, mil tema teovõime piiratud ei ole;

2) kui isik on tehingu tegemisel küll sellises seisundis, et ta on piiratud teovõimega, kas siis

tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse.

Eeltoodud TsÜS kommenteeritud väljaande lk 41 järgi kehtib eeldus, et isikul pärast

kohtumääruse tegemist tehtud tehingu puhul piiratud teovõime vastab määruses nimetatule.

Seda eeldust on võimalik aga mõlemas suunas edasi lükata - tõendades kas seda, et tegelik

teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratum, või võrreldes määruses märgituga, ka vastupidi, et

tegelik teovõime oli ulatuslikum või oli isik tehingut tehes täielikult teovõimeline. Sama allika

lk 49 järgi kehtib TsÜS §-st 10 tulenev nõue, et piiratud teovõimega isiku puhul peab testamendi

tegemiseks olema seadusliku esindaja eelnev nõusolek. Nõusolekut ei ole vaja, kui 15-18

aastane alaealine teeb notariaalselt tõestatud testamendi (PärS § 27) või kui piiratud teovõimega

isikul on teovõime testamendi tegemiseks olemas (§ 8 lg 2). Tuvastamaks, kas vaidlusalune

testament võis olla tühine, tuleb tuvastada esmalt, kas H.H. puhul on täidetud PKS § 203 lg-s 1

toodud eeldused, s.o tal on vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mille tõttu

ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning kas sellised asjaolud esinesid

ka konkreetse tehingu tegemise ajal. Kui esimene vastus on jaatav, tuleb kohtul järgmisena

tuvastada, kas siis tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse

üle otsustatakse.

Asjaolu, et H.H.l oli püsiva iseloomuga psüühikahäire ning see häire oli olemas ka testamendi

tegemise ajal, on tuvastatud Tartu Maakohtu 8. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-

15998. Kuivõrd kohus on PKS § 203 lg 1 eeldused tuvastanud, selle alusel eestkoste määranud

ning kohtulahend on jõustunud, ei saa enam olla vaidluse all ega vaja täiendavat tõendamist, et

H.H.l esinesid testamendi tegemise ajal PKS § 203 lg-s 1 toodud eeldused.

Eestkoste seadmise menetluses 26. novembril 2015 läbiviidud ekspertiisiakti (asi nr 2-15-

15998, tl 20-21) järelduste kohaselt esines H.H.l püsivalt raske psühhikahäire, X. Nimetatud

häired on alalise iseloomuga ja takistavad uuritaval oma tegusid kestvalt juhtida ja nende

tähendusest aru saada.

Maakohus nõustus osaliselt kostja seisukohaga, et ekspertiisiakt võib olla tõenduslikult

kaheldav, kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu, kas ekspert on oma hinnangu aluseks võtnud X

diagnoosi panemisel rahvusvaheliselt üldtunnustatud diagnoosimisjuhised (kostja 27. juuni

2018. a menetlusdokumendi lisa 2 ja 3) ja Eesti ravi-, tegevus- ja diagnostikajuhendi nõudeid

(kostja 27. juuni 2018. a menetlusdokumendi lisa 4). Samuti ei nähtu, kas ekspert on arvestanud

H.H. kuulmislangusega. Ekspert on väitnud ka, et H.H. ei saa kohtunik ära kuulata.

Kohtumäärusest eestkoste seadmiseks nähtub, et H.H. ei olnud sellises seisundis, mis ei oleks

võimaldanud tema ärakuulamist. Seda asjaolu tõendab muuhulgas AS Valga Haigla 13.

novembri 2015 õendusepikriis nr R141254 (kostja 27. juuni 2018 menetlusdokumendi lisa 1).

Siiski lähtub praegusel juhul kohus sellest, et teovõime piiramine oli vajalik ning kohus on H.H.

teovõimet piiranud põhjendatult.

Järgmisena analüüsis maakohus seda, kas H.H. teovõime oli piiratud ka selle konkreetse

tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse, st 29. juunil 2016 koostatud testamendi

tegemise ajal.

Hagejad on oma väidete tõendamiseks esitanud järgmiseks kirjalikud tõendid

- SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 72 (13. november 2015)

- OÜ Tõrva Tervisekeskus saatekiri nr 92 (31. märst 2016)

- SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 44 (3. aprill 2016)

- SA Tõrva Haigla õendusepikriis (30. aprill 2016)

- OÜ Tõrva Tervisekeskus saatekiri nr 109 (29. juuli 2016)

- SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 85 (1. august 2016)

- SA Tõrva Haigla õendusepikriis (22. august 2016)

- Kanded haigusloos nr 72 ja nr 85

Nimetatud tõenditega soovisid hageja ümber lükata kostja väidet, justkui oleks H.H. tervenenud

testamendi tegemise ajaks. SA Tõrva Haigla õenduslugu nr 72 annab teavet selle kohta, et

patsiendil on X. OÜ Tõrva Tervisekeskus saatekirjast nr 92 iseseisvale statsionaarsele

õendusabile nähtub, et patsiendil on X. SA Tõrva Haigla õendusloos nr 44 on märgitud, et

patsiendil on X. SA Tõrva Haigla õendusepikriisist tuleneb, et vahel on patsient X.

Õendushooldusel viibimise ajal ei ole toimunud muudatusi tervise paranemises (täielik

abistamine

enesehoolduses,

suhtlemispuudulikkus,

arusaamisega

probleeme).

Tõrva

Tervisekeskuse saatekirjas nr 109 iseseisvale statsionaarsele õendusabile on märgitud, et

patsient vajab ööpäevaringset õendusabi tervisenäitajate jälgimisel, ravimite manustamisel,

nahahooldusel, igapäevasel toimetulekul. SA Tõrva Haigla õendusepikriisis (22.08.2016) on

märgitud, et patsient ise sõnalist kontakti ei alusta, küsimustele vastab, osaliselt seosetu jutt.

Õendushoolduse kokkuvõtte kohaselt vajab patsient täielikku abi igapäeva hooldustoimingutes,

söötmisel, jootmisel, ravimite manustamisel. Õendushooldusel viibimise ajal ei ole toimunud

muudatusi tervise paranemise osas (X).

Maakohtu hinnangul ei tõenda hagejate esitatud kirjalikud tõendid seda, et H.H. oli testamendi

tegemise ajal otsusevõimetu. Enamus esitatud dokumentidest näitab üksnes seda, et H.H. vajas

abi enesehoolduses, oli nõrk ja jõuetu. Seda, et H.H.l oli suhtlemispuudulikkus, arusaamisega

probleeme, ajutiselt kuri, võis tuleneda ka sellest, et tal esines olulisel määral kuulmislangus.

Seda, et H.H. kuulmisest sõltus ka tema arusaamisvõime on kohtule 31. mai 2018. a

kohtuistungil tunnistanud tunnistajad L.L. ja M.M.. Seetõttu ei ole võimalik üheselt hagejate

esitatud kirjalike tõendite alusel väita, et H.H. arusaamisvõimet ei piiranud just see, et ajal, mil

tema poole pöörduti, ei olnud tema kuulmisaparaat kas kõrvas või töökorras. Samas on SA

Tõrva Haigla 19. novembri 2018 vastuskirjast kohtule selgitanud, et juunis 2016. a ei olnud

H.H. tervisliku seisundiga seoses haiguslikke nähte, sh segadushooge. Hagejad ei ole kohtule

esitanud muid tõendeid, nt isiklikke tähelepanekuid, kas H.H. kuulmislangus takistas neil

H.H.ga suhtlemast ja sellest võis neil tekkida arusaam, et H.H. on otsusevõimetu.

Hagejad olid seisukohal, et kohtumenetluses üle kuulatud isikutest on tunnistaja N.N. see isik,

kes on puutunud kõige otsesemalt kokku H.H. tervisliku seisukorraga ajal, kui tekkis eestkostja

määramise vajadus ja tervise halvenemine ning seega on tema ütlused (lisaks

eksperdiarvamusele H.H. tervisliku seisukorra kohta) usaldusväärsed andma hinnangut H.H.

tegelikule seisukorrale.

Kostja oli seisukohal, et kõige täpsemat informatsiooni H.H. tervisliku seisundi kohta

testamendi tegemise ajal teadsid tunnistajad I.I. ja K.K., kes viibisid vaidlusaluse testamendi

tegemise juures. Mõlemad tunnistajad kinnitasid Valga notari Katri Kutsari juures 28.

novembril 2016 toimunud ärakuulamisel, et nende arvates sai testaator aru, miks tunnistajad

osalevad testamendi allkirjastamise juures. Kusjuures K.K. on tööl kiirabis alates 1974 aastast.

Kiirabi iga väljakutse korral toimub patsiendi objektiivse staatuse hindamise käigus alati ka

patsiendi teadvuse seisundi hindamine ning sellest tulenevalt märgitakse kiirabikaardile

neuroloogiline leid. Õigusalases kirjanduses on öeldud, et tunnistajalt oodatakse oma meelte

läbi kogetu kirjeldust ja tunnistaja enda oletused, järeldused, arvamused ja hinnangud üldjuhul

asjasse ei puutu ning on seetõttu lubamatud. Erandiks on siin sellised järeldused, mida keskmine

inimene on võimeline oma tavalise elukogemuse pinnalt tegema ja seega ka kohtunik oma

elukogemusele tuginevalt kontrollima. Kostja arvates läheb siia alla ka tunnistaja arvamuse ja

hinnangu esitamine selle kohta, kas konkreetne isik käitus adekvaatselt või mitte. K.K. kiirabis

töötava isikuna on kindlasti asjatundja ja tema puhul saab rääkida juba eriteadmistel

põhinevatest järeldustest. Vastupidine seisukoht muudaks mõttetuks PärS § 23 lg 3, mille

kohaselt tähendab tunnistaja allkiri testamendil seda, et tema arusaamise kohaselt on testaator

teo- ja otsustusvõimeline.

Kostja on ka esile toonud, et lisaks testamendi koostamise juures viibinud tunnistajatele käisid

testaatorit H.H. vaatamas mitmed tema tuttavad kes on elukogenud ja arukad inimesed ning

saavad seega anda oma hinnangu selle kohta, kas H.H. oli suhtlemisel adekvaatne. Tunnistajate

L.L., O.O., P.P. ja M.M. ütluste kohaselt sai 2016 aasta juunis H.H.ga pikalt vestelda, ta võttis

külastajad vastu ja ta ei tundunud olevat ebaadekvaatne.

Hagejad on vastuväites kostja tõenditele selgitanud, et tunnistaja I.I. ei ole varem H.H.ga kokku

puutunud ning ta ei osanud anda ütlusi H.H. tervisliku seisundi kohta. Tunnistaja kohtuistungil

antud ütluste kohaselt oli H.H.l raske end kirjalikult väljendada, mistõttu kirjutas testamendi

teksti tunnistaja I.I.. Tunnistaja K.K. on varem kokku puutunud kokku H.H.ga, kuid ta ei osanud

anda ütlusi H.H. tervisliku seisundi kohta.

N.N. teenistussuhe Tõrva Linnavalitsuses lõppes ca 2,5 kuud enne seda, kui H.H. tegi kostjale

testamendi. Seetõttu ei ole N.N. testaatoriga kokku puutunud 29. juunil 2016 ega sellele

eelnenud ja järgnenud lähiajal. Maakohtu hinnangul N.N. tunnistusest (I kd, tl 189) „ja tahtis

asju muuseumile kinkida, et R.R.ile üle anda ja rääkis pärimise asjast. Ta ei avaldanud, kas on

testamendi teinud.“ nähtub see, et H.H.l oli siiski soov testament teha ja enda varaga seotud

asjad enne lahkumist korda ajada.

Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et tunnistajad, kes on kutsutud testamendi

juurde, peavad testaatoriga olema kokku puutunud varem, et saada hinnata tema tervisliku

olukorda. Tunnistajate neutraalsus on testamendi koostamise puhul oluline garant. Samuti see,

et tunnistajad saavad aru, et testaator mõistab oma tehingu olemust ja tähtsust. Tunnistajad ei

pea hindama testaatori tervislikku seisundit. Isegi kui tunnistajal oleks kohustus hinnata ka

testaatori tervisliku seisundit, on siinkohal oluline see, et üks tunnistajatest K.K. on tööl olnud

velskrina kiirabis alates 1974. aastast. On vähe usutav, et ta poleks saanud aru sellest, kas H.H.

saab oma teost aru või mitte. Tunnistaja I.I. väitis notari Katri Kutsari juures antud tunnistuses:

“H.H. rääkis huvitavaid lugusid oma elust, kahetses mõnda asja oma elus. Minu arusaama

kohaselt oli H.H. küll füüsiliselt nõrk, kuid vaimselt täie arusaamise juures ja ta mõistis

testamendi tähendust. Pärast allakirjutamist hoidis H.H. testamenti enda käes ja sõnas, et tema

süda on nüüd rahul.“

PärS § 23 lg 3 sätestab, et kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud,

kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on

testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja

otsustusvõimeline. Seda, et testaator luges testamendi läbi, sai sellest aru ja allkirjastas

testamendi enne tunnistajaid, kinnitasid kohtus ütlusi andes mõlemad testamendi koostamise

juures viibinud tunnistajad. Tunnistaja I.I. vastas kostja lepingulise esindaja küsimusele, et kas

selle koostamise ajal sai teie arvates H.H. aru, et ta oma viimast tahet avaldab, et: „jah, sai aru,

ta ütles, et selle kirjutaks keegi ja mina kirjutasin oma käega“ (istungi protokolli lk 1). Hagejate

küsimusele, et kas ei tekkinud kahtlust, et ta ei saa aru mis teeb, vastas tunnistaja I.I., et ei

tekkinud, ta ei kuulnud aeg-ajalt hästi. Tunnistaja K.K. kinnitas, et ta sai kõigest aru ja tal oli

hea meel, et sai oma soovi täita. Ühtlasi märkis tunnistaja K.K., et: „Jah, adekvaatselt rääkis,

miks peab siin veel olema ja miks raha ei ole ja ta ei olnud selle eluga rahul seal“.

Tunnistajad andsid riimuvaid ütlusi selle kohta, kuidas koduse testamendi allkirjastamine

toimus. Ei ole tunnistajate ütluste usaldusväärsuses alust kahelda. Testamendile alla kirjutades

on testaator selle läbi lugenud ja nõustunud kogu sisuga.

Kuna testaator oli võimeline testamendi tegemise ajal oma tahet avaldama, oma tegudest aru

saama ja neid juhtima, siis pole testament tühine.

Kuigi H.H. puhul oli täidetud PKS § 203 lg-s 1 toodud eeldused, s.o tal on X, mille tõttu ta ei

suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning need asjaolud esinesid ka

konkreetse tehingu tegemise ajal, ei olnud tema teovõime siiski piiratud testamendi tegemise

ajal sellises ulatuses, et ta ei oleks aru saanud testamendi tegemise tähendusest ja tagajärgedest.

II

Hagejad tuginevad oma väidetes ka sellele, et H.H. ei kutsunud isiklikult tunnistajaid

testamendi tegemise juurde. Mõlemad tunnistajad, kes olid testamendi juures, kinnitasid

kohtule, et neid kutsus testamendi juurde E.E. abikaasa J.J.. Vaidlust ei ole selles, et kirja pani

teksti I.I. ning tunnistajate ütlustest jääb arusaam, et ka teksti, mis peaks olema avaldatud H.H.

poolt, oli sõnastanud tunnistaja.

Riigikohus on 10. aprilli 2008 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08 märkinud, et tunnistajate

teavitamine on testaatori tahteavaldus. Tahteavalduse võib TsÜS § 68 lg 1 kohaselt teha mis

tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seega peab PärS § 23 lg 2 kohaselt testaator

tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda

ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta

tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse

selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87).

Riigikohus on 6. oktoobril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-05 märkinud, et PärS § 23 lg 2 oluline

eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte

eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi

tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Tunnistajate teavitamise

eesmärgiks on see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta

on teo- ja otsustusvõimeline.

PärS § 23 lg 2 ei reguleeri täpselt, kuidas pärandaja peab tunnistajaid teavitama, mistõttu võib

testamendi koostaja teha seda ka siis, kui tunnistajad on tema juurde ilmunud. Tahteavaldus

võib olla ka kaudne. Seaduse mõtte kohaselt ei pea testaator ise kutsuma tunnistajaid, nt võib

see olla võimatu testaatori liikumistakistuse tõttu või võib ette tulla ka olukordi, kus testaator

ei tunnegi piirkonnas isiklikult kedagi (on nt kodust kaugel hooldushaiglas). Oluline on see, et

tunnistajad teavad, miks neid on kutsutud. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja I.I. vastas

kostja esindaja küsimusele, et kas H.H. andis mõista, et soovib teie osalemist tunnistajana, et:

„kui pakkus, et ma kirjutaksin, siis see on ühene mõiste“. Ka tunnistaja K.K. vastas kostja

esindaja küsimusele, et kas H.H. kuidagi andis märku, et soovib teid tunnistajaks, et „Jah, olime

tükk aega tema juures“. Lisaks vastas tunnistaja K.K. kostja küsimusele, et kas ta andis lugeda

seda teile, et „Jah“ (istungi protokolli lk 3). Seega tuleneb tunnistajate ütlustest, et vähemalt

kaudse tahteavaldusena (annab testamendi tunnistajale koostamiseks ja lugemiseks) väljendas

testaator oma soovi selle kohta, et I.I. ja K.K. osaleksid testamendi koostamise juures

tunnistajana. Tunnistajad said väga hästi aru sellest, milleks neid sinna kutsuti. Seetõttu ei toeta

PärS § 23 hagejate väidet, et testaator peab isiklikult tunnistajad kohale kutsuma.

III

Hagejad väidavad, et testaator ei kirjutanud ise testamendile kuupäeva ja aastaarvu, mistõttu on

rikutud PärS § 23 lg-t, kuivõrd tunnistaja I.I. on kohtuistungil kinnitanud, et tema kirjutas

testamendile kuupäeva.

Testamendi kuupäeva ja aasta küsimus saab kaasa tuua testamendi tühisuse üksnes siis, kui

selle tegemise aega pole võimalik tuvastada. Seega on vajalik tuvastada PärS § 25 lg 2 järgi,

kas testamendil on kuupäev ja kui seda kuupäeva testamendil pole ja seda pole võimalik ka

tuvastada, alles siis on tagajärjeks testamendi tühisus. Seega omab eelnimetatud õigusnormide

tähenduses tähtust see, kas testamendi kuupäeva on võimalik mingilgi viisil tuvastada. Kohtu

hinnangul praegusel juhul sellist asjaolu ei esine, sest testamendil on olemas selle koostamise

kuupäev ja mõlemad tunnistajad kinnitasid, et testament koostati sellel märgitud kuupäeval

(istungi protokolli lk 1 ja 3). Hagejad ei ole vaidlustanud testamendi tegemise aega ega

tõendanud teistsugust testamendi tegemise aega.

IV

Hagejad taotlesid käekirjaekspertiisi selgitamaks, kas testamendile on alla kirjutanud H.H..

Eesti Kohtuekspertiisi Instituut esitas kohtule 27. juuni 2019 ekspertiisiakti nr 19E-DK0017.

Aktis nähtub, et 29. juuni 2016 testamendil H.H. nimel järel oleva allkirja on väga tõenäoliselt

kirjutanud H.H.. Testamendil H.H. nime järgi kirjutatud allkiri on kirjutatud tervikuna (st nii

üksikuna kirjutatud täht „X“ kui ka sellele järgnev „X“) ühe ja sama isiku poolt. X, nagu ka

teised ajuga seotud haigused, võib mõjutada inimese käekirja sõltuvalt haiguse raskusastmetest

ja tarvitavatest ravimitest. X põdeva inimese allkirja kohta on võimalik läbi viia

käekirjaekspertiis, kui võrdluseks on esitatud allkirjaproove samast või vaidlustatud allkirja

kirjutamisele lähedast perioodist.

Ekspert on andnud hinnangu võrdlusmaterjalidele ja kinnitanud, et see võimaldab ekspertiisi

teha. Eksperdi hinnangus selle kohta, et ekspertiisi tegemine oli võimalik, ei ole kohtul põhjust

kahelda.

Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et 29. juuni 2016 testamendil on H.H. allkiri, Seda

kinnitab Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 27. juuni 2019 ekspertiisiakti nr 19E-DK0017, millest

nähtub, et 29. juuni 2016 testamendil H.H. nimel järel oleva allkirja on väga tõenäoliselt

kirjutanud H.H.. Samuti on kinnitanud tunnistajad I.I. ja K.K., et H.H. allkirjastas ise

testamendi.

Tunnistajate ütlustest nähtub kirjeldus, kuidas allkirja andmine toimus.

V

PärS § 19 lg 1 sätestab, et testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb

oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi ning lg 2 järgi teeb testaator testamendi isiklikult.

Seega on isiku korraldused tema vara kohta tema surma puhuks väga isiklikku laadi otsustused

ja selliseid otsustusi tuleb pidada ülimuslikuks. Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud

tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse

pärandi kohta.

PS § 32 lg 4 sätestab: pärimisõigus on tagatud. Seda normi tuleb tõlgendada kooskõlas

põhiseaduse §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Testamendiga oma vara teistele isikutele edasi andmise

õigus on oluline osa vabadusest, mida isik oma vara suhtes omab. PS § 32 lg 4 kaitseb muu

hulgas pärandaja vabadust oma vara temale meelepärastele isikutele pärandada.

Testamendi tühisuse tuvastamise hagi aluseks ei saa olla see, et testament ei ole hagejatele

tehtud ja neil on kahtlused selle koostamise asjaolude suhtes. Tuvastatud asjaolude ja tõendite

valguses on arusaadav ja eluliselt usutav H.H. soov pärandada oma vara kostjale, st isikule, kes

temaga suhtles ja teda erinevate toimingute tegemisel abistas.

Praegu tuleb võtta arvesse ka seda, millistel inimlikel kaalutlustel H.H. testamendi just kostja

kasuks tegi. Ei ole põhjust kahelda kostja selgitustes, et H.H. tegi testamendi tema kasuks

kaalutletult. Riigikohus on 24. oktoobri 2018 lahendi nr 2-16-2978 märkinud, et testamendi

tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga,

lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte

kujunemise aluseks. H.H. tegi testamendi oma elukaaslase (S.S.) sugulase kasuks. Tõenditest

nähtuvalt on E.E. H.H. eest hoolitsenud ja talle tähelepanu osutanud. Seega ei saa praegusel

juhul rääkida ka äärmiselt ebaratsionaalsest otsusest. Samuti on kostja selgitanud, et soov oma

vara lõppastmes kostjale jätta oli H.H.l juba varasemalt. H.H. elukaaslane S.S. koostas 7.

augustil 2001 notariaalse testamendi (registreerimise number 3923), millega nimetas oma

pärijaks E.E.. H.H. koostas omakorda 21. septembril 2004 notariaalse testamendi

(registreerimise number 5151) S.S. kasuks. Kui H.H. oleks surnud enne S.S., olekski E.E.

lõppastmes H.H. vara pärinud. Kuna S.S. suri enne H.H. X, siis sooviski H.H. teha testamendi

E.E. kasuks. Hagejad ei ole kohtule selgitanud, miks on neile üllatuslik H.H. otsus pärandada

oma vara E.E.le, st kas hagejatel oli teistsugune teadmine H.H. võimaliku viimase tahte kohta.

Samuti on kostja selgitanud, et ta oli pärast elukaaslase surma H.H. kõige lähedasem inimene.

Seda kinnitas ka hagejate kutsutud tunnistaja N.N..

Maakohtu hinnangul kinnitab tunnistaja I.I. ütlus: „Pärast allakirjutamist hoidis H.H. testamenti

enda käes ja sõnas, et tema süda on nüüd rahul“, et H.H. sai aru, et ta pärandas oma vara E.E.le,

kellele soovis testamendi teha juba H.H. elukaaslane 2001. aastal. Kui testamendi koostaja

tunneb testamendi koostamisest ja allkirjastamisest rõõmu ja ütleb, et nüüd on ta süda rahul,

siis järelikult ta tegutseb läbimõeldult ja sihipäraselt.

Ka tunnistaja L.L. kinnitas kohtule, et H.H. enda soov oli juba enne tema teovõime piiramise

menetlusega alustamist pärandada oma vara kostjale. L.L. on tunnistajana andnud selliseid

ütlusi: “Jah, kui S.S. suri, läksin vaatama teda haiglasse ja ma H.H.le ütlesin, et julgen küsida,

kas sul testament on tehtud, sest olin kuulnud, et E.E.le tehtud testament ja küsisin, kas on

tehtud. Ta ütles, et kõik dokumendid on mul korras.“ Seega on igati loogiline, et testaator soovis

haiglas viibimise ajal teha testamenti. Seega tõendavad nii dokumentaalsed tõendid kui ka

tunnistajate ütlused, et testamendi tegemise ajal oli H.H. adekvaatne ja sai testamendi tegemisel

oma teo tähendusest aru. Testamendi koostamise inimlikud kaalutlused olid loogilised ja

selged.

VI

TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus

tehtud. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks,

vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra

teisiti. Maakohus võttis kulude jaotamisel aluseks menetluses osalemise ulatuse.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad hagi rahuldada

ja tuvastada testamendi tühisus ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt

paluvad hagejad määrata menetluskulud tasumisele osamaksetena mitte üle 50 euro kuus.

H.H. oli 29.06.2016 piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 3 tähenduses. H.H. oli piiratud

teovõimega ulatuses, milleks talle oli eestkostja määratud, s.o. mistahes tehingute (sh

ühepoolsete tehingute) tegemiseks. Maakohus on jätnud kohaldamata TsÜS § 10, kuigi seda

normi oleks asjaoludest tulenevalt pidanud kohaldama.

Maakohus on tehingu kehtivuse hindamisel kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 8 lõigetes 2 ja 3

sätestatut ja lugenud tehingu kehtivaks nimetatud sätete alusel, sest piiratud teovõimega isiku

tehingu kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda TsÜS §-des 10 – 12 sätestatust.

Maakohus ei hinnanud testaatori otsustusvõimelisust.

Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lõiget 8. Hagejad ei nõustu otsuse p-s 35 toodud

seisukohaga, mille kohaselt võib ekspertiisiakt olla tõenduslikult kaheldav, kuivõrd

ekspertiisiaktist ei nähtu, kas ekspert on oma hinnangu aluseks võtnud X diagnoosi panemisel

rahvusvaheliselt üldtunnustatud diagnoosimisjuhised ning Eesti ravi-, tegevus- ja

diagnostikajuhendi nõudeid.

Maakohus on hinnanud vääralt tõendeid, mis tõendavad, et testaatori oli püsivalt haige ning

tema tervislik seisund halvenes.

Hagejate hinnangul ei ole H.H. testamendi koostamise juures olnud tunnistajad neutraalsed

põhjusel, et tunnistajad kutsus testamendi tegemise juurde J.J., kes on pärija lähikondne ja

testamendist varaliselt huvitatud isik.

PäS § 23 lg 1 kohaselt peab testaator märkima testamendis selle tegemise kuupäeva ja aasta.

PärS § 23 lg 2 kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks

testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet.

Maakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata käekirjaekspertiisi aktis esineva asjaolu, et eksperdi

tuvastatult ei lange testamendil olev H.H. allkiri kokku H.H. viimasel allkirjanäidisel oleva

allkirjaga, mis annab alust järelduseks, et testamendil olev allkiri ei ole tervikuna testaatori

kirjutatud. Eksperdiarvamuse usaldusvääruse seisukohalt on oluline asjaolu, et ekspert on

tuvastanud, et testamendi koostamise seisuga ajaliselt kõige lähemal ajal antud H.H. allkiri

(13.11.2015) erineb täielikult testamendil olevast allkirjast.

TsMS § 162 lg 4 alusel tulnuks jätta menetluskulud poolt endi kanda, kuna nende

väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Menetluskulude väljamõistmine on ebaõiglane

seetõttu, et kehtiva õiguse järgi on testament tühine.

5. Kostja vaidles hagile vastu.

TsÜS § 8 lg 3 on erisäte võrreldes TsÜS §-ga 10 ja seega tuleb vaidlusalusele õigussuhtele

kohaldada nende vastuolu korral erisätet.

Maakohus on õigesti kohaldanud ka PärS § 23 lg 1. Hagejad ei vaidlusta asjaolu, et testamendi

koostamine ja allkirjastamine toimus 29. juunil 2016. Sellel, kes kirjutas testamendile kuu ja

aasta, ei ole tähendust. PärS § 25 lõike 2 järgi on testament tühine vaid siis, kui selle tegemise

aega ei saa tuvastada.

PärS § 23 lg 2 kohaldamise seisukohalt on oluline see, et tunnistajad teavad, miks neid on

kutsutud, mitte see, et testaator peab tunnistajad ise kutsuma.

Esitatud dokumentaalsed tõendid näitavad üksnes seda, et H.H. vajas abi enesehoolduses, oli

nõrk ja jõuetu. Arvestades H.H. vanust tol ajal (91 aastat) ei ole selles midagi ebatavalist, et

eakas inimene on enesehoolduses abivajav. Hagejad ei ole maakohtus vaidlustanud tunnistajate

ütluste usaldusväärsust. Usaldusväärsust ei saa kahtluse alla seada vaid see, et tunnistajad

kutsus J.J..

Kuna testaator oli võimeline testamendi tegemise ajal oma tahet avaldama, neid juhtima ja neist

aru saama, siis pole testament TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine.

Testaatori allkirja ehtsuse kontrollimise tulemuse kohta 27. juunil 2019 koostatud ekspertiisiakt

nr 19E-DK0017 kinnitab kaudselt, et testaator ei olnud testamendi tegemise ajal piiratud

teovõimega. Kui testaator ei oleks oma tegevusest aru saanud, ei oleks ta ka oma allkirja

kirjutamist harjutanud. Ekspertiisiaktis esitatud informatsioon viitab ka sellele, et H.H. tervislik

seisund ei olnud aastatega märkimisväärselt halvenenud.

Tunnistaja I.I. märkis, et pärast allakirjutamist hoidis H.H. testamenti enda käes ja sõnas, et

tema süda on nüüd rahul. See viitab, et H.H. oli ilmselt pärimisõiguslikest asjaoludest teadlik

ning tema tegelikuks tahteks oli oma vara pärandamine vastustajale. Järelikult sai H.H.

testamendi allkirjastamisel oma teost hästi aru. Ka tunnistajad L.L. ja M.M. kinnitasid kohtule,

et H.H. enda soov oli juba enne tema teovõime piiramise menetlusega alustamist pärandada

oma vara kostjale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud tuleb solidaarselt jätta hagejate kanda.

Hagejatelt mõistetakse solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 913 eurot.

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei korda

maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) ei sätesta püsivat ja muutumatut teovõime piiratust

ega teovõimetust. Juhul, kui isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lõike 3 alusel,

et tema teovõime on piiratud. Teovõime piiratust tuleb eeldada alati minimaalselt. Testaatorile

määratud eestkoste määrusest nähtub, et kohus ei hinnanud eestkostet seades eraldi pärandaja

teovõimet testamendi tegemise osas. Ainult teovõime piiratuse eelduse kehtimise korral on

konkreetne tehing TsÜS § 10 alusel tühine. Kui teovõime piiratuse eeldus on ümber lükatutud

ehk on tuvastatud, et isik oli tehingu (käesolevas asjas testamendi) tegemisel teovõimeline, ei

ole tehing TsÜS § 10 alusel tühine. Tühine ei ole tehing, kui isik oli teovõimeline, isegi siis,

kui talle oli eestkostja määratud. Vastupidine tõlgendus läheks vastuollu TsÜS § 8 lõikega 2,

kuna täisealise isiku teovõime on piiratud vaid siis, kui isik ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida. Väärib tähelepanu, et ka TsÜS § 10 sõnastuse järgi peab selle sätte kohaldamiseks

olema isik piiratud teovõimega („piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva

nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine“). Kui on tuvastatud, et isik ei ole piiratud

teovõimega mingi tehingu tegemisel, ei kuulu TsÜS § 10 kohaldamisele. Selline tõlgendus

vastab TsÜS § 8 lõike 2 ja 3 ning TsÜS § 10 nii grammatilisele kui ka eesmärgipärasele

tõlgendusele.

Maakohus tuvastas õigesti asja juurde võetud tõendite alusel, et testaator oli tehingu tegemise

ajal testamendi tegemise osas teovõimeline. Kuna testaator ei olnud testamendi tegemise osas

piiratud teovõimega, siis tehing ei olnud tühine.

Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud,

uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu

otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise

menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist

ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Ringkonnakohus ei pea tõendite uut hindamist

vajalikuks, kuna maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Maakohus

hindas asja juurde võetud tõendeid, sh ekspertiisi määruseid, dokumentaalseid tõendeid ja

tunnistajate ütlusi koosmõjus, igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu veendumuse

kujunemine on jälgitav ja otsus on veenvalt põhjendatud.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et testament on eriline tehing, mille tegemise

vabadus on eraldi rõhutatud põhiseaduse § 32 lõikes 4, ning pärandamine kui viimse tahte

avaldamine on äärmiselt isiklikku laadi toiming. Seetõttu tuleb kahtluse korral, kas testament

on tühine piiratud teovõime tõttu, tuvastada teovõime puudumine üldjuhul igakordselt eraldi.

Vastasel korral võib inimese viimse tahte avaldamine olla põhiseadusevastaselt piiratud,

kuivõrd on võimalik, et isik oli vaatamata varasemale piiratud teovõime tuvastamisele ja

eestkostja määramisele testamendi tegemisel teovõimeline,

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus pidi hindama

testaatori otsusevõimelisust. Püsiva vaimse tervise halvenemise korral ei ole tegu

otsusevõimetusega TsÜS § 13 mõttes. Maakohus hindas õigesti testaatori teovõimelisust

tehingu ajal (TsÜS § 8 lg 2 teine lause), mitte otsusevõimelisust (TsÜS § 13). Kuigi maakohus

kasutas ka terminit otsusevõimetus ja otsustusvõimetus, hindas maakohus sisuliselt siiski

küsimust, kas testaatoril oli testamendi tegemiseks teovõime. Menetluses ei ole toodud esile, et

testamendi tegemist oleks takistanud vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mis välistas

testaatori võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve.

11. Maakohus leidis õiguspäraselt, et PärS § 23 lg 1 järgi ei ole kodusel testamendil testaatori

omakäelise kuupäeva ja aastaarvu kirjutamata jätmine selline vormiviga, mis toob kaasa

testamendi tühisuse, kui on võimalik tuvastada testamendi tegemise aeg. Kui koduses

testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole

võimalik tuvastada testamendi tegemise aega, on testament tühine (PärS § 25 lg 2). Kuna

testamendi tegemise aeg tuvastati, ei ole testament PärS § 25 lõike 2 alusel tühine.

12. Ringkonnakohus ei soostu hagejatega ka selles, et testaator peaks tunnistajad ise kohale

kutsuma. Sellist nõuet pärimisseadus ei kehtesta. PärS § 23 lõikes 4 sätestatud välistusi

testamendi juures viibinud tunnistajatel ei esinenud.

13. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud

poolte endi kanda. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162

lõige 1). Puuduvad põhjused, miks on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejatelt

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Asjaolu, et hagejad tõlgendasid TsÜS

§ 10 teisiti kui maa- ja ringkonnakohus, ei tee menetluskulude neilt väljamõistmist äärmiselt

ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata hagejate taotluse menetluskulude ajatamiseks. Maakohus

määras osavastutuse alusel igale hagejale tasumisele kuuluva menetluskulu suuruse, mille

ajatamine ringkonnakohtule esitatud taotluse alusel ei ole põhjendatud.

Hagejad ei esitanud taotlust maakohtule, samuti puuduvad põhjendused hagejate varandusliku

seisukorra kohta.

Ringkonnakohus märgib, et kostja tegi ringkonnakohtus hagejatele ettepaneku hagist loobuda

ja kinnitas, et sellisel juhul loobuks ta menetluskulude nõudest ja mõlemad pooled kannaksid

oma menetluskulud ise.

Kostja on füüsiline isik, kes on käesoleva menetluse tõttu juba kulud kandnud või peab kandma.

Hagejad võtsid hagi esitamisega teadlikult menetluskulude kandmise riski ning nad pidid selle

realiseerumise võimalikkusega arvestama.

14. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1

alusel solidaarselt hagejate kanda. Kuna menetluskulude hüvitamine on menetluslik kahju

hüvitamine ja ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses põhjustas iga hageja kostjale

menetluskulude kandmise näol kahju, on tegu solidaarkohustusega (VÕS § 65 lg 2 ja 3). Seega

peavad hagejad kostja ringkonnakohtu kulud kandma solidaarselt.

15. Kostja esindaja ringkonnakohtus õigusabile kulunud aeg 5 tundi ja 55 minutit on vajalik ja

põhjendatud TsMS § 174 lõike 1 järgi. Selline ajakulu vastab asja keerukusele. Seega on kostja

menetluskulu ringkonnakohtus kokku koos käibemaksuga 913 eurot. Ringkonnakohus märgib

kostja taotluse alusel kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi

KOHTULAHENDIT ON TÄIENDATUD RIIGIKOHTU 02.12.2020 OTSUSEGA.

RESOLUTSIOON RIIGIKOHTU OTSUSEST:

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2020. a otsus tsiviilasjas 2-17-5110 muutmata,

täpsustades kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta A.A., B.B., C.C. ja D.D. kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

4. Jätta E.E. menetluskulud Riigikohtus solidaarselt A.A., B.B., C.C. ja D.D. kanda.

5. Määrata kindlaks E.E. menetluskulude rahaline suurus ja mõista A.A.lt, B.B.lt, C.C.lt

ja D.D.lt solidaarselt välja 759 eurot (sh käibemaks) E.E. kasuks Riigikohtus kantud

menetluskulude katteks.

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

kassaatoritel

tasuda

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.