3-19-1564/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1564

Haldusasi

XXi kaebus Tallinna Vangla 13.06.2019 käskkirja nr 5-

2/19/437 ja Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-

15/19/125-2 peale

Menetlusosalised

Kaebaja: XX

Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene

Iskül

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XXi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2020.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla (edaspidi vangla) 13.06.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/437 karistati XXi

(edaspidi kaebaja) Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud

„Tallinna Vangla kodukorra“ p 1.13.1 rikkumises ja määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus.

Sama käskkirjaga tunnistati kaebaja süüdi vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1

rikkumises ja määrati distsiplinaarkaristuseks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse

keelamine 3 nädalaks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine

selles, et 16.05.2019 loenduse ajal ei allunud ta vanglaametniku korraldusele ja rikkus

suhtlemiseeskirju. Rikkumise kohta on vangla valvur S. Männiste 16.05.2019 koostanud

ettekande nr 1-19-2596, mille järgi 16.05.2019 kell 7.55 loenduse ajal kaebaja ei kandnud

nimesilti. Ametnik andis kaebajale korralduse nimesilt kaela panna, mille peale kaebaja vastas,

et see on loll korraldus. Ametnik kordas korraldust nimesilt kaela panna, mille peale kaebaja

toppis nimesildi nööri T-särgi kaelusesse ja jättis selle rippuma. Ametnik kordas korraldust

nimesilt kaela panna korrektselt, mille peale kaebaja vastas, et kas sa oled pime, et sa niiviisi ei

näe.

2. Vangla registreeris 11.07.2019 kaebaja vaide reg nr 5-15/19/125-1, milles ta taotles vangla

13.06.2019 käskkirja nr 5-2/19/437 tühistamist. Vangla jättis vaide 18.07.2019 otsusega nr 5-

15/19/125-2 rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) saabus 16.08.2019 kaebaja kaebus vangla

13.06.2019 käskkirja nr 5-2/19/437 ja vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/125-2

tühistamiseks. Kaebaja esitas taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4. Kohus jättis 15.10.2019 määrusega kaebuse käiguta, kuivõrd kaebuse sisust ei selgunud

üheselt kaebaja poolt vaidlustavate vangla käskkirja ning vaideotsuse sisu. Kaebaja viitas

kaebuses üksnes, et jääb vaides esitatu juurde. Kohus palus kaebajal esitada vaidlustatavad

haldusaktid ning majandusseisundi teatise.

5. Kaebaja esitas 29.10.2019 majandusseisundi teatise, kuid teatas, et tal ei ole võimalik esitada

vaidlustatavaid dokumente, kuivõrd vanglale esitatud teabenõudega nende koopiaid talle ei

väljastatud.

6. Vangla esitas kohtule vaidlustatavad haldusaktid vastusena 04.11.2019 kohtunõudele.

7. Kohus jättis 13.11.2019 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ning kaebuse käiguta

ning andis kaebajale kaebuses esineva puuduse (riigilõivu tasumine) kõrvaldamiseks aega 10

päeva arvates määruse resolutsiooni punkti 1 (menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine)

jõustumisest. Kaebuselt tasuti seisuga 26.11.2019 riigilõiv 15 eurot.

8. Kohus võttis 17.12.2019 määrusega kaebuse menetlusse.

9. Kohus määras 16.04.2020 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

10. Kaebaja esitas kohtule 28.04.2020 kaebuse täienduse.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

11. Kaebaja leiab, et nimesilt oli tal rinnas nähtaval kohal ning et vangla kodukord (punktis 6

„Loendus“) ei täpsusta, et nimesilt peab just nööriga kaelas olema.

12. Kaebaja märgib, et midagi halba ta valvurile ei öelnud. Ametnikud on kohustatud taluma

teatud määral kriitilist käsitlust ning kujundlikku keelekasutust, kuid vaidlusalusel juhul ei

esinenud kaebaja hinnangul ka seda.

13. Mitte ühegi teise ametnikuga ei ole kaebajal probleeme olnud. Kaebaja leiab, et just selle

valvuriga (Sirje Männiste) on tal probleeme. Kui ametnik solvub küsimuse „Kas sa ei näe, et

nimesilt on oma kohal - rinnas?“ peale, siis tema koht ei ole vanglas.

14. Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et teiste suhtes ei ole valvur S. Männiste nii range.

Näiteks 02.01.2020 ja 03.03.2020 jalutuskäigule saatmisel ei olnud ühelgi kinnipeetaval

nimesilt nähtaval kohal. Läbiotsimise teostas valvur S. Männiste, kellel ei olnud ühtegi

pretensiooni ega märkust, rääkimata sellest, et oleks distsiplinaarkaristusi määratud. Kaebaja

toetub Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse (Ministrite komitee soovitus Rec

(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta) punktidele 56.1, 56.2 ja 57.1, mille

kohaselt distsiplinaarmeetmed on kõige äärmuslikumad mõjutusvahendid, kui see on võimalik,

kasutavad vanglaasutused vaidluste lahendamiseks vangidega või vangide vahel heastamis- ja

lepitusmeetmeid ning distsipliini rikkumisena saab käsitleda üksnes käitumist, mis võib

ohustada korda, ohutust või julgeolekut.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Distsiplinaarmenetluse raames on inspektor-kontaktisik asjaolude kontrollimiseks

vaadanud turvakaamera salvestist, mille kohta on koostanud 12.06.2019 menetlustoimingu

protokolli. Turvakaamera salvestiselt nähtub, et 16.05.2019 kella 7.57.00 ajal avas ametnik S.

Männiste kambri R1- 07 ukse ning sisenes kambrisse. Ukse juurde jäi seisma kolmanda üksuse

valvur K. Linna. Kella 7.57.58 ajal väljus S. Männiste kambrist R1-07 ning tõmbas ukse enda

järgi kinni. Kella 7.58.00 ajal lukustab ametnik K. Linna kambri R1-07 ukse.

Samuti on menetleja 12.06.2019 koostanud menetlustoimingu protokolli, mille järgi on küsitud

vangla meditsiiniosakonna õe K. Köörna käest arvamust kaebaja terviseandmete kohta. K

Köörnalt saadud informatsiooni kohaselt külastas kaebaja viimati perearsti 29.05.2019 ning

selleks hetkeks ei olnud talle välja kirjutatud ühtegi tõendit või tervislikku seisundit, miks ta ei

peaks saama nimesilti kaela panna.

16. Kaebajale on 12.06.2019 tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ning vastuväiteid ei

soovinud ta protokollile esitada. Vangla tutvustas 13.06.2019 käskkirja nr 5-2/19/437, millega

määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, kaebajale allkirja vastu 13.06.2019.

17. Vaidlusaluse käskkirjaga määrati kaebajale kodukorra p 1.13.1 rikkumise eest

distsiplinaarkaristuseks noomitus ning VangS § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks

isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamine 3 nädalaks. Rikkumise

toimepanemise ja käskkirja tegemise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses (süüdimõistev

kohtuotsus jõustus 07.11.2019), mistõttu oli tegemist VangS § 63 lg-s 1 ja § 100 lg-s 1 lubatud

distsiplinaarkaristustega.

18. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi

vangiregister) andmete järgi väljastati kaebajale kambrisse 26.11.2018 tutvumiseks Tallinna

Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord,

millega tutvumise kohta on kaebaja andnud allkirja. Samuti anti kaebajale 03.12.2018

kambrisse tutvumiseks ka vene keelne kodukord. Seega pidi kaebaja olema kodukorras

sätestatud regulatsioonist teadlik. Seda iseenesest kaebaja ka ei eita, vaid on seisukohal, et kuna

nimesilt oli rinnas nähtaval kohal, siis ei ole vahet, kus nöör oli. Selline kaebaja arusaam on

väär. Kodukorra p 4.10. sätestab, et kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav), kes Vanglasse

saabub, väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse

ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Asjaolu, et kodukorra

p-s 6, mis sätestab loenduse läbiviimise korra, ei ole eraldi sätestatud, mil viisil tuleb loenduse

ajal nimesilti kanda, ei tähenda, et loenduse ajal võiks kinnipeetav nimesilti kanda enda

äranägemise järgi. Kodukorra p 6.2. järgi peab kinnipeetav loenduse ajal kandma vanglariietust

(v.a vahistatu) ja nimesilti. Kohustus, mille järgi peab kinnipeetav loenduse ajal kandma

nimesilti nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas, on sätestatud p-s 4.10. Seega ei ole

õige kaebaja väide, et kuskil ei ole kirjas, et nimesilt peab nööriga kaelas olema.

19. VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. See, et

kaebaja arust ei ole vahet, kuidas nimesilt rinnas on, ei tähenda, et ta ei peaks kodukorda täitma

ja vanglaametniku korraldusele alluma. Riigikohtu praktika (RKHK 29.09.2015 otsus

haldusasjas 3-3-2-1-15; RKHK 01.03.2007 otsus haldusasjas 3-3-1-103-06) kohaselt saab

korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku

korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise

haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Antud juhul ei olnud vanglaametniku

antud korraldus ilmselgelt tühine, mistõttu tuli kaebajal korraldust täita. Üksnes kinnipeetava

teistsugune arusaam seadusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest.

Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.

20. VangS § 46 lg 1 kohustab kinnipeetavat kandma riietusel nimesilti. Nimesiltide kandmise

peamine eesmärk on kinnipeetava identifitseerimise vajadus. Vanglateenistuse ametnikul peab

olema võimalik teha nimesildil olevate andmete põhjal kiiresti kindlaks kinnipeetava isik. Seda

on vaja, et tagada vangla üldine julgeolek ja järelevalve kinnipeetavate üle. Sellest tulenevalt

on vajalik, et kinnipeetaval asuks nimesilt ettenähtud kohas, st vangla väljastatud paelaga

kaelas. Kui kinnipeetavatel oleks õigus nimesilti suvalises kohas kanda, oleks takistatud isikute

kiire identifitseerimine, mis oleks omakorda ohuks vangla üldisele julgeolekule.

Kuna antud juhul tuleb kinnipeetavale kohustus kanda nimesilti paelaga kaelas kodukorra p-st

4.10, siis oli vanglaametniku antud korraldus täitmiseks kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt oli

valvur S. Männiste kaebajale antud korraldus panna nimesilt kaela õiguspärane.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt ei eita kaebaja enda tegu, vaid õigustab seda.

Seega on süüline rikkumine aset leidnud, mistõttu oli kaebaja distsiplinaarkorras karistamine

õiguspärane. Arvestades kaebajale VangS § 67 p 1 rikkumise eest määratud karistust (isiklike

vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kolmeks nädalaks) ja seda, et

vanglaametniku korraldusele mitte allumine on raske rikkumine, siis saab asuda seisukohale, et

tegemist oli proportsionaalse karistusega ning vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt oli karistus

kaalutletud.

21. Vastustaja on seisukohal, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et valvuril S. Männistel

oleks mingi negatiivne hoiak kaebaja vastu. Valvur S. Männiste täitis vaid oma tööülesandeid,

kui andis kaebajale korralduse nimesilt korrektselt kaela panna.

22. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda valvur S. Männiste ettekandes.

Vanglaametnikel puudub ajend kajastada sündmusi tegelikkusest erinevalt, kuna vastasel korral

võib neid oodata distsiplinaarmenetlus, mis võib päädida teenistusest vabastamisega.

Sellepärast on ebatõenäoline, et ametnik asuks distsiplinaarkaristuse määramise võimalikkusest

teadlikuna välja mõtlema tegelikkusest erinevat olukorda. Olukorras, kus ettekandes kajastatu

kattub osaliselt ka kaebaja seletusega, ei ole tõsiseltvõetav ega eluliselt usutav, et ametnik

kajastaks ettekandes lisaks aset leidnud sündmustele ka väljamõeldist ja tõele mittevastavat

teavet. Samuti on ettekandes toimunud sündmust kinnitanud valvur K. Linna.

23. Ettekande kohaselt kasutas kaebaja väljendeid „see on loll korraldus“ ning „kas sa oled

pime, et sa niiviisi ei näe“. 27.05.2019 esitatud selgituses eitas kaebaja selliste väljendite

kasutamist. Tallinna Vanglale esitatud vaides kaebaja enam otseselt rikkumist ei eita, kuid leiab,

et avaliku võimu esindajatel on kohustus taluda ka kriitilist käsitlust ja kujundlikku keelt.

Ettekandes märgitud väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ka kaebaja arusaam nagu

peaks vanglaametnik sellist kõnekeelt taluma. Sõnavabaduse põhimõttest ei tulene, et igasugust

keelekasutust peab aktsepteerima. Isegi kui vanglaametnikud peavad oma tööülesannete

täitmisel olema valmis taluma suuremat kriitikat kui eraisikud erasfääris, ei tähenda see, et

töökohustusi täitva ametniku suunal võiks kasutada mistahes väljendeid. Teenistusülesannete

täitmine olukorras, kui kinnipeetavad võivad avaldada oma rahulolematust ning emotsioone

ükskõik milliste ebakohaste väljenditega, ei ole mõeldav, sest sel juhul ei saa vanglaametnikud

keskenduda teenistusülesannete täitmisele. Näiteks on EIK 21.01.1999 lahendis 25716/94 asjas

Janowski v. Poola leidnud, et ka väljendid „lollpea“ ja „loll“ võivad kontekstis vähendada

avalikkuse usaldust ametkonna vastu ning ametnikke peab nende ametiülesannete täitmisel

kaitsma.

24. Kaebaja ei järginud üldtunnustatud viisakusreegleid ja kasutas kahemõttelist väljendit, kui

ütles valvurile, et „see on loll korraldus“ ja „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“. Isegi kui

mitte võtta väljendit kahemõttelisena, on see kahtlemata ebaviisakas ning igal juhul vastuolus

kodukorra p-s 1.13.1 sätestatuga. Sellisest kõnemaneerist väljendub negatiivne meelestatus

vanglaametnike suhtes ning suhtlemine selliseid väljendeid kasutades on ilmselgelt taunitav ega

ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas. Selline käitumine võib raskendada vanglas distsipliini

tagamist. Kaebaja on eksinud elementaarsete suhtlemisreeglite vastu ja on sellega rikkunud

kodukorra p-i 1.13.1. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning

võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Seega kehtib ebatsensuursete,

kahemõtteliste, ähvardava sisuga ja väärikust riivavate väljendite kasutamise keeld suhtlemisel

vanglaametnikuga mistahes olukorras.

25. Vaidlustatud käskkirja kohaselt rikkus kaebaja kasutades kahemõttelist väljendit „kas sa

oled pime, et sa niiviisi ei näe“ kodukorra p-s 1.13.1. sätestatud nõuet, mis kohustab

kinnipeetavat käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega

viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning mitte kasutama

üheski vestluses kahemõttelisi väljendeid. Kuna kaebaja pani rikkumise toime süüliselt, oli

vanglal õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Käskkirjast nähtuvalt on karistus kaalutletud ja

proportsionaalne.

26. Vastustaja on seisukohal, et kogutud on piisavalt tõendeid, neid on objektiivselt hinnatud,

arvestatud on kaebaja ütlustega ning puudub põhjus kahelda valvur S. Männiste ettekandes.

Seega on eeltooduga tõendatud ja fikseeritud distsipliinirikkumine, mille eest võis kaebuse

esitajat distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 13.06.2019 käskkiri nr 5-2/19/437 on antud kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja

sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

27. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus antud asjas on läbi viidud nõuetekohaselt

ja määratud karistused on kaalutletud. Käesoleval juhul ei esinenud sellised erandlikke

põhjuseid, mis õigustaksid kinnipeetava õigusvastast käitumist, mistõttu oli kaebuse esitaja

distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane.

28. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/125-2

tühistamise nõue on põhjendamatu. Vastustajale ei nähtu esitatud kaebusest, kuidas nimetatud

vaideotsusega on kaebaja õigusi rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega.

Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega

ning Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsus nr 5-15/19/125-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning sellel ei

esine tühise haldusakti tunnuseid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb jätta rahuldamata.

29. Kohtule nähtub, et vaidlusaluse käskkirja ning vaideotsuse koostamise ning

distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 4 kohaselt on

vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise

vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. VangS § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse

kandmisele kohaldatakse VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud

erisustega.

30. VangS § 100 lg 1 sätestab, et VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide

nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1)

noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3)

kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. VangS § 100 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse

valikul

võetakse

arvesse

eelvangistuse

põhjust

ja

eesmärki.

Kaebajale

määrati

distsiplinaarkaristuseks noomitus valvuriga suheldes kahemõtteliste väljendite kasutamise eest

ning lisatoitlustamise õiguse keelamine kolmeks nädalaks valvuri korraldustele allumatuse eest

(panna nimesilt nööriga kaela).

31. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Tallinna Vangla valvur andis 16.05.2019 toimunud loenduse ajal kaebajale korralduse nimesilt

nööriga kaela panna. Kui valvur nimetatud korraldust kordas, pani kaebaja nimesildi nööri T-

särgi kaelusesse ning jättis selle sinna rippuma. Tallinna Vangla kodukorra punktist 6.2 tuleneb,

et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud vanglaametniku kambrisse sisenemisel püsti tõusma

ja seisma korrektselt riietatuna kambri akna juures või vanglateenistuse ametniku korraldusel

mujal. Kinnipeetava voodi on korrastatud. Kinnipeetav peab loenduse ajal kandma

vanglariietust (v.a vahistatu) ja nimesilti.

Kaebaja on väljendanud seisukohta, et kuivõrd kodukorra punktist 6 ei tulene, kus nimesilt

täpselt asuma peab, ei olnud ta kohustatud nimesilti nööriga kaela riputama. Kohus selle

seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kodukorra punktist 4.10 tuleneb, et kinnipeetavale (v.a

etapikinnipeetav), kes Vanglasse saabub, väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on

kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla

väljastatud paelaga kaelas. Kinnipeetav on kohustatud nimesilti säilitama ka vanglasisese

ümberpaigutamise korral. Töötav kinnipeetav võib nimesilti kanda tööriietuse all toidu

valmistamise ja jagamise ajal ning muudel tööhõivega seotud tegevustel, kus nimesildi

sattumine pöörlevate mehhanismide jms vahele võiks põhjustada mehhanismi purunemist või

muud ohtu tööd teostavale kinnipeetavale. Vanglateenistuse nõudmisel peab kinnipeetav

nimesilti koheselt näitama.

Seega ei pea paika kaebaja väide, et nimesildi kandmise viisi ei ole kodukorras sätestatud.

Kohtule nähtub, et kaebaja on saanud tutvuda vangla kodukorraga, mistõttu pidi ta olema teadlik

sellest, kuidas loenduse ajal nimesilti kanda tuleb (vastus kaebusele, p 15, tl 39).

Kodukorra seletuskirjas on p 4.10 kohta selgitatud järgnev:

VangS § 46 lg 1 teise lause kohta erisätet ei ole ja seega kohaldub ka vahistatule nimesildi

kandmise kohustus. […] Nimesiltide kandmise peamine eesmärk on kinnipeetava

identifitseerimise vajadus. Vanglateenistuse ametnikul peab olema võimalik teha nimesildil

olevate andmete põhjal kiiresti kindlaks kinnipeetava isik. Seda on vaja, et tagada vangla üldine

julgeolek ja järelevalve kinnipeetavate üle. Näiteks on vaja kiiresti tuvastada kinnipeetava isik,

et talle meditsiinilist abi osutada. Sellisel juhul saab meditsiinitöötaja kinnipeetava nime teades

tema tervisliku seisundi (nt kroonilised haigused) kohta saada kiiresti lisainfot elektroonilisest

tervisekaardist. Kinnipeetava keeleoskust on vaja teada selleks, et aru saada, mis keeles temaga

suhelda. Näiteks kinnipeetavale antud korralduse mittetäitmise korral on vanglateenistuse

ametnikul võimalik anda korraldus kinnipeetava emakeeles, kui kinnipeetav nimesildi järgi eesti

keelt ei oska või ei oska piisavalt, et aru saada. Korralduste mittetäitmine raskendaks oluliselt

distsipliini tagamist vanglas, mis omakorda oleks vanglale julgeolekuohuks. […] Kui

kinnipeetav kannab nimesilti selliselt, et sellel märgitu ei ole nähtav, pole võimalik kiirelt ja

operatiivselt kinnipeetavat kindlaks teha.

Seega on nimesildi kandmise kohustuse eesmärgiks kinnipeetava kiire identifitseerimise

vajadus, et tagada vangla julgeolek. Seetõttu peab kinnipeetava nimesilt olema nähtav selliselt,

et sellele kantud informatsioon oleks vangla personalile kiiresti tuvastatav. Seetõttu ei saa

kinnipeetav tavaolukorras nimesilti kanda näiteks taskus, riiete all jne, vaid nimesildi korrektse

kandmise viisiks on kodukorra kohaselt nööriga kaela riputatult.

32. Kohus leiab, et kuivõrd nimesildi kandmise eesmärk on kinnipeetava kiire tuvastamine, ei

ole välistatud, et nimesildile kantud info oli tuvastatav ka viisil, kui nimesilt oli kaebajal küll

rinnal, kuid rippus nööriga T-särgi kaelusest välja. Kohus rõhutab, et see ei saa aga olla

õigustuseks valvuri korralduste järgimata jätmisel olukorras, kus kaebajale oli tema õigusi ja

kohustusi vahistatuna tutvustatud. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tuleneb, et

vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti

tunnustele. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole

kellelgi kohustust täita (vt RKHKo 3-3-1-44-12, p 17; 3- 3-1-103-06, p 14).

HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui:

1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan;

2) sellest ei selgu haldusakti adressaat;

3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan;

4) see kohustab toime panema õigusrikkumise;

5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul

objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Kuivõrd tegemist oli valvuri antud korraldusega, ei saanud kaebajal tekkida kahtlust haldusakti

andnud haldusorganis või valvuri pädevuses korraldusi anda. Vangla kodukorra punktidest 4.10

ning 6.2 tuleneb kinnipeetava kohustus kanda loenduse ajal nimesilti nööriga kaelas. Kuivõrd

valvur kordas korraldust nimesilt nööriga kaela asetada, mitu korda, ei saanud kaebajal tekkida

mitmeti mõistmist talle esitatud korralduse sisus. Seega ei esinenud valvuri korralduse andmise

hetkel ühtegi asjaolu, mis viitaks ilmselgelt korralduse tühisusele.

Seetõttu oli kaebaja tulenevalt VangS § 67 lg-st 1 kohustatud täitma valvuri korraldust panna

nimesilt nööriga kaela. Kaebaja eiras valvuri korraldust teadlikult, kuivõrd ka valvuri korralduse

korduva esitamise järgselt ei pannud kaebaja nimesilti korrektselt nööriga kaela, vaid pani nööri

selle asemel T-särgi kaelusesse. Tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et tal ei olnud

tervislikel põhjustel võimalik nimesilti nööriga kaela riputada (tl 44).

33. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse

ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja

kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Kui hiljem kohases

menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud

seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole

rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Üksnes kinnipeetava teistsugune

arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei

anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks

oluliselt distsipliini tagamist vanglas (RKHKo nr 3-3-2-2-15, p 18; RKHKo nr 3-3-1-103- 06,

p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelnevast järeldub, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67

lg-st 1 tulenevat kohustust alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

34. Vangla on distsiplinaarkaristuse määramisel allumatuse eest põhjendanud karistuse valikut.

Vangla

on

13.06.2019

käskkirjas

kaalunud

distsiplinaarkaristuse

valikut

ning

proportsionaalsust ning leidnud, et allumatus on raske rikkumine. Kaebaja ei allunud lõpuni

valvuri korraldusele. Kohtule nähtub, et vastustaja on arvesse võtnud ka asjaolu, et kaebajat ei

ole mõjutanud varasem distsiplinaarkaristusena määratud noomitus, mistõttu ei pidanud

vastustaja seda piisavaks meetmeks. Samas arvestas vastustaja kergendava asjaoluna seda, et

allumatusele ei järgnenud tuntavaid tagajärgi ning varasemalt ei ole kaebajat allumatuse eest

karistatud. Seega leidis vastustaja, et kartserikaristus oleks liialt ebaproportsionaalne ning

lisatoitlustamise keelamine kolmeks nädalaks on sobivam vahend. Kohtule nähtub eeltoodud

kaalutlustest, et vastustaja on arvestanud kaalumisel kohaseid asjaolusid ning hinnanud

karistusmeetme proportsionaalsust arvestades rikkumise olemust ja raskust. Kohus nõustub, et

vangla julgeoleku seisukohast on oluline tagada distsipliin ning teenistujate seaduslikele

korraldusetele allumine. Olukorras, kus puudus silmnähtav põhjus korraldusele mitte

allumiseks, kujutab allumatus endast tõsist rikkumist. Seega ei nähtu kohtule, et kaebajale

määratud distsiplinaarkaristus VangS § 67 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumise eest oleks

ebaproportsionaalne ning et vastustaja oleks karistuse määramisel kaalutlusõigust

kuritarvitanud.

35. Vangla 13.06.2019 käskkirjas on teise distsiplinaarrikkumisena kaebajale ette heidetud

kodukorra p 1.13.1. rikkumist, mille eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena noomitus.

Vastava kodukorra sätte kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega,

vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki

üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate

ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega

muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning

väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

Vastustaja sõnul kasutas kaebaja valvuri S. Männistega suheldes kahemõttelisi väljendeid „see

on loll korraldus“ ning „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“.

Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on VangSi § 6 lg 1 järgi vangistuse eesmärk

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskuulekas

käitumine tähendab ka seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme, nt

kasutab vestluses teievormi ja tervitab püsti seistes. Žargooni kasutamine väljendab ilmset

lugupidamatust nii kinnipeetava enda kui ka teiste vanglas viibivate isikute vastu. Tervitamine

püsti seistes on üldlevinud viisakusvorm ning viisakal käitumisel tervikuna on kinnipeetavate

käitumisele üldpreventiivne mõju pärast vanglast vabanemist. Väärikuse alandamise keeld

tuleneb põhiseaduse §-st 17 ning vangla peab tagama vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud

õigused.

36. Kohus nõustub vastustajaga selles, et lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab

nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Kui

vanglaametnikel ei ole kuidagi võimalik kinnipeetavaid distsiplineerida ning vanglaametniku

autoriteetsust tagada, on see võimalikuks ohuks nii vanglaametnikele endile kui ka teistele

kinnipeetavatele. Vangistuse olemus ja eesmärk on suunatud sellele, et mõjutada kinnipeetavaid

üksteisest lugupidavale käitumisele ja suhtlemisele. Nii vangistuse tingimustes kui tavaelu

situatsioonides tuleb isikul arvestada suhtluse konteksti ning suhtluspartnerit ning sellele

vastavalt valida suhtlemise viis. Vanglaametnikega suhtlemisel ei saa kinnipeetav lähtuda

nendest suhtlusstandarditest, mida praktiseeritakse enda sõprade või lähedaste ringis. Kohus

sedastab, et kaebaja kasutatud väljendid on kahtlemata negatiivse alatooniga, seavad kahtluse

alla valvuri autoriteedi korralduste andmisel ning viitavad oma sõnakasutuses valvuri

ebakompetentsusele teenistusülesannete täitmisel. Kohtu hinnangul ei ole tegemist

sõnakasutusega, mida vanglaametnik peaks taluma kui „kriitilist käsitlust“. Kohus nendib, et

kinnipeetavatega töötavad vanglaametnikud peavad regulaarselt kokku puutuma nende suunal

esitatud ebaviisakuste ning rahulolematust väljendavate sõnakasutustega, kuid see ei tähenda,

et selline suhtlusviis vanglaametnike suunal oleks aktsepteeritav. Kohus on eeltoodust

tulenevalt seisukohal, et kaebaja rikkus süüliselt vangla kodukorra p-st 1.13.1 tulenevat

kohustust, kasutades vanglaametniku S. Männiste kohta kahemõttelisi negatiivseid väljendeid.

37. Vangla möönab distsiplinaarkaristuse valikut kaaludes, et kaebaja rikkumine ei olnud raske

ning tuntavaid tagajärgi ei põhjustanud. Siiski oli tegu mitteaktsepteeritava käitumise ja

rikkumisega, mis õõnestab valvuri autoriteeti.

Ka kohtupraktikast tuleneb, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske

rikkumisena. Kinnipeetava ebaviisakas käitumine ei sea iseenesest ohtu vangla julgeolekut ega

takista vanglaametnike tööd sellisel määral, et oleks alust kvalifitseerida sellist üleastumist

raske rikkumisena (vt RKHKo 3-3-1-3-15, p 25). Vangla karistas kaebajat noomitusega, mis on

VangS §-s 100 sätestatud karistustest leebeim. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab

negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset

eesmärki. Kohtu hinnangul on leebeima karistuse rakendamine süüteo toimepanemise

asjaolusid arvestades põhjendatud.

38. Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele,

materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt

menetlusnorme,

mis

tingiks

käskkirja

õigusvastasuse.

Kaebajat

on

teavitatud

distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi,

tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka

kasutanud.

39. Kokkuvõtvalt

leiab

kohus,

et

vangla

13.06.2019

käskkirjaga

määratud

distsiplinaarkaristused (noomitus ja lisatoitlustamise keelamine kolmeks nädalaks) on määratud

õiguspäraselt ning distsiplinaarkaristuse valikul on kaalutlusõigust teostatud nõuetekohaselt.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom