2-19-10923/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Villem Lapimaa ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht

14.05.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-10923

Kohtuasi

XX avaldus Traficante OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.09.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(võlausaldaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Martin Männik

Puudutatud isik (võlgnik) Traficante OÜ (registrikood

12652431), seaduslik esindaja PL

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.09.2019 määrus ja saata asi maakohtule

menetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Võtta vastu määruskaebemenetluses XX ja Traficante OÜ esitatud tõendid.

Selgitus

Määruse peale ei saa pankrotiseaduse § 5 lg-te 1 ja 2 ning § 15 lg 5 järgi määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja, võlgnik) esitas 22.07.2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus nimetada

Traficante OÜ-le (puudutatud isik, võlgnik) ajutine haldur, määrata kohtuistungi aeg

võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamiseks, rahuldada pankrotiavaldus ning kuulutada välja

võlgniku pankrot.

2-19-10923

Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 23.04.2015 kinnisasja mõttelise osa

müügilepingu (leping). Võlausaldaja ja võlgnik leppisid lepingus kokku, et sõlmivad

asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks hiljemalt 20.04.2018, tingimusel, et võlausaldaja on

tasunud ostuhinna 30 000 eurot. Võlgnik ei andnud 20.04.2018 võlausaldajale kinnisasja

omandit üle. Alates 16.10.2018 oli see Rae valla omandis.

Võlausaldaja andis 31.01.2019 võlgnikule täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning omandi

üleandmiseks. Võlausaldaja luges ennast võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 5 järgi lepingust

taganenuks, kui võlgnik ei täida kohustust täiendava tähtaja jooksul ega anna võlausaldajale üle

kinnisasja omandit. Võlgnik ei täitnud kohustust.

Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue 324 500 eurot. Võlausaldaja taganes lepingust. Pärast

taganemist tuleb võlgnikul lepingu p 5.4 järgi tagastada üleantud raha ning maksta leppetrahvi

lepingu eseme turuväärtuse ulatuses taganemise hetkel. Võlausaldaja andis võlgnikule lepingu

p 2.2. kohaselt üle 20 000 eurot. Võlgnik kinnitas selle kättesaamist. Taganemise hetkel oli

lepingu eseme turuväärtus vastavalt eksperthinnangule 304 500 eurot. Seega on võlausaldajal

võlgniku vastu nõue 324 500 eurot.

Võlgnik on maksejõuetu, sest võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ning see

suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorras tulenevalt ajutine.

Võlgnik ei ole täitnud võlausaldaja nõuet. Võlausaldaja esitas võlgnikule 17.04.2019

pankrotihoiatuse, milles palus tasuda võlg 324 500 eurot hiljemalt 02.05.2019. Võlgnik sai

pankrotihoiatuse kätte, kuid ei tasunud võlga. Seega on täidetud pankrotiseaduse (PankrS) § 10

lg 2 p 1 eeldused.

Võlgniku maksejõuetus nähtub ka sellest, et võlgnik on võõrandanud kõik temale kuulunud

kinnisasjad. Võlgniku omandis oli kokku 14 kinnisasja. Samuti ei olnud võlgnikul Maksu- ja

Tolliameti andmete kohaselt 2019. a teises kvartalis käivet.

2. Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud

võlausaldaja kanda.

Võlausaldaja nõue on põhistamata ja ebaselge. Poolte vahel ei olnud kehtivat lepingut. Leping

on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 alusel tühine, sest see on näilik. Samuti on

leping heade kommetega vastuolus ning seega tühine TsÜS § 86 lg 1 kohaselt. Kui leping ei

ole tühine, siis seda saaks tühistada TsÜS §-de 92 või 94 alusel, sest võlgnik sõlmis selle

eksimuses või pettuse tagajärjel.

Võlausaldaja ei saa VÕS § 101 lg 3 järgi lepingust taganeda, sest võlausaldaja ise tingis

rikkumise. Võlausaldaja ei finantseerinud arendustegevust. Võlausaldaja pidi lepingu p 2.1

kohaselt tasuma 30 000 eurot. Võlausaldaja ei tasunud lepingu p-s 2.2 sätestatud 20 000 eurot

ega p-s 2.3 ettenähtud ülejäänud ostuhinda (10 000 eurot). Seega ei jäänud asjaõigusleping

sõlmimata võlgniku süül.

Võlausaldaja ja võlgnik leppisid lepingus kokku õigustlõpetavas tähtpäevas 20.04.2018. Poolte

tahe oli, et pärast selle tähtpäeva möödumist ei ole lepingul enam tähendust ega õigusjõudu.

2-19-10923

Võlausaldaja leppetrahvi nõue on vastuoluline, sest võlausaldaja taganes lepingust. Ainuüksi

leppetrahvi nõude ulatus, mis on seotud müügieseme turuväärtusega, on vaidlustatav.

Leppetrahvi nõude eeldused ei ole täidetud.

Võlausaldaja ei põhistanud võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja ei tõendanud, et võlgnik sai

pankrotihoiatuse kätte.

Esimese astme kohtu määrus

3. Harju Maakohus jättis avalduse ajutise halduri nimetamiseks ja pankrot väljakuulutamiseks

rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnikul ei olnud hüvitatavaid

menetluskulusid.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tõendanud võlausaldaja enda nõuet piisavalt ning

võlgnik vaidles sellele põhjendatult vastu, mistõttu tuleb vaidlus nõude üle lahendada

väljaspool pankrotimenetlust.

PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri

nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle

tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Poolte vaheliste õigussuhete hindamiseks

vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, mida on võimalik

hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt

võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike

asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei

ole võimalik kohtul anda hinnangut võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Hagimenetluses

tuleb lahendada küsimused, kas tehing on näilik või sõlmitud pettuse teel, kas taganemise

sisulised ja formaalsed eeldused on täidetud, kasutades sealse menetluse tõendite esitamise ja

hindamise võimalusi. Ebaõige on võlausaldaja seisukoht, et poolte vahel ei ole vaidlust selles,

kas võlausaldaja on lepingust taganenud võlgniku olulise rikkumise tõttu ning kas võlgnik

kohustub seetõttu tagastama lepingu alusel üle antud raha ja maksma leppetrahvi. Võlgnik

märkis, et võlausaldaja ei teavitanud võlgnikku väidetava leppetrahvi nõudest VÕS § 159 lg 2

kohaselt mõistliku aja jooksul pärast rikkumisest teadasaamist.

Võlausaldaja ei põhistanud pankrotiavaldust. Võlausaldaja väidetest ei saa järeldada võlgniku

maksejõuetust.

PankrS § 15 lg 3 p 4 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole

pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Väite põhistamine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 235 kohaselt kohtule väite põhistamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab

kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki

seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või

mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue 324 500 eurot. Üksnes võla

olemasolu ei kinnita püsivat maksejõuetust. Samuti ei kinnita seda võlausaldaja väide, et

2-19-10923

võlgnikul ei ole majandustegevust. Võlgnik ei kinnitanud ka pankrotihoiatuse kättesaamist.

Võlausaldaja ei tõendanud pankrotihoiatuse kättetoimetamist. Kohtu korraldaval istungil

27.08.2019 selgitas võlausaldaja esindaja, et pankrotihoiatus tuleb kättetoimetatuks lugeda, kui

tähtsaadetis on tagastatud hoiutähtaja möödumisega. Kohtu hinnangul ei nähtu võlausaldaja

poolt esitatud tähtsaadetise teatest, kuhu ja kellele see on edastatud. Seega ei ole võlausaldaja

piisavalt põhistanud võlgniku püsivat maksejõuetust ega ajutise halduri nimetamiseks vajalikke

eeldusi.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus,

alternatiivselt nimetada ajutine haldur ja määrata kohtuistungi aeg pankrotiavalduse

läbivaatamiseks, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule, et nimetada ajutine haldur ja

määrata kohtuistungi aeg pankrotiavalduse läbivaatamiseks. Võlausaldaja palus rahuldada

pankrotiavalduse ning kuulutada välja võlgniku pankrot ja jätta menetluskulud võlgniku kanda.

Võlausaldaja jäi enda maakohtule esitatud seisukohtade juurde. Lisaks sellele märkis

võlausaldaja, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul ei olnud 2019. a esimeses ja teises

kvartalis käivet.

5. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata. Võlgnik palus menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas Tallinna Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi tühistada ning

asi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks.

8. Maakohus jättis ebaõigesti ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel nimetamata

põhjendusel, et võlausaldaja nõue ei ole piisavalt tõendatud ning võlausaldaja ei ole võlgniku

maksejõuetust põhistanud.

9. Võlausaldaja nõue on vähemalt osaliselt piisavalt tõendatud ning võlgnik ei ole sellele

põhjendatult vastu vaielnud.

Võlausaldaja nõuab võlgnikult 20 000 euro tagastamist. Lepingu p 2.2 kohaselt kinnitas

võlgnik, et ostuhinnast 20 000 eurot on võlgnikule tasutud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et lepingu

ese on alates 16.10.2018 kolmanda isiku (Rae valla) omandis. Praegusel juhul ei oma 20 000

euro nõude olemasoluks niivõrd tähendust see, kes konkreetselt lepingust ning millisel hetkel

on taganenud. Välistatud ei ole, et võlausaldaja on lepingust kehtivalt taganenud. Toimiku

materjalidest nähtub, et võlausaldaja andis võlgnikule ka täiendava tähtaja ning esitas

taganemisavalduse. Võlausaldajal sai olla alus lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 1 ning lg

2 p-de 1 ja 5 järgi. Kui võlausaldaja ei maksnud ostuhinda õige ajal täielikult ära, võis lepingust

VÕS § 116 lg 1 ning TsÜS § 68 lg 3 järgi konkludentselt taganeda ka võlgnik, kui ta sõlmis

kolmanda isikuga võõrandamislepingu ja andis lepingu eseme omandi üle. Igal juhul on lepingu

2-19-10923

lõpetamine taganemisega VÕS § 116 järgi võimalik, sest lepingu eseme omand on kolmandale

isikule üle antud, mistõttu ei saa enam lepingut täita. Pärast taganemist tuleb VÕS § 189 lg 1

kohaselt tagastada lepingu alusel saadu, s.o võlgnikul tuleb tagastada võlausaldajale 20 000

eurot.

Kui eeldada, et poolte vahel sõlmitud leping on kehtetu, tuleb võlgnikul VÕS § 1028 lg 1 ning

§ 1032 järgi tagastada alusetult saadu (20 000 eurot). Eelnevat arvestades tuleb võlgnikul igal

juhul tagastada võlausaldajale 20 000 eurot.

10. Ringkonnakohtu arvates on piisavalt tõendatud, et võlausaldaja andis võlgnikule üle 20

000 eurot. Võlgnik kinnitas raha saamist notariaalselt tõestatud lepingu allkirjastamisega.

Üksnes võlgniku väide, et ta raha siiski ei saanud, ei ole notariaalselt tõestatud kinnitust

arvestades piisav.

11. Võlausaldaja nõue ei ole piisavalt tõendatud osas, milles võlausaldaja nõuab leppetrahvi

304 500 eurot. Selles osas tuleb vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust

PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi. Leppetrahvi nõude olemasolu ning selle ulatuse kindlakstegemine

nõuab praegusel juhul asjaolude tuvastamist ja tõenditele hinnangute andmist mahus, mis

väljub pankrotimenetluse raamest (vt ka Riigikohtu 06.03.2002 otsus asjas nr 3-2-1-17-02, p

10).

Võlausaldaja nõuab lepingu rikkumisest tulenevat leppetrahvi lepingu p 5.4 järgi. Praegusel

juhul ei ole piisavalt selge, kas leppetrahvi nõude aluseks olevad eeldused on täidetud.

Leppetrahvi nõude eelduseks VÕS § 158 lg 1 järgi on mh kohustuse rikkumine. Välistatud ei

ole, et võlausaldaja enda tegevus tingis selle, et võlgnik ei andnud lepingu eseme omandit

võlausaldajale üle. Võlausaldaja ei ole väitnud, et ta maksis täielikult ostuhinna 30 000 eurot.

Võlausaldaja on üksnes nentinud, et tal oli selline kohustus lepingu p 2.3 kohaselt (tl 61). Seda

arvestades võis võlausaldaja enda tegevus olla aluseks lepingu rikkumisele, kui ta ei maksnud

ostuhinda täielikult.

Isegi kui võlausaldajal oleks õigus leppetrahvi nõuda, tuleks leppetrahvi nõude ulatus välja

selgitada kohtumenetluses. Leppetrahvi nõude ulatus oli lepingu p 5.4 kohaselt sõltuvuses

lepingu eseme väärtusest taganemise hetkel. Lepingu eseme väärtus konkreetsel ajahetkel on

vaieldav asjaolu, mis tuleks tuvastada kohtumenetluses tõendite hindamisega.

12. Maakohus ei hinnanud piisavalt võlgniku maksejõuetust ning lähtus osaliselt

ebaõigetest eeldustest. Ringkonnakohus selgitab, et PankrS § 15 lg 1 alusel ajutise halduri

määramiseks ei pea võlausaldaja tõendama võlgniku maksejõuetust, vaid seda põhistama ja

tegema usutavaks, et võlgnik võib olla maksejõuetu.

13. Maakohus lähtus ebaõigesti sellest, et võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud või

selle kättesaamist kinnitanud. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte hiljemalt 15.08.2019, kui

võlgnik kinnitas, et ta sai võlausaldaja avalduse koos lisadega (sh pankrotihoiatus) kätte (tl 38).

Võlgnik ei ole väitnud, et ta on võlausaldaja nõude täitnud. Seega on maksejõuetuse alus

PankrS § 10 lg 2 p 1 tähenduses tekkinud. Ringkonnakohus märgib, et PankrS § 10 lg 2 sätestab

2-19-10923

mitteammendava loetelu eeldustest, mille esinemine viitab võlgniku maksejõuetusele.

Välistatud ei ole, et mõni eeldus tekib pärast pankrotiavalduse esitamist.

14. Maakohus märkis ebaõigesti, et võlausaldaja on üksnes väitnud, et võlgnikul ei ole

majandustegevust. Võlausaldaja tugines avalduses sellele, et võlgnik on võõrandanud kõik

temale kuuluvad kinnisasjad ning Maksu- ja Tolliameti andmetel ei olnud võlgnikul 2019. a

teises kvartalis käivet. Võlausaldaja esitas kinnistusraamatu väljavõtte, millest nähtub, et

võlgnikule kuulus varem mitu kinnisasja Viinamäe teel, kuid seisuga 18.07.2019 ei olnud

võlgnikul enam ühtegi kinnisasja. Avaliku andmebaasi (äriregistri) kohaselt esitas võlgnik

viimase majandusaasta aruande 2017. a kohta. Eelnevaid asjaolusid arvestades võib esineda

piisav alus ajutise halduri nimetamiseks PankrS § 15 järgi.

Määruskaebemenetluses esitatud võlausaldaja ning võlgniku esitatud väited ja tõendid ei ole

piisavad, et lõplikult kinnitada või välistada võlgniku maksejõuetust. Võlausaldaja esitas

määruskaebemenetluses Viinamäe tee 16 kinnistusraamatu väljavõtted, millest nähtub, et

kinnisasja omanikuks on Sestling Arendus OÜ, ning Sestling Arendus OÜ äriregistri väljavõtte.

Samuti esitas võlausaldaja koopia kaebusest kriminaalasja alustamata jätmise peale. Kumbki

tõend ei viita võlgniku maksejõuetusele. Asjaolu, et võlgnik võõrandas vara kolmandale isikule

(isegi kui see oli võlgniku juhatuse liikme tuttav), ei näita, et võlgnik on maksejõuetu. Samuti

ei näita seda võlausaldaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale, mille väidete

kohaselt soovis võlgnik võõrandada enda vara mitte võlausaldajale, vaid kolmandale isikule.

Võlgniku määruskaebemenetluses esitatud arved võivad seada kahtluse alla võlgniku

maksejõuetuse, kuid ei ole praeguste asjaolude juures piisavad, et välistada ajutise halduri

nimetamise. Võlgniku esitatud tõenditest nähtub, et võlgnik maksis 2019. a septembris esitatud

arved (23 eurot 20 senti ja 7200 eurot). Samas ei esitanud võlgnik maksekorraldust kõige

suurema arve (94 912 eurot 80 senti) maksmise kohta. Maksete tegemine ei anna iseenesest ka

piisavalt ülevaadet võlgniku vara ning kohustuste kohta, et välistada ajutise halduri nimetamise.

15. Maakohtul tuleb uuesti hinnata, kas võlgniku maksejõuetus on piisavalt põhistatud

PankrS § 15 lg 3 p 4 tähenduses.

Maakohtul tuleb sealjuures arvestada sellega, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka

siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Võlausaldaja väited võlgniku kohta võivad anda

alust ajutise halduri nimetamiseks. Võlgniku esitatud väited ja asjaolud ei ole piisavad, et lükata

ümber kahtlus, et võlgnik võib olla maksejõuetu, ning jätta ajutine halduri nimetamata.

Arvestada tuleks ka sellega, et eelkõige on võlgnikul kui juriidilisel isikul, kes on

raamatupidamiskohustuslane, vajalik informatsioon enda vara ja kohustuste kohta. PankrS § 3

lg 3 järgi peab maakohus ka vajadusel ise võtma tarvitusele abinõusid, sh koguma tõendeid, et

selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust.

16. Asja lahendamist ei mõjuta võlgniku hinnang võlausaldaja usaldusväärsusele ega

võlausaldaja viibimiskoht (tl 41-42, 79-80).

2-19-10923

17. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel vastu määruskaebemenetluses võlgniku

ja võlausaldaja esitatud täiendavad tõendid.

18. Kohtunik Liis Arraku ajutise töövõimetuse tõttu asendab teda Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p 17 alusel kohtunik Villem Lapimaa.

(digitaalselt allkirjastatud)