1-17-7802/146 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

8. mai 2020

Kriminaalasja number

1-17-7802

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Erkki Hirsnik

Kriminaalasi

G.P süüdistuses KarS § 197 lg 1 ja § 123 lg 1

järgi üldmenetluses

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Tõlk

Alla Lašmanova

Kohtuistungi toimumise aeg

27. veebruar 2020, Tartu

Kohtuistungil osalesid

süüdistatav G.P, tema kaitsjad vandeadvokaat

Aivar Pilv ja vandeadvokaadi abi Aleksandr Tsemin,

vanemprokurör Anneli Pärt

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 14. märtsi 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

vanemprokurör Anneli Pärt

Prokurör

vanemprokurör Anneli Pärt

Süüdistatav

G.P , isikukood: XXX, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata

Kaitsjad

vandeadvokaat Aivar Pilv, vandeadvokaadi abi Aleksandr

Tsemin

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. märtsi 2019 otsus osas, millega G.P

mõisteti süüdistuses KarS § 197 lg 1 järgi õigeks, jäeti läbi vaatamata kannatanute

tsiviilhagid ning menetluskulude osas.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

2.1. Mõista G.P süüdi KarS § 119 lg 2 järgi ja karistada 1

(üks) aasta 6

(kuus) kuu vangistusega.

2.2. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta G.P-le mõistetud vangistus

täielikult täitmisele pööramata, kui G.P ei pane 3

aasta

(kolm)

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 78 lg 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtulahendi kuulutamisest.

2.3. Välja mõista G.P-lt VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel

mittevaralise kahju hüvitisena 10 000

eurot ja VÕS § 130, § 1043,

(kümme tuhat)

§ 1045 lg 1 p 2 alusel varalise kahju hüvitisena 411 (nelisada üksteist) eurot 29 senti

I.B. i kasuks

.

(XXXXXXXXXXX, Swedbank)

Välja mõista G.P-lt VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel

mittevaralise kahju hüvitisena 5000

eurot S.J. i kasuks.

(viis tuhat)

Välja mõista G.P-lt VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel

mittevaralise kahju hüvitisena 5000

eurot I.Z. i kasuks.

(viis tuhat)

G.P-lt välja mõistetud tsiviilhagide hüvitamisega viivitamisel tuleb

tsiviilhagide summadelt tasuda viivitusintressi VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud

suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

2.4. Välja mõista G.P-lt sundraha 876

(kaheksasada seitsekümmend

kuus) eurot ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud kokku summas 1370

(üks tuhat kolmsada seitsekümmend) eurot 10 senti.

2.5. Maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasud seoses valitud kaitsjatega – jurist

Silvi Erro osutatud õigusabi summas 5500 eurot ja vandeadvokaat Jaak Siimu

osutatud õigusabi summas 43 446,20 eurot – jäävad süüdistatav G.P

enda kanda.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 14. märtsi 2019 otsus muutmata.

4. Apellatsioon rahuldada.

5. Välja

mõista

Eesti

Vabariigilt

süüdistatav

G.P

kasuks

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks 5203 (viis tuhat

kakssada kolm) eurot 34 senti.

Süüdistatava G.P-l tasuda väljamõistetud maakohtu menetluse kulud ja sundraha

otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS

1. KarS § 197 lg 1

G.P-le esitati süüdistus

järgi selles, et tema, olles Ida-

Virumaal Vaivara vallas ehitatava Auvere elektrijaama välise tuhaärastuse jaoskonna

projektijuht ja seejuures Auvere elektrijaama ehitamise tellija Eesti Energia Narva

Elektrijaamad AS (edaspidi NEJ) esindaja, s.o olles isik, kelle kaudu kooskõlas NEJ ja Eesti

Energia Tehnoloogia Tööstus AS (edaspidi EET) ehitust lõpetava ühisprogrammi (edaspidi

„katsetuste programm“) punktiga 2.7 toimus Auvere elektrijaama välise tuhaärastuse süsteemi

firmade Alstom ja Claudius&Peters paigaldatud seadmete 2. etapi käivitus-seadistustööde

üldine koordineerimine, rikkus TTOS § 4 lg-te 2, 3 4²; samuti Eesti Vabariigi Valitsuse

30.04.2009 määruse nr 74 Tervise ja tööohutuse nõuded § 3 lg 1 ja § 6 lg 3 p 1 ning Eesti

Energia Narva lend- ja jääktuha ladustamise juhendi punktide 2.3.3 ja 2.3.5 sätteid (välja toodud

täpsemalt süüdistusaktis).

G.P ajavahemikul alates 18.12.2014 kuni 06.01.2015, tegutsedes kuritegeliku

enesekindlusega, kategooriliselt lükanud tagasi Claudius&Peters ja EET esindajate

põhjendused peatada käivitus-seadistustööd välise tuhaärastuse jaoskonnas allpool põhjatuha

punkrit kuni nende poolt käivitus-seadistustööde läbiviimise käigus tekkinud tehniliste

küsimuste lahendamiseni koos tuhatootja ja samuti veel NEJ bilanssi üleandmata sisemise

tuhaärastuse seadmete, mille hulka kuulub ka firma Alstom punker, omanikega, kui

koordinaator ei teavitanud Alstomi nende seadmete peatamisest ja vajadusest peatada põhjatuha

etteanne punkrisse, ei lahendanud tootmisprotsessi koordineerimise ja tuha ärastamisega seotud

küsimusi töövõtjate Alstom ja EET vahel, kes töötasid teineteistest sõltumatult ehitatava

elektrijaama erinevates piirkondades, nõudis järjekindlalt Alstomi seadmete katsetuste

jätkamist punkrisse tuha etteandega, sel moel lõi arvestamatu olukorra tuhapunkri ületäitumise

ja tuha osalise tsementeerumise tõttu punkri allosas, kasutades ära töötajate alluvuse ebaselget

süsteemi märkimisväärse koguse alltöövõtjate ja tööjõu rendi tõttu, samuti alluvate juhtkonnast

sõltuvust, ületades oma võimupiire ja ametijuhendiga sätestatud pädevust, EET poolt katsetuste

juhi puudumisel, kes ainsana vastavalt katsetuste programmi punktile 2.6 omab õigust anda

korraldusi ja juhtida käivitus-seadistustöid, võtnud endale omaniku ja veel NEJ bilansi andmata

ja üleandmata seadmete käivitus-seadistustööde juhi funktsioonid, ebaseaduslikult andis

korraldused mitte ainult käivitus-seadistustöödeks, vaid ka nende seadmete remondiks ja

punkris tuhaärastuse süsteemi seiskumise põhjuste kõrvaldamiseks, juhtis nende tööde

läbiviimist, võttis ise vahetult neist töödest osa, seejuures ei kindlustanud töötajate ohutust, mis

oli vastuolus tema enda poolt kooskõlastatud katsetuste programmi punktidega 3.1.1.1., 3.1.1.2,

3.1.2., 3.1.11., 3.3.9. (täpsemalt süüdistusaktis).

Samuti rikkus G.P sellise tegevusega enda ametijuhendi punkti 5.1., mille kohaselt

piirdus tema pädevus kvaliteedijuhtimisel vigade kõrvaldamiseks korrigeerivate tegevuste

soovitamast ja rakendamist; punkti 12.5., millest tulenevalt oli tema ülesandeks projekti raames

ressursside juhtimisel juhtida töid, pöörates erilist tähelepanu värskelt kaasatud personali

tootlikkusele; samuti punkti 25.2., millest tulenevalt oli G.P kohustuseks teha

kindlaks tervise, turvalisuse, ohutuse ja keskkonnaga seotud riskid, nõuded ja olemasolevad

vastutused.

Nii 06.01.2015 kell 10.00 on G.P jätnud lahendamata tehnilised ja

organisatsioonilised küsimused EET, Alstom AS ja Claudius&Peters esindajatega

(Claudius&Peters esindajad olid lahkunud Eestist ja keelanud käivitus-seadistustööde

jätkamise, kuni tehniliste probleemide lahendamiseni, millest G.P oli kirjalikult

teavitatud), taas omavoliliselt, mõistes tuha väljapaiskumise ohtu punkrihoones, omal algatusel,

teades, et objektil puuduvad inimesed, kel on õigus juhtida käivitus-seadistustöid ja

remonditöid, samuti kontrollida neid töid, jõudnud ehitatavasse Auvere elektrijaama, sisenes

bagerpumplasse, kus sel momendil viibisid dubleerimisele lubatud isikud (stažeerimine EET

insener-tehnilise koosseisu tehniliste esindajate kontrolli all), kuid kel ei olnud õigust

iseseisvalt töötada: motorist – operaator A.M. ja lukksepp S.T. NEJ-st ja koolitatav lukksepp

EET-st V.B. . G.P , kasutades oma ametiseisundist tulenevat autoriteeti, andis

korralduse lukkseppadele S.T. ile ja V.B. ile minna temaga koos põhjatuha punkrihoonesse, et

välja selgitada probleemid, mis on seotud Claudius&Peters seadmete normaalse töövõimega ja

teostada nende seadmete remont, seejuures teades, et EET poolt käivitus-seadistustööde eest

vastutav P.P. lahkus sel päeval töölt, ootamata ära teist vastutavat isikut P.P. lu asemele,

ignoreerides EET projektijuhi A.R. u nõudmisi peatada käivitus-seadistustööd

Claudius&Peters spetsialistide Saksamaalt naasmiseni ja tema soovitusi vedada tuhk välja

veotranspordiga, omavoliliselt, olles põhjatuha punkrihoones, hakkas tegelema seadmete

remonditööde korraldamisega. Teatud aja jooksul alates kella 10.00 kuni kella 13.45

G.P andis erinevaid korraldusi V.B. ile ja S.T. ile tuhaärastussüsteemi seiskumise

põhjuste otsingul ja nende kõrvaldamisel, mis olid seotud tuha liikumisega, samuti telefonitsi

andis korraldusi motorist A.M. ile käivitada seadmed puldist, mis asub bagerpumplas, seejuures

G.P , teades, et hoones viibivad käivitus-seadistustööde ning remonttöödega mitte

seotud EET keevitajad S.J. ja S.G. , ei eemaldanud nimetatud töötajaid põhjatuha

punkrihoonest, jätkas remonditööde läbiviimist ja seadmete käivitamist. Kella 13.45 paiku,

olles punkrihoone kolmandal kõrgusel, tekkinud tuhaummistuse ja selle kõrvaldamise otsingul

G.P andis korralduse lukksepp S.T. ile avada punkrist tuha edasi pneumorenni

etteande liini sulgevast mehaanilisest siibrist allpool asuva tehnoloogilise vaatlusluugi kaas, st

G.P andis S.T. ile korralduse sulgeda siiber, omamata selleks õigust, kuna siibritega

manipuleerimine võis toimuda eranditult Alstomi spetsialistide poolt, keda isegi ei teavitatud

läbiviidavatest töödest. Veendumata selles, kas S.T. sulges siibri täielikult, kuna S.T. oli

teatanud G.P-le, et siibrit lõpuni sulgeda ei õnnestu, ignoreeris S.T. i teadet ja jätkas

korralduste andmist S.T. ile nimetatud luugi kaane mahavõtmiseks, teades, et punker nende

kohal on 99% ulatuses tuhaga täidetud. S.T. , kel ei olnud piisavalt tehnilisi teadmisi, täitis

G.P ebaseadusliku korralduse ja võttis luugi kaane maha. G.P , kes sel

momendil oli jaoskonnas ainsaks juhtlüli esindajaks, eirates elementaarseid tööohutuse

nõudeid, sel moel tekitades ohu, et S.T. i poolt avatud luugi kaudu võib tuhk välja paiskuda,

hakkas vaatama kaasavõetud taskulambi abil pneumorenni sisemisi seinu, kuhu tuhk oli kinni

jäänud. Mõistes ja teadvustades, et pneumorennis on märkimisväärne kogus tuhka, ikkagi ei

võtnud midagi ette evakueerimaks punkrihoonesse jäänud töötajaid, vaid vastupidi, jätkas

otsingut, et kõrvaldada tuha läbimatuse põhjus. G.P saatis S.T. i bagerpumplasse

kotte tooma, et võtta tuhaproov, aga ise, pannud luugi kaane kohale tagasi, hoides seda käega

kinni, püüdis seda kinnitada, mõistes, et võib toimuda tuha väljapaiskumine, kuna tuhka hakkas

väikestes kogustes nimetatud luugist välja pudenema, mis ei lasknud luugi kaant kinnitada

kinnituselementidega. Seoses sellega G.P andis korralduse tema kõrval olnud

lukksepp V.B. ile osutada abi luugi kaane kinnihoidmisel. V.B. , nõustunud G.P

korraldusega, hoidis mõnda aega luugi kaant, püüdes seda uuesti kinni keerata, kuni G.P

saatis ta hoone alumisele korrusele vastu võtma G.P korraldusel

remonditööde läbiviimiseks V.B. i poolt telefonitsi kohale kutsutud EET lukkseppi I.Z. it ja

I.B. i, kellel puudus õigus sellelaadsete tööde tegemiseks. Pärast seda, kui V.B. oli luugi juurest

lahkunud, läbi selle avatud tehnoloogilise vaatlusluugi toimus punkris oleva tuha

väljapaiskumine, tuhk täitis lühikese aja jooksul kogu põhjatuha punkrihoone ja ohustas hoones

viibinud töötajate elu ja tervist.

G.P korraldusel avatud tehnoloogilise luugi kaudu tuha väljapaiskumise tagajärjel

ei pääsenud hoonesse jäänud töötajad välja ega saanud ennast päästa kõrvalise abita ning üksnes

tänu sidusfirmade töötajate abile õnnestus päästa lukksepad I.Z. , I.B. ja V.B. , S.G. ja S.J. .

Juhtunud tööõnnetuse tagajärjel oli I.Z. ile, I.B. ile ja V.B. ile tekitatud äge kopsupuudulikkus,

mis tekkis võõrkeha (põlevkivituhk) sattumisest hingamisteedesse, hingamisteede põletus,

kopsupõletik, hingamisteede söövitus, silma sarv- ja limaskesta söövitus ehk rasked

tervisekahjustused. Samuti S.J. ja S.G. said eelkirjeldatud tööõnnetuse tagajärjel

tervisekahjustusi, mis põhjustasid astma ehk samuti raske tervisekahjustuse.

Samuti süüdistati G.P KarS § 123 lg 1 järgi, kuid sellest süüdistusest prokurör

maakohtu istungil loobus, maakohus mõistis süüdistatava õigeks ning apellatsioonimenetluses

seda ei vaidlustatud.

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE APELLEERITAVA OSA SISU

2. Viru Maakohtu 14.03.2019 otsusega mõisteti G.P õigeks KarS § 197 lg 1 järgi

ning seoses prokuröri süüdistusest loobumisega mõisteti G.P õigeks ka süüdistuses

KarS § 123 lg 1 järgi.

KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti kannatanute S.J. i ja I.Z. i tsiviilhagid mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 5000 eurot ning I.B. i tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes summas 10000 eurot ning varalise kahju hüvitamise nõudes summas 411,29 eurot läbi

vaatamata.

Edasine käsitlus puudutab üksnes süüdistust KarS § 197 lg 1 järgi.

3. Maakohus leidis, et G.P tuleb süüdistuses KarS § 197 lg järgi õigeks mõista, kuna

süü ei ole tõendamist leidnud ning maakohtu hinnangul ei ole G.P etteheidetavas

kuriteos subjekt.

3.1. Objektiivsed tunnused seisnevad töötervishoiu- või tööohutusnõuete sellises rikkumises,

mille tagajärjel tekitati inimesele raske tervisekahjustus (lg 1) või põhjustati inimese surm

(lg 2). Tervishoiu- või tööohutusnõuete eiramine võib seisneda kohustusliku käitumisviisi

järgmise eiramises või kehtestatud nõuete ebatäpses täitmises, s.o nii tegevuses kui ka

tegevusetuses. Töötervishoiu- või tööohutusnõuete eiramine on subsumeeritav üksnes juhul,

kui selle tagajärjel tekitati inimesele ettevaatamatusest raske tervisekahjustus või põhjustati

inimese surm. Kui töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkumine seisneb tegevusetuses, tuleb

põhjusliku seose olemasolu üle otsustamisel vastata küsimusele, kas süüdlase tegutsemise

korral oleks tagajärg jäänud saabumata. Koosseisupärase teo esinemine tegevusetusdelikti

puhul eeldab esimese tõendamisele kuuluva asjaoluna õnnetuse tekkemehhanismi selgitamist.

3.2. KarS § 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel on kohustus järgida või juhendada

töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ning kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu saabus

koosseisuline tagajärg. TTOS § 16 lg 2 näeb ette tööandja kohustuse määrata oma töötajate

hulgast töökeskkonnaspetsialist, kes täidab töötervishoiu- ja tööohutusalaseid ülesandeid.

TTOS § 13 lg 3 järgi ei vabasta töökeskkonnaspetsialisti nimetamine tööandjat vastutusest

töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas.

3.3. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab vaadeldav süüteokoosseis tahtlust kõigi selle

objektiivsete tunnuste hulka kuuluvate tegude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane

pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seevastu koosseisupärase tagajärje suhtes eeldab

käesolev süüteokoosseis ettevaatamatust.

4. Käesolevas asjas on põhiprobleem selles, kas G.P saab ja peab vastutama KarS

§ 197 lg 1 järgi 5 kannatanule raske tervisekahjustuse põhjustamise eest.

4.1. Süüdistuse aluseks olev säte on koosseisutüübilt blanketne ja materiaalne. Selle

sisustamiseks tuleb pöörduda töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) ja vastavat

valdkonda reguleeriva seaduse ning nende alusel kehtestatud õigusaktide poole.

TTOS § 4 lõige 2 määratleb, et tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida

tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu, ning TTOS § 12 lõige

1 sedastab, et tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud

olukorras. See tähendab, et töötajate tervis ja tervishoid on ühtemoodi oluline, olenemata

konkreetsest tööst või töötamise kohast.

TTOS-ist tulenevalt on tööandja see, kes kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida

tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Mingeid erisusi

rendipindade kasutamisel ei ole. Vastutajaks on tööandja, mitte hoone omanik või keegi

kolmas. Seetõttu tasub tööandjal oma ettevõtte tegevuseks pindade rentimisel mõelda, kuidas

tagada oma töötajatele nõuetekohased töötingimused.

TTOS § 16 sätestab, et töökeskkonnaspetsialist on töökeskkonna alal pädev insener või muu

töökeskkonnaõpetust saanud spetsialist ettevõttes, keda tööandja on volitanud täitma

töötervishoiu- ja tööohutusalaseid ülesandeid. Tööandja peab töökeskkonnaspetsialisti

määrama oma töötajate hulgast.

4.2. KarS § 197 lg 1 kuriteo subjekt on spetsiaalne – need on isikud, kelledele on nende

ametikohustustega või vahetult erikorraldusega pandud kohustus kindlustada töötervishoiu ja

tööohutusalaste eeskirjade täitmine kindlaksmääratud tööpiirkonnas. Kuna subjekt on

spetsiaalne, siis on selleks isikuks isik, kelle kohta on tehtud käskkiri temale kohustuste

seadmisest ohutusalaste eeskirjade täitmise kontrollimise ja vastavate töötingimuste

kindlustamise kohta või on need kohustused temale seatud töölepingu järgselt või

erikokkuleppel.

5. G.P töötas alates 26.06.2007 NEJ Arenduse teenistuse tehnilise arenduse osakonna

projektijuhi ametikohal. Ametikoha nimetuseks on projektijuht. Ametikoha eesmärgiks on

investeerimisprojektide ja uurimistööde juhtimine.

Ametijuhendi kohaselt oli tema ülesanneteks projektijuhtimise edukuse tagamine ja näitamine

(p 1); huvipoolte juhtimine (p 2); projekti nõuete ja eesmärkide juhtimine (p 3); riskide ja

võimaluste juhtimine (p 4); kvaliteedijuhtimine (p 5); projekti organisatsiooni loomine (p 6);

meeskonnatöö juhtimine (p 7); probleemide lahendamine (p 8); projekti struktuuride loomine

(p 9); mahu ja tulemite haldus (p 10); projekti faaside ja aju juhtimine (p 11); ressursside

juhtimine (p 12); kulu ja finantseerimise juhtimine (p 13); hangete ja lepingute juhtimine (p 14);

muudatuste juhtimine (p 15); kontroll ja aruandlus (p 16); info ja dokumentatsiooni haldamine

(p 17); kommunikatsiooni juhtimine (p 18); projekti käivitamine (p 19); projekti lõpetamine

(p 20); läbirääkimine (p 21); konflikti ja kriisi haldamine (p 22); usalduse loomine (p 23);

eetilisuse tagamine (p24); tervise, turvalisuse, ohutuse ja keskkonnahoiu tagamine (p 25),

nimelt identifitseerib kohaldatavad seadused ja regulatsioonid (p 25.1), teeb kindlaks tervise,

turvalisuse, ohutuse ja keskkonnaga seotud riskid, nõuded ja olemasolevad vastutused (p 25.2),

hindab tegelikku olukorda (p 25.3), arendab välja plaanid ja protsessid tervise, turvalisuse,

ohutuse ja keskkonna kaitseks (p 25.4), jälgib ja kontrollib plaanide tõhusust (p 25.5),

raporteerib probleemidest ja riskidest (p 25.6), formuleerib ja dokumenteerib saadud

kogemused ja rakendab neid tulevastes projektides (p 25.7); elektrijaamade tehnilise arengu

lühi- ja pikaaegsete plaanide väljatöötamine ja analüüs (p 26). Vajalike oskuste ja teadmiste

hulgas on ka tervise, turvalisuse, ohutuse ja keskkonnahoiu tagamine.

Ametijuhendi kohaselt oli G.P peamiseks ülesandeks projektide üldine juhtimine ja

koordineerimine. Ametikoha eesmärgiks on investeerimisprojektide ja uurimistööde juhtimine.

5.1. Maakohus leidis, et süüdistava ametijuhend ei oma käesoleva kohtuvaidluse raames

mistahes tähendust, sest süüdistuses rikutud sätetena viidatud ametijuhendi p-d 4, 12, 21, 22,

23 ja 25, ei ole üldse seotud tööohutusega.

NEJ ja EET vahelised õigussuhted reguleeriti töövõtulepingu tingimustega, mistõttu pidi

G.P tellija esindajana lähtuma nimetatud lepingu tingimustest.

NEJ ja EET vahel oli 08.03.2013 sõlmitud Auvere Elektrijaama tuhapumpla ja

tuhaärastussüsteemi ehitamiseks töövõtuleping nr T014, mille kohaselt EET pidi ehitama NEJ

tellimusel Ida-Virumaale Vaivara valda Auvere Elektrijaama toimimiseks vajalikud

tuhaärastussüsteemid. Töövõtulepingu esemeks oli Auvere elektrijaama tuhapumpla ja

tuhaärastussüsteemi tööprojekti koostamine, tuhapumpla ja tuhaärastussüsteemi ehitamine ning

seadmete ja tehnoloogiliste võrkude tarnimine ja paigaldamine. G.P oli kõnealuses

lepingus märgitud tellija kontaktisikuna. Temal nagu kontaktisikul, lähtudes töövõtulepingust,

oli õigus öelda tellijale soovitusi ja samuti anda teada puudustest ja nõuda puuduste

kõrvaldamist.

5.2. Perioodil november 2014 - jaanuar 2015 pidi toimuma töövõtja poolt paigaldatud

tuhaärastuse süsteemi seadistamine ja käivitamine. Viidatud tööetapi tingimused olid tellija ja

töövõtja poolt kooskõlastatud 2. etapi käivitus-seadistööde läbiviimise programmis (edaspidi

ka kui Programm). Süüdistatav oli Programmi p 2.7 kohaselt määratud koordineerijaks. Auvere

Elektrijaama tuhaärastussüsteemi 2. etapi käivitus-seadistustööde läbiviimise programmi

kohaselt üldine koordineerimine katsetuste läbiviimise käigus toimus NEJ projektijuht

G.P kaudu. G.P-l ei olnud käivitamise ja häälestustööde programmi

kohaselt iseseisvaid ülesandeid. Ainus kohustus, mis oli antud programmiga süüdistavale

määratud, on teabe vahendamine EET ja Alstomi vahel.

G.P oli tellija esindaja ja nagu igal kontaktisikul olid tal volitused võtta vastu

informatsiooni töövõtjalt ja samuti suunata temale tellija etteheiteid, soovitusi ja nõudeid.

Ka juhend tuleb jätta tervikuna tähelepanuta, kuna tegemist on tõendiga, mille päritolu ega

puutumust antud vaidlusega ei ole võimalik kontrollida. Prokurör sellist tõendit maakohtule

tervikuna ei esitanud, vaid esitas üksnes enda äranägemisel selekteeritud osade eestikeelsed

tõlked võrdlemist võimaldava originaaltekstita. Teiseks, ei Eesti Energia AS ega ka NEJ ei ole

juhendit kehtestanud. Vastavalt Auvere elektrijaama EPC lepingu p-le 8.5.2 kohustus

peatöövõtja edastama NEJ-le seadmete kasutus-, opereerimis- ja hooldusjuhendid alles vahetult

enne elektrijaama lõpliku vastuvõtmist. Seega juhend, mille valikuliselt valitud osa tõlke esitas

prokurör tõendina maakohtule, ei olnud avarii toimumise ajal kehtiv ega tellijale tutvustatud.

Süüdistuses viidatud ametijuhend, programm ja juhend ning nende tingimused ei ole

käsitatavad töötervishoiu- ja tööohutusnõuete iseseisvate allikatena KarS § 197 mõttes.

5.3. Maakohus ei nõustunud prokuröri arvamusega, et G.P-l oli laiad volitused ja

kohustused. Tema volitused ja kohustused ei sisalda tööohutusspetsialisti kohustusi. Maakohus

ei nõustunud G.P kohustuste laiendatud tõlgendamisega.

Maakohus tuvastas kohtuistungil, et projektijuht G.P ei olnud asjatundja

valdkondades, mis puudutavad ehitust, tööohutust, majandust ja ehituse kvaliteedi. Tema

kohustuste hulgas oli teabe kogumine ja antud info edastamine tellija vastutavatele

asjatundjatele ja saadud info alusel vastavate dokumentide saatmine töövõtjale. Seoses Auvere

Elektrijaama ehitamise projektiga ta oli projektijuht tellija struktuuris ja samuti ta oli

tellijapoolne kontaktisik töövõtulepingu TE014 alusel, kus töövõtjaks oli EET. EET kui

tööandja esmane kohustus on tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga

seotud olukorras (TTOS § 12 lg 1).

Süüdistatav G.P kui tellija esindaja, ei saa olla KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo

subjektiks. Riigikohus on selgitanud, et selle sätte kohaselt saab olla kuriteo subjektiks üksnes

see isik, kellel oli kohustus järgida, või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete

täitmist ning kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata

jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. G.P-l eelnevalt nimetatud järgimis-,

korraldamis- ja tagamiskohustus puudus.

5.4. Süüdistusakis ja süüdistuskõnes on järjepidevalt viidatud Vabariigi Valitsuse 30.04.2009

määrusele nr 74, millega viidi sisse mõningad muudatused Vabariigi Valitsuse 08.12.1999

määrusesse nr 377 töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses. Määrust on muudetud

Vabariigi Valitsuse 30.04.2009 määrusega nr 74. Järelikult prokurör viitas ebaõigesti, ekslikult

Vabariigi Valitsuse 30.04.2009 määrusele nr 74. Avarii momendil kehtis Vabariigi Valitsuse

08.12.1999 määrus nr 377. Vastavalt määrusele nr 377 on ühine ehitusplats – ehitusplats, kus

töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust

ettevõtjad (§ 11 p 2).

Ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil

töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad

tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate

vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et

töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid, § 3 lg 2 ja § 6 lg 1 kohaselt

peatöövõtja määrab ühisel ehitusplatsil tööde tegemise ajaks kirjalikult ühe või mitu

koordinaatorit. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, siis määrab koordinaatori ehitise omanik.

Vastavalt määrusele nr 377 peatöövõtja määrab ühisel ehitusplatsil tööde tegemise ajaks mitte

lihtsalt koordinaatori, vaid koordinaatori lähtuvalt § 11 lg 3, see tähendab töötervishoiu ja

tööohutuse koordinaatori ja just nimelt selliseks isikuks peaks olema määratud G.P

teise etapi tööde läbiviimise programmis, kuid programmi kohaselt oli G.P-l üldise

koordineerimise kohustus ja mitte konkreetselt töötervishoiu ja tööohutusega seotud

koordineerimine.

Sama määruse § 6 lg-s 3 loetletud kohustustest olid G.P õigused ja kohustused

piiratud kommunikatsiooniga. Tema põhiliseks eesmärgiks oli jälgida tellija poolt, kuidas

töövõtja täidab lepingu tingimusi. Ta ei olnud töötervishoiu ja tööohutuse koordinaator ega ei

vastutanud käivitus-seadistustööde tööohutuse eest mitte töövõtulepingu ega ka käivitus-

seadistustööde programmi alusel.

5.5. Prokurör on eiranud asjaolu, et toimetades menetlust süüdistatava kui tellija esindaja suhtes

ei saa tugineda Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377 töötervishoiu ja tööohutuse

nõuded ehituses § 3 lg-le 1, mille kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja

ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal

viibivaid isikuid. Riigikohus on selgitanud, et TTOS § § 12 lg 3-1 või süüdistuses viidatud

määruse § 3 lg 1 ei ole käsitatavad kriminaalvastutuse tekkimise alusena, vaid tegemist on

tsiviilõiguslikku vastutust reguleerivate sätetega. 18.12.2018 muudetud süüdistuses on lähtutud

käsitusest, et tegemist oli ühise ehitusplatsiga. Süüdistuses on viidatud määruse § 6 lg 3 p-le 1,

mille kohaselt peatöövõtja määrab ühisel ehitusplatsil tööde tegemise ajaks kirjalikult ühe või

mitu koordinaatorit. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, siis määrab koordinaatori ehitise omanik.

Samas näeb Määruse § 3 p 2 ette, et ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et

ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui

peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja

tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud,

vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal

viibivaid isikuid.

5.6. Lisaks töövõtulepingu nr TE-104 punktile 5.12 ja nimetatud töövõtulepingu lisale 1

(Technical requirements), mille punkti 8.3.2. kohaselt toimub tuhaärastussüsteemi käivitamine

ja katsetamine töövõtja vastutusel ning töövõtja juhiste järgi.

G.P ei määratud käivitamise ja häälestustööde üldiseks koordinaatoriks.

Programmis lepiti kokku, et üldine koordineerimine toimub läbi G.P .

Koordineerijaks jäi seega EET ise, kes juhul, kui soovis midagi Alstomile edastada, pidi seda

tegema läbi G.P . Seega G.P-l ei olnud käivitamise ja häälestustööde

programmi kohaselt iseseisvaid ülesandeid.

Järelikult NEJ ja EET vahel oli selge kokkulepe, et käivitamistööd ja häälestamistööd toimuvad

EET juhtimise ja kontrolli all. Seetõttu oli NEJ ja EET vahel TTOS § 12 lg 3 kohane kokkulepe,

et EET vastutab töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kuna EET korraldas töid,

polnud vajadust sõlmida TTOS § 12 lg 3(1) kohast ühistegevuse kokkulepet. EET ja NEJ vahel

sõlmitud leping käsitleb suuremahulise süsteemi ehitamist ja leping koosneb mitmest erinevast

osast, s.o ehitustööde osast, seadmestamise osast ning käivitamisest, katsetamisest,

häälestamisest.

5.7. On tuvastatud, et tööõnnetuse asjaolud olid seotud seadmestamise ja käivitamiste töödega,

mitte ehitustöödega. Seetõttu ei kohaldu sellele lepingule kogu osas ehitusseadus ja selle

alamaktid. Tuhaärastussüsteemide siibrid ei ole ehitise osad, vaid ehitises olevate seadmete

osad. Tuhaärastussüsteemi käivitamine ei ole ehitustöö. Järelikult G.P ei saanud

rikkuda Vabariigi Valitsuse 30.04.2009 määruse nr 74 § 3 lg 1 ette nähtud kohustust. TTOS § 4

lg 42 kohase kohustuse rikkumise osas, et ohualade märkimine ja vajalike abinõude kasutusele

võtmine oli vastavalt, kas EET või Alstomi kohustus ja kui need olid märkimata või kasutusele

võtmata, siis rikkus oma kohustusi EET või Alstom.

Projekti tööde koordinaator ja üldine koordineerimine NEJ projektijuhi kaudu on erinevad

asjas. G.P kui tellija esindaja kogus kokku vajalikku informatsiooni, suunas selle

tellijale, jälgis kuidas EET täidab lepingulisi kohustusi. Seega on vale prokuröri seisukoht, et

G.P oleks pidanud viivitamatult peatama tööd ja kõrvaldama kõik isikud hoonest.

Tööde korraldamine oli EET kohustus ning G.P-l puudus pädevus korraldada töid

EET asemel ja võtta vastu otsuseid tööde peatamise kohta.

5.8. Kuna G.P ei olnud tööde koordinaator, siis ta ei saanud rikkuda 30.04.2009

määruse nr 74 § 6 lg 3 p 1 nõudeid. Seega Auvere Elektrijaama põhjatuha silo hoone

ehitusprojekti osas ei ole NEJ või G.P ühtegi nõuet rikkunud. NEJ ei ole projekti

koostanud ega selle alusel ehitatud ehitist vastu võtnud.

5.9. Tulenevalt eelnevast leidis maakohus, et ekslik on prokuröri seisukoht, et kuna tegemist oli

NEJ ja EET vahel sõlmitud töövõtulepinguga, mis ei reguleerinud omandi üleminekut, vaid

lepingu objektiks oli Auvere Elektrijaama tuhapumpla ja tuhaärastussüsteemi tööprojekti

koostamine ning tuhapumpla ja tuhaärastussüsteemi ehitamine koos seadmete ja tehnoloogiliste

võrkude tarne ja paigaldamisega, siis oli kogu lepingu kehtivuse ajal ehitatava Auvere EJ

omanikuks NEJ. Prokurör motiveerib sellega, et kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe

tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel

töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Dokumentide järgi pidi korraldama töid üks

tööandja, tegelikkuses aga tegi seda teine – ehk antud juhul 06.01 korraldas D01 hoones töid

mitte EET, vaid NEJ - oma pädeva esindaja G.P isikus, siis kuidas saab vastutada

EET.

Vastavalt Auvere elektrijaama EPC lepingu p-le 8.5.2 kohustus peatöövõtja edastama NEJ-le

seadmete kasutus-, opereerimis- ja hooldusjuhendid alles vahetult enne elektrijaama lõpliku

vastuvõtmist. Töövõtulepingu nr TE-014 alusel töövõtja pidi teostama projekteerimise,

ehitamise, paigaldamise, monteerimise, käivitamise, testimise ja lõpuks koos dokumentidega

üleandmise.

Tunnistaja R.V. , NEJ arendusjuht, kinnitas, et „võtmed kätte“ leping tähendab sisuliselt, et

projekti teeb töövõtja algusest peale, projekteerimine, ehitamine, paigaldamine, monteerimine,

käivitamine, testimine ja lõpuks koos dokumentidega üleandmine. Projektijuhi roll on lihtsalt

koordineerida elektrijaama vahel dokumentatsiooni liikumist, ajagraafikute teostamist ja

kontrollida selliseid töid ja vajadusel siis ka organiseerida omaniku järelevalvet.

G.P-l oli koordineeriv roll. Kooskõlatus tegelikult tähendas seda, et Narva

Elektrijaamade erinevad osakonnand, kes olid nende käivitustöödega seotud, pidid programmi

vaatama ja kooskõlastama, oma allkirja sinna ka andma. Selles programmis oli sidemeheks

G.P, kes pidi koordineerima selliseid üldküsimusi, kui tuleb mingeid küsimusi seal

Alstomi või siis EET vahel. G.P-l otseselt kohustusi organiseerida või teostada

mingit töömaa ohutust ei olnud.

5.10. Maakohus leiab, et alus asuda hindama süüdistatava tegevuse õigusvastasust või -pärasust

tekib alles pärast seda, kui eelnevalt on kindlaks tehtud süüteokoosseisu tunnused tema

käitumises. Kuna G.P näol ei olnud tegemist ehitusettevõtja esindajaga, siis ei saa

ta olla TTOS ja/või määruse kohaselt kohustatud subjektiks. Seetõttu ei saa süüdistatavale ette

heita töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumist.

Süüdistatavat ei saa KarS § 197 lg 1 alusel süüdi mõista, sest G.P ei olnud õnnetuse

toimumise ajal ühisel ehitusplatsil peatöövõtja või tööandja pädevaks isikuks isik, kellele oli

pandud kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmine.

G.P ei olnud tööohutuse spetsialist.

G.P käitumises puuduvad KarS § 197 lg 1 subjektiivse koosseisu tunnused, mistõttu

tuleb süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista.

5.11. Prokuröri väide, et programmi p 3.3.5. kohaselt pidi osalema pneumotranspordisüsteemi

töösse lülitamisel ja vajalike seadistuste tegemisel EET kõrval ka viimase alltöövõtja

tuhaärastussüsteemi seadmed tarninud ja paigaldanud Saksamaa ettevõte Claudius Peters

Projects GmbH (edaspidi CP).

Auvere Elektrijaama tuhaärastussüsteemi 2. etapi käivitus-seadistustööde läbiviimise

programmi p. 3.3.5. kohaselt „lülitada töösse pneumotranspordi süsteem ja transportida tuhk

bagerpumpla vastuvõtupunkrisse. Tööde teostamise kord määrata vastavalt kehtivatele

juhenditele ja dokumendile ,,02-1-203736-020-A-00 Comissioning Test Procedure“. Claudius

Peters / EET esindajal teha vajalikud pneumotranspordi seadistused. Vastutav: P.P. .“ Selles

punktis räägitakse, et Claudius Peters / EET esindajal on vaja teha vajalikud pneumotranspordi

seadistused.

Prokurör aga formuleerib ja tõlgendab programmi p. 3.3.5. teistmoodi: “Programmi p. 3.3.5.

kohaselt CP pidi osalema pneumotranspordisüsteemi töösse lülitamisel ja vajalike seadistuste

tegemisel EET kõrval ka viimase alltöövõtja tuhaärastussüsteemi seadmed tarninud ja

paigaldanud Saksamaa ettevõte Claudius Peters Projects GmbH (edaspidi CP)”.

Programmi

p-s

3.3.5.

ei

ole

väljendit,

et

„Claudius

Peters

pidi

osalema

pneumotranspordisüsteemi töösse lülitamisel”, vaid “teha vajalikud pneumotranspordi

seadistused”. Sellisel moel on prokuröri poolt informatsioon moonutatud süüdistuse seisukoha

kasuks.

5.12. Prokurör omistas erilise tähtsuse A.R. u e-kirjadele G.P-le seoses CP-ga.

15.12.2014 teavitas EET esindaja projektijuht A.R. oma e-kirjaga NEJ esindajat

G.P ETT alltöövõtja CP poolt tööde käigus avastatud tehnilistest probleemidest ning

ühtlasi teatas CP esindajate lahkumisest Eestist 17.12.2014 ning vajadusest teavitada EET 5

päeva enne käivitus-seadistustööde jätkamisest. 18.12.2014 saatis kirja, milles teatas, et

puuduste likvideerimata jätmisel ei ole võimalik adekvaatseid kuumkäivitusi läbi viia.

Ebaõige on järeldus, et EET teavitas 18.12.2014 ametlikus kirjas võimatusest jätkata

tuhaärastuse käivitust, kuna tuhaärastussüsteemi kuumkäivitamisel ilmnesid olulised

probleemid. Prokurör nimetab süüdistusaktis A.R. u kirjad nagu „nõudmist peatada käivitus-

seadistustööd“. A.R. u kirjades ei ole üldse märgitud ühtegi sõna tööde peatamisest või viidatud

mistahes ohule. Maakohus on nõus kaitsja arvamusega, et prokurör on asunud meelevaldselt

tõlgendama EET ja NEJ vahelist kirjavahetust, eirates seadusest sätestatud tahteavalduste

tõlgendamise reegleid, mis on sätestatud VÕS §-s 29.

Peale selle A.R. u kirjad ei oma juriidilist tähtsust, kuna kirja saatis A.R. , mitte A.S. , kes oli

II etapi programmi järgi EET poolt vastutavaks isikuks, ja tuleks tähele panna ka, et sama

programmi järgi oli vastutavaks isikuks NEJ poolt V.J. . Selle kirja saatis projektijuht, mitte

juhatuse liige või kontaktisikuks märgitud projektidirektor A.S. . Kui rääkida sellest, et kogu

suhtlemine toimus põhiliselt A.R. u ja G.P tasandil, siis tuleks panna tähele, et see

oli lihtsalt kirjavahetus, kus EET väljendas juhtkonna seisukohta.

EET poolt perioodil 18.12.2014-22.12.2014 edastatud e-kirju ei saa tõlgendada kui hoiatust

võimaliku õnnetuse eest. Kõnealuste kirjade sõnastusest saab välja lugeda, et töövõtja kinnitab

teostatud töö korrektsust ja valmidust töödega jätkata. Hoiatust tellijale tähendab eelkõige, et

juhul, kui viimane tööde käigus põhjustab rikke, siis võib tellija vastutada tsiviilõiguslikult

(rahaliselt) tekkivate tagajärgede kõrvaldamise eest.

Kirjas sisalduvad väited väidetavate probleemide kohta lükati tellija poolt pärast kontrollimist

ümber, kuna etteheited olid faktidega sisustamata. Prokurör jättis tähelepanuta asjaolu, et EET

oli antud ajaks juba kokkulepitud ajagraafikust maas (töövõtulepingu lisast nähtub, et

kuumkäivitus pidi algama juba juulis 2014, aga EET alustas kuumkäivitusega alles sama aasta

detsembrikuus) ning erinevate puuduste kirjeldamise teel üritas vabaneda võimaliku

leppetrahvi tasumise kohustusest, viidates, et viivitus lepingu täitmisel on tingitud tellija enda

tegevusest (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 641 lg 3). EET kirjad oma sõnastuse poolest kokkulangevad

seaduses sätestatud normide sõnastusega.

Kohtumenetluses on nii süüdistatav kui ka osad tunnistajad (s.o R.V. , A.B. ja A.N. )

kinnitanud, et EET poolt kommunikeeritud probleemid ei vastanud tegelikkusele. Tellija

selgitas, et tuhaärastussüsteemis ei saa olla mingeid probleeme signaalidega, kuna signaalidega

seotud töid on nii Alstomi kui EET alltöövõtjana teinud Claudius Peters ja viimane kinnitas

Alstomile, et signaalidega mingeid probleeme ei esine. Absoluutselt ainetu on etteheide NEJ-

le tuha ebakvaliteetsuse osas – EET poolt fikseeritud pilt õli laigust tuhapunkris esines vaid üks

kord ning see pilt on tehtud EET poolt rajatava süsteemi lõpus ehk tuhapunkris. Juhul kui tuhaga

tõepoolest esineks pidevalt probleeme, oleks EET töövõtjana kohustatud koos tellijaga võtma

tuhast proovi, mida EET aga ei soovinud teha vaatamata süüdistatava korduvatele

ettepankutele.

Kuna tuhaärastuse süsteem ei olnud tellijale üleantud, siis piirdusid süüdistatava teadmised

sellest üksnes koolitusel saadud teabega, mida korraldasid Ektaco AS-i ja Claudius Petres

esindajad. G.P ei saanud teada ega pidanud oletama, et 18.12.2014 edastatud kirjaga

mittenõustumine võib põhjustada õnnetusjuhtumi ja tuua kaasa rasked tervisekahjustused

kolmandatele isikutele. Juhul, kui selline tagajärg oli töövõtjale ettenähtav, siis oli ta kohustatud

sellest sõnaselgelt teavitama tellijat ja keelama mistahes tööde teostamise D01 hoones. EET

aga ei teavitanud mitte kedagi väidetavast ohust, piirdudes vaid deklaratiivsete ja ebarealistlike

ettepankute tegemisega tellijale.

Leping oli vastu võetud ilma muutmise õiguseta, ilmselt just nimelt seetõttu ei olnud kiri

allkirjastatud A.S. i poolt. Lähtudes sõnasõnalisest läbilugemisest, A.R. u kirjad ei oma vormilt

ega ka sisult ei kohustanud NEJ millekski. Vastavalt kehtivale lepingule on leping pooltele

täitmiseks kohustuslik ning töövõtja oli kohustatud mistahes olukorras tagama tööohutuse

lepingu täitmisel vastavalt töövõtulepingu p-le 5.12.

5.13. Maakohus tuvastas kohtuistungil, et EET kohustuseks oli ehitada tuhaärastussüsteemi

„võtmed kätte“, see tähendab, et töödeks olid kõik tööd alates projekteerimisest kuni objekti

üleandmiseni tellijale. Lepingus olid ette nähtud käivitus-seadistustööd. G.P esindas

NEJ kõikides küsimustes, mis tulenesid antud lepingust, aga tal puudus õigus lepingu tingimusi

muuta. G.P kohustuseks oli kontrollida ja jälgida seda, kuidas EET täidab selliseid

lepingulisi kohustusi nagu ajagraafik, eelarve, tööprotsess jne.

6. Käivitus-seadistustööde toimumise ajaks detsembriks 2014 ja jaanuariks 2015 olid

moodustatud NEJ ja EET ühised valvemeeskonnad (mille koosseisu kuulus 2 NEJ motoristi, 1

NEJ lukksepp, 1 EET lukksepp, 1 ettevõtte Ektaco töötaja ja vastutavaks isikuks telefonivalves

oli EET pädev esindaja) Auvere EJ bagerpumpla hoonesse, kust toimus tuhaärastussüsteemi

juhtimine ning kes jätkasid vahetustega valvet kuni 06.01.2015 (k.a).

05.01.2015 õhtul ummistusid tuhaärastussüsteemi pneumotranspordi kõik kolm liini.

06.01.2015 hommikul G.P tuli bagerpumpla hoonesse selle jaoks, et saada infot selle

kohta, kuidas asjad tuhaärastussüsteemis käivad.

6.1. Prokuröri arvamuse kohaselt justkui G.P jagas brigaadi töötajatele käsklusi ja

andis korraldusi.

Maakohus spetsiaalselt tõi kohtuotsuse kirjeldavas osas sõna-sõnalt välja S.T. i ja V.B. i

ütlused, et selgelt näha nende ütluste vastuolu ja ebaloogilisust, millised seisnevad järgnevas:

V.B. ja S.T. mõlemad andsid kohtuistungil selgelt ütlusi, kes kellele allus, kelle korraldusi nad

pidid täitma. S.T. kinnitas, et tööjuhendi kohaselt allus ta töövahetuse juhile ja bagerpumpla

motoristile A.M. ile ning 06.01.2015 oli vahetuse ülem V.S. . V.B. töötas lukksepana firmas

Green Engineering, Green Engineering andis kannatanu üle juhile M.S. ile, kes oli EET

esindaja. Koos sellega mõlemad nõudsid kindlalt, et 06.01.2015 täitsid G.P käske ja

korraldusi. Selles seisneb nende ütluste ilmselge ebaloogilisus. Peale selle A.M. ei kinnita, et

G.P andis käsklusi. Maakohus analüüsis tähelepanelikult A.M. i ütlusi ja ei leidnud

andmeid selle kohta, et G.P just nimelt jagas brigaadiliikmetele käsklusi. Vastupidi

– G.P selgitas välja rikke põhjusi, kuidas riket kõrvaldada, küsis, palus, kuid ei

käskinud.

V.B. on V kategooria lukksepp, töökogemus on umbes 23 aastat, on läbinud mitu

täienduskoolitust, üksikasjalikult selgitas maakohtus mida ja millistel juhtudel ta võib teha ja

mida mitte. S.T. kinnitas, et tema tööülesandeks oli puhastada bagerpumplas ainult neli

põhiseadet. Tähendab, V.B. ja S.T. , teades enda kohustuste ringi ja endale kindlalt selgeks

teinud, et süsteemis ei tohi midagi puutuda ja keerata, vaatamata rangele keelule, A.M. i

ettepanekule kontrollida õhusüsteemid visuaalselt üle, võtsid mõlemad instrumendid ja läksid

D01 hoonesse, polte keerama. S.T. i ütluste kohaselt, A.M. käskis visuaalselt kontrollida seda,

kas õhuklapid on tuhaga kinni. Tunnistaja S.T. võttis kuuskantvõtme ja läks V.B. iga üles,

sinna, kus need klapid asuvad, 3 liinile. Tunnistaja keeras lahti mitu klappi. See asjaolu on

samuti ebaloogilisus nende ütlustes – teades, et süsteemis ei tohi midagi puutuda ja keerata,

V.B. ja S.T. keerasid polte.

S.T. i ütluste kohaselt A.M. käskis visuaalselt kontrollida seda, kas õhuklapid on tuhaga kinni

või ei. Aga V.B. andis teistmoodi ütlused, et just nimelt G.P käskis minna koos

temaga D01 hoonesse, näidates näpuga, et tuleb talle järgneda.

S.T. i sõnade kohaselt läksid nad koos V.B. iga D01 hoonesse. V.B. i sõnade kohaselt –

kolmekesi: tema, S.T. ja G.P.

V.B. i ütluse kohaselt, et G.P isiklikult proovis vigu kõrvaldada, vajutas nupule, kuid

analüüsides S.T. i ja A.M. i ütlusi maakohus ei leidnud andmeid, et G.P vajutas

nuppudele, püüdes seadet käivitada. Vastupidi A.M. väitis, et käivitas seadet ise, G.P

seda ei käskinud.

V.B. mitu korda väitis kindlalt, et G.P kutsus elektri- ja automaatika spetsialiste,

kuid ei S.T. ega ka A.M. antud fakti ei kinnita. Samuti muid antud spetsialistide väljakutsumise

tõendeid prokuratuur ei esitanud.

S.T. i ütluse kohaselt tuli süüdistatav operaatoriruumi ja ütles, et valvebrigaadil tuleb süsteem

käivitada ja lahkus. V.B. i ütluse kohaselt süüdistatav tuli operaatoriruumi ja arutas A.M. iga

midagi puldi juures. S.T. i ütluse kohaselt just A.M. saatis V.B. i ja S.T. i tuhasilo hoonesse

(läksid kahekesi A.M. i korraldusel). V.B. i ütluse kohaselt G.P käskis S.T. il ja V.B.

il tulla temaga koos kaasa tuhasilo hoonesse.

S.T. i ja V.B. i ütluste kohaselt, et G.P andis neile käske. Samas ei ole keegi nendest

suutnud selliseid käske detailselt kirjeldada. S.T. i sõnul A.M. andis korralduse minna koos

V.B. iga visuaalselt kontrollima, kas õhuklapid on tuhaga kinni ja S.T. teavitas A.M. it, et

klapid olid tuhaga kinni ja nad puhastasid (keerasid lahti) neid. V.B. i sõnul S.T. ja V.B.

lahkusid tuhasilo hoonest ja läksid tagasi bagerpumpla hoonesse, kus viibis A.M. , kuna G.P

või A.M. kutsus välja elektri- ja automaatika spetsialiste, A.M. suunas neid tagasi

G.P juurde, kes andis kohustuse iseseivalt vigu õhuliinidel otsida, õhuliine

kontrollisid nad iseseisvalt ja S.T. helistas A.M. ile süsteemi sisse- ja väljalülitamiseks.

S.T. i sõnul ütles ta V.B. ile, et tal ei õnnestunud siibrit sulgeda ja viimane korrutas talle, et ta

peab selle lõpuni sulgema. S.T. „rippus ketil ja V.B. nägi seda“, kuid V.B. i ütluse kohaselt,

ta ei ole siibri osas S.T. iga rääkinud ega näinud, mida viimane siibriga üldse tegi, ise ei ole

siibrit puutunud. On näha, et kõikides olukordades, kus S.T. i ja V.B. i enda tegevus on

käsitletav sündmuste ahela põhjustajana üritasid isikud veeretada süüd teise kaela. Kannatanu

I.Z. i ütluste kohaselt, kui I.Z. , I.B. ja V.B. tulid pärast lõunat tuhasilo hoonesse, lubas just

V.B. siibri sulgeda ja läks seda tegema. Tuhka hakkas tulema siis, kui V.B. tegeles siibriga.

V.B. seletas, et G.P kutsus välja elektri- ja automaatika spetsialiste 06.01.2015

hommikul. A.M. ja S.T. ei maini elektri- ja automaatika spetsialistide väljakutsumisest.

Telefonikõnede väljavõttes (tel nr xxxxxxx ) nähtub, et G.P ei olnud sel perioodil

teinud kõnesid EET esindajatele (elektri ja automaatika spetsialistid kuulusid EET koosseisu).

Seetõttu ei saanud ta kutsuda välja elektrikuid. Nähtuvalt maakohtule esitatud pääsurežiimi

aruandest ei ole ajavahemikul kell 9-10 keegi EET elektrispetsilistidest ehitusplatsile sisenenud.

G.P väljus ehitusplatsilt kell 9.22. Juhul, kui vastab tõele A.M. i väide, et G.P

andis talle telefoni teel korraldusi käivitada tuhaärastuse süsteem, olles ise puldi

juures, siis pidi G.P pärast viimast, kell 9.14 tehtud telefonikõnet jooksma väljapääsu

juurde (erinevate tunnistajate kinnitusel tuhasilost väljapääsuni jõudmiseks kulub ca 10 min

jalgsi kõndides, võttes arvesse talvel valitsenud ilmastikuolusid). Seega ei saanud G.P

objektiivselt võtta vastu ega ka välja kutsuda elektrikuid, nagu väidab V.B. .

6.2. Selliste hulgaliste, põhimõtteliste ja diametraalsete vasturääkivuste korral ei saanud

maakohus üheselt usaldada V.B. i ja S.T. i ütlusi. Peale selle tunnistaja S.S. i sõnade kohaselt

enne avariid, see tähendab 05.01.2015 õhtul, suunas brigadir V.B. teda D01 hoonesse

lukkseppasid aitama – polte keerama. Pärast seda S.N. käivitas tuhaärastussüsteemi, tuhk ei

läinud läbi. Edasi S.N. või A.P. andsid korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks.

S.S. täitis kõik need korraldused. Sellisel moel olid avarii eelõhtul läbi viidud manipulatsioonid

bagerpumplas asuva siibriga ja G.P-l ei olnud nende manipulatsioonidega mitte

mingit suhet. S.S. ei näinud G.P 05.01.2015, just V.B. suunas teda D01 hoonesse

aitama lukkseppasid – keerata polte ja S.N. või A.P. andsid korralduse siibri lahti võtmiseks.

6.3. V.B. selgitas maakohtule üksikasjalikult, mida on vaja teha tööohutusega seotud

probleemide tekkimise korral, sest ta on läbinud tööohutusalase koolituse. Lähtuvalt tema

ütlustest, ta mõistis, et 06.01.2015 tõepoolest tekkisid probleemid seoses tööohutusega, kuid ei

keeldunud tööde täitmisest, ei peatanud töö ja ei teatanud tööandjale, vaid teostas ise julgelt

manipulatsioone bagerpumplas asuva siibriga ja kui brigadir suunas töötajaid D01 hoonesse

polte keerama. TTOS kohaselt on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine

seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid,

teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule (§ 14 lg 5

p 3).

6.4. Kohtuistungil on tuvastatud, et avariiolukorra esimesed tundemärgid hakkasid ilmnema

05.01.2015, millal seiskusid kõik kolm liini, seetõttu ei ole välistatud, et liinide seiskumine võis

toimuda 05.01.2015 bagerpumplas asuval siibril poltide lahtikeeramisest V.B. i korraldusel,

mis lõpptulemusena viis avariini. Kannatanu I.Z. i ütluste kohaselt 06.01.2015 tuhka hakkas

tulema siis, kui V.B. tegeles siibriga. Green Engineering OÜ töötaja V.B. oli 05.01.2015 ja

06.01.2015 vastavalt valvegraafikule määratud bagerpumpla hoonesse valvesse. Bagerpumpla

hoone asub sündmuspaigast mitusada meetrit eemal ning V.B. i ülesanne ei olnud viibida

õnnetuskohas. Tunnistaja A.N. seletas, et V.B. il, kes oli 6. jaanuaril valves bagerpumplas, ei

olnud õigust otsida mittetöötavate tuhaärastusliinide seiskumise põhjust. Kuid vaatamata sellele

ta viibis õnnetuspaigas 05.01.2015 ja 06.01.2015. Kannatanu V.B. on antud asjas huvitatud

isik, mistõttu maakohus ei usaldanud tema ütlusi.

6.5. S.T. on samuti antud asjas huvitatud isik. Ta kinnitas kohtuistungil, et 06.01.2015 tuhk

pääses tuhasilost välja põhjusel, et tema ise jättis siibri lõpuni kinni panemata ning tema ise

avas tehnoloogilise luugi. S.T. i ametijuhendi p 12 kohaselt oli kohustatud keelduma tööst ja

keelama teistel teha tööd, kui see osutus ohtlikuks. V.S. kinnitas, et S.T. oli teadlik objektil

kehtivatest tööohutuse või tervishoiunõuetest, kuna igal aastal sooritasid ohutustehnika ja

tuleohutuse eksamit. S.T. on kogenud töötaja.

Antud juhul pidid S.T. ja V.B. tegema tööd ohutusnõudeid järgides. V.B. kinnitas maakohtus,

et ta oli väga hästi teadlik, kuidas remontida erinevaid klappe, luuke ja õhutorusid. Selles osas

andis ta selgitusi nii G.P-le kui ka I.Z. ile. Süüdistataval ei pidanud tekkima niivõrd

enesekindlalt väljendunud töötaja puhul kahtlust, et töötaja võib luugi avamisel jätta tuhasilo

siibri sulgemata. Seega on tõendatud, et süüdistatav ei ole teinud midagi sellist, mida võiks

käsitleda teona, mis põhjustas kellelegi tervisekahjustuse.

6.6. Kannatanu V.B. i ja tunnistaja S.T. i ütlused on segased, vastuolulised ja ebaloogilised ning

kuuluvad tõendite hulgast väljaarvamisele.

6.7. Maakohtul ei olnud alust kahelda süüdistatava G.P , kannatanute I.B. i, I.Z. i,

S.J. i, S.G. i ja tunnistajate A.M. i, J.R. , P.P. lu, P.A. , A.R. u, E.P. a, A.S. i, J.Z. i, A.P. i,

M.S. i, V.P. i, V.S. i, S.N. i, V.J. i, A.N. i, O.R.P. i, O.H. di, S.S. i, A.N. i, R.V. i, S.L. i, V.P.

i, D.P. i ütluste usaldusväärsuses, sest need on loogilised, järjepidevad, ei ole vastuolulised ning

on kooskõlas teiste kriminaalasja materjalidega.

7. Süüdistuses on esitatud väide justkui G.P andis 06.01.2015 hommikul

ajavahemikul kell 8.20-9.20 korralduse V.B. ile ja S.T. ile õhuliinide ja klappide puhastamiseks,

lahti monteerimiseks ja lisaks veel A.M. ile tuhaärastuse süsteemi käivitamiseks.

7.1. S.T. i kinnitusel andis A.M. talle ja V.B. ile korralduse minna tuhasilo hoonesse ja proovida

kõrvaldada puldilt vigu. Seda nad ka tegid. S.T. helistas A.M. ile, paludes kontrollida, kas viga

õnnestus likvideerida. Vääraks tuleb pidada A.M. i väidet, mille kohaselt helistas G.P

talle tuhasilo hoonest – esiteks on väide vastuolus S.T. i ütlustega ja teiseks kõnede eristusega,

millest nähtub, et ajavahemikus kell 9.13-9.15 helistas hoopis A.M. ise G.P-le , mitte

vastupidi. Kõnes käigus selgitas A.M. G.P-le , et lukkseppadel ei õnnestunud puldilt

vigu kõrvaldada ning andis ülevaade süsteemi parameetritest.

7.2. Kohtumenetluses leidis kinnitust süüdistatava poolt esitatud väide, et ta külastas

06.01.2015 hommikul operaatoriruumi ajavahemikus kell 08.19-09.22. Teekond väravast kuni

bagerpumpla hooneni võttis süüdistataval aega umbes 10 minutit, mida kinnitab ka

telefonikõnede eristus (enne bagerpumpla hoonesse jõudmist helistas G.P

operaatorile kell 8.26). Bagerpumpla hoones viibis G.P mõnda aega. Kuna hoones

viimise ajal läks tuhasilo hoonesse valvebrigaad, siis läks süüdistatav koos nende kaasa ning

külastas ka tuhasilo hoonet D01, kus viibis maksimaalselt umbes pool tundi, lahkudes umbes

kella 9.00-9.05 paiku (ehitusplatsilt lahkumine toimus kell 9.22). Nagu kinnitas S.T. , rääkis

bagerpumpla hoones süüdistatav vaid A.M. iga, kellega arutati hetkeseisu ja võimalike

ummistuste põhjuseid. Aja jooksul, mil süüdistatav viibis tuhasilo hoones D01 ei olnud

võimalik kustuda välja elektri- ja automaatikaspetsialiste, võtta neid vastu ja koos nendega

uurida võimalikke süsteemi rikkepõhjuseid.

Seega 06.01.2015 hommikul andis korraldusi lukkseppadele tuhaärastuse süsteemi operaator

ning õhuliinide ja klappide lahti monteerimise, puhastamisega tegelesid lukksepad A.M. i

palvel omal algatusel ning teadmistest lähtuvalt.

7.3. Kohtuistungil ei ole tõendatud ka süüdistuses esitatud väide justkui oleks G.P

andnud S.T. ile korralduse siibri sulgemiseks.

Viidatud väide tugineb üksnes S.T. i ütlustele ning on vastuolus süüdistatava ütlustega, kes

väidab, et ei ole üldse näinud ühtegi lukkseppa siibriga tegelemas. S.T. on kohtumenetluses

avaldanud, et asjaolu, et G.P andis talle korralduse sulgeda siiber ja et tal ei

õnnestunud siibrit kinni panna, nägi pealt tema kolleeg V.B. . Ta on väitnud, et süüdistatav ütles

korduvalt, et siiber ei sulgunud ning V.B. vastas talle, et siiber tuleb ilmtingimata kinni panna.

V.B. ülalviidatud S.T. i väidet ei kinnitanud, vaid ütles, et ei tea täpselt, mis seal oli, aga justkui

kuulis, et siibrit ei õnnestunud kinni panna. Ta ei väitnud, et nägi S.T. it rippumas kogu oma

keha raskusega keti otsas ega rääkinud temaga siibri sulgemise teemal. S.T. ei kinnita seda, et

ta oleks isiklikult G.P-le öelnud, et siibrit ei õnnestunud sulgeda. Tunnistaja üksnes

eeldab, et süüdistatav pidi sellest aru saama. Selle eeldusi põhjendab tunnistaja väitega, et

tuhasilo hoones oli sel hetkel vaikne ja siibri kinni panemata jätmine on visuaalselt nähtav igale

spetsilistile, kes oli tuttav tuhaärastuse süsteemi olemusega. S.T. aga ka V.B. väitsid, et

tuhasilo hoones valitses vaikus terve päeva jooksul. Samas väitis süüdistatav kohtuistungil

ütlusi andes, et ta kasutas D01 hoones viibides seal valitsenud müra tõttu kuulmise kaitsmiseks

kõrvatroppe, mistõttu ei pidanud ta märkama ega kuulma S.T. i ja V.B. i vahel tekkinud

dialoogi.

7.4. Riigikohus on leidnud, et süüteomenetluse raames peavad süüteo faktilised asjaolud olema

tuvastatud tõsikindlalt, mitte aga hüpoteetiliselt. Seega juhul, kui ei suudeta kõrvaldada

kahtlusi, et isik pani toime talle etteheitetava kuriteokoosseisu tunnustele vastava teo, tuleb

kahtlusi käsitelda süüdistatava kasuks tõlgendatavate kõrvaldamata kahtlustena KrMS § 7 lg 3

mõttes. Käesoleval juhul on tegemist analoogse situatsiooniga, kus süüdistus tugineb S.T. i

oletusele, et süüdistatav kuulis nagu ei õnnestunuks siibrit sulgeda.

S.T. i väited on ebausaldusväärsed seetõttu, et neid eitab V.B. ning samuti ei kinnitanud neid

oma ütlustes S.J. ja S.G. , kes viibisid samal korrusel. Antud asjas ei ole üldse tõendatud ega

välja selgitatud, mida ja kas on siibriga enne luugi avamist tehtud. Tõendamiseseme asjaolusid

ei ole enam võimalik tagantjärele kindlaks teha, kuna sündmuskoha puutumatust ei õnnestunud

menetlejal tagada.

7.5. 06.01.2015 sündmuskoha vaatlusprotokolli fotol nr 38 on näha kahte jaotusliini, millest 1.

liini siibri sulgemisratta pind on tuhast puhtaks tehtud, aga kõrval-liini siibri vastav ratas on

tuhaga täielikult kaetud. Osundatud fakt kinnitab, et pärast tuha lendlemise lõppemist oli 1. liini

siibrit keeratud lahti või kinni, vastasel juhul oleksid mõlema kõrval asuvate liinide siibrid

ühtlaselt tuhaga kaetud. Süüdistav on ütluste andmisel selgitanud, et avarii ajal pani 1. liini

siibri täielikult kinni Alstomi töötaja J-C.V. . Seega asjaolu, et ca 7-8 tundi hiljem jäädvustas

uurija 06.01.2015 sündmuskoha vaatlusprotokollis, et 1. jaotusliini siibri rattas on tuhast puhas,

kinnitab tõdemust, et seda oli vahepealsel ajal liigutatud.

7.6. I.Z. i kohtuistungil avaldatud ütlustest, mis olid antud kohtueelses menetluses, tuleneb, et

enne kui tema asus tegema tööd 2. korrusel tuhasilo hoones, läks V.B. sulgema siibrit, et vältida

tuha allavajumist. Tuhka hakkas tulema alla alles siis, kui V.B. oli ülemisele korrusele läinud

ning I.Z. nägi V.B. i alla jooksmas. I.Z. mainis, et see toru, kus ta tööd tegema pidi, oli juba

eelnevalt lahti võetud (st eemaldatud isolatsioon). Seega ei ole välistatud, et viimatinimetatud

asjaolu võis tegelikult mõjutada tuha pudenemist, kuna vähendas allpool siibrit asuvas

süsteemis olevat rõhku. Võimalik, et V.B. ei jõudnud siibrit sulgeda seetõttu, et selle

liigutamine mõjutas tuha vajumist. Kannatanu I.B. ütles, et V.B. töötas tuhasilo hoones

iseseisvalt. Maakohus ei nõustu süüdistusaktis toodud väitega justkui G.P andis S.T.

ile korralduse panna siiber kinni. S.T. i ütlusi G.P poolt korralduse andmise osas ei

saa pidada usaldusväärseteks, kuna need ei lange kokku teiste asjas kogutud tõenditega, olles

nendega vastuolus.

Seda kinnitas ka süüdistatav ise ütlusi andes, selgitades, et kuigi ta tuli tuhasilo hoonesse tagasi,

et vaadata, mida EET kavatseb teha, käis ta pidevalt väljas helistamas, sest tuhasilo hoones oli

müra. G.P ei teostanud järelevalvet EET töötajate üle, kui viimased tegelesid loata

siibri ja luugiga, kuna viibis pidevalt väljaspool tuhasilo hoonet.

7.7. Maakohus on seisukohal, et kohtumenetluses ei ole tõendatud süüdistuses esitatud väide

justkui oleks G.P andnud S.T. ile korralduse siibri sulgemiseks. Maakohus on

veendunud, et siibrit ei ole keegi enne luugi avamist puutunud ning tuhka hakkas silost tulema

sel hetkel, kui V.B. läks siibrit sulgema.

8. Maakohtu istungil ei ole tõendatud ka süüdistuses esitatud väide justkui oleks G.P

andnud S.T. ile korralduse luugi avamiseks.

8.1. V.B. i ja S.T. i ütluste kohaselt toimus luugi avamine ajavahemikul kell 13.02-13.35.

Analüüsides nimetatud isikute ütlusi ja asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on näha, et selliseid

sündmusi ei saanud nimetatud ajal juhtuda. V.B. i ja S.T. i ütluste järgi toimus õnnetusjuhtum

järgmistel asjaoludel. Pärast lõunat sisenes süüdistatav ehitusplatsile kell 13.02. Põhjatuha

punkrihoonesse pääsemiseks kulub umbes 10 minutit, seega pidi G.P jõudma

sündmuskohta umbes kell 13.12. Seejärel toimus lühikene vestlus (V.B. i ütluste kohaselt) S.T.

i ja V.B. iga, mille käigus palus V.B. luba minna lõunale, kuid süüdistatav ei lubanud ja sundis

jätkama klappide puhastamist ja monteerimist. Seejärel andis süüdistatav S.T. ile käsu tuua kott

tuhaproovi võtmiseks ning viimasel kulus selleks vähemalt 10 minutit. Niisiis pidanuks S.T.

jõudma tagasi kõige varem kell 13.35. Pärast tuhaproovi võtmiseks vajaliku koti toomist andis

väidetavalt süüdistatav S.T. ile korraldusi siibri sulgemiseks ja luugi avamiseks.

Sellised toimingud ei saanud toimuda, kuna eelnimetatud isikute väited ei klapi ajaliselt teiste

sündmustega. Nimelt sisenes I.B. ehitusplatsile teisest väravast kell 13.30, ronides pärast

põhjatuha punkrihoonesse sisenemist selle kolmandale korrusele, kus V.B. ja S.T. i väidete

kohaselt pidi asuma süüdistatav koos S.T. iga (samal ajal pidi S.T. tulema tagasi koos kotiga

tuhaproovi võtmiseks). Paraku I.B. ega ka teised keevitajad S.G. ja S.J. ei ole sel perioodil

S.T. it üldse näinud.

8.2. S.T. ja V.B. eitavad fakti, et nad viibisid põhjatuha punkrihoones ajavahemikus kell 12.23-

12.56, mil süüdistatav viibis hoones koos R.V. ega. R.V. e sõnul kõneles antud külaskäigu ajal

G.P lukksepaga, kuid samas oli selge, et G.P ei tundnud toona ei S.T. it

ega V.B. i. Oluline on ka märkida, et R.V. kinnitas, et G.P on öelnud EET esindajale,

et ta peab ise välja selgitama, mida ja kuidas teha tuhaärastuse süsteemi avarii likvideerimisega

seoses.

8.3. Kannatanu S.G. väitis, et pärast lõunat tegi tema koos S.J. iga tööd kolmandal korrusel

(siibri juures), keevitustöid nad ei teinud, vaid valmistasid ette materjali (maskid olid ära

võetud). Enne I.B. i saabumist ei näinud nad ei S.T. it ega V.B. i hoidmas luuki, küll aga nägid

nad süüdistatavat, kes seisis eemal ja ei teinud mitte midagi.

S.G. i olustikuga võrdluse protokollist (vt foto nr 14) nähtub, et S.J. ja S.G. töötasid samas

kohas (umbes 1-2 m kaugusel), kus asus S.T. i poolt avatud luuk. Nii S.J. kui ka S.G.

kinnitasid, et nad nägid nii V.B. i, S.T. it kui ka süüdistatavat sel päeval tuhasilo hoones. Kuid

nad ei näinud kedagi pärast lõunat luugi kaant hoidmas, vaatamata sellele, et nad töötasid siibri

ja luugi vahetu läheduses.

S.G. i olustikuga võrdluse protokolli fotodele nr 15 ja 16, milledest nähtub, et luugi juures oli

tegelikkuses äärmiselt vähe ruumi ning kaks isikut ei pääseks samal ajal luugi juurde. See

asjaolu lükkab ümber V.B. i väite, mille kohaselt sellel ajal, kui tema hoidis luuki, oli

süüdistatav tema kõrval ning tema andis luugi kaane viimasele hoidmiseks enne seda, kui

tuhahoone juurde tuli I.B. . Ainus koht, kus saaks süüdistatav seista olles luugi läheduses, oleks

see sama koht, kus töötasid S.G. (vaata S.G. i olustikuga võrdluse protokolli foto nr 14).

Viimane aga ei kinnita, et oleks V.B. ja S.T. i poolt kirjeldatud „luugi avamise protsessi“ üldse

näinud.

S.T. i ja V.B. i poolt antud selgitused seoses luugi avamisega muutuvad veelgi ebausutavateks,

kui kõrvutada neid I.B. i ja I.Z. i sündmuste kirjeldustega samast ajast. Samuti jääb

arusaamatuks, kuidas oli võimalik, et V.B. ei näinud luugi avamisega seotud tegevust pealt,

olles tema enda väitel süüdistatava kõrval.

Seega eksitav on väide, et G.P andis S.T. ile korralduse luugi avamiseks. Süüdistatav

on seda eitanud.

8.4. S.T. i ütlused on äärmiselt vastuolulised ja taaskord ei kinnita neid kannatanu V.B. enda

ütlustes, kuigi pidi kuulma korraldusi, mida väidetavalt süüdistatav andis ja nägema juhtunut

pealt.

S.T. i ütluste kohaselt tuhaproovi, mille jaoks ta koti tõi, pole õnnestunud leida. Juhul, kui S.T.

i väide vastaks tõele, siis pidanuks hoonest leitama vähemalt üks kott, mille S.T. enda väitel

proovi võtmiseks tõi. Kuna seda ei ole leitud, tuleb pidada tõeseks süüdistatava selgitust, et S.T.

läks küll proovi võtmiseks koti järgi, kuid tagasi ei jõudnud, sest enne seda toimus õnnetus. On

loogiline, et ajal, mil S.T. käis koti järel, ei olnud süüdistataval midagi teha ning nagu kinnitasid

S.J. ja S.G. omas ütlustes, ei teinud G.P tuhasilohoones midagi, jälgides vaid

olukorda. Kuna G.P käis korduvalt hoonest väljas läbi esimese korruse, et rääkida

telefoniga ja kontrollida e-posti, siis ilmselt sellele põhjusel ei märganud teda hoones I.B. .

Kannatanu I.B. i sõnul ta läks teisele korrusele alla I.Z. i ja V.B. i juurde. V.B. seletas, et siin

on õhuklapp, siin on õhutoru ja selle järgi antakse surveõhku, mis mõjutab kogu selle hoone

töösüsteemi. Ütles, et mingi töö oli juba tehtud, aga tuli veel seda klappi välja tõmmata, tuleb

klapp välja võtta, puhastada ja tagasi paigaldada. I.Z. kinnitas, et tõeliselt see toru, kus ta tööd

tegema pidi, oli juba eelnevalt lahti võetud (st eemaldatud isolatsioon).

Maksim Superov mäletab, et V.B. iga vestlemisel oli temale pidevalt öeldud seda, et tema ei

teosta iseseisvalt töid, ainult visuaalset ülevaatust.

8.5. Nagu näha tegelikkuses töötasid S.T. ja V.B. 06.01.2015 tuhasilo hoones iseseisvalt (seda

kinnitas S.T. oma ütlustes) – võtsid lahti klappe, kontrollisid elektrilist siibrit, keerasid lahti

õhuvoolu torusid jne. On tuvastatud, et siibri all asuv luuk ei ole kaugeltki ainuke luuk, mis

õnnetusjuhtumi toimumise päeval avati. 08.01.2015 koostatud täiendava sündmuskoha

vaatlusprotokolli fotol nr 18-19 on fikseeritud asjaolu, et kivituha seadme äravoolu vaateluuk

oli samuti avatud. Maakohus on seisukohal, et viidatud fotodelt tuvastatav täiendava luugi

avamise fakt kinnitab, et S.T. ja V.B. töötasid 06.01.2015 objektil iseseisvalt ning avasid

tõenäoliselt enda äranägemisel mitmeid luuke, leidmaks tuhaärastuse süsteemi ummistusi.

8.6. Tunnistaja R.V. , NEJ arendusjuht, kinnitas, et 06.01.2015 kell 11 paiku läks koos

G.P-ga tuhaärastuse Auvere töömaale ja kui EET esindaja küsis „mida teha

töökäsuga ja siis G.P ütles, et ise organiseerige oma asju“.

Prokuröri järeldused, et justkui G.P andis käsklusi ja jagas korraldusi brigaadi

töötajatele ei ole kohtuliku uurimisega tõendatud. G.P ei saanud juhtida töövõtja

tegevust. Tal ei olnud alluvaid isikuid ja nad ei olnud talle määratud ametijuhendiga. Tema

põhiliseks eesmärgiks oli jälgida tellija poolt, kuidas töövõtja täidab lepingu tingimusi, mida ta

tegi 06.01.2015.

9. EET määras puuduste kõrvaldamise töödeks nii detsembriks 2014 kui jaanuariks 2015 tööle

vahetused, mis pidid käivitamis- ja häälestustöid tegema vastavalt programmile. Vahetuste

graafikute kohaselt pidid EET vastutavad isikud, sh P.P. d, olema telefoni teel kätte saadavad

24 h. Nimetatud asjaolu tõendab, et töö käis pidevalt ja ööpäevaringselt ja mitte kõiki tõid ei

saanud nimetada kuumkäivituseks. Vastavalt – mitte iga nupuvajutus puldil oli katsetus

/kuumkäivitus/.

9.1. Tunnistaja P.A. kinnitas kohtuistungil, et oli kaks erinevat töövormi.

Tunnistaja A.S. i sõnul 06.01.2015 seisuga süsteemid töötasid, käis vaegtööde likvideerimine,

bagerpumplas käisid vaegtööd, et kuskilt oli värviparandusi vaja teha, kuskile mingid

varbalauad keevitada. Kilbiruumis Alstomi silo all olid tööd juba lõpukorral ja

proovipumpamised toimusid. Valvete süsteem jätkus ka pärast kirja (käivitus – seadistööde

peatamise kohta) saabumist. A.S. töötas EET projektide direktorina. Ja kui projekti direktor

kinnitas, et vaatamata A.R. u teatele tööde seiskamise kohta (EET 18.12.2014 teade) süsteemid

töötasid, siis nii see oli ka tegelikkuses.

Tunnistaja J.Z. andis kohtuistungil ütlusi, et 05.01.2015 ta oli töökohal Auvere jaama

bagerpumplas, tuhaärastussüsteem töötas. Tuhaärastussüsteemi seadmed töötasid 2014. aasta

detsembri lõpus ja jaanuari alguses 2015. Tunnistaja ei teadnud sellest, et käivitus-seadistustööd

on peatatud. Peale selle tõendab žurnaali väljatrükk), et tuhaärastussüsteem töötas pidevalt.

Tunnistaja J.Z. kinnitas, et žurnaali kandeid valveaja jooksul toimuvate mingite toimingute ja

sündmuste kohta tegi bagerpumpla masinist. Reeglina oli, et siis kui laekus korraldus

käivitamise kohta ja kui käivitamist ei toimunud, siis andsid sellest teada sellele isikule, kes

andis korralduse.

Tunnistaja A.R. ise kinnitas kohtuistungil ütlusi, et 2014 detsembris ja 2015 jaanuaris käivitus-

seadistustööd ei toimunud sujuvalt, kuna seal esines palju probleeme, üks liin kolmest ei

töötanud ning pidi uurima lisaks sellele, et käivitusprogramm korralikult edasi läheks.

9.2. Seda, et käivitus-seadistustööd jätkusid täies mahus ja mitte keegi ei kuulnud tööde

peatamisest, kinnitab D.P. , kes viibis Auvere Elektrijaama territooriumil 05.01.2015 ja

kõrvaldas kommunikatsiooni defekti: tuhaärastusseadmed töötasid, perioodiliselt toimus

käivitamine. 05.01.2015 ta isiklikult käivitas uuesti seadet, mis tegeleb kommunikatsiooniga

Claudius&Peters ja tema firma vahel. Kommunikatioon hakkas töötama. Ta käivitas seadmed

operaatori ruumis. Käivitus-seadistustööde etapil seadmeid opereeris bagerpumpla motorist.

Tihti tekkis vajadus seadmeid käivitada, näiteks selle jaoks, et torud töötaksid korralikult.

9.3. Tunnistajad J.Z. , A.P. , M.S. , V.P. , V.S. , I.M. , S.N. , I.B. , A.N. , S.S. , A.P. , D.P. ,

O.H. selgitasid üksikasjalikult, kuidas nimelt käis töö 05.01.2015 ja 06.01.2015 ja mille poolest

erinesid omavahel kuumkäivitus ja käivitus-seadistustööd, st puuduste-defektide kõrvaldamise

tööd.

Valvevahetused olid moodustatud just käivitus-seadistustööde teostamiseks. Tunnistajad

kinnitasid, et 05.01.2015 seisuga ei tulnud suulises või kirjalikus vormis teadet selle kohta, et

käivitus-seadistustööd on pikemaks ajaks peatatud.

Järelikult 2014 detsembri lõpus ja jaanuari alguses 2015 toimusid defektide kõrvaldamise tööd.

Häirete otsing käis pidevalt ja töötasid valvebrigaadid. G.P kui tellija esindaja

kohustusteks oli teha kindlaks häire fakt, koguda kokku vajalik informatsioon, teavitada pooli

avastatud süsteemi häiretest ja nõuda puudujääkide kõrvaldamist, millega G.P ka

05.01.2015 ja 06.01.2015 tegeles.

9.4. Prokuröri järeldus, et G.P alustas iseseisvalt käivitus-seadistustöid, ei ole

põhjalikud. Kohtulikul uurimisel on tõendatud, et tegelikkuses käisid tööd peatamiseta ja

süüdistatava sekkumiseta. Ka prokuröri kokkuvõtte, et 05.01.2015 ja 06.01.2015 korraldas

kohapeal bagerpumplas ja D01 hoones kõike G.P ainuisikuliselt on tõendamata.

Maakohus leiab, et G.P tegevuses ei esine süüteokoosseisu ka objektiivse külje

tunnuseid.

10. Kohtuliku uurimise käigus selgus, et avariiolukord tekkis juba 05.01.2015.

10.1. R.V. e seletuskirja kohaselt 05.01.2015 kella 11.00 paiku toimus iganädalane

nõupidamine NEJ ja EET vaheliste projektide kohta. Oli info, et EET tuhasüsteemist on 3-st

liinist 1 mehaanilise rikke tõttu tööst väljas. Kella 21.25 paiku tuli SMS teade G.P-lt ,

et omanikupoolsed tuhasüsteemid ei tööta - kõik kolm liini ei tööta.

10.2. On tuvastatud, et 06.01.2015 kella 09.00 paiku toimus arenduse osakonna iganädalane

nõupidamine EEJ-s. G.P ühines ca 9.15-9.30. G.P informeeris, et Auvere

tuhaärastust ei ole EET poolt käima saadud ja tuhapunker on täis. Samuti oli G.P-l

mitteametlik info, et P.P. d (EET tuhapumpla käivitustööde juht) ei tule enam töömaale ja ei

tööta enam EET-s. G.P sõnul tuhapumpla töömaal ei ole EET-st kedagi peale ühe

lukksepa. G.P oli ka A.S. ile helistanud, aga kõnet ei võetud vastu.

Kella 11.07 paiku G.P selgitas R.V. ele, et kõik kolm liini on tööst väljas.

G.P teatas, et tuhk tuhapumplasse ei lähe ja Alstomi silo on täis. A.S. lubas uurida,

mis seis on. Kell 11.27 - peale telefonikõnelust, saatis G.P vastava e-maili A.S. ile

milles ütleb, et liinid ei tööta ja EET-l on vaja kiiresti tegutseda.

Kell 12.00 läksid R.V. koos G.P-ga Auvere töömaa kontorisse, et kohapeal vaadata,

kas tuhaärastuse probleemiga tegeletakse. Läksid tuhaärastuse silo juurde, et vaadata kas keegi

tegeleb koha peal probleemi lahendamisega. Tuhaärastuse ruumi uks oli avatud ja sellele alale

sisenemise keelavaid märke ei olnud. Uurisid, et mida hetkel tehakse ja seepeale selgitati, et

puhastatakse tuhaärastuse kanalite aeratsiooni õhutorustikke.

Kell 13.01 G.P helistas R.V. ele töömaalt ja palus, et too saadaks A.S. ile ja

paralleelselt ka A.O. ile kirja, kuna tundus, et keegi veel ikka midagi selle hommikuse e-maili

osas ei ole ette võtnud. Kell 13.08 R.V. helistas A.O. ile ja seletas, et EET-l on ilmselt vaja abi

teatud sõlmede korrastamisel. Oli edastatud G.P e-mail koos kommentaaridega A.O.

ile, et EET vajaks abi. Samuti oli e-mail suunatud A.S. ile, et too koordineeriks töid mis on

seotud tuhaärastusega.

10.3. P.P. d selgitas, et tema sai teada 05.01.2015 õhtul, et kõik 3 liini on rivist väljas ja süsteem

tuhka täis. G.P helistas ja andis teada, et seade seiskus ja tuleb kohale sõita.

Tunnistaja P.P. d keeldus tööle tulemast, kuna sai eelnevalt teada, et tema töösuhted on

lõppenud. 05.01.2015 sai ta teada telefoni teel I.M. ult, et EET soovib lõpetada tunnistajaga

töösuhte ja 06.01.2015 oli tema viimane tööpäev. 06.01.2015 helistas G.P ka

tunnistajale.

10.4. Tunnistajate A.S. i ja A.R. u ütlustest on näha, et A.S. sai probleemist ehk sellest, et kõik

3 tuhaärastusliini on seiskunud, teada R.V. e telefonikõnest (seda kinnitab ka R.V. e seletuskiri,

kus on kirjas, et A.S. i teada pidid 2 liini töötama), edastas selle teema lahendamiseks A.R. ule.

Kell 11.27 saatis G.P kirja A.S. ile ja nõudis kiiret tegutsemist.

10.5. Tunnistaja A.N. seletas, et 05.01.2015 üks suruõhuliin oli remondis. Teise liini peal ei

toimunud tuha mahatulekut, ja kolmandal liinil oli veateade. Süsteem töötas, aga töötas tühjana

ja tuhk ei laekunud. Jaam peatati, kuna andurite kohaselt punker oli tuhaga täis.

Tunnistajad J.Z. , A.P. seletasid, et 05.01.2015 olid probleemid seotud tuhaga, tuhaärastusliinid

ei töötanud.

10.6. Tunnistaja S.S. ütles, et 05.01.2015 probleemid olid seotud tuhaga, mis vajus allapoole.

Tuhaärastusliinid ei töötanud. Ta ise on näinud, et A.N. vajutas nuppe puldi peal. Üritati

visuaalselt leida probleemi, mis riivid hakkavad tööle ja mis ei hakka. See tegevus ei

tähendanud seda, et süsteemi käivitati. Lihtsalt vaadati üle, kuidas tuhaärastussüsteem töötab.

A.N. käivitas tuhaärastussüsteemi. Tuhk ei läinud läbi. Probleeme lahendati ainult

bagerpumplas, kuna kui siiber ummistus, siis oli vaja võtta see maha. A.N. või A.P. andsid

korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks. Peale selle tunnistaja S.S. i sõnade

kohaselt enne avariid, 05.01.2015 õhtul, suunas brigadir V.B. teda D01 hoonesse lukkseppasid

aitama – polte keerama. Pärast seda A.N. käivitas tuhaärastussüsteemi, tuhk ei läinud läbi.

Edasi A.N. või A.P. andsid korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks. S.S. täitis

kõik need korraldused. Sellisel moel olid avarii eelõhtul läbi viidud manipulatsioonid

bagerpumplas asuva siibriga ja G.P-l ei olnud nende manipulatsioonidega mitte

mingit suhet. S.S. kinnitas, et V.B. suunas teda D01 hoonesse aitama lukkseppasid – keerata

polte ja A.N. või A.P. andsid korralduse siibri lahti võtmiseks. Nagu näha tegelikkuses töötas

V.B. 05.01.2015 tuhasilo hoones ka iseseisvalt.

G.P „lõi häirekella“ alates 05.01.2015 küpseva avariiolukorra põhjusel, ülejäänud

olid jõuluvaheajal, puhkusel, vallandatud. Saab selgeks G.P närvilisus 06.01.2015,

millest tunnistajad rääkisid.

10.7. On tuvastatud, et P.P. lu viimane tööpäev oli 06.01.2015 kaasa arvatud. See tähendab, et

06.01.2015 P.P. d oli tööl ja pidi täitma kuumkäivitusspetsialisti kohustusi. Maakohus annab

põhjaliku ülevaate P.P. lu töötamisest, kuid kuna ka prokurör ei pea P.P. lu viimast tööpäeva

osa käsitlemist määravaks, siis siinkohal sellel rohkem ei peatuta.

10.8. Maakohus annab põhjaliku ülevaate sellest, et kuidas tuli välja anda töölubasid ning on

kindel, et EET on rikkunud 06.01.2015 kehtivat töölubade vormistamise korda. Need asjaolud,

et tööload ei olnud vormistatud, selgusid alles pärast avariid. Kuna NEJ esindajatel puudus

pädevus ja võimalus kontrollida kirjalike töölubade vormistamist, siis ei saanud nad teada,

milline oli tol ajal D01 hoones toimiv kokkulepe töölubade osas. Aga EET on juurutanud sellise

töökorra, mille raames nad ignoreerisid Alstomi töölubade ja tööohutuse süsteemi ja sellel

põhjusel toimuski avarii.

EET töötajaid, kes esmakordselt tulid objektile, näiteks I.B. , esmaselt kontrollisid töölubade

olemasolu. See tõendab seda, et tööloa puudumine oli EET-poolne range rikkumine tööohutuse

valdkonnas, mis viiski avariini. Iga töötaja igas firmas enne seda, kui saab sissepääsu loa

ehitusplatsile Auvere Elektrijaamas läbis koolituse ja juhendamise Alstomis ja oli teadlik

töökäsu süsteemi nõuetest. Kohtuistungil on tuvastatud, et Tehnoloogiatööstuse juhtidele ja

asjatundjatele oli 2014 suvel Alstomi poolt läbi viidud eraldi spetsiaalne koolitus, mis puudutas

töökäskude süsteemi käivitusseadistustööde ajal.

Kohtuistungil on tõendatud, et EET jaoks antud töökäsu süsteem oli kehtiv süsteem. 6.jaanuaril

2015 rikkudes Alstomi poolt kehtestatud reegleid ei olnud Tehnoloogiatööstuse esindajaid

tööde teostamiseks D01 hoonesse lubatud. See tähendab, et 06.01.2015 tööd, mis olid läbi

viidud EET poolt olid ilma töökäsu vormistamiseta ja see tähendab, et ei olnud tagatud

vajalikud ettevalmistustööd tööohutuse alal.

Kõik tunnistajad väidavad, et igapäevasteks töödeks kirjalike töölubade vormistamist ei olnud.

Seda kinnitas ka süüdistuse tunnistaja NEJ projektijuht I.M. , et kirjalike töölubade

vormistamine tuli alles peale tuhaavariid. Kaitse poolt kohtule esitatud tõendite hulgas on

andmed selle kohta, et kuni novembrini 2014 vormistas EET kirjalikke töölube D01 hoones

töötamiseks ja pärast novembrit seda enam ei tehtud. Järelikult EET rikkus töölubade

vormistamise korda alates novembrist 2014.

10.9. Peale selle kehtinud korra kohaselt pidid siibrid tuhasilo all olema suletud ja kinnitatud

keti ja lukkudega, kuid tegelik asjade seis oli teine – siibrid ei olnud lukkudega fikseeritud. E.P.

a, EET ehitusmontaaži peaspetsialist, kinnitas, et peasiiber peab olema kettsiibriga suletud,

täiesti suletud. Igasuguste katsetuste ajal keelas Claudius ja Peters insener D01 hoones

igasugustel inimestel viibida, mitte keegi ei tohtinud seal olla, kuid tegelik asjade seis oli teine.

E.P. a mäletab, et Claudius ja Peters insener pani ventiilid käsitsi paika terve päeva ja hommikul

ütles „mis lasteaed siin on, kõik ventiilid on üle keeratud“. See oli enne avariid.

Tunnistaja S.S. keeras polte D01 hoones 05.01.2015, A.N. või A.P. andsid temale korralduse

bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks, mida ta tegi. Tunnistajad arvavad, et koolitus, mis

oli enne bagerpumplasse tööle asumist ei olnud piisav, et teha tuhaärastusseadmete juures

mingisuguseid mehhaanilisi töid.

Green Engineering OÜ töötaja V.B. oli 05.01.2015 ja 06.01.2015 vastavalt valvegraafikule

määratud bagerpumpla hoonesse valvesse, kuid teostas ise isiklikult julgelt manipulatsioone

bagerpumplas asuva siibriga ja nagu brigadir suunas töötajaid D01 hoonesse polte keerama.

Tunnistaja O.H. andis kohtuistungil ütlusi, et tol ajal ei õpetatud, kuidas D01 hoones asuvaid

seadmeid remontida või tehnilisi tõrkeid kõrvaldada. Tol ajal ei olnud D01 hoones hoiatussilte

ja seadmete käsitsemist takistavaid lukke ega kette ei olnud. Ainult 2015 märtsikuus ilmusid

seadmete külge lukud ja ketid. Pärast avariid hakkas kõik teisiti toimuma. Ainult pärast avariid

oli antud üldine ülevaade, kuidas seadmeid remontida ja tõrkeid kõrvaldada. EET poolt

avaldatud tegevusetust, mis puudutas ehitusplatsil ohutusmeetmete tagamist.

Tunnistaja V.J. ütles, et oli juhtumeid, kui EET esindaja puudus töölt, siis olid sellised

vahetused, kus ei olnud EET esindajaid.

Kohtuistungil kõlas informatsioon EET brigaadi, kes olid kohustatud koolitama, ebapiisava

pädevuse kohta, EET poolsest formalismist tööohutuse valdkonnas. Seetõttu maakohus teeb

järelduse, et formaalsete nõuete asemel oli EET kohustatud looma reaalse töökeskkonna

ohutuse.

10.10. Maakohtu arvamusel tegelikeks avarii toimumise põhjusteks oli vajaliku järelevalve ja

juhtimise puudumine, seoses käivitusseadistustöödega ja remonditöödega ja selline järelevalve

peaks olema korraldatud EET poolt ja samuti EET-poolset ranget töökäsusüsteemi rikkumised

ja tööohutuse rikkumised.

11. Prokuratuur on seiskohal, et tööõnnetuse põhjustas luugi avamine. Luugi, mille kaudu

toimus tuha väljalangemine, avas NEJ lukksepp S.T. . S.T. avas luugi tema arvates temale

töökorraldusi andma pädeva isiku ehk NEJ projektijuhi G.P käsul.

11.1. Kohtuistungil kõlasid muud avarii põhjused. Tunnistaja J.R. on seisukohal, et peamiseks

põhjuseks oli ebakvaliteetne tuhk. Kannatanu I.Z. i ütluste kohaselt tuhka hakkas tulema siis,

kui V.B. tegeles siibriga. Maakohus on veendunud, et tunnistajate ütluste analüüsi teel, ilma

antud kriminaalasjas tehnilise ekspertiisi määramiseta, ei olnud võimalik avarii tegelikku

põhjust tuvastada. Spetsialisti kokkuvõte avarii tehniliste põhjuste kohta on kohtus üheks

peamiseks tõendiks. Kohtuliku uurimisega ei ole avarii tehniline põhjus kindlaks tehtud.

11.2. Tööinspektsiooni 19.03.2015 vastuskirja kohaselt on tööõnnetuse menetlemise aluseks

TTOS § 24 ja Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määrus nr 75 tööõnnetuse ja kutsehaigestumise

registreerimise, teatamise ja uurimise kord. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75

alusel tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste väljaselgitamiseks oli kindlasti vaja selgitada välja

töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest vastutavad isikud (§ 3 lg 2), mida tehtud ei

olnud, vaid selle asemel oli avarii põhjuste uurimisele juurde lubatud töötervishoiu insener J.R.

. Nagu nähtub materjalidest, osales J.R. aktiivselt asja uurimises, tegi järeldusi, koostas

tabeleid.

11.3. Nagu kinnitas G.P maakohtus antud ütlustes, keelas uurija mistahes toimingute

tegemise sündmuskohal, kuni vastavasisulise korralduseni (s.o kuni 14.01.2015). Vaatamata

sellele viibis J.R. kui EET ehk selle tööandja esindaja, kelle juhtivate töötajate korraldusel

eirasid

EET

töötajad

Auvere

elektrijaama

ehitusplatsil

kehtivaid

tööohutus-

ja

töötervishoiunõudeid, sündmuskohal iga päev pärast sündmusi, tegi toiminguid ja vormistas

uurimisasutuse jaoks memod. Selline „sekkumine“ uurimisse, eriti olukorras, kus mistahes

tegevus sündmuskohal oli uurija poolt eelnevalt keelatud, vähemalt küsimusi tekitav, et mitte

öelda enamat.

11.4. 08.01.2015 sündmuskoha täiendavast vaatlusprotokollist nähtub, et enne uurija saabumist

on sündmuskohal viibinud kolmandad isikud, kuna:

- fotost nr 10 nähtuvalt on keegi korjanud ja puhastanud ära kannatanute kiivrid, mistõttu ei

osutunud enam võimalikuks kontrollida kannatanute väiteid, et need olid neil õnnetusjuhtumi

toimumise ajal peas või kaasas;

- fotol nr 13 on näha, et keegi on sõrmega joonistanud tuhaga kaetud pinnal jaotusliinide

skeemi;

- fotol nr 17 on näha, et keegi on keeranud kahel liinil siibrite rattaid (vrdl 06.01.2015

sündmuskoha vaatlusprotokolli fotoga nr 18);

- fotolt nr 26 on tuvastatav, et keegi on manipuleerinud traadiga (vrdl 06.01.2015 sündmuskoha

vaatlusprotokolli fotoga nr 32).

G.P ütluste kohaselt oli isik, kes omavoliliselt toimetas sündmuskohal perioodil

06.01.2015-08.01.2015, EET tööohutuse ja töötervishoiu insener J.R. .

11.5. KarS § 197 lg 1 on ette nähtud kvalifitseeriv tunnus – ettevaatamatusest tekitatud raske

tervisekahjustus, milline peab olema põhjuslikus seoses just nimelt töötervishoiu- või

tööohutusnõuete eiramisega.

Peab ära märkima, et põhjusliku seose mehhanismi spetsiifika läbivaadatavas kuriteos seisneb

selles, et saabunud kuritegeliku tagajärje põhjused seisnesid ainult töötervishoiu- ja

tööohutusnõuete eiramises isiku poolt, kes oli vastutav nende järgimise eest.

Kriminaalseaduse mõtte kohaselt on vajalik kindlaks teha: avarii põhjus; millised nimelt

rikkumised olid sooritatud isiku poolt, kes oli vastutav ohutustehnika ja muude töötervishoiu-

ja tööohutusnõuete järgimise eest; kas tema kohustuste hulka kuulus pädevus nende eeskirjade

täitmise kindlustamine; kas on olemas põhjuslik seos töötervishoiu- ja tööohutusnõuete

rikkumise ja saabunud kahjulike tagajärgede vahel

Asjaolud, mida on võimalik olnud kriminaalasja menetluses tuvastada, pole võimaldanud välja

selgitada, kelle ja millise tegevuse tagajärjel toimus tööõnnetus ning kas see tööõnnetus on

olnud sellises põhjuslikus seoses kannatanutel tekitatud terviskahjutusega, et see võimaldaks

isiku süüdi mõista KarS § 197 lg 1 järgi. Teada on vaid asjaolu, et S.T. i poolt avatud luugi

kaudu pääses tuhk kontrollimatult tuhasilost välja, kuid kohtumenetluses ei ole tuvastatud, kas

S.T. on üritanud üldse siibrit kinni panna või tegi seda V.B. oma kolleegi I.Z. i palvel, millal

oli luuk üldse avatud ja kelle korraldusel see avati. Tuvastatud ei ole, milline tegu põhjustas

tuha liikuma hakkamise süsteemis.

Süüdistava poolt antud ütluste kohaselt pani pärast avariid siibri kinni konsortsiumi Alstom

töötaja J-C.V. ning avarii ajal oli see üle 70% avatud olekus ehk tegelikkuses luuki ei ole enne

avariid üritatud kinni panna. J-C.V. il ei tekkinud mingisuguseid raskusi kõnealuse luugi

sulgemisega ja nimetatud faktist lähtudes on ümber lükatud S.T. i väide, et siibrit polnud

võimalik kinni panna. Ainuüksi asjaolu, et süüdistuse kohaselt on tuvastatud tuha

väljapääsemine luugi kaudu, ei ole kaugeltki piisav järeldamaks ümberlükkamatult, et õnnetuse

põhjustas G.P tegevus, sh süüdistatava poolt tervishoiu- ja tööohutusnõuete

rikkumine.

11.6. Süüdistuses ei ole määratletud arusaadavalt töötervishoiu- ja tööohutuse nõudeid, mille

järgimise eest vastutaks süüdistatav ja teda ei saa käsitleda KarS § 197 koosseisu puhul

subjektina.

Maakohus arvab, et G.P tegevuses ei esine süüteokoosseisu ka objektiivse külje

tunnuseid. Käesoleval juhul ei saa G.P-le ette heita kuriteo vahetut toimepanemist,

kuna kohtumenetluses on leidnud kinnistust, et tuhasilo all oleva siibri jättis kinni panemata

S.T. ning ühtlasi oli tema isikuks, kes avas luugi, mille kaudu toimus tuha kontrollimatu alla

langemine.

Kohtuliku uurimise käigus ei ole tõendatud asjaolusid, mille pinnalt saaks mõista

G.P süüdi KarS § 197 lg 1 alusel. Sättes sisalduv süüteokoosseis on koosseisutüübilt

blanketne ja materiaalne, mis tähendab, et selle sisustamiseks tuleb osundada konkreetsetele

TTOS-i ja vastavat valdkonda reguleerivate õigusaktide rikkumistele. Kuna prokurör ei ole

määratlenud ega tõendanud TTOS või selle alusel kehtestatud määrustes sisalduvat normi, mida

oleks süüdistatav rikkunud, siis ei saa kohus mõista G.P süüdi mõista KarS § 197

lg 1 järgi.

12. Enne G.P õigeksmõistmist kontrollis maakohus, kas tema tegu vastab muule

karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik ümber kvalifitseerida. Maakohus

leidis, et tuleb hinnata, kas G.P-le etteheidetav tegu võib olla kvalifitseeritav KarS

§ 198 lg 1 järgi – töötervishoiu-ja tööohutusnõuete eiramine ettevaatamatusest, kui sellega on

tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm.

Paragrahvid 197 ja 198 on peamiselt sarnased ning erinevad subjektiivsete tunnuste poolest.

Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab § 198 süüteokoosseis ettevaatamatust kõigi selle

objektiivsete tunnuste, st teo ja tagajärje suhtes. Nii lõikes 1 kui lõikes 2 ettenähtud

süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane tegutses nii teo kui tagajärje suhtes vähemalt

hooletusega.

Maakohus tuvastas, et G.P ei ole KarS §-s 197 sätestatud teo subjekt, kuna tal ei

olnud kohustust järgida või juhendada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist. Sellest võib

järeldada, et G.P ei ole KarS §-s 198 sätestatud süüteo subjekt. Seega puudusid

maakohtul alused G.P teo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 198 lg-le 1.

Maakohtu hinnangul ei vasta G.P-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus ka

ühelegi teisele kuriteokoosseisule.

13. Kannatanud S.J. , I.Z. , I.B. esitasid tsiviilhagid, mille maakohus ka menetlusse võttis.

Kuna maakohus tegi õigeksmõistva kohtuotsuse, siis jäävad tsiviilhagid läbi vaatamata.

PROKURÖRI APELLATSIOON

14. Viru Maakohtu 14.03.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni vanemprokurör Anneli Pärt,

kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega:

- tunnistades G.P süüdi kuriteos KarS § 119 lg 2 järgi ja mõista karistus, mis oleks

vastavuses prokuröri poolt I astme kohtus küsitud karistusliigi ja –määraga ehk 1 aasta 6 kuud

vangistust;

- apellatsiooni rahuldamise korral jätta kõik menetluskulud G.P kanda;

- G.P süüdimõistmise korral rahuldada kannatanute tsiviilhagid täies ulatuses.

14.1. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaseadusliku ja eksliku lahendi

tegemise. Lisaks leitakse apellatsioonis, et rikutud on tõendi igakülgse, teiste kogutud

tõenditega koosmõjus hindamise kohustust, olles hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult,

mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele. Maakohus on arvanud osa tõenditest

põhjendamatult tõendikogumist välja, sobitades omavahel n-ö riimuma tõendid või osa neist,

mis kattuvad maakohtule meelepärase versiooniga. Seejuures on maakohus jätnud põhjalikult

analüüsimata terve rea kohtule esitatud ja kohtu poolt vastuvõetud tõendeid, eelkõige

tunnistajate ütlusi, ning eelistanud süüdistatava versiooni, pööramata tähelepanu nendes

sisalduvale ebaloogilisusele ja ebakõladele nende asjaolude osas, mis on tuvastatud arvukas

ülekaalus olevate teiste tõenditega. Sellise tegevuse tulemusel on jäänud tähelepanuta fakt, et

esineb terve kogum tõendeid, mis kinnitavad asjaolu, et 06.01.2015 toimunud tuhaavarii

vallandasid justnimelt G.P põhjendamatud ja tema pädevust ületavad korraldused.

Maakohus on otsust kirjutades tuvastanud kohtumenetlusel uuritud ja süüdistuses kirjeldatud

tuhaavarii tekkepõhjusest erineva põhjuse. See fakt iseenesest on vaieldamatult kohtu

pädevuses, kuid seda nii kaua, kuni see on toimunud kriminaalmenetlusõiguses kehtivate

reeglitega kooskõlas ja rajaneb kõigi lubatavate tõendite põhjalikul analüüsil. Käesoleval juhul

on tegemist lubamatule tõendile ning kohtuistungi protokollides kajastamata andmetele rajatud

järeldusega, mis on prokuratuuri arvates päädinud ebaõige kohtuotsusega.

14.2. Kuna käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva tuhaavarii põhjustanud sündmuste

ahela algatasid ühe tööandja (NEJ) esindajad, kuid tervisekahjustusi said teise tööandja (EET)

töötajad, siis antud juhul tuleb nõustuda seisukohaga, et selline olukord jääb KarS § 197

kaitsealast välja, kuid sellele vaatamata on prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et apelleeritav

kohtuotsus ei ole oma sisult õige ning kuulub tühistamisele järgnevalt esitatud põhjustel.

15. Prokuratuur ei nõustunud, et G.P käitumises puuduvad teised karistusseadustiku

süüteokoosseisud.

15.1. Karistusseadustiku 12. peatükis paiknevate süütegude puhul on peamiseks kaitstavaks

õigushüveks inimeste elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate

kuritegude puhul. KarS § 197 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse

põhjustamise ettevaatamatusest, kui see on toimunud töötervishoiu- või tööohutusnõudeid

eirates. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus

ettevaatamatusest raske

‒

tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele võrreldav KarS § 197 lg 1

‒

kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis

seisneb kohustatud isiku poolt töötervishoiu- või tööohutusnõuete eiramises. KarS § 119 näol

on tegemist suvalise teokirjeldusega, n-ö iga mehe deliktiga, mille võib toime panna iga

süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja

tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (RKKKo asjas nr 3-1-1-136-05, p 15). Seega on

prokuratuuri arvamust mööda KarS § 119 üldnorm KarS § 197 suhtes, mille poole tuleb

pöörduda nt juhul, kui tööülesannete täitmisel põhjustatakse ühele või mitmele isikule raske

tervisekahjustus asjaoludel, kus ei ole alust tagajärje põhjustanud isikule ette heita

töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkumist.

15.2. G.P tegu vastab KarS § 119 lg-le 2.

G.P-le esitatud süüdistuses on märgitud muu hulgas järgmist: „…Kuna õhuklappide

kontrollimine ja puhastus ei andnud soovitud tulemust ning tuhaärastusliin ei käivitunud, andis

G.P D01 hoonesse III korrusele naastes kella 13.10 paiku korralduse NEJ lukksepale

S.T. ile sulgeda tuhasilo punkri all asuv ja Alstom Power vastutusalas olev siiber, mille

avamiseks ega sulgemiseks ei NEJ ega ETT töötajatel õigust ei olnud. S.T. il ei õnnestunud

siibrit täielikult sulgeda ja G.P sai sellest aru. Samuti oli G.P teadlik

sellest, et tuhasilo punker nende kohal on 99% ulatuses täidetud tuhaga ja eksisteerib tuha

väljalangemise oht. Sellest hoolimata andis ta S.T. ile korralduse avada punkrist allpool asuv

16 poldiga kinnituv tehnoloogiline luuk, mille avamine on täielikult sulgemata siibri

tingimustes keelatud, kuna võib tuua kaasa tuha väljalangemise. NEJ lukksepp S.T. , omamata

piisavalt tehnilisi teadmisi D01 hoones paiknevatest seadmetest, täites G.P

korraldusi ning usaldades tema teadmisi tuhaärastussüsteemi projektiga seotud seadmetest,

avas nimetatud tehnoloogilise luugi. …“

Samuti on süüdistusse sisse kirjutatud see, et „… G.P korraldusel avatud

tehnoloogilise luugi kaudu tuha väljapaiskumise tagajärjel ei pääsenud hoonesse jäänud EET

töötajad I.Z. , I.B. , V.B. , S.G. ja S.J. välja ega saanud ennast päästa kõrvalise abita ning

üksnes tänu kolmandate isikute abile õnnestus neil hoonest eluga pääseda. Juhtunud

tööõnnetuse tagajärjel tekkisid I.Z. il ja I.B. il ja V.B. il rasked tervisekahjustused - äge

kopsupuudulikkus, hingamisteede põletus, kopsupõletik, hingamisteede söövitus, söövitus

silma sarv- ja

limaskestal. Tervisekahjustused põhjustas põlevkivituha sattumine

hingamisteedesse. S.J. ja S.G. said eelkirjeldatud tööõnnetuse tagajärjel tervisekahjustusi, mis

põhjustasid astma ehk samuti raske tervisekahjustuse.“

Prokuratuur on veendunud, et kui jätta G.P-le esitatud süüdistuse terviktekstist välja

töötervishoiu- ja tööohutunõuete rikkumist ekslikult sisustanud teokirjeldus, võimaldab ülal

välja toodud süüdistuse sõnastus sedastada KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo

ebaõiguse, sest see kajastab piisavalt määral kannatanutele põhjustatud tervisekahjutuse

tekkimise asjaolusid, põhjust ja tagajärge.

15.3. Kehtiva seaduse ja välja kujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus KrMS § 268 lg 6

esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta

süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui viimasel on olnud küllaldane

võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kuna käesoleval juhul on KarS § 119 lg 2

koosseisule vastav teokirjeldus sisaldunud ka KarS § 197 lg 1 süüdistuse tekstis, siis sellest

johtuvalt oli nii maakohtul kui ka praegu ringkonnakohtul võimalik tunnistada G.P

süüdi KarS § 119 lg 2 järgi.

15.4. Prokuratuur märgib, et kuna käesolevas apellatsioonis on prokuratuur loobunud

G.P süüdistamisest töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete rikkumises KarS § 197 lg 1

järgi, siis jätab prokuratuur kõrvale nii käivitus-seadistustööde peatamise problemaatika kui ka

P.P. lu viimase tööpäevaga seonduva vastutuse küsimuses, sest uue kitsama süüdistuse

positsioonile taandumine kitsendab ka tõendamiseseme asjaolude ringi. Eelkõige seepärast, et

vastavalt esitatud süüdistuse kontseptsioonile ei põhjustatud tuhaavariiga viiele kannatanule

raskeid tervisekahjustusi mitte kellegi tegevusetuse tõttu, vaid konkreetse isiku aktiivse

tegevuse tagajärjel.

15.5. Prokuratuuri jätkuv seisukoht on, et selleks isikuks oli NEJ projektijuht G.P .

Prokuratuur on veendunud, et käesoleva kohtuasja kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendid

on piisavad prokuratuuri sellise taotluse täitmiseks. Eelkõige annab selleks võimaluse

vaidlustatud kohtuotsuse vastuolulisus ja ebapiisav põhjendatus. Kohati on kohtuotsuse

põhjendused lubamatult suure üldistusastmega, mistõttu ei ole paljude maakohtu väidete puhul

üheselt arusaadav ja jälgitav, millised tõendid on võimaldanud maakohtul ühele või teisele

järeldusele jõuda.

16. Maakohtu otsus sisaldab faktivigu.

16.1. Üheks selliseks keskseks momendiks on see, kus asus kannatanu V.B. , kui algas tuha

väljalangemine tuhapunkrist, kuna just sellest asjaolust on suurel määral seatud sõltuvusse kogu

kohtuasja tulem. Selle asjaolu tuvastamisel on maakohus pöördunud kannatanu I.Z. i ütluste

poole, ent seejuures on kohus rajanud oma järelduse mitte kohtuistungil ristküsitluse käigus

öeldule, vaid just kohtueelses menetluses protokollitud ütlustele.

16.2. Prokuratuur soovib rõhutada, et sel moel kannatanu I.Z. i kohtueelses menetluses antud

ütlustele tuginedes ning selle kaudu tuhaavarii ootamatul tekkepõhjuse tuvastamisel on

maakohus eksinud nii KrMS § 289 lg 1 sõnastuse kui välja kujunenud kohtupraktika vastu,

millele on Riigikohus oma erinevates lahendites korduvalt viidanud (RKKKo asjas nr 3-1-1-

101-15). Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et KrMS § 289 lg 1

sätestab, et tunnistaja ütluste „usaldusväärsuse kontrollimiseks“ võib kohus kohtumenetluse

poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kuid nende kohtueelses

menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu KrMS §-dest 291 või 294

lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Antud kohtuotsuses on selle nõude vastu aga

rängalt eksitud.

16.3. Apelleeritavas kohtuotsuses on maakohus aga olulisel määral kannatanu I.Z. i

eeluurimisel antud ütlustele tuginedes leidnud endale sobiva tuhaavarii põhjuse, järeldades, et

tuha väljalangemine tuhapunkrist sai võimalikuks hoopis V.B. i tegevuse tagajärjel. Seejuures

ei ole maakohus üldse arvestanud sellega, et ei tuha väljalangemise hetkel D01 hoones viibinud

kannatanute ega ka süüdistatava ütlustest tulenevalt ei ole sellise stsenaariumi toimumine üldse

võimalik. Seda seetõttu, et kannatanu I.B. , olles liikunud peale V.B. i ja I.Z. iga vestlemist

korrus kõrgemale seal viibinud keevitajate S.J. i ja S.G. i juurde, ei näinud, et temast oleks sel

ajal mööda läinud V.B. , ka ei maininud seda enda ütlustes süüdistatav. Sellise meelevaldse

järelduse tegi maakohus ebaseaduslikult, võttes aluseks üksnes lubamatu tõendi – kannatanu

I.Z. i ristküsitlusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütluste lõigu. Seda seejuures, et

kannatanu selgitas maakohtule, kuidas sündis tema ülekuulamise protokoll – haigla

intensiivravipalatis, faktiliselt kohe peale koomast väljatulemist.

16.4. Prokuratuur ei saa nõustuda maakohtu poolt märgituga „Prokuröri järeldus, et G.P

alustas iseseisvalt käivitus-seadistustöid, ei ole põhjalikud. … Ka prokuröri kokkuvõte, et 05.

ja 06.01.2015 korraldas kohapeal bagerpumplas ja D01 hoones kõike G.P

ainuisikuliselt, on tõendamata. Kohus arvab, et G.P tegevuses ei esine

süüteokoosseisu objektiivse külje tunnuseid.“

Prokuratuurile jääb selgusetuks, kes veel lisaks G.P-le tegeles tuhaärastussüsteemi

tõrgete otsimise ja likvideerimisega. Seejuures tuleb meeles pidada, et need seadmed kuulusid

EET-le ega olnud veel NEJ-le üle antud, mis tähendas seda, et NEJ esindajal ei olnud piisavalt

pädevust nende tööde korraldamise, läbiviimise ja kontrollimisega tegeleda. Ometigi on

tunnistajate (nii valvebrigaadide liimete kui ka EET esindajate P.A. , A.S. i, A.R. u ja P.P. lu)

ütlustega selgelt tõendatud, et nemad kui pädevad isikud selliste tööde korraldamisega ei

tegelenud. Ainus, kes oli mingil mõningal määral teadlik mingite tööde teostamisest D01

hoones, oli M.S. , kes sai tööde tegemisest teada juba nende teostamise käigus V.B. ilt ehk siis

tema nende läbiviimist ei korraldanud ega saanudki korraldada, kuna ka temal puudus vastav

pädevus ja vajadus. Tuvastatud on, et 05.01.2015 õhtul tekkinud olukorrast oli teadlik eelkõige

G.P , kes võttis küll ühendust EET pädeva esindaja P.P. luga, kuid kuna viimane

teatas, et tema seoses töösuhte lõppemisega nende küsimustega enam ei tegele ja distantseerus

sellest teemast ega edastanud tõrgete infot kellelegi, siis jäigi sisuliselt ainsaks info valdajaks

G.P (tema edastas selle teabe NEJ siseselt oma juhile R.V. ele, kes järgmise päeva

esimese pooles üritas erinevatele EET pädevatele juhtidele helistades tekkinud olukorda oma

pädevuse piires ka lahendada). Sellisele väitele vastupidist asjade seisu ei ole ükski tunnistaja

ega ka süüdistatav ise maakohtule väitnud, mistõttu tuleb lugeda tuvastatuks, et info valdamine,

proaktiivne tegevus ja tegutsemishuvi oli 05.01.2015 õhtust kuni tuhaavariini ilmselgelt NEJ

poole kaldu. Just selline tõendite analüüsil põhinev pilt võimaldab prokuratuuril olla jätkuvalt

seisukohal, et D01 hoones jagas käske ja korraldusi just G.P ja mitte keegi teine.

16.5. Maakohus on pidanud vajalikuks välja tuua süüdistuse põhitõendites – tunnistaja S.T. i ja

kannatanu V.B. i ütlustes - sisalduvad vastuolud ja ebaloogilisuse. Nii on maakohtu arvates

ebaloogiline mõlema väide selle kohta, et nad pidasid kohustuslikuks G.P kui NEJ

projektijuhi korralduste täitmist, kuigi on ise selgitanud maakohtule, kellele nad allusid.

Kohtuliku uurimise käigus on selgelt kindlaks tehtud, kes kellele allus ning selles osas on

maakohus alluvuse skeemi õigesti välja toonud. Eelkõige käib jutt NEJ töötajatest –

bagerpumpla kolmeliikmelistest valvebrigaadidest, kuhu kuulusid NEJ töötajad operaator-

motorist (06.01.2015 valves olnud A.M. ) ja lukksepp (06.01.2015 valves olnud S.T. ) ning

Eesti Tehnoloogiatööstuse AS (edaspidi EET) lukksepp (06.01.2015 seisuga Green

Engineering OÜ poolt EET-le renditud lukksepp V.B. ). Seejuures on maakohus jätnud selles

osas meelevaldselt kõrvale tunnistajate A.M. i, J.Z. i, A.P. i, V.P. i, V.S. i, S.N. i, O.H. di,

ütlused, kuigi samas on maakohus märkinud, et ei ole alust kahelda nende ütluste

usaldusvääruses, pidades neid loogilisteks, järjepidevateks ja teiste tõenditega kooskõlas

olevateks. Kuid just nimetatud tunnistajate ütlustest tuleneb selgelt ja üheselt, et käivitus-

seadistustööde etapis, mil toimus sisuline õppimine bagerpumplas ja D01 hoones, sh ka

05.01.2015-06.01.2015 seisuga, ei toiminud tavaline subordinatsiooniliin. Bagerpumplas

valves olevate valvebrigaadide NEJ töötajatest liikmed allusid küll administratiivselt enda

juhtidele, kuid operatiivselt õppeperioodil pidi nad täitma hoopis kohapeal tegevusi

korraldavate isikute korraldusi.

Nii selgitas tunnistaja V.S. maakohtule, et ta oli küll A.M. i ja S.T. i juht, kuid ehitatava Auvere

elektrijaama territooriumil ei olnud tal võimaluste nende tööd juhtida ega kontrollida, kuna tal

endal, nagu ka teistel vahetuse vanematel ja real teistel juhtidel, puudus isegi ligipääs Auvere

elektrijaama territooriumile. Kui bagerpumpla motorist ja lukksepp said mingisuguse

korralduse kohapeal töid juhtinuid isikutelt, siis nad ei pidanud neid kooskõlastama oma juhtide

ehk vahetuse vanemaga.

Tunnistaja S.N. selgitas, et kui 05.01.2015 tuhaärastusliinidel tekkisid probleemid, siis

vahetuse vanem andis temale probleemide lahendamiseks kahe isiku – P.P. lu ja G.P

kontakttelefonid – see fakt iseenesest illustreerib ilmekalt tol perioodil tegelikult kehtinud

korda, kus ametijuhenditest tulenevat alluvuskorda korrigeeris uue elektrijaama valmimise

staadiumist ja katsetuste ning õppeperioodist tingitud nö erikord. S.N. kui bagerpumpla

operaator võttis ühendust just G.P-ga , teades, et tegemist on NEJ töötajaga, mis on

ka arusaadav - kergem ja loogilisem on pöörduda enda ettevõtte esindaja poole. Kui G.P

kohale tuli, andis ta korralduse kutsuda välja NEJ automaatikaspetsialistid. Seda

seejuures, et seadmed, millega tekkisid probleemid, NEJ-le ei kuulunud ning seetõttu ei olnud

G.P selline korraldus ka põhjendatud, ent kohtuotsuses ei ole sellisele sündmuste

arengule mingit hinnangut antud. Samuti oli G.P andnud tunnistajale korralduse

käivitada tuhaärastussüsteem. Selle tunnistajaga samas vahetuses töötanud lukksepp P. v

selgitas maakohtule, et ta läks tol õhtul D01 hoonesse just G.P korraldusel ning

edasine toimus samuti viimase nõudmisel ja suunamisel.

Tunnistaja J.Z. , kes oli bagerpumpla operaatoriks 05.01.2015 päevases vahetuses, kui

probleemid tuhaärastussüsteemiga algasid, selgitas sarnaselt S.N. ile, et nende üksuse juhi V.J.

i sõnade kohaselt pidid valvebrigaadid bagerpumplas tol perioodil alluma ainult EET esindajale

P.P. lu näol ja samuti G.P-le , kes oli NEJ esindaja. Lisaks selgitas J.Z. , et kui tekkis

vajadus D01 hoones asuvat siibrit sulgeda või avada, võisid seda teha EET esindajad ja G.P

, kooskõlastades selle otsuse Alstomiga. Küsimusele, kellele ta allus tollal, siis ta

andis kõhklemata selge vastuse, et töötades tuhaärastusseadmetega allus ta ainult P.P. lule ja G.P-le

, otseseks ülemuseks oli küll osakonna ülem V.J. , aga tema ei andud

bagerpumplas töötamiseks korraldusi, mis oleksid seotud käivitamisega või siis tööga antud

seadmetel. Samuti selgitas ta, et ta allus ka vahetuse vanemale, kuid mitte tööprotsessis uutel

seadmetele, vaid vahetuse vanem lahendas organisatsioonilisi küsimusi ning vahetuse vanem

ise bagerpumplas ega D01 hoones kunagi kohal ei käinud. 05.01.2015 vahetuses andis temale

korralduse käivitada tuhaärastussüsteem just G.P.

16.6. Andmata hinnangut sellele, kas tol ajal bagerpumpla valvemeeskondadele sellise

paralleelselt kahe erineva allumisliini kehtimine oli põhjendatud ja NEJ-s kehtivate

ametijuhendite või käskkirjadega kooskõlas, ei ole prokuratuuri hinnangul võimalik sellest

tuvastatud faktist kuidagi mööda vaadata. Seega on prokuratuur veendunud, et kohtuliku

uurimise käigus on üheselt tuvastatud, et tegelikult selline ametijuhenditest erinev alluvusliin

faktiliselt kehtis ka teiste valvebrigaadide liikmete jaoks, millest oldi teadlikud ja millest kinni

peeti, seega A.M. i, S.T. i ja V.B. i ütlused selle kohta, et nad täitsid G.P korraldusi

ning pidasid seda enda jaoks kohustuslikuks, ei ole sugugi ebaloogilised ja vasturääkivad, nagu

seda on väitnud maakohus. Väga ilmekalt illustreerib sellist mitu kuud

kehtinud ja

de facto

ametijuhenditest irduvat olukorda ootamatult ka kaitse tunnistaja A.P. i ütlused – ka tema

selgitas ristküsitluse käigus maakohtule, et õigus anda korraldus käivitada süsteem oli kas EET

esindajal või nende kuraatoril (G.P-l ). Kaitsja küsimusele, kas G.P tohtis

nendele anda korraldusi ja kas need korraldused olid täitmiseks kohustuslikud, vastas

tunnistaja, et G.P-l oli õigus anda nendele bagerpumplas korraldusi ning loomulikult

ta oli neid täitma kohustatud, kui kõrgemalseisev ülemus annab korralduse. Kui juba kaitse

tunnistaja on kindlalt väitnud, et selline korralduste andmise süsteem oli tavaline juba

novembris 2014, siis seda enam usutavad ja mõistuspärased on süüdistuse tunnistajate ütlused

selle kohta, miks nad nii käitusid ja täitsid G.P korraldusi 05.01.2015 ja 06.01.2015.

16.7. Prokuratuur ei nõustu ka maakohtu poolt väljatoodud väikeste erinevustega A.M. i, V.B.

i ja S.T. i ütlustes selles osas, kuidas hakkasid arenema sündmused 06.01.2015 hommikul ja

kes millal käis D01 hoones ning kes milliseid nuppe vajutas.

Seejuures ei ole maakohus arvestanud seda, et kohtuistung toimus kolm ja pool aastat peale

sündmust ning olukorras, kus isikud täidavad erinevaid ülesandeid, paiknevad ja liiguvad

erinevalt, omavad erinevat haridustaset ja väljendamisoskust, on võimatu eeldada, et nende

ütlused langevad sõna-sõnalt kokku, va juhul, kui need isikud oleks oma ütlused üksteisega

täies mahus kooskõlastanud ja seejärel pähe õppinud. Lisaks sellele soovib prokuratuur

rõhutada, et teatud asjade kulgemise tajumise erisus võib olla tingitud ka sellest, et S.T. oli

NEJ töötaja ja allus bagerpumplas vahetult motoristile ehk A.M. ile, samas V.B. oli EET

esindaja (seejuures rendi-tööjõud, mis samuti mõjutab töötaja suhestumist toimuvaga) ega

allunud A.M. ile. S.T. selgitas, et A.M. kinnitas omapoolse korraldusega G.P käsku

minna koos tema ja V.B. iga D01 hoonesse. Seega tuvastatud olukord ei kätke endas

vastuolusid, vaid kajastab tegelikkuses kehtinud asjade seisu ning selle olukorra edasiandmist

erinevate isikute ütlustes, sõltuvalt nende töökogemusest ja olukorra arusaamisest. Kui lugeda

tähelepanelikult kohtuistungite protokolle, siis tegelikult põhimõttelisi vastuolusid nende

ütlustes ei ole.

Tunnistaja A.M. ütles, et G.P oli hommikul bagerpumplasse tulles väga närviline ja

püüdis kõrvalda riket ja siis tema võttis kaasa Viktori, käis Viktoriga (D01 hoones) ja mõne aja

pärast nendega koos hakkas käima ka Sergei, et neid aidata. A.M. i väitel läksid mõlemad

lukksepad D01 hoonesse mitte enda initsiatiivil vaid süüdistatava korraldusel. Ka väidetavate

vastuolude osas seadmete käivitamisel ei nõustunud prokuratuur maakohtu järeldusega – nimelt

rääkisid A.M. , S.T. ja V.B. erinevatest tegevustest. Kui A.M. i ütlused rääkisid seda, et

G.P telefonikõnede peale ta lülitas tuhaärastussüsteemi sisse ja välja, siis koos

G.P-ga tuhasilo hoonesse läinud V.B. ja S.T. rääkisid D01 hoone elektrikilbis olnud

puldil nuppude vajutamisest, mis oli suunatud bagerpumpla juhtimispuldil kajastuvate

veateadete mahavõtmisele. Seega on maakohtu järeldus vastuolude esinemise kohta ilmselgelt

ekslik, sest jutt on olnud erinevatest tegevustest.

16.8. Meelevaldne ja kohtuistungi protokollidega vastuolus on ka maakohtu väide selle kohta,

et elektri- ja automaatikabrigaadide väljakutsumisest G.P poolt on rääkinud üksnes

V.B. , kuid sama on 06.01.2015 kohta väitnud ka A.M. , kes mitte ainult ei näinud mingite

tegevuste kajastumist bagerpumpla puldil, vaid nägi ise oma silmadega G.P koos

elektrikute

brigaadiga

D01

hoone

juures.

05.01.2015

osas

on

elektri-

ja

automaatikaspetsialistide väljakutsumise kohta andnud ütlusi kohtus ka tunnistaja A.P. .

Seejuures on maakohus põhjendamatult viidanud oma otsuses, et G.P ei olnud teinud

asjakohasel ajavahemiku kõnesid EET esindajatele (elektri ja automaatikaspetsialistid kuulusid

aga kohtu hinnangul EET koosseisu), jättes tähele panemata, et seadmetega pidid tegelema EET

alltöövõtja Ectaco töötajad, kuid tunnistajate sõnul kutsus süüdistatav kohale just NEJ vastavad

spetsialistid.

16.9. Täiesti arusaamatuks jääb prokuratuurile maakohtu väide selle kohta, et kohtumenetluses

on leidnud kinnitust süüdistatava esitatud versioon, mille tulemusel on maakohus lugenud

tuvastatuks, et 06.01.2015 hommikul andis korraldusi lukkseppadele tuhaärastuse süsteemi

operaator ning õhuliinide ja klappide lahti monteerimise ja puhastamisega tegelesid lukksepad

A.M. i palvel oma algatusel ning oma teadmistest lähtuvalt. Selliste väidete ja järelduste aluseks

olevaid tõendeid ega nende omavahelist analüüsi ei ole maakohus esitanud, vaid on piirdunud

paljasõnalise väitega, et asjad olid just nii, nagu maakohus kirjutab.

Prokuratuuri arvates on tunnistaja S.T. i ja kannatanu V.B. i ütlused täiesti põhjendamatult

tõendite kogumist välja jäetud, ent isegi kui need ära mõelda, ei saa pidada teiste, tõendite

kogumisse jäetud tõenditele tuginedes kuidagi tõendatuks süüdistatava kaitseversiooni. Seda

esiteks sellepärast, et tema initsiatiivist ja korralduste jagamisest ning tema korraldusel

süsteemi käivitamisest ja vajalike spetsialistide kaasamisest räägib ka A.M. . Teiseks kinnitavad

A.M. i ning V.B. i ja S.T. i versiooni aktiivsest korralduste jagamisest ja olukorra juhtimisest

ka eelneva kahe valvevahetuse liikmete ütlused (tunnistajad J.Z. , S.N. , A.P. , O.H. d, S.S. ).

Kolmandaks sooviks prokuratuur pöörduda siinjuures ka tunnistaja R.V. e ütluste poole, millest

tulenevalt pöördus siis, kui ta 06.01.2015 päeval ühes G.P-ga D01 hoones käis,

G.P poole üks seal viibinud lukksepp ja küsis, millal ta töökäsu („narjad“) sulgeb. Kuna

teadaolevalt töökäsu saab lugeda täidetuks ja sulgeda see, kes selle töökäsu väljastanud on,

mitte aga suvaline kõrvaline isik, siis kinnitab ka see pisidetail prokuratuuri arvates A.M. i, S.T.

i ja V.B. i sõnu selle kohta, et korralduse tööde teostamiseks andis neile G.P .

16.10. Apellandi hinnangul jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on maakohus

jõudnud järeldusele, et D01 hoones valitses kogu päeva müra. Kannatanute ja tunnistajate

ütlustest tulenevalt võib lugeda tuvastatuks, et müra D01 hoones põhjustasid seal asuvad

seadmed, kui need olid sisse lülitatud ja töötasid. Lisaks sellele on tuvastatud ja ilmselge ka

see, et kui hoones viibinud keevitajad S.J. ja S.G. tegelesid keevitustöödega, tekitas see olulist

müra. Ent seejuures tuleb meeles pidada, et ööl vastu 06.01.2015 Auvere elektrijaam seisati

tuhaärastussüsteemi kõigi 3 liini rikke tõttu, seega tuhaärastusseadmed ei töötanud, seda

hoolimata hommikusest ebaõnnestunud käivituskatsest. Keevitustööd toimusid küll

hommikupoolikul, kuid kannatanute S.J. i, S.G. i, I.B. i ja I.Z. i ütlustega on tuvastatud, et ca

kell 11 keevitustööd peatati ning neid jätkati mõni minut enne tuhaavarii toimumist. Seega sel

ajal kui G.P tuli taas D01 hoonesse nii koos R.V. ega kui ka hiljem üksi, ei saanud

selles hoones olla mitte vähimatki müra. Mistõttu tema väide selle kohta, et ta käis kogu aeg

hoonest väljas helistamas, sest hoones oli müra, ning kasutas vahetpidamata kõrvatroppe, ei ole

eluliselt usutav – müra puudumisel kõrvatroppide kasutamine ei olnud vajalik. Ka ei ole

mõistuspärane ega loogiline süüdistatava selgitus selle kohta, miks ta pidi hoonest sisse-välja

käima telefonikõnede tegemiseks, kui tal sisuliselt puudus vajadus seal kohal viibida ja kõnesid

segavat müra hoones ei olnud. Kohal viibimise võiski tolles olukorras tingida vaid üks asjaolu

– soov ja vajadus kontrollida tema korraldusel teostatavaid töid.

16.11. Ka siibrit puudutav episood leidis aset enne keevitustööde jätkamist (kui analüüsida

kannatanute I.Z. i, I.B. i ja V.B. i ütlusi, siis ilmneb, et nende saabudes S.T. it hoones ei olnud,

ta oli läinud kotti tooma), mistõttu võib tõsikindlalt väita, et sel ajal valitses hoones vaikus.

Kuna V.B. i ütlustest tulenevalt läks ta G.P korraldusel saabunud abijõule ehk I.B.

ile ja I.Z. ile vastu, jäigi G.P üksi ülemisele korrusele tuhapunkri juurde. Kui

analüüsida detailselt kõigi kannatanute ütlusi tegemaks kindlaks, kes kus asus tuha

väljalangemise algushetkel ning kes kuhu liikus päästeteed otsides ja kes keda nägi, siis võib

lugeda tuvastatuks, et ülevalt alla sööstnud isik, keda mainib I.B. , oli just nimelt G.P ,

sest puuduvad andmed selle kohta, et hoones oleks lisaks nimetatud isikutele (süüdistatav ja 5

kannatanut) viibinud veel mõni isik – arstiabi vajasid ainult nemad kuuekesi. Sellest võib

järeldada, et G.P viibis just ülemisel korrusel. Puudub mis tahes seletus, miks

pidanuks süüdistatav viibima seal üleval sel ajal, kui ühtegi probleemi lahendamisega tegelevat

lukkseppa seal ei olnud ja mingeid töid tol ajal ei teostatud. Rääkimata sellest, et selline hoones

viibimine ning edasi-tagasi käimine ei olnud kuidagi vastavuses tema ametijuhendis sõnastatud

töö sisuga.

16.12. Veel on ekslik ja kohtuistungi protokollides kajastatust erinev maakohtu väide selle

kohta, et tunnistaja S.S. olevat maakohtus väitnud, et 05.01.2015 õhtul suunas lukksepad D01

hoonesse brigadir V.B. . Esiteks ei ole tunnistaja sellist asja maakohtus väitnud ja teiseks, on

tuvastatud, et V.B. alustas tööd hommikuses vahetuses 06.01.2015 ega saanud seega töötada

ka eelnevas öises vahetuses. Ka ei ole S.S. kordagi maininud, et ta oleks 05.01.2015 V.B. iga

ühes vahetuses töötanud – temaga töötasid bagerpumpla operaator S.N. ja NEJ lukksepp A.P.

. Kuna ta ise oli renditud tööline ning ta nimeta enda ülemusena S.L. i (Green Engineering OÜ

esindaja), siis renditud töötajate hulgas oli tema brigadiriks V.B. . Tema sõnad poltide

keeramise ja lukkseppade abistamise kohta ei puudutanud 05.01.2015 õhtu sündmusi, vaid

käisid ilmselgelt tema EET-s töötamise kohta. Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule tuleneb

tunnistaja ütlustest üheselt, et tol õhtul läks tema paarimees lukksepp A.P. D01 hoonesse mingi

ülemuse korraldusel ja tema läks nendega kaasa, kuid ei viibinud seal kaua, sest tema abi seal

vaja ei olnud. Tunnistaja ei ole andnud ütlusi tol õhtul D01 hoones siibri lahti tegemisest või

kinni panemisest, vaid on kirjeldanud teatud tegevusi enne seda õhtut ja mitte D01 hoones, vaid

hoopis bagerpumplas, mis ei oma mingit seost käesoleva kohtumenetluse esemeks oleva

sündmusega. Sellise väära arusaamise, ütluste sisusse ebapiisava süüvimise tagajärjel on

sündinud maakohtu järeldus sellest, et tuhaärastusliinide töö seiskumise põhjuseks võis olla

V.B. i korraldus bagerpumplas siibri poltide lahti keeramiseks, mis lõpptulemusena viis

avariini. Samuti on maakohus oma järeldustes märkinud, et tuhasilo punkri all asuva siibri võis

sulgeda V.B. oma kolleegi I.Z. i palvel.

16.13. Prokuratuur leiab, et sellised lubamatult meelevaldsed ja kohtumenetluse käigus kogutud

tõenditest absoluutselt irduvad järeldused said kahetsusväärselt sündida üksnes tõendite

pealiskaudse, katkendliku ja valikulise hindamise tulemusel, kus kannatanute ja tunnistajate

ütlustest on kontekstist välja rebitud üks või teine lause ning sellele on omistatud meelevaldne

tähendus, paigutamata neid ütlusi tõendite kogumist kujunevasse tervikpilti.

17. Kui võtta aluseks süüdistatava versioon juhtunust ehk et tema ei jaganud D01 hoones

kellelegi mingeid korraldusi ja ta lihtsalt juhtus seal tuhaavarii ajal olema, siis jääb

mõistuspärase loogilise vastuseta nii mõnigi küsimus.

17.1. Miks oleks pidanud G.P viibima D01 hoones avatud vaateluugiga tuhapunkri

juures sel ajal, kui S.T. oli läinud bagerpumplasse kotti tooma (NB! seda asjaolu kinnitab ka

tunnistaja A.M. )? Prokuratuur on sellele küsimusele vastates saavutanud oma veendumuse,

võttes aluseks kohtuliku uurimise käigus üle kuulatud tunnistajate ütlused ning avaldatud

kirjavahetuse, samuti sideettevõtjalt saadud andmed.

Maakohus on õigesti märkinud, et esitatud ametijuhendi ja NEJ esindajatest tunnistajate

ütlustega on tuvastatud, et G.P-l ei olnud alluvaid ja ta ei saanud tegelikkuses juhtida

lepingu töövõtja ehk EET esindajate tegevust. Kuid sellesse ei saa suhtuda kui aksioomi, ei ole

võimalik välistada mingi sündmuse või asjaolu esinemist pelgalt dokumentidesse kirjapandu

pinnalt. Tõendada ja tuvastada tuleb

aset leidnud olukord ja seda on prokuratuur oma

de facto

arvamuse kohaselt maakohtule piisavalt arvukate tõenditega ka teinud.

17.2. Maakohus on kirjutanud, et süüdistatava eesmärgiks oli jälgida tellija poolt, kuidas

töövõtja täidab lepingu tingimusi. Seejuures ei ole maakohus pidanud vajalikuks lahti kirjutada,

mida kujutas endast G.P tegevus 05.01.2015 õhtul ja 06.01.2015 hommikust kuni

tuhaavariini – kuidas oli erinevate tunnistajate ja kannatanute ütlustega tuvastatud tegevus ehk

ilma EET pädeva esindaja juuresolekuta kohapeal aktiivne tegutsemine käsitletav töövõtja

poolt lepingutingimuste täitmise kontrollimisena.

Lisaks sellele soovib prokuratuur toonitada, et vähetähtis ei ole seejuures see fakt, et

G.P NEJ esindajana kutsus 05.01.2015 hilisõhtul bagerpumplas valves olnud

lukkseppadest endaga kaasa D01 hoonesse just NEJ lukksepa (A.P. i). Samuti andis süüdistatav

korralduse avada tuhasilo all olev vaateluuk S.T. ile kui NEJ töötajale. See asjaolu on

prokuratuuri arvates oluline, kuna S.T. i kui NEJ lukksepa jaoks oli G.P siiski samas

ettevõttes töötav, ent kõrgemal juhtimispositsioonil olev isik, kelle korralduse täitmine oli S.T.

i jaoks loomulik. Mitte pelgalt valge kiivri tõttu, vaid just seetõttu, et bagerpumpla motorist

A.M. , kellele S.T. tol hetkel bagerpumplas otseselt allus, pidas G.P korraldusi

täitmiseks kohustuslikuks ning just A.M. demonstreeris nii verbaalselt kui ka oma vastava

käitumisega, et too on ülemus ja tema korraldusi tuleb täita; seejuures täitis neid ka ise. See oli

S.T. i arvates piisav, et suhtuda sellises ebamäärase alluvuse tingimustes G.P kui

korralduste jagamiseks pädevasse töötajasse ning alluda tema korraldustele.

17.3. Ebamäärase alluvuse tingimusteks peab prokuratuur maakohtus tõendamist leidnud

olukorda, kus NEJ valvemotorist ja valvelukksepp pidid neile jagatud juhiste järgi alluma

samasse brigaadi lülitatud EET esindajale, kelleks oli aga tol perioodil tihtipeale vaid madala

kvalifikatsiooniga lukksepp ja seegi muust ettevõttest pärit renditööjõud, mis tekitas NEJ

personalis segadust. Sellise olukorra tingis tol perioodil EET juhtkonnas levinu seisukoht, et

ametlikud käivitus-seadistustööd olid nende arvates alates 18.12.2014 A.R. u kirjast peatatud,

mis tingis tol pühadeaegsel perioodil Claudius&Peters spetsialistide äraolekul madala

kvalifikatsiooniga valvebrigaadide liikmete määramise. Sama segadust tekitavaks oli ka see

asjaolu, et valvebrigaadide teada olid nad kohustatud täitma võrdselt nii EET pädeva esindaja

P.P. lu kui NEJ pädeva esindaja G.P korraldusi.

Kokkuvõttes just sel põhjusel peab prokuratuur S.T. i kui ebapiisava haridusega lihtsa

valvelukksepa käitumist ning G.P korraldustele allumist mõistetavaks ning on

süüdistuse teraviku suunanud mitte temale vaid just G.P-le.

17.4. Samas on tuvastatud ka see, mitte ükski EET pädev esindaja (ja pädevaks esindajaks selles

kontekstis ei saa pidada ainsat EET valvelukkseppa V.B. i) ei käinud sel päeval D01 hoones, ei

tegelenud tööde korraldamisega ega võtnud ise ühendust G.P kui NEJ esindajaga

ega ka tema juhi R.V. ega sel teemal. Mitte keegi EET esindajatest ei teavitanud NEJ esindajat

tuhaärastussüsteemi tõrgete kõrvaldamise tööde teostamisest ega asunud ka tegelikkuses D01

hoones mis tahes töid korraldama ja teostama. Võib tõstatada küsimuse, kas ja kes EET

pädevatest ametiisikutest peaks sellise tegevusetuks jäämise eest vastutama, kuid kuna

tuhaavarii toimus mitte kellegi tegevusetuse tõttu, vaid konkreetselt aktiivsete tegevuste

tulemusel, siis sellel teemal prokuratuur rohkem ei peatu.

EET tegevusetuks jäämise väite aluseks on kohtuliku uurimise käigus tuvastatud telefonikõned

ja e-kirjad, mida NEJ esindajad R.V. ja G.P tol päeval aktiivselt kasutasid selleks,

et EET pool teadvustaks olukorra tõsidust ja võtaks ette võimalikult kiiresti vajalikud meetmed.

17.5. Prokuratuur pöördub kannatanu V.B. i ja tunnistaja S.T. i ütluste poole, et sellist olukorda

seletada. G.P kui NEJ projektijuht oli vastutav tuhaärastussüsteemi toimimise

tagamise eest ning kogu tema eelmise õhtu ja õnnetuse päeva tegevus näitab ilmekalt, et

seiskunud elektrijaam ja mitte töötavad tuhaärastusliinid läksid talle väga korda, tema juhtkond

nõudis tegutsemist ja tõrgete kõrvaldamist (sest Auvere jaam oli öösel seisatud) ning ta pingutas

tõsimeeli maksimaalselt, et tõrke põhjuste kindlaks tegemine ja kõrvaldamine toimuks

võimalikult kiiresti. Kuna EET esindajad ei tegutsenud tema arvates piisavalt operatiivselt ning

lahenduse otsimine viibis (teatavasti toimus EET poolse vastutava isiku vahetus seoses P.P. lu

töösuhte ootamatu lõpetamisega ning kohapeal keegi probleemi lahendamisega sel päeval ei

tegelenud, kuna plaanis oli samal päeval peale lõunat toimuma pidanud nõupidamisel määrata

töölt lahkunud P.P. lu asemel määrata EET poolt projekti eest vastutav uus isik), soovis G.P

ise EET vastava isiku asemel kohapeal töid korraldada ja juhtida.

Kannatanu S.G. i sõnad, et ta nägi G.P tuhasilo punkri vahetus läheduses seismas

ja ta ei teinud mitte midagi, ei välista sündmuste kulgemist S.T. i ja V.B. i ütluste kohaselt.

Esiteks ei ole süüdistus väitnud, et G.P oleks S.T. i ja V.B. i äraolekul ise midagi

punkri juures teinud. Teiseks ei ole S.G. öelnud, et ta oleks näinud tuhasilo punkri avatud

vaateluuki, mis tähendab seda, et see osa seadmetest ei ulatanud tema vaatevälja ja ta ei

pruukinud ka tähelepanu pöörata kõigele ümberringi toimuvale. Lisaks sellele ei viibinud

kannatanud S.J. ja S.G. kogu aeg sündmuskohal ega jälginud nende ümber toimuvat. Nii ei

suutnud S.G. kinnitada, et päevasel ajal käis G.P D01 hoones koos R.V. ega, küll

aga oli talle tundunud, et ta kuulis eestikeelset kõne.

Sündmuskoha vaatluse protokollist tulenevalt on näha, et seadmed on kohati üpris suured ning

nad varjavad kohati nähtavust oluliselt, mistõttu võib nii mõneski kohas isik jääda teisele isikule

märkamatuks, eriti kui see isik on hõivatud töökaaslasega vesteldes oma tegemiste ja töödega.

Ka kannatanu I.B. ei näinud hoones viibinud G.P , ent see ei tähenda, et viimast seal

ei olnud, sest tuha väljalangemise hetkel viibis süüdistatav D01 hoone ülemisel korrusel. Kui

võtta aluseks maakohtu järeldus, et I.B. seepärast süüdistatavat hoones ei näinudki, et viimane

käis aeg-ajalt hoonest välja helistamas, siis oleks I.B. pidanud vahetult enne õnnetust G.P-ga

trepil kokku saama, kuid seda ei juhtunud. See asjaolu omakorda seab suuresti

kahtluse alla kohtu sellise järelduse paikapidavuse.

17.6. Milleks oli S.T. il vaja üldse kotti tooma minna? Milleks oli vajalik kott tuhaproovi jaoks

ja mis asjaoludel oli S.T. il tekkinud vajadus võtta tuhaproovi, kui ta tegutses koos V.B. iga

oma äranägemise ja teadmiste kohaselt?

Ilmselgelt oli tuhaproovi võtmise initsiaatoriks G.P , nagu seda väidab ka S.T. . See

on ka täiesti usutav ning kooskõlas kohtusaalis kõlanuga, kuna juba detsembris 2014 alanud

EET ja NEJ vaheline vaidlus tuha kvaliteedi ja sellega seonduvate tõrgete üle ei olnud

06.01.2015 seisuga veel lahendatud ning EET ei olnud NEJ ettepanekust hoolimata ikka veel

plaaninud tuhaproove võtta. Sellest teemast ning tuhaproovide võtmise vajadusest oli teadlik

G.P, kuna tema pidaski sellesisulist kirjavahetust A.R. uga. Küll aga ei saanud olla

sellest teadlikud ei V.B. ega S.T. , mistõttu on ainetu arutleda selle üle, kas keegi neist võis

omal algatusel tahta võtta tuhaproovi (selleks täiesti sobimatust kohast) ning minna selleks

tarbeks kotti tooma. Seda, et tuhaproovidest sel päeval juttu oli, ei eitanud ka süüdistatav ise.

Ka kõlas kohtusaalis NEJ töötajate mõte, et kõige efektiivsem olnuks võtta tuhaproov mitte

bagerpumplast, sest see koht asus liiga kaugel Alstomi tarnepiirist, vaid just vahetult tuhapunkri

juurest, et tõestada Altsomi seadmetest tuleva tuha kõrget kvaliteeti ja välistada tuha kvaliteedi

muutumine tuha liikumisel mööda EET seadmeid. Kui uskuda S.T. i sõnu selle kohta, et ta pidi

mingil ajahetkel tooma koti tuhaproovi võtmiseks ja et see sai toimuda üksnes G.P

korraldusel, siis puudub loogiline põhjus, miks pidada usutavaks sellise korralduse andmist,

kuid mitte uskuda tunnistaja sõnu muude juhtunu asjaolude kohta, sh tõrke põhjuse otsimise ja

kõrvaldamise korralduste andmist, eriti kui sellise käitumismustri kohta on olemas arvukad

muud tõendid.

17.7. Kui maakohus pidas kannatanu V.B. i ja tunnistajat S.T. it isikuteks, kes on käesoleva

kohtuasja lahenemisest huvitatud eelkõige seetõttu, et teoreetiliselt võiks tõusetuda ka nende

tegevuse hindamise küsimus, siis kannatanut I.B. i ei ole maakohus sellisesse kategooriasse

liigitanud. Seda kaalukam peaks olema maakohtu jaoks ka kannatanu I.B. i väide selle kohta,

et kui ta helistas 06.01.2015 V.B. ile, eesmärgiga täpsustada nõutavate töödega seonduvat ja

võimalusel lükata nende tööde teostamine järgmisele päevale, siis oli V.B. soovitanud tal

sellisel juhul pöörduda G.P poole, keda kannatanu tol hetkel ei tundnud. Ka see tõik

suurendab kannatanu V.B. i ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja S.L. ütles maakohtus, et V.B.

oli maininud G.P nime ja pidanud teda juhtunud eest vastutavaks oma vestluses

tunnistajaga, kes oli tolle aja seisuga tema juht Green Engineering OÜ-s ning tulnud mõnda

aega peale õnnetust haiglasse V.B. i külastama.

Just kannatanu V.B. i ja tunnistaja S.T. i ütlused on omavahel rohkem koosõlas ning haakuvad

teiste kohtus uuritud tõenditega, mida aga ei saa öelda süüdistatava G.P ütluste

kohta.

Kaitse tunnistajateks on inimesed, kes valdavalt ei ole üldse kuidagi seotud 05.01.2015-

06.01.2015 sündmustega ning on suutnud maakohtule selgitada seda, kuidas asjad pidid

toimuma. Ainsana on sündmuskohal viibinud tunnistaja R.V. , kuid ka tema ütlustes esinevad

mitmed üksikasjad kinnitavad pigem seda versiooni, et EET pädevad esindajad 06.01.2015

tuhaärastussüsteemi tõrgete kõrvaldamisega ei tegelenud ning kogu initsiatiiv tuli ainult G.P-lt

.

17.8. Maakohus on oma järeldust S.T. i ja V.B. i ütluste ebausaldusväärsuse kohta muu hulgas

põhjendanud ka sellega, et kumbki pole suutnud maakohtule G.P käske detailselt

kirjeldada. Selline etteheide jääb prokuratuurile arusaamatuks. Rääkimata sellest, et

sündmusest oli möödunud kohtumenetluse ajaks 3 aastat 10 kuud, tuleks arvestada ka seda, et

kogu hommikupoolik möödus mõlema jaoks piisavalt pingelises olukorras ning kohati nad ei

tegutsenud sugugi koos, vaid liikusid hoones, bagerpumpla ja D01 hoone vahel erinevalt.

Samas on mõlemad kindlalt ja kogu kriminaalmenetluse kestel järjepidevalt väitnud, et

süüdistatav alustas 06.01.2015 hommikut proaktiivsest tegutsemisest – esiteks andis neile

korralduse minna temaga koos D01 hoonesse, üritada maha võtta veateateid elektrikilbiruumis

asuvalt puldilt, vajutas ise nuppe D01 hoone puldil vigade mahavõtmise eesmärgi ning kui see

jäi tulemusetuks, andis suulisi korraldusi vastuvaidlemist mittelubaval toonil kontrollida ühte

või teist seadet, sõlme ja teostada konkreetseid töid. Kuna S.T. ei olnud tolle aja seisuga

piisavalt tuttav D01 hoones paiknevate seadmetega, kuid kannatanu V.B. oli osalenud enne

käivitus-seadistustöid hoones asuvate seadmete monteerimisel, konkreetselt oli tegelenud

õhuliinidega, siis tema suutis ka täpsemalt nimetada torusid, renne ja klappe, millega ta

tegelema pidi ning nendega ta ka tegeles. Seega prokuratuuri arvates on maakohtu etteheide

mõlemale põhjendamatud.

17.9. Siibri sulgemise asjaolude osas on küll S.T. i ütlused mõnevõrra erinevad V.B. i ütlustest,

kuid ka sellel on inimlikult seletatav põhjus – nimelt ei eitanud V.B. seda, et ta kuulis S.T. i

sõnu siibri sulgemise võimatuse kohta, kuid ta ei pööranud tol hetkel erilist tähelepanu G.P

ja S.T. i tegevusele ega sõnadele, kuna oli hõivatud õhuklappide ja torudega, oli

ise vihane, pinges ja väsinud ning oli seejuures oma mõtetes. See on eluliselt usutav ega muuda

prokuratuuri arvates S.T. i ütlusi vähem usaldusväärseks ainuüksi seetõttu, et ta eeldas, et

lähedal asuv V.B. pidi tema tegevusi ja sõnu täies mahus nägema ning kuulma.

Siibrit puudutavalt sooviks prokuratuur rõhutada, et maakohtus kõlasid tunnistaja M.S. i

ütlused, mille kohaselt suhtles ta õnnetuse päeval hommiku poole G.P-ga pärast V.B.

ilt saadud telefonikõne, milles viimane oli väljendanud oma kartusi seoses võimaliku tuha

väljalangemisega. M.S. ile oli G.P lubanud võtta ühendust Alstomiga ja korraldada

meetmete rakendamine, et takistada tuha liikumist, täpsemalt oli süüdistatav tunnistaja väitel

öelnud selgelt, et palub Alstomil kontrollida, kas see siiber on suletud või see vajadusel sulgeda,

sest see on Alstomi vastutusala. M.S. i ütluste pinnalt võib väita, et see kõik ei olnud G.P-le

uudis, sest süüdistatav oli ise esimesena hommikul M.S. ile helistanud ja palunud

korraldada tuhaärastussüsteemi konveieri rikke kõrvaldamine, mille peale oli M.S. oli

vastanud keeldumisega. See asjaolu võimaldabki järeldada, et peale sellist keeldumist ning

nähes, et EET juhtkond ei reageeri NEJ pöördumistele ja töid keegi teha ei kavatse, ei jäänud

G.P-l muud üle, kui hakata ise aktiivselt töid korraldama. Seega ei ole võimalik väita,

et tuhasilo punkri all oleva siibri teema oli tõstatatud üksnes S.T. i poolt ning et süüdistatav ei

olnud üldse teadlik ei mingitest töödest, mis siibri lähedal toimuvad ega siibri sulgemise

vajadusest. See fakt õõnestab prokuratuuri hinnangul süüdistatava ütluste õigsust ning kasvatab

V.B. i ja S.T. i räägitu usaldusväärsust.

17.10. Prokuratuur rõhutab veel kord, et ei ole nõus maakohtu järeldusega selles osas, et tuhka

hakkas silost tulema sel hetkel, kui V.B. läks siibrit sulgema. Kohtuliku uurimise käigus ei ole

maakohtule esitatud tõendeid selle kohta, et V.B. oleks läinud üles siibrit sulgema. Ja isegi kui

selline asjaolu oleks mõnest tõendist johtunud, ei välistaks selline tegevus eelnevat olukorda

ehk seda, et S.T. il ei õnnestunud enne luugi avamist siibrit lõpuni sulgeda ja see jäi osaliselt

avatuks. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et tuhk sai välja langeda üksnes

avatud vaateluugi kaudu (see paikneb muudest seadmetest kõrgemal) ning see sai toimuda

üksnes seetõttu, et tuhasilo all olev siiber ei olnud lõpuni suletud. Seega selle luugi avamise ja

sellele järgnenud tuha väljalangemise ning kannatanutel raskete tervisekahjustuste tekkimise

vahel on otsene põhjuslik seos ning selles vaidlust olla ei saa.

17.11. Maakohus on oma otsuses nõustunud tunnistajate poolt valdavalt väljendatud

seisukohaga, et enne tuhaavariid toimunud bagerpumplasse tööle asumise eelne koolitus ei

olnud motoristidele ega lukkseppadele piisav, et teha tuhaärastusseadmete juures

mingisuguseid mehaanilisi töid. Seda ebaloogilisem on sellise tõdemuse juures järeldada, et

V.B. ja S.T. näitasid ilma väljastpoolt tuleva surveta üles sellist seletamatut initsiatiivikust, et

asusid neile sisuliselt tundmatute seadmete ja eriti tooraineliini tõrkeid otsima ning neid

omaalgatuslikult kõrvaldama. Teada tõsiasi on, mida on kinnitanud ka kohtus üle kuulatud

bagerpumpla valvebrigaadi liikmed, et lukkseppadelt initsiatiivi ei oodata ning seda ka kunagi

ei esinenud, oodati kellegi korraldust või käsku.

17.12. Maakohus on lõppkokkuvõttes jõudnud järeldusele, et tegelikuks avarii toimumise

põhjuseks oli vajaliku järelevalve ja juhtimise puudumine, mida oleks pidanud korraldama

EET, samuti EET poolt toime pandud töökäsusüsteemi ja tööohutuse rikkumised. Prokuratuur

nõustub põhimõtteliselt sellise seisukohaga, kuna kohtumenetluse vältel ilmnes mitmete EET

pädevate töötajate poolt oma töösse leige ja pealiskaudne suhtumine. Ent seejuure on selline

põhjus piisavalt abstraktne ja tuha väljapaiskumise põhjusest piisavalt kaugel, et antud

apellatsiooni sisu kontekstis see prokuratuuri arvates ei aktualiseeru ega vaja analüüsi lähemas

vaates. Prokuratuuri veendumuse kohaselt ei ole ühe ettevõtte ja selle pädevate töötajate

tegevusetus otseses põhjuslikus seoses juhtunud avariiga.

18. Maakohus on ekslikult märkinud, et kohtuistungil kõlasid ka muud avarii põhjused.

18.1. Nimelt on tunnistaja J.R. maininud, et peamiseks põhjuseks oli ebakvaliteetne tuhk.

Selline väide võib olla õige, sest kohtus oli tuvastatud, et probleemid tuhaärastussüsteemiga

algasid juba 2014 detsembris ning EET arvates võis olla üheks põhjuseks nõuetele mittevastava

kvaliteediga õlisegune tuhk, mis viis Claudius&Peters poolt paigaldatud seadmed rivist välja.

See võis tõepoolest olla ka põhjuseks, miks 05.01.2015 õhtul seiskusid lõplikult kõik 3

tuhaärastusliini. Samas on ilmselge, et tegemist on tuhaavarii kaudse põhjusega ehk võimaliku

põhjusega, miks tekkis vajadus otsida ja kõrvaldada tõrgete põhjusi. Küll aga on ka ilma

tehnilisi teadmisi kasutamata selge, et tuha väljapaiskumine sai võimalikuks inimfaktori

sekkumise tagajärjel – avati tuhasilopunkri all paiknev luuk lõpuni sulgemata siibri tingimustes.

18.2. Kuna tegemist ei olnud olukorraga, kus kogu tuhasilo punkris asuv tuhk oleks välja

pääsenud inimese sekkumiseta, oleks olnud avarii tekkepõhjuse väljaselgitamiseks vajalik

seadmetele tehnilise ekspertiisi määramine. Antud juhul aga ei olnud mis tahes ekspertiisi

teostamine võimalik, kuna tuhk pääses mahutist välja inimese poolt lahti tehtud ava kaudu.

Spetsialisti hinnang võinuks antud juhul kajastada ainult seda, et selline avatud siibri tingimuses

vaateluugi avamine oli kategooriliselt keelatud. Sellist tegevust keelav reegel on olemas ka EE

Narva lend- ja jääktuha hoidla kasutusjuhendis, mille asjaomane väljavõte oli kantud

vaatlusprotokolli ning prokuratuur on selle tõendina maakohtule ka esitanud, mistõttu ei

pidanud prokuratuur vajalikuks juba muus tõendis kajastatud teavet dubleerivat tõendit luua.

Seda aga, et selline tegevus oli lisaks keelatusele ka mõtlematu ja ohtlik, on võimalik sedastada

ka ilma spetsialisti kaasamata, sest kogu käesoleva kohtuasja menetlus on seotud sellise

mõtlematu tegevuse tõsiste tagajärgedega.

19. 06.01.2015 D01 hoones viibides ning tõrke põhjuste otsinguid korraldades nägi

G.P, et hoones viibivad tõrke otsingutega mitte seotud kõrvalised isikud (ehituse

vaegtöid tegevad keevitajad), kuid ei pidanud vajalikuks neid hoonest eemaldada. Ilmselgelt

annab see tunnistust selle kohta, et ei G.P , S.T. ega V.B. ei adunud selle olukorra

täit tõsidust, ei osanud hinnata tegeliku ohu suurust ega näinud ette tagajärgede tõsidust. Just

sel põhjusel tuleb asuda seisukohale, et tuhaavarii põhjustanud tegevus ehk tuhasilo punkri all

asuva vaateluugi avamine lõpuni sulgemata siibriga oli tahtlik, kuid saabunud koosseisuline

tagajärg ehk kannatanutele tekkinud tervisekahjustused olid põhjustatud ettevaatamatusest.

20. Prokuratuur märgib ära süüdistatava ütlustes sisalduva tõele mitte vastava teabe

G.P sõnul oli ka temale tekkinud tervisekahjustus raske, kuid ei kohtueelses

menetluses ega kohtuliku uurimise käigus ei ole neid sõnu kinnitavat tõendit tekkinud. Ilmselt

on tema kergema tervisekahjustusega hoonest pääsemine tingitud asjaolust, et tema tundis

ainsana seda hoonet kõige paremini ning temale oli teada ka pääsetee välja, sel ajal kui näiteks

I.B. ja I.Z. viibisid selles hoones esimest korda ega suutnud piisavalt kiiresti ja õigesti

orienteeruda. Samas ei ole võimalik kannatanute tervisele saabunud tagajärgi seostada ainult

hoone mittetundmisega, sest kannatanud S.J. ja S.G. olid juba mitmeid päevi selles hoones

töötanud ja tundsid seega seda hoone samuti piisavalt hästi, ent sellest hoolimata ei suutnud nad

piisavalt kiiresti hoonest välja pääseda, et vältida ohtliku tervisekahjustust. Individuaalsed

kaitsevahendid, mida kannatanud kasutasid, olid vastavuses nende poolt teostatavate tööde

iseloomuga ega polnud mõeldud töötamiseks massilise tuha väljapaiskumise tingimustes. Tuha

väljapaiskumise põhjustanud tegevuse ning saabunud koosseisulise tagajärje vahelist

põhjusliku seose kvaliteet on prokuratuuri hinnangul selline, mis võimaldab süüdlase

vastutusele võtmist.

21. Süüdistatav on maakohtule selgitanud, et peale tuhaavariid sulges täies ulatuses lahti olnud

siibri tuhapunkri all just Alstomi töötaja. Prokuratuur soovib siinjuures märkida, et see on

süüdistatava paljasõnaline väide ning sisuliselt on tegemist kuuldusega, kuna see teave pärineb

väidetavalt teise isiku sõnadest, keda maakohtus üle ei kuulatud. Seega ei ole tegemist sellise

faktiga, mida võib pidada vaieldamatult tõendatuks. See fakt, et peale tuhaavariid oli siiber

lõpuni kinni pandud, ei kujuta iseenesest midagi sellist, mis võiks olla juhtunu asjaolude

tuvastamise absoluutseks takistuseks. Esiteks on mõistetav, et peale tuha väljapaiskumise nii

pea, kui oli vähegi võimalik hoonesse siseneda, oli tarvis ohutuse kaalutlusel siiber lõpuni kinni

panna, vastasel juhul ei oleks olnud võimalik ka sündmuskoha vaatlust toimetada, sest tolle

hetke seisuga ei olnud teada ega olnud ka hilisemalt menetluse alustamisel võimalik kontrollida

ega tagada, kas tuhapunkrisse oli veel jäänud tuhka või kas tuhapunkrisse tulev liin oli tuhka

täis või tühi. Seega hoones mis tahes edasise tegevuse ohutuse tagamiseks oli selline siibri

sulgemine vältimatult vajalik ja nõutav. Kohtu viidatud fakt (siibri sulgemisratta pind ei ole

tuhaga kaetud) sündmuskoha vaatlusprotokollis võib tõendada üksnes asjaolu, et kõnealust

siibrit on tuha väljalangemise ja sündmuskoha vaatluse vahelisel ajal liigutatud, teisi sõnu on

siiber olnud ohutuse eesmärgil lõpuni suletud. Ent G.P sõnad ei ole piisavad selleks,

et lugeda tõendatuks asjaolu, et siiber oli avarii toimumise hetkel täies ulatuses avatud.

22. Riigikohus on korduvalt toonitanud (nt lahendis 1-18-86) , et põhjendatud kahtluse tekkeks

(sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud

või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku

süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus

puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab

öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku

süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Sellisest seisukohast lähtuvalt leiab

prokuratuur, et kohus on liiga kergekäeliselt nõustunud süüdistatava kaitseversiooniga ning

seda kõigi muude tõendite kogumis hindamata jätmise hinnaga.

Kõike ülaltoodut arvestades on prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et 06.01.2015 toimunud

Auvere elektrijaama tuhaavarii põhjustas G.P enda pädevust ületanud tegevusega

ning seetõttu esinevad tema tegevuses kõik KarS § 119 lg 2 kuriteokoosseisu ehk enam kui

kahele isikule ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise tunnused.

23. Kannatanute I.B. i, I.Z. i ja S.J. i tsiviilhagide osas leiab prokuratuur, et G.P

süüdmõistmisel on põhjendatud ka kannatanute tsiviilhagide rahuldamine. Kannatanud on

maakohtule oma nõudeid, eelkõige pääsemise ajal ning vahetult peale seda kogetud läbielamisi

ja nende pikaajalist mõju oma igapäevaelule piisavalt põhjendanud ning apellandi hinnangul

need ei ole põhjendamatult suured. Arvestama peab, et kannatanute töövõime langes kuriteo

toimepanemise tulemusel oluliselt, sama võib öelda ka I.B. i kohta, kelle elukvaliteedi üldine

langus on olnud märkimisväärne. Kuna kõigi kannatanute tervisekahjustused on prokuratuuri

hinnangul põhjuslikus seoses kuriteoga ning seda saab lugeda vahetult kuriteoga tekitatud

kahjuks, kuuluvad sellise kahju hüvitamise nõuded rahuldamisele ja süüdlaselt

väljamõistmisele.

VASTUS PROKURÖRI APELLATSIOONILE

24. Vastuseks prokuröri apellatsioonile esitasid süüdistatav G.P kaitsjad

vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaadi abi Aleksandr Tsemin oma seisukohad, millede

kohaselt prokuröri etteheited materiaal- ja menetlusõiguse rikkumise kohta on põhjendamatud

ega ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Vastuses palutakse jätta apellatsioon

rahuldamata, jätta läbi vaatamata kannatanu I.B. i 28.11.2018 tsiviilhagi varalise kahju

hüvitamiseks või alternatiivselt, hagi läbivaatamise korral jätta see rahuldamata; jätta

rahuldamata kannatanute I.B. i, S.J. i, I.Z. i tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

või alternatiivselt kui ringkonnakohus peab kahju tekkimist tõendatuks, rahuldada I.B. i nõue

mitte rohkem kui 1000 euro ja S.J. i nõue mitte rohkem kui 500 euro ulatuses. Määrata kindlaks

menetluskulude jaotus ja jätta kõik süüdistatava menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Kokkuvõtlikult tuuakse välja järgmist.

24.1. Kaitsjad leiavad, et prokuröri etteheited maakohtule on ainetud ja põhjendamatud.

Maakohus ei saa kohtumenetluse käigus asuda kõrvaldama prokuröri poolt süüdistuse

esitamisel tehtud eksimusi, mille tulemusena on esitatud süüdistatavale õiguslikult

perspektiivitu ja alusetu süüdistus. Prokurör on sisustanud süüdistust ebaõigesti ja tuginenud

asjakohatutele õigusnormidele. Samuti ei ole kohtueelses menetluses kogunud selliseid

tõendeid, mis võimaldaksid süüdistatavale heita ette kuriteo toimepanemist kõnesolevas

süüdistuses, s.o KarS § 197 lg 1 ega KarS § 119 lg 2 järgi. Kaitsjate hinnangul on maakohtus

kõnesoleva süüdistuse oluliste puuduste tõttu toimunud menetlus olnud mahukas ja

süüdistatavale äärmiselt koormav, samas viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses tuleb

sisuliselt asuda uurima uut süüdistust, mida maakohtus pole esitatud ega ka sisuliselt üldse

käsitletud. Lisaks muudele põhimõttelistele eksimustele on see vastuolus ka isiku kaitseõiguse

garantiidega, kuna süüdistataval ja tema kaitsjatel pole olnud võimalik esitada omapoolseid

tõendeid ja vastuväiteid läbi apellatsioonkaebuse esitatud uuele süüdistusele. Neid asjaolusid

tuleb kindlasti arvestada ka menetluskulude kindlaksmääramisel ringkonnakohtus.

Prokurör on apellatsioonkaebuses esitanud süüdistavale spekulatiivseid ja meelevaldseid

etteheiteid, mis ei tugine asjas kogutud ja maakohtu poolt uuritud tõenditele. Prokurör ei ole

kohtumenetluses kontrollitud tõendite kogumi alusel suutnud veenvalt tõendada valikuliste

tunnistajate poolt antud ütluste alusel süüdistuse põhjendatust ning on neid asunud

apellatsioonis sisustama omapoolsete tõlgenduste ja selgitustega.

Kaitsjad leiavad, et prokurör on asunud lubamatult ja põhjendamatult muutma süüdistust ning

püüab menetlusnormide rikkumise kaudu esitada süüdistatavale uut süüditust, mis on

apellatsioonimenetluses õiguslikult lubamatu. Maakohtus on prokurör süüdistatavale läbivalt

ette

heitnud

tegevusetuse

vormis

töötervishoiu-

või

tööohutusnõuete

eiramist.

Apellatsioonkaebuses leiab prokurör vastupidiselt, et tegemist on vahendlikult ja läbi aktiivse

tegevuse toime pandud kuriteoga. Tegemist on süüdistuse muutmisega ning kuna maakohus ei

ole üldse uurinud ega hinnanud vahendliku täideviimise obligatoorseid elemente (nt

ärakasutamissuhte olemasolu), siis ei saa ringkonnakohus asuda arutama süüdistust, mida pole

eelnevalt menetletud esimese astme kohus.

Kaitsjad

juhtivad

tähelepanu

sellele,

et

ka

apellatsioonkaebuses

esitatud

teo

ümberkvalifitseerimise taotlus on ebakorrektne. Isegi siis, kui eeldada, et apellatsioonkaebuses

esitatud väited vastaksid tõele, ei saa ringkonnakohus taotletaval viisil isikule inkrimineeritud

tegu ümber kvalifitseerida. Nimelt heidab prokurör G.P-le ette ettevaatamatusest

raske tervisekahjustuse tekitamist ning etteheidetav tegu seisneb suuliste korralduste andmises.

Korralduse andmine tähendab seda, et süüdistatav ei saanud olla kuriteo vahetuks täideviijaks,

vaid pidi kasutama selleks teisi isikuid (S.T. it ja/või V.B. i). Vahendlik täideviimine ei saa olla

toime pandud ettevaatamatusest, kuna eeldab ärakasutatava(te) isiku(te) valitsemist ülekaaluga,

mis võib toimuda kas teadmisega, tahtega või teatud võimuaparaadi abil ehk eeldab vähemalt

otsest tahtlust.

24.2. Prokurör ei saa muuta süüdistust apellatsiooniastmes. Ainuüksi seetõttu tuleb jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Prokurör taotleb apellatsioonkaebuses KrMS § 268 lg-le 6 tuginedes, et ringkonnakohus

hindaks ümber süüdistatava teo olukorras, kus prokuratuur nõustus maakohtuga selles, et

G.P-le ei ole võimalik ette heita töötervishoiu- ja tööohutuse normide rikkumist.

Kaitsjad leiavad, et eespool viidatud norm võimaldab kohtul üksnes oma äranägemisel muuta

kuriteo kvalifikatsiooni aga ei vabasta prokuröri KrMS § 268 lg-s 2 ettenähtud piirangust, mille

kohaselt on süüdistuse muutmine võimalik üksnes enne kohtuliku uurimise lõpetamist, esitades

muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele. Kaitsjad

leiavad, et vaidlusalusel juhul ei ole prokuröril õigust enam muuta süüdistust

apellatsioonkaebuse kaudu. Ringkonnakohus hakkaks sellisel juhul analüüsima küsimust, kas

süüdistava tegu vastab KarS § 119 lg 2 kooseissule, mida maakohtus üldse ei inkrimineeritud

ega uuritud. Seega peaks kohus asuma hindama süüdistust, mida ei ole üldse vastavalt

menetlusnõuetele käsitletud maakohtus.

Vaatamata sellele, et KarS § 197 on erikooseis KarS § 119 lg 2 suhtes ning näiliselt võib

tunduda, et nende eeldused on sarnased, siis on prokurör süüdistuses tuginenud üksnes ja ainult

tegudele, mis olid seotud töötervishoiu– ja tööohutuse nõuete täitmisega (eiramisega).

Prokuröri süüdistuse sisu oligi suunatud selgelt sellele, et tõendada G.P vastutust

tööohutuse eest Auvere Elektrijaama ehitusplatsil ning justkui oleks kaitsealune jätnud need

nõuded täitmata (seadused, määrused ja ettevõttesisesed juhendid). Seega on õiguslikult

tegemist tegevusetuse vormis toime pandud kuriteoga. Ka maakohus otsuses selgelt öelnud, et

muul viisil kui tegevusetusega toime pandud deliktina ei saa süüdistusaktis kirjeldatud tegu

kvalifitseerida.

24.3.

Apellatsioonkaebuses

tunnistab

prokurör,

et

on

eksinud

inkrimineeritava

süüteokoosseisuga ja töötervishoiu- ja tööohutusega seonduvad asjaolud ei ole tegelikkuses

relevantsed, mistõttu tuleb kaitsealuse tegevust hinnata KarS § 119 lg 2 ettenähtud süüteona,

mis näeb ette karistuse mistahes tegevuse või tegevusetuse eest, mille tagajärjel võis olla

põhjustatud isikule raske tervisekahjustus. Seejuures tugineb prokurör apellatsioonis

seisukohale, et kannatanute tervisekahjutused olid põhjustatud süüdistatava aktiivse

tegevusega. Kaitsjate arvamusel on tegemist vaga olulise ja põhimõttelise erinevusega ning

kohtupraktikas valitseva seisukoha järgi ei ole tegevusetuse deliktilt üleminek tegevusdeliktile

ilma uut süüdistust esitamata võimalik. Prokurör ei ole ka menetlusõiguslikult põhjendanud,

millistele menetlusnormidele tuginedes selline muudatus apellatsioonkaebuses on võimalik.

Apellatsioonkaebuses heidab prokurör süüdistatavale ette, et G.P põhjustas läbi nn

aktiivse tegevuse tuha väljapaiskumise, mis toimus tehnoloogilise luugi avamise tõttu.

Teisisõnu jääb mulje nagu oleks just süüdistatav ise tehnoloogilise luugi avanud. Taoline

etteheide on põhjendamatu ja täiesti ebaloogiline, sest ka prokurör ise möönab, et luugi avas

tegelikult tunnistaja S.T. . Samuti heidab prokurör süüdistatavale ette, et ta ei sulgenud siibrit

ehk on olnud tegevusetu. Eeltoodu alusel jääb kaitsjatele arusaamatuks, milles konkreetselt

seisneb KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritav tegu ja millises vormis (tegevuse või

tegevusetusega) oli see toime pandud.

24.4. Alternatiivselt saab apellatsioonkaebusest järeldada, et prokurör üritab tõendada, et

süüdistatav pani toime kuriteo KarS § 21 lg 1 vahendliku taideviimise vormis ehk käskude ja

korralduste andmisega kolmandatele isikutele. Kaitsjad rõhutavad, et eelnevas kohtumenetluses

vaidlesid pooled tegevusetuse delikti üle ning seetõttu ei olnud maakohtus kogutud ja esitatud

tõendeid, mille alusel oleks võimalik tuvastada n-ö ärakasutatava suhte olemasolu, mis on

vahendliku täideviimise obligatoorne element. Riigikohus on analoogses kaasuses rõhutanud,

et ehkki KarS § 117 sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, tuleb selle paragrahvi

järgi esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks üldjuhul kirjeldada ka konkreetset tegevust

või tegevusetust (KarS § 13 lg 1) ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates

kannatanu surma põhjustas. Vaidlusalusel juhul ei saa prokurör asuda KarS § 119 lg 2 järgi

ümber kvalifitseerima kuritegu neid nõudeid eirates.

Õigusriiklikkuse ja õiglase kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lubatavaks

pidada kohtumenetlust, mille kestel pole süüdistatavale ja kaitsjale selgelt arusaadav, milles

isikut täpselt süüdistatakse. Vaidlusalusel juhul ei seisne süüdistuse muutmine üksnes

kvalifikatsiooni muutmises, nagu seda üritab näidata prokurör, vaid süüdistuse sisu ehk

teokirjelduse, tegevuse viisi ja tuvastatavate eelduste (valitsev suhe kuriteo vahendina kasutatud

isiku üle) muutmises. Selline muutmine ei ole KrMS § 286 lg 2 kohaselt apellatsioonkaebuses

enam lubatud.

24.5. Maakohus on põhjendatult leidnud, et I.Z. i poolt kohtueelses menetluses antud ütlused

tekitavad põhjendatud kahtluse selles, et avarii võis põhjustada V.B. .

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et prokuröri poolt süüdistuse muutmine apellatsioonkaebuses

on õiguslikult lubatav ja põhjendatud ning kohus saab sisuliselt arutada ja hinnata

G.P tegevust KarS § 119 lg 2 alusel, siis on kaitsjad seisukohal, et maakohus on

õigesti leidnud, et prokurör ei ole tõendanud kohtumenetluses, milline oli õnnetusjuhtumi tekke

mehhanism. Seetõttu ei ole võimalik G.P süüdi mõista KarS § 119 lg 2 järgi

kvalifitseeritava teo toimepanemises.

Puudub vaidlus selles, et süüdistus tugineb sisuliselt üksnes V.B. i ja S.T. i ütlustele, kusjuures

ainult V.B. äärmiselt agressiivses vormis süüdistab G.P korralduste andmises S.T.

ile. Viimane oli justkui sunnitud alluma süüdistatava poolt antud korraldusele ja avas

tehnoloogilise luugi, mis ei olnud lubatud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui

oletada, et korralduse andmine oli lubamatu, siis ei saanud selline tegevus põhjustada avariid

ilma täiendava sekkumiseta. Maakohus on selgitanud, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et

ainuüksi tehnoloogilise luugi avamine oleks saanud kaasa tuua tuha kontrollimatu

väljapaiskumise, sest luugi avamisel ega sellele järgnenud ajal (ca 30-40 min) ei ole

tuhaärastuse süsteemi torudes kivistunud tuhk liikuma hakanud. Maakohus on õiguspäraselt

leidnud, et prokurör ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel oleks võimalik välja

selgitada, kelle ja millise tegevuse tagajärjel toimus tööõnnetus. Suures osas on riiklik

süüdistaja sisustanud need asjaolud oma isiklike veendumuste, seletuste ja oletustega. Lõplik

ja ümberlükkamatut tõendamist ei ole leidnud ükski versioonidest. Kohtumenetluses ei ole

tuvastatud, kas S.T. on üldse üritanud siibrit kinni panna või tegi seda V.B. oma kolleegi I.Z.

i palvel, millal oli luuk üldse avatud ja kelle korraldusel see avati.

24.6. Kaitsjad nõustuvad maakohtuga, et ainuüksi tagajärje alusel (s.o tuha väljapaiskumine) ei

ole võimalik teha järeldusi tööõnnetuse põhjustanud teo/ sündmuse kohta. On ilmne, et kui

õnnetusjuhtumi oleks põhjustanud luugi avamine, siis oleks tuhk koheselt luugist välja

paiskunud (alla vajunud). Aga seda tegelikkuses ei toimunud.

Maakohus on õiguspäraselt juhtinud tähelepanu, et süüdistuses on esitatud üksnes oletuslik

sündmuste kirjeldus, kuid tõendeid, mis lükkaksid ümber muud eluliselt usutavad versioonid,

ei ole esitatud. Seda olukorras, kus süüdistatav ja kannatanu V.B. andsid kohtumenetluses

vasturääkivaid ütlusi. Sellisel juhul peab kohus kogutud tõenditega üritama vastuolu kõrvalda,

kuid antud juhul polnud kohtul selleks võimalust. Eelkõige I.Z. i ütlused ei võimaldanud

tõlgendada tõusetunud kahtlusi süüdistatava kahjuks. Käesoleval juhul on I.Z. i kohtueelsete

ütluste protokolli avaldamisel järgitud KrMS § 396 lg-te 2 ja 3 nõudeid. Prokurör on ka ise

nõustunud kohtuistungil kannatanu ütluste avaldamisega. On oluline rõhutada, et maakohus ei

ole avaldatud ütluste pinnalt tuvastanud ühtegi asjaolu, vaid kasutanud avaldatud ütlusi

legitiimsetel eesmarkidel.

Maakohus on nõustunud kaitsjate poolt esitatud põhjendatud kahtlusega, mille kohaselt

õnnetusjuhtumi tekkemehhanism ei vasta süüdistuses kirjeldatule. Viidatud kahtlust ei lükka

ümber vähemalgi määral see, et tunnistajad S.J. ja S.G. ei näinud V.B. i vahetult enne

õnnetusjuhtumit kolmandal korrusel tegutsemas.

24.7. Ainuõige on maakohtu järeldus, et kannatanu V.B. i ütlused on vastuolulised, lünklikud

ja ebausaldusväärsed. Prokuröri vastupidised väited on oletuslikud ja põhjendamatud.

Apellatsioonkaebuses põhilised etteheited maakohtule on seotud väidetava olulise

menetlusnormi rikkumisega, mis seisneb faktiliste asjaolude ebaõiges tuvastamises maakohtu

poolt. Prokurör taotleb tõendite ümberhindamist ja selle alusel uue ning süüdimõistva otsuse

tegemist. Kaitsjad on seisukohal, et prokurör ei ole sisuliselt kirjeldanud maakohtu poolt tehtud

väidetavaid vigu – prokurör sisuliselt tõdeb läbivalt, et ei nõustu maakohtu poolt tõenditele

antud hinnanguga. Kaitsjate arvates ei saa ringkonnakohus maakohtu otsust tühistada üksnes

seetõttu, et prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega ning leiab, et tuvastatud asjaolusid ja

tõendeid tuleks hinnata maakohtust erinevalt.

Prokurör vaidlustab maakohtu otsust eelkõige läbi etteheite, et maakohus on tunnistajate ja

kannatanute ütluste alusel jõudnud ebaõigete järeldusteni süüdistuse põhjendatuse hindamisel.

Samas ei ole apellatsioonkaebuse alusel võimalik tuvastada ja kontrollitavalt võrrelda, milles

on maakohus prokuröri arvates tõendite hindamisel eksinud ning milles seisnevad konkreetsed

vastuolud ja eksimused. Prokurör väldib viiteid konkreetsete ütluste võrdlusele, ega tsiteeri

tunnistajate ütlusi, esitades selle asemel vaid omapoolse nägemuse. Isikulise tõendiallika

ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas välja kujunenud teatud kindlad

põhimõtted. Nimelt tuleb taoliste tõendite hindamisel pöörata tähelepanu sellele, kas isiku

ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel

menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud

isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele

selgitustele. Mõistetavalt saab ütluste andja vanus, pädevus, haridus, huvid olla asjaoluks,

millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema

ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste

usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. Tõendi tunnistamine usaldusväärseks

tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda

kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada.

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka

vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise tõendi

põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et

kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil

juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki

selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud.

Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainsad või määrava tähendusega tõend,

peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste

usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis

millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme

asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus

kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused

usaldusväärseks.

Vaidlusalusel juhul on süüdistus esitatud sisuliselt üksnes kannatanu V.B. i ütlustele tuginedes.

Vähesel määral tugines prokurör ka S.T. i ütlustele. Maakohus on spetsiaalselt toonud

kohtuotsuse kirjeldavas osas sõna-sõnalt välja tunnistaja S.T. i ja kannatanu V.B. i ütlused, et

selgelt näidata nende ütluste vastuolu ja ebaloogilisust. Prokurör ei ole apellatsioonkaebuses

kohtu poolt tuvastatud vastuolusid kummutanud. On oluline rõhutada, et eespool tsiteeritud

kohtupraktika kohaselt ei ole lubatud kõiki vastuolusid põhjendada tunnistaja/kannatanu kehva

mäluga. Juhul, kui kannatanu/tunnistaja ütlustes esineb palju ja olulisi vastuolusid, mida ei ole

võimalik teiste asjas kogutud ja uuritud tõendite abil kõrvutada, peab kohus tunnistama sellised

ütlused ebausaldusväärseteks tervikuna. Just sellise otsuse tegi maakohus, tunnistades S.T. i ja

V.B. i ütlused ebausaldusväärseteks. Apellatsioonis pole välja toodud uusi veenvaid asjaolusid,

mis annaksid aluse maakohtu järelduste muutmiseks.

24.8. Prokuröri etteheited maakohtu otsusele tõendite hindamise osas on sisustamata,

blanketsed ja arusaamatud. Riiklik süüdistaja ei ole selgelt esile toonud, millised tõendid jäid

kohtu poolt tervikuna analüüsimata ning kuidas sellise tõendi ebaõige hindamine oleks toonud

kaasa teistsuguse otsuse. Prokurör ei ole esile toonud maakohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud väidetavaid vigu ning on piirdunud üksnes kriitika ja väitega, mille kohaselt ta ei nõustu

maakohtu järeldusega. Kaitsjate arvamusel eirab riiklik süüdistaja elementaarseid tõendamis-

ja argumenteerimise nõudeid, mida tuleb apellatsioonimenetluses järgida (nt näidata põhjusliku

seost menetlusnormi rikkumise ja otsuse vahel).

Apellant süüdistab maakohut muu hulgas ka selles, et viimane oleks pidanud ignoreerima

„mitteolulisi“ vastuolusid V.B. i ja S.T. i ütlustes. Selline etteheide maakohtule on kaitsjatele

arusaamatu ja otseses vastuolus kohtumenetluse üldpõhimõtetega. Kaitsjad rõhutavad, et kui

tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas

sisalduvate toenditega, tuleb

reo-põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks.

in dubio pro

24.9. Maakohus on õiguspäraselt leidnud, et V.B. ja S.T. ei allunud G.P-le . Samuti

ei ole G.P korraldanud omavoliliselt seadistus-käivitustöid põhjatuha punkrihoones

D01. Maakohus on õigesti tuvastanud, et V.B. i ja S.T. i ütlustes esinevad vastuolud eelkõige

selles, kes on nendele jaganud tööalaseid korraldusi. Maakohus on põhjendatult pidanud

ebaõigeks V.B. i väidet, mille kohaselt kutsus G.P välja elektri- ja automaatika

spetsialistid. Maakohus on nõuetekohaselt ja erinevate tunnistajate ütlusi kõrvutades

tuvastanud, et õnnetuspäeva hommikul andis V.B. ile ja S.T. ile juhise A.M. ning et

ajavahemikus kell 13.00-13.40 oli tuhasilo hoone mürarikas, mille tõttu käis süüdistatav tihti

väljas helistamas ja ei saanud seetõttu järjepidevalt juhendada ning kontrollida S.T. i ja V.B. i

tegevusi.

Kõige eelneva ilmestamiseks on kaitsja toonud välja tunnistajate ütlusi ja maakohtu järeldusi

analüüsiva võrdluse.

24.10. Tulenevalt kõigest eelnevast on maakohus otsus olnud ainuõige osas, et esitatud

süüdistus on tõendamata.

Kaitsjad jäävad kõikide vastuväidete juurde, mida on menetluse jooksul esitanud ning paluvad

kohtul arvestada kaitsekõne teesides esitatud seisukohtadega. Kaitsjate hinnangul puudub

G.P

tegevuse

ja

raskete

tervisekahjustuse

vahel

põhjuslik

seos.

Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, kuidas apellant nn muudetud süüdistuse kaudu

sisustab G.P-le etteheidetavat tegu KarS § 119 lg 2 objektiivset koosseisu.

G.P ei ole rikkunud oma tööalaseid kohustusi.

24.11. Isegi juhul, kui prokuratuur ei nõustu kaitsjate seisukohaga G.P tegevuses

KarS § 119 lg-s 2 ette nähtud süüteo objektiivse koosseisu tunnuste puudumisega, peavad

kaitsjad oluliseks märkida, et süüdistatava tegevuses puuduvad kõnesoleva süüteo subjektiivse

koosseisu tunnused. Seetõttu on süüdistatava karistusõiguslik vastutus igal juhul välistatud.

Seejuures lähtuvad kaitsjad üldtunnustatud põhimõtetest.

Süüdistusaktis on märgitud, et G.P pidi teadma, et seadistamise-käivitamise tööde

jätkamine on ohtlik, kuna EET esindajad olid teda korduvalt detsembris 2014 teavitanud

seadmetel esinevatest probleemidest. Veelgi enam, EET on tegelikkuses teavitanud sellest, et

nad peatavad seadistamis-käivitamistööd ja G.P asus ise eelnimetatud töid

06.01.2015 hommikul korraldama.

Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 119 lg 1 järgi karistatava kuriteo toimepanemine vähemalt

ettevaatamatuse olemasolu KarS § 18 lg 1 mõttes nii teo kui tagajärje osas.

Ettevaatamatusdelikti koosseisus kirjeldatud tegu toime pannes peab isik olema rikkunud

hoolsuskohustust. See tähendab igaühelt nõutava ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku hoolsuse,

s.o sellise tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse ülesnäitamist, mida eeldatakse üldises

suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas.

Hoolsusetu teo tagajärg peab olema objektiivselt ettenähtav ehk üldiselt äratuntav, mis

tähendab, et objektiivne vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või

tekkida võiva ohu, kusjuures ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga

löödud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb konkreetsest ohust. Kui

hoolsuskohustuse rikkumine on objektiivne kategooria, mille puhul toimepanija isik on reeglina

tähtsusetu, siis subjektiivse koosseisu puhul tuleb küsida, kas ja kuidas tunnetas hoolsusetust

käitumisest tulenevat ohtu konkreetne isik individuaalselt. Subjektiivse koosseisu raames tuleb

tuvastada, kas realiseerunud tagajärg oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta

sellesse suhtus (n-ö individuaalne ettenägemisvõime).

Kõnesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud kinnitavad, et nn

realiseerunud tagajärg ei olnud G.P-le ega ka teistele NEJ juhtivtöötajatele (st

tunnistajatena ülekuulatud R.V. , A.B. , A.N. ) ettenähtav ega äratuntav.

Kergemeelsuse puhul näeb isik ette tagajärje saabumist, kuid loodab seda vältida.

Ettevaatamatuse nõrgemaks vormis oleva hooletuse puhul ei näe isik ette hoolsusetu teoga

kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema (nt isik ületab kiirust,

sest ei märganud kiirust piiravat liiklusmärki). Sisuliselt on hooletusele omane, et isik ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul

ette nägema.

Kaitsjate hinnangul on välistatud G.P poolt KarS § 119 lg 2 järgi karistatava kuriteo

toimepanemine kergemeelsusest või hooletusest. Kuni õnnetusjuhtumi tekkimiseni polnud

G.P-l alust kahelda selles, et EET rakendab tööohutuse tagamise meetmeid, mitte

üksnes paberil, vaid ka tegelikkuses. G.P-l ei olnud võimalust ega õigust kontrollida

EET käitumist töölubade taotlemisel ning tööohutuse tagamisel töömaal. Tellija esindajana

lähtus ta eeldusest, et EET koosseisu on kaasatud kvalifitseeritud spetsialistid, kes poleks

kunagi avanud luuki ilma siibrit kinni panemata. Töövõtja ei ole süüdistatavat hoiatanud, et

kvalifitseeritud

tööjõu

puudumise

tõttu

oli

valvebrigaadidesse

pandud

madala

kvalifikatsiooniga lukksepad. Seetõttu ei saa mõistlikult eeldada, et süüdistatav oleks pidanud

olema võimeline ette nägema ja ära hoidma sellise tööõnnetuse toimumise, mille

tekkemehhanismi ei oska käesoleva ajani ükski isik selgitada.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et G.P käitumises puuduvad ka KarS § 119 lg 2

subjektiivse koosseisu tunnused, mistõttu tuleb süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Samuti puudub prokuröri apellatsioonile tuginedes õiguslik alus maakohtu otsuse muutmiseks

(tühistamiseks), süüdistuse sisu muutmiseks apellatsiooni astmes ning süüdimõistva otsuse

tegemiseks G.P suhtes KarS § 119 lg 2 alusel.

25. Tartu Ringkonnakohtu 22.01.2020 määrusega võeti esitatud apellatsioon menetlusse ning

märgiti, et käesolevat kriminaalasja arutatakse avalikul kohtuistungil 27.02.2020.

RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

26. Ringkonnakohtu istungil jäid nii prokurör apellatsiooni kui kaitsjad esitatud vastuväidete

juurde. Süüdistatav G.P midagi täiendavalt lisada ei soovinud.

Prokurör taotles apellatsiooni rahuldamist. Prokuratuuri positsioon on selline, et G.P

andis S.T. ile korralduse avada luuk, S.T. avas korralduse peale luugi ja selle tulemusena tuhk

paiskus välja ja see põhjustas tagajärjed. Sisuliselt paigutub G.P S.T. i taha, sest

viimane tegu on luugi avamine ja luugi avas S.T. . Luugi avamine oli vaieldamatult tahtlik ja

kavatsetud tegevus.

Kaitsjad kordasid kirjalikult esitatud vastuväiteid apellatsioonile ja taotlesid jätta maakohtu

otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Kui prokurör seda taotleb, on ringkonnakohtul

õigus tegu ümber kvalifitseerida, kuid kaitsjad leiavad, et võistleva menetluse seisukohalt seda

teha ei saa. Kaitseõigust teostades peab aru saama, millise käsitlusega võistlevas menetluses

prokurör süüdistuse esitab. See on kahe poole võistlev menetlus, kus üks pool esitab oma

etteheited ja teine pool peab need ümber lükkama. Riigikohus on sõnaselgelt öelnud, et

süüdistatav ei pea otsima, millist tagamõtet varjab süüdistus. Tema põhiõigus on välja lugeda

kvalifikatsioon süüdistusaktist.

12.03.2020 saabus ringkonnakohtule teade G.P kaitsjalt vandeadvokaadi abi

A. Tseminilt, mille kohaselt alates 12.03.2020 ei esinda A. Tsemin G.P

kriminaalasjas nr 1-17-7802 ning edasises menetluses esindab süüdistatavat vandeadvokaat

A. Pilv.

27. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosalised, uurinud kriminaalasja materjale,

maakohtu istungiprotokolle, otsust, apellatsiooni ja sellele esitatud kirjalikku vastust, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o G.P õigeksmõistmises KarS § 197 lg 1

järgi, tsiviilhagide läbi vaatamata jätmises ja menetluskulude osas. Prokuröri apellatsioonis

toodud asjaolud väärivad tähelepanu ning apellatsioon kuulub rahuldamisele.

KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja

ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on

seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo asjas nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4

sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise

seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks

apellatsioonis vaidlustamata küsimustes (RKKKo asjas nr 3-1-1-31-11). Käesoleval ajal on

prokuratuuri apellatsioonis taotletud süüdistatava süü ümberkvalifitseerimist. Prokuratuur

leiab, et G.P ei saa süüdi tunnistada KarS § 197 lg 1 järgi, vaid süüdistatav tuleb

süüdi tunnistada KarS § 119 lg 2 järgi.

Seejuures ei ole teo ümberkvalifitseerimine süüdistaja poolt tulnud menetlusosalistele

üllatusena. Seda on apellatsioonis põhjalikult käsitlenud prokuratuur ning süüdistatav ja tema

kaitsjad on saanud sellele vastu vaielda nii esitatud kirjalikes seisukohtades kui ka

ringkonnakohtu istungil.

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha apellatsioonimenetluses kvalifikatsiooni muutmise

osas (I), analüüsib KarS § 119 lg 2 koosseisu täidetust (II), kujundab seisukohad mõistetava

karistuse (III) ja tsiviilhagide osas (IV), lahendab menetluskuludega seonduva (V) ning võtab

lõpetuseks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI).

I

Apellatsioonimenetluses kvalifikatsiooni muutmine

28. Nii apellatsioonis kui ka apellatsiooni vastuses käsitleti pikalt kvalifikatsiooni muutmise

teemat, millega jätkati põhjalikult ka ringkonnakohtu istungil. Tegemist on ühe keskse

probleemiga käesolevas kriminaalasjas.

Kokkuvõtlikult prokurör nõustub maakohtuga, et G.P süü ei ole kvalifitseeritav

KarS § 197 lg 1 järgi ning taotleb ringkonnakohtult G.P süüditunnistamist KarS

§ 119 lg 2 järgi. Kaitsjad leiavad, et see ei ole võimalik, kuna tegemist on süüdistuse sisu

muutmisega ning apellatsioonimenetluses ei ole võimalik prokuröril süüdistatava tegu ümber

kvalifitseerida. Ringkonnakohus kaitsjate seisukohta ei jaga.

28.1. Ringkonnakohtu hinnangul on vaja pöörata tähelepanu asjaolule, et KrMS § 268 lg 1

sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti

järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette,

et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt

erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (RKKKo asjas nr

3-1-1-59-16, p 21) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga

prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268

lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest

lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval

on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (RKKKo asjas nr 3-

1-1-12-16, p 10). Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine

on võimalik ka apellatsioonimenetluses (RKKKo asjas nr 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on

taotletud (RKKKo asjas nr 1-15-10119, p-d 22, 24).

Seejuures ei ole teo ümberkvalifitseerimine süüdistaja poolt tulnud menetlusosalistele

üllatusena. Seda on apellatsioonis põhjalikult käsitlenud prokuratuur ja süüdistatav ning tema

kaitsjad on saanud sellele vastu vaielda nii kirjalikult esitatud seisukohtades kui ka

ringkonnakohtu istungil.

Seega tuleb viidatud lahenditest kui ka sätetest üheselt, et kvalifikatsiooni muutmine on

võimalik sõltumata sellest, millise õigusliku hinnangu koosseisu näol on andnud prokuratuur.

Osaliselt nähtub see ka maakohtu menetluses. Nimelt on maakohus mõistnud G.P

õigeks süüdistuses KarS § 197 lg 1 järgi, kuid on pidanud vajalikuks kontrollida, kas süüdistava

tegevus vastaks näiteks KarS § 198 koosseisule, s.o töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramine

ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud

inimese surm. Ringkonnakohtu hinnangul on aga maakohus olnud liigselt kammitsetud

töötervishoiu- ja tööohutusnõuetega ning pole asjas näinud kõiges tervikpilti. Käesolevalt ei saa

kindlasti asuda seisukohale, et süüdistuse tekstis pole piisava selgusega välja toodud faktilisi

asjaolusid.

Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida ka asjaolu, et kohtuvaidlustes (köide 3,

lk 166p-167) on prokurör repliigi korras kaitsjatele vastuväiteid esitades juhtinud maakohtu

tähelepanu asjaolule, et kui maakohus leiab, et mõni kaitsja poolt tõstatud teema olevat

tähelepanu vääriv osas, et G.P ei vastuta KarS § 197 lg 1 järgi, siis põhimõtteliselt

on kohtu pädevuses teole karistusõiguslikku hinnangut andes kontrollida, kas tegu vastab

mõnele muule koosseisule ehk tõusetuks veel 2 paralleelset koosseisu KarS § 198 ja § 119 järgi.

Seega on maakohus jätnud tähelepanuta prokuröri esitatud väite ning on valikuliselt käsitlenud

üksnes KarS § 198, kuid on mööda vaadanud üldise tõdemusega, et ühelegi teisele koosseisule

süüdistatava käitumine ei vasta KarS §-st 119, mis on põhinorm. Sellest tulenevalt ei tulnud

võimalik käsitlus KarS § 119 järgi üllatusena.

28.2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et käesoleval ajal oleks tegemist süüdistuse sisu

muutmisega, vaid tegemist on süüdistuse sisust asjaolude väljajätmisega, mida võib kohus ka

omaalgatuslikult teha. Seega ei näe ringkonnakohus probleemi, miks peaks olema käesolevalt

seega tegemist sisulise uue süüdistuse esitamisega.

Kaitsjad leiavad muuhulgas, et tegemist on kaitseõiguse rikkumisega. Ringkonnakohus seda

seisukohta

ei

jaga.

Prokurör

on

esitanud

apellatsiooni,

milles

on

käsitlenud

ümberkvalifitseerimist. Kaitsjatele on tehtud apellatsioon KrMS § 322 alusel teatavaks ning

kohtumenetluse poolel oli võimalik esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja

vastuväiteid ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise kohta. Kaitsjad seejuures kasutasid seda

hoopis apellatsiooni osas seisukohtade võtmiseks ning esitasid kirjalikud seisukohad koos

suulise menetluse taotlusega, millest viimane vastab KrMS § 322 lg-le 4. Seega on kaitsjad

alates apellatsiooni esitamisest teadasaamisest olnud teadlikud prokuröri positsioonist ning on

kujundanud esimesel võimalusel ka oma seisukohad. Samuti on olnud neil võimalus kaitsta

oma seisukohti ringkonnakohtu istungil. Ühtegi kaitseõiguse rikkumist ringkonnakohtule selles

osas ei nähtu.

28.3. Sisuliselt on prokurör oma apellatsioonis välja toonud ka uue süüdistuse sisu. Seejuures

ei muutu süüdistuse tekst suuresti rohkem kui osas, et sellest jäävad ära viited töötervise- ja

tööohutusnõuete eiramisele ning kõrvale jääb ka käivitus-seadistustööde peatamise

problemaatika ja P.P. lu viimase tööpäevaga seonduv. Uus kitsam süüdistus kitsendab ka

tõendamiseseme asjaolude ringi. Eelkõige seepärast, et vastavalt esitatud süüdistuse

kontseptsioonile ei põhjustatud tuhaavariiga 5-le kannatanule raskeid tervisekahjustusi mitte

kellegi tegevusetuse tõttu, vaid konkreetse isiku aktiivse tegevuse tagajärjel.

Nii on põhimõtteliselt võimalik prokuröri apellatsioonist välja lugeda süüdistuse tekst.

Prokuröri hinnangul on süüdistuses märgitud muu hulgas järgmist: Kuna õhuklappide

kontrollimine ja puhastus ei andnud soovitud tulemust ning tuhaärastusliin ei käivitunud, andis

G.P D01 hoonesse III korrusele naastes kella 13.10 paiku korralduse NEJ lukksepale

S.T. ile sulgeda tuhasilo punkri all asuv ja Alstom Power vastutusalas olev siiber, mille

avamiseks ega sulgemiseks ei NEJ ega ETT töötajatel õigust ei olnud. S.T. il ei õnnestunud

siibrit täielikult sulgeda ja G.P sai sellest aru. Samuti oli G.P teadlik

sellest, et tuhasilo punker nende kohal on 99% ulatuses täidetud tuhaga ja eksisteerib tuha

väljalangemise oht. Sellest hoolimata andis ta S.T. ile korralduse avada punkrist allpool asuv

16 poldiga kinnituv tehnoloogiline luuk, mille avamine on täielikult sulgemata siibri

tingimustes keelatud, kuna võib tuua kaasa tuha väljalangemise. NEJ lukksepp S.T. , omamata

piisavalt tehnilisi teadmisi D01 hoones paiknevatest seadmetest, täites G.P

korraldusi ning usaldades tema teadmisi tuhaärastussüsteemi projektiga seotud seadmetest,

avas nimetatud tehnoloogilise luugi. Samuti on süüdistusse sisse kirjutatud see, et G.P

korraldusel avatud tehnoloogilise luugi kaudu tuha väljapaiskumise tagajärjel ei

pääsenud hoonesse jäänud EET töötajad I.Z. , I.B. , V.B. , S.G. ja S.J. välja ega saanud ennast

päästa kõrvalise abita ning üksnes tänu kolmandate isikute abile õnnestus neil hoonest eluga

pääseda. Juhtunud tööõnnetuse tagajärjel tekkisid I.Z. il, I.B. il ja V.B. il rasked

tervisekahjustused

-

äge

kopsupuudulikkus,

hingamisteede

põletus,

kopsupõletik,

hingamisteede söövitus, söövitus silma sarv- ja limaskestal. Tervisekahjustused põhjustas

põlevkivituha sattumine hingamisteedesse. S.J. ja S.G. said eelkirjeldatud tööõnnetuse

tagajärjel tervisekahjustusi, mis põhjustasid astma ehk samuti raske tervisekahjustuse.

Ringkonnakohus tutvus selle osaga ning maakohtule esitatud süüdistusega ning leiab, et tõesti

on tegemist olemasoleva süüdistuse sama tekstiga vähendatud kujul, sisaldades üksnes luugi

avamise käsuga seotud tööõnnetuse põhjustamist. Faktilised asjaolud muutunud ei ole.

Süüdistus ei ole üles ehitatud spekulatiivsetele ja meelevaldsetele väidetele, vaid tugineb

maakohtus kogutud ja uuritud tõenditele. Täiendavaid tõendeid käesolevas asjas lisandunud ei

ole. Prokurör leiab üksnes, et maakohus on andnud tõendite usaldusväärsusele vale hinnangu,

mis on viinud ebaõige otsuseni.

28.4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate vastuväidetega ka osas, et arutama tuli asuda uut

süüdistust, mida maakohtus ei esitatud ega ka sisuliselt ei käsitletud. Süüdistuse sisu osas on

kohus eelnevalt seisukohta võtnud, kuid peab siinkohal vajalikuks veelkord rõhutada, et

tegemist ei ole uute asjaoludega ning kõiki selle aluseks olevaid tõendeid on maakohtus juba

uuritud. Süüdistuses nimetatud asjaolud tulenevad esitatud tõenditest. Seega ei saa kuidagi

asuda seisukohale, et tegemist on uue asja uue käsitlusega apellatsioonimenetluses.

28.5. Lisaks toovad kaitsjad kirjalikes seisukohtades välja, et kuna süüdistataval ja tema kaitsjal

ei olnud võimalik esitada omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid läbi apellatsioonkaebuse

esitatud

uuele

süüdistusele,

tuleb

neid

asjaolusid

arvestada

ka

menetluskulude

kindlaksmääramisel ringkonnakohtus. Etteruttavalt enne menetluskulude osas seisukoha

võtmist märgib ringkonnakohus, et ei leia, et nimetatud väide peaks kuidagi muutma

menetluskulude väljamõistmisele kuuluvat summat. Teiseks, kaitsjatel ei ole takistatud uute

omapoolsete tõendite esitamine. Tulenevalt KrMS § 15 lg 2 p-st 1 võib ringkonnakohtu lahend

tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtule esitatud ja vahetult uuritud

ning mis on protokollitud. KrMS § 297 järgi on põhjendatud taotlusel võimalik ka täiendav

tõendite kogumine. Ringkonnakohtu istungiks täiendavaid tõendeid ei esitatud, seega on

tegemist paljasõnalise väitega. Seejuures ei nähtu ka, mida täiendavate tõenditega on vaja

tõendada.

28.6. Ringkonnakohtule jääb lõpuni aru saamata, miks kaitsjad leiavad, et prokurör ei või asuda

seisukohale, et kvalifikatsiooni muutus on võimalik, kuid kohus omaalgatuslikult seda tehes on

selleks pädev. Tegemist ei ole süüdistuse muutmisega KrMS § 268 lg-te 2 ja 3 mõttes. Lõikest

3 tuleneb üheselt, et süüdistuse muutmine käesoleva paragrahvi lõike 2 mõttes ei ole esitatud

faktiliste või õiguslike väidete täiendamine või parandamine, ilma et muudetaks süüdistuse

aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni, ega süüdistusest osaline

loobumine.

See, et maakohus kontrollis lisaks KarS § 197 kohaldatavusele ainult KarS § 198 koosseisu ja

leidis, et need koosseisud ei ole täidetud ega ka ükski teine koosseis, näitas, et maakohus eksis.

Asjaolu, et maakohus ei leidnud sisuliselt, et KarS § 119 koosseis ei ole täidetud, ei tähenda, et

seda asjaolu ei võiks tuvastada ringkonnakohus ja seda ka sõltumata prokuröri apellatsioonist,

arvestades seejuures seaduses toodud erisusi.

28.7. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et käesoleval ajal on võimalik kontrollida prokuröri

apellatsiooni alusel, kas G.P tegevus vastab KarS § 119 koosseisule, s.o kas

G.P on oma käitumisega tekitanud raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest.

II

KarS § 119 lg 2 koosseis

29. KarS § 119 puhul on tegemist raske tervisekahjustuse tekitamise süüteoga

ettevaatamatusest. Lõike 2 kohaselt karistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise eest

ettevaatamatusest kahele või enamale isikule.

Käesolevalt puudub vaidlus selles, et sündmuse tagajärjel sai tervisekahjustuse rohkem kui 2

inimest, ainuüksi 3 inimest on seoses sellega esitanud tsiviilhagi. Kannatanuteks on V.B. , I.B.

, I.Z. , S.J. ja S.G. . Ka süüdistatav ise sai väidetavalt kannatada.

29.1. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime

panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on

vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (RKKKo asjas nr 3-1-1-136-05, p 15 ja asjas

nr 3-1-1-12-16, p 12). Seega võrreldes varasemaga ei ole vajalik töötervishoiu- ja

tööohutusnõuete eiramine tulenevalt ametikohustusest.

29.2. KarS § 119 objektiivne koosseis kattub KarS § 118 lg 1 objektiivse koosseisuga, seega

seisneb see tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on seejuures inimese kehalise või

vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise

taastamine eeldab sel puhul meditsiinilist sekkumist. Raske on tervisekahjustus, mis vastab

vähemalt ühele KarS § 118 lg 1 punktides loetletud tunnusele. Tekitamine on samatähenduslik

mõistega põhjustamine. Nagu eelnevas punktis väljatoodud Riigikohtu lahendist tuleneb, siis

teokirjelduse osas on tegemist suvalise kirjeldusega. Oluline on, et süüdistatava tegevus või

tegevusetus oleks tagajärjega põhjuslikus seoses. Seejuures tagajärjena näeb koosseis ette

kindlatele tunnustele vastava tervisekahjustuse. Vähetähtis ei ole seegi, et teo osas eeldab

koosseis tahtlust, tagajärje osas ettevaatamatust.

KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut,

kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt

1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine

KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et

toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS

§ 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline

ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat

karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (RKKKo asjas nr 1-17-105/35, p-d 10-

12, RKKKo asjas nr 1-16-6512/64, p 8, RKKKo asjas nr 1-17-5883/77, p 9)

Seega subjektiivsest küljest iseloomustab koosseisu tagajärje osas ettevaatamatus, vastasel

juhul saaks rääkida süüteost KarS § 118 järgi.

30. Enne kui kohus saab asuda koosseisu analüüsi juurde, tuleb võtta seisukoht V.B. i, S.T. i ja

I.Z. i ütluste osas. Prokuröri hinnangul on maakohus neid tõenditena antud ütlusi valesti

hinnanud. Prokurör märgib, et maakohus on rikkunud tõendi igakülgse, teiste kogutud

tõenditega koosmõjus hindamise kohustust, olles hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult,

mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele ning ringkonnakohus nõustub sellega. Ka

ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus on lugenud usaldusväärseks rea tunnistajate ütlusi, ei

ole nendele ütlustele otsuses tuginetud tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel vajalikul

määral, vaid üksnes osas, mis oli kooskõlas maakohtu püstitatud versiooniga.

Prokurör leidis, et V.B. i ja S.T. i ütlused on usaldusväärsed, erinevad teatud osas vähesel

määral, kuid seda on võimalik selgitada. I.Z. i kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamine

on lubamatu. Kaitsjad vastupidiselt ja nõustudes maakohtuga leidsid, et V.B. i ja S.T. i ütlused

ei ole usaldusväärsed ega kokkulangevad ning I.Z. i kohtueelses menetluses antud ütlused

tekitavad põhjendatud kahtluse, et avarii võis põhjustada V.B. .

Veel heidavad kaitsjad prokurörile ette, et apellatsiooni alusel ei ole tuvastatav ega kontrollitav,

miks on maakohus prokuröri arvates tõendite hindamisel eksinud, millised on vastuolud ja

eksimused. Samuti ei too prokurör välja konkreetseid ütlusi, käseb ignoreerida esinevaid

vastuolusid ütluste vahel ning ei ütle, mis tõendid jäid analüüsimata. Ringkonnakohus

kaitsjatega ei nõustu ning leiab, et prokurör on selgelt välja toonud, miks on maakohus andnud

ja millistele konkreetsetele tõenditele väära hinnangu. See, et prokurör ei ole valinud tõendite

analüüsil n-ö ütluste copy-paste stiilis väljatoomist, ei tähenda, et ei oleks välja toodud ütluste

sisu, millest saab tuletada vastuolu maakohtu poolt tuvastatuga ning tegelikkuses

istungiprotokollides tunnistajate poolt väljendatuga. Prokurör ei ole käskinud kellelgi

ignoreerida ütlustes väidetavalt esinevaid vastuolusid, vaid on välja toonud selgitused, millest

tulenevalt võivad olla tingitud teatud pisierinevused. Seejuures jääb see kohtu otsustada, kas

tegemist on tähelepanu vääriva argumendiga, mis tõstatavad kahtlusi maakohtu järeldustes või

mitte, sest kohtutel tuleb kontrollida tõstatatud kahtlusi. Ringkonnakohus tutvus maakohtu

väljatoodud väidetavate vastuoludega, prokuröri poolt väidetavalt üksnes ebatäpsustega ning

seisukoha kujundamiseks luges ka maakohtus antud ütlusi. Viimastest tulenevalt saab asuda

seisukohale, et maakohtu poolt tõstatatud vastuolusid V.B. i ja S.T. i ütluste vahel sisuliselt ei

esine. Samuti ei nähtu nende ütluste vastuolu ka teiste tõenditega.

Seejuures ei nõustu ringkonnakohus etteruttavalt kaitsjatega ka osas, et süüditunnistamine

tugineb üksnes ühele tõendile, mida tõendab ka järgnev analüüs.

Siinkohal märgib ringkonnakohus ka seda, et apellatsioonivastuses analüüsisid kaitsjad veel

pikalt, kes on vastutav tööohutuse eest, kuid käesolevalt see enam aktuaalne ei ole.

30.1. Ringkonnakohus tutvus V.B. i, S.T. i ja I.Z. i antud ütlustega maakohtu istungi

protokollide vahendusel. Ringkonnakohtu hinnangul nagu prokurör ka välja tõi, on

märkimisväärne, et sündmustest oli maakohtus ütluste andmise ajaks möödunud üle 3 aasta,

millest tulenevalt on arusaadav teatud ebatäpsused ning mittemäletamised. Ometi ei ole

võimalik asuda seisukohale, et tegemist oleks vasturääkivustega.

Ringkonnakohtu jaoks on mõneti kummastav maakohtu arutluskäik, kus ta asub seisukohale, et

V.B. i ja S.T. i ütlused on ebausaldusväärsed, jätab need tõendikogumist välja, kuid seejuures

kordab edasi nende antud ütlusi ning lükkab neid ümber. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, et

ütlused oleksid osaliselt loetud ebausaldusväärseteks ning millises ulatuses neid tuleb

arvestada, millises mitte. Vähem kummastavam väide ei ole ka see, et maakohus on leidnud, et

süüdistatav on tegu eitanud, mis justkui muudaks süüdistatava ütlused usaldusväärseks.

30.2. Esmalt on maakohus vääralt kasutanud I.Z. i kohtueelses menetluses antud ütlusi V.B. i

asukoha tuvastamisel.

Maakohtu otsuses on toodud, et „I.Z. i kohtuistungil avaldatud ütlustest, mis olid antud

kohtueelses menetluses, tuleneb, et /…/. “ Tutvudes kohtuistungil I.Z. i ütlustega, ei nähtu, et

kannatanu oleks maakohtus keeldunud ütluste andmisest. Kannatanu on andnud ütlusi

06.01.2015 toimunud sündmuse osas. V.B. i tegevuse küsitlemise osas (köide 2, lk 134p, 135p)

on kaitsja J. Siim taotlenud I.Z. i ütluste usaldusväärsuse kontrolliks eeluurimisel antud ütluste

KrMS § 289 lg 1 alusel avaldamist, kuna kannatanu on esmalt väitnud, et tema jaoks tundus

üllatus kuulda hoones V.B. i häält. Prokurör vastu ei vaielnud, maakohus rahuldas taotluse ning

kaitsja avaldas lk 183, köites nr 1 (ilmselt kohtueelse menetluse toimikust), tunnistaja on

öelnud: „mis kõrgusel me Bl. iga olime selles ruumis, ma ei oska öelda. Aga see oli kindlasti

ülalpool kolmandat kõige kõrgemat. Kuna ma mäletan täpselt, et B. jooksis ülesse kolmandale

kõrgusele, et tuhavoog punkris sulgeda nn siibri abil“. I.Z. andis omapoolse selgituse

vastuolust, väites istungil, et teda oleks justkui mõjutanud uurija, kes pakkus välja omapoolseid

teese ning sisuliselt ta ei mäleta, kuidas ütluste andmine toimus ja tal oli tollel hetkel ka ükskõik.

Seejärel taotles kaitsja küsitlemise käigus uuesti usaldusväärsuse kontrolli, millele prokurör

samuti vastu ei olnud, millise taotluse kohus rahuldas ning kaitsja avaldas järgmise teksti

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustest: „Nii siis kui me Bl. iga seisime selle

metalltoru kõrval, mille seest me pidime maha võtma mingisuguse siibri, ei mina, ega Bl. ei

jõudnud veel midagi teha. Me ei keeranud veel midagi lahti ega võtnud maha enne midagi teha

enne, kui B. paneb siibri kinni. See tähendab, et me ootasime B. i. Ja siis momendil, kui B. oli

üleval, kus on siiber, äkki kostus ülalt tugev mürts ja müra. See on nagu miski oleks järsku

paigalt sööstnud või katki läinud. Ja kohe pärast seda müra ülalt, meist alt poolt, hakkas alla

pudenema kuuma tuhka, tohutus koguses suure hooga“. Kannatanu selliste ütluste andmist ei

mäletanud.

Nagu eelnevalt märgitud, siis on maakohus otsuses tuginenud I.Z. i kohtueelses menetluses

antud ütlustele, mis nagu prokurör välja on toonud, on lubamatu. Tuleb nõustuda, et ainuüksi

KrMS § 289 lg-st 1 tuleneb, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus

kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Tunnistaja

varasemaid ütlusi kohtu tõendina ristküsitlemiseta kasutamist reguleerib KrMS § 2891, mis ei

ole antud juhul asjakohane, sest kannatanu I.Z. i osas on ristküsitlemine toimunud, lihtsalt

vajalik oli tema ütluste usaldusväärsuse kontroll.

Ka on õige prokuröri viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-101-15. Nimetatud lahendist

tuleneb, et tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1

alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS

§ 2891 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus

sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta

ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud

ütlusi.

Ka kaitsjad ei ole ümber lükanud väidet, miks maakohtul oli õigus kasutada I.Z. i kohtueelses

menetluses antud ütlusi tõendina, vaid pigem on asutud kannatanu ütluste sisulise analüüsi

juurde. Kaitsja viitab seejärel KrMS § 296-le, s.o teabesalvestise, asitõendi või dokumendi

tõendina esitamisele ning leiab, et sellest tulenevalt oli ütluste kasutamine lubatud, kuna ütluste

avaldamisel on järgitud seadusest tulenevaid nõudeid. Tulenevalt kohtuistungi protokollist on

kaitsja siiski taotlenud ütluste avaldamist KarS § 289 järgi, s.o tunnistaja usaldusväärsuse

kontrolliks, mitte esitanud seda iseseisva tõendina. Veel kummastavam on kaitsjate väide, et

maakohus ei ole avaldatud ütluste pinnalt tuvastanud ühtegi asjaolu, vaid on avaldatud ütlusi

kasutanud legitiimsetel eesmärkidel, juhtides tähelepanu sellele, et prokurör ei ole täitnud

tõendamiskoormist, V.B. ise võis põhjustada ja kaasa aidata õnnetusjuhtumi tekkimisele ning

V.B. i ütluste usaldusväärsuse hindamisel pidas kohus vajalikuks arvestada sellega, et

kannatanu ütlused võivad olla ajendatud omakasupüüdlikest motiividest. Maakohtu otsusega

tutvudes tuleneb siiski sellest üheselt, et maakohus on asunud lubamatult kohtueelses

menetluses antud ütlustele tuginedes tuvastama V.B. i asukohta, sellest tulenevalt tema mõju

õnnetusele ja G.P süüd välistama. V.B. i ütlused on maakohtu hinnangul

omakasupüüdlikud, kuid samale seisukohale võib asuda selliselt ka G.P ütluste osas.

30.3. Maakohus ei ole üldse aga käsitlenud, kas ta on selles osas lugenud I.Z. i ütlused

ebausaldusväärseks või mis põhjusel ta on viidanud kohtueelses menetluses antud ütlustele.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb jätta maakohtu poolt arvestatu tähelepanuta ning ka ei saa

arvestada maakohtu põhjendusi selles osas, enne kui I.Z. asus tegema tööd 2. korrusel tuhasilo

hoones, läks V.B. sulgema siibrit, et vältida tuha alla vajumist. Tuhka hakkas tulema alla alles

siis, kui V.B. oli ülemisele korrusele läinud ning I.Z. nägi V.B. it alla jooksmas. I.Z. mainis,

et see toru, kus ta tööd tegema pidi, oli juba eelnevalt lahti võetud (st eemaldatud isolatsioon).

Seega ei ole välistatud, et viimatinimetatud asjaolu võis tegelikult mõjutada tuha pudenemist,

kuna vähendas allpool siibrit asuvas süsteemis olevat rõhku. Selline järeldus on tehtud

vastuolus kohtupraktika ja KrMS § 289 lg-ga 1. Seega puuduvad ütlused, millest tulenevalt

saab asuda seisukohale, et V.B. lubas siibriga tegelda ja seejärel hakkas tuhka langema. V.B. i

ütlused selles osas, kus asus I.Z. on ebausaldusväärsed ning neid arvestada ei saa.

Lisaks on maakohus oletuslikult asunud tuletama tööõnnetuse versiooni, jättes seejuures

tuginemata asjakohastele kannatanute ja tunnistajate ütlustele nagu on märkinud ka

prokuratuur. Lisaks ei ole käesolevalt aktuaalne rääkida tööõnnetusest, vaid õnnetusest, mille

põhjustas G.P põhjendamatud ja pädevust ületavad korraldused.

31. Ringkonnakohus jagab prokuröri seisukohta ja leiab, et S.T. i ja V.B. i ütlused on

usaldusväärsed ning maakohtu hinnang neile ütlustele on väär.

31.1. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kuigi S.T. ja V.B. on selgitanud, kellele nad

tegelikkuses allusid, on pidanud nad 06.01 sündmuse puhul juhiks G.P ning on

täitnud tema antud korraldusi. Nii on S.T. selgitanud (köide 1, lk 55-58, 59-59p), et tööjuhendi

kohaselt allus ta töövahetuse juhile ja bagerpumpla motorist A.M. ile, kuid ütluste sisust

tuleneb, et ta tegi kõik, mis G.P tal käskis – sulges siibri (köide , lk 56p-27), tegi

luugi lahti (köide 1, lk 57), käis tuhakoti järel (köide 1, lk 57p). Sama on väljendanud ka V.B.

(köide 1, lk 68p, 71-72p), kelle juhiks oli M.S. , kuid G.P antud korraldused,

agressiivne suhtumine ja käsud olid talle täitmiseks kohustuslikud ning tal ei tulnud mõttessegi

käsku mitte täita, ka siis kui ta tunnetas, et asi läheb ohtlikuks, mil ta pöördus kõigepealt S.L. i

poole ja siis M.S. i poole, kes lubas saata pädevad isikud. Tegelikku objektil olevat tööjaotust

kirjeldavad ka tunnistajad A.M. , J.Z. , A.P. , V.S. , S.N. kui ka O.H. d, kelle ütlused luges

maakohus usaldusväärseks ning mida ei ole ka apellatsioonimenetluses seatud kahtluse alla. Nii

on tõesti kõik tunnistajaid selgitanud omi alluvussuhteid, kuid on jõudnud siiski punkti, et käske

jagasid teised inimesed, eesotsas G.P või kui nad keeldusid G.P käsku

täimast, said nad mõne aja pärast sama käsu oma otseselt ülemuselt. Nii on näiteks ka O.H. d

(köide 2, lk 156p), kes töötas NEJ jaoks, välja toonud, et kui nad olid Narva jaama

territooriumil, siis täitsime vahetusvanema korraldusi, mis puudutasid töökorralduslikku osa.

Auvere territooriumil täitsime EET esindajate korraldusi ja samuti Narva jaamadest härra D.

G.P korraldusi. Samuti on O.H. d selgitanud (köide 2, lk 157) vastates prokuröri

küsimusele, kas ta nägi 05.01 G.P, et „Jah, nägin. Ta tuli operaatorite ruumi ja palus

tühjendada põhjatuha punkrit selleks, et käivitada liini ning teostada mingid tööd. Ta palus üle

pumbata selleks, et pumbata bagerpumplasse tuhka.“ Vastates prokuröri küsimusele, mida

tähendab, et ta palus midagi seal teha, „Kuna tema oli Narva Elektrijaamadest määratud

kuraator Auveresse, siis meie pidime täitma ka tema korraldusi.“ Nii tuleneb V.S. i ütlustest

(köide 2, lk 40p-41), et ta oli küll A.M. i ja S.T. i juht, kuid ehitatava Auvere elektrijaama

territooriumil ei olnud tal võimalust nende tööd juhtida ega kontrollida, kuna tal endal, nagu ka

teistel vahetuse vanematel ja real teistel juhtidel puudus isegi ligipääs Auvere elektrijaama

territooriumile. Kui bagerpumpla motorist ja lukksepp said mingisuguse korralduse kohapeal

töid juhtinud isikutelt, siis nad ei pidanud neid kooskõlastama oma juhtide ehk vahetuse

vanemaga. S.N. (köide 2, lk 50p, 52) kui bagerpumpla operaator võttis ühendust just G.P-ga

, teades, et tegemist on NEJ töötajaga. Kui G.P kohale tuli, andis ta

korralduse kutsuda välja NEJ automaatikaspetsialistid. Tunnistaja J.Z. (köide 2, lk 5-5p, 10),

kes oli bagerpumpla operaatoriks 05.01.2015 päevases vahetuses, väitis et, kui probleemid

tuhaärastussüsteemiga algasid, selgitas sarnaselt S.N. ile, et nende üksuse juhi V.J. i sõnade

kohaselt pidid valvebrigaadid bagerpumplas tol perioodil alluma ainult EET esindajale P.P. lu

näol ja samuti G.P-le, kes oli NEJ esindaja. Lisaks asjaolule, et S.T. il ja V.B. il olid

olemas enda juhid, kelle ülesandeid tuli neil täita, ei saa see kuidagi ümber lükata seda, et nad

ei oleks täitnud G.P korraldusi või G.P ei ole neile korraldusi andnud.

Kaitsjad juhivad tähelepanu, et prokurör üritab luua muljet, mille kohaselt Auvere elektrijaama

ehitusplatsil ei toiminud kehtestatud juhtimisstruktuur, kuid see on vastuolus sõlmitud lepingute

ja ettevõttes kehtivate juhendite ja korraldustega. Teoreetiliselt on olukord üks, aga nagu nähtub

ka ülal analüüsitud ütlustest, siis reaalselt oli olukord siiski teine. Seega fakt, et oli sõlmitud

lepingud ja kehtisid juhendid ning korraldused, ei näita, et ka selle järgi oleks töötatud. Tuleb

tõdeda, et ka prokurör on asunud seisukohale, et ka EET esindajaid olid teavitatud rikkest, kuid

ometi ainus, kes tegusema asus, oli G.P . Nii on ka prokurör välja toonud, et EET

tegevusetuks jäämise väite aluseks on kohtuliku uurimise käigus tuvastatud telefonikõned ja e-

kirjad, mida NEJ esindajad R.V. ja G.P tol päeval aktiivselt kasutasid selleks, et

EET pool teadvustaks olukorra tõsidust ja võtaks ette võimalikult kiiresti vajalikud meetmed.

Ka on kaitsjad valesti käsitlenud prokuröri seisukohta ja on leidnud justkui oleks prokurör

väitnud, et tunnistajate J.Z. i, S.N. i, A.P. i, O.H. di ja S.S. i ütlused kinnitavad, et G.P

on lukkseppadele 06.01.2015 hommikul andnud korraldusi selle kohta, kuidas kõrvaldada

tuhaärastusseadmetel tekkinud defekte. Viidatud tunnistajad ei olnud isegi tööl sel päeval ega

saa selliseid prokuröri pool esitatud väiteid kinnitada. Tutvudes prokuröri väitega apellatsioonis

tuleneb sellest siiski, et „Teiseks kinnitavad A.M. i ning V.B. i ja S.T. i versiooni aktiivsest

korralduste jagamisest ja olukorra juhtimisest ka eelneva kahe valvevahetuse liikmete ütlused

(tunnistajad J.Z. , S.N. , A.P. , O.H. , S.S. ).“ Siit ei nähtu, et prokurör üritaks väita, et isikud

said korraldusi 06.01.2015, vaid nende ütlustest tuleneb samuti G.P käitumine.

Tegemist ei ole olnud süüdistatava ühepäevase juhusliku käitumisega.

31.2. Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega selles osas, mis on toodud välja

maakohtu otsuse leheküljel 59-59p (köide 4, lk 436-136p), kus kõrvutatakse V.B. i ja S.T. i

ütlustes esinevaid väidetavaid vastuolusid. Ringkonnakohus tutvus nii V.B. i kui S.T. i

ütlustega, kuid kohtule jääb arusaamatuks, kuidas A.M. i ütlused lükkavad ümber mõlema

eelviidatud isiku ütlused, et G.P pole käske andnud. Nii tuleneb S.T. i ütlustest, et ta

täitis G.P käske. Täpsemalt G.P suhtumist ning käitumist kirjeldab V.B.

, kelle ütlustest nähtub mõneti G.P isegi agressiivne käitumine suhtlemisel antud

käsu täitmiseks. Ka ei saa nõustuda, et käske jagas A.M. . Nii tuleneb A.M. i maakohtus antud

ütlustest (köide 1, lk 33) järgmine: „G.P oli väga närviline ja püüdis kõrvalda riket ja siis

tema võttis kaasa Viktorit, käis Viktoriga ja mõne aja pärast nendega koos hakkas käima ka

Sergei ja nendel oli palju tööriistu. Ütlesin, et mine ja aita Viktorit tööriistadega, neid kanda ja

samal ajal vaata kuidas kõik toimib.“ Juba ainuüksi eeltoodust ei nähtu, et A.M. oleks käske

jaganud, vähemalt mitte õnnetuse põhjustanud käske. S.T. i ega V.B. i ütlustest ei nähtu, et G.P

oleks kedagi abiks palunud. Lisaks on kummastav, et maakohtu hinnangul lükkab

ümber kahe isiku väited kolmanda isiku ütlused, mis ei lange kokku ka teiste tõenditega.

Maakohtu jaoks on ebaloogiline, et teades, et süsteemis ei tohi midagi puutuda ja keerata, V.B.

ja S.T. keerasid polte. Ringkonnakohtu hinnangul ilmneb mõlema isiku ütlustest, et nad ei

teinud seda omal algatusel, vaid G.P suunamisel. Nad pidasid süüdistatavat

autoriteediks, juhiks, kelle korraldusi tuleb täita, kahjuks seejuures ise omamata piisavat

initsiatiivikust keelduda. Maakohus toob mitmeid kordi ütluste usaldusväärsuse juurde A.M. i

ütlused, kes ei viibinud kohal, kui olid sündmused V.B. i, S.T. i ja G.P viibimisel

tuhasilohoones.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaitsjatega nõustuda, et prokurör oleks manipuleerinud

teemal kes on kelle juht – selgitused selle kohta, kes on keda juhiks pidanud, on välja toonud

siiski tunnistajad ja kannatanud. Faktiliselt on kirjas küll, kes kellele korraldusi annab, kuid

sellest ei ole töötajad lähtunud ning sellest tulenevalt on ka G.P korraldusi täidetud.

Kui vaadata maakohtu teisi väljatoodud erisusi, siis tuleb nõustuda prokuröriga, et maakohus

on valinud ütlustest osad, mis langevad kokku maakohtu püstitatud järeldustega. Lisaks on

maakohus käsitlenud erinevaid sündmuse etappe omavahel segades, tuvastamaks ütlustes

vastuolu. Ütluste usaldusväärsust ei vähenda ka asjaolu, et V.B. ja S.T. ei ole suutnud sõna

sõnalt kirjeldada G.P antud korraldusi. See on põhjendatav nii sündmustest

möödunud ajaga kui ka pingelise õhustikuga, mille G.P lõi. Lisaks ei ole vähetähtis,

et kannatanu I.B. (köide 2, lk 60) on selgitanud oma ütlustes, et kui ta helistas 06.01.2015 V.B.

ile, eesmärgiga täpsustada nõutavate töödega seonduvat (A.A. teatas, et V.B. vajab tööriistu)

ja võimalusel lükata nende tööde teostamine järgmisele päevale, siis oli V.B. soovitanud tal

sellisel juhul pöörduda G.P poole, keda kannatanu tol hetkel ei tundnud.

31.3. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad tähelepanu prokuröri selgitused seoses A.M. i, S.T.

i ja V.B. ütluse vahel mõningate ebakõlade esinemisel ka järgmises. Maakohus ei ole

arvestanud, et kohtuistung toimus kolm ja pool aastat peale sündmust ning olukorras, kus isikud

täidavad erinevaid ülesandeid, paiknevad ja liiguvad erinevalt, omavad erinevat haridustaset ja

väljendamisoskust, on võimatu eeldada, et nende ütlused langevad sõna-sõnalt kokku, v.a juhul,

kui need isikud oleks oma ütlused üksteisega täies mahus kooskõlastanud ja seejärel pähe

õppinud. Ringkonnakohtul tuleb nõustuda prokuratuuriga ka osas, et teatud asjade kulgemise

tajumise erisus võib olla tingitud ka sellest, et S.T. oli NEJ töötaja ja allus bagerpumplas

vahetult motoristile ehk A.M. ile, samas V.B. oli EET esindaja (seejuures rendi tööjõud, mis

samuti mõjutab töötaja suhestumist toimuvaga) ega allunud A.M. ile. S.T. selgitas, et A.M.

kinnitas omapoolse korraldusega G.P käsku minna koos tema ja V.B. iga D01

hoonesse. Seega maakohtu tuvastatud olukord ei kätke endas vastuolusid, vaid kajastab

tegelikkuses kehtinud asjade seisu ning selle olukorra edasiandmist erinevate isikute ütlustes,

sõltuvalt nende töökogemusest ja olukorra arusaamisest.

Apellatsioonivastuses tuuakse välja järgmine: prokurör on apellatsioonis leidnud, et kohus

oleks pidanud suhtuma nende vastuoludesse mõistvalt, sest õnnetusjuhtumi toimumisest on

möödunud palju aega. Kaitsjad leiavad, et taolises olukorras peab kohus võrdlema kohtus ja

kohtueelses menetluses antud ütlusi ning tõlgendama kõik kahtlused süüdistatava kasuks, mitte

nii nagu prokurör taotleb. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas kaitsjad kujutavad ette,

et üldmenetluse asjas asub kohus kontrollima tunnistajate või kannatanute kohtueelses

menetluses antud ütlusi. Nagu teada, siis otsus tehakse siiski kohtumenetluses antud ütluste

pinnalt. Kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamist reguleerib eraldi kord ning kui

menetlusosalised ei ole taotlenud seadusest tulenevalt mingil põhjusel kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamist, siis jääb arusaamtuks, mis moodi peaks olema kohtul võimalik neid

ütlusi kontrollida. Tegemist on siiski võistleva kohtumenetlusega ning kui menetlusosalised

oleksid leidnud kohtuistungitel, et kohtumenetluses antud ütlused ei ole kooskõlas kohtueelses

menetluses antud ütlustega, oleks tulnud vastav kahtlus esitada kohtuistungil, kus oleks olnud

võimalik kontrollida ütluste usaldusväärsust nagu I.Z. i osas ka tehti. Kuna enamustel juhtudel

seda ei tehtud ja kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldatud ei ole, siis tuleb kohtul hinnata

kohtumenetluses esitatud tõendeid ja antud ütlusi siiski üksteisega.

31.4. Maakohus on väitnud, et kohtumenetluses leidis kinnitust süüdistatava versioon sellest, et

06.01.2015 andis korraldusi lukkseppadele tuhaärastussüsteemi operaator ning õhuliinide ja

klappide lahti monteerimise ja puhastamisega tegelesid lukksepad A.M. i palvel

omaalgatuslikult ning oma teadmisest lähtuvalt. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et

maakohus ei ole siinkohal toonud välja ühtegi tõendit ega nende tõendite analüüsi, millest saaks

sellisele seisukohale asuda. Süüdistatava ütlused toimunud sündmuse osas on pigem

kidakeelsed ning keskenduvad rohkem tema tööülesannetele, eitades enda igasugust seotust

toimunuga. Ka süüdistatava vastused kannatanutele on pigem põiklevad ja on antud stiilis, et

„sellele küsimusele on juba vastatud“. Lisaks nagu ringkonnakohus eelnevalt analüüsis, on

selline maakohtu järeldus, et G.P korraldusi ei andnud, ümber lükatud S.T. i, V.B. i,

S.N. i ja ka A.M. i ütlustega.

Maakohus tuvastas S.T. i ja V.B. i ütlustes vastuolu selles, et S.T. i sõnade kohaselt läksid nad

V.B. iga D01 hoonesse, aga V.B. i sõnul kolmekesi ehk oli ka G.P ning vastuolu

selles, et V.B. ütles, et G.P vajutas nuppe, kuid neid ütlusi ei kinnita S.T. ega A.M.

. S.T. selgitas, et „ A.M. seletas ja iga hinna eest elektrijaam peab töötama ja kuna kõik see oli

tingitud tuhaärastuse teenistuse töö tõttu, siis ma mäletan G.P tuli ja ütles me

käivitame seda iga hinna eest ja tehke mida tahate.“ Seejärel vastuseks prokuröri küsimusele,

kuhu nad läksid ja kellega koos vastas S.T. „Meie võtsime v-kujulised võtmed ja siis läksime

V.B. iga tuhasilohoonesse.“ Lisaks on tunnistaja prokurörile vastates öelnud, et G.P

ei läinud nendega tol hetkel koos. Mingi hetk tuli tuhasilohoonesse ka G.P (köide 1,

lk 55p-56) Tõsi, V.B. i ütlustest tuleneb, et nad läksid kolmekesi tuhasilohoonesse (köide 2, lk

71). Seega esineb S.T. i ütlustes selles osas vastuolu, kas mindi tuhasilohoonesse kahekesi või

kolmekesi. Samas hilisemalt vastates kaitsja küsimusele, on S.T. välja toonud, et kui korraldus

oli neile antud, siis nad läksid kolmekesi sinna, täpsustades, et tema, V.B. ja G.P ,

hiljem jälle selgitades, et G.P tuli vahepeal uuesti (köide 1, lk 59). Küll tuleneb V.B.

i ütlustest, et kui nad läksid silohoonesse, siis nad läksid kohta, kus rippusid monitorid ja „G.P

proovis seal vigu kõrvaldada, tema vajutas nupuga kuskile, aga mina ei tea kas oli

vajalik nii teha või ei olnud vajalik ja tema proovis neid vigu maha võtta.“ (köide 1, 71-71p)

Ka S.T. i ütlustest tuleneb, et ta viibis selles ruumis, kus nuppe vajutati (köie 1, lk 55p) ja sealt

oli ta kontaktis A.M. iga. A.M. i ütlustest tuleneb, et G.P võttis kaasa Viktori, käis

Viktoriga ja mõne aja pärast hakkas nendega koos käima ka Sergei (köide 1, lk 63). Samuti

tuleneb tunnistaja ütlustest, vastates prokuröri küsimusele, kas sinna tuhasilohoonesse

minemise otsus oli lukkseppade enda otsus või see oli töökorraldus, „G.P ütles.“ (köide 1, lk

63p) Seega tuleneb, et S.T. i ütlused on selles osas vastuolus V.B. i ja A.M. i ütlustega ning

tuhasilohoonesse mindi siiski kolmekesi. Maakohus väidab, et A.M. on öelnud, et tema käivitas

seadet ise ning G.P talle käske ei andnud, kuid maakohus jätab siinjuures

tähelepanuta, et nuppude vajutamise puhul on juttu 2 erinevast olukorrast – nuppude

vajutamisest bagerpumplas ning nuppude vajutamisest tuhasilohoones kuhu liiguti ehk n-ö

pneumokaamera kaudu liini käsitsi juhtimisest tuhasilohoones. Seega on tõendatud, et nuppe

vajutati nii bagerpumplas kui ka tuhasilohoones. Seda, et nuppe vajutas G.P on välja

toonud ka A.M. , väites, et keegi peale G.P ei teadnud, kuidas juhtida (köide 1, lk

63p). Küll on oluline selguse mõttes märkida, et see spetsiaalne ruum, kus nad käisid, asub küll

samas silohoones, kuid see ei ole seotud silohoonega (köide 1, lk 72) – on aru saada, et see

ruum ei asunud selles osas, kus hakkas tuhka langema, vaid oli eraldatud (nähtub ka

sündmuskohavaatlusprotokollist, tõendite köide 1, lk 80-81 – eraldatud ala võrreldes

siseruumiga).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus liigset tähelepanu pööranud ka asjaolule, kas

elektrikud kutsus välja G.P või A.M. . Kust tuleneb maakohtu seisukoht, et V.B.

kinnitas mitu korda, et G.P kutsus elektri- ja automaatikaspetsialistid välja, kuid S.T.

ega A.M. seda ei kinnitanud, ringkonnakohtule ei nähtu. V.B. räägib, et kui nad olid silohoones

ja kui G.P-l ei õnnestunud vigu kõrvaldada, siis „Ma ei mäleta täpselt kes seda

pakkus, kas mina või G.P ise mõtles selle välja, aga minu meelest ikka mina ütlesin,

et tuleb välja kutsuda töölisi, kes tegelevad aparaatidega. Kuna riket ei õnnestunud kõrvaldada

siis olid välja kutsutud töölised, kes tegelevad aparaatidega või need olid elektrikud, aga ei

mäleta täpselt, kes nad kohale kutsus, kas G.P ise või A.M. .“ (köide 1, lk 71p) Hiljem

V.B. selgitab, et jutt käis elektri- ja automaatika spetsialistidest. Ei ole vähetähtis, et elektrikud

kutsuti välja ka teist korda. V.B. selgitab, et „Meie veelkord käisime korraks ära siis kui üks

toru osa oli juba läbi puhutud, siis G.P otsustas, et tuleb elektrilise klapi ühe detaili,

mis sulgeb midagi ja selline klapp seal on elektri side, mis täidab sellist funktsiooni, et tema

avab ja sulgeb tooraine etteannet. Siis tema ütles mulle, et tee lahti ja sulge, aga mina ütlesin,

et mina ei tegele elektri seadmetega ja kutsu välja töölised. G.P kutsus välja

elektrikud II korrusele. Tema samuti ütles, et nad võtaksid seda osa lahti, aga nemad ütlesid, et

nad ei tee seda kuna see ei ole nende pädevuses.“ (köide 1, lk 73) Ka räägib A.M. , et kui ta

käis korra tuhasilohoones, siis seal oli G.P ja elektrikute brigaad, kes olid tema poolt

välja kutsutud (köide m1, lk 63p).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et S.T. i ja V.B. i ütlused on

usaldusväärsed, va S.T. i ütlused osas, mis käsitlevad tuhasilohoonesse liikumist kahekesi V.B.

iga.

31.5.

Lisaks vajavad ümberlükkamist mitmed maakohtu väärad järeldused.

Tunnistajate ja kannatanute antud ütlustest ei tulene, et kogu päeva oli D01 hoones müra. Nii

on lukksepp S.J. välja toonud, et hoones oli vaikne enne lõunat, üksnes lühiajaliselt nad kuulsid

müra, mis võis tekkida mootori sisselülitamisest, mistõttu ta pöördus ka I.B. i poole, et selgitada

välja, kas neil on vaja hoonest lahkuda. Müra tekkis ka siis, kui toimus metalli lõikamine või

keevitamine (köide 2, lk 59, 60p). Ütlustest on aru saada, et see ei toimunud pidevalt. I.Z. on

samuti kinnitanud (köide 2, lk 130), et hoones oli vaikne. Samuti arvestades R.V. e ütlusi (köide

2, lk 194-194p), siis ei saanud samuti hoones olla kogu päev müra, sest kui nad peale 06.01.2015

toimunud koosolekut käisid G.P-ga tuhasilohoones, siis süüdistatav selgitas talle

süsteemi toimimist hoones endas, mis müraga võimalik ei oleks olnud. Ka on R.V. välja

toonud, et hoones oli vaikus. Pidevat müra on kinnitanud üksnes G.P, kelle ütlused

ei lange selles osas kokku teiste tunnistajate, kannatanute ütlustega. Tulenevalt eelnevast jääb

ka arusaamatuks G.P väide, et tal oli vaja kanda müra tõttu kõrvatroppe ning käia

hoonest väljas helistamas. See ei lange kokku 06.01.2015 toimunud sündmusega.

Pidev müra tuhasilohoones on üksnes siis, kui süsteem töötab. 06.01.2015 süsteem ei töötanud,

oli vaikus ning seda on kinnitanud ka S.T. (köide 1, lk 56). Lisaks tuleneb S.G. i ütlustest

(köide 1, lk 79p-80), et keevitustöid tegid nad kuni kella 11-ni, siis läksid lõunale. Pärast lõunat

läksid D01 hoonesse tagasi, ootasid kuna I.B. lubab neil tööd jätkata. Viimane saabus kuskil

13.00 või 13.05, kuid mis hetkel ta täpselt lubas kannatanutel tööd jätkata, ütlustest ei nähtu.

Küll tuleneb S.G. i ütlustest, et S.J. hakkas lõikama, tema hakkas keevitama, aga ta ei tea kui

palju aega möödus, kui elektrood lõppes, siis tema hakkas seda vahetama ja kuulis, et tulevad

mingid hääled, keegi hakkas karjuma jookske ära, päästke ennast. Arvestades, et 13.45 toimus

juba õnnetus ning vahepealsel ajal suhtes I.B. ka V.B. iga, siis töö tegemise aeg ei saanud olla

väga pikk.

Ringkonnakohus peab ka siinkohal vajalikuks välja tuua, et kaitsjad on hoopis üritanud kohut

eksitada, väites, et apellatsioonis eksitab prokurör kohut kui leiab, et keevitustööd olid lõpetatud

kell 11. Prokuröri apellatsioonis on lause „Keevitustööd toimusid küll hommikupoolikul, kuid

kannatanute S.J. i, S.G. i, I.B. i ja I.Z. i ütlustega on tuvastatud, et ca kell 11 keevitustööd

peatati ning neid jätkati mõni minut enne tuhaavarii toimumist“.

31.6. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohus on teinud mitmeid lubamatuid

järeldusi, seda nii tunnistaja S.S. i ütluste osas kui ka õnnetuse tekkemehhanismide osas, mis

on üksnes oletuslikud järeldused. Maakohus on toonud välja järgmist: „tunnistaja S.S. i sõnade

kohaselt enne avariid, see tähendab 05.01.2015 õhtul, suunas brigadir V.B. teda D01 hoonesse

lukkseppasid aitama: polte keerama. Pärast seda S.N. käivitas tuhaärastussüsteemi, tuhk ei

läinud läbi. Edasi S.N. või P. v andsid korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks.

S.S. täitis kõik need korraldused. Sellisel moel olid avarii eelõhtul läbi viidud manipulatsioonid

bagerpumplas asuva siibriga ja G.P-l ei olnud nende manipulatsioonidega mitte mingit

suhet. S.S. ei näinud G.P 05.01.2015, just V.B. suunas teda D01 hoonesse aitama

lukkseppasid: keerata polte ja S.N. või P. v andsid korralduse siibri lahti võtmiseks. “

Ringkonnakohus tutvus S.S. i maakohtus antud ütlustega (köide 2, lk 159p-162p). S.S.

kirjeldas, kuidas toimus töötamine 05.01.2015 koos motorist S.N. i ja lukksepp A.P. iga.

Vastates küsimusele, mis eesmärgil ta oli bagerpumplasse tööle saadetud ja millised olid tema

kohustused ja ülesanded seal, et tema brigadir suunas teda sinna aga brigadirile ütles omakorda

tema juhatus. Brigadiriks oli V.B. ja tema ülemus oli omakorda kas S.L. või R.M. . Seejuures

ei ole S.S. välja toonud, kes suunas teda tööle 05.01.2015 vahetuses. S.S. on välja toonud, et

ta pidi alluma ja täitma S.N. i ja A.P. i töökorraldusi. Lisaks väärib ka tähelepanu prokuröri

poolt väljatoodu, et V.B. asus tööle 06.01.2015 vahetusse, seega ei olnud ta tööl 05.01.2015

vahetuses. V.B. on selgitanud, et kui ta 06.01 hommikul tööle tuli, siis A.M. seletas neile, et

tuleb täna kõvasti tööd teha, kuna see (tuhaärastussüsteem) ei töötanud ja oli tuhka täis. Seega

leiab taaskord kinnitust, et maakohtu järeldused irduvad uuritud tõenditest, need on

pealiskaudsed ning sobitatud maakohtu kujundatud versiooni. Üksikute tunnistajate ütlused on

küll olulised, kuid tuleb arvestada, et ütlusi andnud isikute näol on tegemist erinevate ettevõtete

töötajatega, sündmusest on möödunud märkimisväärselt aega ning tuleb vaadata ka asja

tervikpilti.

31.7. Prokuratuur on tõstatanud rida kahtlusi maakohtu järelduste pinnalt, mis on tõenditega

tutvumisel leidnud kinnitust. Nii on süüdistatav küll väitnud, et tema tööülesandeks oli olla

tellija kontaktisikuks ning tal puuduvad alluvad nii NEJ-s kui Auvere projektis, kuid

kannatanute ja tunnistajate ütlustest nähtub vastupidine. Tunnistajate ütlused ei hõlma üksnes

06.01.2015 sündmust, vaid ka päev enne toimunut. Nii tuleneb A.P. i (köide 3, lk 38 jj) antud

ütlustest, et kui nad motoristiga tuvastasid, et kõik 3 liini ei tööta, siis motorist andis infot edasi

vahetuse vanemale ja helistati ka G.P-le, kes tuli kohale ainukesena. Algul tegid nad

visuaalset ülevaadet, mis seal võis toimuda ja siis kutsuti välja elektrikud ja automaatikaga

tegelevad inimesed. Ütlustest on tuvastatav, et kohale tulid NEJ elektri- ja automaatika

spetsialistid, EET motorist saadeti tagasi bagerpumplasse. Seejuures kõik korraldused, mis tuli

teha, tulid G.P-lt, kes käskis ka klappi kontrollida. Kui G.P ei oleks neile

öelnud, et minge nüüd kontrollige seda klappi, siis ise nad seda kontrollima ei oleks läinud,

kuna A.P. toob välja, et tema ei ole elektrik ega automaatikaga tegelev inimene. Isikul, kes pidi

olema lihtsalt projektijuht ja kontaktisik, sellist pädevust ei olnud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei sea kaitsjate poolt väljatoodu kahtluse alla A.P. i ütluste

usaldusväärsust. Kaitsjad üritavad väita, et A.P. on vastanud ebamääraselt küsimusele, kas G.P

tohtis korraldusi anda. A.P. on vastates kaitsja A. Tseminile öelnud vastuseks, kas

G.P tohtis talle anda korraldusi ja kas ta oli neid kohustatud täitma, et

„Põhimõtteliselt jah. /.../ Loomulikult olin kohustatud, kui kõrgemalseisev ülemus annab

korralduse, aga loomulikult on üks nüanss, kui see ei kahjusta minu tervist. Korralduseks võib

olla ka selline korraldus, et hüpake välja aknast.“ (köide 3, lk 39). Seejärel on kaitsja taotlenud

ütluste usaldusväärsuse kontrolli (sisuliselt väär on taotlus, et avaldada kohtueelses menetluses

antud ütlused). Kontrolliks toodi välja kohtueelsest menetlusest lause „G.P kohta

võin öelda seda, et isegi kui tema oleks seal avarii toimumise hetkel siis mina ei arva, et EET

töötajaid kuulaksid teda, kuna tema ei ole keegi nende jaoks, isegi minu jaoks tema ei ole

ülemus. Ta on lihtsalt projekti kuraator, aga tema ei saa mingeid korraldusi anda.“ Seejärel

palub kaitsja kohtul arvestada kohtueelsete ütlustega antud osas. Nagu eelnevalt märgitud, siis

selline käitumine lubatud ei ole ning eesmärk oli kaitsjal näidata, et tunnistaja räägib hoopis

teist juttu kui uurijale. Ringkonnakohus nagu maakohuski, ei tuvastanud, et A.P. i ütlused oleks

ebausaldusväärsed ning tunnistaja on selgitanud, millest kaitsja on tuletanud vasturääkivuse.

Ka on põhjendamatult seadnud kaitsjad kahtluse alla tunnistaja J.Z. i ütlused, väites, et

tunnistaja ütlused ei kinnita prokuröri poolt esitatud väidet, et G.P ainuisikuliselt

korraldas ummistuse likvideerimist ja andis töötajatele korraldusi. Eelnevast arusaadavalt käib

jutt 05.01.2015 sündmustest. Õige on kaitsjate poolt väljatoodu, et J.Z. on selgitanud, et „V.J.

i korraldusel oli öeldud see, et me allume ainult EET esindajatele P.P. lu näol ja samuti G.P-le

, kes oli Narva Elektrijaamade esindaja.“ (köide 2, lk 5) Seejärel kaitsjad

väidavad, et tunnistaja on täpsustanud, et G.P-le oli ta kohustatud üksnes

raporteerima vigadest ning tunnistaja kinnitas, et ta ei mäleta, kellelt tuli korraldus likvideerida

ummistus 05.01.2015, viidates seejuures 22.11.2018 kohtuistungi protokolli lk–dele 6 ja 25.

Ringkonnakohus tuvastas, et 22.11.2018 istungiprotokoll käsitleb juba tunnistaja A.P. i ütlusi

ja seal väljatoodu ei lükka kuidagi ümber J.Z. i ütluste usaldusväärsust. J.Z. i ütlustest tuleneb,

et tööle oli ta seatud bagerpumblasse P.P. lu ja G.P korraldusel (köide 2, lk 4p); ta

allub ainult P.P. lule ja G.P-le (köide 2, lk 5); peamiselt teostasime ainult seadmete

käivitust ja seiskamist ja siis järgisime seadmete töörežiimi, kas tekivad mingid vead ja siis

andsime selles teada ülaltoodud inimesele G.P-le ja P.P. lule (köide 2, 5); võisid

otsustada seda, kas siibrid on vaja lahti teha või kinni panna ainult EET esindajad ja G.P

kui NEJ, siis nad võisid võtta vastus otsuse ja kooskõlastada seda Alstomiga (köide

2, lk 5p); töötades antud seadmetega mina allusin ainult P.P. lule ja G.P-le , otseseks

ülemuseks oli osakonna ülem V.J. , aga tema ei andud korraldusi, mis oleksid seotud

käivitamisega või siis tööga antud seadmetega (köide 2, lk 6p) ja lõpetuseks on J.Z. tõdenud,

et „päeva jooksul laekus korraldus, ma ei mäleta kas G.P poolt või P.P. lu poolt, aga

see pidi olema kirja pandud operatiiv žurnaali“ (köide 2, lk 6p). Käesolevas otsuses punktis

31.10 nähtub žurnaali väljavõte, mis annab aluse seisukohaks, et prokuröri väide on õige.

31.8. Seega nähtub G.P käitumisest, et see oli tavaline, et süüdistatav andis

erinevatele isikutele korraldusi, kõik pidasid teda ülemuseks ja autoriteediks ning täitsid käske

ja korraldusi vastavalt nõutule. Seejuures on mitmed tunnistajad ja kannatanud väitnud, et oma

initsiatiivil ei tehtud midagi. Ka maakohus ise on tõdenud, et enne tuhaavariid toimunud

bagerpumplasse tööle asumise koolitus ei olnud motoristele ega lukkseppadele piisav, et teha

tuhaärastusseadmete juures mingeid tehnilisi töid. Samuti on tunnistajad märkinud, et nendelt

initsiatiivi ei oodata, seda kunagi ei esinenud ning oodati korraldust või käsku. Eriti ilmekalt on

selles osas end väljendanud E.P. a (köide 1, lk 175p), kes on EET töötajate kohta toonud välja

järgmist: „töötajad kes seal olid, nendel puudus igasugune algatusvõime, igasugune initsiatiiv,

tööriistad, töötahe kõik puudus. Neid pidi peksma, et nad midagi läheksid tegema, kindlasti nad

ei lähe keerama mingit siibrit, mis on väga raske ja keerukas töö“. G.P käitumine on

mõneti seletatav sellega, et EET ja NEJ vaheline kommunikatsioon ning juhtimine oli puudulik,

olukorra tõsiduse hindamine oli puudulik ning G.P proovis ise olukorda selliselt

lahendada. Tegemist on muidugi mõneti oletuslikku seisukohaga, kuid ei ole määrav ka

objektiivse koosseisu täidetuse tuvastamiseks.

31.9. Tutvudes maakohtus toimunud istungite protokollidega nähtub veel üks põhjus, miks

tunnistajate, sh kannatanute ütlused sisaldavad teatud erisusi. Nimelt põhjustab seda

tuhasilohoone projekt. Nagu ka prokurör on välja toonud, siis sündmuskoha vaatluse

protokollidest nähtub (tõendite köide 1, lk-d 62-91, 92-129), et seadmed on üpris suured ning

nad varjavad kohati nähtavust oluliselt, mistõttu võib nii mõneski kohas isik jääda teisele isikule

märkamatuks, olles hõivatud töökaaslasega vesteldes või oma tegemiste, tööde ja mõtetega. Nii

ei näinud I.B. hoones viibinud G.P , ometi ei tähenda see, et süüdistatavat seal ei

olnud, sest tuha väljalangemise hetkel viibis süüdistatav D01 hoones. Õige on ka prokuröri

väide, et kui võtta aluseks maakohtu järeldus, et I.B. seepärast süüdistatavat hoones ei näinudki,

et viimane käis aeg-ajalt hoonest välja helistamas, siis oleks I.B. pidanud vahetult enne

õnnetust G.P-ga trepil kokku saama, kuid seda ei juhtunud. See asjaolu seab kahtluse

alla taas maakohtu järelduse paikapidavuse, et G.P käis hoonest väljas helistamas

korduvalt. Ka S.J. ei näinud G.P , kuid ometi isikud viibisid seal hoones ja said

õnnetuse tulemusena kahjustusi.

Maakohtu hinnangul S.G. i ütluste olustikuga seostamise fotodelt nr 14, nr 15 ja nr 16 (tõendite

köide 4, lk 147-148) nähtub, et S.G. ja S.J. töötasid samas kohas, kus asus S.T. i avatud luuk

ning fotod nr 15 ja nr 16 lükkavad ümber väite, et V.B. ja G.P olid luugi juures

kõrvuti. Ringkonnakohus, tutvudes fotodega, ei saa selles osas maakohtuga nõustuda, kuna

fotodelt selliseid asjaolusid ei nähtu. Fotodelt nähtub S.G. i poolt välja toodud tuha

väljalangemise koht, 2 eestlase nägemise koht ning S.G. i asend ja töökoht. Muud järeldused

on oletuslikud.

31.10. Tutvudes 08.01.2015 täiendava sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisadega

(tõendite köide 1, lk 120-128), tuvastas ringkonnakohus, et on fototabelina olemas töövihiku

vaade Auvere elektrijaama osas, s.o operatiivžurnaal, milles on vaadetena pildistatud

kuupäevaliselt ja kellaajaliselt vahetuses tehtud sissekandeid. Nimetatud sissekannete tõlgetest

nähtub, et 05.01.2015/06.01.2015 vahetuses olid tööl kella 19.00-07.00 vanemmasinist G,

mehhaanik S.N. ja valvelukksepp A.P. . Vahetuse käigus on töö lõpetamisest teada antud G.P-le

19.40 ja Sokolovile 22.15. Seejuures on märgitud, et 21.50 on G.P

korraldusel välja kutsutud valveelektrilukksepp. Vahetus toimus 06.01.2015 ning oli määratud

07.00-19.00 – vahetusülem V. Šihranov, mehhaanik A.M. ja valvelukksepp S.T. . Rohkem

oluliselt täiendavat infot sellest ei tule, kirjas on küll nii kell 08.05 on olnud ventilatsiooniklapi

rike, mille osas kutsuti välja valveelektrilukksepp, 09.40 tuhka ei tule, 12.40 tuhka ei tule. 13.50

on märgitud avarii penumokambripumpla ruumis, millest kanti ette vahetusülemale. Seega ka

tsiteeritud vihikust tuleneb, et G.P on jaganud käske, vaatamata sellele, et süüdistatav

väidab, et ta ei ole midagi sellist teinud.

31.11. Siibri sulgemise osas on maakohus leidnud, et ei ole leidnud tõendamist, et

G.P andis S.T. ile korralduse siiber sulgeda. Maakohtu hinnangul tuleneb see üksnes

S.T. i ütlustest ning seda ei kinnita ka V.B. i ütlused. Taaskord ringkonnakohus nõustub

prokuröriga ja leiab, et vastuolu V.B. i ütlustest selles osas ei tule.

V.B. (köide 1, lk 75) on öelnud vastates S.T. it ja siibrit puudutavale, et „Ma ei tea mis täpselt

seal oli, aga mina kuulsin, et oli juttu siibrist, Sergei ütles, et temal ei õnnestunud sulgeda siibrit

lõpuni kinni ja seega ütlesin I.B. ile, et ei tohi alustada tööd enne seda kui tooraine ette andmine

oleks korraldatud.“ Sellest tuleb üsna üheselt, et V.B. sai aru, et just S.T. il jäi siiber korralikult

sulgemata. Kaudselt kinnitavad eelmärgitud isikute ütlusi ka M.S. i ütlused (köide 2, lk 23-

23p), mille kohaselt suhtles ta õnnetuse päeval hommikupoole G.P-ga pärast V.B. ilt

saadud telefonikõnet, milles viimane oli väljendanud oma kartusi seoses võimaliku tuha

väljalangemisega. M.S. ile oli G.P lubanud võtta ühendust Alstomiga ja korraldada

meetmete rakendamine, et takistada tuha liikumist, täpsemalt oli süüdistatav tunnistaja väitel

öelnud selgelt, et palub Alstomil kontrollida, kas see siiber on suletud või see vajadusel sulgeda,

sest see on Alstomi vastutusala. Ütlustest nähtub, et see ei olnud G.P-le uudis, sest

süüdistatav oli ise esimesena hommikul M.S. ile helistanud ja palunud korraldada

tuhaärastussüsteemi konveieri rikke kõrvaldamine, mille peale oli M.S. vastanud

keeldumisega. Seega siibrist tulenev ei nähtu üksnes S.T. i ütlustest, vaid ka V.B. i ja kaudselt

M.S. i ütlustest. Väljatoodud asjaolud seavad kahtluse alla G.P ütluste

usaldusväärsuse.

V.B. (köide 1, lk 73p) on andnud ütlusi selles osas, mis puudutab siibriga seonduvat pärast

seda, kui sai teadlikuks, et S.T. ei suutnud siibrit täielikult sulgeda. Kuna G.P andis

seal selliseid käske, oli V.B. sunnitud lahti keerama elektrilist siibrit, kuid ta sai aru, et

elektroonilise siibri maha võtmine ei too endaga kaasa raskusi või siis ohtlikku olukorda või

siis kahju. M.S. helistas V.B. ile tagasi ja ütles, et tunni aja jooksul tulevad inimesed sinna,

kus asus selline rike, seega ta ütles G.P-le , et inimesed tulevad sellise ajaperioodi

jooksul, tema oli väga nördinud ja küsis miks nii kaua. V.B. tegeles vahepeal klappide

vahetamisega ja ei näinud, mida tegid S.T. või G.P . Kui klapid olid omavahel

vahetatud, siis süsteem oli läbi proovitud, otsustas G.P, et kõik töötab korralikult.

Tema ütles, et V.B. paigutaks klapid enda kohtadesse, mida ta ka tegi. Pärast ta märkas seda,

et nad keerasid lahti luuki, mis oli punkri peal. Metallist luuk, selle luugil peal oli metallist kaas

ja see oli kruvitud 6 poldiga või 4 poldiga. Lähtudes oma kogemusest sai V.B. aru, et see on

vaateluuk selle jaoks, et üle vaadata punkri sisu või puhastada seda. Küll ei näinud V.B. , kes

selle luugi lahti tegi, kuid arvas, et ülemus ise ei hakka luuki lahti tegema, kuna see ei ole tema

töökohustus, aga V.B. arvas, et oleks parem kui Sergei seisaks minu kõrval ja ei teeks midagi,

ei keeraks midagi. S.T. i ja G.P omavahelist vestlust ta ei kuulnud, sest ta mõtles

oma asjadest, kuna peale seda kui tundis survet G.P poolt ja mõtteid oli palju. V.B.

i sõnade kohasel lohutas teda see, kui tööandjad ütlesid, et elame üle, pole midagi, remondime

ja kõik laheneb. Luugi 2 polti olid veel kinni, kuid vaatamata sellele nad hoidsid seda kinni.

Vastust sellele, miks luuk lahti oli, V.B. ei saanud, aga G.P saatis S.T. i koti järele.

Sergei jooksis ära kottide järele selle jaoks, et kotte selle luugi alla panna. Tuhka natuke oli

sellest luugist näha. G.P ütles V.B. ile, et hoia luuki, mida ta ka tegi. V.B. hoidis

seda kahe käega ja pigistas niimoodi, sai aru, et tuleb niimoodi teha, kuna vastasel juhul selle

tuha suure koguse tõttu tuhk võib alla kukkuda, aga selle jaoks, et mitte kasutada nii palju jõudu

luugi hoidmisel. V.B. il tuli meelde, et neil oli traat ja selle saaks aukudesse panna, kuhu

kinnituvad poldid. Luuk muidu ei läinud kinni. Mingi aja V.B. hoidis seda, siis helises tema

telefon ja need olid inimesed EET-st, kes pidid kohale tulema, on juba jõudmas ja ta peab neid

vastu võtma. V.B. ütles G.P-le, et mingu neile vastu ja näidaku, mida tuleb teha. G.P

ütles, et ta hoiab luuki ise ja mingu kannatanu ise. V.B. ütlustest on aru saada, et

tulid I.B. ja I.Z. , kes pidid klappe maha võtma, aga kannatanu selgitas, et seda ei tohi enne

teha, kui siiber on kinni. Nad hakkasid tegema ettevalmistust õhuklappidega seoses, kuid siis

hakkas tuhk alla kukkuma. V.B. nägi mingi hetk, kui tuha langemine toimus, et G.P

jooksis trepist alla. V.B. on välja toonud, et midagi ei juhtuks, kui inimene oleks jäänud luugi

kõrvale ja seda kinni hoidnud.

Ka sündmuskoha vaatlusprotokollist (nii 06.01.2015 kui 08.01.2015; tõendite köide 1, lk 62-

91, lk 92-129) koos arvukate piltidega ning täiendavast sündmuskoha vaatlusprotokollist

nähtub, et tuhk sai välja langeda üksnes avatud vaateluugi kaudu (see paikneb muudest

seadmetest kõrgemal – nähtav fototabelilt ja tuha langemise mahust üle punkri) ning see sai

toimuda, kuna tuhasilo all olev siiber ei olnud lõpuni suletud. Seega selle luugi avamise ja

sellele järgnenud tuha väljalangemise ning kannatanutel raskete tervisekahjustuste tekkimise

vahel on otsene põhjuslik seos, mis tulenes sellest, et G.P jagas käske, milleks tal

pädevus puudus – põhjendamatud ja pädevust ületavad korraldused.

Kaitsja leiab, et prokurör väidab, et justkui G.P oleks ise luugi lahti teinud.

Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolu, et prokurör oleks nimetatud asjaolu väitnud.

Tuvastamist on leidnud, et luugi tegi lahti siiski S.T. . Küll on eelnevalt leidnud tuvastamist, et

inimesed peale V.B. i lahkumist luugi juurde ei liikunud, sinna jäi üksnes G.P ning

kuna tuhk langes siibri ja luugi avatuse tõttu, siis selles võis olla G.P ka teatud mõttes

füüsiliselt mõjutatav jõud, mitte üksnes vaimne jõud, mida ta avaldas suhtlemisel S.T. ile ja

V.B. ile. Kuid see on ainult välistamise teel tuvastav oletus ning ei ole välistatud, et ka luugi

jõuga kinnihoidmisest ei oleks tollel hetkel abi olnud õnnetuse ärahoidmisel.

31.12. Maakohus leidis, et S.T. ja V.B. pidid tegema tööd ohutusnõudeid järgides. Nagu ka

eelnevalt käsitletud ja nagu ka maakohus välja tõi, siis V.B. kinnitas maakohtus, et ta oli väga

hästi teadlik, kuidas remontida erinevaid klappe, luuke ja õhutorusid. Ka on ta kinnitanud, et

seal tehtavad tööd ei tekita palju kahju (köide 1, lk 72). Millele tugineb maakohtu väide, et

selles osas andis ta selgitusi nii G.P-le kui ka I.Z. ile ringkonnakohtule ei nähtu. Küll

on ka V.B. välja toonud vastates prokuröri küsimusele seoses luugi hoidmise ja G.P

käskude peale seoses, kas ta mõtles ka tuha väljalangemise võimalikkusele, et „Mina mõtlesin,

et kuna ta on kogenud inimene siis tema sai hästi aru mida ta tegi, aga mina ei saanud aru kuidas

edasi toimida, aga arvasin, et seda tuleb otsustada juhtkonnal.“ Ohu tajumise osas märgib V.B.

, et „Tol hetkel nagu ma eelnevalt ütlesin G.P poolt oli minule avaldatud selline

surve, et mina ei teadnud mida teha. Tol hetkel mina ei tundnud ohtu, mina loomulikult mõtlesin

selle üle mida tuleb edasi teha, aga tol hetkel tulid poisid kohale ja mina pidin seletama neile

seda mida tuli teha alumisel korrusel.“(köide 1, lk 74p-75)

Maakohtu hinnangul ei pidanud süüdistataval niivõrd enesekindlalt väljendunud töötaja puhul

tekkima kahtlust, et töötaja võib luugi avamisel jätta tuhasilo siibri sulgemata. Seega on

maakohtu arvates tõendatud, et süüdistatav ei ole teinud midagi sellist, mida võiks käsitleda

teona, mis põhjustas kellelegi tervisekahjustuse. Tegemist on rohkem kui oletusliku väitega,

mille tuginemine mõnele tõendile või kellegi ütlustele kohtule ei nähtu. S.T. on öelnud, et

„A.M. seletas ja iga hinna eest elektrijaam peab töötama ja kuna kõik see oli tingitud

tuhaärastuse teenistuse töö tõttu, siis ma mäletan G.P tuli ja ütles me käivitame seda

iga hinna eest ja tehke mida tahate.“ (köide 1, 55p, kinnitanud sama veel lk 56)

Süüdistatava antud ütlused selle kohta, et avarii ajal pani 1. liini siibri täielikult kinni Alstomi

töötaja J-C.V. pärast õnnetust, ei tugine millelegi ning on paljasõnaline väide.

31.13. Kaitsjad seavad kahtluse alla, kas S.T. üldse koti järel käis, kuna sündmuskohal kotti ei

leitud, teekond edasi tagasi võttis aega 15-20 minutit ning A.M. kinnitas, et S.T. käis koti järel

üksnes selleks, et tuhka koristada ega rääkinud midagi tuhaproovi võtmisest. See seab kaitsjate

hinnangul ka S.T. i ütlused kahtluse alla.

Ringkonnakohus taaskord kaitsjatega ei nõustu ning ei saa kuidagi asuda seisukohale, et riikliku

süüdistaja järeldused S.T. i ütluste osas on äärmuslikud. Esmalt tuleb eristada, et S.T. käis koti

järel 2 korda. S.T. selgitab, et G.P käskis tal minna koti järele, et võtta tuhaproovi.

V.B. ja G.P jäid sinna. S.T. oli ära selle aja, et võttis koti ja ütles A.M. ile, et vajab

kotti selle jaoks, et tuhaproovi teha nii nagu ütles G.P (köide 1, lk 56p). S.T. jõudis

tagasi, siis avas luugi ja G.P osas märgib, et „Tema hoidis kotti ja temal olid

sõrmikud käes ja siis tema tegi kaant lahti ja võttis natuke tuhka sealt ja pani kotti, aga natuke

tuhka samuti sattus põrandale, aga mingit avariid veel ei olnud.“ (köide 1, lk 57p). Seejärel on

S.T. selgitanud, et „Kuna antud ruum oli täiesti puhas, siis G.P ei soovind seda, et

edasi antud tuhk kukuks siia põrandale ja uuesti teist korda saatis mind koti järgi, selle jaoks,

et pärast seda kui kaant kinni pandakse siis koristada tolmu, mis on alla kukkunud, aga tol hetkel

ei olnud veel mingit avariid toimunud ja mina läksin bagerpumplasse.“(köide 1, lk 57p) S.T.

on selgitanud ka A.M. iga suhtlust kottidel järel käies „Jah, mina ütlesin vajan kotti, kuna

G.P-l on vaja tuhaproovi teha ja tema ise andis mulle kotid ja kui ma teist korda

läksin koti järele siis seletasin, et on vaja teist kotti selleks, et ei oleks mustust antud

bagerpumplas.“(köide 1, lk 58) A.M. selgitab, et S.T. käis seal tuhasilohoones ja vahepeal käis

ka bagerpumplas „Kottide järele käis, selle jaoks, et lihtalt tuhka ära koristada.“, väidetavalt

korra, kuid ta ei küsinud, mis tuhasilohoones toimub, S.T. käis bagerpumplas kottide järel ja

väga kiiresti tuli. A.M. toob välja, et „Ta üles, et midagi oli seal lahti tehtud, et vaadata, mis

seal see on.“ (köide 1, lk 64) Seega mõningane vastuolu sellel kohal õhku jääb, küll on aga

kindel, et S.T. käis koti järel, sest vastasel juhul oleks tema ka asjas kannatanu. Ka tuleb

nõustuda maakohtus prokuröri poolt väljatooduga, et see, et kotti sündmuskohalt otseselt ei

leitud, ei tähenda midagi, sest ei ole teada, kas see kilekott võidi hilisemate tööde käigus hoonest

välja viia.

31.14. Maakohus on toonud veel mitmeid väiteid, millede väljatoomine on oletuslik.

Maakohus võtab Riigikohtu lahendi ning heidab ette, et järeldused ei või olla oletuslikuid, kuid

asub seejärel ise oletuslikult tuletama nii ütluste usaldusväärsust kui ka õnnetuse

tekkepõhjuseid, jättes seejuures arvestamata, et kohtul on kohustus kontrollida, kas süüdistatav

on toime pannud süüteo, mida talle ette heidetakse.

Ka näiteks on maakohus väitnud, et G.P ei saanud juhtida töövõtja tegevust.

Tal ei

olnud alluvaid isikuid ja nad ei olnud talle määratud ametijuhendiga, vaid tema põhiliseks

eesmärgiks oli jälgida tellija poolt, kuidas töövõtja täidab lepingu tingimusi. See, et ta

väidetavalt „ei saanud juhtida“ ei ole samastatav sellega, et ta seda ei teinud, nagu eelnevalt

kinnitust ka leidis. Ka on maakohtu otsuses toodud seisukohad heitlikud, sest kord väidab

maakohus, et tööõnnetuse tekkemehhanism on tuvastatud, enamgi veel, kohus väidetavalt ise

tuvastab selle, kuid seejärel heidab jälle ette, et see ei ole tuvastatud.

Näiteks see, et G.P ei näinud S.T. it siibrit avamas, aga see ei tähenda, et tema ei

andnud käsku siibri avamiseks.

Kaitsjad leiavad, et maakohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui oletada, et korralduse

andmine oli lubamatu, siis ei saanud selline tegevus põhjustada avariid ilma täiendava

sekkumiseta - asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et ainuüksi tehnoloogilise luugi avamine oleks

saanud kaasa tuua tuha kontrollimatu väljapaiskumise, sest luugi avamisel ega sellele järgnenud

ajal (ca 30-40 min) ei ole tuhaärastuse süsteemi torudes kivistunud tuhk liikuma hakanud. Nagu

eelnevalt kinnitust leidis, siis ei saa siinkohal rääkida, et täiendavat sekkumist ei ole toimunud.

Millele tugineb kaitsja väide, et tuhk ei ole liikuma hakanud ja veel väljatoodud ajaline

määratlus, ei nähtu. Tegemist on üksnes kaitsetaktikalise väitega. Samuti on kaitsjate arvates

ilmne, et kui õnnetusjuhtumi oleks põhjustanud üksnes siibri või luugi avamine, siis oleks tuhk

koheselt luugist välja paiskunud (alla vajunud), aga seda tegelikkuses ei toimunud. Millele see

väide tugineb, kohtule ei nähtu.

31.15. Kaitsjad toovad välja, et apellatsioonis on prokurör viidanud uuele asjaolule, mida pole

kaitsjad ja maakohus eelnevalt märganud – M.S. i ütlused. Tunnistaja M.S. kinnitas kohtus

õnnetuse päeval hommikul suhtlust G.P-ga pärast V.B. ilt saadud telefonikõnet,

milles viimane oli väljendanud oma kartusi seoses võimaliku tuha väljalangemisega. M.S. ile

oli G.P lubanud võtta ühendust Alstomiga ja korraldada meetmete rakendamine, et

takistada tuha liikumist, täpsemalt oli süüdistatav tunnistaja väitel öelnud selgelt, et palub

Alstomil kontrollida, kas see siiber on suletud või see vajadusel sulgeda, sest see on Alstomi

vastutusala. Kaitsjad leiavad sellest tulenevalt, et kannatanu V.B. on aga oma ütlustes

kategooriliselt eitanud, et on M.S. iga üldse rääkinud. Vaatamata sellele, et kaitsjad on

korduvalt küsinud üle, kas ta ikka suhtles M.S. iga, rõhutas V.B. , et suhtles 06.01.2015 üksnes

S.L. iga. Seega tekib kaitsjatel paratamatult küsimis, keda võib antud vastuolu puhul usaldada

ja kes tunnistajatest kirjeldatud olukorras annab ebaõigeid ütlusi. Seejuures viitavad kaitsjad

selliste järelduste puhul V.B. ütlustele 10.10.2018 istungil protokolli lk 12. Ringkonnakohtule

selline kaitsjate viidatud järeldus küll ei nähtu. 10.10.2018 istungiprotokollist (köide 1, lk 73-

73p) nähtub, et G.P käskis elektriline siiber kohale panna, kuid V.B. sai aru, et siiber

on seotud toorainega ja selle tõttu ei tohi seda iseseisvalt puutuda, mida ta üritas ka

G.P-le selgitada, keda see ei huvitanud ja mille peale ta helistas oma juhi S.L. ile. Ta

ei helistanud M.S. ile, sest ta oli G.P tõttu närviline. Edasiselt on V.B. selgitanud

vastates prokurörile järgmist: „Esiteks S.L. ile kuna tema on minu otsene ülemus, seletasin

temale olukorda ja see on nii pingeline, mida edasi teha, tema ütles, et võta ühendust M.S. iga.

Ma ei mäleta, kas esimesena helistas M.S. ile S.L. , aga hiljem mina võtsin M.S. iga ühendust

ja kirjeldasin olukorda.“ (köide 1, lk 73p). Millele tugineb kaitsjate järeldus, kohtule ei nähtu.

32. Ringkonnakohtu hinnangul on leidnud tõendamist ka tagajärjena raske tervisekahjustuse

tekitamine kannatanutele.

32.1. Kannatanute osas on läbi viidud ekspertiisid: isiku ekspertiisi akt nr 15E-IDI0008 S.J. i

suhtes; isiku kohtuarstlik täiendekspertiisi akt nr 17E-IDT0001 S.J. i suhtes; isiku ekspertiisi

akti nr 15E-IDI0010 S.G. i suhtes; isiku kohtuarstlik täiendekspertiisi akt nr 17E-IDT0002 S.G.

i suhtes; isiku ekspertiisi akt nr 15E-IDI0009 V.B. i suhtes; isiku ekspertiisi akt nr 15E-IDI0011

I.B. i suhtes; isiku ekspertiisi akt nr 15E-IDI0007 I.Z. i suhtes, mis tõendavad tekkinud

tervisekahjustusi (ekspertiisiaktid tõendite köide 1, lk-d 130-162).

32.2. S.J. i 27.02.2017 isiku täiendekspertiisi aktist nr 17E-IDT0001 tuleneb, et kannatanul

esines näonahal I astme keemiline põletus, silmalaugude põletus, põlevkivituha

sissehingamisest tingitud mõõdukalt halvenenud hingamisfunktsiooniga äge hingamiselundite

hingamisseisund ja mitteallergiline astma. 06.01.2015 haiglasse saabumise ajal esinenud

tervisekahjustused ja nende tagajärjed ei ole eluohtlikud. 13.02.2017 SA Ida-Viru Keskhaigla

ambulatoorse

epikriisi

andmetel

põhjustas

põlevkivituha

sissehingamist

tingitud

mitteallergiline bronhiastma kannatanul pikaajalise tervisekahjustuse kestusega 6 kuud.

Esmasekspertiisi akti nr 15E-IDI0008 kohaselt esinesid S.J. il esitatud ravidokumentide alusel

näonaha I astme keemiline põletus, silmalaugude põletus. Peeti võimalikuks, et vigastused on

tekitatud nahka ärritava mõju omava ainega võimalik, et põlevkivituhaga 06.01.2015.

Vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse

kestusega rohkem kui 1 päeva ja vähem kui 4 nädalat.

32.3. I.Z. i 13.05.2015 isiku ekspertiisiakti nr 15E-IDI0007 kohaselt esinesid I.Z. il

kohtuarstlikuks ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetel võõrkeha hindamisteedesse

sattumise tulemusena äge hingamispuudulikkus, parema kopsu põletik, hingamisteede söövitus,

silmade sarvkesta ja limaskesta söövitus. Need vigastused põhjustasid kannatanul eluohtliku

tervisekahjustuse.

32.4. S.G. i 05.04.2017 isiku täiendekspertiisi akti nr 17E-IDT0002 kohaselt kujunes S.G. il

06.01.2015 tööõnnetuse tagajärjel välja mitteallergiline astma, mis võib olla 06.01.2015

põlevkivituha sissehingamise tagajärg. Mittallergiline astma põhjustas kannatanul pikaajalise

tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 kuud ning selle täpsemat kestust ei olnud võimalik

määrata.

Esmasekspertiisi akti nr 15E-ODO0010 kohaselt esinesid S.G. il esitatud ravidokumentide

alusel näonaha, sh mõlema silma laugude, I järgu keemiline põletus ning mõlema silma

limaskesta põletik. Arvestades vigastuste iseloomu ja lokatsiooni oli alust arvata, et vigastused

on tekkinud nahka ja limaskesta ärritavat toimet omava ainega, võimalik, et põlevkivituhaga

määruses näidanud ajal. Vigastused ei olnud eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad

lühiajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 päeva, kuid vähem kui 4 nädalat.

32.5. I.B. i 13.05.2015 isiku ekspertiisiakti nr 15E-IDI0011 kohaselt esinesid I.B. il esitatud

ravidokumentide

alusel

võõrkeha

hingamisteedesse

sattumise

tulemusena

äge

hingamispuuduslikkus, parema kopsu põletik, hingamisteede söövitus, silmade sarvkesta ja

limakesta söövitus, mis põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Vigastused on

tekitatud nahka ja limaskesta ärritava toimega põlevkivituha sattumisest hingamisteedesse

näidanud ajal 06.01.2015.

V.B. i 13.05.2015 isiku ekspertiisiakti nr 15E-IDI0009 kohaselt esinesid kannatanul võõrkeha

hingamisteedesse sattumise tulemusena äge hingamispuudulikkus, äge pneumoniit (kopsude

interstirsiaalkoe põletik), äge keemiline ösofagiit (söögitoru põletik), mis põhjustasid

kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Vigastused on tekitatud nahka ja limakesta ärritava

toimega põlevkivituha sattumisest hingamisteedesse ja söögitorru 06.01.2015.

32.6. Kõigil juhtudel on leidnud kinnitust, et tegemist on kas eluohtlike tervisekahjustuste või

pikaajalise tervisekahjustusega, mis kestab kauem kui 4 kuud. Kõikidel juhtudel on seos just

põlevkivituhaga ja 06.01.2015 toimunud sündmusega. Seega on põhjuslik seos õnnetuse ja 5

inimese raske tervisekahjustuse vahel olemas. Samuti ei ole neid asjaolusid kahtluse alla seatud

kriminaalasja menetlemise vältel.

33. KarS § 119 lg 2 objektiivne koosseis eeldab mitte üksnes tagajärje põhjustamist, aga ka

hoolsuskohustuse rikkumist ja seda, et tagajärg oleks selle põhjustajale normatiivselt omistatav.

34. Hoolsuskohustuse rikkumine tähendab seda, et toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas

vajaliku hoolsuse ja et objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on võimalik ära tunda, et seeläbi võib

tekkida mingi kahju (vt nt RKKKo 4-18-5832, p 21). Niisiis on igas ettevaatamatusdeliktis

möödapääsmatult tegevusetuse element: isik ei näidanud üles piisavat hoolt. Sellegipoolest võib

rikkumine olla toime pandud tegevusega: toimija rakendas aktiivselt energiat ja seetõttu saabus

mingi tagajärg. Praegu ongi süüdistuses kirjeldatud ja käesolevas otsuses käsitletud

G.P aktiivseid käskude ja korralduste andmisi, mis päädisid ülal kirjeldatud

vigastustega. Seda silmas pidades jäävad arusaamatuteks kaitsjate väited, et süüdistus (ja kogu

senine menetlus) on rajatud üles G.P tegevusetusele ja et seetõttu ei saa

ringkonnakohus heita süüdistatavale ette tegevust.

35. Üks hoolsuskohustuse rikkumise erivorme on nn ülevõtmisettevaatamatus. Nimelt saab

hoolsuskohustuse vastaseks pidada seda, kui keegi võtab ette mingi ohtliku ülesande, mille

edukaks

läbiviimiseks

puuduvad

tal

vajalikud

teadmised

või

oskused.

Ülevõtmisettevaatamatuse instituudi abil välditakse seda, et alakvalifitseeritud toimijad

pääsevad alati vastutusest. Niisugusel juhul tuleb n-ö päästmissooviga inimesel jätta päästmine

hoopis ette võtmata. (Vt nt Kühl. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 8. Auflage, § 17/35) Praegu oligi

tegemist niisuguse juhtumiga. G.P ei olnud kursis elektrijaama tuhaärastuse süsteemi

toimimise detailidega. Sellest hoolimata asus ta andma korraldusi süsteemis esinenud rikke

kõrvaldamiseks. Selline tegevus oli ohtlik: elektrijaamas oli väga palju tuhka ja süsteemi valesti

opereerimine oleks võinud selle tuha valla päästa ning see omakorda oleks võinud jaamas olnud

inimesed enda alla matta ja neile mitmesuguseid kehavigastusi tekitada (nagu juhtuski). Sellise

kahju tekkimine oli objektiivselt ettenähtav ega sugugi mitte pelgalt teoreetiline: tohutud

tuhalademed (ehk suur oht) olid jaamas viibinute peade kohal ja kõrval ning seda oleks

mõistnud ka n-ö keskmine jaamatöötaja. Veelgi enam: seda oleks suutnud ette näha ka jaama

tööst mitte midagi teadev harilik mõistlik inimene: ta oleks saanud aru, et jaamas mingite

luukide või siibrite avamine või muu sarnane tegevus võib kuidagi mingid protsessid käima

panna ja need protsessid võivad halvimal juhul tuua endaga kaasa jaamas olijate tervise

kahjustumise või suisa surma.

36. Raskete kehavigastuste hoolsusvastaselt käitunud G.P-le omistamist ei väära see,

et vahetult saabus kahju mitte G.P teo, vaid tema korraldusi täitnud inimeste tõttu.

Kõigepealt on oluline, et esmastoimija vastutust ettevaatamatu teo eest ei välista teisestoimija

sekkumine automaatselt isegi siis, kui teisestoimija tegevus kujutab endast kuritegu. Seda

seetõttu, et esmastoimija ei saa hoolsuskohustuse vastaselt mingit ohtu luues lähtuda sellest, et

keegi teine ei kasuta tema loodud võimalust ära õigusvastaselt kahju tekitamiseks

(Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 37. Auflage, § 15/690). Seepärast vastutab oma

laetud relva vedelama jätnud A B surma ettevaatamatu põhjustamise eest, kui B surma toob

vahetult kaasa see, et A relva leidnud C laseb B tahtlikult maha (Rengier. Strafrecht.

Allgemeiner Teil. 4. Auflage, § 52/58). Kui esmastoimija vastutust ei välista juba teisestoimija

tahtlik kuritegu, ei väära seda enam see, kui teisestoimija paneb vahetult kahju kaasa toova teo

toime pelgast ettevaatamatusest (modifitseerides äsja toodud näidet: C laseb B maha mitte

tahtlikult, vaid kogemata). Niisiis ei ole tähtsust kaitsjate etteheidetel, et kriminaalmenetlust

oleks pidanud toimetama veel mõne inimese suhtes: kui ka keegi teine oleks pidanud (osadel)

kannatanutel tekkinud kahju eest vastutama, ei oleks see päästnud vastutusest G.P .

Eeltoodust tulenevalt on veelgi enam selge, et G.P vastutust ei saa väärata läbi

argumendi, et luugi või siibri avamine ei pruukinud küll olla kuritegu, aga siiski ei avanud

G.P neid omakäeliselt. Kui see nii oleks, peaks vastutusest C surma ettevaatamatu

põhjustamise eest vabanema aias võrkkiiges lebav A, kes ei viitsi ise tuppa pliidi alla tuld

tegema minna ja saadab seda tegema oma 5-aastase lapse B, kes oma oskamatuse tõttu paneb

maja põlema ja seetõttu saab tules hukka majas olnud B vend ja A teine laps, aastane C. On aga

selge, et A väärib C surma põhjustamise eest karistust. Ainus võimalus, kuidas luugi või siibri

avaja isikust tulenevalt G.P vastutust leevendada saaks, oleks see, kui luugi või siibri

avajal oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus tema teoga kaasnevate tagajärgede osas. Niisugusel

juhul saaks öelda, et see isik oleks ohustanud enda tervist või isegi elu vabatahtlikult – ja see

välistanuks sellel inimesel tekkinud kahju G.P-le normatiivse omistamise (vt nt

RKKKo 3-1-1-87-15, p 14 või 3-1-1-102-16, p-d 10–12). Tuleb aga tähele panna kahte asja.

Esiteks pääsenuks G.P niisugusel juhul vaid selle inimese tervise kahjustamisest, kes

siibri või luugi avas – teiste isikute osas aga vastutus säilinuks. Teiseks aga pole mingit alust

kõneleda kellegi vabatahtlikust enesekahjustamisest: kannatanud viitasid sellele, et nemad

tuhaärastuse süsteemi toimimisest kuigivõrd aru ei saanud ja lähtusid sellest, et G.P

teadis, mida ta teeb.

37. Pooled on vaielnud selle üle, kas G.P saab pidada vahendlikuks täideviijaks.

Deliktistruktuuri

silmas

pidades

tuleb

sellega

seoses

vastata

küsimusele,

kas

ettevaatamatusdelikti vahendlik täideviimine üldse on võimalik. Kolleegiumile teada olevalt ei

ole Eesti õiguses selle teemaga tegeletud. Nt Saksmaal leitakse üldjuhul, et

ettevaatamatusdelikti ei saa vahendlikult täide viia: ettevaatamatuse korral pole võimalik

kõneleda kellegi valitsemisest mingi tagajärje saavutamiseks – tagajärje omistamine

esmastoimijale leiab aset ettevaatamatusdelikti tavastruktuuri järgides (Maurach/Gössel/Zipf.

Strafrecht. Allgemeiner Teil. Teilband 2. 8. Auflage, § 47/103). Selliselt talitas ringkonnakohus

ka käesolevalt (vt ülal). Tõsi, on esindatud ka seisukoht, et kergemeelsuse ehk teadliku

ettevaatamatuse korral tuleb vahendlik täideviimine kõne alla: niisugusel juhul ei põhjusta

esmastoimija tagajärge n-ö pimedalt, vaid peab selle saabumist võimalikuks, mistõttu on kellegi

teo n-ö enda käes hoidmine mõeldav (Roxin. Strafrecht. Allgemeiner Teil. Band 2. 3. Auflage,

§ 25/65). Et aga praegusel juhul põhjustas G.P rasked tervisekahjustused hooletusest

(vt all), langeb vahendlik täideviimine ära sellegi teooria alusel.

38. Ülal öeldust tulenevalt ei esine normatiivseid takistusi omistamaks G.P-le

temapoolse hoolsuskohustuse rikkumise läbi põhjustatud viie inimese raskeid tervisekahjustusi.

Niisiis täitis G.P KarS § 119 lg 2 objektiivse koosseisu.

39. Tagajärje objektiivset hoolsuskohustust rikkuval moel põhjustamise saab tagajärje

põhjustajale KarS § 18 kohaselt subjektiivsest küljest ette heita siis, kui ta suhtus tagajärje

saabumisse kergemeelselt või oli selles suhtes vähemalt hooletu. Kergemeelsust saab nimetada

ka teadlikuks ettevaatamatuseks: seda tulenevalt asjaolust, et kergemeelsuse puhul peab toimija

tagajärje saabumist võimalikuks (KarS § 18 lg 2). Hooletus (KarS § 18 lg 3) on mitteteadlik

ettevaatamatus, sest sellisel juhul toimija tagajärje saabumisega ei arvesta, ent oleks seda

pidanud tegema. Prokuratuur on leidnud, et süüdistatav tegutses raskete tervisekahjustuste

põhjustamisesse kui oma teo tagajärge ettevaatamatult kergemeelsuse vormis, sest ta pidi oma

töökogemust ja haridust arvestades pidama võimalikuks tuha väljapaiskumise korral ka ohtu

elule ja tervisele, kuid lootis kergemeelselt seda vältida. Ringkonnakohtu meelest

G.P siiski mingit suuremahulist tuhavaringut ja sellest tulenevaid raskeid

kehavigastusi võimalikuks ei pidanud. Kõigepealt on see nii seetõttu, et G.P oli ka

ise ohutsoonis: pole aga võimalik öelda, et G.P pidas võimalikuks seda, et tohutud

tuhalademed matavad ta peagi enda alla. Ka ei ole alust öelda, et G.P lähtus sellest

stsenaariumist puutuvalt teistesse elektrijaamas olnud inimestesse: süüdistatav uskus seda, et

tal õnnestub avarii ilma kellelegi või millelegi kahju tekitamata ära parandada. Küll aga saab

G.P-le ette heita hooletust: ta oleks pidanud oma puudulike teadmiste valguses aru

saama, et tuhasüsteemi osade avamine võib kaasa tuua massilise tuhavaringu, mis seab

elektrijaamas olijad väga tõsisesse ohtu.

40. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

III

Karistus

41. Kuna ringkonnakohus mõistab G.P süüdi KarS § 119 lg 2 järgi, tuleb mõista ka

karistus.

41.1. KarS § 119 lg 2 järgi nähakse ette karistusena raske tervisekahjustuse tekitamise eest

kahele või enamale isikule kuni kolmeaastane vangistus.

41.2. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab

kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab,

et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema

karistusega.

Käesoleval juhul on kohtul võimalik kohaldada G.P-le vaid vangistust, kuna KarS

§ 119 lg 2 sanktsioon ei näe muid karistuse liike ette.

41.3. G.P on varem kriminaalkorras karistamata. Tema karistust raskendavaid KarS

§-s 58 sätestatud asjaolusid ei ole, samuti puuduvad karistust kergendavad asjaolud.

Kohus on seisukohal, et G.P tuleb karistada 1 aasta 6 kuu vangistusega, mis on

piisav, et mõjutada teda hoiduma edaspidi õigusvastastest tegudest. G.P süü on suur,

kuna tal oli oluline roll skeemis, mis tõi kaasa raske tervisekahjustuse rohkem kui kahele

isikule. Samas on G.P varem karistamata isik, ta ei ole uusi õiguserikkumisi toime

pannud, mistõttu tuleb mõista talle karistus sanktsiooni keskmises määras.

Käesolevas asjas süüks arvatud kuriteo toimepanemisest on möödunud 5 aastat, mil kohtule

teadaolevalt on G.P elanud õiguskuulekalt. Ajas karistuse mõju väheneb. Kohus

leiab, et isikut, kes on nii pika aja jooksul käitunud õiguskuulekalt, ei ole vaja karistada reaalse

vangistusega, vaid selle võib jätta tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel kohaldamata 3 aasta pikkuse

katseajaga.

IV

Tsiviilhagid

42. Maakohus jättis tsiviilhagid KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest tegi õigeksmõistva

otsuse. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, teeb süüdimõistva otsuse, siis KrMS

§ 310 lg 1 järgi tuleb võtta seisukoht, kas tsiviilhagid rahuldada, jätta rahuldamata või jätta läbi

vaatamata.

42.1. Käesolevas asjas on esitatud 3 tsiviilhagi.

S.J. i tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 eurot, I.Z. i tsiviilhagi

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 eurot, I.B. i tsiviilhagi mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot ning varalise kahju hüvitamise nõudes summas 411,29

eurot. Kuigi süüdistusakti kohaselt on esitanud tsiviilhagi ka S.G. , siis maakohtus on ta

avaldanud, et tal tervisega põhimõtteliselt probleeme enam ei ole ja tsiviilhagi ta ei esita (köide

1, lk 81).

42.2. Prokuröri hinnangul tuleb tsiviilhagid rahuldada. Apellatsiooni vastusest tulenevalt

paluvad kaitsjad jätta läbi vaatamata kannatanu I.B. i tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks või

alternatiivselt, hagi läbivaatamise korral jätta see rahuldamata; jätta rahuldamata kannatanute

I.B. i, S.J. i, I.Z. i tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitamise nõudes või alternatiivselt, kui

kohus peab kahju tekkimist tõendatuks, rahuldada I.B. i nõue mitte rohkem kui 1000 euro ja

S.J. i nõue mitte rohkem kui 500 euro ulatuses. Kohtuistungil jäid kaitsjad kirjalike

seisukohtade juurde. Seejuures I.Z. i tsiviilhagi osas midagi välja toodud ei ole.

42.3. Maakohus käsitles oma otsuses ka esitatud tsiviilhagisid, millest kokkuvõtlikult võib

tuletada järgmist.

Kannatanu S.J. esitas kriminaalmenetluses tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 5000 eurot ning palub ka mõista G.P-lt välja viivist kohtu poolt

väljamõistetud mittevaralise kahju summast alates hagi esitamisest 06.04.2017 kuni

väljamõistetud summa täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus võttis 21.09.2017 määrusega kannatanu S.J. i tsiviilhagi summas 5000 eurot

menetlusse. Kohtuistungil jäi kannatanu S.J. oma tsiviilhagi juurde. Samasisulise tsiviilhagi

esitas ka I.Z. , kelle tsiviilhagi võttis maakohus samuti 21.09.2017 määrusega menetlusse.

Küll on kannatanu I.B. esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 10 000 eurot ja taotleb samuti viivise väljamõistmist, kuid erinevalt

teistest kannatanutest on kohtuistungil esitanud kannatanu tsiviilhagi täienduse. Kannatanu

palub välja mõista G.P-lt lisaks varem tsiviilhagis esitatule veel 411,29 eurot varalist

kahju. Summa 411,29 eurot on seotud kuludega ravimitele.

42.4. Esmalt tuleb tuvastada, kas tsiviilhagidelt tuleb tasuda riigilõivu või mitte.

KrMS § 381 lg 4 kohaselt tsiviilhagi läbivaatamine kriminaalmenetluses on riigilõivuvaba, välja

arvatud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kui mittevaralise kahju hüvitamise

nõue ei tulene kehavigastuse või muu terviserikke tekitamisest või toitja surma põhjustamisest.

RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti

toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamisel.

Vaidlust ei ole selles, et varaline kahju, mis tekkis I.B. ile seoses ravimitele tehtud kuludega on

KrMS § 381 lg 4 kohaselt riigilõivu vaba. Kannatanud I.B. , S.J. ja I.Z. on esitanud ka

mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille sisuks on kokkuvõtlikult kannatanute töövõime

langus kuriteo tulemusena ning kannatanutel on tekkinud tervisekahjustused, siis on KrMS §

381 lg 4 ja RLS § 22 lg 1 p 12 koostoimes tsiviilhagide esitamine riigilõivuvaba.

42.5. Täiendavaid selgitusi apellatsioonivastusest tsiviilhagide osas ei nähtu. Ka

ringkonnakohtu istungil midagi täiendavat ei selgunud.

Kuid kohus võib tuletada seoses maakohtu istungitel käsitletuga, et kaitsjad ei ole rahul sellega,

et kannatanu on oma tsiviilhagi maakohtu menetluses täiendanud ning kas see ikka on

täiendamine või on see uue tsiviilhagi esitamine.

Üldnõude kohaselt KrMS § 225 lg 1 kohaselt menetlusosalised võivad neile kriminaaltoimiku

tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi, sh tsiviilhagi KrMS

§ 381 lg 3 kohaselt. Tsiviilhagile esitatavad nõuded tulevad KrMS §-st 1541. Prokuratuur saatis

koos süüdistusaktiga 18.08.2017 kohtusse ka I.B. i 06.04.2017 hagi, mis sisaldas mittevaralise

kahju hüvitamise nõuet. Maakohus võttis 21.09.2017 määrusega tsiviilhagi menetlusesse.

Seejuures tulenevad KrMS § 2962 tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alused, mis on väga

piiratud. Lisaks KrMS § 381 lg 6 kohaselt lähtutakse tsiviilhagi lahendamisel

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust, kui küsimus on kriminaalmenetluse seadustikus

reguleerimata.

TsMS § 376 käsitleb hagi muutmist. TsMS § 376 lg 4 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta

esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi

aluseks olevaid põhilisi asjaolusid (p 1); hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist,

vähendamist, laiendamist või kitsendamist (p 2); esialgu nõutud eseme asemel asjaolude

muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist (p 3).

Maakohus on lubanud seisukoha võtta kohtuistungi protokolli kohaselt otsuses, kuid kuna

maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, jättis ta tsiviilhagid läbi vaatamata ning täiendavat

seisukohta varalise nõude lisandumise osas ei ole võetud. Küll on sõnastusest aru saada, et seda

on võetud kui tsiviilhagi täiendamist. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole tsiviilhagi

muutmisega, vaid täpsustamisega ning tegemist ei ole uue tsiviilhagiga, mille puhul oleks

rikutud tsiviilhagi esitamise aja ja kättetoimetamise nõudeid. Samuti on saanud kõik

menetluspooled maakohtu istungil esitada selles osas vastuväiteid, mida ka tol hetkel

G.P kaitsjad tegid. Seda oleks saanud teha ka apellatsioonimenetluses, kuid seda

võimalust ei ole kasutatud.

42.6. Kohus on seisukohal, et I.B. i tsiviilhagi kuulub varalise kahju nõudes rahuldamisele.

Kannatanu on esitanud ravimitele tehtud kulutuste nimekirja. Nimekiri sisaldab ravimitele

tehtud kulutusi, haigla voodipäevatasusid, visiiditasusid kui ka bussipiletit Narvast SA-sse

Tartu Ülikooli Kliinikum sõiduks neuroloogi juurde. Kui ta esitas mittevaralise kahju osas

tsiviilhagi, siis ta ei olnud teadlik, et tuleb koguda ka varalist kahju tõendavaid dokumente,

seega ta on asunud seda tegema alates jaanuarist 2018 peale töö kaotamist. Tööõnnetuse tõttu

kaotas ta töö, sissetulekud on oluliselt vähenenud ning tervis on halvenenud. E-tervise andmete

kohaselt on I.B. käinud Tartu Ülikooli kliinikumis neuroloogi juures, millises osas on ostetud

bussipilet, samuti on ta viibinud statsionaarsel ravil ning toimunud on ambulatoorseid

vastuvõtte. Kuigi I.B. ei ole esitanud ühtegi kulutuse tšekki leiab ringkonnakohus, et ei ole

alust arvata, et tegemist oleks asjakohatute kulutustega. Vaadates tsiviilhagis välja toodud

ravimite nimekirja, siis need sisaldavad nii tööõnnetustega otseses seoses olevaid ravimeid

nagu kopsu veresoonte vererõhu ravi, silmatilgad, astma ravi kui ka kaasuva depressiooni

ravimeid.

Ringkonnakohus tuvastas, et G.P tegevuse tulemusena tekkis I.B. ile

tervisekahjustus, mille tõttu tekkis tal varaline kahju kogusummas 411,29 eurot. G.P

tekitatud kahju oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes ning tema käitumine oli süüline.

Kui D. Trohhtašov ei oleks andnud põhjendamatuid ja pädevust ületavaid korraldusi, ei oleks

I.B. il probleeme tervisega tekkinud. Kannatanu on pidanud kandma erinevaid ravikulusid.

Põhjuslik seos tervisekahjustuse tekitamise ja tagajärjena tekkinud kahju vahel on olemas,

mistõttu kuulub tsiviilhagi VÕS § 130, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel varalise kahju osas

rahuldamisele.

42.7. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ka I.B. i, S.J. i ja I.Z. i tsiviilhagid

mittevaralise kahju nõudes ning seda taotletud ulatuses. Kaitsjad tsiviilhagide vähendamist

põhjendanud ei ole.

Kohus on seisukohal, et hagejate nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks on põhjendatud,

arvestades kannatanute suhtes toimepandud tegu, s.o rasket tervisekahjustuse tekitamist, mille

käigus tekitati kannatanutele märkimisväärseid tervisekahjustusi, s.o nii pikaajalised rasked

tervisekahjustused kui eluohtlikud tervisekahjustused, mis on tõendatud ekspertiisiaktidega.

Samuti tugevad läbielamised ning vaimse tervise häired.

I.B. i tervisega seonduvat on selgitanud kannatanu ka kohtuistungil (köide 2, lk 64-65p).

Maakohtus antud ütluste kohaselt viibis ta haiglas 2 nädalat. Esialgu viidi ta koomas Narva,

kuid kriitilise seisundi tõttu viidi Tartusse. Kannatanu on kirjeldanud, et see on mõjutanud

tugevalt tema edasist tervist. Ta toob välja, et tal on 100% töövõimekaotus. Tal on raske hingata

ning tal on tekkinud depressioon. Peavalu on igapäevane. Samuti häirib tema tervis pereelu.

Koos tsiviilhagiga esitas I.B. ka töövõime hindamise otsuse 08.11.2018, mille kohaselt I.B. il

puudub töövõime ning 09.11.2018 määrati kindlaks töövõimetoetus. 06.05.2015 püsiva

töövõimetuse otsuse kohaselt I.B. il tuvastati osaline töövõimetus ning töövõime kaotus 90%,

mille põhjus oli töövigastus. 20.11.2018 Sotsiaalkindlustusameti vastuskirjas I.B. ile selgub, et

Töötukassa 08.11.2018 otsusega on perioodiks 15.10.2018-14.10.2019 I.B. il tuvastatud

töövõime kaotus tööõnnetuse tõttu 80% ulatuses ning kogu töövõime kaotus 100% ulatuses.

Igapäevaselt peab ta ütluste kohaselt kasutama inhalaatorit ja erinevaid ravimeid. Tsiviilhagist

tuleneb, et õnnetusjuhtumi tagajärjel maeti hageja tuha alla, tuhk rikkus tema silmanägemise,

lõi hinge kinni, ta tundis väljapääsmatut olukorda, oli ahastuses, viibis haiglates ning kunstlikus

koomas üliraskes seisundis 2 nädalat. Samuti on tehtud hagejale operatsioon vasakule silmale

seoses kahjustustega. Pärast õnnetusjuhtumit 06.05.2015 määras Sotsiaalkindlustusameti

komisjon hagejale 90% töövõimetuse 6 kuuks ning pärast seda oli hageja veel 6 kuud

haiguslehel. Samuti pöördus kannatanu abi saamiseks psühholoogi poole. Hagejal oli kuni

30.11.2015 50% töövõimetu, ta saab aru, et on õnnetuse tõttu kaotanud tervise.

S.J. i tervisega seonduv tuleneb samuti ka maakohtu istungil kannatanu poolt selgitatust (köide

2, lk 71-71p). S.J. selgitab, et oli 3 päeva haiglas, tal oli astma seoses kopsude ja kõri

põletusega, nahasöövitus, silmade söövitus. Ta viibis rohkem kui kuu aega haigluslehel ning

avarii hetkest kuni käesoleva ajani (maakohtu istungil öeldu) köhib kive välja. Lisaks on suur

risk, et tulenevalt haigusest võib areneda kopsuvähk. Alguses magas ta halvasti ja köhimine

tekitab muret. Tsiviilhagist tuleneb, et õnnetusjuhtumi tagajärjel maeti hageja tuha alla, tuhk

rikkus tema silmanägemise, lõi hinge kinni, ta tundis väljapääsmatut olukorda, oli ahastuses.

Hageja oli haiglas 3 päeva, seejärel diagnoositi tal astma. Hageja oli depressioonis, sest puudus

kindlus tuleviku osas, näeb sageli unes, et pääseb tuhast välja. Arstid ei välista tulevikus

kopsuvähi tekkimist. Ka pool aastat peale õnnetust köhis kanatanu tuha väikeseid osakesi.

I.Z. i tervisega seonduv tuleneb samuti maakohtu istungil avaldatust (köide 2, lk132-133p).

I.Z. i ütlustest tuleneb, et viibis koomas 3-4 päeva ning haiglas koos teraapiaga peaaegu 2

nädalat. Hääle ja silmanägemise taastumisega oli probleeme. I.Z. toob välja, et käis palju

arstide vahet ning pidi lõpuks pöörduma psühholoogi poole. Samuti hoiatati selle eest, tal võib

tekkida vähk. Ravimite ja psühholoogi osa maksis tööandja kinni. Tsiviilhagist tuleneb, et

õnnetusjuhtumi tagajärjel maeti hageja tuha alla, tuhk rikkus tema silmanägemise, lõi hinge

kinni, ta tundis väljapääsmatut olukorda, oli ahastuses. Kannatanu viibis haiglas 4 päeva

kunstlikus koomas, hagejaga samas palatis suri inimene, haiglas viibis ta 13 päeva. Pärast

haiglast välja kirjutamist sai järelravi veel 4 kuud, mil ta ei saanud käia tööl, millest omakorda

tekkis I.Z. il depressioon. Õnnetusjuhtumi ajal oli hageja abikaasa 6ndat kuud rase ning hagejal

puudus kindlustunne, et ta saab jätkata normaalset elu. Normaalse elu saavutamiseks külastas

ta psühholoogi. Hagejal tekkis hirm kinniste ruumide ees. Ekspertarst on tuvastanud I.Z. il

töövõime kaotuse 20%.

Kõik eelnev viitab, et kannatanud said õnnetuse tagajärjel nii füüsilisi kui ka psüühilisi

kahjustusi.

42.8. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kannatanute füüsilisi ja hingelisi kannatusi, on

põhjendatud määrata mittevaralise kahju hüvitiseks I.B. ile, S.J. ile ja I.Z. ile vastavalt 10 000

eurot, 5000 eurot ja 5000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on VÕS § 134 lg 2 kohaselt

tegemist kahju hüvitiste näol mõistlike summadega.

42.9. Lisaks on kõigis kolmes tsiviilhagis, I.B. i puhul nii varalise kui mittevaralise kahju puhul,

taotletud alates hagi esitamisest kuni väljamõistetud summa täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1

lause 2 sätestatud määras viiviste väljamõistmist.

VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lõike 2 kohaselt VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud intressimäära

õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilhagid on

esitatud järgmiselt I.B. 06.04.2017 mittevaralise kahju hagi ja 23.10.2018 varalise kahju

hüvitamise hagi; S.J. ile 06.04.2017 mittevaralise kahju hüvitamise hagi; I.Z. ile 06.04.2017

mittevaralise kahju hüvitamise hagi.

Ringkonnakohus leiab, et kuna VÕS § 113 lg 1 järgi arvestatakse viivist kohtuse sissenõutavaks

muutumisest, siis on see kohtuotsuse jõustumine ning viivise maksmise kohustus tekib alles

kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kuna käesolevas asjas ei ole G.P ega tema kaitsjad

taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel, siis puudub kohtul vajadus

hinnata süüdistatava majanduslikku olukorda. Kohus saab sekkuda viivise suuruse

muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda

ülemäära suureks (RKKKo asjas nr 1-16-5540, p 32).

42.10. Eeltoodust tulenevalt tuleb G.P-lt VÕS § 130, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel

välja mõista varalise kahju hüvitisena I.B. i kasuks 411,29 eurot ning VÕS § 134 lg 2, § 1043,

§ 1045 lg 1 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitisena I.B. ile 10 000 eurot, S.J. ile 5000 eurot ja

I.Z. ile 5000 eurot ning viivised kohtu poolt väljamõistetud mittevaraliste kahjude kui ka

varalise kahju summadest alates kohtuotsuse jõustumisest kuni väljamõistetud summa täieliku

tasumiseni.

V

Menetluskulud

43. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, millega jäeti maakohtu

menetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda, siis tuleb apellatsioonikohtul võtta seisukoht

ka maakohtus tekkinud menetluskulude osas, välja mõista sundraha ja kujundada seisukoht

ringkonnakohtumenetluses tekkinud menetluskulude osas.

44. Maakohtu otsusest tulenevalt määrati õigusbüroo Garant OÜ Silvi Erro poolt

kohtumenetluses G.P-le õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 5500 eurot ning KrMS

§ 175 lg 1 p 1, § 181 lg 1 alusel mõisteti see välja Eesti Vabariigilt G.P kasuks.

Samuti määrati Leadell Pilv Advokaadibüroo AS Jaak Siim poolt kohtumenetluses

G.P-le õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 43 446,20 eurot, sh käibemaks 7 241,03

eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 1, § 181 lg 1 alusel mõisteti Eesti Vabariigilt välja G.P

kasuks.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti kriminaalmenetluse kulud riigi kanda – isiku kohtuarstliku

ekspertiisi tegemisega seotud kulud 97 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega seotud

kulud 61 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega seotud kulud 97 eurot, isiku

kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega seotud kulud 61 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi

tegemisega seotud kulud 61 eurot, tunnistaja A.S. i sõidukulud 66,45 eurot, tunnistaja P.A.

sõidukulud 62,37 eurot, tunnistaja A.N. i sõidukulud 82,99 eurot, tunnistaja P.P. lu saamata

jäänud töötasu 45,45 eurot, tunnistaja A.R. u sõidukulud 59,04 eurot, kannatanu V.B. i

sõidukulud ning saamata jäänud töötasu 414 eurot, kannatanu I.Z. i saamata jäänud töötasu

262,80 eurot.

Kohus ei pea vajalikuks sekkuda kaitsja õigusabikulude arvestusse ega väljatoodud muude

kriminaalmenetluse kulude summalistesse arvestusse ning leiab, et maakohtu käsitlus selles

osas on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis ei ole käesoleval ajal

põhjendatud kaitsjatasude ega muude menetluskulude KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt

väljamõistmine ega riigi kanda jätmine. KrMS § 180 lg 1 alusel jäävad valitud kaitsjatele

makstud tasud, s.o S. Erro õigusabi tasu summas 5 500 eurot ja J. Siimu poolt osutatud õigusabi

tasu summas 43 446,20 eurot süüdistatava enda kanda.

Ka tuleb süüdistatav G.P-lt välja mõista riigi kanda jäetud kriminaalmenetluse kulud

KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p-de 2, 3, § 178 lg 1 p-d 1, 3 alusel – isiku kohtuarstliku ekspertiisi

tegemisega seotud kulud kokku 377 eurot, tunnistaja A.S. i sõidukulud 66,45 eurot, tunnistaja

P.A. sõidukulud 62,37 eurot, tunnistaja A.N. i sõidukulud 82,99 eurot, tunnistaja P.P. lu

saamata jäänud töötasu 45,45 eurot, tunnistaja A.R. u sõidukulud 59,04 eurot, kannatanu V.B.

i sõidukulud ning saamata jäänud töötasu 414 eurot, kannatanu I.Z. i saamata jäänud töötasu

262,80 eurot. Kokku 1 370,10 eurot.

45. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse G.P õigemõistmises KarS § 197

lg 1 järgi ja teeb süüdimõistva otsuse KarS § 119 lg 2 järgi, tuleb välja mõista ka süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha.

KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritav süütegu on KarS § 4 lg 3 alusel teise astme kuritegu ning

sundraha tuleb arvestada KarS § 179 lg 1 p 2 järgi määras 1,5 kuupalga alammäärast.

Käesoleval ajal on kuupalga alammäär Vabariigi Valitsuse määruse nr 115 (vastu võetud

19.12.2019) § 1 kohaselt 584 eurot. Seega tuleb G.P-lt välja mõista ka sundraha 876

eurot.

46. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude

osas.

46.1. Ringkonnakohtu istungil esitasid G.P kaitsjad menetluskulude nimekirja, mille

kohaselt taotletakse G.P poolt apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas

8010 eurot Eesti Vabariigi kanda jätmist. Kuigi vandeadvokaadi abi A. Tsemin ei ole enam

D. Tohhatšovi kaitsja, kuid õigusteenust on osutanud Leadell Pilv Advokaadibüroo AS ning

menetluskulude väljamõistmist on taotletud G.P kasuks, siis viidatud asjaolu mõju

ei avalda.

46.2. Esmalt on oluline märkida, et menetluskulude taotluse kohaselt on tasunud süüdistatava

eest osutatud õigusteenuse eest Enefit Energiatootmine AS, kes selgitas õigusteenuse osutajale,

et menetlust lõpetava lahendi jõustumisel kohustub G.P hüvitama Enefit

Energiatootmise AS-le õigusteenuse osutamise eest kantud menetluskulud. Nimetatud

asjaolude kohta on esitatud koos menetluskuludega lisa nr 3, mis sisuliselt kinnitab kaitsja poolt

väljatoodut. (köide 5, lk 5)

46.3. Arve nr 20191617 kohaselt on 16.12.2019 koostatud Enefit Energiatootmine AS-le arve

õigusabi osutamise eest vastavalt spetsifikatsioonile, mille kohaselt osutab vandeadvokaat

A. Pilv õigusabi 8 tundi 55 minutit ja vandeadvokaadi abi A. Tsemin 30 tundi 50 minutit.

Tunnihind 140 eurot. Kokku 6 678 eurot, sh käibemaks 1 113 eurot.

Spetsifikatsiooni kohaselt vandeadvokaat A. Pilv osutas õigusabi järgmises: maakohtu analüüs

prokuröri apellatsioonile vastamiseks 35 minutit ja erinevatel päevadel vastuse koostamine

apellatsioonile kaitsealuse nimel 8 tundi 20 minutit. Kokku osutas kaitsja teenust 8 tundi 55

minutit.

Spetsifikatsiooni kohaselt vandeadvokaadi abi A. Tsemin osutas õigusabi järgmiselt: prokuröri

apellatsiooni ja maakohtu põhjendustega tutvumine, kliendi õigusliku seisukoha analüüs ning

nõupidamine kliendiga kokku 7 tundi (maha arvestatud rahalise arvestuseta 46 minutit), vastuse

koostamine apellatsioonile kahel päeval 15 tundi 10 minutit, nõupidamine kliendiga seonduvalt

vastuse projektist ning vastuse täiendamine 8 tundi 40 minutit. Kokku osutas kaitsja teenust 30

tundi 50 minutit.

46.4. Arve nr 20200203 kohaselt on 26.02.2020 koostatud Enefit Energiatootmine AS-le arve

õigusabi osutamise eest vastavalt spetsifikatsioonile, mille kohaselt osutab vandeadvokaat

A. Pilv õigusabi 7 tundi ja vandeadvokaadi abi A. Tsemin 5 tundi. Tunnihind 140 eurot. Samuti

koosneb arve sõiduajale kulunud tasust. Sõiduaeg mõlemal 4 tundi 30 minutit, vandeadvokaat

A. Pilvel tunnihinnaga 100 eurot ja vandeadvokaadi abi A. Tseminil 70 eurot tund. Kokku on

esitatud arve summas 2 934 eurot, sh käibemaks 489 eurot.

Spetsifikatsiooni kohaselt vandeadvokaat A. Pilv osutas õigusabi järgmiselt: ringkonnakohtu

istungiks ettevalmistamine 4 tundi, ringkonnakohtu istungil osalemine 3 tundi. Kokku osutas

kaitsja teenust 7 tundi.

Spetsifikatsiooni kohaselt vandeadvokaadi abi A. Tsemin osutas õigusabi järgmiselt:

ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine 2 tundi ja istungil osalemine 3 tundi. Kokku osutas

kaitsja teenust 5 tundi.

Lisaks on spetsifikatsioonis ka ära toodud sõiduaeg marsruudil Tallinn-Tartu 2 tundi 15 minutit

ja Tartu-Tallinn 2 tundi 15 minutit. Mõlemal kaitsjal kulus seega sõidule 4 tundi 30 minutit.

46.5. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult

arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel

kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (RKKKo asjas nr 3-1-1-

23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga; RKKKm asjas nr 1-19-2759, p 10).

Praegusel juhul on koostatud arvetele lisatud käibemaks. Küll tuleb arvele märgitust kui ka

menetluskulude taotlusest välja, et KMS § 27 lg 14 sätestatu kohaselt ei ole arve saajal kohustust

kajastada seda käibedeklaratsiooni lisal. Lisaks on ka taotluses ära toodud, et menetluskulud

süüdistatava eest on kanda võtnud Enefit Energiatootmine AS, kes on alates 19.08.2017

käibemaksukohuslasena registreeritud, mistõttu on võimalik äriühingul osutatud õigusteenuse

eest väljastatud

arvete

alusel teenuse

hinnale

lisatud

käibemaks määras 20%

sisendkäibemaksuna maha arvata. Seetõttu hüvitamisele kuuluv menetluskulude summana

näidatud kaitsjatasu ja muu kulude arvestuses on ilma käibemaksuta.

Seega arve nr 120191617 lõppsumma on 5 565 eurot ja arve nr 20200203 lõppsumma on 2 445

eurot.

46.6. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või

esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel

tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg

põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (RKKKo asjas nr 3-1-1-90-16, p 16,

RKKKm asjas nr 1-19-2759, 9).

Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1

p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka

dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks

toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (RKKKo

asjas nr 3-1-1-14-14, p 1067, nr 1-17-7111, p 23)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida

üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (RKKKm asjas nr 3-1-1-112-16, p 56 ja

RKKKo asjas nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava

menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada

konkreetne taotlus (RKKKo asjas nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise

saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (RKKKo asjas nr 3-1-1-62-14, p 19;

RKKKo asjas nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo asjas nr 1-15-10119/80, p 42). (RKKKm

12.10.2018 asjas nr 1-17-9148, p 15)

46.7. Käesoleval ajal on süüdistataval 2 kaitsjat. Siinkohal tuleb arvestada, et kui ühel

menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse KrMS § 175 lg 2 alusel menetluskulude hulka neile

makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande

täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses

kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest

makstavaks mõistlikuks tasuks (RKKKo asjas nr 3-1-1-34-17, p 11 koos edasiste viidetega;

RKKKo asjas nr 4-16-5811, p 17).

46.8. Riigikohtu lahendist asjas nr 1-18-5023 punktis 32 toodust tulenevalt on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi praktikas aktsepteetritud tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta) väga

harvadel juhtudel. Küll leiab ringkonnakohus, et arvestades kriminaalasja tehiolusid, on

tunnitasu selles osas käesoleval ajal mõistlik. Oma apellatsioonimenetluses esitatud

seisukohtade puhul on kaitsjad pidanud sisuliselt muutma teatud ulatuses kaitsetaktikat

võrreldes maakohtu menetlusega ning kaebuse argumendid on olnud õiguslikult

asjassepuutuvad. Ringkonnakohus leiab, et tunnitasu 140 eurot on põhjendatud.

46.9. Ringkonnakohtu seisukoht arve nr 20191617 alusel esitatud kulude osas.

Ringkonnakohtul ei ole kaitsjatele etteheiteid maakohtu otsuse analüüsiga seoses,

apellatsiooniga tutvumise osas ega kliendiga nõupidamise osas, mis vastavalt arvestusele on

A. Pilve puhul olnud 35 minut ja A. Tsemini puhul 8 tundi (A. Tseminil peamiselt ka kliendiga

suhtlus). Küll ei leia ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele on kaitsjatel

kulunud kokku 35 tundi 10 minutit oleks kuidagi põhjendatud. Kaitsjate vastus on küll mahukas

(28 lehekülge), sisaldab märkimisväärselt Riigikohtu praktikat, kuid sisaldab ka endas

maakohtu otsuse kordusi. Seega arvestades asjaolu, et praegusel juhul on teinud tööd 2 kaitsjat

ning tehtud töötunnid ei vasta tegelikkusele, on kohtu hinnangul põhjendatud rahuldada taotlus

poole selle aja osas, s.o 17 tundi 35 minutit. A. Pilv on küll lisanud vastuse koostamisega

paralleelselt ka kohtuotsuse ja apellatsiooni analüüsi, kuid see ei tõsta koostamisele kulunud

aega, sest vastuse koostamiseks tuleb neid dokumente paratamatult käsitleda koostoimes.

Seega arve nr 20191617 alusel on põhjendatud õigusabikulud (35 minutit + 8 tundi + 17 tundi

35 minutit) 26 tundi 10 minutit, mis on 3663,34 eurot.

46.10. Ringkonnakohtu seisukoht arve nr 20200203 alusel esitatud kulude osas.

Ringkonnakohus märgib, et ringkonnakohtu istung algas 10.38 ja lõppes 13.42. Seejuures

toimus istungil vaheaeg 11.42 kuni 12.16, seega rohkem kui pool tundi. Advokaadile riigi

õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 4 kohaselt kohtuistungi vaheaeg, mis

kestab kauem kui 30 minutit, tasustamisele ei kuulu. Kuigi käesoleval ajal on tegemist

lepinguliste kaitsjatega, siis ei leia kohus, et selles osas peaks andma lepingulistele kaitsjatele

eelise. Seega tuleb arvestada, et kohtuistungiks kulus 2 tundi 30 minutit, seega on põhjendatud

arvestada tasu ka selles ulatuses, mis teeb vastavalt tunnitasule moodustab kohtuistungil

osalemise tasuks 350 eurot ühe kaitsja kohta, kokku 700 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on

põhjendatud rahuldada taotlus selles mõlema kaitsja osas. Samuti on põhjendatud rahuldada

kaitsjate taotlus kohtuistungiks vastavalt A. Pilvel 4 tundi ja A. Tseminil 2 tundi, sest ka

istungilt nähtus, et teemad on kaitsjate vahel jaotatud, s.o kokku summas 840 eurot. Seega on

põhjendatud selle arve alusel töö summas 1540 eurot.

Kaitsjad taotlevad mõlemad ka sõiduaja eest hüvitist marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn.

Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu sellega, et sõiduks kulunud aeg tuleb kaitsjale hüvitada

ja seda ka mitte väiksema tasu eest (taotletud A. Pilvele 100 eurot tund, A. Tseminile 70 eurot

tund) kui õigusteenuse hind. AdvS § 40 lg 1 kohaselt on õigusteenus kutsetegevusena

õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal

ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Sõitmise

aeg õigusteenuse osutamise kohta ei ole õigusteenuse osutamine.

Kokku on põhjendatud õigusteenused arve nr 20200203 alusel (2 tundi 30 minutit + 2 tundi 30

minutit + 4 tundi + 2 tundi) 11 tundi, s.o summas 1540 eurot.

47. Ringkonnakohus leiab, et arvete alusel on põhjendatud rahuldada õigusabikulud summas

(3663,34 eurot + 1540 eurot) 5203,34 eurot.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, siis KrMS § 185 lg 1

alusel kannab ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud riik.

Kuigi õigusabiteenuse arve on väljastatud Enefit Energiatootmise AS-le ning märgitud, et

osaliselt on kulud hüvitanud AS, ei ole välistatud, et isiku eest maksab arveid keegi teine. Kuna

taotlust kanda Eesti Vabariigilt väljamõistetavad menetluskulud kellegi teise isiku kontole

puudub, siis tuleb menetluskulud välja mõista G.P kasuks. Eesti Vabariigilt tuleb

mõista G.P kasuks välja 5203,34 eurot.

VI

Lõppkokkuvõte

48. Tulenevalt eeltoodust ning lähtudes KarS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2, 3, § 339 lg-st

2, § 341 tuleb Viru Maakohtu 14.03.2019 otsus tühistada G.P õigeksmõistmise osas

KarS § 197 lg 1 järgi, tsiviilhagide läbi vaatamata jätmise osas ning menetluskulude osas.

Tühistatud osas teha uus otsus, millega karistada G.P KarS § 119 lg 2 järgi 1 aasta

6 kuu vangistusega, mida KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel ei pöörata täimisele, katseaeg 3 aastat.

Välja mõista G.P-lt I.B. i kasuks tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000

eurot ja varalise kahju hüvitamiseks 411,29 eurot, S.J. i kasuks 5000 eurot ja I.Z. kasuks 5000

eurot. G.P-lt välja mõistetud tsiviilhagide hüvitamisega viivitamisel tuleb

tsiviilhagide summadelt tasuda viivitusintressi VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud suuruses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni. Samuti mõista G.P-lt välja sundraha

ning maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Erkki Hirsnik

(allkirjastatud digitaalselt)