3-20-371/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

06.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-371

Haldusasi

XX kaebus Rae valla tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

XX,

esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo Vastustaja

– Rae vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määruse peale menetlusse.

2. Võtta haldusasja juurde:

1) haldusasja nr 3-18-1506 materjalides sisalduv Rae Vallavolikogu 18.04.2000 otsus

nr 47, 24.10.2000 otsus nr 121, 21.12.2004 otsus nr 328, Rae Vallavalitsuse 15.02.2005

korraldus nr 180 koos lähtetingimustega (kõik 3-18-1506/6s) ning kaebaja 11.01.2019

avaldus (3-18-1506/10s);

2) tsiviilasja nr 2-15-2066 materjalide hulgas sisalduv jaotusettepanek (2-15-

2066/39s), Harju Maakohtu 03.02.2016 määruse nr 2-15-2066 kättesaamiskinnitus (2-

152066/43s), Harju Maakohtu 11.04.2016 määruse nr 2-15-2066 kättesaamiskinnitus

(2-

15-2066/54s);

3) tsiviilasjas nr 2-16-12028 esitatud pankrotiavaldus (2-16-12028/1s); 4) tsiviilasjas

nr 2-16-15716 esitatud pankrotiavaldus (2-16-15716/1s).

3. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

19.03.2020 määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse punkti 3 peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5).

3-20-371

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (kaebaja) kaasomandis oli ajavahemikul 25.05.2001 kuni 09.12.2015 Rae vallas

asuv Loopera kinnistu. Rae Vallavolikogu algatas 18.04.2000 otsusega nr 47 Loopera

pereelamute grupi ja keskuse detailplaneeringu. Rae Vallavolikogu jagas 24.10.2000 otsusega

nr 121 Loopera detailplaneeringu kahte etappi ning kehtestas pereelamute grupi ja keskuse

detailplaneeringu I etapi.

2. Rae Vallavolikogu algatas 21.12.2004 otsusega nr 328 Loopera detailplaneeringu II

etapi. Rae Vallavalitsuse 15.02.2005 korraldusega nr 180 kinnitati Loopera kinnistu

detailplaneeringu

II etapi lähtetingimused. Lähtetingimuste kohaselt oli detailplaneeringu II etapi eesmärgiks

jagada kinnistu väiksemateks pereelamumaa kruntideks ja muuta maakasutuse sihtotstarvet,

määrata uute kruntide ehitusõigus ja tehnovõrkudega varustamine. Detailplaneering võeti vastu

02.10.2007 korraldusega nr 1512.

3. Harju Maakohus kuulutas 09.04.2015 määrusega nr 2-15-2066 välja kaebaja pankroti.

Pankrotimenetluses müüdi muu hulgas kaebajale kuulunud osa Loopera kinnistust. Harju

Maakohus kinnitas 11.04.2016 määrusega pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas

pankrotimenetluse. Kaebaja esitas Harju Maakohtule 09.08.2016 pankrotiavalduse. Harju

Maakohus keeldus 18.08.2016 määrusega nr 2-16-12028 pankrotiavalduse menetlusse

võtmisest. Harju Maakohus kuulutas 16.11.2016 määrusega nr 2-16-15716 välja kaebaja

pankroti. Harju Maakohus lõpetas pankrotimenetluse 06.02.2018 määrusega nr 2-16-15716

raugemise tõttu.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 27.07.2018 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

hüvitada Rae valla õigusvastase viivitusega tekitatud kahju (haldusasi nr 3-181506). Kaebuse

kohaselt kaebaja pankrotistus ja tema vara võõrandati, sest planeeringu kehtestamine venis.

Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 10.05.2019 määrusega HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel,

sest kaebaja ei tasunud riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2019 määrusega

halduskohtu 10.05.2019 määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. Määrused on

jõustunud.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule 26.02.2020 kaebuse Rae valla tekitatud varalise

kahju 3 285 807 eurot hüvitamiseks (haldusasi nr 3-20-371). Kaebuse kohaselt tekkis kahju

sellest, et Rae vald ei kehtestanud Loopera detailplaneeringu II etappi. Kaebajal oli õiguspärane

ootus, et sõlmitakse leping detailplaneeringu elluviimiseks. Vastustaja pakutud lepingu

tingimused olid röövellikud. Kahju seisneb Loopera detailplaneeringu II etapi kinnistute

võõrandamisest saamata jäänud tulus. Kahju tekkis pankroti raugemisel 2018. a veebruaris.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 28.02.2020 määrusega käiguta selles esinevate

puuduste tõttu ning määras kaebajale tähtaja kaebuse tähtaegsuse selgitamiseks ja riigilõivu

tasumiseks.

7. Kaebaja oli 18.03.2020 avalduses seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Rae vald

pole andnud haldusakti, mis oleks sõnaselgelt lõpetanud kaebaja suhtes detailplaneeringu

menetluse. Valla õigusvastane viivitus on tekitanud kaebajale kahju, mis päädis sellega, et

kaebaja vara müüdi pankrotimenetluses 2015. aasta detsembris. Kaebaja ei olnud kursis tema

suhtes läbiviidavate menetlustega, sest ta elas Rootsis. Kaebaja käis Eestis vaid korra

pankrotimenetluse vannet andmas.

8. Tallinna Halduskohus luges 19.03.2020 määrusega kaebetähtaja möödunuks ning

lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 124 lg 2 ning § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel.

3-20-371

3(6)

Kohtul on võimalik nii kaebus tagastada kui ka menetlus lõpetada. Kaebaja ei ole kaebuselt

tasunud riigilõivu. Kaebuse tagastamisel säilib kaebajal õigus pöörduda sama nõudega

kohtusse. Halduskohus on 10.05.2019 määrusega nr 3-18-1506 samasisulise nõude tagastanud

riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Menetluse lõpetamisel ei ole kaebajal enam õigust sama

nõudega kohtusse pöörduda. Eelistada tuleb õigusrahu saavutamist.

Kaebetähtaeg on ilmselgelt möödunud. Hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul

arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju

tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel

tehtud lahendi teatavakstegemisest (HKMS § 46 lg 4). Viivitus ja tegevusetus on olemuselt

jätkuvad toimingud. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise puhul hakkab kaebetähtaeg

kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem

ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava

edulootusega kaebus (vt Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 13 ja 14.06.2017 otsus nr

3-3-1-15-17, p 11).

Kahjuks on saamata jäänud tulu. Kui vald oleks detailplaneeringu kehtestanud viivituseta, oleks

kaebaja kinnistu võõrandamisest 2015. a-l teenitud tulu olnud suurem (haldusasjas nr 3-181506

kaebaja esitatud 11.01.2019 menetlusdokumendi p-d 5–7).

Reeglina võib eeldada, et isik saab oma vara müügist kiiresti teada. Isegi kui eeldada, et kaebaja

ei saanud välismaal viibimise tõttu oma vara müügist kohe teada, nähtub tsiviilasja nr 2-152066

materjalidest, et kaebajat teavitati 16.02.2016 jaotusettepanekust ja selles sisalduvatest vara

müügi andmetest (Harju Maakohtu 03.02.2016 määrus). Isegi kui kaebaja ei ole neid teavitusi

kätte saanud, oli kaebaja vara puudumisest teadlik hiljemalt 20.07.2016, mil ta esitas Harju

Maakohtusse enda kui võlgniku pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-16-12028). Avalduse kohaselt

puudub tal vara ning maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on ebaõnnestunud arendusprojekt Rae

vallas. Arvestades eelnevat, pidi kaebaja juba siis olema teadlik, et tal puudub kinnisvara ja talle

on Rae valla väidetava tegevusetuse tõttu tekkinud kahju. Samasisuline avaldus on Harju

Maakohtule esitatud ka 18.10.2016 (tsiviilasi nr 2-16-15716).

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kahju tekkis 2018. a-l pankrotimenetluse raugemisega

(tsiviilasi

nr

2-16-15716).

Tegemist

oli

kolmanda

kaebaja

suhtes

algatatud

pankrotimenetlusega, kuid kaebaja vara müüdi juba esimeses pankrotimenetluses (tsiviilasi nr

2-15-2066). Sealjuures on see väide vastuolus kaebaja väidetega haldusasjas nr 3-18-1506 ning

kaebaja 18.03.2020 seisukohaga käesolevas asjas (lk 1 viimane lõik). Kahju tekkimise aeg ei

sõltu sellest, et kaebajal ei ole siiani õnnestunud oma võlgu tasuda. Isegi siis, kui võlgade tõttu

tekivad kaebajale jätkuvalt kulutused, hakkab koos kahju hüvitamise nõudega kaebetähtaeg

kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (Riigikohtu 12.12.2012 määrus nr

33-1-59-12, p 17).

Kahju tekkimise kõrval pidi kaebaja möönma ka seda, kes on talle kahju tekitanud. Kohus

selgitas 28.02.2020 määruses kaebajale, et kaebaja pidi kahju tekitanud isikust teadlik olema

hiljemalt 2010. a-l, mil ta „/…/seoses valla õigusvastase viivituse ja sellest tekkinud

pingetega/…/“ Rootsi kolis. Veelgi enam, kaebaja on haldusasjas nr 3-18-1506 kirjeldanud, et

Rae vald edastas 28.11.2007 lepingu projekti detailplaneeringu kehtestamise tingimustega,

millega kaebaja ei nõustunud. Kaebaja taotles 2010. a-l detailplaneeringu kehtestamist, kuid sai

sellele vastuse kaks kuud hiljem. Kuna planeeringu kehtestamine venis, siis kaebaja

pankrotistus ja tema vara võõrandati. Arvestades, et kaebaja sai juba 2015. või 2016. a-l teada,

et tema detailplaneeringuta vara müüdi sundmüügi korras, pidi ta aru saama, kelle tegevusetuse

tõttu võis vara väärtus olla väiksem.

3-20-371

4(6)

Seega sai kaebaja kahjust ja seda põhjustanud isikust teada juba 2015. või 2016. a-l ning kaebus

on esitatud kaebetähtaega ületades. Ühtlasi pidi kaebajal olema selleks ajaks teada

kahjunõudega seotud asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus, nagu

nähtub haldusasjast nr 3-18-1506. Tähtsust ei oma see, kas vald võib jätkuvalt olla Loopera

kinnistu detailplaneeringu osas tegevusetu, sest kahju selle lõplikus suuruses (saamata jäänud

tulu) oli juba tekkinud.

Analoogia korras tuleb märkida, et ka haldusorgani tegevusetuse korral ei saa isik esitada

kaebust piiramatu aja jooksul. HKMS § 46 lg 2 alusel võib haldusorgani tegevusetuse või

viivituse korral kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või

toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib

kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul

haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kuigi varasem kohtupraktika võimaldas

tegevusetuse korral pikema aja jooksul kaebuse esitamist, sätestab HKMS § 283 lg 2, et kui

haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne HKMS jõustumist taotletud haldusakti andmisel

või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul sama seadustiku

jõustumisest arvates. See tähtaeg lõppes 01.01.2014. Sarnaselt ei ole ka tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist võimalik nõuda tähtajatult.

Kaebaja ei ole taotlenud kaebetähtaja ennistamist ega esitanud vastavaid põhjendusi.

Kaebetähtaja ennistamiseks puudub ka alus. Asjaolu, et kaebaja elab Rootsis ja ta on alates

2010. a-l välismaale kolimisest Eestis käinud väidetavalt vaid ühe korra, ei ole kaebetähtaja

ennistamise aluseks. Seaduses sätestatud menetlustähtaeg ennistatakse ainult juhul, kui

menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (HKMS § 71). Kaebuse esitamine

ei eelda kaebaja füüsilist Eestis viibimist. Kaebuse võib esitada ka digitaalselt. Kaebajal on

vandeadvokaadist esindaja, kes on kohtute infosüsteemist nähtuvalt teda eelnevate aastate

jooksul esindanud nii haldusasjas nr 3-18-1506 kui ka mitmetes teistes kohtumenetlustes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. XX palub 03.04.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

19.03.2020 määrus ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks.

Kaebus on tähtaegne. Kaebaja on tuginenud õigusvastasele viivitusele. Rae vald ei ole tänaseni

andnud haldusakti, kust nähtuks planeerimismenetluse lõpetamine. Viivitamine on jätkuv

tegevus. Kui vald ei oleks viivitanud, ei oleks kaebaja vara müüdud ning ta poleks

pankrotistunud. Vastustaja tegevus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Kaebajal oli

õiguspärane ootus, et leping Loopera kinnistu detailplaneeringu II etapi elluviimiseks

sõlmitakse samadel tingimustel kui lepingud Loopera kinnistu detailplaneeringu I etapi

elluviimiseks.

Vald ei ole siiani andnud teada kahju tekitava toimingu lõppemisest. Kaebaja elas Rootsis. Tal

ei olnud võimalust hoida end kursis tema suhtes toimuva menetlusega. Ainuke kord, kui kaebaja

Eestis käis, oli pankrotimenetluses vande andmiseks.

Kaebaja ei saanud 2016. a-l teabenõudele vastust. Rae vald vastas 25.06.2018: „Antud

detailplaneering on algatatud staadiumis. 29.12.2015 esitas Loopera Arendus OÜ vallale

detailplaneeringu algatamise taotluse, mida vald tõlgendas soovina jätkata 2005. a-l algatatud

detailplaneeringu menetlusega. 19.05.2016 toimus vallas detailplaneeringu eskiislahenduse

tutvustus ning selle järgselt valmistas vald ette detailplaneeringu realiseerimisega kaasnevate

kohustuse delegeerimise lepingu projekti ning saatis selle detailplaneeringust huvitatud

3-20-371

5(6)

isikutele tutvumiseks ning allkirjastamiseks. Tänaseks päevaks allkirjastatud lepingut vallale

tagastatud ei ole.“

Teisalt tekkis kahju 2015. a-l, kui kaebaja vara müüdi pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus

rauges alles 2018. a veebruaris. Võlad on aga siiamaani. Kahju tekkimist ei ole seotud

ekspertiisiga. Ekspertiis on esitatud nõude täpsustamiseks.

Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kaebaja saab dokumente esitada elektrooniliselt. Kaebaja

on Rootsi kodanik. Tal ei ole Eesti isikutunnistust, mistõttu ta ei saa dokumente digitaalselt

allkirjastada. Asjakohane ei ole põhjendus, et kaebajal on esindaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204

lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine

on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei

pea vajalikuks nõuda määruskaebuse kiirema lahendamise huvides vastustajalt seisukohta.

Kaebaja ei ole ka esitanud menetluslikke taotlusi, mille lahendamine nõuaks vastustajalt

seisukoha küsimist.

11. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

12. Halduskohus selgitas õigesti, et haldusorgani tegevusetus või viivitus haldusakti

vastuvõtmisel on jätkuv toiming. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude

esitamise tähtaeg hakkab reeglina kulgema toimingu lõppemisest, millega kahju tekitati, ent

erandina võib see hakata kulgema ka varem, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust

teada varem ning tal olid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada

edulootusega kaebus (Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 11 ja seal viidatud

kohtupraktika). Sellisel juhul tuleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud

kolmeaastast kaebetähtaega arvestada kahjust teadasaamisest, mitte toimingu lõppemisest.

13. Kaebaja sõnul sai ta kahjust teada pankrotimenetluse raugemisel 2018. a veebruaris.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et Harju Maakohus lõpetas kaebaja pankrotimenetluse

06.02.2018 määrusega nr 2-16-15716 raugemise tõttu. Ringkonnakohus nõustub siiski

halduskohtuga, et kaebaja pidi olema kahju tekkimisest teadlik oluliselt varem. Kaebajaga on

seotud mitmed pankrotimenetlused. Harju Maakohus kuulutas kaebaja pankroti välja

09.04.2015 määrusega nr 2-15-2066. Määrus jõustus 07.09.2015. Selles tsiviilasjas esitas

pankrotihaldur 20.01.2016 jaotusettepaneku, kust nähtub, et pankrotihaldur müüs kaebajale

kuulunud osa Loopera kinnistust 80 190 euro eest. Harju Maakohus kinnitas jaotusettepaneku

03.02.2016 määrusega. Määrusest nähtub üheselt kinnistu müügihind. Kaebaja kinnitas

määruse kättesaamist 16.02.2016. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt

16.02.2016 saama aru kahju tekkimisest – kinnistu osa hind oleks olnud kõrgem, kui selle osas

oleks olnud kehtestatud detailplaneering. Asjaolu, et kaebaja on olnud hooletu

kohtudokumentide lugemisel, saab ette heita üksnes kaebajale. Harju Maakohus kinnitas

pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse 11.04.2016 määrusega. Kaebaja

kinnitas määruse kättesaamist 25.04.2016. Kaebaja on vara puudumist kinnitanud ka ise Harju

Maakohtule 09.08.2016 esitatud pankrotiavalduses (tsiviilasi nr 2-16-12028) ja 18.10.2016

esitatud samasisulises pankrotiavalduses (tsiviilasi nr 2-16-15716). Igal juhul müüdi kaebaja

vara juba esimeses pankrotimenetluses, mistõttu ei saanud kahju tekkida pankrotimenetluse

raugemisega 2018. a veebruaris. Seejuures ei ole asjaolul, et detailplaneeringu II etapi menetlus

ei ole seniajani lõppenud, kaebuse tähtaegsuse hindamisel tähtsust, sest kahju tekkis kinnistu

müügiga. Kaebaja pidi kinnistu müügist olema aga teadlik hiljemalt 2016. a-l.

3-20-371

6(6)

14. Kaebajale oli teada ka kahju tekitanud isik. Kaebaja on kaebuses väitnud, et pöördus

Rae valla poole kohustavate taotlustega. Asjaolu, et pöördumised ei olnud tulemuslikud, ei

tähenda, et kaebaja poleks teadnud, kes talle kahju tekitas. Seega olid kaebajal hiljemalt 2016.

a-l piisavad teadmised kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kaebaja ka esitas esimese

samasisulise hüvitamiskaebuse 27.07.2018 (haldusasi nr 3-18-1506). Kaebus tagastati, sest

kaebaja ei kõrvaldanud tähtaegselt kaebuse puudusi.

15. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebaja tõlgendus Riigikohtu 27.04.2016

otsuses nr 3-3-1-68-15 väljendatud seisukohale ei ole õige. Riigikohus märkis selles asjas, et

mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud

kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei

saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemisest (p 12).

Eelnev tähendab, et kui jätkuv toiming, mis isikule väidetavalt kahju tekitab, ületab

kolmeaastast perioodi, peavad argumendid selle kohta, et isik ei saanud kahju tekkimisest aru

enne jätkuva toimingu lõppemist, olema eriti kaalukad. Ehk mõjuvad peavad olema isiku

põhjendused selle kohta, miks ta ei saanud kahju tekkimisest aru enne toimingu lõppemist, mitte

haldusorgani põhjendused menetluse venitamise või viivitamise kohta. Ühtlasi peavad isiku

subjektiivset arusaama toetama objektiivsed asjaolud. Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid välja

toonud. Kaebajaga seotud kohtuasjade põhjal võib järeldada, et ta oli kahju tekkimisest teadlik

hiljemalt 2016. a-l, kuid viivitas kaebuse esitamisega. Asjaolu, et kaebaja elas Rootsis ja

väidetavalt Eestis ei käinud, ei tähenda, et ta ei oleks saanud kaebust esitada tähtaegselt. Eesti

kodaniku isikutunnistuse puudumine ei mõjuta kahju tekkimisest teadasaamise aega.

Menetlusdokumente saab esitada ka posti teel.

16. Kaebaja ei ole esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust, leides, et kaebus on esitatud

kaebetähtaega järgides. Halduskohus selgitas 28.02.2020 määruses võimalust esitada

kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kuna kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust,

puudus vajadus hinnata, kas kaebetähtaja ületamiseks võisid olla mõjuvad põhjused.

Halduskohus lõpetas õigesti haldusasja menetluse.

17. Menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid või nende puudumist

kinnitavad tõendid, millele kohus tugineb, peavad olema haldusasja toimikus. Haldusasja

materjalide hulgas ei ole Loopera kinnistu planeeringute ega kaebaja pankrotimenetlustega

seotud dokumente. Ringkonnakohus võtab seega asja materjalide juurde haldusasja nr 3-

181506 materjalide hulgas sisalduva Rae Vallavolikogu 18.04.2000 otsuse nr 47, 24.10.2000

otsuse nr 121, 21.12.2004 otsuse nr 328, Rae Vallavalitsuse 15.02.2005 korralduse nr 180 koos

lähtetingimustega (kõik 3-18-1506/6s), samuti kaebaja 11.01.2019 avalduse, millele

halduskohus on viidanud (3-18-1506/10s); tsiviilasja nr 2-15-2066 materjalide hulgas sisalduva

jaotusettepaneku (2-15-2066/39s), Harju Maakohtu 03.02.2016 määruse nr 2-15-2066

kättesaamiskinnituse (2-15-2066/43s), Harju Maakohtu 11.04.2016 määruse nr 2-15-2066

kättesaamiskinnituse (2-15-2066/54s) ning tsiviilasjas nr 2-16-12028 esitatud pankrotiavalduse

(2-16-12028/1s) ja tsiviilasjas nr 2-16-15716 esitatud pankrotiavalduse (2-16-15716/1s).

18. Eelnevat arvestades jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

19.03.2020 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)