2-18-19251/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek

Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.05.2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-19251

Tsiviilasi

HH12 OÜ hagi Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu vastu

nõude

tunnustamiseks

XX

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.09.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik HH12 OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind apellatsiooni-

menetluses

3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja (apellant): HH12 OÜ (registrikood 11328005),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus

Kostja

(vastustaja):

Põhja-Eesti

Hoiu-laenuühistu

(registrikood

12541563),

lepinguline

esindaja

Alla

Žulinskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 06.09.2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta HH12 OÜ kanda.

3. Välja mõista HH12 OÜ-lt Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu kasuks 360 eurot

ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. HH12 OÜ (hageja) esitas 20.12.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse Põhja-Eesti Hoiu-

laenu-ühistu (kostja) vastu nõude summas 50 000 eurot tunnustamiseks XX (pankrotis,

võlgnik) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulutati võlgniku pankrot välja 24.04.2018. Hageja esitas

võlgniku pankrotimenetluses pankrotihaldurile nõude summas 50 000 eurot. Nõue

põhineb hageja (endise ärinimega Heritage Holding OÜ) ja võlgniku vahel 31.10.2017

sõlmitud laenulepingul, mille alusel laenas hageja võlgnikule sularahas 49 500 eurot

intressimääraga 15 % aastas ja laenu tagastamise tähtajaga 31.12.2018. Kuivõrd

võlgniku pankrot kuulutati välja 24.04.2018, loetakse laenu tagastamise tähtaeg

saabunuks võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Võlgnik ei ole hagejale laenu

tagastanud ega intressi tasunud. Võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise ajaks oli

laenult arvestatav intress muutunud sissenõutavaks summas 3580,27 eurot, kuid hageja

nõudeavalduse kohaselt nõuab ta laenult intressi üksnes summas 500 eurot (kokku

hageja nõue 49500 + 500 = 50 000 eurot).

3. Võlausaldajate 20.11.2018 nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele

vastuväite, mistõttu nõue jäi tunnustamata. Eeltoodust tulenevalt taotleb hageja oma

nõude tunnustamist pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel kohtu poolt.

4. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Hagejal ei ole kohustust

tõendada, et leping oli tegelik. Tehingu näilikkuse tõendamise kohustus lasub kostjal.

Hageja ei nõustu kostja väidetega laenulepingu näilikkuse ja selle suhtes

tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamise kohta. Hageja poolt antud laen ei olnud antud

seoses hageja majandus - ja kutsetegevusega (hageja tegevusalaks on ärinõustamine ja

juhtimisalane nõustamine). Asjaolu, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal kassas

piisavalt rahalisi vahendeid laenu andmiseks summas 49 500 eurot tõendavad hageja

2016. a majandusaasta aruanne, mille kohaselt oli hagejal 2016. a lõpuks raha 43 613

eurot (tl 72-78), bilanss 31.12.2017, mille kohaselt on hageja nõue kajastatud „muu

lühiajalise nõudena“ summas 50 940 eurot (tl 78), samuti hageja 2016-2017. a

pangakonto väljavõtted, millest nähtuvalt on 2016. a kontolt selgitusega „kassasse“

võetud 21 600 eurot ja konto jääk on aasta lõpuks 16 016,13 eurot (tl 90-93) ning 2017.

a jooksul kuni 31.10.2017 (laenulepingu sõlmimiseni) on kontolt võetud selgitusega

„kassasse“ 21 500 eurot (tl 83-8). Seega oli hagejal 2016. a lõpuks kassas 27 596,87

eurot (43 613-16 016,13), millele lisandus 2017. a jooksul kuni 31.10.2017 summa 21

500 eurot, s.o kokku 49 096,87 eurot (27 596,87 + 21 500).

Kostja vastuväited hagile

5. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenuleping on sõlmitud fiktiivselt ja on tõendamata. Ei ole usutav, et võlgnikule anti

sellises summas sularahas laenu ilma mingi tagatiseta. Selgusetuks jääb, miks ei

makstud raha võlgniku arveldusarvele. Samuti on arusaamatu, miks pidi võlgnik laenu

tagasi maksma sularahas. Isegi kui selline laenuleping oleks olnud reaalselt väljastatud,

oli see tarbijakrediidilepinguna vastuolus seadusega ja seetõttu tühine.

6. Kostja põhistab oma väiteid hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu fiktiivsuse

(näilikkuse) kohta sellega, et laenu andmine ilma tagatiseta ja sularahas summas 49 500

eurot isikule, kes on hasartmängusõltlane, ei ole eluliselt usutav. Ei ole eluliselt usutav,

et ettevõte, kelle tegevusalaks ei ole laenude väljastamine, väljastab võõrale isikule

sellises summas laenu ilma tagatiseta. Puuduvad tõendid, et hageja oleks laenu enne

pankrotimenetlust tagasi nõudnud. Hageja ei ole tõendanud laenamiseks vajaliku raha

olemasolu ega raha üleandmist võlgnikule. Hageja 2016. a majandusaasta aruanne ei

ole asjassepuutuv, sest väidetav laen väljastati 31.10.2017. 2017. a majandusaasta

aruannet ei ole hageja esitanud. Hageja 2017. a bilansiaruande puhul on tegemist enda

loodud dokumendiga, mis on määratlemata isiku poolt allkirjastatud ning on äriregistrile

esitamata. Hageja 2017. a kontoväljavõttest nähtub, et seisuga kuni 31.10.2017 oli

erinevates summades ja erinevatel aegadel YY isiklikule arvele kantud 21 500 eurot,

maksete selgituseks märgitud “kassasse”. Neil maksetel ei ole mingit seost võlgnikule

väidetavalt antud laenuga. Ei ole tõendatud asjaolu, et nimetatud summad oleks jõudnud

kassasse.

7. Kostja märgib samuti, et rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 49 lg

3 kohaselt oli hageja kohustatud teatama tehingust rahapesu andmebüroole, kuna see

täideti sularahas summas üle 32 000 euro, mida ei ole tehtud.

Esimese astme kohtu otsus

8. Harju Maakohtu 06.09.2019 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1200 eurot ja

määras, et menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis.

9. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud leping ei kvalifitseeru tarbijakrediidilepinguks.

Tõendatud ei ole, et hageja poolt väidetavalt antud krediit oleks seotud krediidiandja

majandus- või kutsetegevusega. Hageja tegevusalaks on ärinõustamine ja juhtimisalane

nõustamine (tl 18, 48-49), mitte eraisikutele tasuliste laenude (intressiga) andmine.

Seega ei ole lepingu suhtes kohaldatavad tarbijakrediidilepingut käsitlevad

imperatiivsed sätted, millele mittevastavuse tõttu võiks lepingut pidada tühiseks.

10. Kohus nõustus kostjaga, et leping ja sellest tulenev nõue on fiktiivne, st näilik

(tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 89 lg 1). Riigikohus on lahendis 3-2-1-137-

09 selgitanud (p 11), et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o

tehingu sisulist hindamist. Kohus on lugenud põhistatuks kostja väiteid selle kohta, et

äriühingu poolt laenu andmine füüsilisele isikule sularahas 49 500 eurot ilma mingi

tagatiseta (samuti pidi võlgnik laenu tagastama sularahas) ei ole eluliselt usutav ja leidis,

et hageja peab tõendama lepingu fiktiivsusele viitavate asjaolude puudumist, sh kas

hagejal oli üldse vara (sh sularahas) sellises summa laenu andmiseks (tl 63). Hageja

seda usutavalt tõendanud ei ole. Kohtu jaoks jäi küsitavaks, miks äriühing, mille

tegevusalaks on ärinõustamine ja juhtimisalane nõustamine, pidi andma füüsilisele

isikule 49 500 eurot sularahas laenu, nõudmata seejuures mingeid tagatisi ja soovides

veel ka laenu tagastamist ja intressi tasumist sularahas. Selline tehing on

majandustegevuses tavapäratu ja ebaharilik. Millega seoses hageja võlgnikule

väidetavalt sellist krediiti andis, ei ole teada. Hageja vastavaid tõendeid ei esitanud.

Hageja taotletud tunnistaja kohtuistungile ei ilmunud.

11. Laenu andmist ei tõenda pelgalt võlgniku allkiri hageja kassa väljamineku orderil

31.10.2017 (tl 16) ja võlgniku 21.09.2018 e-kiri pankrotihaldurile, milles ta kinnitab

hagejalt laenu saamist (tl 35). Hagejal laenu andmiseks vajaliku sularaha olemasolu (49

500 eurot) seisuga 31.10.2017 on tõendamata. Hageja 2016 - 2017. a pangakonto

väljavõtetelt nähtuvaid makseid kogusummas 43 100 eurot (21 600 + 21 500)

selgitusega „kassasse“ ei saa lugeda raha väljavõtmiseks äriühingu kontolt kassasse.

Maksed on tehtud äriühingu kontolt YY isiklikule pangakontole, mida ei saa samastada

raha võtmisena äriühingu kassasse. Seetõttu on küsitavad hageja 2016. a majandusaasta

aruandest nähtuvad andmed hagejal raha olemasolu kohta 31.12.2016 summas 42 613

eurot (võttes arvesse, et äriühingu pangakontol oli aasta lõpuks 16 016,13 eurot). 2017.

a majandusaasta aruannet ei ole hageja äriregistrile esitanud. Eeltoodud põhjustel on

kohtu hinnangul ebausaldusväärne ka hageja poolt esitatud bilanss 31.12.2017, lisaks ei

nähtu sellelt, kes selle on alla kirjutanud (tl 88). Arvessevõetav on ka kostja väide selle

kohta, et sellises summas sularahas laenu andmisest tulnuks teavitada rahapesu

andmebürood, mida hageja ei teinud.

12. Kokkuvõttes peab kohus võimalikuks nõustuda kostja hinnanguga, et vaidlusalune

leping ja nõue vormistati kokkuleppel võlgnikuga tagantjärele näiliselt selleks, et varjata

äriühingu raha maksuvaba väljaviimist hageja pangakontolt selle juhatuse liikme

isiklikule arvele. Eeltoodud põhjustel jätab kohus hagi rahuldamata.

13. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja esitas

12.08.2019 kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud

menetluskulu kogusummas 1200 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud summas

menetluskulu on põhjendatud. Hageja kostja menetluskulude nimekirja osas seisukohta

ei avaldanud. Hinnates kostja õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust leidis kohus,

et kostja lepingulise esindaja ajakulu 10 tundi on põhjendatud. Kostja lepingulise

esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) on samuti põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

14. Hageja palub 09.10.2019 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

15. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8, § 340 lg 4, § 176 lg

7) ning kohaldanud ka vääralt materiaalõigust (RahaPTS § 49 lg 3).

16. Hageja esitas tõendid laenulepingu fiktiivsust välistavate asjaolude kohta 23.05.2019,

03.06.2019 ja 07.06.2019. Hageja selgitas, kuidas esitatud tõenditest nähtub hagejal

sularaha olemasolu laenu andmise hetkel. Tõendite pinnalt järeldas maakohus

ebaõigesti, et hagejal laenu andmiseks vajaliku sularaha olemasolu (49 500 eurot)

seisuga 31.10.2017 on tõendamata. Raha olemasolu kassas nähtub 2016. a

majandusaasta aruandest ja 2017. a bilansist. Raha kassasse võtmine nähtub 2016 ja

2017. a pangakontode väljavõtetelt nähtuvate ülekande selgitusest „kassasse“. 2016. a

majandusaasta aruanne klapib 2016. a pangakonto väljavõttega. 07.06.2019

menetlusdokumendis selgitas hageja, et 2016. a majandusaasta lõpu seisuga

(31.12.2016) oli kassa seis 27 596,87 eurot (kogu raha - pangakontol olev raha = kassa

ehk 43 613 - 16 015,13 = 27 597,87 eurot). Hageja selgitas veel, et 01.01.2017 kuni

laenu andmiseni on hageja kontolt hageja kassasse laekunud vähemalt 21 500 eurot.

Seega on hageja tõendanud kokku vähemalt 49 097,87 euro olemasolu hageja kassas

enne laenu andmist.

17. Maakohus on märkinud, et küsitavad on hageja 2016. a majandusaasta aruandest

nähtuvad andmed hagejal raha olemasolu kohta 31.12.2016 summas 42 613 eurot.

Maakohus on eksinud rahasumma suuruse märkimisega, 2016. a majandusaasta aruande

järgi oli hagejal 2016. a lõpu seisuga raha 43 613 eurot (mitte 42 613 eurot). Maakohtu

märkus, et raha olemasolu on „küsitav“ on arusaamatu. Jääb arusaamatuks, kas

maakohtu arvates ei ole raha olemasolu tõendatud.

18. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Maakohus ei ole põhistanud, kuidas

tuleks ülekandeid selgitusega „kassasse“ tõlgendada juhul, kui neid ei ole võimalik

tõlgendada raha kassasse võtmisena. Sisuliselt ütles maakohus, et ei usu hageja esitatud

tõendeid, kuid miks, on jäänud tõenditele ja seadusele tuginedes põhjendamata. Ühtegi

tõendit, mis vastanduks hageja esitatud tõenditele, kostja esitanud ei ole. Samuti ei ole

kehtivat normi, mis keelaks raha kassasse võtmise viisil, nagu seda tegi hageja.

19. Kohus tugines põhjendamatult asjaolule, et tunnistaja ei ilmunud kohtuistungile

(mistõttu on kohtu arvates tõendamata, millega seoses hageja võlgnikule väidetavalt

krediiti andis). Hageja taotles sellega seoses istungi edasilükkamist. Lisaks oli hageja

esitanud juba piisavalt tõendeid laenulepingu fiktiivsusele viitavate asjaolude

puudumise kohta. Kohus ei ole selgitanud, kuidas oleks tunnistaja ütlused kinnitanud

rohkem laenulepingu usaldusväärsust, kui seda kinnitasid hageja poolt esitatud tõendid.

20. Hagejal puudus kohustus teavitada rahapesu andmebürood, kuivõrd võlgnik ei ole

hagejale oma rahalist kohustust täitnud. Käesoleval juhul ei kohaldu RahaPTS § 49 lg

3, kuna rahapesu andmebüroo teavitamise kohustus tuleneb olukorras, kus rahaline

kohustus täidetakse sularahas.

21. Maakohtu järeldus, et vaidlusalune leping ja nõue vormistati kokkuleppel võlgnikuga

tagantjärele näiliselt selleks, et varjata äriühingu raha maksuvaba väljaviimist hageja

pangakontolt selle juhatuse liikme isiklikule arvele, on hageja esitatud tõendite pinnalt

võimatu – hageja juhatuse liige ei ole raha maksuvabalt „viinud oma kontole“. Raha

võtmine oli korrektselt kajastatud hageja raamatupidamisdokumentides ja seda mitte

tagantjärgi, vaid juba 2016. aastal.

22. Kostja menetluskulude nimekiri tehti hageja esindajale e-toimiku vahendusel

kättesaadavaks alles 18.09.2019. Seega ei olnud hagejal võimalust kostja

menetluskuludele vastu vaielda. Maakohtu otsus tuleb ainuüksi nimetatud põhjusel

menetluskulusid puudutavas osas menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada.

23. Maakohus on ebaõigesti mõistnud hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1200

eurot ja ühtlasi ka sellelt arvestatava viivise. Kostja on kulutanud põhjendamatult palju

aega hageja menetlusdokumentidega tutvumisele. Kostja vastus hagile on sisult kahel

lehel, mistõttu on 2 h hagiga tutvumisele ja 3 h vastuse koostamisele on selgelt

ülepaisutatud. Kostja esitas hagivastusega koos kaks vastuse sisulist osa puudutavad

lisa, mis on pankrotihalduri ja võlgniku vahel varasemalt peetud kirjavahetus (seega ei

pidanud kostja neid tõendeid kuskilt tellima ega ka kulutama märkimisväärselt aega

lisade komplekteerimiseks). Hageja 14.03.2019 seisukohaga tutvumisele kulunud aeg 1

h on menetlusdokumendi sisu arvestades ülemääraselt pikk aeg. Kostja 26.03.2019

menetlusdokument kordab valdavalt kostja eelmises seisukohas toodut, mistõttu on

menetlusdokumendi põhjendatus üleüldiselt küsitav. Hageja 18.04.2019 seisukoht ja

03.06.2019 taotlus on kumbki ühel lehel, nendega tutvumine saaks aega võtta

maksimaalselt mõne minuti. 18.06.2019 ei ole kostja ühtegi seisukohta menetluses

esitanud, seega ei saa vastav kulu olla ka põhjendatud. Kokku on kostja oma

menetluskulude nimekirjas esitanud ülevaate 11 kulutatud töötunni kohta, kuid

järgnevas lõigus märgib kostja ise, et siinses tsiviilasjas on kulutatud 10 töötundi. Seega

esineb kostja esitatud andmetes vastuolu, mis seab kostja esitatud menetluskulud

tervikuna kahtluse alla. Jääb arusaamatuks, milline on see 1 töötund, mida kostja ise ei

ole lugenud põhjendatuks. Maakohus ei ole TsMS § 175 lg 1 kohaselt menetluskulude

põhjendatust ja vajalikkust sisuliselt hinnanud, mõistes välja menetluskulu ka

menetlusdokumendi koostamise eest, mida ei ole menetluses esitatud.

24. 01.04.2020 lõplikus seisukohas märkis hageja, et kostjal tuleb tõendada, et poolte vahel

sõlmitud leping on näiline ja viitas RKTKo nr 3-2-1-11-02, p-le 22. Hageja märkis veel,

et juhatuse liige võib kassat hoida enda isiklikul pangakontol. See, kas ja kuidas

osaühing enda raha hoiab, on täiesti vaba.

Ringkonnakohtu seisukoht

25. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.

Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

26. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd,

kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea

nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

27. Poolte vahel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle:

-

hageja HH12 OÜ (endiste ärinimedega Heritage Holding OÜ ja Crystal Claire OÜ)

põhitegevusalaks on ärinõustamine ja juhtimisalane nõustamine;

-

hageja viimane majandusaasta aruanne on esitatud äriregistrile 01.01.-31.12.2016

majandusaasta kohta;

-

31.10.2017 on hageja ja võlgniku vahel sõlmitud kirjalik laenuleping, mille

kohaselt hageja annab võlgnikule laenu 49500 eurot, milline summa on sularahas

üle antud ning lepiti kokku, et laenusaaja tagastab laenu samuti sularahas;

-

31.10.2017 kuupäevaga on vormistatud kassa väljamineku order, mille kohaselt on

kassast välja antud 49 500 eurot, mille andis välja hageja juhatuse liige YY ja võttis

vastu XX;

-

24.04.2018 määrusega kuulutati välja XX pankrot;

-

hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses eelpoolnimetatud laenulepingust

tuleneva nõude summas 50000 eurot, millele nõuete kaitsmise koosolekul vaidles

kostja vastu, mistõttu nõue jäi tunnustamata.

28. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingu

näol on tegemist fiktiivse tehinguga, see on näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes ja

kas tõendatud on raha üleandmine selle lepingu alusel.

29. Laenusaaja on kirjalikult kinnitanud raha saamist ja üldjuhul on see piisav tõendamaks

raha üleandmist. Käesoleval juhul on aga laenulepingu kehtivuse ja raha üleandmise

vaidlustanud kolmas isik, kes ei ole lepingu pool, mistõttu ei piisa üksnes lepingu poolte

kinnitustest, vaid poolte tahe laenulepingut sõlmida ja raha tegelik üleandmine tuleb

teha usutavaks ja tõendada ka muude tõenditega.

30. Kostjal puudub võimalus tõendada hageja tehtud tehingu fiktiivsust. Kostja võimalus

on tehing kahtluse alla seada ja seda kahtlust põhistada. Kostja on välja toonud, et

äriühingu poolt laenu andmine tundmatule füüsilisele isikule sularahas 49 500 eurot

ilma mingi tagatiseta on majandustegevuses tavapäratu ja ebaharilik ning ei ole eluliselt

usutav. Maakohus, täites selgitamiskohustust vastavalt TsMS §-le 392 jj, selgitas

hagejale kirjalikult, et kuigi tulenevalt üldisest tõendamiskoormise jagunemisest (TsMS

§ 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited, võib hea usu põhimõttest tulenevalt töendamiskoormus pöörduda ümber

(vt RKTKo nr 3-2-1-149-14, p 13). Maakohus selgitas hagejale, et ta peab tõendama

laenulepingu fiktiivsusele viitavate asjaolude puudumist, sealhulgas, kas äriühingul oli

üldse sularaha sellises summas laenu andmiseks (tl.63).

31. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja välja toonud ega tõendanud selliseid

asjaolusid, mille alusel saaks pidada laenu andmist usutavaks.

32. Hageja ei ole selgitanud, mis suhted olid hagejal laenusaajaga ja millega seoses talle

laenu anti, miks väljastati nii suur summa sularahas ja miks nõuti raha tagastamist

sularahas. Hageja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ka tunnistaja ülekuulamise

taotluses. Hageja tõi välja vaid asjaolu, et tunnistaja YY saab kinnitada, et laenu on

antud sularahas ja tema isiklikult andis laenusumma sularahas üle. Hageja märkis, et

talle ei ole teada, miks on laenu antud sularahas ning tema hinnangul ei oma see ka asjas

tähtsust, kuid sellele küsimusele saab tunnistajana vastata YY (tl 45 pöördel). Peale

maakohtu poolset selgitamiskohustuse täitmist tõendamiskoormuse ümberpöördumise

kohta jäi hageja tunnistaja ülekuulamise taotluse juurde ning märkis, et YY oli hageja

juhatuse liige kuni 11.märtsini 2018. Seega saab ta enda ütlustega tõendada, et koostatud

dokumendid vastavad tõele (tl 68 pöördel).

33. TsMS § 236 lg 3 esimene lause sätestab, et tõendi esitamisel või tõendite kogumise

taotlemisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu

tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Kohus ei pea ise

esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele

asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma,

millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-141-13, p 17).

34. Seega pidi hageja kõigepealt ise esile tooma laenulepingu sõlmimise tegelikud asjaolud,

mis muudaksid laenulepingu sõlmimise usutavaks. Hageja seda ei teinud. Tunnistaja

YY oleks saanud üle kuulata ainult selle asjaolu osas, kas ta kinnitab sularaha

üleandmist. Kuna hageja pidi ise tagama tunnistaja ilmumise kohtuistungile, mida

hageja ei teinud, ei saa maakohtule ette heita, et YY jäi tunnistajana üle kuulamata.

Pealegi, nagu hageja ise esile toob, on YY kinnitanud juba sularaha üleandmist kassa

väljamineku orderil, mis on kohtule esitatud, millest aga antud juhul ei piisa, et välistada

laenulepingu fiktiivsus.

35. Kolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et tõendamata on hagejal laenu

andmiseks vajaliku sularaha olemasolu (49 500 eurot) seisuga 31.10.2017.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja usaldusväärselt tõendanud, et tal oli

31.10.2017 selline summa üldse olemas, arvestades, et hageja pangakontol oli

2016.aasta lõpuks vaid 16 016,13 eurot ja 2017. a majandusaasta aruannet ei ole hageja

äriregistrile esitanud.

36. Täielikult on aga tõendamata sularaha olemasolu, mida oleks saanud 31.10.2017 XX-le

üle anda. Ebaõige on hageja seisukoht, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna

ei ole põhistanud, kuidas tuleks ülekandeid selgitusega „kassasse“ tõlgendada juhul, kui

neid ei ole võimalik tõlgendada raha kassasse võtmisena. Maakohus on oma seiskohta

väljendatud, nõustudes kostja väitega, et tegemist on äriühingu raha maksuvaba

väljaviimisega hageja pangakontolt selle juhatuse liikme isiklikule arvele. Kolleegium

ei nõustu hageja seisukohaga, et raha ülekandmine äriühingu pangakontolt hageja

juhatuse liikme isiklikule pangakontole selgitusega „kassasse“, tähendab sularaha

väljavõtmist. Puuduvad andmed selle kohta, mida juhatuse liige iga kord tema kontole

laekunud summadega ette võttis. Sellises summas sularaha väljavõtmine, mida oleks

reaalselt saanud XX-le 31.10.2017 üle anda, pole tõendatud ei äriühingu ega ka YY

isiklikult kontolt.

37. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et tal puudus kohustus teavitada rahapesu

andmebürood, kuivõrd võlgnik ei ole hagejale oma rahalist kohustust täitnud. Pooled

leppisid juba laenulepingus kokku kohustuse sularahas täitmises, mistõttu oleks

rahapesu andmebüroo teavitamine olnud igati asjakohane.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

38. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus

jättis

menetluskulud hageja kanda ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja

kanda.

39. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 1200 eurot.

40. Asjaolu, et kostja menetluskulude nimekiri tehti hageja esindajale e-toimiku

vahendusel kättesaadavaks hilinenult, ei anna alust jätta menetluskulusid välja

mõistmata. Kohtul on kohustus hinnata õigusabikulu vajalikkust ja põhjendatuist ka

ilma teise poole vastuväideteta. Hagejal oli võimalus vaidlustada väljamõistetud

menetluskulusid apellatsioonkaebuses ja hageja on seda ka teinud.

41. Ebaõige on hageja väide, et 18.06.2019 ei ole kostja ühtegi seisukohta menetluses

esitanud ja seega ei saa vastav kulu olla põhjendatud. Kostja 18.06.2019 kirjalik

seisukoht on kohtule esitatud (tl 95-96).

42. Hageja leiab ka, et kostja esindajal õigusabile kulunud aeg on ülepaisutatud, arvestades

koostatud dokumentide mahtu.

43. Maakohtu järeldus hagejalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta

põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1

kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige

õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt RKTKm nr 3-

2-1-184-15, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus kostja lepingulise esindaja poolt õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja

vajalikkuse

ning

asja

keerukuse

hindamisel

kaalumispiire

ületanud.

Menetlusdokumendi koostamiseks kulunud aega ei saa hinnata ainult dokumendi mahu

järgi.

44. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174

lg 3 järgides ka ringkonnakohus.

45. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulu-

nimekirja põhjal. Kostja taotleb 360 euro hüvitamist 3 t õigusabi eest tasumääraga

120 eurot/t (ilma käibemaksuta). Kostja ei soovi käibemaksu hüvitamist. Kostja

esindaja tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas vastuse, kokku 3 t. Need toimingud on

vajalikud ja põhjendatud, samuti on mõistlik tasumäär. Vastavalt hageja taotlusele ja

TsMS § 177 lg-le 4 tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Indrek Soots