2-18-10889/97 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

4. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-10889

Tsiviilasi

XX hagi QQ, SIPELGA TEENUSED OÜ ja VILLA

LOONA OÜ vastu

solidaarselt 22 164,17 euro saamiseks

Osaühingu Elektrolink hagi QQ, SIPELGA

TEENUSED OÜ ja VILLA LOONA OÜ vastu

solidaarselt 41 657,28 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX ja Osaühingu Elektrolink apellatsioonkaebus

SIPELGA TEENUSED OÜ ja VILLA LOONA OÜ

vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

XX apellatsioonkaebuse hind 12 864,55 eurot

Osaühingu

Elektrolink

apellatsioonkaebuse hind

41 657,28 eurot

SIPELGA TEENUSED OÜ vastuapellatsioonkaebuse

hind 7102,17 eurot

VILLA LOONA OÜ vastuapellatsioonkaebuse hind

1019,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja

II

Osaühing

Elektrolink

(registrikood

11306943),

hagejate

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Ott Saame ja advokaat Helen Hääl

Kostja I QQ (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II SIPELGA TEENUSED OÜ (registrikood

11243384)

Kostja

III

VILLA

LOONA

OÜ

(registrikood

12185140),

kostjate

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Terje Eipre ja advokaat Merit Tammik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

2 (13)

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10889

osas, millega maakohus:

1.1. jättis SIPELGA TEENUSED OÜ vastu esitatud XX hagi rahuldamata 7102,17

eurot ületavas osas;

1.2. jättis VILLA LOONA OÜ vastu esitatud XX hagi rahuldamata 1019,25 eurot

ületavas osas;

1.3. jättis SIPELGA TEENUSED OÜ ja VILLA LOONA OÜ vastu esitatud

Osaühingu Elektrolink hagi rahuldamata.

1.4. jaotas menetluskulud.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis XX hagi

QQ, SIPELGA TEENUSED OÜ ja VILLA LOONA OÜ vastu solidaarselt 1178,20

euro saamiseks (osaühingu Faasion 178,20 euro suurune arve nr J1708192 ja 1000

eurot köögimööbli kulu) rahuldamata.

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

4.1. võtta vastu Osaühingu Elektrolink osaline hagist loobumine ning lõpetada

menetlus Osaühingu Elektrolink hagis QQ, SIPELGA TEENUSED OÜ ja

VILLA LOONA OÜ vastu solidaarselt 20 452,98 euro (elektrienergia arved

4837,98 eurot, SIPELGA TEENUSED OÜ eest tasutud arved 14 895 eurot,

VILLA LOONA OÜ eest tasutud arved 720 eurot) saamiseks;

4.2. välja mõista SIPELGA TEENUSED OÜ-lt XX kasuks täiendavalt 5080,92 eurot;

4.3. välja mõista VILLA LOONA OÜ-lt XX kasuks täiendavalt 7784,30 eurot;

4.4. välja mõista SIPELGA TEENUSED OÜ-lt Osaühingu Elektrolink kasuks

7992,65 eurot;

4.5. välja mõista VILLA LOONA OÜ-lt Osaühingu Elektrolink kasuks 10 135,17

eurot;

4.6. jaotada maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud.

5. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

7.1. Tühistada Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10889

osas, millega maakohus jättis Osaühingu Elektrolink hagi QQ, SIPELGA

TEENUSED OÜ ja VILLA LOONA OÜ vastu solidaarselt 20 452,98 euro

saamiseks (elektrienergia arved 4837,98 eurot, SIPELGA TEENUSED OÜ eest

tasutud arved 14 895 eurot, VILLA LOONA OÜ eest tasutud arved 720 eurot)

rahuldamata.

7.2. Võtta vastu Osaühingu Elektrolink osaline hagist loobumine ning lõpetada

menetlus Osaühingu Elektrolink hagis QQ, SIPELGA TEENUSED OÜ ja

VILLA LOONA OÜ vastu solidaarselt 20 452,98 euro (elektrienergia arved

4837,98 eurot, SIPLEGA TEENUSED OÜ eest tasutud arved 14 895 eurot,

VILLA LOONA OÜ eest tasutud arved 720 eurot) saamiseks.

7.3. Hagi rahuldada osaliselt.

7.4. Välja mõista SIPELGA TEENUSED OÜ-lt XX kasuks 12 183,09 eurot.

7.5. Välja mõista VILLA LOONA OÜ-lt XX kasuks 8803,55 eurot.

7.6. Välja mõista SIPELGA TEENUSED OÜ-lt Osaühingu Elektrolink kasuks

7992,65 eurot.

3 (13)

7.7. Välja mõista VILLA LOONA OÜ-lt Osaühingu Elektrolink kasuks 10 135,17

eurot.

7.8. Jätta XX ja Osaühingu Elektrolink hagi QQ vastu rahuldamata.

7.9. Jätta XX ja Osaühingu Elektrolink maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud 61 % ulatuses võrdsetes osades SIPELGA TEENUSED OÜ ja

VILLA LOONA OÜ kanda, v.a ringkonnakohtus hagi tagamisega seotud

menetluskulud jätta võrdsetes osades XX ja Osaühingu Elektrolink kanda. XX-

le ja Osaühingule Elektrolink hüvitada menetluskulud võrdsetes osades.

7.10. Jätta SIPELGA TEENUSED OÜ ja VILLA LOONA OÜ maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 39 % ulatuses võrdsetes osades XX ja

Osaühingu Elektrolink kanda. SIPELGA TEENUSED OÜ-le ja VILLA LOONA

OÜ-le hüvitada menetluskulud võrdsetes osades.

7.11. Jätta QQ maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades XX

ja Osaühingu Elektrolink kanda.

7.12. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja I) ja Osaühing Elektrolink (hageja II) esitasid 18. juulil 2018 Pärnu

Maakohtule hagi QQ (kostja I), SIPELGA TEENUSED OÜ (kostja II) ja VILLA

LOONA OÜ (kostja III) vastu, milles palusid mõista kostjatelt solidaarselt hageja I kasuks välja

22 231,84 eurot ja hageja II kasuks 41 657,28 eurot. Hagis esitasid hagejad ka hagi tagamise

taotluse. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse ja selle 15. novembri 2018. a tervikteksti kohaselt on hageja I ja kostja I endised

elukaaslased ja abikaasad. Nende kooselu kestis 2014. a märtsist kuni 2018. a märtsini ja abielu

lahutati 1. juunil 2018. Hageja I on hageja II ainuosanik ja juhatuse liige ning kostja I on kostjate

II ja III ainuosanik ja juhatuse liige. Hagejate ja kostjate vahel on sõlmitud seltsinguleping,

mille eesmärgiks oli ühise äriprojekti (Sipelga Aiakeskuse) loomine ja arendamine ning sellelt

tulu teenimine.

Kostjale II kuulub alates 2014. a Hiiumaal Kõpu tee 1 asuv hoonestatud kinnisasi. Kostja I

soovis kinnisasja renoveerida, rajada sinna perele kodu ning aiakeskus koos õppeklassi ja

majutusega. Kostjal I ja tema ettevõtetel ei olnud vara, et vajalikke töid finantseerida, mistõttu

tegi ta kooselu alguses hagejale I ettepaneku kujundada eelnevast poolte ühine äri. Hageja I oli

ettepanekuga nõus. Vastavalt kokkuleppele pidi hageja I isiklikult ja hageja II kaudu panustama

kinnistul asuvate hoonete renoveerimisse ja ehitusse ning vastutasuks saama poole tekkivast

tulust. Kostja I panustas isikliku töö ja äriideega, kostja II pidi andma kinnisasja seltsingu

kasutusse ja kostja III pakkuma seal toitlustust. Hageja I ja kostja I vahelise usalduse tõttu

kokkuleppeid kirjalikult ei sõlmitud.

4 (13)

2017. a septembris läksid hageja I ja kostja I tülli, mistõttu jäi äriprojekt lõpule viimata. Hagejad

ütlesid tähtajatu seltsingulepingu üles ja taotlevad panuste hüvitamist. Hageja I panustas 22

231,84 eurot ja hageja II panustas 41 657,28 eurot. Alternatiivselt tuleb hagejate nõutud

summad välja mõista käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel.

12. aprilli 2019. a määrusega jättis maakohus hageja I nõude kostjate vastu 67,67 euro

ulatuses läbi vaatamata. Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid

kostjad jätta hagejate kanda.

Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel sõlmitud seltsingulepingut. Arvestada tuleb,

et abikaasade vahel ei ole seltsingulaadne suhe võimalik. Ebamäärasele äriideele viitamine ja

kulutuste tegemine kinnisasjale ei tõenda seltsingu olemasolu. Panuste tagastamise nõuete

tekkimiseks tuleb läbi viia seltsingu likvideerimine ja jagada seltsingu vara. Hagejad ei ole

hagis kirjeldanud, milline vara seltsingule kuulus. Kuna poolte vahel olid lepingulised suhted

(hagejal I hoone tähtajatu tasuta kasutamise leping ja hagejal II hoone tähtajatu rendileping), on

lepinguvälised nõuded välistatud.

Kostja III omandas kinnisasja 2011. a ja kostja I asus seda oma poegadega renoveerima.

Kinnisasi oli suures osas renoveeritud, kui hageja I sinna 2014. a elama asus. Kostja I jätkas

kinnisasja renoveerimist hageja I kaasabil eesmärgiga seda ühiselt kasutada. 2016. a hageja I ja

kostja I abiellusid ja sõlmisid varalahususe kokkuleppe. Kinnisasi oli aastaid hageja I ja kostja

I ning nende laste elukohaks.

Kinnisasja tasuta kasutamise ja selle rendileping lõppesid 12. oktoobril 2017 ja nendest

tulenevad nõuded on aegunud.

Maakohtu otsus

3. Pärnu Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt II

hageja I kasuks välja 7102,17 eurot ja kostjalt III hageja I kasuks välja 1019,25 eurot. Muus

osas jäi hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Samuti tühistas

maakohus osaliselt 25. juuli 2018. a määrusega seatud hagi tagamise.

Maakohtu tuvastas, et Hiiu maakonnas Hiiu vallas Kõpu tee 1 asuv kinnisasi (registriosa nr

617033) oli alates 15. novembrist 2011 kostja III omandis ja alates 29. septembrist 2014 kostja

II omandis. Hageja I ja kostja I olid abielus 15. oktoobrist 2016 kuni 1. juunini 2018 ning neil

oli valitud varasuhtena varalahusus. Faktiliselt elasid hageja I ja kostja I koos 24. märtsist 2014

kuni 2017. a oktoobrini. Kostja I on kostjate II ja III ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks. Hageja

I on hageja II ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks.

Maakohus märkis, et kuna abikaasad on valinud varalahususe, ei ole abielu ajal välistatud muud

varalised suhted, sh seltsinguleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 mõttes.

Maakohus hindas esmalt hagejate kinnisasjale tehtud kulutuste tõendatust. Hageja I nõue

koosneb ehitustööde eest tasumisest MR-le summas 5000 eurot, RL-le summas 12 500 eurot,

köögimööbli eest 2368 eurot, kuuri katuse eest 1000 eurot ja ehituskaupade eest summas

1296,17 eurot. Tõendatud on et hageja I tasus MR-le 5000 eurot, köögimööbli eest 1368 eurot,

kostjatele II ja III ehituskaupade eest väljastatud arveid (614,42 + 139) 753,42 eurot. Kokku on

hageja I tõendanud kulutuste tegemist 8121,42 euro ulatuses. RL-le 12 500 euro tasumine on

tõendamata. Köögimööbli eest 2368 euro tasumine on osaliselt tõendamata. Ehituskaupade eest

tasumine 26. märtsist kuni 5. augustini 2017 summas 1296,17 eurot on tõendamata. Nimetatud

nõude tõendamiseks on hageja I esitanud pangakonto väljavõtted ajavahemikul 2014–2016

koos osaühingu Faasion arvetega. Need ei tõenda ehituskaupade eest tasumist 2017. a.

Tõendatud ei ole, et Mittetulundusühingu Insula Deserta motoklubi 178,20 euro suurune arve

on seotud praeguse vaidlusega. Hageja II on teinud kinnisasjale kulutusi suuremas ulatuses, kui

hagiavalduses nõutud. Vaieldakse selle üle, kas kostjate II ja III 2014–2015 esitatud arved

summas 15 615 eurot tasus hageja II nendel märgitud teenuste eest või mitte. Arvestades nõude

5 (13)

piire on hageja II tõendatud kulude suuruseks hagis nõutud 41 657,28 eurot

(tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 439).

Maakohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud seltsingulepingu sõlmimist, mille eesmärgiks oli

aiakeskuse rajamiseks. Hagejate aianduskeskuse loomise väide on vastuoluline ja esitatud

eelkõige äriühingute arvelt kulude isiklikuks otstarbeks kandmise õigustamise eesmärgil.

Reporteri videolõigu ja tunnistaja HK ütlustega on tõendatud, et tegelikult kasutati kinnisasja

igapäevaks elamiseks. Hagejate ja kostjate vande all antud seletustega on tõendatud, et

äriühingute kaudu tasuti hageja I ja kostja I isiklikke kulusid, sest nii oli soodsam. Tõendatud

ei ole, et hageja II poolt kostjatele II ja III arvete alusel tasutud 15 615 eurot on panustatud kogu

ulatuses kinnisasja. Hagejate ütluste kohaselt tehti osa arveid eesmärgiga täita kostjate II ja III

kohustusi võlausaldajate ees. Maakohus ei tuvastanud, et hageja II ja kostja II vahel oli sõlmitud

rendileping. Rendiarveid on esitatud kuni 2015. a maikuuni ning väide, et hilisemad arved on

tasaarvestatud hageja II poolt tehtud kulutustega, on kostjate poolt tõendamata. Hageja II nõue

tuleb jätta aga VÕS § 6 lg 2 alusel täielikult rahuldamata. Kui hagejale II anda õiguskaitset,

tähendaks see, et ettevõtjad on õigustatud kandma kõik oma isiklikuks elamistingimuste

parendamiseks tehtud kulud äriühingu arvel, mis on vastuvõtmatu.

Maakohus leidis kohtupraktikale tuginedes, et hageja I saab nõuda kulutuste (8121,42 eurot)

hüvitamist VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel. Hageja I tegi kulutused kostjate II ja III

kasuks, sest suurenes nende äriühingute omandis olnud vara väärtus. Menetluse kestel ei ole

kostjad II ja III tuginenud asjaolule, et nad ei ole hageja I tegevust heaks kiitnud. Kulutuste

tegemine vastas kostjate II ja III tahtele, mida kõige ilmakamalt tõendab hageja I poolt tasutud

arvete esitamine kostjate II ja III raamatupidamisse. Kostja II ei ole esitanud vastuväiteid, et

kostjale I ülekantud 1000 eurot, läks kostja II omandis olnud kuuri katuse remondiks.

Hageja I nõude vähendamiseks alust ei ole. 2017. a köögimööbli paigaldamise ja katuse

remondiga seonduvaid kulusid ei ole hageja I ära tarvitanud, kuna ta alates sama aasta sügisest

enam kinnisasjal ei elanud. Ka ei ole hageja I kinnisasjal 2014–2017 elades olulises osas ära

tarvitanud MR-le tasutud 5000 euro eest kinnisasjale tehtud parendusi.

Eelnevat arvestades tehti kostja II omandis olnud kinnisasjale kulutusi 2982,42 eurot

(1000+1368+614,42 tasutud arve). Ajal, mil kinnisasi oli nii kostja II kui ka kostja III omandis

5000 eurot, s.o 35,21 eurot nädalas. Seega tuleb kostjal II hüvitada hagejale I 7102,17 eurot

(2982,42+117x35,21) ja kostjal III hüvitada hagejale 1019,25 eurot (25x35,21,25+139 tasutud

arve). Kostjad II ja III ei ole solidaarvõlgnikud. Hageja I nõuded kostjate II ja III vastu ei ole

aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi.

Hageja I nõue kostja I vastu tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel ei olnud enne abiellumist

seltsingut, kostja I ei ole rikastunud alusetult hageja I arvel ning hageja I ei ole ajanud kostja I

asja. A ja IV kirjalik seletus koos fotodega ei ole asjakohased, sest need ei käsitle vaidlusalust

perioodi, s.o pärast 2014. a aprilli. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostjate II ja III poolt

2014–2016 kinnisasjale tehtud kulusid tõendavad dokumendid ja kinnisasja 2018. a

hindamisakt. Vaidlust ei ole kinnisasja turuväärtuse üle ja et kulutusi kinnisasjale tehti

äriühingute arvel.

Apellatsioonkaebus

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas,

millega maakohus jättis hageja I nõude 12 864,55 euro ulatuses rahuldamata ja hageja II nõude

täies ulatuses rahuldamata ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tühistatud

osas maakohtule uuesti läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti, et poolte vahel ei ole

seltsingulepingut sõlmitud. Hagejad on menetluses läbivalt selgitanud seltsingu olemasolu ja

eesmärke ning esitanud selle kohta tõendeid. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis

osad olulised tõendid hindamata. Seetõttu jõudis maakohus valele järeldusele, et kinnisasja

renoveeriti ühise kodu loomise eesmärgil ja elamistingimuste parandamiseks. Maakohus jättis

tähelepanuta, et kinnisasjal asub endine kaupluse hoone (ca 430 m²), mis ei ole mõeldud ainult

6 (13)

ühele perele elamiseks. Hageja I ja kostja I pidid jääma loodava Sipelga Aianduskeskuse

teenindamiseks elama kinnisasjale. Hagejatel puudus huvi teha võõrale kinnisasjale ilma

kokkuleppeta kulutusi üksnes selleks, hageja I saaks seal elada. Hagejad jäävad seltsingu osas

oma menetlusdokumentides esitatud seisukohtade ja tõendite juurde ning paluvad nendega

poolte õigussuhte kvalifitseerimisel arvestada. Eelkõige paluvad hagejad arvestada

apellatsioonkaebuse p-s 2.10 loetletud tõenditega.

Maakohus rahuldas hageja I nõude põhjendamatult üksnes 8121,42 euro ulatuses. Maakohus on

jätnud tähelepanuta, et RL-le 12 500 euro tasumist tõendab hagejate esitatud seletuskiri ja tõend,

millest nähtuvad kinnisasjal tehtud ehitus- ja remonttööd ning kinnitus selle eest tasutud summa

kohta (4-ndal leheküljel). Samuti on maakohus vääralt tuvastanud hageja I poolt

ehituskaupadele tehtud kulutused. Asjaolu, et hagejad on ekslikult märkinud hagis kulutuste

tegemise perioodi valesti, ei anna alust 2014–2016 tehtud kulutuste tõendamiseks esitatud

dokumentidega arvestamata jätmiseks. Mittetulundusühingu Insula Deserta motoklubi 178,20

euro suuruse arvega arvestamata jätmist hagejad ei vaidlusta. Hageja I on ehituskaupadele

kulutanud 1117,97 eurot, mitte 753,42 eurot nagu leidis ekslikult maakohus. Hageja I on

tõendanud kulutused summas 20 985,97 eurot (5000 + 1368 + 1000 + 12 500 + 1117,97).

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja II on teinud kulutusi 41 657,28 euro ulatuses, kuid jättis

ekslikult hageja II nõude VÕS § 6 lg 2 alusel täies ulatuses rahuldamata. Maakohus leidis sh

valesti, et kostjatele II ja III arvete alusel tasutud 15 615 eurot ei panustatud kinnisasja. Hagejad

tõendasid menetluses, et raha kasutati seltsinglaste ühistes huvides sauna ehitamiseks.

Maakohus tuvastas, et hageja II kulutused olid tehtud kõigi huvides. Samas jättis maakohus

nõude rahuldamata, sest kulutused olid tehtud üksnes eraisikute huvides. Isegi kui hageja II

poolt tehtud kulutuste abil parendati eraisikute elamistingimusi, ei tähenda see, et neid kulutusi

ei saa asja lahendamisel arvestada. Maakohus kohaldas hea usu põhimõtet valesti, sest see ei

ole mõeldud kaitsmaks kolmandate isikute huve. Seejuures ei saa hea usu põhimõtte raames

hinnata poolte eraõiguslikus suhtes käitumist maksuõiguslikust vaatenurgast. Tuvastatud ei ole,

et hageja II oleks kostjate suhtes hea usu põhimõtte vastaselt käitunud.

Vastuapellatsioonkaebus

5. Kostjad II ja III esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad

kostjad II ja III jätta hagejate kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse väite kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et hageja I ning kostjate

II ja III vahel oli kinnistu tähtajatu tasuta kasutamise leping VÕS § 389 mõttes, millest

tulenevad nõuded kummagi kostja vastu on aegunud hiljemalt 13. aprillil 2018. Kohtupraktikas

on sarnaste asjaolude korral tasuta kasutamise lepingu sõlmimist jaatatud. Tasuta kasutamise

lepingust tuleneva nõude aegumine ei ole katkenud ega peatunud. Kuigi VÕS § 391 lg 2 järgi

saab tasuta kasutamise lepingu korral kulutuste hüvitamise nõuded esitada ka käsundita

asjaajamise sätetele tuginedes, ei kohaldu neile seadusest tulenev 10-aastane aegumistähtaeg.

Poolte vaheline leping välistas lepinguvälised võlasuhted. Käsundita asjaajamise sätete

kohaldamine on välistatud ka seetõttu, et kulutusi tehti poolte (sh kinnisasja omaniku)

nõusolekul ühise kodu rajamise eesmärgil.

Vastused kaebustele

6. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

praeguse otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Osas, millega maakohus hageja I hagi kostjate II ja

7 (13)

III vastu osaliselt rahuldas ning jättis hagejate hagi kostja I vastu rahuldamata, jääb

maakohtu

otsus

muutmata.

Apellatsioonkaebus

rahuldatakse

osaliselt.

Vastuapellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. Hageja II osaline hagist loobumine tuleb

vastu võtta, maakohtu otsus selles osas tühistada ja menetlus lõpetada.

Ringkonnakohus esitab kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 654 lg 2² järgi kohtuotsuse

tervikresolutsiooni.

8. Esmalt selgitab kolleegium kaebuste läbivaatamise ulatust. Hageja I ei vaidlusta maakohtu

otsust osas, millega jäeti tema kasuks kostjatelt välja mõistmata 1178,20 eurot (22 164,17

– 20 985,97). Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud.

9. Hageja II loobub 31. märtsi 2020. a menetlusdokumendi p-s 2.3 ja selle 15. aprilli 2020. a

täpsustuses osaliselt esitatud nõudest.

TsMS § 451¹ lg 1 järgi, kui pärast lahendi tegemist, kuid enne selle jõustumist ja asjas

edasikaebuse esitamist esitatakse taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks või asja menetluse

lõpetamiseks, muu hulgas hagist loobumise või kompromissi sõlmimise tõttu, või esitatakse

hagi tagamisega seotud taotlus või muu sellesarnane taotlus, lahendab taotluse lahendi teinud

kohus. Hagi läbivaatamata jätmise või menetluse lõpetamise taotluse rahuldamise korral võib

kohus tehtud lahendi määrusega tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või lõpetada asja

menetluse.

TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni,

esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi

lõpetab asja menetluse. Kolleegiumi hinnangul puuduvad TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud alused

hagist loobumise vastuvõtmata jätmiseks. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta,

tühistada selles osas TsMS § 645 lg 1 järgi maakohtu otsus ja lõpetada menetlus hageja II

nõuetes Eesti Energia Aktsiaseltsile tasutud arvete eest 4837,98 eurot, kostja II tasutud arvete

eest 14 895 eurot ja kostja III tasutud arvete eest 720 eurot. Ringkonnakohus ei saa vastu võtta

hageja I nõudest (köögimööbli kulutus 1000 eurot) loobumist, sest selles osas ei vaidlustanud

hageja I maakohtu otsust ning see on jõustunud (vt otsuse p 8).

Selguse huvides märgib kolleegium, et 31. märtsi 2020. a menetlusdokumendi p-s 2.4.1.1 on

hageja I täpsustanud, et tal on nõue kostja I vastu rahaülekannete 8900 euro tagasi saamiseks.

Kolleegiumi hinnangul on tegemist uue nõudega, mida hageja I ei ole varasemas menetluses

kostja I vastu esitanud. Hagiavalduse terviktekstis on hagejad välja toonud kulutused, mida nad

solidaarselt kostjatelt nõuavad (15. oktoobri 2018. a menetlusdokument; II kd, tl-d 61-67, p-d

9 ja 11). Ka maakohtu menetluse käigus ei ole hagejad sellist nõuet kostja I vastu esitanud.

Apellatsioonimenetluses saab kaevata üksnes maakohtu sisulise lahendi peale ning paluda

üksnes nende nõuete rahuldamist või rahuldamata jätmist, mis esitati maakohtus, mille on

maakohus menetlusse võtnud ja mille osas on maakohus teinud sisulise lõpplahendi. Pärast

ringkonnakohtu täpsustuse küsimist on hageja I tunnistanud, et sellist nõuet pole kohtule

esitatud.

10. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu

tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on

vaidlustatud apellatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud

menetlusõiguse norme.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle:

•

kinnistu (Kõpu tee 1, Hiiu maakond) oli alates 15. novembrist 2011 kostja III omandis

ning alates 29. septembrist 2014 kostja II omandis (I kd, tl-d 10-11);

•

hageja I ja kostja I olid abielus 15. oktoobrist 2016 kuni 1. juunini 2018 ja nad elasid

faktiliselt koos 24. märtsist 2014 kuni 2017. a oktoobrini;

•

kostja I on kostjate II ja III osanikuks ja juhatuse liikmeks. Hageja I on hageja II

osanikuks ja juhatuse liikmeks.

8 (13)

11. Hagejad nõuavad esmalt kostjatelt oma panuste tagastamist või hüvitamist seltsingu

likvideerimise kaudu (VÕS § 603). Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud

hagejate viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada

hagejate nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada

(vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kolleegium sai hagejate nõudeid tõlgendada

ja puudused kõrvaldada ning tegi selleks hagejatele ettepaneku esitada alternatiivne nõuete

käsitlus juhuks, kui kostjad ei vastuta seltsinglastena solidaarselt (vt 18. märtsi 2020. a e-

kiri; VI kd, tl-d 62 ja pöördel). Selleks andis ringkonnakohus pooltele võimaluse avaldada

oma seisukohti erinevate nõude õiguslike aluste kohta.

12. Ringkonnakohus kontrollib esmalt lepingulisi nõudeid, seejärel käsundita asjaajamisest

tulenevaid nõudeid.

Kolleegium märgib vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väitele, et praeguse asja lahendamisel

ei oma tähtsust, et pooled olid abielus ja olid varasuhtena valinud varalahususe (II kd, tl 127).

Vaidlusalune kinnisasi, millele hagejad kulutusi tegid, ei kuulunud kostjale I. Samuti on

kohtupraktikas leitud, et abikaasade varalised suhted ei ole ammendavalt reguleeritud

perekonnaseaduse sätetega, mistõttu saavad abikaasadel olla teineteise vastu nõudeid ka muul,

sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11).

12.1. Maakohus tuvastas, et hagejad ei ole tõendanud seltsingulepingu sõlmimist,

mille eesmärgiks oli aiakeskuse (Sipelga Aianduskeskus) rajamine VÕS § 580 lg 1

mõttes (maakohtu otsuse p-d 33-36). Maakohus leidis, et kinnistule tehti kulutusi hageja

I ja kostja I elamistingimuste parendamiseks ning selleks kasutati mh ka äriühingute

rahalisi vahendeid. Maakohus on seda seisukohta piisavalt põhjendanud ega ole

asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga ega korda seda. Kolleegium ei nõustu hagejate väitega, et maakohtu

järeldus seltsingulepingulise suhte puudumise kohta on meelevaldne ega tugine asjas

esitatud tõenditele. Maakohus on tõendeid nõuetekohaselt TsMS § 232 lg 1 järgi

hinnanud. LM kirjaliku tunnistuse tagastas maakohus 7. mai 2019. a istungil, sest tõend

oli esitatud tähtaega rikkudes (V kd, tl-d 97-98). Hagejad ei ole esitanud

seltsingulepingu olemasolu kohta asjaolusid ega tõendeid, nt et kulutuste tegemisel oli

kõigi poolte ühine tahe ühise varalise väärtuse (aianduskeskus) kestvaks loomiseks.

Eeltoodud asjaolusid ei saa lugeda tõendatuks ainuüksi hagejate vande all antud

seletustega, mis ei haaku teiste asjas kogutud ja esitatud tõenditega (V kd tl-d 137-141,

141144). Kostja I, kes on ka kostjate II ja III seaduslik esindaja, on seltsingu olemasolu

algusest peale eitanud ning vande all seletanud, et ta tegeles aianduse kui oma isikliku

huviga (V kd, tld 144-146).

Täiendavalt märgib kolleegium, et seltsingu likvideerimise sätteid saab osaliselt analoogia

korras kohaldada ühise majapidamisega omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete

(nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuluvusest), kui:

•

pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581

mõttes);

•

pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult

ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 21.

detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22 ja selles viidatud

kohtupraktika).

Hagejad ei ole teinud rahaliselt hinnatavaid panuseid kinnisasja ostmiseks ning muud hagejate

poolt kinnisasjale tehtud kulutused ei ole sellised, mis võiksid olla panused aianduskeskuse

loomiseks VÕS § 581 mõttes. Kolleegium leiab, et seltsingu likvideerimise sätted ei ole ka

analoogia korras kohaldatavad.

9 (13)

12.2. Maakohus tuvastas, et kulutuste tegemise perioodil ei olnud hageja II ja kostja II

vahel rendilepingulist suhet (maakohtu otsuse p 37). Eeltoodud asjaolu ei ole kostjad

vastuses apellatsioonkaebusele vaidlustanud. Kostjad on sellele tuginenud 7. aprilli

2020. a menetlusdokumendis, mis aga ei ole TsMS § 634 lg 1 järgi lubatud.

12.3. Kostjad heidavad maakohtule ette, et maakohus ei hinnanud kostjate väidet, et

hageja I ning kostjate II ja III vahel oli sõlmitud tähtajatu tasuta kasutamise leping VÕS

§ 389 mõttes, mistõttu on kostjate vastu esitatud nõuded VÕS § 395 lg 2 alusel aegunud.

Kostjad väidavad, et hagejal I oli tähtajatu tasuta kasutamise leping kostjaga III

perioodil 2014. a märtsist kuni

29. septembrini 2014 ning pärast kinnistu võõrandamist oli leping sõlmitud kostjaga II kuni

12. oktoobrini 2017.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus kontrollinud, kas poolte vahel võib olla mõni

kasutuslepingulaadne võlasuhe ning leidnud põhjendatult, et selliseid võlasuhteid poolte vahel

ei olnud. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti

muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled

on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). VÕS § 398 järgi tasuta kasutamise lepinguga

kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta

kasutamiseks. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tasuta kasutamise lepinguks tuleb lugeda

ainult niisugused eseme tasuta kasutamise kokkulepped, milles on tuvastatav lepingu sõlmimise

tahe (Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2019, lk 532, p 3.1). Kostjad ei

ole välja toonud lepingu sõlmimise asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjad

on vastavasisulise kokkuleppe hagejaga I sõlminud. Üksnes asjaolu, et kostjad lubasid hagejal

I kinnisasjal asuvas majas elada ega nõudnud selle eest tasu, ei ole praeguses asjas piisav, et

tõendada tasuta kasutamise lepingu sõlmimist. Ükski teine asjas esitatud tõend ei tõenda, et

hageja I ja kostjad soovisid lepinguga reguleerida kinnisasja kasutamist selliselt, et pooled

soovisid luua õiguslikult siduva suhte anda asi hageja I kasutusse kindlaks ajavahemikuks, mille

jooksul ei ole kasutusse andjal õigust eset tagasi küsida või et lepiti kokku asja kasutamise

kulude jagamises kasutusse andja ja saaja vahel.

Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust tulenev õigustus ja kohustus, tuleb hagejate nõudeid

hinnata käsundita asjaajamise sätete alusel. Kui nõudeid ei saa rahuldada ka käsundita

asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõuded VÕS § 1024 lg 4

kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel.

13. Järgnevalt hindab kolleegium hagejate poolt tehtud kulutusi (maakohtu otsuse p-d 20-32).

Maakohus leidis, et hageja I on tõendanud kulutuste tegemise summas 8121,42 eurot ja

hageja II summas 41 657,28 eurot.

Kulutuste

hindamisel

arvestab

ringkonnakohus

hagejate

31. märtsi

2020.

a

menetlusdokumendis esitatud nõudeid, mis esitati ringkonnakohtu nõudmisel juhuks, kui

kostjad ei vastuta seltsinglastena solidaarselt (VI kd, tl-d 65-67).

13.1. Maakohus jättis hagejate nõuded kostja I vastu rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus õigesti leidnud, et kostja I ei vastuta hagejate kulutuste hüvitamise eest. Maakohtu

otsus jääb selles osas muutmata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele hindab kolleegium hagejate alternatiivset

nõude käsitlust, mille kohaselt vastutab kostja I hageja I ees järgmiste kulutuste osas: kuuri

katus 1000 eurot ja köögimööbli ostmine 1368 eurot. Maakohus on tuvastanud, et selliste

kulutuste kandmine hageja I poolt on tõendatud ning nende eest vastutab kostja II käsundita

asjaajamise sätete alusel (maakohtu otsuse p 47).

Esmalt tuleb hinnata, kas hageja I ja kostja I vahel võis köögimööblile ja kuuri katusele

kulutuste kandmise osas olla muu leping. Hageja I ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid selle

kohta, et ta oleks kokkuleppel kandnud need kulutused kostja I eest kostja I kohustuste

täitmiseks (VÕS § 619). Hageja I on tõendina esitanud köögimööbli arve, kus ta on märgitud

10 (13)

maksjaks ja kauba saajaks (III kd, tl 31). Seega ei ole hageja I tõendanud, et täitis kokkuleppel

kostjaga I kostja I kohustuse.

Esitatud asjaoludel ei saa hagejal I olla kostja I vastu kulutuste hüvitamise nõuet ka käsundita

asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) ega ka alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel.

VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine

või teise isiku kohustuse täitmine. Kostja I ei ole kinnisasja omanikuks, millel asuvale kuurile

katus pandi ja elamusse köögimööbel paigaldati. Samuti ei tulene esitatud asjaoludest, et hageja

I täitis kostja I kohustust. Kuna maakohus on need kulutused välja mõistnud kostjalt II, siis

hindab kolleegium kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel, kas selles osas on maakohtu

otsus õiguslikult põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt on maakohtu järeldus kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise

kohta õige.

13.2. Hageja I nõuab kostjalt II järgmiste kulude hüvitamist: ehitustööde eest tasumine 8750

eurot; ehituskaupade ostmine 1243,29 eurot. Hageja I nõuab kostjalt III järgmiste kulude

hüvitamist: ehitustööde eest tasumine 8750 eurot; ehituskaupade ostmine 53,55 eurot.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et hageja I on tõendanud kinnisasjale

kulutuste 8121,42 euro tegemist. Maakohus ei ole asjaolu tuvastamisel tõendite hindamise

reeglite vastu eksinud.

Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates

leidnud, et ehitustööde eest tasutud 12 500 eurot on tõendamata väide. Hageja I on tõendanud,

milliseid töid RL kinnisasjal teostas ja et selle eest on tasutud 12 500 eurot (III kd, tl-d 27-29).

Kahetsusväärselt ei ole pabertoimikus 29. märtsi 2019. a menetlusdokumendi lisa 3 neljandat

lehte, milles RL kinnitab täitmise kviitungiga (VÕS § 95), et hageja I maksis talle töötasu 12

500 eurot. Nimetatud tõend on olemas digitoimikus (dtl 609).

Samuti on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et hageja I ehituskaupadele tehtud

kulutused summas 364,55 eurot on tõendamata. Hageja I on ekslikult märkinud kulu kandmise

perioodi, kuid muust tekstist nähtub, et hageja I pidas kulutuste perioodina silmas ka 2014–

2016 tehtud kulutusi (I kd, tl-d 17-23, 27). MR kirjaliku seletusega on tõendatud, et

ehitustöödeks tõi ehitusmaterjali hageja I (III kd, tl 26).

13.3. Kolleegium nõustub maakohtu poolt asjaoludele antud õigusliku hinnanguga, et hageja I

poolt tehtud kulutuste väljamõistmise aluseks on käsundita asjaajamise sätted. VÕS § 1018

mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või teise

isiku kohustuse täitmine. Hageja I nõue kostjate II ja III vastu tehtud kulutuste hüvitamiseks

tuleneb VÕS § 1023 lg-st 1. Hageja I poolt kantud kulutuste kandmine vastab VÕS § 1018 lg

1 tingimustele. Kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui

käsundita asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel (mh remondi tegemisel) ka enda huvides (vt

Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 31). Kolleegium nõustub

maakohtuga ka selles, et hageja I kulutuste nõuet puudub alus vähendada, sest ta ei ole ise neid

kulutusi asja kasutades ära tarbinud (maakohtu otsuse p 46). Sama põhjendus on asjakohane ka

kulutuste osas, millede osas ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab ja hageja I nõude

rahuldab. RLe kirjaliku seletusega on tõendatud, et teostatud ehitustööd on sellised, mida hageja

I ei saanud ise asja kasutades ära tarbida (magamistubade, garderoobi ja pesuruumi põrandad,

seinad, laed; saun; vana välisvoodri eemaldamine, soojustamine; vundamendi soojustamine;

terrass; kasvuhoone vundament; III kd, tl-d 27-29).

13.4. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus mõistis

kostjalt II välja kuuri katusele ja köögimööblile tehtud kulutused 2368 eurot. Maakohus on

õigesti leidnud, et eeltoodud kulutus tuleb käsundita asjaajamise sätete järgi välja mõista

kostjalt II, kes oli kulutuse tegemise ajal kinnisasja omanik. Maakohus ei ole nõude aluseks

olevate asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ja on nendele asjaoludele õigusliku

hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium ei ole tuvastanud, et nende

kulutuste eest vastutaks ka kostja I (vt otsuse p 13.1).

11 (13)

13.5. Teise isiku asjale kulutuste tegemise korral saab kulutusi teinud isikul olla hüvitisnõue

üksnes isiku vastu, kes kulutuste tegemise ajal oli asja omanik. Maakohus on õigesti eristanud

hagejate hüvitisnõudeid tulenevalt sellest, kes oli kinnistu omanik ühtede või teiste kulutuste

tegemise ajal (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30). Hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1).

Hageja I on ehitustööde kulutused jaganud kostjate II ja III vahel võrdsetes osades. Ühtegi

mõjuvat põhjust, miks sellisel viisil kulude jagamine on ebaõige, asjas esitatud ei ole. Seega

lähtub kolleegium hageja I esitatud kulutuste jaotusest.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hageja I kasuks kostjalt II välja

mõistmata 5080,92 eurot (9815,09 – 4734,17) ja kostjalt III 7784,30 eurot (8803,55 – 1019,25).

Selguse huvides märgib kolleegium, et maakohus jättis rahuldamata osaühingu Faasion arve

summas 178,20 eurot ja apellatsioonkaebuses hageja I selle rahuldamata jätmist ei vaidlusta (I

kd, tl 32). Kuna nimetatud kulu on kajastatud kulutuste tabelis, tuleb selle võrra hageja I kulutust

vähendada.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja I nõue ei ole aegunud (maakohtu otsuse p 48).

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ega korda seda.

13.6. Hageja II nõuab kostjalt II ehitustöödele ja -kaupadele tehtud kulutusi 7992,65 eurot ja

kostjalt III ehitustöödele ja -kaupadele tehtud kulutusi 10 135,17 eurot. Maakohus on hageja II

nõuded jätnud VÕS § 6 lg 2 alusel rahuldamata (maakohtu otsuse p-d 38-41). Maakohus leidis,

et kuna kulutused on tehtud äriühingute arvelt isiklikuks otstarbeks eraisikute elamistingimuste

parandamiseks, siis see ei vasta üldtunnustatud arusaamale äriühingu majandustegevuses

tehtavate kulude kohta.

13.7. Kolleegiumi hinnangul on hageja II tõendanud, et ta on teinud kulutusi kinnisasjale kokku

18 127,82 eurot. Kulutused on tõendatud arvete ja hageja II pangakonto väljavõtetega (kd III,

tl-d 129-177, vt koondtabel koos viidetega tõenditele; VI kd, tl-d 68-72). Asjaolu, et hageja II

tegi kulutusi kinnisasjale on tõendatud tunnistaja HK ütlustega ja poolte vande all antud

seletustega (maakohtu 10. september 2019. a kohtuistungi protokoll; V kd, tl-d 133-137, 137-

144, 144-146).

13.8. Kuna hageja II nõuded kostjate II ja III vastu ei kuulu lahendamisele lepingusätetele

tuginedes, tuleb järgmisena analüüsida nõuete rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise

sätete (VÕS § 1018 jj) järgi.

Kolleegiumi hinnangul kuuluvad hageja II nõuded kostjate II ja III kasuks tehtud kulutuste

hüvitamiseks rahuldamisele VÕS § 1023 lg 1 alusel. Kulutuste kandmine vastab VÕS § 1018

lg 1 tingimustele, st kostjad on asjaajamise (kulude kandmise) heaks kiitnud ning see vastas ka

nende huvile ja tahtele. Asjas ei vaielda selle üle, et kostjad II ja III teadsid, et hageja II teeb

kinnisasjale kulutusi. Käsundita asjaajamist saab VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes heaks kiita mh

kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.

13.9. Esitatud asjaoludel ei ole kolleegium tuvastanud kulutuste hüvitamise nõude välistatust

VÕS § 1023 lg 3 järgi, st kui asjaajajal ei olnud kulutuste tegemise ajal kavatsust tulevikus

esitada soodustatu vastu kulutuste hüvitamise nõuet. Seega tuleb VÕS § 1023 lg 3 kohaldamisel

hinnata, kas asjaajaja on järginud hea usu põhimõtet (VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) selliselt,

et ta peab asjaajamisele asumisel väljendama oma kavatsust esitada hiljem hüvitisnõudeid. Kui

ta seda ei tee ja hakkaks hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist vastuolulise ja

seega pahauskse käitumisega. Seega võib konkreetseid asjaolusid arvestades kulutuste

hüvitamise nõudeõigus puududa.

Kolleegium leiab, et asjaolu, et hageja II tegi kulutusi hageja I ja kostja I elamistingimuste

parandamiseks ei välista hageja II poolt nõude maksmapanekut. Seega ei nõustu kolleegium

maakohtu seisukohaga, et hageja II nõuded on VÕS § 6 lg 2 alusel välistatud. Praeguse vaidluse

lahendamisel on tähtis hageja II ning kostjate II ja III käitumine nendevahelises õigussuhtes.

Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast

või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine

12 (13)

lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas

väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune) (vt Riigikohtu 13. märtsi

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15).

Kuigi pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja mil viisil kulutused hüvitatakse, ei saanud sellest

järeldada, et hageja II tasutud kulutusi ei tule üldse hüvitada. Praegusel juhul ei ole esitatud

menetluse kestel asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et hageja II jättis asjaajamisele

asumisel mulje, et ta ei kavatse hiljem hüvitisnõudeid esitada. Kulutusi tegi äriühing teiste

äriühingute omandis olevale kinnisasjale ja hageja II juhatuse liikme vande all antud seletuse

kohaselt lootis ta kulutuste tegemisel sellest kasu saada. Samuti pidasid hageja I (kes on hageja

II juhatuse liige) ja kostja I (kes on kostjate II ja III juhatuse liige) enne kohtumenetlust

läbirääkimisi võimaliku hüvitise suuruse üle, mistõttu ei saanud selline nõue tulla kostjatele II

ja III üllatusena (II kd, tl-d 172-184).

Kuna esinevad kõik VÕS § 1018 kohaldamise eeldused, peavad kostjad II ja III hüvitama

hagejale II viimase tehtud kulutused VÕS § 1023 lg 1 järgi (vt täiendavad põhjendused otsuse

p-des 13.3 ja 13.5). Ka hageja II kulutuste hüvitamise nõude puhul leiab kolleegium, et

kulutuste nõudeid ei tule vähendada, sest hageja II ei ole neid ise asja kasutades ära tarbinud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hageja II

nõude rahuldamata kostja II vastu 7992,65 euro saamiseks ja kostja III vastu 10 135,17 euro

saamiseks.

14. Maakohus on 25. juuli 2018. a määrusega hagejate hagi tagamise taotluse rahuldanud

ning hagi osalise rahuldamise tõttu tühistanud hagi tagamise määruse osaliselt (maakohtu

otsuse p 53). Kuigi sellisel viisil ei ole hagi tagamise osaline tühistamine kinnisasjale seatud

kohtuliku hüpoteegisumma vähendamise kaudu võimalik (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7),

siis see ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest Riigikohtu 12. novembri 2019. a otsusega

tsiviilasjas nr 218-13609 on tuvastatud hagejate kohustus anda nõusolek kustutada 25. juuli

2018. a maakohtu määruse alusel kinnistusraamatusse hagejate kasuks seatud kohtulikud

hüpoteegid (VI kd, tl-d 14-18). Seega ei ole hagi tagatud ja hagi tagamise abinõu osas ei pea

resolutsioonis otsustust tegema.

15. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, on vajadus muuta ka menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3). Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et hagejad on menetluse

käigus loobunud 20 452,98 euro suurusest nõudest ning maakohtu otsus on jõustunud osas,

milles hagi jäi rahuldamata 1178,20 euro nõudes (TsMS § 168 lg 2 ja § 163 lg 1). Samuti tuleb

arvestada, et kostjad ei ole solidaarvõlgnikud, kes vastutaksid menetluskulude eest solidaarselt

(TsMS § 165 lg 3).

Hagejad ja kostjad on esitanud ühiseid menetluskulude nimekirju, kus pole eristatud seda,

millised kulud on kantud erinevate hagide ja erinevate kostjate tõttu. Kostjad on TsMS § 165

lg 1 järgi osalenud menetluses sarnases ulatuses, mistõttu vastutavad nad menetluskulude eest

võrdsetes osades, s.o iga kostja osa on 1/3 kantud menetluskulust.

Kõik kostja I menetluskulud, s.o 1/3 kostjate ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi

kantud menetluskuludest, jäävad võrdsetes osades hagejate kanda (TsMS § 162 lg 1, § 165 lg

1).

Hagejate hagi kostjate II ja III vastu, arvestades ka osalist hagist loobumist, rahuldatakse 61 %

ulatuses. Nagu kolleegium märkis, siis ei ole hagejate ühiselt esitatud menetluskulude

nimekirjadest võimalik eristada seda, millised kulud on kantud erinevate hagide tõttu.

Arvestades nõude aluseks olevaid asjaolusid, siis ei ole hagejad menetluses osalenud oluliselt

erinevas ulatuses. Hagejate ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi kantud

menetluskulud jäävad 61 % ulatuses võrdsetes osades kostjate II ja III kanda. Hagejatele tuleb

menetluskulud hüvitada võrdsetes osades. Kostjate II ja III menetluskulud, s.o 2/3 kostjate

ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi kantud menetluskuludest, jäävad 39 %

ulatuses võrdsetes osades hagejate kanda (TsMS § 165 lg 1).

13 (13)

Apellatsiooniastmes hagi tagamisega seotud menetluskulud jäävad võrdsetes osades hagejate

kanda (12. novembri 2019. a hagi tagamise avaldus; VI kd, tl-d 10-11). Hagi tagamise

taotlemine olukorras, kus vaidlusaluse kinnisasja omandi üleandmiseks oli sõlmitud

asjaõigusleping ning esitatud kinnistusosakonnale avaldus, ei olnud vajalik ega põhjendatud

menetlustoiming, mille kulusid peaksid kostjad hagejatele hüvitama.

16. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4

juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler