2-19-4873/45 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-4873

Tsiviilasi

THERMO – TRANS GROUP OÜ hagi Corydon OÜ

vastu

sõiduki

väljanõudmiseks

ebaseaduslikust

valdusest

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 6000 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Corydon OÜ apellatsioonkaebus

THERMO

-

TRANS

GROUP

OÜ

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): Corydon OÜ (registrikood 14232895),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kai Villman

Apellant (hageja): THERMO – TRANS GROUP OÜ

(registrikood 14021750), lepinguline esindaja Sulev

Mander

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 25. novembri 2019 otsus osaliselt osas, milles asendati Corydon

OÜ tahteavaldus sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga XXXXXX, väljaaandmise osas

kohtuotsusega (resolutsiooni p 3) ning suurendada hageja kasuks kostjalt väljamõistetud

menetluskulude suurust ja mõista välja menetluskulud 1292 eurot 33 senti.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 25. novembri 2019 otsus muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„4.1. Rahuldada THERMO – TRANS GROUP OÜ hagi Corydon OÜ vastu sõiduki

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

4.2. Välja mõista Corydon OÜ ebaseaduslikust valdusest sõiduk Volvo FH12,

registreerimismärgiga XXXXXX, THERMO – TRANS GROUP OÜ valdusse.

4.3. Kohustada Corydon OÜ-d üle andma sõiduk Volvo FH12, registreerimismärgiga

XXXXXX, THERMO – TRANS GROUP OÜ valdusse kolme päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest alates.

4.4. Jätta menetluskulud maakohtus Gorydon OÜ kanda.

4.5. Välja mõista Corydon OÜ-lt THERMO – TRANS GROUP OÜ kasuks menetluskulud

summas maakohtus 1292 eurot 33 senti.

4.6. Välja mõista Corydon OÜ-lt THERMO – TRANS GROUP OÜ kasuks viivis

menetluskuludelt 1292 eurot 33 senti alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.7. Jätta Thermo-Trans Group OÜ 15.11.2019 vastuväide maakohtu 12.11.2019 tegevusele

rahuldamata.“

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Corydon OÜ kanda.

6. Välja mõista Corydon OÜ-lt THERMO – TRANS GROUP OÜ kasuks menetluskulud

ringkonnakohtus 600 eurot.

7. Kohustada Corydon OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 600 eurot THERMO

– TRANS GROUP OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

8. Jätta rahuldamata THERMO – TRANS GROUP OÜ taotlus võtta asja materjalide juurde

e-kirjavahetus seoses kompromissläbirääkimiste pidamisega 25.09.2019-01.10.2019.

9. Jätta rahuldamata Corydon OÜ taotlus võtta asja materjalide juurde 12.04.2018

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-106953, 12.04.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-

106993, 12.04.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-106995 ja 22.04.2020 päring ning vastus

päringule, RekkaServise OÜ 10.12.2018 e-kiri hagejale I.V.R Trans OÜ-le.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. THERMO – TRANS GROUP OÜ (hageja) esitas 29. märtsil 2019 Viru Maakohtule hagi

Corydon OÜ (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduk VOLVO

FH12 (reg märk XXXXXX) kolme päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning asendada

kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja sõiduki VOLVO FH12 (reg märk XXXXXX) omanik. Sõiduki

vastutava kasutajana oli liiklusregistrisse märgitud I.V.R Trans OÜ. Hagejale teadmata ajahetkel

pidi RekkaService OÜ tegema I.V.R Transi OÜ tellimusel sõidukile remonditöid. Selleks anti

sõiduk RekkaService OÜ valdusesse. I.V.R Trans OÜ varasemate võlgnevuste tõttu keeldus

RekkaService OÜ remonditööde tegemisest ja ka sõiduki väljaandmisest.

Vastuseks hageja järelepärimistele on RekkaService OÜ selgitanud, et kolme kohtulahendiga on

I.V.R Trans OÜ-lt tema kasuks välja mõistetud 10 494 eurot 86 eurot ja viivis. RekkaService OÜ

teostab töövõtja pandiõigust kuni I.V.R Trans OÜ rahaliste kohustuste täitmiseni.

Kostja teatas 4. märtsil 2019 hagejale, et ta on omandanud RekkaService OÜ nõuded I.V.R Trans

OÜ vastu. Koos nõudega on üle antud ka tagatis (sõiduk).

Hageja on seisukohal, et RekkaService OÜ ei saanud sõiduki pandiõigust teostada.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 654 lg-s 1 sätestatud töövõtja pandiõigus saab tekkida üksnes juhul,

kui tellija ja töövõtja vahel on sõlmitud töövõtuleping. Hageja ja RekkaService OÜ vahel ei olnud

töövõtulepingut sõlmitud. Pandiõiguse välistab ka see, et I.V.R Trans OÜ ei olnud sõiduki omanik.

Võlgnevus, mille tasumist on nõutud, ei ole tekkinud sõidukile remonditeenust osutades. Praegusel

juhul ei ole alust ka VÕS § 111 kohaldamiseks.

Hageja nõude aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 5.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta on sõiduki omanik. Kuna sõiduk oli

28. veebruaril 2018 RekkaService OÜ valduses, ei saanud sõiduki müüja (Applaford Transport

OÜ) sõiduki valdust hagejale faktiliselt üle anda. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostja valdus

on ebaseaduslik. Kostja RekkaService OÜ eriõigusjärglasena teostab pandiõigust. Pandiõigus saab

ulatuda ka kolmanda isiku varale. Kostja on õigust pandiõigust teostada seni, kuni talle tasutakse

I.V.R Transi võlgnetavad summad.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 25. novembri 2019 otsusega hagi. Kostjal tuleb anda hagejale üle

kostja valduses olev sõiduk kolme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus asendas

kostja tahteavalduse

sõiduki

väljaandmiseks

kohtuotsusega. Maakohus

jättis hageja

menetluskulud nende põhjendatud ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1267 eurot 33 senti ning viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Muus osas jäid hageja menetluskulud tema enda kanda. Kostja menetluskulud jäid tema

enda kanda. Maakohus jättis hageja 15. novembri 2019 vastuväite kohtu 12. novembri 2019

tegevusele rahuldamata.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja tõendanud, et ta on sõiduki omanik. Hageja on esitanud

sõiduki omandamist kinnitavad dokumendid (28. veebruari 2018 müügileping, 1. märtsi 2018

arve, maksekorraldus). Maksu- ja Tolliametilt saadud käibedeklaratsioonid koos lisadega

kinnitavad hageja maksete tegemist müüjale 1. märtsi 2018 arve alusel.

Pooled ei ole esitanud ühtegi korrektset tõendit selle kohta, millal I.V.R Trans OÜ sõiduki

remonditööde tegemiseks RekkaService OÜ-le viis. Hageja väitel toimus see 2018 märtsi lõpus,

kostja väitel juba 28. veebruaril 2018 oli sõiduk RekkaService OÜ valduses. Poolte seaduslike

esindajate kinnitused on asja lahendamise seisukohalt ebapiisavad. Kostja ei ole tõendanud seda,

et 28. veebruaril 2018 oli sõiduk RekkaService OÜ valduses ning, et hagejal ja sõiduki müüjal ei

olnud reaalset valdust sõiduki üle. Eelneva tõttu leidis maakohus, et sõiduk oli 28. veebruaril 2018

hageja valduses.

VÕS § 654 lg-st 1 tulenevalt ei olnud kostjal õigust teostada pandiõigust hageja sõiduki suhtes.

I.V.R Trans OÜ ei ole vallasasja omanikuks ning hageja ja RekkaService OÜ vahel ei olnud

lepingulisi suhteid. AÕS §-de 282 ja 2821 alusel oleks kostja olnud heauskne valdaja juhul, kui

RekkaService OÜ oleks sõlminud I.V.R Trans OÜ-ga (tööde tellijaga) käsipandiga koormamise

lepingu. Kostja ei ole sellist lepingut kohtule esitanud. Seega ei olnud RekkaService OÜ-l

seadusest tulenevat õigust töövõtulepingust tuleneva pandiõiguse teostamiseks hageja sõiduki

suhtes I.V.R Trans OÜ võlgade katteks ning kostja on pahauskne valdaja.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osaliselt (v.a resolutsiooni p 6 osas)

ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt pidi maakohus tuvastama, kas hageja on sõiduki

omanik. Maakohus ei saanud otsuse tegemisel tugineda hageja seadusliku esindaja kirjalikule

seletusele, kuna see ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 ja § 272 kohaselt. Kui lähtuda sellest, et

hageja seadusliku esindaja kirjalik seletus on tõend, siis tuleb jätta sellega arvestamata, kuna see

on ilmselt ebausaldusväärne. Seletuse on andnud hageja seaduslik esindaja, kes on eelduslikult

huvitatud hagi rahuldamisest. Hageja esitas seletuse alles siis, kui kostja oli esitanud RekkaService

OÜ seadusliku esindaja selgituse, et 28. veebruaril 2018 oli sõiduk RekkaService OÜ valduses.

Hageja lepinguline esindaja väitis eelistungil, et valdus on hagejale üle antud võtmete

üleandmisega, sõiduk on kostja valduses alates 2018 märtsi lõpust. Maakohus ei saanud otsuse

tegemisel hageja lepingulise esindaja ütlusele tugineda, kuna see ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2

kohaselt. Hageja ei ole võtmete üleandmist tõendanud ja kostja ei ole seda omaks võtnud.

Võtmete üleandmise väite esitas hageja alles pärast seda, kui kostja esitas tõendi selle kohta, et

28. veebruaril 2018 ei olnud sõiduki müüjal sõiduki valdust, mistõttu ei saanud ta valdust hagejale

üle anda. Hageja seaduslik esindaja kinnitas sõiduki otsese valduse üleandmist üheaegselt

müügilepingu sõlmimisega (AÕS § 92 lg 1), lepinguline esindaja viitas valduse üleandmisele

võtmete üleandmise kaudu (AÕS § 36). Hageja ei saa vastavalt vajadusele sõiduki üleandmise

viisi muuta. Hageja ei ole väitnud, et oleks olnud kokkulepe kaudse valduse üleandmise kohta.

Viidates müügilepingule, ostuhinna tasumisele, käibedeklaratsioonidele ning liiklusregistri

kandele on maakohus leidnud, et hageja on omandiõigust tõendanud. Valdus ei saa üle minna

üksnes paberil, vaid AÕS § 92 lg 1 eeldab tegeliku valduse üleandmist.

Põhjendamata on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud, et sõiduk oli juba

28. veebruaril 2018 RekkaService OÜ-s. RekkaService OÜ 18. septembri 2019 kirjalik vastus

kostja päringule on dokumentaalne tõend. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et see oleks

ebausaldusväärne, vaid on viidanud tõendi ebakorrektsusele ja ebapiisavusele.

Kostja on seisukohal, et ta ei pidanud tõendama seda, millal sõiduk remonti viidi. Hageja seostas

valduse saamist 28. veebruariga 2018, seega tuli kostjal valduse ülemineku võimatust sellel

kuupäeval kohtule tõendada. Seda oli kostjal võimalik tõendada selle kaudu, et 28. veebruari 2018

seisuga oli sõiduk RekkaService OÜ otseses valduses. See, millisel kuupäeval sõiduki otsene

valdus RekkaService OÜ-le üle anti, ei ole vaidluse lahendamisel oluline.

Kostja on juhtinud maakohtu tähelepanu asjaolule, et hageja esitatud tõenditele (müügilepingule,

arvele) on alla kirjutanud sama isik ehk I. Nirk, kes on samaaegselt nii müüja kui hageja juhatuse

liige. Neid tõendeid ei esitatud koos hagiga, vaid vastavalt tekkinud vajadusele.

Ebatäpne on maakohtu seisukoht, mille kohaselt tõendab kumbki pool oma väidet seaduslike

esindajate kirjalike kinnistustega. I. Heinamäe ei ole kostja, vaid RekkaService OÜ, seaduslik

esindaja.

Põhjendamata on maakohtu seisukoht, mille kohaselt oli sõiduk 28. veebruaril 2018 hageja

valduses. Hageja väitis, et 28. veebruaril 2018 anti üle ka sõiduki valdus, seda üheaegselt

müügilepingu sõlmimisega. Hageja ei ole väitnud, et tal oli juba sõiduki valdus enne müügilepingu

sõlmimist. Maakohus pidi tuvastama seda, kas 28. veebruaril 2018 oli sõiduk müüja valduses, et

tal oli võimalik selle valdus hagejale üle anda. Seda pidi tõendama hageja.

Lisaks tuli hagejale tõendada, et kostja valdab sõidukit ebaseaduslikult. Maakohus on ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 654 lg-t 1 ning AÕS § 282 ja 2821. Ei ole õige maakohtu käsitlus, nagu oleks

asjakohatu kostja väide, et ta ei teadnud, et sõiduk ei kuulu I.V.R Trans OÜ-le. Määrav on, kas

töövõtja pandiõiguste teostamine on heauskne.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et töövõtja pandiõigus saab tekkida ainult juhul, kui asi kuulub

tellijale. RekkaService OÜ ei teadnud ega pidanudki teadma, et I.V.R Trans OÜ ei ole sõiduki

omanik. Vastupidist pidi tõendama hageja.

Tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-09-13318 saab pandiõigus ulatuda ka

kolmanda isiku varale. VÕS § 654 lg-st 1 tulenev töövõtja pandiõigus vastab oma olemuselt

käsipandi tunnustele. Analoogselt käsipandile tekib töövõtja pandiõigus konkreetsele

vallasesemele selle valduse üleandmisega. Vaidlust ei ole selles, et valdus oli RekkaService

OÜ-le üle antud. Praegusel juhul ei esine käsipandi lõppemise alust (AÕS §-d 284-286).

VÕS § 654 lg-s 1 toodud mõiste „tellija vallasasjad“ ei tähenda „asja, mis on tellija omandis“.

Arvestades seda, et uuemad sõidukid on liisingfirmade või pankade omandis, oleks VÕS § 654

lg 1 järgse pandiõiguse teostamine välistatud. See omakorda pärsiks turvalise majanduskeskkonna

arengut. Samale seisukohale on asunud ka ringkonnakohus viidatud lahendis.

Maakohtu seisukohad AÕS § 282 ja § 2821 kohaldamise kohta ei ole asjakohased. Töövõtja

pandiõiguse seadmisel ei saa nendest sätetest lähtuda. Asjaolu, et töövõtja pandiõigus on sarnane

käsipandi seadmisega, ei kohusta töövõtjat sõlmima tellijaga käsipandi lepingut.

Kostja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2018 otsusele tsiviilasjas nr 2-17-6188.

Kostja heausksust näitab see, et ta ei ole pandieset realiseerinud, vaid üksnes teostab pandiõigust,

kuni tema nõue tasutakse.

5. Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis

kostjalt hageja menetluskulud 1267 eurot 33 senti ületavas osas (751 eurot 67 senti) välja

mõistmata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 2019 eurot ning viivise menetluskuludelt.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus jätnud kostjalt hageja kasuks

välja mõistmata menetluskulud, mis seondusid hagimaterjali analüüsi ja hagile vastuse

koostamisega. Asjaolu, et hagi esitas kohtule hageja seaduslik esindaja, ei tähenda veel

automaatselt seda, et ta hagi aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid analüüsis ning hagi ka ise

koostas. Hagist on järeldatav, et selle on koostanud õigusteadmistega isik. Ebaõige on kohtu

järeldus, et see kulu on tõendamata. Menetluskulude nimekirjale on lisatud arved.

Maakohus on jätnud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata menetluskulud, mis seondusid kostja

19. augusti 2019 seisukohtade analüüsi ja hageja seisukoha koostamisega. Õigusabi toimingute

spetsifikatsioonist ei saa teha järeldust, et 6. septembri 2019 toimingud on sisuliselt hõlmatud

9. septembri 2019 toimingutega. Enne hageja seisukohtade täiendamist on seisukohad vaja

koostada ja hageja seisukohtade koostamiseks on vaja eelnevalt kostja 19. augusti 2019 seisukohta

ning taotlusi analüüsida.

Maakohus on jätnud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata menetluskulud, mis seondusid

27. septembri 2019 kompromissettepaneku analüüsiga, hageja seisukoha koostamise ning kostja

30. septembri 2019 seisukoha analüüsiga, hageja seisukohtade koostamisega. Maakohus ei saa

jätta menetluskulusid välja mõistmata põhjendusel, et kohtule ei ole esitatud andmeid vastavate

toimingute tegemise kohta. Kui kohtul oli kahtlusi kompromissläbirääkimiste toimumise osas,

oleks maakohus pidanud vastavad dokumendid välja nõudma. Kohtu nõudmiseta ei pea

menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama (TsMS § 176 lg 6). Kostja ei ole

kompromissläbirääkimiste toimumist ega sellele kulunud aega vaidlustanud.

6. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu.

Kostja vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 25. novembri 2019 otsuse osaliselt osas, milles

asendati kostja tahteavaldus sõiduki Volvo FH12, registreerimismärgiga XXXXXX,

väljaaandmise osas kohtuotsusega (resolutsiooni p 3). Samuti suurendab ringkonnakohus hageja

kasuks kostjalt väljamõistetud menetluskulude suurust ja mõistab välja menetluskulud 1292 eurot

33 senti.

Muus osas jätta Viru Maakohtu 25. novembri 2019 otsus muutmata.

8. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osas, milles on vastu vaieldud kostja

tahteavalduse asendamisele kohtuotsusega (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 3). Vastuseks

kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu kostja valduses oleva, kuid hagejale

kuuluva, sõiduki väljaandmiseks AÕS § 80 alusel. Kostja vastuväite kohaselt teostas tema

eriõiguseellane RekkaService OÜ VÕS § 654 lg 1 järgset pandiõigust I.V.R Trans OÜ-ga sõlmitud

töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks ning kuna RekkaService OÜ loovutas oma nõude

I.V.R Trans OÜ vastu hagejale, siis koos nõude loovutamisega andis ta üle ka käsipandi sõidukile.

Samuti on kostja seisukohal, et hageja ei ole tõendanud omandiõigust vaidlusalusele sõidukile.

8.2. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja

valdab. Sama paragrahvi lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja

asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

Lähtudes AÕS § 80 lg-st 2 peab hageja eelkõige tõendama, et ta on vaidlusaluse sõiduki omanik

ning selleks tuleb tuvastada, kuidas ja millal sai hageja sõiduki omanikuks.

8.3. Vallasomandi tehingulise üleandmise nn põhikoosseis on sätestatud AÕS § 92 lg-s 1, mille

kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle

omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb omandajale üle. AÕS § 92 lg-s 2 ning AÕS

§-des 93 ja 94 nähakse ette võimalused kalduda sellest põhikoosseisust kõrvale, asendades otsese

valduse üleandmise kindlat liiki kokkulepetega asja valdamise kohta.

8.4. Käesoleval juhul on hageja väitnud, et vastavalt hageja ja Applaford Transport OÜ vahel

28.02.2018 sõlmitud sõiduki müügilepingu p-le 4 anti omandiõigus sõidukile üle vahetult pärast

lepingu sõlmimist. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja müügilepingu p 4 kohast valdust

sõidukile saanud, sest sõiduk oli 28.02.2018 juba RekkaService OÜ valduses, ning seetõttu ei ole

hagejal vastavalt AÕS § 92 lg-le 1 tekkinud omandit vaidlusalusele sõidukile.

Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud Applaford Transport OÜ ja hageja (endine ärinimi

Made by Ingrid OÜ) vahel müügilepingu (võlaõigusliku kohustustehingu) sõlmimine, mille

esemeks oli vaidlusalune sõiduk (Volvo FH12, reg nr XXXXXX). Võlaõigusliku kohustustehingu

sõlmimist tõendavad müügileping (I kd tl 55), arve nr 01032018003 (I kd tl 56), konto väljavõtted

(I kd tl 57-58) ja maksekorraldused (I kd tl 59-61).

8.5. Hageja selgituse kohaselt sõlmiti Applaford Transport OÜ ja hageja vahel samaaegselt

müügilepingu sõlmimisega ka käsutustehing ja vaidlusaluse sõiduki üleandmine toimus sel viisil,

et I. Nirk, olles sõiduki müügilepingu sõlmimise ajal samaaegselt nii Applaford Transport OÜ kui

hageja seaduslikuks esindajaks, omas valdust sõiduki võtmetele, samuti sõidukile seeläbi, et tal oli

juurdepääs sõidukile selle paiknemiskohas. Siinkohal arvestab ringkonnakohus seda, et juriidilise

isik saab otsest valdust omandada üksnes läbi füüsilise isiku (juhatuse liikme), kelle tegeliku

võimu all peab asi olema ja kellel peab esinema tahe vallata seda asja mitte enda jaoks, vaid

juriidilise isiku jaoks. Antud juhul on I. Nirk hageja juhatuse liikmena omandanud sõiduki valduse

hageja jaoks AÕS § 36 lg 1 alusel, sõiduk oli tema tegeliku võimus all (sõiduki võtmed olid tema

käes ja tal oli juurdepääs sõidukile selle paiknemiskohas) ja tal oli tahe vallata sõidukit hageja

jaoks.

Hageja väitel kasutasid vastavalt vajadusele sõidukit nii Applaford Transport OÜ kui ka I.V.R

Trans OÜ, s.o ringkonnakohtu arvates saab hageja väitest järelda, et sõiduk oli Applaford

Transport OÜ valduses ja I.V.R Trans OÜ kasutas sõidukit vastavalt vajadusele. Asja kasutamine

iseenesest veel valdust ei loo ning seetõttu saab asuda seisukohale, et sõiduk oli Applaford

Transport OÜ ainuvalduses ja koos müügilepingu sõlmimisega andis Applaford Transport OÜ

hagejale üle ka sõiduki valduse, s.o hageja sai sõiduki omanikuks AÕS § 92 lg 1 kohaselt.

8.6. Iseenesest on õige kostja väide, et hageja lepingulise esindaja selgitus kohtuistungil ei ole

tõendiks TsMS § 229 lg 2 ja § 272 kohaselt, kuid samas nimetatu ei muuda seda, et hageja on

esiletoodud asjaolude kohaselt saanud AÕS § 92 lg 1 alusel vaidlusaluse sõiduki omanikuks.

Ringkonnakohus märgib, et hageja seadusliku esindaja kirjalik seletus on dokumentaalseks

tõendiks TsMS § 272 mõttes.

Põhjendamatu on kostja väide, et hageja on muutnud vastavalt vajadusele sõiduki üleandmise viisi,

sest algselt hageja väitis, et sõiduki valdus anti üle üheaegselt müügilepingu sõlmimisega, hiljem

aga viitas hageja võtmete üleandmisele, millega anti valdus üle.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole muutnud sõiduki üleandmise viisi. Hageja on väitnud, et ta

sai sõiduki otsese valduse müügilepingu sõlmimisega koos, sest müüja andis talle üle muuhulgas

sõiduki võtmed ning ta omandas tegeliku võimu sõiduki üle. Sõiduki valduse omandamist hageja

poolt käsitles ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 8.5 ning siinkohal ei korda vastavaid

põhjendusi.

8.7. Kuna hageja sai vaidlusaluse sõiduki omanikuks AÕS § 92 lg 1 kohaselt, siis puudub vajadus

käsitleda seda, kas hageja võis saada sõiduki omanikuks AÕS § 93 alusel. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne ning seetõttu on asjakohatu kostja

väide, et kuna hageja ei ole väitnud, et tal oleks olnud müüjaga kokkulepe kaudse valduse

üleandmise kohta, siis ei ole võimalik kohaldada AÕS §-i 93.

8.8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune

sõiduk oli 28.02.2018 RekkaService OÜ valduses. RekkaService OÜ on kostja eriõiguseellasena

loovutanud oma nõude I.V.R Trans OÜ vastu hagejale ning materjalide kohaselt koos nõude

loovutamisega andis ta üle käsipandi sõidukile. Kuna hageja on vastu vaielnud kostja väitele, et

sõiduk oli 28.02.2018 RekkaService OÜ valduses, siis pidi kostja vaidlusalust asjaolu tõendama,

kuid ta ei ole seda teinud. Ainuüksi RekkaService OÜ kui kostja eriõiguseellase juhatuse liikme

kirjalik kinnistus selle kohta, et vaidlusalune sõiduk oli 28.02.2018 tema valduses ei kinnita seda,

kuna hageja on RekkaService OÜ juhatuse liikme kirjalikule kinnistusele vastu vaielnud ning

esitanud oma juhatuse liikme I. Nirgi kirjaliku kinnituse, et sõiduk oli sel ajal hageja valduses.

Mõlemad juhatuse liikme kirjalikud kinnitused on oma olemuselt dokumentaalsed tõendid.

RekkaService OÜ kui kostja eriõiguseellase juhatuse liikme kirjalik kinnistus ei oma tugevamat

tõenduslikku jõudu kui hageja juhatuse liikme kirjalik kinnitus. Kostja ei ole esitanud asjas

selliseid dokumente, millest nähtuks sõiduki reaalne ja tegelik remonti toomise/andmise aeg

(vastuvõtu akt, vms dokument).

Iseenesest õige on kostja väide, et ta ei pidanud tõendama seda, millal sõiduk remonti viidi, kuid

samas kuna kostja väitis, et vaidlusalune sõiduk oli 28.02.2018 RekkaService OÜ valduses ning

seetõttu ei saanud hageja tekkida omand sõidukile AÕS § 92 lg 1 alusel, siis oleks pidanud ta

vastavat asjaolu tõendama. Kostja ei ole seda teinud.

8.9. Kostja seisukoha järgi pidi hageja tõendama AÕS § 80 lg 1 kohaldamiseks, et kostja valdab

sõidukit ebaseaduslikult, kuid hageja ei ole vastavat asjaolu tõendanud.

Kostja selgituse kohaselt oli RekkaService OÜ ja I.V.R Trans OÜ vahel sõlmitud suuliselt

07.12.2017 tähtajatu töövõtuleping, mille täitmise raames töövõtja RekkaService OÜ võttis

kohustuse I.V.R Trans OÜ kui tellija ees osutada talle erinevate transpordivahendite

remonditeenuseid.

Tulenevalt VÕS § 635 lg-s 1 sätestatud töövõtulepingu mõistest leiab ringkonnakohus, et

töövõtuleping ei saa olla kestvusleping, kuid antud juhul nähtub kostja eelnevast selgitusest, et

RekkaService OÜ ja I.V.R Trans OÜ vahel 07.12.2017 suuliselt sõlmitud tähtajatu töövõtuleping

oli

suunatud

püsiva

kohustuse

täitmisele

(tähtajatu

remonditeenuse

osutamine

transpordivahenditele), seega oli tegemist kestvuslepinguga, mis ei saa olla töövõtulepinguks.

Tegemist võib olla raamlepinguga, kuid selline raamleping ei anna alust VÕS § 654 lg 1

kohaldamiseks.

Töövõtulepinguks saaks olla RekkaService OÜ ja I.V.R Trans OÜ vahel sõlmitud leping

konkreetse sõiduki remondi teostamise kohta, kuid asjas ei ole sellist lepingut esitatud. Seetõttu ei

ole selge, milliseid töid, kui suures mahus ja millise tasu eest pidi RekkaService OÜ vaidlusaluse

sõiduki osas tegema. Eelnimetatud on tähtis seetõttu, et VÕS § 654 lg-st 1 tulenevalt on töövõtjal

oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, kuid antud

juhul ei ole selgust selles, kui suur on RekkaService OÜ nõue I.V.R Trans OÜ vastu vaidlusaluse

sõiduki remondiks osutatud teenuse eest.

8.10. Kostja väitel tugines RekkaService OÜ pandiõiguse teostamisel tsiviilasjades

nr 2-18-106953, nr 2-18-106993 ja nr 2-18-106995 tehtud Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna

20.06.2018, 21.06.2018 ja 21.06.2018 maksekäskudele. Ringkonnakohus leiab, et viidatud

maksekäsud ei saanud olla aluseks RekkaService OÜ poolt töövõtulepingust tuleneva nõude

tagamiseks pandiõiguse kohaldamiseks. Esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldustest nähtub, et

esitatud avalduste aluseks oli 07.12.2017 sõlmitud töövõtuleping, kuid avaldustest ei selgu, milline

konkreetne nõue tuleneb RekkaService OÜ ja I.V.R Trans OÜ vahel vaidlusaluse sõiduki osas

sõlmitud töövõtulepingust.

8.11. Lisaks sellele, et ei ole arusaadav, millise töövõtulepingust tuleneva nõude tagamiseks on

RekkaService OÜ pandiõigust teostanud, on asjas täitmata pandiõiguse tekkimise eeldus.

Pandiõiguse tekkimise eelduseks on, et tellija vallasasi, mille suhtes teostatakse töövõtulepingu

objektiks olevaid töid, oleks töövõtulepingu täitmise käigus sattunud töövõtja valdusesse, s.o VÕS

§ 654 lg 1 kohaldamise eelduste osas on oluline, et pandiõigus tekib üksnes vallasasja suhtes, mille

omanikuks on tellija. Antud juhul ei olnud I.V.R Trans OÜ sõiduki omanik, vaid vastutav kasutaja.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tellijale mittekuuluva vallasasja suhtes saaks

töövõtja pandiõiguse heauskselt omandada reeglina üksnes juhul, kui ta töövõtulepingu objekti

käsipandiga koormamise lepib tellijaga eraldi kokku. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse p-s 21, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei korda maakohtu põhjendusi.

Samuti on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti asunud seisukohale, et RekkaService OÜ ei

saanud omandada pandiõiguse heauskselt vastavalt AÕS-le 2821. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Kostja viitab Tartu Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-09-13318. Viidatud lahendis on

ringkonnakohus asunud samuti seisukohale, et õige on väide, mille kohaselt VÕS § 654 lg-s 1

sätestatud pandiõigus laieneb tellija vallasasjadele, st vallasasjadele, mille omandiõigus kuulub

tellijale.

8.12. Lähtudes eeltoodust on hagejale kuuluv sõiduk kostja ebaseaduslikus valduses ning

maakohus on õigesti rahuldanud hagi.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus kostja väitega, et on ebaselge, millise sisuga kostja

tahteavaldus on asendatud kohtuotsusega (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 3). Hageja on

esitanud hagi sõiduki väljamõistmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest ning seetõttu peaks otsuse

resolutsioonis kajastuma hagi rahuldamine selliselt, et sõiduk mõistetakse välja kostja

ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse. Nimetatud osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442

lg-le 5, mille kohaselt lahendab otsuse resolutsiooniga kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused; resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Otsuse selguse huvides tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 ja muudab

resolutsiooni p 2 sõnastust.

9. Ringonnakohus rahuldab vastuapellatsioonkaebuse osaliselt ning mõistab täiendavalt kostjalt

välja hageja kasuks kompromissläbirääkimiste menetluskulu 25 eurot. Vastuseks hageja

vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Ringkonnakohtu arvates on maakohus välja mõistnud kostjalt hageja kasuks menetluskulud

vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 175 lg 1) ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud

väide ei anna alust asuda seisukohale, et maakohus on menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisel rikkunud diskretsiooni piire.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole hagimaterjali analüüsi ja

hagile vastuse koostamisega seotud kulude kandmine hageja poolt. Maakohtule esitatud hagi on

allkirjastanud hageja seaduslik esindaja ise ning teda ei ole esindanud lepinguline esindaja. Kui

menetlusdokumendist ei nähtu esindaja olemasolu ning dokumente allkirjastab ja esitab kohtule

menetlusosaline ise, ei saa vastaspool kulude hüvitamise kohtustust ette näha. Seega tuleb

menetlusosalisel arvestada riskiga, et sellise dokumendi koostamise kulu vastaspoolelt välja ei

mõisteta.

9.2. Maakohus on jätnud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata menetluskulud, mis seondusid

kostja 19. augusti 2019 seisukohtade analüüsi ja hageja seisukoha koostamisega (ajakulu 1 tund

20 min). Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et 6. septembri 2019

toimingud on sisuliselt hõlmatud 9. septembri 2019 toimingutega ning maakohus on õigustatult

jätnud taotluse rahuldamata.

9.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna hageja ei esitanud maakohus

andmeid kompromissläbirääkimiste kohta, siis ei saa kohus kontrollida toimingu tegemist ja

taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Hageja

menetluskulude

nimekirjast

nähtub,

et

hageja

esindaja

on

kulutanud

kompromissläbirääkimistele 35 min, sh kostja kompromissettepaneku analüüs, kostja seisukoha

analüüs

ja

hageja

seisukohtade

koostamine.

Kostja

ei

ole

vastu

vaielnud

kompromissläbirääkimiste pidamisele hagejaga, kuid on leidnud, et kompromissläbirääkimiste

kulu ei ole selline menetluskulu, mis on põhjendatud välja mõista teiselt menetlusosaliselt.

Ringkonnakohus leiab, et menetluse kestel poolte vahel peetava kompromissläbirääkimiste kulu

on menetluskuluks TsMS § 144 p 1 mõttes. Samas on ringkonnakohtu arvates antud juhul

põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks arvestades kompromissläbirääkimiste sisu 25 eurot

(ajakulu 15 min) ning maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude suurust 1267 eurot 33 senti

tuleb suurendada 25 euro võrra, s.o kokku 1292 eurot 33 senti.

10. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses taotlenud asja juurde võtta kompromissläbirääkimist

puudutava e-kirjavahetuse 25.09.2019-01.10.2019. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata,

kuna puuduvad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud asjaolud. Hageja oli võimalik esitada (ning ka pidi

esitama) selle juba maakohtule.

11. Kostja on 22.04.2020 menetlusdokumendis taotlenud võtta asja materjalide juurde 12.04.2018

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-106953, 12.04.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-106993,

12.04.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-106995 ja 22.04.2020 päring ning vastus päringule,

RekkaServise OÜ 10.12.2018 e-kiri hagejale I.V.R Trans OÜ-le.

Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata, kuna puuduvad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud

asjaolud. Kostjal oli võimalik esitada nimetatud tõendid maakohtule ning nende esitamine

praeguses menetluse staadiumis on hilinemisega esitatud.

12. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, seega menetluskulud seoses

vastuapellatsioonkaebusega jäävad menetlusosaliste endi kanda.

Hageja on taotlenud seoses vastuapellatsioonkaebuse esitamisega, apellatsioonkaebusele ja kohtu

küsimustele vastamisega menetluskulude 1300 eurot väljamõistmist kostjalt (sh riigilõiv 50 eurot

ja kulud õigusabile 1250 eurot).

Kuna vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 178 lg 4 alusel poolte endi

kanda, siis on hageja hüvitatavaks menetluskuluks apellatsioonkaebusele ja kohtu küsimustele

vastamisega seotud õigusabikulud.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja üldist keerukust (tegemist ei ole õiguslikult keeruka

vaidlusega), on hageja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud ringkonnakohtus 600 eurot,

sealhulgas vastuse koostamine 400 eurot (4 tundi x tunnitasu 100 eurot) ja kohtu küsimustele

vastamine 200 eurot (2 tundi x tunnitasu 100 eurot). Ülejäänud hageja poolt loetletud

menetlustoimingud sisalduvad vastuse koostamise ning kohtu küsimustele vastamise ajas

(sh

maakohtu

otsuse

ja

apellatsioonkaebuse

analüüs,

vastuväidete

koostamine

apellatsioonkaebusele, kohtuistungi aja kooskõlastamine, menetlust puudutavate kohtumäärustega

tutvumine jms korraldava iseloomuga tegevus). Ringkonnakohus märgib, et vastaspool ei pea

hüvitama neid menetluskulusid, mis on seotud poole omaalgatusliku (s.o kohtu poolt küsimata)

menetlusdokumendi koostamisega ja kohtule esitamisega (nt 23.04.2020 menetlusdokumendi

esitamist ei ole kohus küsinud).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson