2-19-108544/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-108544

Tsiviilasi

Trassiehitus OÜ hagi Rennes OÜ vastu viivise

1023 euro 73 sendi väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

922 eurot 14 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rennes OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): Rennes OÜ (registrikood 12115464),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Toomela

Vastustaja (hageja) Trassiehitus OÜ (registrikood

11941852), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2020 otsus

muutma.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Rennes OÜ kanda.

3. Välja mõista Rennes OÜ-lt Trassiehitus OÜ kasuks menetluskulud ringkonnakohtus

360 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Trassiehitus OÜ (hageja) esitas 21. märtsil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Rennes OÜ-lt (kostjalt) 1023 euro 73 sendi väljamõistmiseks. Seoses nõudele vastuväite

esitamisega lõpetas kohus 6. mail 2019 maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21. mail 2019 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista kostjalt

enda kasuks välja 1023 eurot 73 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. juunil 2018 töövõtulepingu nr XXXXXXXX. Lepingu

kohaselt tegi hageja Tartus Helika lasteaias sademevee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitustöid.

Pärast ehitustööde lõpetamist esitas hageja kostjale (tellijale) arve nr 180092 summas 31 984 eurot

56 senti. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei tasunud kostja arvet õigeaegselt. Hageja

esitas kostjale viivisearved nr 180106 ja 1900015 summas 1023 eurot 73 senti. Praeguseks on

kostja tasunud arve nr 180092 summas 31 984 eurot 56 senti, kuid ei ole tasunud viivisearveid.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et pooled ei ole allkirjastanud lepinguliste tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti. Arve esitamise hetkel esinesid hageja üleantud töödes puudused.

Hageja ei olnud teostanud ega üle andnud kogu objekti dokumentatsiooni. Kostja keeldus arve

tasumisest. Kostja tasus 2. novembril 2018 arvest esimese osa (11 984 eurot) ning 20. detsembril

2018 teise osa (20 000 eurot).

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja viivise 922 eurot 41 senti. Maakohus jättis kostja 20. jaanuari 2020

menetlusdokumendi ja selles sisalduva menetluskulude nimekirja asja juurde võtmata.

Menetluskuludest jäi 90% kostja ja 10% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud 642 eurot 58 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole pooled esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleksid nad

kokku leppinud, et lisatööde osas ei kohaldata kas täielikult või osaliselt lepingu teisi punkte.

Lepingu olemust ja eesmärki ning poolte käitumist arvestades laiendati maakohtu hinnangul

lisatööde kokkuleppega lepingu p-s 2 nimetatud teostatavate tööde mahtu, kuid ei muudetud muid

lepingu tingimusi. Seega kohalduvad lisatööde osas lepingu sätted, sh nii viivise kokkulepe kui ka

teostusjooniste esitamise kohustus.

Pooled on lepingu p-s 6.5.1 kokku leppinud töö vastuvõtmise tellija poolt. Hageja tasunõue muutus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 4 järgi sissenõutavaks, kui töö oli vastu võetud või see loeti

vastuvõetuks.

Kostja on 13. augusti 2018 e-kirjas välja toonud teostatud tööde (sh lisatööde) puudused. Hageja

on 15. augustil 2018 vastanud, et objekti ülevaatamise käigus ilmnes kolm viga, mis olid seotud

asfalteerimisega. Kirjast nähtub hageja soov vead parandada. Pooled on 14. septembril 2018

allkirjastanud teostatud tööde akti nr 2 ja teostatud lisatööde akti. Aktis ei ole kirjas, et töödel

oleksid jätkuvalt 13. ja 15. augusti 2018 kirjades nimetatud või mingid muud puudused. Lisatööde

aktis on kinnitus tööde nõuetekohasuse kohta. Tõenditest ei nähtu, et kostja oleks akti saamisel

järgneva kolme tööpäeva jooksul esitanud hagejale kirjaliku avalduse, milles ta keeldub tööde

vastuvõtmisest. Kostja on 2. novembril 2018 tasunud arvest 11 984 eurot 56 senti. Alles

7. novembri 2018 e-kirjas on kostja osutanud puudustele.

Maakohus leidis, et kostja on 14. septembril 2018 teostatud tööde akti nr 2 ja teostatud lisatööde

akti allkirjastamisega nendes aktides nimetatud tööd vastu võtnud. Hageja tasunõue muutus

sissenõutavaks 6. oktoobril 2018.

Hageja tasunõude sissenõutavaks muutumine ei välista iseenesest kostja õigust tugineda

lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, sh õigust keelduda VÕS

§ 111 lg 1 alusel hagejale tasu maksmisest. Lisatööde akti kohaselt oli asfalteerimine hageja

kohustus. Hageja on 8. novembri 2018 kirjas märkinud, et vajumine septiku kohal ei ole

garantiitöö, kuid on 21. novembri 2018 kirjas tunnistanud, et asfalt on vajunud ning lubanud

vajumise parandada ja uuesti asfalteerida. Maakohus leidis, et asfaldi vajumine ja hageja

nõustumus sellega parandamisega viitab asjaolule, et hageja tehtud tööd ei olnud vähemalt

keskmise kvaliteediga.

Töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läks VÕS § 640 lg 2 kohaselt kostjale üle töö

vastuvõtmisega 14. septembril 2018. Kostja pidi seega tõendama, et pärast tööde vastuvõtmist

ilmnenud asfaldi vajumine oli selline puudus, mis oli olemas juba enne tööde vastuvõtmist. Kostja

9. ja 20. novembri 2018 kirjad kajastavad üksnes kostja arvamust asfaldi vajumise põhjuse kohta.

Kostja esitatud fotod ei tõenda, et asfaldi vajumine, mis ilmnes pärast 14. septembrit 2018, oli

selline puudus, mis oli olemas juba enne 14. septembrit 2018. Seega ei ole tõendatud, et hageja

vastutab VÕS § 642 lg 1 järgi puuduse eest. Seetõttu ei saa kostja puudusele tuginedes nõuda

hagejalt VÕS § 646 lg 1 alusel puuduse parandamist ja keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel tasu

maksmise kohustuse täitmisest.

Lepingu p 5.5.1 kohaselt oli hageja kohustatud teostama teostusjoonised. Hageja on 8. novembri

2018 kirjas märkinud, et ta ei ole teostusjoonist pakkunud ning on 21. novembri 2019 kirjas

lubanud need esitada. Seega ei täitnud hageja lepingust tulenevat kohustust anda kostjale üle

teostusjoonised. Teostusjoonised olid üle andmata 14. septembril 2018. Hageja vastutab VÕS

§ 642 g 1 järgi selle puuduse eest. Maakohus leidis, et kostja võib VÕS § 646 lg 1 järgi nõuda töö

parandamist ehk teostusjooniste esitamist, ning VÕS § 111 lg 1 järgi keelduda tasu maksmisest

kuni teostusjooniste esitamiseni.

Samas ei või kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 3 järgi siiski keelduda, kui see ei oleks asjaolusid

arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma

kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kostja on 20. novembri 2018 kirjas

märkinud, et teostusjooniste koostamine maksaks 250 eurot. Arvestades asjaolu, et tööde kogu

maksumus oli 31 984 eurot 56 senti, moodustab teostusjooniste koostamise kulu sellest vähem kui

1% ning samuti oli kostjal võimalik teostusjooniseid tellida teiselt teenusepakkujalt, oli tegemist

ebaolulise puudusega. Kostja sai VÕS § 111 lg 1 alusel alates 7. novembrist 2018 kuni 20.

detsembrini 2018 keelduda tasu maksmise kohustuse täitmisest üksnes 250 euro ulatuses.

Olukorras, kus hageja on nõude olemasolu tunnistanud ning lubanud seda täita ning kus ei ole

muid asjaolusid, mis viitaksid nõude täitmise ohustatusele, ei saa lugeda nõuet VÕS § 110 lg 1

mõttes tagamata nõudeks. Seega ei olnud kostjal vastavalt VÕS § 110 lg-le 1 õigust tasu maksmise

kohustuse täitmisest keelduda.

Eelneva tõttu võib hageja lepingu p 6.5.3 ja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt viivist alates

tasunõude sissenõutavaks muutumisest 6. oktoobril 2018 lepingus kokkulepitud määras (0,05%

päevas) kuni tasu maksmiseni 2. novembril 2018 ja 20. detsembril 2018 kokku 922 eurot

41 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt kostja 9. novembri 2019 kiri sisaldab otsest tsitaati

järelevalve seisukohast ning sellel on ka järelevalvet teostanud isiku nimi – Peeter Holts. Viidatud

kirjavahetusega oli esitatud järelevalve seisukoht asfaldi vajumise põhjuse kohta.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 8 kohaselt võib lihtsustatud hagi

menetlemisel kohus koguda tõendeid omal algatusel. Kui kohtu jaoks ei olnud e-kirjas toodud

tsitaat siiski piisav tõend järelevalve seisukohast, oleks kohus pidanud sellele kostja tähelepanu

juhtima ja laskma esitada järelevalve algse e-kirja.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et dokumentatsiooni koostamata jätmise väärtus on 250 eurot ja

tegemist on ebaolulise puudusega. Maakohus ei ole kostja väiteid ja tõendeid kogumis

analüüsinud. Kostja 20. novembri 2018 kirjas käib jutt teostusjooniste koostamisest. Kostja

esitatud kirjavahetusest nähtuvalt on kostja märkinud, et „puudu on veel välisvõrkude projekt,

mille järgi ehitustöid teostati“. Kostja on 3. detsembri 2019 menetlusdokumendis kirjeldanud, et

kogu puuduoleva dokumentatsiooni koostamise hinnanguline väärtus oli 500 eurot. Kostja on

põhjendanud, et sellise objekti puhul nagu lasteaiahoone on kasutusloa puudumine kindlasti

oluliseks puuduseks (korrektne dokumentatsioon on kasutusloa saamise eeldus), mille saamiseni

ei saa nõuda tellijalt tööde vastuvõtmist.

Kostja viitab maakohtu 13. novembri 2019 määrusele. Maakohus ei palunud kostjal juba esitatud

tõendeid selgitada või täiendavaid tõendeid esitada, nt seoses 9. novembri 2018 e-kirjaga. Kostja

täitis kohtu nõude ja esitas uued tõendid ja täiendas oma väiteid. Neid ei ole maakohus oma

otsusest hinnanud või on hinnanud ebaõigesti.

Maakohus on otsuses valesti hinnanud või üldse jätnud hindamata järgmised kostja tõendid ja

väited. Esiteks, selgitused ja tõendid, et töös esinenud puudus oli olemas juba riisiko üleandmise

ajal (kostja 7. novembri 2019 menetlusdokumendi p 2.4). Teiseks, kostja hinnang puuduse

kõrvaldamise maksumusele ja põhjendused, miks arvet ei tasunud (kostja 3. detsembri 2019

menetlusdokumendi p 2.5).

Kostja ei nõustu kohtu käsitlusega, et kostja esitatud fotodelt ei nähtu üheselt, kus ja millal need

tehtud on. Fotod on tehtud sellisel ajahetkel, kui kostjal oli vaja näidata hagejale puuduse olemust,

mitte kasutada neid kohtumenetluses. Seepärast on fotod tehtud otse puudusest ilma ümbruskonda

fotole kaasates. Maakohus oleks saanud vaatluse teel ise tõendeid koguda ja kindlaks teha, kus pilt

on tehtud.

Kui kohus oleks kõiki väiteid ja tõendeid korrektselt kogumis hinnanud, oleks ta pidanud jõudma

seisukohale, et: a) kuigi puudus ilmnes füüsiliselt pärast 14. septembrit 2018, oli see olemas juba

riisiko üleandmise hetkel, sest ilmnes vähem kui kaks kuud pärast objekti üleandmist; b) puudus

esines samas kohas, kus varem oli sarnane puudus väidetavalt parandatud; c) kostjal oli

põhjendatud kahtlused, et puuduste kõrvaldamine ei olnud tehtud nõuetekohaselt ja hageja ei

lükanud vastavas kirjavahetuses seda väidet ka ümber; d) nii järelevalve seisukoht kui ka kostja

seisukoht väljendavad seda, et selline puudus saab tekkida ainult mingis lõigus/etapis tehtud

ebakvaliteetsest tööst, sellel ei saa olla muid väliseid mõjutajaid (tegureid); e) kostja hakkas

puudusele tähelepanu juhtima varem, aga see toimus telefoni teel ning e-kirjavahetus algas alles

novembris.

Kostja oli hagejat puudusest teavitanud juba enne 7. novembrit 2018, kuid see toimus suuliselt.

Kostja 8. novembri 2018 kirjast nähtub selgelt, et pooled olid varem arutanud süvist asfaldis kui

puudust. Reaktsioonina arve osalisele tasumisele asuski hageja tegutsema, enne seda ei olnud

hageja kostjale andnud ühtegi tagatist ega kinnitust tööde teostamise kohta. Seega on maakohus

ebaõigesti kohaldanud VÕS § 110 lg-t 1 ja asunud ekslikult seisukohale, et hageja kinnitus oli

piisav, et lugeda kohustus tagatuks.

Hageja arvestas viivist valesti (vale perioodi eest). Kostja juhtis sellele tähelepanu vastuses hagile.

Otsusest nähtub, et kohus on kogu nõude ümber arvestanud ja kohaldanud õiget perioodi.

Maakohus oleks pidanud määrama ka uue hagihinna.

Maakohus on alusetult jätnud arvestamata kostja 20. jaanuari 2020 menetlusdokumendi.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

28. jaanuari 2020 otsus muutma (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kuigi apellatsioonkaebuses on taotletud maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist tervikuna, on

siiski esitatud kaebusest arusaadav, et kostja sooviks on maakohtu otsuse tühistamine osas, milles

hagi rahuldati. Osas, milles hagi jäeti rahuldamata, kaebust esitatud ei ole. Seega kontrollib

ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles

kohus hagi rahuldas.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

8. Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20. juunil 2018 töövõtulepingu. Hageja esitas

pärast lepingu alusel tehtud ehitustööde lõpetamist 14. septembril 2018 kostjale tasumiseks arve

nr 180092 summas 31 984 eurot 56 senti vastavalt teostatud tööde aktile nr 2. Kuna kostja ei

tasunud arvet õigeaegselt, esitas hageja lisaks põhinõudele viivisarved nr 180106 ja nr 1900015,

kokku summas 1023 eurot 73 senti. Kostja tasus 2. novembril 2018 arve nr 180092 alusel

11 984 eurot 56 senti ja 20. detsembril 2018 tasus ta arve nr 180092 alusel hagejale 20 000 eurot,

kuid jättis viivisearved nr 180106 ja nr 1900015, kokku summas 1023 eurot 73 senti, tasumata.

Hageja esitas hagi maakohtule kostjalt viivise summas 1023 eurot 73 senti väljamõistmiseks.

Kostja vaidles viivise väljamõistmisele vastu, leides, et ta ei olnud tasu maksmise kohustuse

täitmisel viivituses. Kostja väitel ei ole ta töövõtulepingu alusel tehtud töid vastu võtnud, kuna

hageja poolt arve esitamise ajal esinesid töös puudused ning hageja ei olnud teostanud ega üle

andnud objekti dokumentatsiooni, s.o hageja poolt tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele.

9. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles, kas kostja on olnud viivituses lepingujärgse tasu

maksmisega või oli tal õigus keelduda tasu maksmisest, kuna hagejal oli täitmata lepingust tulenev

kohustus (üle oli andmata vajalik dokumentatsioon ning septiku kohalt on asfalt vajunud).

VÕS 637 lg 4 kohaselt kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline,

muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks.

Antud juhul on pooled töövõtulepingus kokku leppinud töö vastuvõtmise korra.

Töövõtulepingu p 6.5.1. kohaselt peale tööde lõppu esitab töövõtja tellijale valminud tööde

vastuvõtmiseks tehtud tööde akti, millise tellija on kohustatud allkirjastatult tagastama töövõtjale

kolme tööpäeva jooksul või sama aja jooksul esitama kirjalikult põhjendused tööde vastuvõtmisest

keeldumise kohta. Akt koostatakse vastavalt teostatud tööde mahule kasutades pakkumises toodud

ühikuhindasid. Ettenähtud tähtaja jooksul põhjenduste mitteesitamisel loetakse tööd tellija poolt

vastuvõetuks ja töövõtjal on õigus esitada tellijale arve.

10. Hageja väitel on kostjale tööd üle antud 12.09.2018 lisatööde aktiga, mis on asjas lõplikuks

tööde üleandmise aktiks ning millel on mh märgitud, et „tööd on teostatud kvaliteetselt ja vastavalt

kokkulepitud mahule. Tellijal töövõtjale pretensioone ei ole.“

Kostja vastuväite kohaselt 12.09.2018 lisatööde akt ei ole lõplikuks tööde üleandmise aktiks.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et 12.09.2018 teostatud tööde akt on käsitletav

lõpliku tööde üleandmise aktina. Iseenesest õige on kostja väide, et 12.09.2018 akt sisaldab vaid

lisatöid, kuid samas arvestades asjaolu, et töövõtulepingus kokkulepitud töö (lepingu p 1 kohaselt

Helika lasteaia sademevee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamine koos ühendamisega torustikuga)

oli lisatööde tegemise ajaks valmis (vt teostatud tööde akti nr 2), siis oli töövõtulepingus

kokkulepitud tööd (sh ka lisatööd) lõplikult kostja poolt vastu võetud 12.09.2018 akti

allkirjastamisega.

Akti allkirjastamisel on kostja kinnitanud, et tööd on teostatud kvaliteetselt ja tal ei ole hagejale

pretensioone. Seega võttis kostja tööd vastu ja hagejal oli õigus esitada talle arve, s.o tasunõue

muutus sissenõutavaks.

11. Ringkonnakohtu arvates on ebaõige maakohtu seisukoht, et tasunõue muutus sissenõutavaks

6. oktoobril 2018 (vt maakohtu otsuse p 6 viimane lõik).

VÕS § 637 lg 4 ja töövõtulepingu p 6.5.1 kohaselt muutus tasunõue sissenõutavaks tööde

vastuvõtmisest. Kostja on 12.09.2018 akti allkirjastamisega tööd vastu võtnud ning tasunõue

muutus sissenõutavaks alates 13.09.2018.

12. Hageja on esitanud kostjale 14.09.2018 arve nr 180092 summas 31 984 eurot 56 senti ning

arvel märgitu kohaselt on selle aluseks akt nr 2 teostatud tööde kohta (akt nr 2 sisaldab nii

sademevee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamist kui lisatöid).

Kostja seisukoha järgi oli tal õigus keelduda tasu maksmisest, kuna hageja ei esitanud kostjale

nõuetekohast projektdokumentatsiooni ja septiku kohalt oli asfalt vajunud. Hageja vastuväitel

töövõtulepingu p 6.5.4. kohaselt annab töövõtja tehtud töödele kaheaastase garantii, mis algab tööde

vastuvõtmise päevast ning kuna tööd võeti vastu 12.09.2018 akti allkirjastamisega, siis oli

garantiiperiood alanud ning hageja oli valmis garantii korras kõrvaldama kostja poolt nimetatud

puudused töödes, kuid samas see ei vabastanud kostjat tööde eest tasumise kohustusest.

13. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et puudustega töö vastuvõtmine ja

seega ka tasunõude sissenõutavaks muutumine ei välista iseenesest kostja õigust tuginedes

lepingurikkumisele kohaldada VÕS §-s 111 sätestatut (VÕS § 111 lg 1 kohaselt kui lepingupooltel

on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma

kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud

või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab). Samuti nõustub

ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostjal ei olnud õigust ajavahemikul 6. oktoober 2018

(s.o tasunõude täitmise tähtpäev tulenevalt töövõtulepingu p-st 6.5.2) kuni 20. detsembrini 2018

(s.o tasunõude täitmise kuupäev) keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel kogu nõutava tasu maksmisest

hagejale.

14. Kostja on töövõtulepingu järgsed tööd vastu võtnud 12.09.2018 aktiga, millel on mh märgitud,

et „tööd on teostatud kvaliteetselt ja vastavalt kokkulepitud mahule. Tellijal töövõtjale pretensioone

ei ole.“ Aktile ei ole kostja märkinud, et töös esinevad puudused.

Kui tellija võtab töö vastu, ilma et ta tooks vastuvõtmise käigus (nt vastuvõtmise aktis) esile töös

esinevaid puudusi, kehtib VÕS § 76 lg 4 kohaselt eeldus, et töövõtuleping on kohaselt täidetud

ning et vastu võetud töö vastas lepingu tingimustele. Juhul, kui tellija soovib pärast töö sellisel

viisil vastuvõtmist tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele, peab ta vaidluse korral VÕS

§ 642 lg 1 kohaselt tõendama, et tema poolt etteheidetavad puudused esinesid tööl juba selle

üleandmise hetkel.

15. Kostja on töövõtulepingu järgse tasu maksmisest keeldumisel tuginenud järgmistele

asjaoludele: 1) hagejal on üle andmata vajalik dokumentatsioon, ning 2) septiku kohalt on asfalt

vajunud.

15.1. Kostja väide, et ta teavitas hagejat suuliselt puudusest töös juba enne 7. novembrit 2018, on

paljasõnaline. Kostja 5. novembri 2018 e-kirjast nähtuvalt on ta palunud saata hagejal parkla

asendiplaaniline teostusjoonis. Hageja on saatnud samal kuupäeval kostjale joonised sellisel kujul,

nagu tal olid need olemas, kuid kostja on teatanud 7. novembril 2018, et saadetud joonised ei sobi.

Lisaks on kostja 7. novembri 2018 e-kirjas märkinud, et hagejal tuleb korda teha garantii korras

asfaldile tekkinud süvis ning enne kui need kaks probleemi ei saa lahendatud, ei maksa kostja

arveid.

15.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asfaldi vajumine on puudus töös, s.o töö

ei vastanud lepingutingimustele. Samuti saab lugeda puuduseks töös hageja poolt vastavate

teostusjooniste mitteüleandmist. Hageja on iseenesest ka nõustunud nimetatud puudustega, kuid

on väitnud, et asfaldi vajumine on garantiiajal tekkinud puudus ning garantiiajal tekkinud puudus

ei anna alust jätta kostjal tasumata lepingujärgsete tööde eest.

Töövõtulepingu p 6.5.4 kohaselt annab töövõtja tehtud töödele kaheaastase garantii, mis algab

tööde vastuvõtmise päevast. Tööde vastuvõtmise päeval 12.09.2018 ei ole kostja viidanud asfaldi

vajumisele. Asja olevate tõendite kohaselt on kostja tuginenud asfaldi vajumisele kui puudusele

töös 7. novembri 2018 e-kirjas hagejale, s.o lepingus kokkulepitud garantii perioodil.

15.3. VÕS § 650 lg 1 kohaselt töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii)

võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele

mittevastavusi. Töövõtugarantiile kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 230 ja 231 sätestatut.

Töövõtugarantii ja sellest tulenevad õigused kujutavad endast töövõtulepingust põhimõtteliselt

täiesti iseseisvat õigussuhet. Seega on õige hageja seisukoht, et töövõtjal lasuv nn garantiitööde

tegemise kohustus ja tellija maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused ning tellija ei või

keelduda tasu maksmisest tuginedes VÕS § 111 lg-le 1. Siiski ei ole välistatud tellija tasu

maksmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 alusel.

15.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 642

lg-st 1tulenevat hageja vastutust asfaldi vajumise eest, siis on selles osas tegemist töövõtugarantiist

tuleneva tööga ning kostjal ei olnud õigus keelduda hagejale tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1

alusel. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 8, ringkonnakohus

nõustub põhjendustega ning ei korda neid. Kostja väide, et tema 9. novembri 2019 e-kiri sisaldab

otsest tsitaati järelevalve seisukohast ning seetõttu kirjavahetusega on tõendatud asfaldi vajumise

põhjus, ei anna alust VÕS § 111 lg 1 kohaldamiseks.

15.5. Tasu maksmisest keeldumise õiguslikuks aluseks võiks iseenesest olla VÕS § 110 lg 1, kuid

eeldused VÕS § 110 lg 1 kohaldamiseks ei ole täidetud ning seetõttu ka VÕS § 110 lg 1 alusel ei

olnud kostjal õigus keelduda hagejale tasu maksmisest põhjendusega, et asfalt oli vajunud.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu vastavate põhjendustega (vaidlustatud otsuse p 11)

ning ei korda neid.

15.6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna tööde üleandmisel 12.09.2018

aktiga ei andnud hageja kostjale üle teostusjooniseid, siis oli üleantud töös puudused, mille eest

hageja vastutab. Antud juhul on tõendatud, et hageja ei andnud koos tööde üleandmisega kostjale

üle teostusjooniseid, milline kohustus tulenes töövõtulepingu p-st 5.5.1.

Hageja väide, mille kohaselt lepingu p-s 5.5.1 kajastatud kohustus ei olnud seotud lisatöödega,

sest lisatöödeks oli asfalteerimine ning asfalteerimise jooniseid lisatööde kokkuleppe juures ei

kooskõlastatud, ei ole asjakohane. Lisatööd on kokku lepitud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu

raames ning seega laienesid ka lisatöödele töövõtulepingu tingimused niivõrd, kuivõrd pooled ei

leppinud kokku teisiti. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid lisatööde osas kokku leppinud

teisiti, kui on sätestatud lepingu p-s 5.5.1 ning seetõttu oli hageja lepingust tulenevaks kohustuseks

kostjale üle anda ka asfalteerimise joonised.

15.7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et samas ei võinud kostja teostusjooniste

mittesaamise tõttu keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel hagejale tasu maksmisest. Maakohus on

vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 10, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

Kostja väitel on maakohus ebaõigesti leidnud, et dokumentatsiooni koostamata jätmise väärtus on

250 eurot, sest kogu puuduoleva dokumentatsiooni koostamise hinnanguline väärtus oli 500 eurot

ning seda on ka kostja menetluses väitnud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti, lähtudes kostja 20. novembri 2018 kirjas märgitust,

lugenud teostusjooniste koostamise maksumuseks 250 eurot (käibemaksuta) ning leidnud, et

tegemist on ebaolulise puudusega (vähem kui 1% kogu tasunõudest 31 984 eurot 56 senti), mis

andis kostjale aluse keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel tasu maksmise kohustusest vaid 250 euro

ulatuses. Maakohus on vaidlustatud otsuses arvestanud viiviste suuruse määramisel seda, et kostjal

oli õigus keelduda tasu maksmisest 250 euro ulatuses.

Isegi kui nõustuda kostja väitega, et teostusjooniste koostamise maksumuseks oli 500 euro, siis

moodustaks see tasunõudest ainult ligikaudu 1,5% ning ei õigustaks kostja poolt kogu tasunõude

tasumisest keeldumist. Samas ei ole kostja tõendanud asjaolu, et vajalike teostusjooniste

maksumuseks oli 500 eurot.

Kostja on küll 3. detsembri 2019 menetlusdokumendis märkinud, et teostas ise nõuetekohase

dokumentatsiooni ning nõuetekohase dokumentatsiooni koostamise hinnanguline väärtus on

500 eurot, kuid samas ei selgu kostja seisukohast, milles seisnes tema poolt „nõuetekohase

dokumentatsiooni teostamine“ ning milles tuleneb märgitud hinnanguline väärtus.

Seega puudub alus määrata teostusjooniste teostamise maksumus kindlaks maakohtust erinevas

suuruses.

16. Kostja väitel on maakohus hinnanud vaidlustatud otsuses tõendeid ebaõigesti või jätnud need

hindamata.

Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama.

Ringkonnakohtu arvates vastab maakohtu otsuses TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule ning asjaolu, et

kostja arvates hindas maakohus tõendeid ebaõigesti, ei anna alust asuda seisukohale, et maakohus

on rikkunud menetlusõiguse normi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti

hinnanud kostja poolt esitatud fotosid jt tõendeid ning hagi osaliselt rahuldanud.

17. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud väljamõistetud viiviste arvestuse õigust. Vastupidi,

kostja on märkinud kaebuses, et maakohus on nõude ümber arvestanud ja kohaldanud õiget

perioodi.

Kostja väide, et maakohus oleks pidanud määrama uue hagihinna, on alusetu. Asjaolu, et

maakohus rahuldas hagi osaliselt ei tähenda, et hagihind oleks muutunud.

18. Kostja väitel jättis maakohus alusetult arvestamata tema 20. jaanuari 2020

menetlusdokumendi.

Maakohus on põhjendanud menetlusdokumendi tähelepanuta jätmist (vt vaidlustatud otsuse p 13).

Lisaks

maakohtu

poolt

märgitule

selgitab

ringkonnakohus,

et

20. jaanuari

2020

menetlusdokumendi sisust nähtuvalt kordab kostja suuresti juba esitatud seisukohti ja väiteid ning

seetõttu isegi kui maakohus on menetlusnormi rikkudes jätnud tähelepanuta menetlusdokumendi,

ei mõjutaks see asja sisulist lahendust.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtu TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on esitanud ringkonnakohtule taotluse õigusabikulu 360 eurot väljamõistmiseks kostjalt

(sh maakohtu otsusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 3 tundi x tunnihind

120 eurot). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud õigusabikuluga ning

hageja taotlus kuulub rahuldamisele.

Hageja ei ole taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses viivise väljamõistmist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson