2-13-47224/92 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

27.04.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-47224

Kohtuasi

XX (X) pankrotis) pankrotimenetlus. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 15.01.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldajad:

Swedbank AS (registrikood 10060701)

BIGBANK AS (registrikood 10183757)

Eesti Energia AS (registrikood 10421629)

TF Bank AB (registrikood 556158-1041)

Rapla vald, Rapla linn, Männi tn 1 KÜ (registrikood

80132862)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15.01.2020 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Kohustustest vabastamise menetluse kulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta

menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik

1. Pärnu Maakohus kuulutas 11.12.2013 välja XX (võlgnik) pankroti.

2. Pärnu Maakohus lõpetas 27.10.2014 määrusega pankrotimenetluse ja algatas võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus jättis usaldusisiku määramata ja kohustas

võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi.

3. Kohus teostas võlgniku osas järelevalvet. Võlgnik esitas kohtule enda kohta teavet ja/või

aruandeid koos tõenditega. Võlgnik esitas viimase aruande 29.10.2019.

4. Võlgnik esitas 29.10.2019 kohtule taotluse, paludes vabastada teda pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.

5. Kohus küsis 30.10.2019 võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise kohta.

TF Bank AB leidis, et võlgnikku ei peaks kohustustest vabastama või alternatiivselt tuleks

pikendada menetlust seitsmele aastale, kuna ta on teinud menetluse jooksul ühe makse 10 eurot

15 senti. Võlgnik on töötanud, saanud igakuiselt töötasu ning ja lisaks töötanud 2 kuud

välismaal ja saanud tasu. Taolise maksekäitumisega on oluliselt kahjustatud võlausaldajate

huve.

BIGBANK AS leidis, et võlgnik tuleks jätta kohustustest vabastamata või alternatiivselt

pikendada käimasolevat menetlust. Võlgnik ei ole näidanud üles omapoolset initsiatiivi nõude

tasumiseks ega tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega.

Swedbank AS teatas, et võlgnik tuleks jätta kohustustest vabastamata. Võlgnik on tasunud vaid

391 eurot. Samuti oleks pidanud võlgnik otsima tulutoovamat töökohta. Sellega on võlgnik

süüliselt rikkunud oma kohustusi.

6. Maakohus kuulas võlgniku 11.12.2019 ära. Võlgnik selgitas kohtule, et ta on kasvatanud

kahte alaealist last, kellest üks on praegugi alaealine, ei ole varjanud sissetulekuid ega rikkunud

süüliselt oma kohustusi.

Maakohtu lahend

7. Maakohus vabastas 15.01.2020 määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest (AS-i Swedbank osas 19 098 eurot 31 senti, BIGBANK AS-i osas 1442 eurot 52

senti, Eesti Energia AS-i osas 70 eurot 6 senti, TF Bank AB osas s 1442 eurot 48 senti,

Korteriühistu Männi 1 osas 3729 eurot 92 senti), vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest

ning lõpetas kohustustest vabastamise menetluse.

Võlgnik ei ole suutnud kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlausaldajatele võlgnevust

täielikult tasuda. Võlgnik on töötanud K OÜ-s. 2015 oli tema keskmine töötasu 376 eurot 54

senti. Võlgniku sissetulekuteks on veel riiklik peretoetus. Maksu- ja Tolliamet on tagastanud

362 eurot 88 senti. 2016 on võlgniku keskmine töötasu 409 eurot 72 senti. Sissetulekuteks on

ka riiklik peretoetus ja vajaduspõhine peretoetus. Maksu- ja Tolliamet tagastas tulumaksu 224

eurot 50 senti. 2017 on võlgniku keskmine töötasu novembri 2017 ja 2018 oktooberis 675 eurot

24 senti. Võlgniku keskmine töötasu novembrist 2018 kuni oktoobrini 2019 on 826 eurot 43

senti. Sissetulekuks on ka 2017-2019 igakuine peretoetus. Väljaminekuteks on üürikulud 240

eurot kuus, prügikulu 15 eurot kuus, õppelaen 50 eurot kuus, kahjutasu kindlustusele 50 eurot

kuus. Peale maksude mahaarvamist jäi võlgniku perele kuus 200 eurot söögi jaoks ja muudeks

vajalikeks kulutusteks (riided, jalatsid jm).

Võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud, sest ta ei ole varjanud oma sissetulekuid

eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded maksmata määras, milleks ta oleks seaduse järgi

kohustatud. Võlgadest vabastamise menetluse ajal on võlgnik kasvatanud üksinda kahte last,

laste isa on toetanud võimaluste piires. Võlgnik on selgitanud, et tema töötasud on olnud

seetõttu miinimummääras, kuna Rapla maakonnas on raske leida töökohta arvestatava

töötasuga. Tallinnas ei ole võlgnikul võimalik tööl käia, kuna ta peab tagama lapse üle

järelevalve. Ka viimasel aastal, kui tal oli paar kuud võimalus töötada välismaal, oli tema

tegelik sissetulekuks 650 eurot, millest jagub söögi ja muude vajalike kulude jaoks raha 200

eurot kuus, s.o 50 eurot nädalas. Kogu teenitav ja saadav sissetulek on kulunud igapäevasteks

kuludeks. Tihti on juhtunud, et raha ei jätkugi kõikide hädavajalike kulutuste tegemiseks ning

seetõttu on ta raha laenanud YY-lt, kuid on alati maksnud laenu tagasi.

Võlgnik on suutnud oma lastele ja endale tagada miinimumvajaduste rahuldamise. Võlgnik on

käinud viie aasta jooksul koos sõpradega meelelahutuskohas ning eluliselt on usutav, et kulud

jaotatakse võrdselt. Kohus tuvastas, et kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik

koos alaealiste lastega elanud nii kasinalt, et ainult on võimalik olnud rahuldada pere

miinimumvajadused. Saadud lisasissetulekud, mis ei ole olnud märkimisväärsed summad, on

kulunud kulutustele, mille rahuldamiseks tavasissetulekust ei piisa. Tsiviilasja materjalidest

nähtub, et võlgnik on pidanud pidevalt võtma sõbralt laenu, et pere vajadusi rahuldada.

Võlgnik on tegelenud võlgadest vabastamise menetluse jooksul tulutoova tegevusega. Võlgnik

on selgitanud kohtule veenvalt, miks ta ei ole saanud käia tööl arvestatava töötasu eest.

Võlgniku ülalpidamisel oli kaks alaealise last ning võlgniku alaealine tütar sai emaks. Seega

kohustus võlgnik pühenduma noorema lapse kasvatamisele ja tema eest hoolitsemisele, vanema

lapse ja viimase lapse aitamisele. Võlgniku peres jätkub söögirahaks nädalas 50 eurot ja

muudeks hädavajalikeks väljaminekuteks (riided jm) on võlgnik pidanud kasutama tuttavalt

laenatud raha. Võlgniku selgitused rahade liikumiste kohta tema kontol on eluliselt usutavad.

Võlgnik on kasutanud kõik oma rahalised vahendid põhjendatult enda, laste ja lapselapse

ülalpidamiseks. Võlgnik ei ole kulutanud raha mittetarvilikele asjadele, välisreisidele. Kohus ei

tuvastanud, et võlgnik kuritarvitaks alkoholi ja narkootikume. Kohus ei pea ka

meelelahutuskohas käimist suureks paheks. Kohus leiab, et võlgniku ja tema laste elu ei ole

olnud kerge ega külluslik, võlgnik on võidelnud parema tuleviku eest.

Kohus leiab, et kuivõrd võlgniku pankroti põhjustas sisuliselt tema poolt eluaseme soetamiseks

ja renoveerimiseks võetud eluasemelaen ning võlgnik jäi ilma pankrotimenetluse käigus

müüdud eluasemest, mis ei vähendanud selleaegse väga madala kinnisvarahinna tõttu oluliselt

laenuvõlgnevust, tundub kohtule äärmiselt ebaõiglane jätta võlgnik kohustustest vabastamata

pelgalt seetõttu, et võlgnevus on suures mahus tagasi maksmata. Kohtu hinnangul on võlgnik

siiski enda võimete/võimaluste piires täitnud seadusest tulenevaid kohustusi. Seega ei nõustu

kohus võlausaldajate seisukohaga, et võlgnik on oma seadusest tulenevaid kohustusi süüliselt

rikkunud. Kohus leiab, et võlgniku tegevus/tegevusetus ei ole süülise iseloomuga. Võlgnik ei

ole tahtlikult jätnud täitmata pankrotiseaduses määratud kohustusi. Kohus leiab, et asjaolu, et

võlgnik ei ole võlausaldajatele väljamakseid määratud ulatuses teinud, ei ole kohtu hinnangul

aluseks võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on viie aasta jooksul

täitnud PankrS § 173 lg-dest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi. Ta on tegelenud tulutoova tegevusega,

ei ole varjanud saadud tulusid ega vara, on andnud teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma

sissetulekute ja vara kohta. Kohus on veendunud, et võlgnik ei tasunud kogu kohustustest

vabastamise perioodi jooksul võlausaldajatele võlgnevust, kuna selleks puudusid võimalused.

Määruskaebus

8. Swedbank AS (edaspidi võlausaldaja) palub määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja

uue määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Võlausaldaja ei nõustu maakohtuga selles, et on äärmiselt ebaõiglane jätta võlgnik kohustustest

vabastamata pelgalt seetõttu, et võlgnevus võlausaldajale on suures ulatuses tasumata ning

võlgniku eluase müüdi väga madala hinnaga. Võlgnik on seadusest tulenevaid kohustusi

rikkunud ja kahjustanud võlausaldajate huve.

Võlgnik ei ole tegelenud tulutoova tegevusega. Ta on üle kümne aasta töötanud samal töökohal

ning teeninud oluliselt madalamat töötasu Eesti Vabariigi keskmisest töötasust. Kohtupraktika

järgi ei saa sellist käitumist pidada tulutoova tegevusega tegelemiseks. Võlgniku selgitused töö

otsimise osas väljaspool Raplat on paljasõnalised ja vastuolulised.

Võlgnik on pidanud üleval kahte last ning lapselast, kuna võlgniku tütar sai 17 aastaselt lapse.

Poolteist aastat sai võlgniku tütar vanemahüvitist ning käis õhtukoolis. Võlgniku tütrele on

laekunud vanemahüvitis, samuti peetakse igakuiselt võlgniku tütre sissetulekutelt kinni

pensioni teise samba maksed. Kuivõrd võlgniku tütrel on ilmselgelt olemas igakuine sissetulek,

ei vaja ta täielikult ülalpidamist võlgnikult ning võlgnik oleks pidanud vähendama võlgnevusi

võlausaldajate ees.

Võlgnik on tasunud üksnes marginaalse summa oma võlgnevuste katteks. Kohus on hinnanud

võlgniku käitumist vaid tahtluse osas. Süülisus ei hõlma ainult tahtlust. Võlgnik on olnud

raskelt hooletu oma kohustusi rikkudes. Nõuetekohaselt käitudes oleks võlausaldaja nõue

rahuldatud suuremas ulatuses.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis 29.01.2020 määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks.

Võlgnik avaldas, et ta vaidleb määruskaebusele vastu. TF Bank AB ja BIGBANK AS leiavad,

et määruskaebus tuleb rahuldada.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 10.02.2020 lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 14.02.2020.

Ringkonnakohtu põhjendused

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1

ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab

maakohtu määrust menetluskulude osas, kuna maakohus jättis menetluskulude jaotuse

märkimata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et võlgniku kohustustest vabastamisest

PankrS § 175 lg 2 järgi keeldumiseks alust ei ole ning võlgnik ei ole menetluse ajal oma

kohustusi rikkunud määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Ringkonnakohus

järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda

neid täies mahus.

PankrS § 173 lg 1 näeb ette, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega

ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on

põhjendamatult vabastanud võlgniku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Võlgnik on olnud PankrS § 173 lg 1 täitmisel raskelt hooletu ja sellega rikkunud oma kohustusi

ning kahjustanud võlausaldaja huve. Kohus oleks pidanud keelduma võlgniku kohustuste

vabastamisest.

Ringkonnakohus märgib, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest,

lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud

korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning

seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on

võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja

kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik on PankrS §-s 173

sätestatud kohustusi rikkunud, võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning

võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohustustest

vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb

toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis.

Käesolevalt ei leia kinnitamist väide, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlgniku

kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult

vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19).

Võlgnik pole sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. Kui võlgnikul ka on igakuiseid

kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda see veel, et ta kahjustab tahtlikult võlausaldajaid.

Maakohus tuvastas, et peale maksude maha arvamist jääb perele kuus 200 eurot söögi jaoks ja

muudeks vajalikeks kulutusteks (riided jalatsid jm). Lisasissetulekud, mis ei ole olnud

märkimisväärsed, on kulunud ära nendele kulutustele, mille rahuldamiseks tavasissetulekust ei

piisaks. Lisaks on pere ülalpidamiseks võetud sõbralt laenu. Võlausaldaja ei ole maakohtu

määrust selles osas vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et

sellise sissetulekuga perel on võimalik rahuldada ainult oma miinimumvajadused. Võlgnik on

täitnud TsMS § 173 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Määruskaebuses

esitatud väited, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole

põhjendatud ega tõendatud.

Maakohus on pidanud võlgniku selgitusi töötamise ja töö otsimise osas põhjendatuks ning

ringkonnakohus nõustub nendega. Kohus nõustub maakohtu tuvastatuga ka selles osas, et

võlgnikule ei saa heita ette töö mitteotsimist Tallinnas, kuna võlgnikul on vaja tagada alaealiste

laste järelevalve. Asjaolu, et võlgnikul on tekkis võimalus paar kuud välismaal töötamiseks ei

eelda, et võlgnik peaks püsivalt välisaale tööle asuma. Välismaal töötamine on seotud ka riskide

ja täiendavate kuludega. Võlgnik kasvatab ka alaealist last ja lapselast. Seega ei ole tegemist

reaalse lahendusega. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku

karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu

30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on vastuses määruskaebusele mh

ka avaldanud, et kui tal oleks võimalik leida tasuvamat tööd selleks, et ei peaks perega elama

vaesuse piiril, siis vahetaks ta töökohta.

Võlaõigusseaduse § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. VÕS

§ 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.

VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske

hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt

hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult

vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse

kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1

sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-08-63521, p 14). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4

silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust

võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

121-11, p 12). Seega ei piisa pelgalt hooletust käitumisest ja võlgniku kohustuste rikkumine

peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult.

Maakohus on võlgniku kohustustest vabastamisel leidnud, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud

seadusest tulenevaid kohustusi. Sellega on maakohus andnud hinnangu kõikidele süü

vormidele. Maakohus võis hinnata erinevaid süüvorme koos neid eristamata. Käesoleval juhul

maakohus võlgniku süüd ei tuvastanud ja menetlusosaliste vahel puudus erinevate süü vormide

üle ka vaidlus, siis puudus süü vormide eristamiseks ka otsene vajadus. Asjaoludest nähtub ka

seda, et enne kohustustest vabastamise otsustamist kuulas kohus ära võlgniku võlausaldajad.

Võlausaldajad avaldasid kohtule, et võlgnik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Seetõttu on

ka mõistetav maakohtu poolt tahtluse eraldi väljatoomine - maakohus vastas võlausaldajate

väidetele. Asjaolu, et kohus on andnud eraldi hinnangu tahtluse osas, ei tähenda, et kohus on

muus osas süü vorme jätnud hindamata.

Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid.

Maakohus on andnud süü puudumisele õige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul

viisil.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et maakohus vabastas võlgniku pelgalt see tõttu,

et võlgnikul on suures ulatuses võlg tasumata, kuna ta eluase müüdi maha väga madala hinnaga.

Maakohus on analüüsinud nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja õigesti

leidnud, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Maakohtu ja võlausaldaja

hinnangud kinnisvara müügist saadud rahale (kas tegemist on väga madala hinnaga või mitte)

ei oma käesoleval juhul asja lahendamisel määravat tähtsust.

PankrS § 175 lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine

on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud

diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire rikkunud.

Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske,

võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii

lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks

(vt 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4

silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise

tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse

võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja

14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid

aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on

olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema

kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest

vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

11. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu

kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle

rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada.

Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ning võlausaldaja

määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd

võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate

vastuväited ei ole edukad, jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise

jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

12. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (PankrS §

175 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing