2-18-10318/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

24. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-10318

Tsiviilasi

OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi Osaühingu

Stabil Invest (likvideerimisel) ja XX vastu solidaarselt

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

1. novembri

2019. a

otsus

ja

20. novembri 2019. a täiendav otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

51 260,86 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Citadele Leasing & Factoring (registrikood

10925733), lepinguline esindaja Aivar Jurs

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 1. novembri 2019. a otsuse (täiendatud 20. novembri 2019. a

otsusega) resolutsioon tsiviilasjas nr 2-18-10318 muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles jäeti OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi

XX-lt kuriteoteate esitamisest tuleneva kulu 200 euro väljamõistmiseks rahuldamata

(resolutsiooni p 3).

3. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. OÜ-l Citadele Leasing &

Factoring ei ole apellatsiooniastme menetluskulusid.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

2 (9)

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Citadele Leasing & Factoring (hageja, liisinguandja) esitas 6. juulil 2018 Harju

Maakohtule Osaühing Stabil Invest (likvideerimisel; kostja I, liisinguvõtja) ja XX (kostja II,

käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja

liisingulepingu alusel varade soetamisega seotud kahjuhüvitise 36 876,15 eurot (30 721,81

eurot jääkmaksumused, millele lisandub käibemaks 6154,34 eurot); tasumata arvete eest

8407,56 eurot; leppetrahvi 1600 eurot; varade otsimise, hindamise ja kuriteoteate esitamisega

seotud kahjuhüvitise 970 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 30 348,72 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hageja täiendas 3. septembril 2019 hagiavaldust ning esitas oma lõplikud seisukohad ja

alternatiivse nõude. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja

liisingulepingu alusel varade soetamisega seotud kahjuhüvitise 5373,48 eurot; liisingumaksete

võla kokku 43 415,20 eurot; varade otsimise, hindamise ja kuriteoteate esitamisega seotud

kahjuhüvitise 970 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 23 442,91 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingud nr JER12-3445,

JER14-6268, JER14-6342, JER14-6343, JER14-6381, JER14-6431, JER14-6493, JER15-7702

kostja I poolt kohvimasinate omandamiseks. Liisingu tagastamiseks ja põhiosa jäägi

kujunemise jälgimiseks koostati liisinguvõtjale maksegraafik. Hageja sõlmis liisingulepingute

tagamiseks käenduslepingud kostjaga II. Kuna kostja I jättis liisingulepingutest tulenevad

kohustused kohaselt täitmata ütles hageja liisingulepingud kostjat I sellest eelnevalt hoiatades

6. jaanuaril 2017 erakorraliselt üles ja saatis liisingulepingute ülesütlemise avalduse

liisinguvõtjale ja käendajale postiga ja e-postiga. Liisingulepingute üldtingimuste p-de 9.6 ja

9.6.2 järgi oli liisinguandjal õigus ka ilma ette hoiatamata liisingulepingud üle öelda. Kostja I

kohvimasinaid ei tagastanud. Liisingulepingute ülesütlemise hetkel oli kohvimasinate

jääkmaksumus 36 876,15 eurot (käibemaksuga) ja liisingulepingute järgi tasumata arved

8407,56 eurot. Ülesütlemise avalduses nõudis hageja liisingulepingute üldtingimuste p 7.3

alusel leppetrahvi kokku 1600 eurot. Viivise määr üldtingimuste p 7.1 kohaselt on 0,15 %

päevas.

Hageja leidis liisingulepingute nr JER14-6381, JER14-6431, JER14-6493 järgsed

kohvimasinad üles ja sõlmis nende hoiule andmise lepingud. Hiljem müüs hageja need

kolmandatele isikutele saades 4000 eurot iga kohvimasin eest, mille võrra vähendati ka

vastavates lepingutes nende jääkmaksumust. Hageja teadmata müüs kostja II liisingulepingus

nr JER15-7702 liisitud kohvimasina. Ülejäänud kohvimasinate leidmiseks esitati kuriteo teade

ja need tuleb lugeda hävinenuks. Kohvimasinate hävimine on võrdsustatav nende soetamisega

liisinguvõtja poolt, mistõttu tuleb nende jääkmaksumus arvestada koos käibemaksuga.

Kohvimasinate otsimisega, leitud kohvimasinate turuväärtuse kindlakstegemisega ja

kuriteoteate esitamisega seoses kandis hageja Osaühinguga Credit Expert ja ValueExpert OÜ-

ga sõlmitud lepingu alusel kulusid kokku 970 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid

kostjad jätta hageja kanda.

Kostjad ei ole liisingulepingute ülesütlemise hoiatust ega avaldust kätte saanud, mistõttu on

liisingulepingud kehtivad. Hageja antud paari nädalane tähtaeg kohvimasinate tagastamiseks ei

olnud mõistlik, sest need olid kolmandate isikute valduses ja osad nendest asusid välismaal.

Liisinguesemete jääkmaksumus on arvestatud valesti. Vara vastutavale hoiule võtmise aktides

on soovituslik ostuhind täpsustamata ja asjade seisukorda ei ole kirjeldatud. Osaühing Credit

Expert on hindamist teostanud ebausaldusväärselt. Hageja müüs kohvimasinad oluliselt all

3 (9)

nende turuhinna, mistõttu tuleb hageja nõue liisingulepingute jäägi ning müügihinna vahe

hüvitamiseks jätta rahuldamata.

Kuna liisingulepingud kehtivad, ei saa nõuda viivise tasumist. Viivise arvestamisel ei saa

lähtuda iga üksiku makse tähtajast, sest sellist nõuet hageja ei esitanud ning poolte vahel ei ole

allkirjastatud maksegraafikuid. Viivist tuleb vähendada kohtu poolt õiglaseks peetava

suuruseni.

Hageja leppetrahvi nõue on põhjendamatu, sest hageja ei ole tõendanud leppetrahvi nõuete

materiaalõiguslikku alust ega leppetrahvinõuete õigeaegset esitamist. Samuti on alusetu hageja

nõue kuriteoteate esitamise õigusabikulude hüvitamiseks.

Käenduslepingud on heade kommetega vastuolu tõttu tühised. Kostja II sõlmis

käenduslepingud tingituna sõltuvussuhtest kostjaga I. Käenduslepingud võivad olla vastuolus

heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu, arvestades, et kostja

II ei saanud tasu juhatuse liikmeks olemise eest ja temal puudub Eestis kinnisvara.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 1. novembri 2019. a otsusega (ekslikult on otsuse kuupäevaks

märgitud 1. oktoober 2019) hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

põhivõla 46 883,71 eurot (varade soetamisega seotud kahjuhüvitis 36 876,15 eurot, arvete

võlgnevus 8407,56 eurot ja leppetrahvid 1600 eurot), sissenõutavaks muutunud viivise 3687,15

eurot ja kahjuhüvitise seoses varade otsimisega ja hindamisega 690 eurot. Menetluskulude jättis

maakohus solidaarselt kostjate kanda ja mõistis neilt hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitise 1200 eurot ja sellelt seadusjärgses määras viivise. 20. novembri 2019. a täiendava

otsusega rahuldati kostjate taotlus kautsjoni 500 euro tagastamiseks.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

 hageja ja kostja I sõlmisid 8. märtsil 2012 liisingulepingu nr JER12-3445 kostjale I

kolme kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 694,68 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks kuupäevaks. Kohustuste

täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga

55 380 eurot.

 hageja ja kostja I sõlmisid 22. juulil 2014 liisingulepingu nr JER14-6268 kostjale I

kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 48 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 248,12 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 18 720

eurot.

 hageja ja kostja I sõlmisid 19. augustil 2014 liisingulepingu nr JER14-6342 kostjale I

kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks. Kohustuste täitmise tagamiseks

sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444 eurot.

 hageja ja kostja I sõlmisid 19. augustil 2014 liisingulepingu nr JER14-6343 kostjale I

kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 197,45 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 14 430

eurot.

 hageja ja kostja I sõlmisid 2. septembril 2014 liisingulepingu nr JER14-6381 kostjale I

kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise

4 (9)

tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444

eurot.

 hageja ja kostja I sõlmiti 19. septembril 2014 liisingulepingu nr JER14-6431 kostjale I

kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444

eurot.

 hageja ja kostja I sõlmisid 9. oktoobril 2014 liisingulepingu nr JER14-6493 kostjale I

kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 211,33 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 15 444

eurot.

 hageja ja kostja I sõlmisid 24. augustil 2015 liisingulepingu nr JER15-7702 kostjale I

kolme kohvimasina (La Cimbali) omandamiseks liisinguperioodiga 60 kuud. Igakuise

liisingumakse suurus oli 349,89 eurot (lisandub käibemaks), mille liisinguvõtja

kohustus tasuma graafiku alusel jooksva kuu viimaseks päevaks. Kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmiti kostjaga II käendusleping vastutuse maksimummääraga 25 989,60

eurot.

Hageja ja kostja I sõlmitud lepingud vastavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 mõttes

liisingulepingu tunnustele. Hageja ja kostja II sõlmitud lepingud vastavad VÕS § 142 mõttes

käenduslepingu tunnustele.

Maakohus leidis, et käenduslepingud on kehtivad ja kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I

liisingulepingutest võetud kohustuste eest. Maakohus ei nõustunud kohtupraktikale viidates

kostja II väitega, et käenduslepingud on sõlmitud vastuolus heade kommetega tulenevalt kostja

II sõltuvussuhtest kostjaga I. Kostja II oli käenduslepingute sõlmimise ajal kostja I ainuosanik

ja juhatuse liige ning toimis oma majandus- või kutsetegevuses. Seetõttu ei saanud kostja II

sõlmida käenduslepinguid sõltuvussuhte tulemusena (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 p 11).

Maakohtu hinnangul rikkus kostja I liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, jättes tasumata

liisingulepingute järgsed maksed 8407,56 eurot ja see summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja mõista. Hageja väitel ei ole kostja I pärast 19. oktoobrit 2016 hagejale

liisingumakseid tasunud. Liisingumaksete tasumata jätmine on negatiivne asjaolu, mille

vaidlustamisel on tõendamise kohustus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

230 lg-le 1 kostjatel. Asjas ei oma tähtsust, kas maksegraafikud olid poolte poolt allkirjastatud,

sest igas liisingulepingus oli igakuine makse suurus kokku lepitud.

Maakohus tuvastas, et 6. jaanuari 2017. a seisuga olid täidetud seadusest ja liisingulepingutest

tulenevad eeldused liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. 12. detsembril 2016 on

hageja edastanud kostja I e-posti aadressil XXX hoiatuse lepingute erakorraliseks

ülesütlemiseks. Võla tasumiseks antud tähtaeg 14 päeva on igakuise rahalise kohustuse

täitmiseks mõistlik. Alates 19. oktoobrist 2016 ei ole kostja I teinud hagejale ühtegi makset.

VÕS § 363 p-st 3 ei tulene liisinguandjale kohustust arvestada liisinguvõtja kolmandate

isikutega sõlmitud lepingutega. Kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset lepingu lõppedes, tuleb

liisinguvõtja tegevust mõista selliselt, et ta on kasutanud liisingueseme omandamise õigust.

Hageja on tõendanud, et 6. jaanuari 2017. a ülesütlemise teade on kostjale I edastatud

mõistlikult viisil tema e-posti aadressile tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi.

Teade tuleb lugeda kostja I poolt kättesaaduks. Poolte e-kirjavahetusest (1., 15. ja 20. veebruari

2017. a e-kirjad) nähtub, et pooled kasutasid suhtlemiseks äriregistris kostja I sidevahendina

märgitud e-posti aadressi XXX. Mh viitab e-kirjavahetuse sisu sellele, et kostjad olid teadlikud

5 (9)

liisingulepingute erakorralisest lõppemisest. Seega on hageja liisingulepingud erakorraliselt

üles öelnud 6. jaanuari 2017. a avaldusega.

Maakohus nõustus hagejaga, et liisinguesemete jääkmaksumus on kokku 36 876,15 eurot, sh

käibemaks 6154,34 eurot, mis tuleb solidaarselt kostjatelt VÕS § 367 lg 1 alusel hageja kasuks

välja mõista. ValueExpert OÜ hindamisakti alusel on liisingulepingute nr JER14-6381, JER14-

6431 ja JER14-6493 liisingueseme turuväärtus 4000 eurot. Eseme selline väärtus 2017. a on

usutav ning kostjad ei ole oma väiteid kõrgema turuväärtuse kohta tõendanud. Hageja saab

nõuda käibemaksu hüvitamist, sest kohtupraktika kohaselt peavad VÕS § 367 lg 3 järgi

kõrvutatavate summade arvestused põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga

või ilma selleta (Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 22;

9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 20). Hageja arvestas liisingueseme

soetamise maksumust koos käibemaksuga.

Kuna hageja ütles kehtivalt kõik liisingulepingud üles, kuulub leppetrahv kokku 1600 eurot

kostjatel solidaarselt hagejale väljamõistmisele (üldtingimuste p 7.3). Liisinguesemete

tagasisaamiseks ja nende turuhinna kindlakstegemiseks tehtud kulutused 690 eurot on VÕS §

367 lg 1 järgi põhjendatud. Kuriteoteate esitamise kulu 200 eurot ei ole põhjendatud.

Liisingulepingutele lisatud maksegraafikud said lepingu osaks ning nende alusel saab esitada

kostjale I viivisenõude. Viivisenõude aluseks ei ole üldtingimuste p 7.1 järgi arve esitamine.

Viivis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista alates 6. jaanuarist 2017 VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause alusel. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul ei ole

viivisemäär 54,75 % aastas ebamõistlikult suur. Kuna hageja on viivist nõudnud väiksemas

ulatuses, ei ole viivise vähendamine põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja II jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus liisingulepingute lõpetamise asjaolud

ebaõigesti, mistõttu vaidlustatud otsus ei vasta TsMS § 436 lg-te 1–4 nõuetele. Maakohus leidis

vastuoluliselt, et liisingulepingud lõppesid nende kokkulepitud tähtaja saabumise kui ka

hagejapoolse ülesütlemise tõttu. Hageja ei tõendanud, et hagile lisatud ülesütlemise hoiatused

ja avaldused on kostjateni jõudnud ega nende kostjateni jõudmise aega (sh kostja I

kasutatavasse serverisse). Järelduslikust ülesütlemisest ei teadnud kostja II midagi. 20. jaanuari

2017. a e-kirjast ei saa järeldada, et kostja I oli ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kuna

ülesütlemisavaldust ei toimetatud kostjateni, ei ole kostjatele edastatud ka selles sisaldunud

leppetrahvi nõuet. Hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse minetanud.

Maakohtu otsuses ei ole väljamõistetud põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine TsMS § 436 lg 1, §

442 lg 8 mõttes jälgitav ning nendest ei ole käibemaksu maha arvestatud. Eelduslikult on

ebaselgus tingitud sellest, et hagis ja selle täienduses esitatud nõuded on erinevad. Maakohus

ei

ole hageja nõuete

suurendamist

ega vähendamist

menetluses

nõuetekohaselt

dokumenteerinud (TsMS § 346 lg 4 p 2, § 429 lg 1 ja § 331 lg 1). Hagi täienduses nõutud

summadest suuremas ulatuses väljamõistetud summade osas tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

Kuna hageja loobus leppetrahvi nõudest, ei oleks tohtinud leppetrahvi välja mõista. Viivise

nõuet ei saa rahuldada, kuna ei olnud selge, millised on hageja põhinõuded ja millal need

sissenõutavaks muutusid. Liisinguesemete soetamisega seotud kahju hüvitisest (5373,48 eurot)

tuleb maha arvestada tagasisaadud kohvimasinate müümisest saadud 16 000 eurot.

Vaidlustatud otsuse p-s 43 leidis maakohus valesti, et kui käendaja on käendatava juhatuse liige,

ei saa käendused olla TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolus heade kommetega. Praegusel juhul on

käenduslepingud kohtupraktika kohaselt heade kommetega vastuolu tõttu tühised (vt

Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Kostja II kirjutas

käenduslepingutele alla, kuna ta oli kostja I juhatuse liige, milles väljendus tema sõltuvussuhe.

6 (9)

Kostja II ei saanud käendusest isiklikku kasu ja tal ei ole kunagi olnud Eestis kinnisvara.

Liisingulepingu nr JER12-3445 allkirjastamisel käenduse vastutuse maksimummääraga 55 380

eurot oli kostjal I esitamata 2011. a majandusaasta aruanne. Kostja II ei saanud siis juhatuse

liikme tasu. Hageja pidi mõistma kõrget kliendiriski. Hoolimata sellest jätkas hageja liisingu-

ja käenduslepingute sõlmimist. 2013. a ja 2014. a sai kostja II juhatuse liikme tasu 19 915 eurot

aastas. Viidatud aastatel sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingud, mille vastutuse kogumaht

ületas kostja II aastast brutosissetulekud kuni 7,9 korda. 2015. a lõpuks vastutas kostja II

käenduslepingute alusel kokku 157 575,60 euro ulatuses. Kuna kostjal I olid maksehäired pidi

hageja käenduslepinguid sõlmides aru saama, et need on ebaproportsionaalsed kostja II suhtes

(äriseadustik ÄS § 1801 lg-d 2 ja 3). Hageja ei tegutsenud finantsteenuse osutajana ÄS § 187 lg

1 kohaselt korraliku ettevõtja hoolsusega.

Käenduslepingud on tühised maksimumsumma ülemäärasuse tõttu. Kostja ei suuda oma

sissetulekuid arvestades 157 575,60 euro suurust nõuet täita. Liisingutega ei ostetud kinnisvara,

vaid kiiresti amortiseeruvat vallasvara. Seega ei saanud kohustuste täimist loota liisinguesemete

arvel. Eelnevat tuleb hinnata kostja I maksehäirete kontekstis.

Käenduslepingute sõlmimisega on hageja üritanud mööda hiilida ÄS § 135 lg-s 2 sätestatust, et

osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. Seaduse normist möödahiilimise

eesmärgiga tehtud tehingud on tühised.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

7. Esmalt selgitab kolleegium apellatsioonkaebuse esitamise tähtajaga seonduvat. Praeguses

asjas tegi maakohus 20. novembril 2019 täiendava otsuse TsMS § 448 lg 1 p 1 mõttes (I kd, tl-

d 177 ja pöördel). Tulenevalt TsMS § 632 lg 3 esimesest lausest, kui apellatsioonitähtaja jooksul

tehakse asjas täiendav otsus, hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema täiendava otsuse

kättetoimetamisest ka esialgselt tehtud otsuse suhtes uuesti. Seega ei ole kostja II rikkunud

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ja kaebus on tähtaegne.

8. Järgmisena selgitab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (TsMS § 651 lg

1). Vaidlustatud otsusega on kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistetud võlgnevus ja

viivis. Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja II. Kostja I ei ole kostja II

kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 mõttes ning tema osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

kohaselt jõustunud. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäeti tema nõue

kostjate vastu rahuldamata (s.o kahjuhüvitis 200 eurot, maakohtu otsuse resolutsiooni p 3).

Ringkonnakohus lähtub ka sellest, et hageja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud

maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles maakohus mõistis välja sissenõutavaks

muutunud viivise 3687,15 eurot. Samas asjas tehtud Harju Maakohtu 19. detsembri 2019. a

määrusega jäeti hageja vigade parandamise taotlus – maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud

viivise summa muutmiseks – rahuldamata (II kd, tl 10).

Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all maakohtu otsus osas, millega kostjalt II mõisteti

hageja kasuks (solidaarselt kostjaga I) välja varade soetamisega seotud kahjuhüvitis 36 876,15

eurot, arvete võlgnevus 8407,56 eurot, leppetrahvid 1600 eurot, viivis 3687,15 eurot ja

kahjuhüvitis 690 eurot (TsMS § 651 lg 1).

9. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus on liisingulepingute

lõppemise asjaolude tuvastamise osas vastuoluline.

7 (9)

9.1. Maakohus leidis, et liisingulepingud lõppesid hagejapoolse ülesütlemise tagajärjel (vt

maakohtu otsuse p 53). Maakohus on otsuse p-des 32-39 välja toonud faktilised asjaolud, mille

üle pooled ei vaidle (liisingulepingute tingimused, sh liisinguperiood). Nende asjaolude kohta

esitas hageja dokumentaalsed tõendid – liisingulepingud (I kd, tl-d 9-28 pöördel).

9.2. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et menetluse kestel on hageja nõudeid muutnud.

Asja materjalidest nähtub üheselt, et pärast kostjate vastuväidet liisingulepingute ülesütlemise

eelduse täitmata jätmise kohta esitas hageja 3. septembril 2019 alternatiivse nõudearvestuse

juhuks, kui maakohus tuvastab, et liisingulepingud ei ole ülesütlemise tagajärjel lõppenud (I

kd, tl-d 111-113). TsMS § 370 lg 2 järgi võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti

mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei

rahuldata. Asjaolu, et nõue on alternatiivne, nähtub selgelt hageja menetlusdokumendi p-st 5.

10. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise välistab TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi see,

kui käenduslepingud on vastuolus heade kommetega ja seetõttu TsÜS § 86 järgi tühised.

Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja endale täieliku solidaarvastutuse juhuks, kui

liisinguvõtja oma kohustusi liisingulepingust tulenevalt ei täida või täidab neid mittekohaselt

(käenduslepingu p 8.5.1). Vaidlus puudub, et kostja II vastutab käendajana liisingulepingutest

tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses, sh põhi, lisa ja kõrvalnõuded, kulu- ja kahju

hüvitamise nõuded kuni vastutuse maksimummäärani, samuti mitterahaliste kohustuste

täitmise nõuded ja selle kohustuse rikkumisest tulenevad kahjuhüvitise nõuded.

10.1. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käenduslepingud on kehtivad. Kolleegium

peab vajalikuks osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes põhjendusest välja viited

garantiile (VÕS § 155 lg 1).

10.2. Käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Tehing on

vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade

kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe

poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata

kogumis (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23).

Kolleegium märgib, et käenduslepingu sõlmimine praeguses olukorras (liisinguvõtjaks on

osaühing ja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on käendusleping sõlmitud sama

osaühingu juhatuse liikme ja osanikuga) on iseenesest tavapärane ning kostja II kohustuseks oli

tõendada asjaolusid, millega ta seostab tehingute vastuolu heade kommetega.

10.3. Kostja II on Riigikohtu praktikale viidates selgitanud, millistel juhtudel võib

käendusleping olla heade kommetega vastuolus, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid

kolleegiumi hinnangul ei esine. Kostja II poolt välja toodud asjaolud ei ole ebamoraalsed ega

taunitavad, mis tooksid kaasa käenduslepingu tühisuse.

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole

liisinguvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohutust täitma. Kuigi sellisele seisukohale on

Riigikohus jõudnud laenulepingut tagava käendaja suhtes, on see põhimõte kohaldatav ka

liisingulepingu puhul (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48).

Kostja II ei ole praeguses asjas teisi õiguslikke võimalusi oma õiguste kaitseks rakendanud (vt

nt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11).

Kolleegium märgib, et kostja II pidi käenduslepingute sõlmimisel olema teadlik kõikidest

käendusega seotud olulistest asjaoludest, sh kostja I majanduslikust seisundist, sest ta oli samal

ajal kostja I juhatuse liige, samuti ainuosanik (I kd, tl-d 49 ja pöördel). Kostja II viited hageja

hoolsuskohustuse rikkumisele on asjakohatud. Kostja II toob välja asjaolud, mis võiksid olla

talle kui kostja I juhatuse liikmele etteheidetavad juhul, kui ta võttis teadlikult osaühingule

kohustusi, mida osaühing tulevikus täita ei suutnud (juhatuse kohustused ÄS § 180, juhatuse

liikme tasustamine ÄS § 180¹, juhatuse raamatupidamise korraldamise kohustus ÄS § 183,

juhatuse liikme vastutus ÄS § 187). Samuti on asjakohatu kostja II viide ÄS § 135 lg-le 2, sest

8 (9)

hageja nõue kostja II vastu ei tulene osaühingu osaniku staatusest, vaid käenduslepingulisest

võlasuhtest.

10.4. Samuti ei nõustu kolleegium kostja II väitega, et käendaja vastutuse maksimumsumma

suuruse tõttu on käenduslepingud vastuolus heade kommetega. Käenduslepingutes kokku

lepitud maksimumsumma ei ole ebaproportsionaalne ning see on vastavuses iga konkreetse

liisingueseme omandamisega seotud kulutusega.

11. Kostja II vastutuse eelduseks on kohustuse rikkumine (VÕS § 145 lg 1). Maakohus on

tuvastanud, et kostja I on liisingulepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt maakohtu otsuse

p-d 44-46). Samuti on maakohus tuvastanud, et liisingulepingutest tulenevad maksete

võlgnevuse suurus kokku on 8407,56 eurot. Tegemist on enne lepingu lõppemist sissenõutavaks

muutunud liisingumaksete tasumise nõudega VÕS § 108 lg 1 alusel. Liisingumaksete

võlgnevuse kujunemine iga liisingulepingu osas on hagiavalduses selgelt välja toodud (vt I kd,

tl 6). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme

ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

12. Kostja II leiab, et liisingulepingute ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole täidetud.

Vaidlus on selles, kas liisingulepingute ülesütlemisavaldus on edastatud kostjale I. Maakohus

tugines TsÜS §-le 70 ja tegi järelduse, et kostja I kandis tahteavalduse kättesaamisega seotud

riski. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.

12.1. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui

ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud (VÕS § 195 lg 1). Kolleegium võtab aluseks

maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et liisingulepingute ülesütlemise materiaalne eeldus oli

täidetud ja ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsuse põhjendusi korrata (TsMS § 652 lg 1

p 1, § 654 lg 6).

12.2. Kostja II väidab, et kostja I ei ole hageja 6. jaanuari 2017. a tahteavaldust kätte saanud

(avaldus liisingulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks; I kd, tl-d 33 pöördel-34). Kuna

ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad TsÜS-i üldised nõuded

tahteavaldusele (TsÜS § 67 jj). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I kandis

tahteavalduse kättesaamisega seotud riski. Hageja on tõendanud, et ta on tahteavalduse

väljendanud, selle edastanud mõistlikul viisil ning kostjal I oli võimalus e-kirjaga saadetud

ülesütlemisavaldusega tutvuda. Hageja on tõendanud, et ülesütlemisavaldus saadeti 6. jaanuaril

2017 kell 16.56 liisingulepingutes märgitud kostja I e-postile XXX. Praeguses asjas saab

eeldada, et e-kiri jõudis saaja serverisse selle saatmise päeval. Kolleegium ei nõustu kostja II

väitega, et kostja I 20. veebruari 2017. a e-kirjast ei saa järeldada, et kostja I on

ülesütlemisavaldusega tutvunud (I kd, tl 99). Kolleegiumi hinnangul nähtub hageja ja kostja I

e-kirjavahetusest, et kostja I on ülesütlemisest teadlik ja tal on olnud mõistlik võimalus e-kirjaga

saadetud ülesütlemisavaldusega tutvuda (I kd, tl-d 97 pöördel-99). Kostja I on saatnud e-kirja

mh e-postile YYY, kust on eelnevalt 27. jaanuaril 2017 saadetud kostjale I e-kiri teemaga

„Terminated agreements“ (eesti keeles lõpetatud lepingud) ja sisuga: „Stabil Invest OÜ

lepingud on üles öeldud ja võlgnevus on 69 513,58 eurot“ (I kd, tl 98).

13. Lepingu ülesütlemisega on seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja

lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude

hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel

põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Maakohus on kontrollinud hageja nõuet ning leidnud, et

see on kooskõlas VÕS §-ga 367. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6).

13.1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti

leidnud, et hagejal on õigus kostjalt II nõuda 36 876,15 eurot, sh käibemaks 6154,34 eurot.

Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks

kõrvutada tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata)

kulud esemete väärtusega hagejale tagastamise ajal. Maakohtu otsuse p-st 56 nähtub selgelt, et

9 (9)

hageja nõudest on maha arvestatud kolme liisingueseme võõrandamisest saadud müügihind,

mis nähtub ka hageja hagiavalduse p 6 arvestusest (liisingulepingud nr JER14-6381, JER14-

6431 ja JER14-6493), kus on nende esemete osas jääkmaksumus kajastatud nullina. Maakohus

on ekslikult märkinud, et kolme liisingueseme võõrandamisest sai hageja 16 000 eurot,

tegelikult sai hageja (3 x 4000) 12 000 eurot. See aga ei muuda maakohtu lõppjäreldust

ebaõigeks, sest hageja ei nõua nende liisingulepingute alusel VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitist,

mistõttu ei teki ka vaidlust, kas võõrandamisel saadud hind kattis ära liisinguesemetega seotud

krediidikulud.

13.2. Kostja II leiab, et nõudest oleks tulnud maha arvestada käibemaks. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu. Maakohus on õigesti mõistnud krediidikulud välja käibemaksuga.

Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei

saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Liisinguandja on liisinguesemete

omandamisel tasunud ise käibemaksu (vt arved; I kd, tl-d 10, 15, 17 pöördel, 20, 22 pöördel,

25). Praegusel juhul ei esine ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et liisinguandja

on ise omandanud liisinguesemed käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult ega ole

tasunud ise käibemaksu või teinud seda erikorra alusel (st piiratud ulatuses). Käibemaksu

juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise

hüvitamata kulud (jääkmaksumus) põhinevad sarnastel alustel.

13.3. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja leppetrahvi nõude eeldused on

täidetud ja kostjalt II leppetrahvi 1600 euro väljamõistmine on põhjendatud. Kolleegium järgib

selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid. Hageja on leppetrahvi nõude esitanud

6. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduses. Leppetrahvi on nõutud mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2).

Kuna liisingulepingute ülesütlemine on kehtiv ja käenduslepingute alusel nõude rahuldamist

takistavaid asjaolusid ei esine, siis on samuti põhjendatud hageja nõuete rahuldamine

kahjuhüvitise 690 euro ja viivise 3687,15 euro osas. Maakohus on õigesti eeltoodud nõuded

rahuldanud VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel. Kolleegium ei korda selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Samuti ei nõua kostja II viivise vähendamist juhul, kui

vaidlustatud otsuse resolutsioon viivise väljamõistmise osas jääb muutmata.

14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda.

Hagejal ei tekkinud apellatsiooniastmes menetluskulusid, mille suurust kindlaks määrata ja

mida kostjalt II välja mõista.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler