2-18-3695/70 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-3695

Tsiviilasi

OÜ Tava Mets hagi Lester OÜ ja Meelis Pauri vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

16 528 eurot 08 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Lester OÜ ja Meelis Pauri apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Lester OÜ (registrikood 10566085)

2. Meelis Paur (isikukood XXXXXXXXXXX)

Apellantide esindaja advokaat Artur Maljukov

Vastustaja

(hageja):

Tava

Mets

OÜ

(registrikood

10320326), esindaja Mehis Adamson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. novembri 2019 otsus osas, milles maakohus hagi

rahuldas ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas (otsuse resolutsiooni

p-d 1-2 ja 4-9) ning saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Osas, milles maakohus jättis Tava Mets OÜ hagi rahuldamata, on

maakohtu otsus jõustunud.

2. Lester OÜ ja Meelis Pauri apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Võtta asja juurde Lester OÜ ja Meelis Paur poolt koos apellatsioonkaebusega

esitatud viivise arvestused ja tõendid: viis väljavõtet mascus.com müügiportaalist

aastast 2019.

4. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Tava Mets (hageja) esitas 8. märtsil 2018 Lester OÜ (kostja I) ja Meelis Pauri (kostja II)

vastu hagi võla nõudes. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks

28 720,46 eurot, s.o 16 398,04 eurot põhivõlgnevus ja 12 322,42 eurot viivised. Menetluskulud

palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale I ajavahemikus 1. november 2014 – 28. jaanuar

2015 metsamaterjali summas 42 892,80 eurot. 24. märtsil 2015 sõlmisid hageja ja kostja I ja II

kompromisslepingu, mille kohaselt tuli kostjatel likvideerida võlgnevus summas 21 144,40

eurot 24. juuniks 2015 ja võlgnevus summas 21 144,40 eurot 24. septembriks 2015. 24. märtsi

2015 kompromisslepinguga on üheselt mõistetav, et kostjad kohustusid hagejale tasuma

42 288,80 eurot (21 144,40 + 21 144,40). Kompromisslepinguga kohustus kostja II (kostja I

juhatuse liige) solidaarselt kostjaga I kompromissilepingus sätestatud võlgnevusi tasuma.

Kostja I ei tasunud esimest osamakset tähtaegselt, tehes seda osaliselt ja osade kaupa. Teist

osamakset kostjad ei tasunud. 27. oktoobriks 2015 oli kostjatel tasumata põhivõlg ja viivised

kokku summas 25 298,04 eurot. Antud summa tasumiseks sõlmisid hageja ja kostjad samal

päeval kokkuleppe, mille järgi fikseeriti vahepealsete maksete järel võlgnevus ja lepiti kokku

võla tasumises. Kostja I loovutas hagejale tagatiseks rataslaaduri VOLVO (reg nr XXXXXXX,

ehitusaasta 1990). Tagatise hinnas pooled kokkulepet ei saavutanud, kuid lepiti kokku, et hageja

korraldab rataslaaduri avaliku müügi ning asi müüakse 30 päeva kestel vähemalt 13 000 euro

eest, pärast seda parima pakkumise teinud isiku pakutud hinnaga.

Hageja saavutas rahvusvahelise portaali kaudu rataslaaduri müügi hinnaga 10 000 eurot

käibemaksuta. 27. oktoobri 2015 kokkuleppe kohaselt vormistas hageja rataslaaduri müügi

ajaks enda nimele ja tegi vajaliku remondi. Hageja arvestas VÕS § 88 lg 6 ja 27. oktoobri 2015

kokkuleppe p 10 järgi laekunud summast maha Marsep OÜ kuluarve müügi korraldamise eest,

Actum Consult OÜ arve sissenõudmiskulude katteks, 4284,84 eurot viiviste katteks ja 4615,16

eurot põhivõla katteks. 30. juuni 2016 seisuga on kostjal tasumata põhivõlgnevus 16 398,04

eurot ja 12 322,42 eurot viiviseid, mille tasumist hageja nõuab.

Kostjad vastutavad võlgnevuse tasumise eest solidaarselt. Kostja II liitus võlanõude tasumise

kohustusega 24. märtsi 2015 kompromisslepingus. Lisaks väljastas kostja II hagejale ka

käenduslepingu, millega tagas kostja I võlakohustuse täielikku täitmist, sh viiviseid. Kostja II

liitus 24. märtsi 2015 kompromisslepingus enda poolt juhitud ettevõtte majandustegevuses

kohustuste tagamisega VÕS § 178 lg 1 ja 3 mõistes. Kohustusega ühinemisel tekib

solidaarkohustus VÕS § 178 lg 4 alusel.

27. oktoobri 2015 kokkulepe vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 2 nõuetele.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõude kujunemine ja suurus on ebaselged. 24. märtsi 2015 kompromissilepingu p 1

järgi oli võla suurus 42 892,80 eurot. Kompromissilepingu p 2 järgi koosneb võlg 39 237 eurost

ja 3052,80 eurost, mis kokku liites on 42 289,80 eurot. Kompromissilepingu p-de 5.1 ja 5.2

järgi on võla suurus 2x 21 144,40 eurot, kokku 42 288,80 eurot.

Kostjad on seisukohal, et kostja tegelik võlgnevus on kompromissilepingus toodust tunduvalt

väiksem. Kuna kompromisslepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis peab

hageja tõendama summa kujunemist.

Kostjad ei vastuta solidaarselt. Hageja ei saa nõuda kostjalt II hageja ja kostja I vahelisest

suhtest tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Hageja ja kostja II vahel on käendusleping.

Käendusleping ei sisalda rahalise vastutuse maksimumsummat, mistõttu on käendusleping

tühine, sest kostja II on füüsiline isik (VÕS § 143 lg 2). Käendusleping sõlmiti enne

kompromisslepingut ja enne 27. oktoobri 2015 kokkulepet. Kostja II on seisukohal, et vastutab

kostja I kohustuste täitmise eest käendajana ning sellele viitab ka 27. oktoobri 2015 kokkuleppe

sõnastus: „…Meelis Paur (käendajana) võlgnevad…“. Seega ei vastuta kostja II kostja I

kohustuste täitmise eest.

Võlatunnistuse olemusest tulenevalt saab võlatunnistusega tunnistada võlga ainult põhivõlgnik.

Seega ei teki kompromissilepingust ega kokkuleppest kostjale II mingeid õiguslikke tagajärgi.

Kui aga asuda seisukohale, et kostja II sai anda nii kompromissilepingus kui kokkuleppes

võlatunnistuse ja tunnistada kostja I võlga, siis tühistab kostja II kompromissilepingus kui

kokkuleppes kostja II poolt antud võlatunnistuse, kuna see oli antud eksimuse mõjul. Kostja

allkirjastas kompromissilepingu ja kokkuleppe lähtuvalt asjaolust, et eelnevalt sõlmitud

käendusleping on kehtiv ehk olukorras, kus kostja II sai aru, et ta peab vastavaid võlatunnistusi

andma, kuna ta vastutab vastava kohustuse täitmise eest käendajana.

Kostjad on kõik kohustused hageja ees täitnud juba 27. oktoobril 2015. 27. oktoobri 2015

kokkuleppe kohaselt oli põhivõla suurus 21 013,20 eurot, sh käibemaks. Kokkulepe hindas

rataslaaduri väärtuseks 21 500 eurot, s.o 25 800 eurot käibemaksuga. Kostjad leidsid, et

27. oktoobril 2015 laaduri omandiõiguse üleandmisega hagejale täitsid kostjad kõik oma

kohustused hageja ees ning hagejal ei saa olla nõudeid kostjate vastu.

Ühtlasi on kostjad seisukohal, et kui võlgnik annab võlausaldajale kohustuse täitmiseks üle

mingi vara (eseme), siis kohustuste täitmisel tuleb arvestada eseme väärtust selle võlausaldajale

üleandmise ajal. See tähendab, et kui pooled ei ole suutnud vara üleandmisel leppida kokku

üleantava vara hinnas (väärtuses), kuid vara omandiõigus anti siiski üle, siis tuleb lähtuda vara

turuhinnast. Laaduri väärtus 21 500 eurot (käibemaksuta) 27. oktoobri 2015 seisuga ei hõlma

laaduri kopa ja palgihaaratsite hinda, mis anti kostja I poolt samuti koos laaduriga hagejale üle.

Kopa ja palgihaaratsi väärtuseks 27. oktoobri 2015 seisuga oli ca 5500 eurot (käibemaksuta).

Seega sai hageja enda omandisse 27. oktoobri 2015 võla summas 25 298,04 eurot katteks vara

väärtuses vähemalt 27 000 eurot (käibemaksuta).

Ebaõige on hageja väide, et pidi rataslaaduri müüma 13 000 euroga, vaid kokkulepe p 6

kohaselt pidi alghind olema vähemalt 21 500 (ilma käibemaksuta). Hageja peab tõendama, et

on seda teinud. Kui hageja ei ole kohustust täitnud, siis on ta tekitanud sellega kahju, mis

seisneb laaduri müügihinna (10 000 eurot käibemaksuga) ja turuhinna (25 800 eurot

käibemaksuga) vahest. Seega, kui ei saa lähtuda laaduri väärtusest selle hagejale üleandmise

ajal, millega kostjad ei nõustu, siis on hageja kokkulepe rikkumisega tekitanud kostjatele kahju

vähemalt 15 800 eurot, millele lisandub ka kopa ja palgihaaratsi väärtus, mis on ca 5500 eurot

(käibemaksuta). Tulenevalt ülaltoodust tasaarvestavad kostjad oma kahju hüvitamise nõude

hageja vastu summas 15 800 eurot ning kopa ja palgihaaratsi väärtuse hüvitamise nõude

summas 5500 eurot (käibemaksuta) hageja võimalike nõuetega kostjate vastu ning kattuvas

osas on nõuded lõppenud.

Ühtlasi on asjakohatu hageja väide, et ta tegi rataslaaduri remonti, kuna see oli liikumisvõimetu.

Kostja I oli just vahetult enne laaduri hagejale üle andmist korraldanud selle remondi.

Hageja on esitanud nõue üle kahe aasta möödumisel pärast rataslaaduri müüki, mistõttu on

hageja tegevus vastuolus heade kommetega ning tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata.

Hageja viivise nõue on alusetu. Viivise kokkulepet 0,5% päevas ei ole. Kompromissilepingus

on kokkulepitud vaid leppetrahvi, mitte viivise tasumises. Kuna viivise kokkulepe puudub,

kohaldub VÕS § 113 lg 1 teise lauses toodud viivisemäär. Seega 27. oktoobri 2015 seisuga sai

hageja nõudeks olla 21 132,69 eurot (21 012,20 eurot põhivõlg + 120,49 eurot viivis).

Rataslaaduri, kopa ja palgihaaratsi üleandmisega on seega kostjate kohustus täielikult täidetud.

Hageja ei saa nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist suuremas summas kui 40 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

16 528,08 eurot, sh 15 942,36 eurot põhivõlgnevuse ja 585,72 eurot viivise katteks. Ülejäänud

osas jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja ja kostjate kanda

võrdsetes osades. Maakohus mõistis menetluskuluna hageja kasuks kostjalt I välja 309,33 eurot

ja kostjalt II 97,58 eurot. Maakohus jättis 21. märtsi 2018 kohtumäärusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek summas 28 720,46 eurot) kehtima ja hageja taotluse hagi

tagamise tagatise tagastamiseks läbi vaatamata.

Kohus leidis, et 24. märtsi 2015 kompromisslepingu näol on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega, kuivõrd pooled on kokku leppinud, et nad soovivad uuesti reguleerida hageja

ja kostja I vahel sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevate tasumata arvete tasumise ehk

reguleerida kohustuste täitmise. Deklaratiivse võlatunnistuse andnud isik vabaneb

võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas.

Maakohus leidis, et kostja II on kostja I kohustusega ühinenud VÕS § 178 lg 1 tähenduses. Kui

kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse

osundatud paragrahvi lõigetest 3 ja 4 tulenevalt VÕS §-s 144 sätestatud vorminõudeid,

§-des 145, 149 ja 152 sätestatut ning kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus. Kuigi

kostja II on lisaks kompromissilepingule andnud samal kuupäeval käenduskirjaga hagejale ka

käenduse, on kohus seisukohal, et kostja II tuleb lugeda siiski kohustusega ühinenuks ehk

võlgnikuks. Seda seisukohta toetab kompromisslepingu erinevate punktide sõnastus, milles

kostjat II nimetatakse kostja I võla tasumisega liitunuks ja võlgnikuks, mitte käendajaks. Kohtu

hinnangul ei oma tähtsust ka asjaolu, kumb lepingutest sõlmiti varem ja kumb hiljem, sest

kohustusega võib ühineda ka varasem käendaja. Kuid kui isik on juba kohustuse kehtivalt üle

võtnud ja sellega muutunud võlgnikuks, ei ole tal enam käenduse õigussuhtest tulenevaid õigusi

ja kohustusi, välja arvatud VÕS § 178 lg-s 4 sätestatu. Kuivõrd kohustusega ühinemisel

võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil ei kohaldata VÕS § 143 sätteid, ei ole kostja vastuväited

tarbijakäenduslepingu tühisuse kohta relevantsed.

Hageja on tõendanud, et kostjad ei ole kohaselt täitnud 24. märtsi 2015 kompromissis määratud

kohustust. Kostjad tunnistasid 27. oktoobri 2015 kokkuleppes, et nad võlgnevad hagejale

25 298,04 eurot ning kostja I on andnud hagejale üle rataslaaduri omandiõiguse eesmärgiga

tasuda kompromisslepingu järgne võlgnevus. Kuid hageja nõuet ei olnud võimalik rahuldada,

sest rataslaadurit ei olnud võimalik realiseerida hinnaga, mis oleks rahuldanud nõude täies

ulatuses. Seega on hageja nõue rahuldamata ning hagejal on õigus nõuda selle täitmist

solidaarselt mõlemalt kostjalt.

Hageja ei ole rataslaaduri müümisel rikkunud 27. oktoobri 2015 kokkulepet (p-id 6-8). Kohtule

esitatud tõenditest nähtuvalt ei õnnestunud hagejal kokkulepitud müügiperioodi jooksul

rataslaadurit vähemalt 13 000 euroga müüa ning rataslaadur müüdi pärast müügiperioodi hageja

määratud hinnaga esimese pakkumise teinud isikule. Kuna pooled ei suutnud kokkuleppe

sõlmimisel hinnas kokku leppida, ei saa väita, et 27. oktoobri 2015 kokkuleppe p 8 oleks tühine.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt olidki sarnaste masinate hinnad üldjuhul kokkuleppelised

ning kokkuleppe p 8 annab hagejale võimaluse vabamalt ostjatega hinna suhtes läbi rääkida.

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et võlausaldaja oleks huvitatud oma nõude

rahuldamisest temale üle antud vara arvelt võimalikult väikeses ulatuses.

Kokkuleppe p 2 sõnastusest („Lester OÜ andis võlausaldajale üle laaduri Volvo XXXXXX,

registreerimise numbriga XXXXXX, koos selle juurde kuuluvate laaduri kopa ja

palgihaaratsitega. Laadurile on paigaldatud kiirliitmik, mis on laadurile sobivaks

ümberehitatud.“) on kohtu arvates võimalik teha järeldus, et mõeldud oli eelkõige komplekti.

Kui midagi kuulub millegi juurde, siis ei anta üldjuhul seda eraldi üle ega ka realiseerita eraldi,

eriti kui arvestada, et lisaseadmeteta ei oleks rataslaadurit võimalik otstarbekohaselt kasutada.

Ka asjaolust, et müügilepingus on märgitud laadur, kuid tegelikkuses oli hagejale antud üle

laadur, kopp ja palgihaarats, võib mõistlik isik aru saada, et tegemist on komplektiga.

Kohus leidis, et 27. oktoobri 2015 kokkuleppe p-de 5 ja 6 sõnastusest ei saa teha järeldust, et

rataslaadur anti üle kohustuse täitmisena, sest kui pelgalt vara üleandmisega oleks kohustus

täidetuks loetud, siis ei oleks olnud vaja eraldi sätestada selle vara realiseerimise tingimusi.

Kokkuleppe p 5 ja 6 saab koostoimes kohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et kohustus loetakse

täidetuks siis, kui vara müügist saadu ületab või on võrdne kohustuse suurusega (p 6 algus;

„Selleks Tava Mets OÜ /…/ korraldab laaduri müügi“).

Kohustuse lõppemine tasaarvestusega ei tule samuti kõne alla, kuivõrd kostja ei ole tõendanud,

et hagejale müügiks üle antud laaduri tegelik turuhind oli kõrgem, kui selle müügist saadud

rahasumma. Ning isegi kui eeldada, et kopp ja palgihaarats ei kuulunud laaduri komplekti, siis

nende väärtuse kohta ei ole esitatud mitte mingisuguseid tõendeid. Seega ei ole tõendatud

kostjale kahju tekkimine, millest tuleneva nõude kostja saaks tasaarvestada hageja nõudega.

Seega ei saanud hageja oma nõuet kostja vastu rahuldada rataslaaduri müügist saadud

vahenditest ning hagejal oli jätkuvalt õigus nõuda kohustuse täitmist ning viivise tasumist.

Tõenditest ei tulene, et pooled oleksid kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas.

Kompromissilepingu p-des 6.1-6.3 räägitakse läbivalt vaid leppetrahvist. Kuna viivise suurus

ei ole eraldi kokku lepitud, tuleb lähtuda seaduses sätestatud viivise määrast.

Kohus lähtus poolte kokkuleppest, et 1. oktoobri 2015 seisuga on võla jääk 25 298,04 eurot.

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis nimetatud summalt ajavahemiku

2. oktoober 2015 kuni 15. jaanuar 2016 (ajani, kui hageja sai võlgnevuse osaliselt rahuldada

rataslaaduri müügist) oli 584,32 eurot. Kohus arvas müügist saadud 10 000 eurost maha viivise,

müügikuulutuse avaldamise tasu 20 eurot ja sissenõudmiskulud VÕS § 1131 lg 1 alusel 40 eurot

ja arvestas hagejale põhivõlgnevuse katteks tasutuks 9355,68 eurot. Kohus ei pidanud

põhjendatuks rataslaaduri rehvitööde teostamise kulu 68,40 euro maha arvamist, kuivõrd

remondi ajaks oli laadur olnud juba kolm kuud hageja valduses ning kostjad ei vastuta enam

tekkinud puuduse eest. Muid kulusid seoses laaduriga ei ole hageja tõendanud.

Seega võlgnevad kostjad pärast rataslaaduri realiseerimisest saadud rahasumma maha arvamist

hagejale 15 942,36 eurot. Nimetatud summale lisandub viivis ajavahemiku 16. jaanuar 2016 -

30. juuni 2016 (s.o on aeg, milleni on hageja hagiavalduses viivist arvestanud) 585,72 eurot (15

942,36 × 0,022% × 167 päeva).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad (apellandid) paluvad maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas

ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja

kanda.

Maakohus on ekslikult märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja müüs kostjale I

metsamaterjali 42 892,80 euro väärtuses. Hageja tõendist nähtub, et ta müüs kostjale

metsamaterjali 39 237 euro ja 3052,80 euro väärtuses, s.o kokku 42 289,80 euro väärtuses.

24. märtsi 2015 leping ei ole kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, sest selle eeldused ei

ole täidetud. Sisuliselt oli tegemist maksegraafikuga (maksta tuli kahes osas 21 144,40 +

21 144,40). Sellest kuupäevast alates tuleb lähtuda summast 42 288,80 eurot.

27. oktoobri 2015 kokkuleppest ei nähtu kostjate poolt võla summas 25 298,04 eurot

tunnistamist.

Asjas ei ole ühtegi lubatavat tõendit, mis kinnitaks, et hageja müüs rataslaaduri koos kopa,

palgihaaratsi ja kiirliitmikuga koguhinnaga 10 000 eurot.

Kostjad jäid oma varasemate seisukohtade ja väidete juurde, et kostjalt II ei saa nõuda kostja I

kohustuste täitmist. Kostja II ei tee vahet, mis on käendus ja mis kohustusega ühinemine ning

arvas, vastutab üksnes käenduslepingu alusel (mis osutus tühiseks).

Kostja I on jätkuvalt seisukohal, et on oma kohustused hageja ees täitnud. Alates 24. märtsist

2015 (kompromisslepingust) tasusid kostjad kokku 21 276,60 eurot. 25. septembri 2015 seisuga

oli täitmata kohustuste summa maksimaalselt 21 012,20 eurot (42 288,80 – 21 276,60). Seega

sai kostjate kohustus hageja ees 1. oktoobri 2015 seisuga olla vaid 21 044,64 eurot, s.o

21 012,20 eurot põhivõlg ja 32,44 eurot viivised.

Kohus jättis tähelepanuta, et vara müügi kokkuleppe ulatus ja kehtivus on piiratud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 86, kui need on kostjate jaoks äärmiselt

kahjulikud. 27. oktoobri 2015 kokkuleppe p 8, mis paneb vara võõrandamise hinnariski

ainuüksi kostjatele, kus nad ei saa müügiprotsessi mõjutada, on tühine. Lähtuda tuli rataslaaduri

väärtusest hagejale üleandmise hetkel, mis oli 21 500 eurot (27. oktoobri 2015 kokkulepe p 3).

Kostjad esitasid kohtule 7. oktoobri 2019 istungil väljavõtted mascus.com lehelt, et tõendada,

et sarnased rataslaadurid maksid oktoobris 2019 20 000-23 000 eurot. Kohus keeldus

põhjendamatult tõendite vastuvõtmisest põhjusel, et need ei tõenda väärtust 2015. aastal.

Masinate väärtus ajaga pigem väheneb, seega, kui on tõendatud, et sarnaste rataslaadurite ja

lisaseadmete väärtus 2015. aastal vähemalt 21 500 eurot. Kostjad esitasid maakohtule

vastuväite, mistõttu saavad nad tõendid ringkonnakohtus uuesti esitada.

Hageja ei ole tõendanud, et ta korraldas rataslaaduri müügi alghinnaga 21 500 eurot (vastavalt

kokkuleppe p-le 6). Hageja on tekitanud sellega kostjatele kahju 15 800 eurot (25 800

(müügihind koos km-ga - 10 000 eurot), millele lisandub kopa, palgihaaratsi ja kiirliitmiku

väärtus kokku ca 13 940 eurot (ilma käibemaksuta). Kostjad tasaarvestasid oma kahju nõuded

hageja vastu ning kattuvas osas on nõuded lõppenud. Hageja ei ole suutnud tõendada, et on

välistatud, et 2015. aastal ei võinud rataslaaduri väärtus olla 21 500 eurot (ilma km-ta).

Alternatiivselt olid kostjate täitmata kohustused hageja ees 15. jaanuari 2016 seisuga (peale

rataslaaduri müüki 10 000 euro eest) 11 591,05 eurot, s.o (21 012,20 – 10 000 – 20 – 40).

Maakohus eksis võla jäägi summaga, mis ei saa olla suurem kui 21 012,20 eurot. Viivis saab

maksimaalselt olla 428,30 eurot.

Kokkuleppe p 3 ei hõlma koppa, palgihaaratsit ega kiirliitmikku, kuna vaid laaduri väärtuseks

loeti 21 500 eurot. Kostjad esitasid maakohtule 7. oktoobri 2019 istungil tõendid kopa,

palgihaaratsi ja kiirliitmiku väärtuste kohta. Kohus jättis alusetult tõendid juurde võtmata

põhjusel, et need ei tõenda väärtust 2015. aastal. Kui kopa, palgihaaratsi ja kiirliitmiku

väärtused kokku 2019. aastal olid 13 940 eurot, siis 2015. aastal olid need 12 000-13 000 eurot.

Kostjad paluvad tasaarvestada kopa, palgihaaratsi ja kiirliitmiku väärtused 13 940 eurot kostja

võimaliku nõudega 12 019,35 (s.o põhivõlg 11 591,05 eurot ja viivis 428,30 eurot).

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Kostjatel ei ole selge, kas nende vastu esitatud nõue on tühine, täidetud vastusooritusega või on

tasaarvestatud. Kõike korraga ei saa väita ega nõuda. Apellatsioonkaebuse resolutsioonis

tasaarvestuse taotlust ei ole.

Kostjate kaebuses on läbivalt ja korduvalt esitatud vastuolulisi arvestusi, mis ei põhine poolte

kokkulepetel, on ainetud ja tuleks jätta tähelepanuta.

Maakohus käsitles korrektselt kostjate väidet tarbijakäendusest. Kaebuse väide hagivastuses

kokkuleppe (võlatunnistuse) tühistamisest, kuna see oli antud eksimuse mõjul, on ainetu ja

tuleks jätta tähelepanuta. Puudub mistahes tahteavaldus võlatunnistuse tühistamiseks, puudub

eksimuse põhistus ja lisaks on võlatunnistuse tühistamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse

järgne menetlustähtaeg, s.o 6 kuud, möödunud enne hagi esitamist.

Kostjad on esitanud kaebuses uue vastuväite hagile, nagu oleks 27. oktoobri 2015 kokkulepe

kostjatele TSÜS § 86 tähenduses äärmiselt kahjulik ning kohus oleks pidanud seda hindama.

Maakohus on selgelt tuvastanud tõendite alusel, et üle anti laadur koos tarvikutega. Hageja oli

selgelt vastu, et kostjate väidetud tarvikute (kopp, palgihaarats, kiirliitmik) väärtust

tõendatakse 2019. a seisuga hinnapakkumiste alusel ning maakohtu poolt vastu võtmata jäänud

tõendid ei olnud asjakohased.

Kostjad teevad hulgaliselt arvestusi, milline peaks olema nende arvates võlasumma ja soovivad

tasaarvestamist. Hageja eitab kahju põhjustamist kostjatele ja kinnitab, et puudub mistahes

kostja sissenõutavaks muutunud või muu nõue hageja vastu, et teha tasaarvestust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ja menetlusõigusnormide rikkumise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas,

samuti menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohus on jätnud asjas eelmenetluse

ülesanded osaliselt täitmata, kostja vastuväidete aluseks oleva õigussuhte (käsund)

kvalifitseerimata, mis on kaasa toonud tõendite ebapiisava hindamise. Kostja tasaarvestuse

avalduse aluseks olev kahju hüvitamise nõue on maakohtu poolt käsitlemata. Seetõttu ei saa

ringkonnakohus asja ise lahendada, mistõttu tuleb tsiviilasi tühistatud osas saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele

osaliselt.

8. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes vaidlustatud ulatuses

(TsMS § 651 lg 1), st osas, milles maakohus hagi rahuldas. Osas, milles maakohus jättis hagi

viivise 12 192,38 euro väljamõistmiseks rahuldamata, maakohtu otsust vaidlustatud ei ole ja

maakohtu otsus on selles osas jõustunud.

9. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja nõue tulenes algselt hageja ja kostja I vahel sõlmitud

metsamaterjali müügilepingust, millest tulenevate kohustuste täitmisega jäi kostja I viivitusse.

Hagiavalduses tugineb hageja nõude alusena 24. märtsi 2015 kompromisslepingule.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjad vastutavad hageja ees kohustuse täitmise eest

solidaarselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et, 24. märtsi 2015

sõlmitud kompromissleping on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, milles kostja II ühines

kostja I kohustusega kostja I nõude tagamise eesmärgil. Kostjat I ei saa asjas käsitleda

käendajana. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsuse põhjendusi korrata

(TsMS § 654 lg 6).

10. Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et maakohus ei ole välja selgitanud hageja

nõude täpset suurust ja kujunemist, sh kõrvalnõuete osas.

Kuna kostja jäi võlgu ka 24. märtsi 2015 kompromisslepingu täitmisega, leppisid pooled

27. oktoobri 2015 kokkuleppe p-s 1 kokku võlajäägis 1. oktoobri 2015 seisuga 25 298,04 eurot

(põhivõlg viivisega). Sellest kokkuleppest lähtus maakohus võla arvutamisel (maakohtu otsuse

p 29), arvestades nimetatud summalt ka viivist seadusjärgses määras. Maakohus jättis

tähelepanuta, et kokkuleppe p-s 1 märgitud võlasumma sisaldas ka viivist, millelt viivise

arvestamine ei ole seadusega lubatud (VÕS § 113 lg 6).

Hagiavalduse kohaselt oli kostjatel 27. oktoobri 2015 kokkuleppe sõlmimise ajaks tasumata

põhivõlana 21 144,40 eurot vastavalt 24. märtsi 2015 kompromisslepingu p-le 5.2. Hagist

nähtuvalt arvestas hageja laaduri müügist saadud rahast viiviseks 4284,84 eurot. Hageja ei ole

kohtule viivise arvestamise perioodi ja määra avaldanud, tehes üksnes viite müügireskontrole

(I kd lk 103). Ringkonnakohus märgib, et müügireskontrost, mis on koostatud 24. märtsil 2015

nähtuvad küll viivituses olevad päevad, kuid mitte viivise arvestus. Kostjad on vastuses hagile

märkinud, et 27. oktoobri 2015 kokkuleppe kohaselt moodustas põhivõlg 21013,20 eurot ja

viivis 4284,84 eurot (I kd lk 80p). 12. märtsi 2019 kohtuistungil on hageja selgitanud, et

15. oktoobriks 2015 oli kogunenud viivis 4284, 84 eurot (I kd lk 114 p). Maakohus ei ole

27. oktoobri 2015 kokkuleppe p-s 1 kokku lepitud võlajäägi suuruse hindamisel kostjate

vastuväidetega arvestamata jätmist põhjendanud.

Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul tuvastada, milline oli 1. oktoobri 2015 seisuga kostjate

põhivõla jääk. Kostjad on menetluses korduvalt selgitanud, et hageja nõude arvestus ei ole neile

arusaadav. Apellatsioonkaebuses on kostjad avaldanud, et 1. oktoobri 2015 seisuga sai põhivõla

jääk olla maksimaalselt 21 044,64 eurot, s.o 21 012,20 eurot põhivõlg ja 32,44 eurot viivised.

Maakohtul tuleb anda asja uuel arutamisel hagejale võimalus oma nõuet täpsustada.

Nõude täpsustamisel tuleb hagejal arvestada, et maakohtu hinnangul ei ole pooled leppinud

kokku viivise määras 0,5% päevas arve tähtaegselt tasumata summalt, mistõttu tuleb asjas

lähtuda seaduses sätestatud viivise määrast. Maakohtu nimetatud seisukohta ei ole hageja

vaidlustanud.

11. Pooled vaidlesid maakohtus selles, kas ja millises ulatuses on kostjate kompromisslepingust

tulenev kohustus hageja ees täidetud rataslaaduri üleandmisega hagejale või rataslaaduri

müügist saadud raha arvel või kas kohustuse saab lugeda tasaarvestatuks kostjate kahju

nõudega hageja vastu.

27. oktoobri 2015 kokkuleppe p-s 2 leppisid pooled kokku, et kostja I andis hagejale üle laaduri

Volvo XXXXXX koos selle juurde kuuluvate laaduri kopa, palgihaaratsite ja kiirliitmikuga

(lepingu p 2). Kostja I andis laaduri omandiõiguse üle hagejale eesmärgiga tasuda 24. märtsi

2015 kompromisslepingujärgne võlgnevus 25 298,04 eurot (lepingu p 5). Pooled leppisid

kokku, et hageja korraldab laaduri müügi avalikes kanalites rasketehnika.ee ja mascus.com

alghinnaga 21 500 eurot km-ta, mis oli kostja I poolne hinnang laaduri väärtusele (lepingu p-d

3 ja 6). Müügiperioodiks leppisid pooled kokku 30 päeva alates kokkuleppe allkirjastamisest

ja selle perioodi ajal ei tohi laaduri hind langeda alla 13 000 euro (km-ta) (lepingu p 6.1.). Peale

müügiperioodi (st 30 päeva) võis laadurile määrata hinna hageja ja omandab seejärel õiguse

laadur realiseerida esimese pakkumise teinud isikule (lepingu p 8).

Asjas on tõendatud, et hageja müüs laaduri 18. jaanuaril 2016 Leedu ettevõttele UAB Vilimitas

10 000 euro eest (ilma km-ta) (I kd lk 10). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja järgis laaduri

müümisel 27. oktoobri 2015 kokku lepitud müügiprotseduuri ja kas laadur on müüdud koos

tarvikutega või ilma.

12. Maakohus on jätnud 27. oktoobri 2015 kokkuleppe laaduri müügi korraldamise osas

õigussuhtena kvalifitseerimata ja asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud välja

selgitamata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1-3 ja § 401 lg-s 1 sätestatut.

Ringkonnakohus leiab, et poolte 27. oktoobri 2015 kokkulepe on laaduri müügi korraldamise

osas p-des 6- 8 käsitletav käsunduslepinguna, käsundisaajaks oli hageja. VÕS § 620 lg 1

kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi

laadist tulenevalt vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt peab käsundisaaja

täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning

ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. VÕS § 621 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja

käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja soovib juhistest kõrvale

kalduda, peab ta sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama.

Ringkonnakohus leiab, et 27. oktoobri 2015 kokkulepe sisaldas kostjate kui käsundiandjate

juhiseid hagejale kui käsundisaajale laaduri müügiks. Juhiste eesmärgiks oli müüa laadur

avalikult ja võimalikult kõrge hinna eest, et see kataks võimalikult suures ulatuses kostjate võla

hageja ees.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, et hageja ei ole laaduri müümisel rikkunud

27.oktoobri 2015 kokkulepet (maakohtu otsuse p 25) ei ole piisavalt põhjendatud ega kooskõlas

asjas kogutud tõenditega. Maakohus jättis vastamata kostjate väidetele, et hageja ei ole laaduri

müümisel avaldanud müügikuulutusi müügiportaalides rasketehnika.ee ja mascus.com

kokkulepitud alghinnaga 21 500 eurot. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et

müügikuulutusest hinnaga 13 000 eurot ei nähtu, kas laadurit müüdi koos kokkuleppes

nimetatud tarvikutega või ilma.

Maakohus selgitas hagejale õigesti kohtuistungil, et hageja peab tõendama, et ta täitis müügi

korraldamise tingimused, enne kui ta 10 000 euro eest laaduri müüs (I kd lk 117). Asja

otsustamisel maakohus sellisest tõendamiskoormisest ei lähtunud. Hageja selgitas maakohtu

istungil, et ta soovib müügiga seotud asjaolude tõendamiseks üle kuulata tunnistajana

M.R., kes tegeles Marsep OÜ esindajana laaduri müügiga. Maakohus rahuldas esmalt selle

taotluse, kuid jättis 7. oktoobri 2019 kohtuistungil kostjate taotlusel tunnistaja üle kuulamata,

kuna tunnistajad jätsid ilma mõjuva põhjuseta 17. septembri 2019 kohtuistungile ilmumata (I

kd lk 171p ). Hageja vastuväite jättis maakohus rahuldamata.

3. veebruari 2020 menetlusdokumendis (II kd lk 38-39) avaldas hageja ringkonnakohtule, et

laaduri realiseerimist tõendab 16. oktoobri 2015 laaduri üleandmise akt, kus on märgitud

laaduri hinnaks 13 000 eurot; müügileping ja 4. novembril 2015 väljastatud sõiduki

registreerimistunnistuse väljavõte; laaduri müügikuulutus hinnaga 13 000 eurot (I kd lk 143),

müüki korraldas OÜ Marsep. Portaalis rasketehnika.ee müügikuulutuse avaldamise kohta ei ole

hageja tõendeid esitanud.

14. Ringkonnakohus selgitab, et seoses asja saatmisega uueks läbivaatamiseks maakohtule, ei

saa ringkonnakohus tõendeid käsundisaaja hoolsuskohustuse ja käsundiandja juhiste järgimise

osas hinnata. TsMS § 658 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse

apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

Riigikohus on selgitanud, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole

ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid,

kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad (Riigikohtu

otsused tsiviilasjas nr 2-14-23161; tsiviilasjas nr 2-15-13527/82, p 13; tsiviilasjas nr 3-2-1-

105-16, p 17).

Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel arutada pooltega menetluslikku olukorda ja anda

vajadusel pooltele võimalus esitada asjas täiendavaid tõendeid hageja poolt käsundi täitmise

osas. Maakohtul tuleb kõiki kogutud tõendeid hinnates võtta seisukoht, kas hageja on

käsundisaajana tegutsenud laaduri müümisel käsundi laadist tulenevalt vajaliku hoolsusega,

lojaalselt ja järginud käsundiandja asjakohaseid juhiseid.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et laaduri üleandmisega on kostjad kõik

oma kompromisslepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kuigi selline võis olla

kostjate soov 27. oktoobri 2015 kokkuleppe sõlmimisel ja laaduri üleandmisel, siis sellist

kokkulepet pooled siiski ei sõlminud. Kostjate viide kokkuleppe p-le 3 ei ole asjakohane.

Punktis 3 on Lester OÜ hinnanud laaduri väärtuseks kokku 21 500 eurot (käibemaksuta), mis

pidi ka saama laaduri müügil alghinnaks (kokkuleppe p 6). Tegemist oli hinnanguga kogu

rataslaaduri väärtusele koos kopa, palgihaaratsi ja kiirliitmikuga. Hageja on kokkuleppe p-s 4

hinnanud üksnes laaduri (ilma tarvikuteta) väärtust, mis nähtub p 4 sõnastusest (“vaid laaduri“).

16. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et kokkuleppe p 8, mis lubas pärast avalikku

müügiperioodi hagejal määrata laadurile hind ja seejärel realiseerida laadur esimese pakkumise

teinud isikule, ei ole tühine. Nimetatud olukord pidi realiseeruma üksnes juhul, kui hageja

käsundisaajana järgib eelnevalt käsundiandjaga (kostjatega) kokku lepitud müügiprotseduuri

käsundisaajalt nõutava hoolega ja ta ikka laadurile ostjat ei leia. Olukorras, kus hagejale üle

antud vara alghinna määras selle omanik Lester OÜ ise, kellel oli võimalus kaasa rääkida

müügitingimustes, ei saa poolte kokkulepet hagejale müügi osas käsundi andmiseks pidada

iseenesest kostjate huvide kahjustamiseks. Kostjate huve tasakaalustas ka kokkulepe, et

Lester OÜ-le jäi õigus otsida ise laadurile ostja ja/või tasuda kompromisslepingu järgne võlg

saades laaduri omandiõigus tagasi laekumise vastu (kokkuleppe p 9).

17. Kostjad väidavad, et hageja on kokkulepitud müügiprotseduuride rikkumisega tekitanud

neile kahju, mille suurus on 15 800 eurot. Kahju suuruse arvestamisel lähtuvad kostjad

27. oktoobril 2015 kokkulepitud müügi alghinnast 21 500 eurot koos km-ga, millest on maha

arvatud laaduri müügist saadud 10 000 eurot (25800-10 000).

Maakohus leidis, et hageja ei ole laaduri müümisel kokkulepet rikkunud, mistõttu ei hinnanud

maakohus kostjate vastuväiteid neile kahju tekitamise ning kahjunõude tasaarvestuse osas.

Kui maakohus asja uuel arutamisel leiab, et hageja on laaduri müümisel rikkunud

käsundisaajana oma kohustusi, on võimalik kostjatel käsundiandjatena rikkumise tulemusena

kahju tekkimine. Kostjatele tekitatud kahju saab käesoleval juhul seisneda selles, et laaduri

müügist saadud tulemi arvel oli kostjate võlgnevust hageja ees võimalik katta väiksemas

ulatuses kui siis, kui hageja oleks oma kohustusi laaduri müümisel täitnud käsundisaajalt

nõutava hoolsusega. Kostjad peavad sellisel juhul tõendama neil tekkinud kahju suuruse, samuti

põhjusliku seose rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Kahju suurust saavad kostjad tõendada

analoogsete laadurite väärtust tõendavate dokumentaalsete tõenditega, sh müügikuulutustega.

Hageja peab seejärel tõendama, et ta ei ole rikkumises süüdi.

18. Kostjad esitasid koos apellatsioonkaebusega tõendid: viis väljavõtet mascus.com

müügiportaalist Volvo rataslaaduri, kopa, palgihaaratsi ja kiirliitmiku väärtuse kohta

(väljatrükid 7. oktoober 2019). Samad tõendid esitasid kostjad maakohtus 7. oktoobri 2019

kohtuistungil (I kd lk 172-173). Maakohus jättis need kostjate esitatud tõendid vastu võtmata,

asudes seisukohale, et kohus lähtub laaduri ja tarvikute turuhinna määramisel müügi ajast,

mistõttu ei ole kohtul võimalik kostjate esitatud tõendeid turuhinna määramiseks tol ajahetkel

kasutada. Kostjad esitasid maakohtule vastuväite, mille maakohus jättis rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohus jättis kostjate tõendid ebaõigesti vastu

võtmata, mistõttu võtab ringkonnakohus kostjate poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud

tõendid vastu (TsMS § 652 lg 4-6).

Kostjad soovivad nimetatud tõenditega tõendada kokkulepitud laaduri müügiprotseduuri

rikkumisega neile tekitatud kahju suurust. Asja materjalidest nähtub, et kostjad ja ka maakohus

tegid päringuid müügiportaalile (I kd lk 132- 135, 137) saamaks teada vaidlusaluse laaduri

müügikuulutuse sisu või samaväärsete laadurite hindu 2015. aastal, kuid auto 24.ee juhatuse

liikme vastuse kohaselt ei ole võimalik neid andmeid välja selgitada ja kohtule esitada (I kd lk

138). Sellises olukorras olid kostjate tõendid analoogse laaduri hinna kohta 2019. aastal

asjakohased, mida kohus saab hinnata koosmõjus poolte väidete ja teiste tõenditega.

19. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja

saadab asja selles osas uueks arutamiseks, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude

jaotise ja väljamõistmise osas. Menetluskulude jaotise otsustab maakohus asja uuel arutamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks