2-19-13540/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-13540

Tsiviilasi

MT avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 15. novembri 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

KN määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja MT (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Erika Scholler

Puudutud isik I KN (isikukood xxxxxxxxxx), määratud

esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Puudutatud isik II KN (isikukood xxxxxxxxxx)

Maardu linn (Maardu Linnavalitsuse kaudu)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13540

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, millised jätta riigi kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MT (avaldaja, ema) esitas 4. septembril 2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus

lõpetada ema ja KNe (isa) ühise hooldusõiguse KN (lapse) suhtes ning anda lapse

ainuhooldusõigus emale.

Avalduse kohaselt lahutati vanemate abielu 2017. aastal ja laps elab emaga. Lapse isa mõisteti

kriminaalasjas nr x-xx-xxxx süüdi seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude

toimepanemise eest avaldaja alaealise tütre suhtes. Isa viibib kinnipidamisasutuses alates

3. juunist 2016 kuni 3. oktoobrini 2021 ning laps ei ole isaga suhelnud.

2. Maakohus võttis 5. septembri 2019. a määrusega avalduse menetlusse, määras lapsele riigi

õigusabi korras esindaja ja kaasas lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse.

3. Lapsele määratud esindaja seisukoha kohaselt tuleb isalt hooldusõigus täielikult ära võtta.

Hooldusõigust säilitades kujutab isa selget ohtu lapse kehalisele, vaimsele kui ka hingelisele

heaolule. Eestkosteasutus toetas avaldust. Alternatiivselt toetas eestkosteasutus võimalust

peatada isa hooldusõigus lapse suhtes kuni hooldusõiguse ennistamiseni. Isa vaidles avaldusele

vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ärakuulamisel jäid menetlusosalised oma seisukohtade

juurde.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Harju Maakohus rahuldas 15. novembri 2019. a määrusega avalduse ja lõpetas

perekonnaseaduse (PKS) § 137 alusel vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis lapse

ainuhooldusõiguse emale. Maakohus jättis rahuldamata lapse esindaja taotluse võtta lapse isalt

hooldusõigus täielikult ära. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, välja

arvatud lapse määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

Maakohus võttis asja juurde kriminaalasjas nr x-xx-xxxx tehtud Harju Maakohtu 15. detsembri

2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2017. a otsused.

Maakohus tuvastas, et isa ei ole lapsega kohtunud alates 2016. aastast ega täitnud vabatahtlikult

lapse ülalpidamiskohustust. Lapse isa ei ole lapse elukorralduses sisuliselt osalenud ning

hooldusõiguse lõpetamisega ei muutu isa jaoks midagi. Lapse isa ei ole lapsega suhelnud ega

muul viisil kontakti otsinud. Lapse ema kasvatab last üksinda ja on loonud lapse jaoks turvalise

ja stabiilse elukeskkonna. Isa ja lapse suhe on katkenud ning isa ei ole lapse hooldusõigust

teostanud alates 2016. aastast. Hooldusõiguse lõpetamine lapse suhtes ja üleandmine avaldajale

ei võta lapse isal õigust ja kohustust lapsega suhelda ning kohustust tasuda lapsele ülalpidamist.

Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole lapse esindaja taotlus võtta isalt täielikult ära lapse isiku-

ja varahooldusõigus. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt isa last reaalselt

ohustab. Maakohus märkis, et kohtule ei ole teada, kas lapse isa ohustab last tulevikus ning kas

muud abinõud ei anna tulemusi (PKS § 135 lg 2). Kui tulevikus esinevad alused võtta isalt

täielikult ära lapse isiku- ja varahooldusõigus, on lapse emal võimalus pöörduda vastavasisulise

avaldusega kohtu poole.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Lapse esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles

maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse, ja teha uue määruse, millega võtta isalt lapse

hooldusõigus täielikult ära.

Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult isalt lapse hooldusõiguse täielikult ära

võtmata. Praegusel juhul on isa lapse suhtes ohtlik ning seda ohtu ei ole võimalik muul viisil

kõrvalda kui PKS § 135 lg-t 2 kohaldades. Maakohus ei olnud PKS § 134 lg 1 kohaselt avaldaja

taotlusega seotud.

Kriminaalasjas nr x-xx-xxxx tehtud kohtuotsusest tulenevad asjaolud tingivad isalt täieliku

hooldusõiguse äravõtmise olenemata sellest, et ta ei pannud süütegusid toime oma lapse suhtes.

Tallinna Ringkonnakohus on 4. aprilli 2019. a määruse p-s 17 märkinud, et isa puhul ei ole

3 (4)

maandatud oht, et sellised kuriteod võivad korduda. Samuti seda, et isa kantud karistus ei anna

alust väita, et ta tegelikkuses oma tegudest aru saab. Arvestada tuleb isa kuritegude

toimepanemise viisi, s.o nende toimepanemise perioodi, korduvust ja kannatanu isikut.

Eeltoodust saab teha järelduse, et isa on niivõrd ohtlik, et hooldusõigusi säilitades kujutab ta

endast selget ohtu lapse kehalisele, vaimsele kui ka hingelisele heaolule.

Maakohus ei lähtunud lahendit tehes esmajoones lapse parimatest huvidest ja kohaldas PKS §

123 lg-t 1 valesti. Maakohus märkis et ei tea, kas isa ohustab last tulevikus ning kas muud

abinõud ei anna tulemust. Hooldusõigusi ära võttes ei ole vaja oodata, millal isa reaalselt lapse

kehalist, vaimset või hingelist heaolu rikub. Piisab sellest, kui on olemas tõsiselt võetav oht

selle toimumiseks. Isa on seoses toimepandud kuritegudega isikuks, kellest lähtuv vastav oht

on piisavalt reaalne.

Maakohtu põhjendused on ka vastuolulised. Sisuliselt on kohus tuvastanud asjaolud, mis

tingivad isalt hooldusõiguste täieliku äravõtmise, kuid ekslikult arvanud, et nende alusel saab

üksnes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada.

6. Ema toetas lapse esindaja määruskaebust.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse 18. detsembri 2019. a määrusega läbi

vaatamata. Riigikohus tühistas 1. aprilli 2020. a määrusega ringkonnakohtu määruse ja saatis

asja samale ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

koosmõjus TsMS §-ga 659 muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel

koosmõjus TsMS §-ga 659 ei pea vajalikuks neid korrata.

10. Praeguses asjas esitas lapse ema PKS § 137 lg 1 alusel avalduse lapse ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks. Maakohus on ema avalduse rahuldanud. Lapse esindaja esitas määruskaebuse

ning leidis, et maakohus oleks pidanud asjas tuvastatud asjaoludel lapse isalt hooldusõiguse

täielikult ära võtma.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas tuvastatud asjaolud ei andnud kohtule alust

PKS § 134 lg 1 kohaldamiseks. Maardu linna seisukohast ei nähtu, et nad peavad lapse isa

pärast vanglast vabanemist lapse jaoks sedavõrd ohtlikuks, et vajalik oleks isalt hooldusõiguse

täielik äravõtmine (tl-d 39-40). Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 16. novembri

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Maakohus ei ole asja lahendamisel

diskretsiooni piire ületanud ega rikkunud menetlusõiguse norme.

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka

vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid (vt Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 15). Seejuures

võib kohus vanemalt hooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui

teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei

piisa ohu ärahoidmiseks. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma

last ise kasvatada ning vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik

meede (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36).

4 (4)

Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks

järeldada, et isa kujutab oma lapsele tulevikus reaalset ohtu. PKS § 135 lg 2 annab kohtule

õiguse võtta vanemalt täielikult hooldusõiguse ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud

või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kolleegium

nõustub maakohtu seisukohaga, et tuvastatud asjaoludel ei saa kindlalt väita, et pärast vanglast

vabanemist on lapse isa oma lapsele sedavõrd ohtlik, et ilma abinõusid rakendamata tuleb

koheselt isalt hooldusõigus lapse suhtes täielikult ära võtta. Enne hooldusõiguse äravõtmist

tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda

muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada.

11. Maakohtu määrus ei ole vastuoluline. Maakohus hindas menetlusosaliste väiteid

koosmõjus esitatud ja kogutud tõenditega ning leidis, et need annavad aluse lapse suhtes ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks, kuid nendel asjaoludel maakohus ei tuvastanud, et last ähvardab

reaalne oht, mida saab kõrvaldada üksnes lapse isalt hooldusõiguse täielikult äravõtmisega.

12. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulud riigi kanda. Kolleegium ei näe põhjust maakohtu kulude jaotust

TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes muuta. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad

samuti menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud,

mis jätta riigi kanda. Menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramise vajadust ei ole.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

14. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler