1-20-260/26 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

16. aprill 2020

Kohtuasja number

1-20-260

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Sergei Sergejevi süüdistuses KarS § 120 lg 1,

§ 121 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 9. märtsi 2020. a otsus

Apellant

Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel

Apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav

Sergei Sergejev, isikukood 37702103714; elukoht: XXX

töökoht: töötu. Varem kriminaalkorras karistatud ühel korral.

Tõkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja

Vandeadvokaat Anu Pärtel, määratud korras

Prokuratuur

esindaja Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Terje A.T. ašin

Kriminaalasja läbivaatamise

viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 9. märtsi 2020 kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioon jätta

rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure Sergei Sergejevile apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129,60 (sada kakskümmend üheksa

eurot ja kuuskümmend senti), sh käibemaks 21,60 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sergei Sergejevilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 129,60 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui

rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

2(12)

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Sergei Sergejevit süüdistatakse KarS § 201 lg 1 järgi valduses oleva võõra vallasasja

ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. S. Sergejev sai 20.05.2019 Võru maakonnas Setomaa

vallas Värska alevikus Pikk 4 asuvas kaupluses Lemmik enda valdusse sinna unustatud K.S. u

mobiiltelefoni Huawei P10 Plus väärtusega 579 eurot, mille pööras enda kasuks.

2. KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus seisneb teise inimese valu tekitavas kehalises

väärkohtlemises ja tema tervise kahjustamises. S. Sergejev lõi 21.06.2019 kella 18.10 paiku

Võru maakonnas Setomaa vallas Saatse külas OÜ Värska Südamekodu juures A.T. it korduvalt

rusikate ja jalgadega pea, käsivarte, rinnaku ja ülaselja piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist

valu ning ninaluude murru, hematoomid pea piirkonda, paremale randmele ja paremale

õlavarrele.

3. KarS § 120 lg 1 järgi süüdistatakse S. Sergejevit tapmisega ähvardamises, kui oli alust karta

ähvarduste täideviimist. Pärast A.T. i peksmist ähvardas ta teda tapmisega, öeldes venekeelse

väljendi, mille sisuks oli tapmisähvardus („ja tebja zavalju“). Arvestades S. Sergejevi varasemat

vägivaldsust, agressiivset käitumist ja alkoholijoovet, oli kannatanul alust karta selle ähvarduse

täideviimist.

Maakohtu otsus

4. Tartu Maakohtu 9. märtsi 2020. a otsusega tunnistati S. Sergejev süüdi KarS § 120 lg 1

järgi mõistes karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 121 lg 1 järgi süüditunnistamise eest

mõistati talle karistuseks 7 kuud ja KarS § 201 lg 1 järgi 4 kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja

§ 64 lg 1 alusel mõisteti S. Sergejevi liitkaristuseks 9 kuud vangistust. KarS § 74 lg 5 esimese

lause ja § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2018 otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust) võrra. S. Sergejevi

liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust. S. Sergejevilt mõisteti välja

menetluskulud, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Lahendati ka

asitõenditega seotud küsimused.

Maakohtu otsuse põhiseisukohad

5. Süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi

5.1 Setomaa vallas Saatse külas asub OÜ Värska Südamekodu, kus kannatanu A.T. töötab

hooldajana. 21.06.2019 õhtupoolikul saabus selle ukse taha S. Sergejev koos ühe teise

inimesega. Ta oli alkoholijoobes. (tlk 27). Hooldekodus oli parasjagu õhtusöögiaeg ning kõigil

töötajatel oli väga kiire.

3(12)

A.T. i sõnul (tlk 57-59) palus S. Sergejev tal välja kutsuda T.L. e, kes töötas samas vahetuses.

Kannatanu selgitas, et see pole hetkel võimalik – T.L. söötis sellel ajal inimesi – ning kui ta

lõpetab, siis tuleb välja. Süüdistatav kordas oma soovi T.L. kohe kutsuda, kuid kannatanu seda

ei täitnud ja läks oma tööülesannetega edasi tegelema. Tagasi tulles leidis ta S. Sergejevi juba

köögist naistega tutvust sobitamas. Neile see ei meeldinud. S. Sergejev küsis A.T. ilt süüa.

Viimane vastas sellele eitavalt – neil sellist teenust ei ole. Kannatanu läks veel korraks

söögisaali. Tagasi jõudes oli köögis kisa – S. Sergejev oli kokk T.L. ku tagumikust puudutanud.

Sealt läks ta edasi nõudepesijate juurde. Tunnistajana üle kuulatud T.L. (tlk 61-63) kirjeldab

sündmuste käiku sarnaselt.

5.2

Seepeale otsustasid A.T. ja T.L. , et tuleb politsei välja kutsuda. Kuna hädaabinumbrile

tehtud väljakutsele ei olnud veel reageeritud, pakkus kannatanu, et nad läheksid õue - köögis

on suured noad, et ei juhtuks midagi suuremat. Enda sõnul oli tal selline plaan, et ukse juures

laseb S. Sergejevi ette ja siis paneb tema selja taga ukse lukku. S. Sergejev sai kannatanu

hinnangul sellest plaanist aru, seisis ukse juures ja lasi ta ette. Peale seda läksid nad trepist alla

õue. S. Sergejev hakkas kannatanu poole liikuma ja küsis, mida ta tahab. Kannatanu taganes.

Siis tegi süüdistatav käega liigutuse rinna poole ja kannatanu taganes jälle.

5.3

Kannatanu, tunnistajate T.L. u ja T.L. e ütlused on ka edasise osas kattuvad. Kannatanu

ütlustest nähtuvalt lõi süüdistatav teda vastu rindu ja tema seejärel enda kaitsmiseks ühe korra

vastu süüdistatava nägu. Piirivalve polnud ikka veel tulnud ja konflikt läks edasi ja süüdistatav

sai kannatanu kätte. Süüdistatav lõi, siis kannatanu ja siis uuesti süüdistatav, kes lõi kannatanu

nina puruks. See tekitas kõva verejooksu ja kannatanu kukkus. Süüdistatav käis ümber tema ja

lõi käega vastu kukalt ja üks või kaks korda jalaga vastu selga. Kannatanu kaitses oma pead

kätega. T.L. u sõnul A.T. ja Sergei läksid välja ja hakkasid üksteisega nüklema nagu seal, A.T.

kaitses, et ära tule. Seal rääkisid omavahel. Tunnistaja nägi seda aknast ja algul erilist

tähelepanu asjale ei pööranud ja hakkas tööle. Siis oli A.T. korraga pikali maas. S. Sergejev

hakkas teda algul jalgadega ja siis rusikatega taguma. A.T. hoidis pead kinni ja oli ennast kerra

kerinud ja karjus: „Aidake, aidake!“ T.L. nägi intsidenti aknast. Sergei alustas kaklust ja A.T.

ei hakkas vastu. Sergei algul tõukas ja siis juba lõi – algul näkku ja pärast jalgadega kõhu

piirkonda. Tunnistajad T.L. ja T.L. läksid trepile.

5.4

T.L. oli enda sõnul nii pabinas ja kartis, et S. Sergejev tapab kannatanu ära. Ta ütles, et

T.L. ele, et see läheks appi, kuid viimane keeldus, viidates, et S. Sergejev on palju suurem ja

tugevam. T.L. jooksis kööki, haaras põrandamopi ja lõi käpuli maas olnud S. Sergejevit vastu

selga. Mopp tuli varre otsast ära ja tunnistaja jooksis trepi peale tagasi. Sergei hüppas püsti.

Tunnistaja hüüdis A.T. ile, et hüppa püsti ja pane plehku. A.T. ei saanud algul aru – ta oli

uimane. Siis ajas ta end kuidagi püsti ja jooksis tunnistaja juurde. Nad läksid ruttu kööki ja T.L.

pani ukse lukku. Samamoodi kirjeldavad füüsilise konflikti lõppu kannatanu ja tunnistaja T.L.

.

5.5

S. Sergejevi sõnul (tlk 67 – 69) läks ta pansionaati selleks, et uurida, kas seal on vabu

kohti. Ta läks uksest sisse ja sattus kööki. Seal tahtis ta uurida, kuidas administratsiooni saaks,

ning alustas vestlust selgitamaks välja köögis olnud inimese nime. Kööki tuli A.T. ja hakkas

teda sõimama sellises jämedas vormis. A.T. kutsus ta välja ja siis ründas süüdistatavat – tahtis

kakelda. Süüdistatav lõi vastu ja siis surus A.T. i maha, kuni politsei tuleb. Ta enne kuulis, et

politsei oli välja kutsutud. Aga siis tuli see naine ja lõi täie jõuga harjavarrega vastu selga –

isegi vars läks katki. Kannatanu valetab tema peale armukadedusest.

5.6

S. Sergejevi ütlused maakohtu hinnangul tegelikke sündmusi ei peegelda. Tegelikkuses

oli S. Sergejev purjus ja tahtis süüa ja temale omasel viisil inimestega suhelda. Ta astus sisse

4(12)

hooldekodu kööki ning tunnistaja T.L. u sõnu kasutades sõelus ja taidles ning käperdas naisi

tagumikust. Kui kannatanu teda selles takistada püüdis, asus ta olukorda vägivallaga

lahendama. Ühtegi võimalikku viidet, mis toetaks süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu

tahtis kakelda, pole. Väljaspool igasugust usutavust on võimalus, et 1962. aastal sündinud T.L.

oleks tõtanud harjavarrega konfliktis osalema, kui tema kolleeg poleks olnud hädaohus.

5.7

Kiirabikaardist nähtuvalt A.T. hospitaliseeriti (tlk 23). SA TÜK epikriisi kohaselt oli

kannatanul ninaluu murd ning ta jäeti kuni järgmise päeva hommikuni jälgimisele. Samuti

tuvastati randme ja käe muude osade kontusioon (põrutus) (tlk 24-26). S. Sergejev põhjustas

kannatanule ninaluude murru ja hematoomid. See on käsitatav tervise kahjustamisena. Väline

teopilt viitab subjektiivse tunnusena selgelt kavatsetusele. Kannatanu löömine rusikatega näkku

ja jalgadega kõhtu pärast seda, kui ta oli maha kukkunud ning polnud võimeline vastupanu

osutama, viitab sellele, et süüdistatava eesmärk oli tekitada kannatanule kehavigastusi.

6. Süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi

6.1 Maakohus märkis, et sündmused hooldekodu juures kannatanu ja tunnistaja kööki

varjumisega ei lõppenud. Köögiuks oli lukus ja kannatanu kraanikausi juures külma vee all,

kui akna taha jõudis S. Sergejev. T.L. u sõnul ta kolkis ja sõimas ning tema hääletoon oli väga

kuri. Ta peksis akna peale, nii et nukid ja aken olid verised. Kannatanu sõnul seisis ta

kraanikausi juures, sest verejooks oli väga suur. S. Sergejev jooksis akna juurde, hooga pani

rusikaga vastu akent, õnneks aken ei läinud katki. See oli paar-kolm korda. Nimetas kannatanut

pederastiks, siis ütles „ ja tebja zavalju“. Kannatanu väitel teab ta vene keele slängi väga hästi

ja seda väljendit võib tõlkida kas tapmiseks või alla laskmiseks. Prokuröri küsimustele antud

vastustest nähtub, et A.T. tõlgendas seda tapmisähvardusena. Oma reaktsiooni selgitades

märkis kannatanu: „Ta lõi rusikaga vastu akent, kui ei oleks see aken nii tugev, siis ma ei kujuta

ette, mis oleks edasi olnud.“ Sellel hetkel ta enda sõnul reaalselt kartis.

Maakohus tuvastas erinevatele allikatele toetudes, et süüdistatava poolt kasutatud venekeelse

slängiväljendi esmane tähendus on „ära tapma“.

6.2

Ähvardusena käsitatavate sõnade ütlemise ajaks oli kannatanu tänu kõrvalisele

sekkumisele äsja pääsenud olukorrast, kus ta lebas maas ja süüdistatav teda nii rusikate kui ka

jalgadega peksis. Selle tulemusena tekkisid kehavigastused ja tuli palju verd. Peksmine oli

selline, et mõni aeg hiljem kaotas kannatanu hetkeks teadvuse. Süüdistatav proovis kannatanut

uuesti kätte saada ja tagus vastu akent nii, et köögis viibinud isikud pidasid selle purunemist

võimalikuks. Sellega kaasnes sõimamine ja väga kuri hääletoon. Kohus viitas siinkohal

kriminaalhooldaja iseloomustusele (tlk 42-43), mille kohaselt mõjub süüdistatava suhtlemisstiil

kohati ähvardavana, ning kohtuistungil tajutu kinnitab seda arvamust. Süüdistatav võib mõjuda

ähvardavana isegi olukorras, kus ta on kaine ja suhtleb ametiisikutega. Etteheidetava teo

toimepanemise ajal oli ta alkoholi tarvitanud. Süüdistatava sõnade tähendust mõistvale

inimesele

(sh

kannatanule)

mõjub

selline

asjaolude

kogum

vahetu

ja

reaalse

tapmisähvardusena. KarS § 120 lg 1 kohaselt on tapmisega ähvardamine karistatav, kui on alust

karta ähvarduse täide viimist.

Maakohtu hinnangul on tegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades tema

ähvarduse eelset ja aegset käitumist, pidas ta tapmisega ähvardamist väljendavaid sõnu öeldes

vähemalt võimalikuks ja möönis, et kannatanu võib karta ähvarduse täide viimist.

5(12)

7. Süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi

7.1

K.S. k (tlk 56 –57) külastas 20.05.2019 Värska alevikus Pikk 4 asuvas kauplust Lemmik

ja unustas sinna ukse kõrval olevale lauale enda mobiiltelefoni Huawei P10 Plus väärtusega

579 eurot (tlk 15). Ta avastas selle umbes 15 minutit hiljem ning läks poodi tagasi.

Mobiiltelefoni seal enam ei olnud. Poemüüja kirjeldas talle isikut, kes telefoni ära võttis.

Müüja T.Ä. u ütluste kohaselt (tlk 59 –60) tuli keegi ostjatest ja tõi mobiiltelefoni selgitusega,

et ilmselt on keegi selle poodi maha unustanud. Siis tuli poodi suurem meesterahvas ja ütles, et

tegemist on tema telefoniga, ta võttis selle ning jooksis bussi peale tagasi. Tunnistaja tundis

selles mehes ära S. Sergejevi. Umbes poole tunni pärast tuli K.S. k oma telefoni otsima.

Bussijuht, tunnistaja R.T. rääkis, et tema elukaaslane helistas poest ja ütles, et keegi on oma

telefoni sinna unustanud. R.T. teavitas sellest oma kolme reisijat. Üks neist, S. Sergejev, läks

välja, käis poes ära ja tuli bussi peale tagasi. (tlk 60).

7.2

Süüdistatava versiooni kohaselt oli tal samasugune telefon. Kui bussijuht teatas poest

leitud telefonist, kontrollis ta taskuid ja enda telefoni ei leidnud. Seejärel läks ta poodi ja võttis

seal olnud telefoni seda enda omaks pidades kaasa. Erinevate asjaolude tõttu ei saanud ta kuni

politsei kõneni aru, et tegemist on võõra telefoniga. (tlk 65–67)

7.3

Maakohus märkis, et süüdistatava esitlusviis on väga jõuline ja veenev. Paraku oli see

samasugune ka hooldekodu episoodides, kus tema ütlused olid selgelt ümberlükatavad teiste

isikute ütlustega. Seega ei suurendanud veenev esitlusviis ütluste usaldusväärsust, vaid andis

teavet selle kohta, et S. Sergejev on hea rääkija, kes leiab tõusetunud küsimustele käigu pealt

näiliselt usutavad selgitused.

7.4

Maakohus analüüsis süüdistatava väiteid ka sisuliselt ning leidis, et need on täiesti

vastuolulised (õhtul maakoju jõudes avastas, et telefon on tühi ja kuna laadija oli tema teises

kodus - korteris Ruusal jäi telefon laua peale lihtsalt seisma; maal oli ta paar päeva; maalt kohe

ei saa tagasi, alles järgmisel päeval, busse ei käi; pärast tuli ja laadis, hakkas sisse lülitama, pani

PIN-koodi ja telefon blokeeris kinni; ajal, mil ta oli naise ja lastega Põlvas ja politsei helistas,

oli kõnealune telefon maal. Telefon sattus tema valdusesse 20. mail 2019. Politseiametnik T.V.

(tlk 61) vestles süüdistatavaga 23.05.2019. Maakohus leidis, et sellesse ajavahemikku ei ole

mahutatav telefoni paar päeva laua peal hoidmine, Ruusal laadija järel käimine, tagasi maal

olles laetud telefoni vale PIN koodi sisestamine, mille tagajärjel see blokeerus, uuesti bussiga

Põlvasse sõitmine, millise käigu kestel helistas naise numbrile politsei ning süüdistatav läks

kohe politseisse.

7.5

Kannatanu K.S. ku sõnul ei olnud tema telefoni aku tühjaks saamas. Kuna tegemist oli

suhteliselt uue esindusest ostetud telefoniga, on poole päeva jooksul aku tühjenemine selliselt,

et telefon välja lülitub, ka äärmiselt vähetõenäoline.

K.S. ku sõnul olid telefoni tagasi saades kadunud kõik kontaktid, sõnumid ja fotod.

Süüdistatava sõnul pani ta PIN koodi sisse, kuid telefon blokeeris kinni, siis laadis ta selle

ümber (tegevuse kirjeldusest nähtuvalt on silmas peetud tehase algseadmete taastamist), pani

uuesti PIN koodi, kuid telefon ikka ei käivitunud. Süüdistatav arvas, et ta on PIN koodi

unustanud ja pidi seda järjekordselt Ruusal asuvasse korterisse otsima minema. Tehase

algseadmete taastamine juhul, kui telefoni sisse ei pääse, on internetis vabalt leviva teabe

kohaselt võimalik. Tehase algseadmete taastamine kustutab kasutaja kogu personaalse info. S.

Sergejevi selgitustest ei järeldu maakohtu arvates arusaadavat põhjust algseadmete

taastamiseks.

6(12)

7.6

S. Sergejevile heidetakse ette KarS § 201 esimest teoalternatiivi - valduses oleva võõra

vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramist. Prokuratuur on lähtunud kõrvaldamata

jäävaid kahtlusi süüdistatava kasuks tõlgendades eeldusest, et valduse saamise hetkel ta ei

teadnud, et tegemist on võõra telefoniga.

Maakohus asus seisukohale, et hiljemalt telefoni kasutama hakates sai S. Sergejev aru sellest,

et tegemist pole tema telefoniga. Telefonil olid välised kahjustused ja see ei käivitunud PIN-

koodiga. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine"

sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab

enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija

soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal

isikul (RKKK 1-13-5173/196 p 17 koos edasiste viidetega).

Telefoni algseadmeid taastades kustutas ta sellest eelmisele valdajale kuuluvad andmed. Kohtu

hinnangul pööras ta sellega asja enda kasuks. S. Sergejev tegutses vähemalt kaudse tahtlusega.

Poest kaasa võetud, teistsuguste eritunnustega ja PIN-koodile mittereageeriva telefoni puhul

pidas ta võimalikuks ja möönis selle kuulumist teisele isikule. Telefoni omanikule viitavate

andmete kustutamine telefonist näitab, et S. Sergejev tahtis telefoni endale jätta ja kõrvaldada

sellest kõik andmed, mille põhjal saab tuvastada telefoni tegelikku omanikku.

Telefoni kasutama hakkamine ei õnnestunud ja süüdistatav sai teada, et teda seostatakse K.S.

ku telefoni kaotsiminekuga. S. Sergejev otsustas telefoni tagasi anda. Telefoni politseile üle

andmine ei ole käsitatav loobumisena. Telefoni algseadmete taastamisega ja telefonist omaniku

andmete kustutamisega pööras S. Sergejev võõra telefoni enda kasuks ja viis ühes sellega

omastamise lõpuni.

8. Karistus

8.1

Kõikide kuritegude puhul on sanktsioonina ette nähtud nii rahaline karistus kui ka

vangistus. Kohus ei pidanud rahalist karistust võimalikuks. Esiteks on kõikide tegude puhul süü

selleks piisavalt suur. Teiseks puudub S. Sergejevil ametlik töökoht. Karistus peab olema

mõjus. Selline karistus, mida isik täitma ei asu, ei ole mõjus. Kolmandaks ei võimalda

kergemaliiglise karistuse mõistmist eripreventiivsed kaalutlused. Kohtu ette pole toodud ühtegi

asjaolu, millest järelduks, et S. Sergejev alluks karistuse eripreventiivsetele mõjudele. Ta on

varem kandnud vanglakaristust, toime pandavate kuritegude spekter on lai, uute tegude

toimepanemist ei hoia ära teadmine sellest, et võrdlemisi pikk vangistus on jäetud

tingimuslikult kohaldamata.

8.2

KarS § 120 näeb karistusena ette kuni 1-aastase vangistuse. Kohtu hinnangul vastab

teosüüle karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisest mõnevõrra väiksemaks - S. Sergejev

ähvardas kannatanut ühel korral ning ta ei viibinud ähvardamise ajal kannatanuga samas

ruumis. Maakohus otsustas mõista S. Sergejevile karistuseks 4 kuud vangistust.

8.3

KarS § 121 lg 1 näeb karistusena ette samuti kuni 1-aastase vangistuse. Selle koosseisu

puhul hindas kohus teosüü keskmisest suuremaks, sest S. Sergejev lõi kannatanut korduvalt

rusikatega pähe ja jalaga selga ka pärast seda, kui kannatanu oli maha kukkunud, ja ta lõpetas

kannatanu löömise alles siis, kui kannatanu töökaaslane lõi teda põrandamopiga. Maakohus

otsustas mõista S. Sergejevile karistuseks 7 kuud vangistust.

8.4

KarS § 201 lg 1 näeb karistusena ette kuni 1-aastase vangistuse. Tulenevalt omastatu

väärtusest hindas kohus teosüü keskmiseks. Maakohus pidas võimalikuks sanktsiooni

7(12)

keskmisest mõnevõrra väiksema karistuse mõistmist seetõttu, et S. Sergejev valis hiljem

käitumisviisi, mis võimaldas kannatanul oma telefoni tagasi saada. Kuigi tema kaalutlused ei

pruukinud olla kannatanu huve silmas pidavad, saanuks ta siiski valida ka kannatanut rohkem

kahjustava käitumisviisi. Maakohus mõistis S. Sergejevile karistuseks 4 kuud vangistust.

8.5

Lõpetuseks mõistis maakohus S. Sergejevile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel

liikaristuseks 9 kuud vangistust. KarS § 74 lg 5 esimese lause ja § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2018 otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust võrra ja S. Sergejevi liitkaristuseks

mõisteti 3 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust.

Apellatsioon

9. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kaitsja apellatsiooni. Selles palutakse maakohtu otsus

tühistada osaliselt, s.o KarS § 120 lg 1 ja KarS § 201 lg 1 järgi süüdimõistmises ja mõista S.

Sergejev õigeks. Kergendada karistust KarS § 121 lg 1 järgi.

9.1 KarS § 121 lg 1 järgi süüdimõistimise osas märgib apellant järgmist.

Vaidlust ei ole selles, et 21.06.2019.a. tuli S. Sergejev OÜ Värska Südamekodu koos teise

isikuga, kes järgnevate sündmuste toimumise ajaks lahkus. S. Sergejev suhtles A.T. iga ja

hiljem tegi hooldekodu köögis tutvust seal tööd tegevate naistega. Tõsi küll mitte just kõige

viisakamal moel. A.T. ja S. Sergejev lahkusid majast õue, kus tekkis lisaks sõnalisele

konfliktile ka füüsiline. S. Sergejev väidab, et esimesena tõukas ja lõi teda A.T. , siis tema vastu

ja nii nad seal kaklesid.

Kuigi S. Sergejev ennast süüdi ei tunnista, siis ta saab aru, et ilmselt sai A.T. siiski rohkem

temalt vastulööke kui oleks olnud hädavajalik enda kaitseks.

Kaitsja leiab, et KarS § 121 lg 1 asjaolusid ümber lükata ei ole võimalik nii, et väita, et S.

Sergejev ei ole kuritegu toime pannud. Seda on kaitsja ka kaitsealusele selgitanud. Kaitsealune

mõistis, kui ei soovi sellega leppida.

9.2

Kaitsja arvates on tõendamata KarS § 120 lg 1 koosseis.

Pärast kaklust, siis kui A.T. oli hoonesse saanud ja uks seestpoolt suletud, karjus ja sõimles

vene keeles S. Sergejev väljas akna taga ja lõi mitu korda vastu akent rusikatega. Aken jäi

terveks. Sellest teeb kaitsja järelduse, et S. Sergejevi eesmärk ei olnud akent katki lüüa. See, et

alkoholijoobes S. Sergejev vihast karjus ja sõimles vene keeles ja muu hulgas ütles, et „ja tebja

zavalju“, ei tähenda tegelikult veel olukorra tõsidust, s.o. et tegelikkuses ka ta seda soovis ja

nii mõtles.

Kannatanu sõnul tajus ta S. Sergejevi öeldut reaalse tapmise ähvardusena ja kartis.

Süüdistatava sõnade tähendust mõistvale inimesele sh kannatanule, mõjub asjaolude kogum

vahetu ja reaalse tapmisähvardusena. Kaitsja selles kohtuga ei nõustu.

Kaitsja märgib, et füüsiline konflikt oli lõppenud. Kannatanu oli majas, uks oli lukus. Akna

peale rusikaga löök ei olnud nii tugev, et aken oleks purunenud. S. Sergejev oli alkoholijoobes,

sõimles ja röökis vene keeles, millest tunnistajad aru ei saanud, kuna nad vene keelt ei oska.

Kaitsja osundab, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada ning

ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

8(12)

Riigikohus on rõhutanud, et läbi sellise teiste asjaolude analüüsi peab olema välistatud

süüteokoosseisu toimealast nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku

ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluse adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid.

Kaitsja on seisukohal, et S. Sergejevi väljaütlemist ja räuskamist tulebki võtta kui purjus, vihase

ja solvunud inimese praalimist, kes ei mõelnud seda ise ka tõsiselt, rääkimata tegelikkusest.

Kaitsja arvates kohtuotsusest ei nähtu ühtegi argumenti, mis võimaldaks teha teistsuguse

järelduse kui kaitsja. Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõnelda

kuriteost KarS § 120 mõttes.

9.3

Kaitsja arvates on küsitav süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi.

Kaitsealune süüdi end ei tunnista. S. Sergejev arvas, et telefon tema oma, siis kui sai politseilt

teada, et keegi on selle kaotanud, tõi selle kohe politseisse.

Kaitsja leiab, et tegemist on olukorraga, kus isik ei soovinud omastada telefoni. See, et ta

kohaselt peale Pini sisestamist telefoni tööle ei saanud ja ümberlaadis, on küll faktiliselt õige,

kuid see veel ei näita, et tal oleks soov seda telefoni endale jätta või kellegi kolmanda kasuks

pöörata.

Fakt on see, et kui politsei oli temaga vestelnud, siis tõi telefoni politseisse. Kaitsja leiab, et

asjaolu, et telefon S. Sergejevi käes oli ja ta oleks võinud selle telefoni iseenda või kolmanda

kasuks pöörata, on teoreetiliselt õige, kuid praktiliselt ta seda ei teinud.

Tulenevalt KrMS § 7 lg 3 kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Prokuratuuri seisukoht

10. Prokuratuur palub jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Kohus on järginud tõendite hindamise põhimõtteid, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis

ning põhjendanud, millistele tõenditele S. Sergejevi süüditunnistamine tugineb.

10.1 Kaitsja leiab, et süüdistatava poolt kannatanule öeldu oli purjus inimese praalimine ning

ta ei mõelnud seda tõsiselt.

Kohus on õigesti märkinud, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud

reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks sellisena näima. Tähtsust ei oma ka see, kas

tunnistajad said venekeelsest ähvardusest aru või mitte, sest ähvardus oli suunatud kannatanule,

kes seda mõistis ning kelles see tekitas hirmu. Vaatamata sellele, et ähvardamise ajal oli

Sergejev akna taga, siis oli tema eelneva tegevuse põhjal täiesti reaalne alus kartuseks, et ta

võib akna katki lüüa, sealt siseneda ja oma ähvarduse teoks teha. Tagumise tulemusena aken

tõepoolest kohe ei purunenud, aga oli alust arvata, et taolise tegevuse jätkudes võib see juhtuda.

Seega ei saa kannatanu reaktsiooni kuidagi ebaadekvaatseks pidada ning ähvardus tundub

reaalne ka keskmisele kõrvalseisjale.

10.2 Maakohus on põhjalikult analüüsinud süüdistatava tegevust ning põhjendanud, miks ta

leiab, et S. Sergejev pööras võõra telefoni enda kasuks, tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega.

Süüdistatav viis telefoni politseisse kriminaalmenetluse käigus politseiametniku korraldusel

pärast seda kui oli tuvastatud, et telefoni võttis kauplusest Sergejev. Seega ei saa telefoni

politseile üleandmisest järeldada, et ta ei soovinud telefoni endale jätta. Telefoni tagastamist

9(12)

võib pidada kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks, sest nagu kohus õigesti leidis, oli omastamine

selleks ajaks lõpule viidud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium,

tutvunud

kriminaalasjaga,

maakohtu

seisukohtadega ning apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus jääb muutmata ning kaitsja

apellatsiooni edu ei saada.

Kogutud tõendid ning nende alusel tuvastatud asjaolud ei võimalda apellatsiooni rahuldamist

ning S. Sergejevi õigeksmõistmist, kvalifikatsiooni või karistuse muutmist. Maakohtu otsus S.

Sergejevi süü tuvastamisel kõigis kuritegudes ning tegudele õigusliku hinnangul andmisel on

veatu. Ammendavad on kohtu seisukohad ka karistuse mõistmisel. Apellatsiooni väited

maakohtu põhistusi ümber ei lükka.

12. Eelmärgitut silmas pidades jääb apellatsioonikohtul seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu

kõiki põhjendusi üle korrata ei ole vaja. Alljärgnevalt saab vastatud apellatsiooni põhiväidetele.

13. S. Sergejevi süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi märgib kaitsja, et kuigi süüdistatav end

süüdi ei tunnista, mõistab ta, et ilmselt sai kannatanu A.T. temalt rohkem vastulööke. Apellant

palub S. Sergejevile selle kuriteo eest mõistetud karistust kergendada.

14. Vaidlust ei ole selles, et 21.06.2019 kella 18.10 paiku S. Sergejev lõi Setomaa vallas

Saatse külas OÜ Saatse Südamekodu juures A.T. it korduvalt rusikatega ja jalgadega pea,

käsivarte, rinnaku ja ülaselja piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu, ninaluude murru

ja hematoomid.

15. Hinnates süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlusi, nõustus maakohus süüdistusega,

tunnistades S. Sergejevi selles süüdi (vt maakohtu otsuse p-d 5-13).

Kohtukolleegiumi hinnangul puudub vähimgi põhjus maakohtu otsustuse muutmiseks.

Tulenevalt

apellatsioonis

väljendatust,

puudub

vajadus

maakohtu

seisukohtade

ülekordamiseks. Maakohus mõistis S. Sergejevile kannatanu A.T. i kehalise väärkohtlemise

eest karistuseks 7 kuud vangistust. Apellant palub S. Sergejevile mõistetud karistust

kergendada, esitamata ühtegi põhjendust selle toetuseks.

Kohtukolleegium jätab süüdistatavale KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmata, sest

maakohtu põhistused karistusliigi valikul ning vangistuse pikkuse määramisel on kooskõlas

S. Sergejevi süü suuruse ja tema isikuga.

16. Kaitsja arvates on tõendamata S. Sergejevi süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi. Kohtu

seisukohtadega kaitsja ei nõustu, märkides, et füüsiline konflikt S. Sergejevi ja A.T. i vahel oli

lõppenud. Kannatanu oli majas, uks lukustatud. Samuti ei olnud süüdistatava löögid aknale nii

tugevad, et aken oleks purunenud. Kuigi kannatanu väitis, et ta kartis ja võttis S. Sergejevi

öeldut „ja tebja zavalju“ tõsiselt, ei olnud selleks tal mingit alust. Süüdistatav oli õues, uksed

olid lukus ning S. Sergejev ei oleks kuidagi saanud tapmisähvardust täide viia. Kaitsja

hinnangul oli tegemist purjus, vihase ja solvunud S. Sergejevi praalimise ja räuskamisega.

17. Nagu maakohus tabavalt märkis, et sündmused hooldekodu juures kannatanu A.T. i ja

tunnistaja T.L. u kööki varjumisega ei lõppenud. Köögiuks oli lukus ja kannatanu oli

10(12)

kraanikausi juures külma vee all (kannatanul oli ninaluu purustamise tõttu rohke verejooks),

kui tuli akna taha S. Sergejev. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et S. Sergejev kolkis aknale,

nii et nukid olid verised. Aken õnneks katki ei läinud (tunnistaja T.L. u ja kannatanu A.T. i

ütlused). Süüdistatav sõimles, hääletoon oli kuri (T.L. vene keelt ei mõistnud). Kannatanu A.T.

selgitas, et S. Sergejevi poolt aknale peksmise ja karjumise käigus öeldu „ja tebaj zavalju“ on

selgelt mõistetav tapmisähvardusena. Kannatanu ütluste kohaselt „ta lõi rusikaga vastu akent,

kui ei oleks see aken nii tugev, siis ma ei kujuta ette, mis oleks edasi olnud“. Kannatanu reaalselt

kartis.

18. Kaitsja arvates oli S. Sergejevi käitumine hinnatav purjus solvatud inimese praalimisena

ning mingit alust kõrvaltvaataja pilgu läbi kannatanul ähvardust karta ei olnud.

19. Esmalt märgib kohtukolleegium, et S. Sergejevi poolt väljaöeldu tähenduses vaidlust ei

ole. „Ja tebja zavalju“ on üheselt mõistetav tapmisähvardusena. (vt ka maakohtu otsuse p14-

15). Kaebaja leiab, et süüdistatav vaid praalis, köögiuks oli lukus, aken jäi terveks, mistõttu

saab väita, et S. Sergejev ei mõelnud öeldut tõsiselt.

20. KarS §-s 120 sätestatu kohaselt rünnatakse teise isiku vaimset tervist, kasutades selleks

psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus

esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Seejuures tuleb rõhutada, et ärvarduse

tegelik täideviimine tulevikus ei peagi olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks

näima sellisena.

21. Eelmärgitu valguses ei ole tõendamiseseme tuvastamise seisukohalt mingit tähtsust sellel,

kas S. Sergejev ka öeldud ähvardust tõsiselt mõtles. Oluline on tuvastada kannatanu arusaam

ning hinnang öeldule. Nagu eelnevalt sai märgitud, kannatanu A.T. kinnitas, et temal oli tõsine

kartus S. Sergejevi ähvarduse osas. Edasi tuleb hinnata, kas kannatanu kartusel sai olla alust.

22. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et A.T. il oli põhjendatud alus karta S.

Sergejevi tapmisähvarduse täideviimist. Maakohus tuvastas, et enne tapmisähvardust pani S.

Sergejev toime kannatanu A.T. i kehalise väärkohtlemise – hooldekodu õues peksis kannatanut

rusikate ja jalgadega, mille käigus purustas tal ninaluu, tekitas hematoomid. Tänu tunnistaja

T.L. u sekkumisele, kes lõi vägivallatsevale S. Sergejevile põrandamopiga selga, õnnestus A.T.

il süüdistatavast vabaneda ning varjuda hooldekodu kööki ja T.L. lukustas köögiukse.

Kohtukolleegiumi hinnangul proovis S. Sergejev kannatanut kätte saada, karjus ja sõimles

vihaselt, pekstes seejuures vastu akent, mistõttu köögis viibijad kartsid selle purunemist

(kannatanu oli samal ajal akna all oleva kraanikausi juures, kuna tal oli rohke verejooks). Nagu

märkis tunnistaja T.L. , peksis S. Sergejev aknale nii et nukid ja aken olid verised. (kohtuistungi

protokoll, lk 15). Kohtukolleegium leiab, et kuna enne ähvardamist leidis aset S. Sergejevi

vägivallatsemine kannatanu kallal, oli kannatanul tõsiseltvõetav alus karta S. Sergejevi

tapmisähvardust. Kohtukolleegiumi hinnangul lisas ähvardusele tõsiseltvõetavust räuskava

purjus süüdistatava aknalepeksmine nii, et käsi ja aken olid verised.

23. Kaebaja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui tunnistas

S. Sergejevi süüdi KarS § 201 lg 1 järgi. Kaitsja arvates on tegemist olukorraga, kus S. Sergejev

ei soovinud omastada võõrast telefoni. Asjaolu, et S. Sergejev kohe pärast PIN koodi panekut

telefoni tööle ei saanud ja selle ümber laadis, ei näita, et ta soovis telefoni endale jätta. Kaitsja

rõhutab, et pärast politseiga vestlust tõi S. Sergejev telefoni politseisse. Mõni päev telefoni

valdust ei loe.

11(12)

24. S. Sergejevit süüdistati KarS § 201 lg 1 järgi valduses oleva võõra vallasasja

ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. Nimelt sai S. Sergejev 20.05.2019 Võru maakonnas

Setomaa vallas Värska alevikus poest Lemmik enda valdusesse K.S. u poolt sinna unustatud

mobiiltelefoni Huawei P10 Plus, mille ta pööras enda kasuks.

25. Maakohus analüüsis selles süüdistuses kogutud tõendeid, sealhulgas S. Sergejevi ütlusi

(arvas, et tegemist on temale kuuluva telefoniga). Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et

S. Sergejevi selgitused selle kohta, miks ta tegi telefoni algseadete taastamist, ei ole arusaadav.

Maakohus põhjendatult märkis sedagi, et hiljemalt telefoni kasutama asumisest sai S. Sergejev

aru, et telefon ei ole tema oma. Tuleb rõhutada, et kannatanu telefonil oli välised kahjustused

ja see ei käivitunud PIN koodiga. Nimetatud asjaolud andis süüdistatavale selge signaali, et

antud telefon ei ole tema oma. Vaatamata nendele asjaoludele tegi S. Sergejev telefoni

algseadete taastamise, millega kõrvaldas telefoni tegeliku omaniku andmed. Nimetatud asjaolu

aga näitab selgelt, et S. Sergejev tahtis telefoni endale jätta. Alles siis, kui S. Sergejev sai teada,

et teda otsib politsei, sest teda seostatakse kannatanu telefoni kaotsiminekuga, viis ta selle

politseisse. Selleks ajaks oli S. Sergejev omastamise teokoosseisu juba täitnud ning telefoni

hilisem (3 päeva hiljem) sunnitud tagastamine ei ole hinnatav omastamisest loobumisena.

26. Lõpetuseks osundab apellant KrMS § 7 lg-le 3, mille kohaselt kõik kõrvaldamata

kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

27. KrMS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu praktika

kohaselt peab põhjendatud kahtluse tekkeks, sealhulgas ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses,

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul

tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon

olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult

tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud

ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust

puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt RKKKo 13. oktoobri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-77-15, p-d 17–20; 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 21 ja 9. novembri

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11.).

Eeltoodud kohtupraktika valguses saab antud kriminaalasjas märkida, et ringkonnakohtu

hinnangul kõrvaldamata kahtlusi S. Sergejevi süüs pole jäänud ning maakohus on süüdistatava

põhjendatult süüditunnistanud kõigis talle ettheidetud kuritegudes.

28. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse

muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

29. Kaitsja esitas taotluse tasu määramiseks S. Sergejevile apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja

apellatsiooni koostamiseks 120 minutit. Kokku taotleb kaitsja tasu 129 eurot ja 60 senti (sh

käibemaks 21,60). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st

7, leiab et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb käesolevas punktis

nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185

lg 2 esimese lause alusel S. Sergejevilt riigi kasuks välja mõista.

12(12)

(allkirjastatud digitaalselt)