2-18-106497/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 15. aprill 2020

Tsiviilasja number

2-18-106497

Tsiviilasi

Holm Bank AS (endine ärinimi AS Koduliising) hagi A.A.

vastu põhivõla 638 euro 58 sendi, intressi 69 euro 87 sendi,

lepingutasu 18 euro 36 sendi, võla sissenõudmise kulu 5

euro ja viivise 24 euro 14 sendi väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 721 eurot 31 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma

Vastustaja (hageja): Holm Bank AS (endine ärinimi AS

Koduliising) (registrikood 14080830), esindaja Sarmi Värv

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 27. novembri 2019. a otsus

maakohtu

poolt

kindlaksmääratud

menetluskulude

suuruse ja eksperditasu riigi kasuks väljamõistmise osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tasaarvestada

menetluskulude nõuded kattuvas ulatuses ja mõista A.A.lt

Holm Bank AS kasuks menetluskulude katteks välja 290

eurot 15 senti.

4. Jätta Tartu Maakohtu 27. novembri 2019. a otsus

ülejäänud osas muutmata. Ringkonnakohus muudab

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

5. Jätta

asja

materjalide

juurde

võtmata

A.A.

apellatsioonkaebusele lisatud DPD 3. septembri 2019. a

kättetoimetamise kinnitus ja asukohaplaan, SKA otsus nr

XX, Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019. a otsus nr XX, SA

Jõgeva linna sotsiaalmaja kiri „Üürilepingu lõpetamise

teade A.A. 12. juuli 2019“ ning A.A. 27. märtsi 2020. a

seisukoha lisad 1-3.

6. Võtta

asja

materjalide

juurde

A.A.

apellatsioonkaebusele

lisatud

kontoväljavõtted

ekspertiisitasu maksmise kohta.

7. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.A.

kanda.

8. Holm

Bank

AS-il

puuduvad

ringkonnakohtu

menetluses hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

9. Mõista A.A.lt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 125

eurot. A.A.l tuleb riigilõiv 125 eurot tasuda alates otsuse

jõustumisest 90 päeva jooksul

Rahandusministeeriumi

kontole

nr

EE571010220229377229 (SEB Pank) või

EE062200221059223099

(Swedbank)

või

EE221700017003510302

(Luminor

Bank)

või

EE567700771003819792 (LHV Pank). Maksmisel tuleb

märkida viitenumber 99919700060824.

Riigilõivu 125 euro tasumisega viivitamise korral tuleb

A.A.l tasuda riigilõivu tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Holm Bank AS (endine ärinimi AS Koduliising) (hageja) esitas 3. mail 2018 Tartu

Maakohtule A.A. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

638 eurot 58 senti, intressi 69 eurot 87 senti, lepingutasu 18 eurot 36 senti, menetluskulu

meeldetuletuskirjade saatmise eest 5 eurot ning viivise 24 eurot 14 senti. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja riigilõiv 200 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21. juulil 2017 laenulepingu nr.

XXXXXXXXXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu 649 eurot Onoff Jaekaubanduse

OÜlt kauba ostmiseks. DPD Eesti AS andis paki kostjale üle 25. juulil 2017 kostja poolt antud

aadressil XXXXXXXXXX. Kostja sai kauba kätte. Kostja pidi laenu tagastama ja intresse

tasuma alates 21. augustist 2017 kuni 21. juulini 2022 igakuiselt 21. kuupäeval summas 20 eurot

34 senti, intressimääraga 17% aastas. Kostja tasus osamakseid kuni 21. septembrini 2017 ja

jättis alates 21. oktoobrist 2017 osamaksed tasumata. Kostjale saadeti selle kohta 23. novembril

2017 ja 29. novembril 2017 teade, esimese teate kulu oli null eurot ja teise 5 eurot.

Hageja saatis 29. novembril 2017 kostjale kirjaliku meeldetuletuse, milles hoiatas kostjat, et

juhul, kui võlgnevus ei ole 9. detsembriks 2017 tasutud, on hagejal õigus laenuleping üles öelda.

Kostja ei tasunud võlgnevust. Hageja saatis 30. jaanuaril 2018 kostjale kirjaliku ülesütlemise

avalduse, mille kohaselt ütles kostja laenulepingu alates 14. veebruarist 2018 üles.

Laenulepingu p 3.8 kohaselt on viivise määr 17 % aastas ehk 0,047 % päevas. Viivis on 3. mai

2018 seisuga 24 eurot 14 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis et nii müügi-

kui ka laenulepingujärgse kostja kohustuse sissenõutavaks muutumine on seotud müügilepingu

esemeks oleva asja üleandmisega. Laenulepingu p-i 7 kohaselt võib laenusaaja keelduda

omapoolse kohustuse täitmisest, kui müüja ei täida asja üleandmise kohustust. Hageja ei ole

tõendanud kostjale kauba üleandmist. Kostjal on õigus keelduda laenu osamaksete tasumine

kohustuse täitmisest.

Kostja ei ole hageja poolt kauba kättesaamise tõendamiseks esitatud DPD 25. juuli 2017. a

kättetoimetamise teatist allkirjastanud. Kostja allkirja on võltsitud. DPD kättetoimetamise teatis

ei sisalda andmeid kättetoimetatava kauba nimetuse ja omaduste kohta. Selle põhjal ei ole

võimalik kindlaks teha, milline kaup on saadetud/kätte toimetatud.

DPD kättetoimetamise kinnituselt nähtuvad andmed kauba kättetoimetamise viisi, aja ja koha

osas ei vasta tegelikkusele. DPD kättetoimetamise teatise kohaselt toimetati kaup adressaadini

25. juulil 2017 kell 12:02:15 GPS asukohakoordinaatidel XXXXXX. See koht on kostja

alalisest elukohast umbes ühe kilomeetri kaugusel XX maanteel inimasustuseta piirkonnas.

Kostja on raske liikumispuudega isik, kelle ainus liikumisvõimalus on ratastool. Kostjal puudub

füüsiline võimekus läbida ratastoolis vahemaad DPD kättetoimetamise kinnitusel märgitud

GPS asukohakoordinaatideni jõudmiseks. Kostja elukohaks oleva sotsiaalmaja kodukorda ning

kostja füüsilist seisundit arvestades on välistatud, et kostjal oli võimalik saadetist vastu võtta

väljaspool elukohta ja/või et teda toimetati kulleri või muu isiku poolt nimetatud asukohta.

Laenulepingu ülesütlemise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei saa esitada laenulepingust

tulenevaid nõudeid kogumahus.

Põhivõla arvutiskäik ei ole õige. Laenu summa oli 649 eurot. Kostja tegi kaks makset kokku 40

eurot 68 senti. Põhivõlg saab seega olla 608 eurot 32 senti. Menetluskulude ja

meeldetuletuskirjade nõuet ei ole võimalik lepingu ega seaduse alusel kostja vastu esitada.

Hageja ei saa nõuda viivist lepingu ülesütlemise järgsel perioodil. Hageja arvestab viivist

lepingujärgses määras 17% aastas, kuigi tarbijakrediidilepingu puhul on viivise maksimaalmäär

seadusjärgne määr, mis on väiksem. Viivis puhul tuleb lisaks kohaldada VÕS §-i 162. Viivis

tuleb kostja tervislikku ja majanduslikku seisundi tõttu jätta välja mõistmata või seda tuleb

oluliselt vähendada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. novembri 2019. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 721 eurot 31 senti, sh põhivõla 638 eurot 58 senti, intressi 68 eurot 69 senti,

lepingutasu 1 euro 60 senti, sissenõudmiskulu 5 eurot ning viivise 3. mai 2018 seisuga 7 eurot

44 senti. Kohus jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Kohus jättis hageja menetluskulud 95%

ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda ning kostja menetluskulud 5% ulatuses

hageja kanda ja 95% ulatuses kostja kanda. Kohus tasaarvestas menetluskulude nõuded kattuvas

ulatuses ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 341 eurot 45 senti. Kohus mõistis

kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja käekirjaekspertiisi kulu 47 eurot ning riigi õigusabi tasu ja

kulud 259 eurot 70 senti. Kohus määras, et nimetatud summad tuleb tasuda riigi tuludesse 90

päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude

maksmisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 21. juulil 2017 laenulepingu nr

XXXXXXXXXX. Hageja maksis laenulepingu alusel laenu välja müüjale, kellelt kostja ostis

arvuti LENOVO IdeaPad hinnaga 649 eurot. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

Maakohus leidis, et kostja sai arvuti 25. juulil 2017 kätte. Kättetoimetamise kinnituselt nähtub,

et vastuvõtja, so kostja, aadress on XXXXXXXXXX. Kinnitusel olevas aknas on vastuvõtja

allkiri, mis on visuaalse vaatluse põhjal sarnane kostja poolt võrdlusmaterjaliks antud

originaaldokumentidel olevate allkirjadega. Ekspertiisiaktist nr XXXXXX tuleneb, et

tahvelarvuti ekraanile antud allkirja kirjutas kostja. Tunnistaja A.V. ütluste kohaselt andis ta

paki 25. juulil 2017 kliendile üle. Asjaolu, et GPS seade näitab kohta, kus puudub asustus,

osutab võimalikule tehnilisele veale salvestavas süsteemis või elektroonilises seadmes või

muule eksimusele.

Leping sõlmiti 21. juulil 2017, kostjale saadeti tarneaja kohta kiri 24. juulil 2017 ja kaup

toimetati DPD vahendusel kätte 25. juulil 2017. Seega ei saa järeldada, et kullerfirma poolt

kätte toimetatud pakk võinuks sisaldada muud kaupa kui kostja poolt tellitud. Asjaolusid ega

väiteid selle kohta, et kullerfirma pidi kostjale samal kuupäeval muu kauba toimetama, ei

esitatud.

Kuna hageja on laenulepingust tuleneva omapoolse kohustuse täitnud ja müüja on kauba üle

andnud, ei saa kostja keelduda laenu tagastamise kohustuse täitmisest.

Kostja väide, et laenulepingu ülesütlemine on tühine, on TsMS § 402 lõikest 2 tulenevalt

esitatud hilinenult. Kohus märkis siiski, et hageja saatis kostjale 29. novembril 2017

meeldetuletuse koos hoiatusega lepingu ülesütlemise kohta ja 30. jaanuaril 2018 ülesütlemise

avalduse. Selleks ajaks oli kostja võlgnevuses oktoobri-, novembri-, detsembri- ja jaanuarikuu

osamaksetega. Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid seega täidetud. Ülesütlemise

avaldus saadeti kostjale tema elukohta aadressil XXXXXXXXXX. Olukorras, kus kostja ei

saanud kätte temale saadetud laenulepingu ülesütlemise avaldust, tuleb lugeda laenulepingu

ülesütlemise avaldus kostjale kätte toimetatuks hagiavalduse kostjale kätte toimetamisega.

Kostja sai hagiavalduse koos lisadega kätte 27. mail 2018. Ülesütlemise avalduse kostjale

kohtumenetluses kätte toimetatuks lugemine on kostjale ebasoodsam, kuna sellisel juhul on

kostjal tasumata võlgnevus nii põhivõla osamaksete kui intressimaksete osas hagiavalduse kätte

toimetamise aja seisuga. Ülesütlemise avalduse jaanuaris 2018 kätte toimetatuks lugemise

korral lõpeb intressivõla arvestus aga 14. veebruaril 2018. Kostja jaoks on seega soodsam, kui

lugeda lepingu ülesütlemine toimunuks kostjale 30. jaanuaril 2018 saadetud kirjaga alates 14.

veebruarist 2018. Kohus leidis seega, et leping on üles öeldud alates 14. veebruarist 2018.

Kostja sai laenu 649 eurot. Kostja on laenu põhiosa tagastanud 10 euro 42 sendi ulatuses (21.

augusti 2017 makse põhiosa 5 eurot 15 senti ja 25. septembri 2017 makse põhiosa 5 eurot 27

senti). Maakohus rahuldas põhivõla 638 euro 58 sendi nõude.

Laenulepingujärgne intressimäär oli 17% aastas. Laenulepingu ülesütlemise ajaks, so 14.

veebruariks 2018, oli tasutud intressimaksed summas 29 eurot 62 senti ning tasumata summas

68 eurot 69 senti. Maakohus rahuldas intressinõude.

Lepingutasu nõue ei ole VÕS § 416 lg 3 kohaselt lepingu ülesütlemisele järgneva aja eest

põhjendatud, maakohus rahuldas lepingutasu nõude 1 euro ja 60 sendi ulatuses alates 21.

oktoobrist 2017 kuni lepingu ülesütlemiseni 14. veebruaril 2018 summas 1 eurot 60 senti.

Hageja saatis kostjale 23. novembril 2017 ja 29. novembril 2017 meeldetuletuskirja. Hageja

saab nõuda kostjalt laenulepingu üldtingimuste p 1.3.2 ning VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel

sissenõudmiskulude hüvitamist 5 eurot. Kohus rahuldas seega võla sissenõudmiskulude nõude.

Lepingus on kokku lepitud viivisemäär 17% aastas ja 0,05% päevas. Hageja arvestas viivist

määras 0,047% päevas. Viivise määr 0,047% päevas vastab arvutuslikult määrale 17% aastas

(17% : 365 = 0,0465). Sellest tulenevalt on kohane lähtuda määrast 0,047% päevas. Viivise

määr 17% aastas, so 0,047% päevas on kooskõlas VÕS § 415 lõikega 1 ja § 113 lõikega 1 ega

ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Viivise määr 17% aastas, so 0,047% päevas on

seega õiguspärane. Viivisenõue on perioodi 21. oktoober 2017 kuni 14. veebruar 2018 eest

põhjendatud summas 51 senti ja perioodi 15. veebruar 2018 kuni 3. mai 2018 eest põhjendatud

summas 6 eurot 93 senti, kokku 7 eurot 44 senti.

Hageja ei esitanud viivisenõuet maksimaalses võimalikus ulatuses ja loobus TsMS § 367 järgse

viivisenõude esitamisest. Hageja nõuab viivist hagi esitamise seisuga. Viivise nõue on

põhjendatud 7 euro 44 sendi ulatuses. Viivise vähendamine ei ole VÕS § 162 alusel

põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha

uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja palub võtta TsMS § 633 lg 4 ja lg 5 alusel vastu apellatsioonkaebusele lisatud

dokumentaalsed tõendid, so DPD 3. septembri 2019. a kättetoimetamise kinnituse ja

asukohaplaani, SKA otsus nr XX, Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019. a otsuse nr XX,

kontoväljavõtted ekspertiisitasu maksmise kohta ning SA Jõgeva linna sotsiaalmaja kirja

„Üürilepingu lõpetamise teade A.A. 12. juuli 2019“. Kostja palub lisaks võtta asja juurde kostja

27. märtsi 2020. a seisukoha lisad 1 – 3. Lisad 1 ja 2 tõendavad kostja majandusliku seisukorra

muutust viimaste kuude jooksul. Lisa nr 3 tõendab, et kostja võttis ONOFFiga ühendust seoses

kauba ja selle üleandmisega.

Kostja leiab, et maakohus eiras tõendite hindamise reegleid ning jõudis seeläbi

tõendamiskoormise jaotamisel ja tõendite hindamisel valele järeldusele.

Kostja laenu tagastamise kohustuse tekkimise eeldus on müüja poolt müügilepingu eseme

kostjale üle andmine. Hageja peab müügilepingu eseme kostjale üleandmist tõendama. Hageja

ei ole seda teinud. Kostja allkiri saadetise kättetoimetamise dokumendil ei ole visuaalsel

vaatlusel kattuv ekspertiisiks kogutud võrdlusmaterjalil kajastuvaga. Arvestades allkirjade

andmise situatsioone (üks anti ekraanipliiatsiga skänneriaparaadile ja teised kirjutusvahendiga

originaaldokumendile), ei ole allkirjade andmise tingimused ka võrreldavad.

Ekspertiisiakt ei kinnita kostja poolt DPD kättesaamiskinnitusele allkirja andmist ega ka kauba

kostjale üleandmist. Ekspertarvamus on antud arvamuste skaalal lisa 2 aste 4 märgitud

hindamiskriteeriumitele tuginedes. Eksperdi poolt tehtud järeldusotsustus on: „võimalik, et on

sama kirjutaja”. Nimetatud kriteerium asub skaala tõenäosushierarhia keskel ning tähendab, et

vaidlustatud ja võrdlusmaterjalil on vaid mõned kokkulangevused.

Tunnistaja A.V. eelistamine muudele tõenditele on arusaamatu. Tunnistaja ütlused on

üldsõnalised ja vastuolulised ega ühti kostja poolt esitatud tõenditega. Tunnistaja kinnitusel on

ta külastanud kostja elukohaks olevat sotsiaalmaja korduvalt. Samas ei suutnud ta anda selgitusi

sotsiaalmaja kodukorra kohta. Tunnistaja kirjeldused vastavad olukorrale, kus tunnistaja

toimetas 3. septembril 2019. a kostjale kätte saadetisena teleri. Tunnistaja väitis, et kinnitas

kättetoimetamise toimingu elektrooniliselt (see fikseerib GPS koordinaadid) sotsiaalmajast

väljudes auto juures, kuid kostja poolt kohtule esitatud tõendi kohaselt asub nende

koordinaatide järgne asukoht sotsiaalmajast umbes 1,5 kilomeetri kaugusel XX maanteel

inimasustuseta piirkonnas.

Maakohtu järeldus salvestusseadme tehnilise eksimuse kohta on meelevaldne, sest erinevus

ületab ilmselgelt mõõtevahendi võimaliku eksimuspiiri. Kohtu arutelu on vastuoluline, sest

skänner ei saa GPS koordinaatide määratlemisel olla rikkis ja ekslik, kuid adressaadi allkirja

salvestamisel töökorras. Kostjale 3. septembril 2019 sama kulleri poolt teleri kättetoimetamisel

ja samaväärse skänneri kasutamisel kattuvad DPD kättetoimetamise kinnitusel fikseeritud GPS

koordinaadid kostja tegeliku asukohaga.

Olukorras, kus saadetise kättetoimetamise registreering sõltub kulleri toimingutest ning tema

toimingusooritus ei ole isikuliselt, ajaliselt ega asukohapõhiselt kontrollitav, puudub kauba

adressaadil võimalus tõendada, et ta ei ole saadetist saanud. Kostja teavitas hagejat koheselt

sellest, et ta ei saanud kaupa. Maakohus oleks pidanud sellises olukorras suhtuma hageja poolt

kauba kättetoimetamise kohta esitatud tõenditesse kriitiliselt, kuid maakohus pani ikkagi

tõendamiskoormise kostjale ning jättis kostja tõendid arvestamata.

Maakohus ei käsitlenud poolte vahelist võlasuhet kogumis, so müügi- ja laenulepingu seotust,

vaid lähtus üksnes laenusuhet reguleerivatest normidest. Laenulepingust tulenev nõue ei

muutunud sissenõutavaks, kuna kostjale ei toimetatud kaupa kätte.

Maakohus

ei arvestanud tarbijakrediidilepingust tulenevate tarbija kaitsenormidega

(tarbijakrediidilepingu sõlmimise, täitmise ja ülesütlemise eritingimused) ja jõudis mh lepingu

ja/või selle ülesütlemise kehtivuse ja nõude sissenõutavaks muutumise osas valele seisukohale.

Maakohus kohaldas viivise määra tuvastamisel ja viivise arvutamisel materiaalõiguse normi ja

kohtupraktikat valesti. VÕS § 415 lg 1 esimeses lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. Tegemist on tarbijakrediidilepingu puhul erinormina kehtestatud imperatiivse

keeluga/viivise maksimumääraga, mida kohus ei saa suurendada.

Maakohus jättis kostja viivise vähendamise taotluse VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi

põhjendamatult rahuldamata. Viivise vähendamist reguleerivad sätted ei saa seda sõltuvusse

hageja poolt viivisenõude realiseerimise mahust, vaid kohustatud isiku käitumisest ja tema

maksevõimest. Kostja on 100% töövõimetu ja sügava puudega. Kostja sissetuleku moodustavad

sotsiaalabitoetused. Kostjal on mahukad rahalised kohustused.

Maakohus ei jaganud menetluskulusid õiglaselt. Kostjale on SKA otsusega nr XX määratud

sügav puue tähtajaga kuni 4. märts 2024. Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019. a otsusega nr XX

on kostjal tuvastatud täielik töövõimetus kuni 4. märtsini 2024. Kostjal ei ole võimalik käia

tööl. Maakohtule oli teada kohtutäituri vahendusel täidetavatest kohtulahenditest tekkinud

kohustuste maht. Maakohus oleks pidanud kostja majandusliku seisundi tõttu jätma hageja

menetluskulud hageja kanda ja vabastama kostja riigituludesse makstavate menetluskulude

hüvitamise kohustusest.

Maakohtu otsus mõista kostjalt käekirjaekspertiisi tasu 47 eurot riigituludesse välja on ekslik.

Kuna saadetise kättetoimetamise tõendamise koormis lasus hagejal, ei ole õiglane panna

kostjale kohustust maksta käekirjaekspertiisi tasu. Kostja aga tasus siiski käekirjaekspertiisi

kulu kogusummas 141 (3x47) eurot. Maakohtu menetluskulude jaotuse kohaselt pidanuks

kostja kandma käekirjaekspertiisi kulust siiski vaid 95%.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kostja

palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu menetluses oli tõendamiskoormis hagejal. Maakohus hindas tõendeid õigesti.

Ekspertiisiaktis on selgelt välja toodud, et vaidlustatud allkirjal ja võrdlusallkirjadel olid

kokkulangevused enamikes üld- ja eritunnustes. Eksperdil ei olnud üksnes seetõttu, et

vaidlustatud allkiri on kirjutatud tahvelarvuti ekraanile, võimalik anda tugevamat hinnangut kui

aste 4. Asjaolu, et kaup on kostjale kätte toimetatud, on tõendatud.

Maakohus ei ole kohaldanud materiaalõiguse normi valesti, kui mõistis kostjalt välja viivise

summas 7 eurot 44 senti. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivisemääraks VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Samas tuleneb

VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest, et kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgem intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Viivise nõue ei ole, arvestades kostja tervislikku seisundit ja majanduslikku olukorda, ülemäära

kahjustav.

Maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Hagimenetluses kannab TsMS § 162 lg 1 järgi

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 651 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse ja eksperditasu riigi kasuks

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tasaarvestab

menetluskulude nõuded kattuvas ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulude

katteks välja 290 eurot 15 senti.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab

apellatsioonkaebuse osaliselt.

7. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu

otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning

asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata kostja apellatsioonkaebusele lisatud

DPD 3. septembri 2019. a kättetoimetamise kinnituse ja asukohaplaani, SKA otsuse nr XX,

Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019. a otsuse nr XX ja SA Jõgeva linna sotsiaalmaja kirja

„Üürilepingu lõpetamise teade A.A. 12. juuli 2019“ ning kostja 27. märtsi 2020. a seusukoha

lisad 1 – 3. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud nimetatud tõendeid esitada maakohtu

menetluses. 8. Hageja nõuab kostjalt 21. juulil 2018 sõlmitud laenulepingu järgse võlgnevuse

tasumist.

Kostja vaidleb hageja nõude vastu, leides, et ta ei ole laenulepinguga seotud müügilepingus

kokkulepitud eset saanud.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks

osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla, intressi, lepingutasu,

sissenõudmiskulu ja viivise. Hageja ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

9. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on jõudnud ekslikult seisukohale lepingu

ja/või selle ülesütlemise kehtivuses. Laenulepingu kehtivust ei ole kostja varasemas menetluses

vaidlustanud. Kuigi kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus

imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata

tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 25. septembri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 12), ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul

laenulepingu puhul tegemist tühise tehinguga.

Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi sisulist vastuväidet (mh ei ole kostja

vaidlustanud hageja poolse ülesütlemise kättesaamist) sellele, et maakohus luges laenulepingu

ülesöelduks alates 14. veebruarist 2018. Maakohus on õigesti tuvastanud, et laenuleping oli

tarbijakrediidileping VÕS § 402jj mõttes. Maakohus on aga ringkonnakohtu hinnangul asunud

ekslikult seisukohale, et kostjal ei ole õigust taganeda laenulepingust juhul, kui müüja ei ole

kostjale müügilepingu eset üle andnud (maakohtu otsuse p 3).

VÕS § 414 lg 1 järgi moodustab müügileping tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui

krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid

vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja

annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu

ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on

tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud.

Pooltevahelise lepingu p-i 3.1 järgi annab laenuandja laenusaajale laenu lepingu p-s 3.3

loetletud kauba ostmiseks müüjalt. Seega oli krediidilepingu eesmärk konkreetse eseme

(175083 LENVO IdeaPad, 1011Q) ostu finantseerimine. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et

hageja on laenulepingus kokkulepitud summa kandnud üle müüjale. Seega teenib laenuleping

täielikult ja ainult kostja ja müüja vahel sõlmitud müügilepingu finantseerimise eesmärki. Nii

laenulepingut kui müügilepingut saab käsitleda majanduslikult ühtsena: kostja ei saanud

laenulepingus kokku lepitud summat vabalt kasutada.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt puudub tarbijakrediidi saajal üldse

õigus keelduda laenulepingujärgse kohustuse täitmisest, on ekslik. VÕS § 414 lg 3 esimese

lause järgi võib tarbija juhul, kui müüja ei täida tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingust

tulenevat asja üleandmise kohustust või kui asi ei vasta lepingutingimustele ning müüja on

õigustamatult keeldunud tarbija õiguskaitsevahendite rahuldamisest, müügilepingu alusel

krediidiandja suhtes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Nimetatud sätte eesmärgiks on

anda tarbijale õigus esitada laenuandjale neid vastuväiteid, mis tulenevad laenulepingu poolt

finantseeritud ja sellega seotud lepingust. Seega oleks laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmisest keeldumise õigus kostjal praegusel juhul siis, kui müüja (Onoff Jaekaubanduse OÜ)

ei ole omapoolset kohustust müügilepingu eseme üleandmiseks täitnud. Nimetatud maakohtu

seisukoht ei ole aga aluseks maakohtu otsuse tühistamisele.

10. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleneb tõendamiskoormise jaotuse

üldpõhimõtetest, et kui kostja tugineb vastuväitena hageja nõudele menetluses sellele, et müüja

ei ole täitnud asja üleandmise kohustust, mis annab talle aluse keelduda laenulepingust tuleneva

kohustuste täitmisest VÕS § 414 lg 3 esimese lause järgi, tuleb kostjal seda menetluses

tõendada. Kostja on esitanud 25. septembri 2017 maksekorralduse, mille selgituseks on kostja

märkinud: „Laenuleping nr. XXXXXXXXXX, arvuti, mida ma pole veel kättegi saanud,

järelmaksu tasumine“. Lisaks tugineb kostja sellele, et hageja poolt kohtule esitatud DPD

kättetoimetamise teatel (II kd, tl 12) olev allkiri ei ole tema oma ning DPD kinnitusel kauba

kostjale kättetoimetamise kohta olevad GPS asukohakoordinaadid on kostja alalisest elukohast

ca 1 kilomeetri kaugusel (III kd, tl 4).

Maakohus on asjas läbi viinud käekirjaekspertiisi ning kuulanud ära hageja poolt taotletud

tunnistaja A.V., kes oli paki kohale toimetanud kuller. Hageja on kohtule esitanud kirjavahetuse

DPD klienditeenindusega (III kd, tl 16jj).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kõik menetluses esitatud tõendid kogumis

tõendavad, et kostjal on pakk müügilepingu esemega, mille ta tellis laenulepinguga seotud

müügilepingu alusel, kätte toimetatud. Maakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse p 2) ja

ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 järgi.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud

tõendamiskoormise jaotuse suhtes. Hageja tuli tõendada oma nõude tekkimise alus kostja vastu

ja vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole oma laenulepingujärgset kohustust täitnud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ekspertiisiakti ebaõigesti hinnanud. Vaidlustatud

allkiri on esitatud tahvelarvuti ekraanile. Nimetatud toiming on kullerteenuse puhul tsiviilkäibes

tavapärane ja muud kauba üleandmise viisi ei ole kostja ja müüja omavahel kokku leppinud.

Iseenesest on õige, et kauba üleandmise tõendamise riski kannab menetluses esitatud asjaolude

järgi kauba müüja. Seega kui kostja on hageja nõudele vastuväitena vaidlustanud allkirja

ehtsuse kauba kättetoimetamist tõendaval dokumendil, tuleb hagejal kostja selle ehtsust

tõendada. Ringkonnakohus nõustub aga maakohtuga, et ekspertiisiaktis uuritud tulemused

viitavad sellele, et vaidlustatud allkirja on kirjutanud kostja.

Maakohus ei ole hinnanud ebaõigesti tunnistaja, kuller A.V. ütlusi. Ütlused ei ole üldsõnalised

ega vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et eluliselt usutav on

kullerfirma poolne kinnitus, mille kohaselt võib GPS seadmes olla tehniline eksimus, mis

põhjustas vea koordinaatides.

Kostja ei ole müügilepingust taganenud, mistõttu ei tõenda tema poolt 25. septembril 2017

tehtud märge pangaülekandes seda, et ta ei ole kaupa müüjalt kätte saanud.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud viivisemäära kohaldamisel. VÕS §

415 lg 1 viitab VÕS § 113 lg-le 1. Viimati nimetatud sätte viimane lause lubab siis, kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, lugeda viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (vt Riigikohtu 14. jaanuar 2009. a. lahend

tsiviilasjas nr 3-21-120-08, p 12).

Ringkonnakohus leib, et puudub alus vähendada viivist VÕS § 162 alusel. Maakohus on ka

kostjalt väljamõistetava viivise suurust vähendanud.

12. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust

muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis hagi rahuldamise

ulatust arvestades menetluskulud põhjendatult TsMS § 163 lg 1 alusel 95% ulatuses kostja

kanda ja 5% ulatuses hageja kanda. Kostja majanduslik seis ei vabasta kostjat TsMS § 190 lg 1

järgi hageja menetluskulude kandmise kohustusest ega ole menetluskulude jaotuse muutmise

alus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse TsMS § 174 lg 8 järgi kindlaks hagita menetluse

sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Maakohus pidi TsMS §

477 lg 7 järgi seega kontrollima menetluskulude kindlaksmääramise taotluse vastavust

seadusele ka juhul, kui selle kohta ei esitatud vastuväiteid.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tunnistajatasu. Tunnistajale makstakse TsMS §

160 lg 1 järgi tasu üksnes nõudmisel. Tunnistaja osales viimati menetluses maakohtu istungil

4. novembril 2019. Tunnistaja sai tunnistajatasu maksmise taotluse TsMS § 160 lg 2 kohaselt

esitada seega kolme kuu jooksul alates 4. novembrist 2019. Tunnistja ei olnud maakohtu otsuse

tegemise ajal tasutaotlust esitanud, kuid tal oli seda veel võimalik teha. Maakohtu otsuse

tegemise ajal ei olnud seega selge, kas tunnistajale tuleb tasu tagasi maksta või tekib hagejal

TsMS § 150 lg 7 alusel õigus taotleda tunnistajatasu ettemaksu tagastamist. Maakohus on

tunnistajatasu seega ennatlikult kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Maakohtu otsus tuleb

vastavas osas tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab

kostjalt hageja kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulud 290 eurot 15 senti [341

eurot 45 senti – (54 x 0,95)] eurot.

Ringkonnakohus märgib, et toimiku materjalidest ei nähtu, et tunnistaja oleks tasu maksmist

TsMS § 160 lg 2 nimetatud tähtaja jooksul taotlenud. Hagejal on TsMS § 150 lg 7 alusel seega

õigus taotleda tunnistajatasu ettemakse 54 euro tagastamist.

Maakohus arvestas kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatest menetluskuludest maha

kostja tasutud ekspertiisikuludest hageja kanda jääva osa, so 7 eurot ja 5 senti (141 x 0,05).

Kostja väide, nagu ei oleks maakohus ekspertiisikulude väljamõistmisel menetluskulude

jaotusest lähtunud, ei ole põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu 15. märtsi 2019 määruse kohaselt

pidi kostja tasuma ekspertiisitasu ettemaksu 141 eurot kolme 47 euro suuruse osamaksega.

Kohtute infosüsteemist ja kostja esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostja tasus 6. aprillil

2019. a 47 eurot, 23. mail 2019. a 47 eurot ja 7. juunil 2019. a 47 eurot, kokku 141 eurot.

Maakohtu otsuse tegemise ajal oli kostja ekspertiisitasu ettemaksu seega tervikuna tasunud.

Maakohus otsus tuleb sellest tulenevalt tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt

käekirjaekspertiisi kulude katteks riigi tuludesse välja 47 eurot ja määras selle tasumiseks

tähtaja 90 päeva alates otsuse jõustumisest.

Tartu Maakohus rahuldas 22. juuni 2018 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse osaliselt ja

andis kostjale riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja kohtumenetluses tagasimaksekohustusega

vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile. Maakohus määras kohtuotsuses riigi õigusabi tasu ja

kulude suuruseks 786 eurot 96 senti. Kostja ei ole tasu ega kulude suurust apellatsioonkaebuses

vaidlustanud. Maakohus jättis 67% riigi õigusabi tasust ja kuludest riigi kanda ning mõistis 33%

(259 eurot 70 senti) kostjalt riigi kasuks välja. Maakohus andis kostjale riigi õigusabi tasu ja

kulude tasumiseks aega 90 päeva kohtuotsuse jõustumisest. Kostja hinnangul oleks maakohus

pidanud ta riigi õigusabi tasu ja kulude riigile hüvitamise kohustusest kostja halva majandusliku

seisundi tõttu vabastama. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Riigi õigusabi tasu ja kulude riigile

hüvitamise kohustuse täitmise edasilükkamine, osamaksete määramine või sellest vabastamise

on TsMS § 190 lg 7 järgi diskrestiooniotsus, mida ringkonnakohus saab muuta juhul, kui

maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Maakohus arvestas hüvitamiskohustuse määramisel

menetluses tuvastamist leidnud kostja sissetulekute, vara ja kohustustega. Maakohus ei

ületanud ringkonnakohtu hinnangul diskretsiooni piire. Maakohtu otsuse selles osas muutmine

ei ole põhjendatud.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldati üksnes väikeses menetluskulusid puudutavas osas, on

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud

menetluskulud kostja kanda.

Hageja ei ole tähtaegselt menetluskulude nimekirja esitanud. Hagejal ei ole ringkonnakohtu

menetluses seega hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 14. jaanuari 2020. a määrusega kostja menetlusabi taotluse

ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 125 euro tasumisest. Kuna

apellatsioonkaebus rahuldati üksnes väikeses osas ja menetluskulud jäid kostja kanda, tuleb

TsMS § 190 lg 4 alusel mõista kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 125 eurot.

Maakohtu poolt 22. juuni 2018 määrusega antud riigi õigusabi jätkus RÕS § 17 lg 3 alusel

ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja esindaja vandeadvokaat

Aare Kaldma 24. märtsi 2020 taotluse ja määras tema tasu suuruseks 329 eurot 40 senti, sh

käibemaks 20 % summas 54 eurot 90 senti. Kuna maakohus andis kostjale riigi õigusabi

hüvitamiskohustusega, otsustab ringkonnakohus RÕS § 25 lg 1 ja 2 alusel, kas ja millises

ulatuses on kostja kohustatud riigile riigi õigusabi tasu hüvitama.

Maakohus tuvastas kostjale riigi õigusabi andmisel, et kostja on raske puudega 100%

töövõimetu pensionär. Kostja sissetulek on töövõimetuspension 360 eurot 27 senti ja

sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti. Kostjal ei ole kinnisvara ega sõidukeid. Kostja on OÜ Sajandi

Lugu ainuomanik ja juhatuse liige. Kostja osaühingul puudub käive. Ringkonnakohus on 14.

jaanuaril 2020 kostjale menetlusabi andmisel tuvastanud, et kostja sissetulekud on

töövõimetoetus 413 eurot 70 senti ja puuetega inimeste sotsiaaltoetus 53 eurot 70 senti, kokku

467 eurot 40 senti. Ringkonnakohus leiab, arvestades kostja sissetulekute suurust, muu vara

puudumist ning maakohtu määratud esindajatasu ja ringkonnakohtu poolt määratud riigilõivu

hüvitamise kohustust, et kostja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline täiendavaid

menetluskulusid hüvitama. Kostja tuleb RÕS § 25 lg 3 ja TsMS § 190 lg 7 alusel seega

vabastada ringkonnakohtus kantud riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu riigile

hüvitamise kohustusest.

Kostjal tuleb tema majanduslikust seisundist tulenevalt võimalda tasuda riigilõiv 125 eurot 90

päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigilõivu 125 euro tasumisega viivitamise

korral tuleb kostjal TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke