1-19-4079/40 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

10. märts 2020.a, Tartu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-19-4079

Kohtunik

Sekretär

Marju Persidskaja

Merili Riga

Kriminaalasi

X. X. süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

üldmenetluses

Prokurör

Süüdistatav

Tatjana Tamm

X. X., isikukood XXX; XXX kodanik; emakeel:

XXX; XXX; elukoht: XXX; XXX; kriminaalkorras

karistamata.

Tõkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja

Anne Tammer

RESOLUTSIOON

Juhindudes Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 306, § 309 lg-st 3, § 311 ja § 313,

kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada X. X. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning karistuseks mõista rahaline

karistus 250 (kahesaja viiekümne) päevamäära (päevamäär 10 eurot) suuruses

summas, s.o 2500 (kaks tuhat viissada) eurot.

KarS § 66 lg 1, 3 alusel tuleb X. X. tasuda rahaline karistus 2500 (kaks tuhat viissada)

eurot ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12-ne kuu jooksul, tasudes esimese 11 kuu

jooksul igakuiselt vähemalt 208,33 eurot ning 12. kuul 208,37 eurot.

Rahaline karistus tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004

SEB Pank AS või EE502200221014193355 Swedbank AS või EE401700017002872300

Luminor Bank AS, märkides ära viitenumbri 99920400001091 ning selgituse “X. X.,

otsus nr 1-19-4079, rahaline karistus“.

2. Jätta kannatanu H. K. taotlus – kohaldada tema isikuõiguste kaitseks X. X. suhtes

lähenemiskeeldu – rahuldamata.

3. Menetluskulu:

KrMS § 180 lg 3 alusel jätta X. X. menetluskuludest pool, s.o ekspertiisi kulust 30,50

eurot, kaitsjatasust 89,40 eurot ja sundrahast 438 eurot riigi kanda.

KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, § 189 lg 2 alusel mõista X. X. välja

menetluskulu riigieelarvesse järgmiselt:



ekspertiisikulu 30,50 eurot;



kaitsjatasu 89,40 eurot;



sundraha 438 eurot.

KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7, 12 alusel määrata, et X. X. on õigus tasumisele kuuluv

menetluskulu kokku 557,90 (viissada viiskümmend seitse eurot ja üheksakümmend senti)

eurot tasuda 12-ne kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt esimese

11 kuu vältel vähemalt 46,49 eurot ja viimasel 12. kuul 46,51 eurot kuni menetluskulu

täieliku tasumiseni.

Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele

EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE502200221014193355 Swedbank AS või

EE401700017002872300 Luminor Bank AS, märkides ära viitenumbri 99920700012667

ning selgituse “X. X., otsus nr 1-19-4079, menetluskulu“.

Menetluskulu on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuses määratud aja jooksul. Kui

rahalised kohustused pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

4. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde kriminaalasja juures

pakendis nr 1 asuv CD-plaat salvestisega (H. K. poolt X. X. edastatud videoklipp) ja

pakendis nr 2 asuv CD-plaat salvestisega (H. K. vestlus O. S.).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul alates

kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja

jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud

kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka

elektrooniliselt.

Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus

kättesaadav Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantseleis 14.04.2020.a alates kella 11.00-st.

SÜÜDISTUS JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. X. X. süüdistatakse selles, et tema:

2 (19)

- 17.08.2018 kella 23.00–24.00 vahel Tartu linnas XXX maja hoovis tõmbas jalgadest kinni

võttes H. A. murule pikali, misjärel surus oma küünarvarre kannatanu kõrile. Seejärel tõstis

oma käe kannatanu kõrilt ja ütles „tõmba siis üks kord hinge“, pärast mida surus käsivarre

uuesti H. A. kõrile ning kägistas teda. Edasi X. X. tõstis hetkeks uuesti kannatanu kõrilt oma

käsivarre, kuid asetas siis kohe taas kannatanu kõrile ning jätkas kägistamist. Sellise tegevusega

põhjustas X. X. kannatanule H. A. füüsilist valu, hingamisraskuse ning kaela vasakule küljele

hematoomi;

- 03.11.2018 hilisõhtul kella 23.00–24.00 vahel Tartu linnas XXX korteris haaras ühe käega H.

K. vasaku käe küünarvarrest kinni ja pigistas, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Seejärel

haaras X. X. kahe käega H. K. õlavartest kinni ja pigistas neid ning lükkas kinni hoides

kannatanu vastu koridori seina. Edasi lasi X. X. kannatanul õlavartest oma käed lahti ja pani

ühe oma käe kannatanule kõrile ning teise käe pani kannatanu nina ja suu ette, surudes nii, et H.

K. ei saanud hingata. Sellise teo tagajärjel tundis H. K. füüsilist valu ning talle tekitati

tervisekahjustus – mõlema käe õlavartel sisepindadel triipjad hematoomid.

Sellega pani X. X. toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, s.o teise inimese

tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud

korduvalt.

2. Prokurör leidis kohtuvaidluses, et X. X. süü on tõendamist leidnud ja palus X. X. süüdi

mõista KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning karistada teda 3-aastase vangistusega, mis jätta KarS § 74

lg-te 1, 3 alusel 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Lisaks KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

kontrollnõuete täitmisele palus prokurör panna X. X. KarS § 75 lg 2 p-des 2, 7 ja 8 sätestatud

lisakohustused. Ühtlasi palus prokurör rahuldada kannatanu H. K. taotlus ning kohaldada VÕS

§ 1055 ja KrMS § 3101 alusel X. X. H. K. suhtes 3-aastast lähenemiskeeldu.

3. Süüdistatav X. X. kinnitas, et süüdistuse sisu on talle arusaadav, aga ta ei tunnista

ennast süüdi. Lisaks avaldas X. X. viimases sõnas, et kui kohus leiab, et ta on süüdi, palub ta

kaaluda rahalist karistust, kuna ta XXX ja leida selle tasumiseks vajaliku viisi.

4. Kaitsja asus kohtuvaidluses seisukohale, et X. X. etteheidetud esimeses episoodis

seoses H. A. ei ole KarS § 121 koosseis täidetud, samuti ei ole tõendatuid X. X. süü H. K.

03.11.2018 kehavigastuste tekitamises. Seega tuleks X. X. talle esitatud süüdistuses õigeks

mõista.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus hindab esmalt X. X. esitatud süüdistuse põhjendatust (I) 17.08.2018 H. A.

kehalise väärkohtlemise episoodi osas (a) ja seejärel 03.11.2018 H. K. episoodi osas (b),

mõistab X. X. karistuse (II), lahendab lähenemiskeelu kohaldamise taotluse (III), võtab

seisukoha asitõendite osas (IV) ning seejärel otsustab menetluskulude hüvitamise (V).

I

(a)

6. Vaidlust ei ole, et süüdistatav X. X. oli kannatanu H. A. pikaaegne sõber ning et enne

menetletavat sündmust olid nende omavahelised suhted head. Seda on ütlustes kinnitanud nii

süüdistatav kui ka kannatanu H. A. ning ka tunnistajad U. S. ja T. S. Samuti tuleb see välja

tunnistaja O. S. ütlustest. Vaidlus puudub selleski, et X. X. etteheidetava H. A. kehalise

3 (19)

väärkohtlemise ajal peale X. ja O. S. ning H. A. enam kedagi X. ja O. S. kodus aadressil XXX

ei viibinud. Vaidlusalune pole ka H. A. poolt politseisse avalduse tegemise aeg: süüteoteate

vormi kohaselt (I kd, tl 154) tegi kannatanu politseisse avalduse 09.11.2018.

7. Süüdistatav X. X. sõnul oli ta 17.08.2018 kodus ja tal olid külas kolm lähemat sõpra, s.o

S. K. E., S. I. ja M. H. Õues oli ka tema XXX mõne sõbraga. XXX kodus ei olnud.

Koosviibimisel tarvitasid nad sõpradega alkoholi. Ta oli alkoholijoobes, oli joonud Vana

Tallinnat, šampust. Ta mäletab, et ühel hetkel nad lihtsalt ei tahtnud enam üksteist näha ja kõik

läksid erinevatesse kohtadesse. Tüllimineku peamiseks põhjuseks oli ilmselt alkohol. Enne

tema külaliste lahkumist lahkusid O. sõbrad. Ühel momendil ilmus H. tänavanurgalt. Ta

mäletab, et ta oleks justkui ümber kukkunud ja järgmine pilt mälust on, kuidas talle vett näkku

visati ja lohistati ta mõned meetrid eemale nende hoovi. Mäletab, kuidas H. ütles, kui ta silmad

lahti tegi, et ta XXX on ikka üks paras sitakott, et on sellise XXX üles kasvatanud. See mõjus

talle. Samuti mäletab, et H. kuidagi provotseeris teda, midagi et „Sa niikuinii ei jõua püsti

tõusta ja mis sa mulle ikka teha saada“. Ta sai väga pahaseks. Kui H. talle seda ütles, oli ta

pikali ja H. seisis. XXX seisis kõrval. Ta oli nii pahane, et leidis endas korraks jõu haarata H.

jalgade ümbert ja ta pikali tõmmata. H. jäi seejärel selili pikali maha. Tema ise jäi kuidagi

pikali H. kõrvale. Ilmselt oli ta tol momendil veel kuidagi külje peal. Ta tõmbas H. pikali, kuna

H. solvas tema XXX. Ta tahtis H. selgeks teha, et tema XXX kohta nii ei öelda. Ta tõmbas H.

pikali ja läks talle peale: rullus talle peale ja toetas enda käega H. rinnale rangluude juurde. Ta

ronis H. peale, et esiteks tal oleks paremini näha ja et ta justkui hoiaks H. kinni. Ta ei tahtnud

kindlasti kuidagi H. liiga teha sellega. Ta tahtis, et H. ei liigutaks ja saaks aru, et ta mõtleb seda

tõsiselt. Ta tahtis H. lihtsalt hirmutada: tõsise näoga talle otsa vaadata ja öelda, et nii ei tohi

teha, vähemalt mitte tema kuuldes ja ta lootis, et see mõjub H. H. ütles talle, et saab aru ja ta

üritas maha tulla sealt. Ta üritas purjus inimesena ennast tõugata kuidagi üles, aga ta lihtsalt

vajus uuesti H. peale tagasi ja ta vajus seekord H. kaela peale. Käsi liikuski kaela peale, kuna

tal tasakaal puudus, ta ei kontrollinud ennast ja kukkus. Ta oli ülakehaga H. peal, käega toetas

H. peale. Tollel õhtul ta tõesti ei saanud aru, et H. võib valus olla või et H. saab haiget. H. oli

ilmselt šokeeritud, sest ei arvanud, et ta üldse oleks võimeline kuidagigi teist inimest puutuma.

H. on tundnud teda väikesest peale ja ta teab, mis kasvatusega ta on. Ta ei saanud aru, et H.

läheb pilt taskusse. O. kõrvaltvaatajana tundus, et asi läks hullemaks ja ta tuli ütles talle „X.,

rahune maha“. Tema ütles, et ta juba tulebki ära ja X. aitas ta sealt pealt ära ja tassis ta tuppa.

Ta kuulis, et H. jooksis kuskile tänavanurka, kuskile ära. Tema ise seda ei näinud, ei mäleta, ei

tea. Ta ei mäleta, et uurija oleks küsinud, millises asendis ta H. küünarvarrega kõrile surus.

Uurija ei küsinud ka, miks see surve või surumine tekkis. Järgmisel hommikul kuulis ta O.

käest täpsustavaid asjaolusid. Ta rääkis sellest H. toimunust ka M., kuid ta ei ole kordagi

kasutanud vestluses sõna „kägistama“, et ta oleks teda kägistanud. See on inimese omalooming

võib-olla kokkupandult sellest, mida tema rääkis.

8. Süüdistatava X. X. ülekuulamise käigus avaldati antud episoodi osas tema 28.12.2018.a

ülekuulamise protokollist üks lause tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna

prokuröri hinnangul rääkis X. X. kohtuistungil seda, kuidas ta H. peal oli, mida oma kätega

tegi, kuhu toetas ja surus, teisiti kui kohtueelses menetluses. Avaldatud lause oli „Vihastasin

selle ütlemise peale ning haarasin H. jalgadest kinni ja tõmbasin ta maha muru peale ning

surusin küünarvarrega H. kõri peale. Hoidsin kätt umbes 5 sekundit ja lasin lahti ning ilmselt

tõesti võisin midagi sellist H. öelda, nagu ta ütles ning surusin veel küünarvarrega paar sekundit

H. kõrile“. Süüdistatav avaldas seejärel, et ilmselt rääkis ta kohtueelses menetluses kiiremini ja

kokkuvõtvamalt, õigem on ilmselgelt see, mis ta kohtuistungil on rääkinud, kuna ta on palju

rohkem sellesse süvenenud, on seda läbi mõelnud ja seda XXX arutanud. Võimalik, et see, et ta

hoidis kätt umbes 5 sekundit, vastab tõele. Seejärel ta vajus sinna peale ja hoidis paar sekundit

4 (19)

enne, kui maha tuli.

9. Sündmuse juures viibinud tunnistaja O. S. ütluste kohaselt oli sündmus vahemikus 16.-

18.08., kuna samal ajal toimus Pärnus Weekend festival ja Tartu oli päris tühi. Mingil hetkel

tuli tänava algusest H. A., kes oli sinna kutsutud tänu X. ühele sõbrale M. H.. Kui X. sõber S.

K. E. aitas X. vedada sissepoole aeda maja ette muru peale ja kuhugi ära läks, jäid ainult tema,

X. ja H.. Nad üritasid X. üles äratada, kuna X. oli teadvusetu, sest magas. Tema tõi toast vett ja

H. valas seda X. näkku, et teda üles äratada. See oli umbes südaöö paiku. Ta ei mäleta täpselt,

kuidas see jutt sinnani arenes, kuid H. ütles, et kas XXX ka teab, milline sa oled ja X. ütles, et

jah, teab küll ja siis H. olevat öelnud „Su XXX on ikka selline sitapea, kui ta on kasvatanud

sellise joodiku üles“, mille peale X. läks närvi. H. väljendas end täpselt nii. Edasi hakkas H. X.

ässitama „Mida sa mulle teha suudad, sa ei suuda isegi püsti tõusta?“, mille peale X. tõusis

põlvili, võttis H. jalgadest kinni, ja tõmbas H. maha. H. vist ei saanud sellel hetkel aru, kui

tõsine see olukord on, kuna H. ise naeris selle käigus. Tema kui pealtvaataja teadis, et nad on

10 aastat üksteist tundnud ja head sõbrad olnud ja lihtsalt vaatas ka, et H. naerab ja et ta hoiab

end viisakalt tagasi. X. tõmbas H. pikali, H. jäi selili, ja läks talle kehaga peale ja surus talle

käega rangluu peale. X. surus käsivarrega ja ütles „Enam minu perekonnast niimoodi ei räägi“.

X. olid põlved maas, ta polnud H. peal ning üks X. käsi oli maas. X. ülakeha oli H. kohal,

toetas H. peale. H. noogutas seepeale, et jah, ta ei räägi. X. üritas püsti tõusta, aga kuna ta ei

olnud väga konditsioonis, vajus ta ühe käega H. kaela peale, mille peale tema läks lähemale,

kükitas maha ja ütles „X., rahune maha nüüd“, mille peale X. keeraski ennast H. pealt maha.

Selle „Rahune maha“ ütles ta, kuna vaatas, et X. käsi hakkab sinna kaela peale vajuma. Kui X.

hakkas H. rangluu peale vajuma, ütles H. „X., mul on valus“. X. ütleski seepeale „Minu

perekonnast enam nii ei räägi“. H. ütles korduvalt „jah“, X. lasigi lahti ja siis kukkus käega

kaela peale. Ta ütleks, et selline rangluule vajumine toimus 2 korda. Kui tema ütles X. „Rahune

maha“, siis X. oligi üritanud samal ajal maha tulla ja siis X. vist sai aru, et ta ei suuda püsti tulla

ja keeras end H. pealt maha. X. ei kontrollinud oma keha, kuna oli päris palju joonud. See

situatsioon võis H. hirmutav olla ja ta võis selle käigus haiget saada. H. jooksis aiast välja

tänava lõppu ja kükitas maha. H. võis paar pisarat olla, ta oli endast väljas. X. seda, mis ta H.

tegi, ei mäletanud, tema tuletas selle X. meelde, rääkis X. tema tegevusest. X. oli päris

ehmunud.

10. Kannatanu H. A. ütluste kohaselt jõudis ta 17.08.2018 X. elukohta XXX, Tartu vahetult

enne südaööd. Maja juurde jõudes nägi ta X., kes rääkis telefoniga ja oli päris purjus. Peale X.

olid väljas E. ja X. vend O.. Edasi võttis X. tal ümbert kinni ning sellele järgnes diskussioon

ning mingil hetkel X. viskas keset autoteed pikali nii, et temaga ei saanud mitte mingit kontakti

enam. E. ja O. vedasid ta hoovi, maja ette väiksele muruplatsile. E. mingi hetk lahkus ja tema

jäi O. ja X. kahekesi X. eest hoolitsema: O. tõi X. vett ja tema ajas X. isegi näppe kurku, et ta

oksendama saada. Ta mõtles, et X. on täiesti alkoholimürgituse saanud. Nad üritasid X.

teadvusele saada. Mingi hetk tuli X. teadvusele, et temaga sai vestelda. Ta ütles mitmel korral,

et kutsub nende XXX. X. ütles selle peale, et „XXX teab, et ma olen joodik“. Selleks ajaks oli

ta päris pahane, kuna tal oli plaan sõpradega minna suve lõpu puhul peole ja siis see oli see,

millega ta pidi tegelema. Ta ütles X. „Kui XXX teab, milline sa oled ja midagi ette ei võta, siis

ta on imbetsill“. Ta tögas ka X., aga ta ei mäleta täpselt seda. Selle peale X. sai väga pahaseks

ja tõmbas ta põlvedest pikali murule maha. Ta ei võtnud seda absoluutselt kui midagi ohtlikku

tol hetkel, mõtles, et see on lihtsalt ähvardus, et X. ei teeks talle niimoodi haiget. Siis pani X.

talle käe niimoodi kõrile, et ta ei saanud hingata. X. surus oma käsivart maa suunas ja lükkas

vastu lõuga oma käe. Suu ette X. midagi ei pannud. Kui X. surus oma küünarvart talle kõrile,

tuli talle hirm peale ja ta hakkas väga rabelema ja mingi aja möödudes X. vist sai aru, et tal

hakkab pilt taskusse minema ja siis ta tõstis küünarvarre ära ja ütles „Hinga siis korraks“. Tema

5 (19)

hinnangul X. sõnad „Hinga siis korraks“ väljendavad seda, et X. sai aru, mis ta tegi. X. lasi tal

ühe korra hingata, siis kägistas edasi ja niimoodi korduvalt. Teisel korral, kui X. käsivarre

tõstis, ta nuttis ja palus vabandust X. XXX pärast. Mingi hetk X. väsis ära ja tuli tema pealt ära

ja siis ta jooksis aiast välja, aga ta jooksis ja nuttis läbisegi. See oli füüsiliselt ääretult valus, kui

otse kõriplaadi peale suruda ja tegelikult oli X. kogu oma ülakeha raskusega tal rinna ja kõri

peal. See oli õudne, ta oli täiesti šokis. Järgmisel päeval olid tal rangluudel sinikad,

täppverevalumid kõril ja ta tegi neist pilti. EMO-s ta ei käinud. Ta saatis uurijale foto

verevalumitest ja screenshoti vestlustest 27.11.2018. Vestlustes on „L.“ L. P. ja „S t“ on M. H.

11. Seega nähtub eelnevalt käsitletud X. X., tunnistaja O. S. ja kannatanu H. A. ütlustest, et

üldjoontes on nende nägemus 17.08.2018 kella 23.00-24.00 vahel Tartus XXX maja hoovis, s.o

X. ja O. X. elukohast toimunu osas üldjoontes sarnane. X. ja O. S. ning kannatanu poolt antud

ütluste omavaheline erinevus seisneb ainult selles, et kui süüdistatav X. X. ja tunnistaja O. S.

on seisukohal, et X. X. ei tahtnud H. haiget teha, vaid tema küünarvars sattus korduvalt

kannatanu kõrile vaid seetõttu, et X. X. oli alkoholijoobe tõttu ebaadekvaatne, siis H. A.

ütlustest nähtuvalt tegutses X. X. oma küünarvart tema kõrile pannes pigem tahtlikult ja

eesmärgipäraselt.

12. Siinkohal märgib kohus, et kohtu hinnangul tuleb X. X. ütlused selles osas, mis põhjusel

ja kuidas tema küünarvars korduvalt kannatanu H. A. kõrile sattus, nende ebausaldusväärsuse

tõttu tõendikogumist välja jätta. Kohus ei pea X. X. selgitusi, miks tema kohtuistungil antud

ütlused selles osas on õiged ja kohtueelsel uurimisel antud ütlus mitte, piisavateks selleks, et

jaatada tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Seda enam, et Riigikohus on

varasemalt märkinud, et kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste

usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist

usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.

Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väike tõenäosus on argument ütluste

evausaldusväärseks lugemise kasuks. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus

üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse

kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed.1 Kohtul

puudub alus kahelda, et X. X. oli H. A. seotud sündmuse ajal joobeseisundis. Seda on

kinnitanud eeltoodud ütlustes nii ta ise kui ka O. S. ja H. A.. Samas leiab kohus, et olukorras,

kus X. X. ei oleks oma keha kontrollinud, nagu seda on väitnud nii O. kui ka X. X., oleks

tõenäolisem, et kannatanu H. A. pealt maha tulles ei lange tema küünar- ja käsivars korduvalt

kannatanule kõri peale, vaid erinevatesse kohtadesse (nt rindkerele, kannatanu kõrvale maha

jne). Selline korduv X. X. küünar- ja käsivarre kannatanu kõrile langemise tõenäosus on kohtu

hinnangul seetõttu (ülimalt) ebatõenäoline. Veelgi enam jääb kohtule, juhul kui tegemist oleks

tõesti väga ebaõnnestunud juhusega, arusaamatuks, miks O. S. oleks pidanud X. X. selles

olukorras, kus viimase käsi hakkas O. S. hinnangul kogemata kannatanule kaelale vajuma,

hakkama kutsuma üles rahunemisele. Pigem viitab O. S. poolt X. X. rahustada püüdmine, et O.

S. tajus, et X. X. on kannatanu H. A. suhtes agressiivne, mitte ei saanud toimunust aru selliselt,

et X. X. vajub ebaõnnestunud maast püsti tõusmise katse käigus kannatanule peale. Seda enam,

et kohtu hinnangul oli süüdistatav X. X. tekkinud konfliktis ilmselgelt agressiivsemaks pooleks,

reageerides kannatanu sõnalisele pöördumisele, mis talle ei meeldinud, kannatanu murule maha

tõmbamise ja talle peale ronimisega.

13. Seda, et H. A. ütlused, et X. X. pani, surus oma küünar- ja käsivarrega korduvalt H. A.

kõrile, on usaldusväärsed, on vastavalt Riigikohtu praktikale võimalik kontrollida ka läbi H. A.

ütlusteväliste selgituste.2 Nimelt on kriminaalasjas tõendina esitatud ka kannatanu H. A. poolt

1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.02.2016. a otsus nr 3-1-1-109-15, p 111

6 (19)

kasutajatele „L.“ ja „S t“ edastatud sõnumid (I kd, tl 156-166), milles H. A. on temaga

toimunut kirjeldanud samamoodi, nagu ta kirjeldas seda kohtuistungil antud ütlustes: X.

vihastas, väänas ta murule pikali ja küünarvarrega surus ta kõrile nii, et ta ei saanud hingata,

tõstis siis korraks ja kägistas edasi. Siis ta juba nuttis ja kui lasi veel korraks hinge tõmmata,

siis ta juba anus, et ta laseks tal minna ja ta vaatas, et mida sa nutad, sa ju saad praegu hingata.

Lõpuks ta ikka lasi minna ja ta jooksis minema. Seega on kohus seisukohal, et tõendatud on, et

X. X. surus sihilikult kannatanule käsi- ja küünarvart kaelale, mitte tema käsi- ja küünarvars ei

vajunud kogemata kannatanule korduvalt kaelale.

14. Menetlusseadustik ei sätesta tähtaega, millal tuleb kuriteoteade uurimisasutusele või

prokuratuurile esitada. H. A. esitas politseisse avalduse vähem kui kolm kuud pärast sündmuse

toimumist. Erinevalt kaitsjast on kohus seisukohal, et kuriteoteate esitamine vähem kui kolm

kuud pärast sündmuse toimumist ei ole asjaoluks, mis annaks aluse kahelda kohtu poolt

eelnevalt usaldusväärseks hinnatud kannatanu H. A. ütlustes.

15. Kohtule on tõendina esitatud ka kannatanu H. A. poolt menetlejale edastatud foto

tekitatud verevalumist (I kd, tl 155 pöördel) ning antud foto on ka kohtuliku uurimise käigus

asjatundja J. T. ülekuulamise käigus viimasele arvamuse avaldamiseks esitatud. Asjatundja

avaldas, et tema antud foto põhjal midagi öelda ei julgeks, kuna selle kvaliteet ei luba

otsustada, kas siin kaela rangluu piirkonnas esineb vigastusi või mitte. Kohus nendib, et

tõepoolest ei ole antud fotolt aru saada, kas kannatanul H. A. esineb rangluul mingeid vigastusi,

s.o hematoome. Samas, kuivõrd kannatanu on istungil antud ütlustes kinnitanud, et tal olid

järgmisel hommikul rangluudel sinikad, täppverevalumid ja kohtu hinnangul pole neis

kannatanu ütlustes põhjust kahelda, ei anna nimetatud asjaolu alust lugeda X. X. esitatud

süüdistust tõendamatuks.

16. Kaude kinnitavad X. X. esitatud süüdistust ka süüdistatava XXX ja XXX, s.o

tunnistajate O. ja T. S. ütlused. Tunnistajad andsid ütlusi, kuidas nemad ei viibinud 17.08.2018

õhtust kodus, vaid olid Tartu kesklinnas, jäädes ööseks hotelli ööbima. Järgmisel hommikul oli

U. S. telefonis H. A. poolt saadetud sõnum, et nad peaksid ruttu koju minema, kuna XXX on

kontrolli alt väljas. Koju saabudes XXX magasid. U. S. ütluste kohaselt sai ta suhtlemisel H. A.

teada, et viimane oli tema kohta X. „sitapea“ öelnud, mille peale X. oli H. jalgadest rabanud, nö

maha niitnud ja käskinud sõnad tagasi võtta. H. sõnul oli X. purjus olnud. H. A. ütles U. S., et

ta oli X. käitumisest šokis, kuna nad on nii ammused sõbrad ja ta ei saanud aru, miks X.

niimoodi käitus. Kodus ajas U. S. mõlemad XXX üles ja küsis, mis toimus. X. väga hästi ei

mäletanud, aga õnneks oli O. kodus, kes mäletas väga hästi. O. ütluste kohaselt oli X. kuidagi

H. rindkerele käega toetanud ja ära tulles kuidagi hakanud ära kukkuma ja käsi oli libisenud

kehale või rinnale või rangluule. Ka tunnistaja T. S. kinnitas ütlustes, et nemad U. S. kuulsid O.

kaudu, kuna X. hästi ei mäletanud, ja said aru, mis sõnelus oli X. H. ja kuidas H. oli X. XXX

sitakotiks kutsunud, mille peale X. oli ägestunud ja püüdnud öelda, et nii rääkida ei saa ja oli H.

maha tõmmanud ning oli tema peal kuidagi.

17. Siinkohal, olles eelnevalt asunud seisukohale, et pole põhjust kahelda, et X. X. tegevus

tekitas kannatanule kehavigastuse, märgib kohus sedagi, et nõustumisväärne ei ole kaitsja

seisukoht, justkui ei oleks KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud, kuna pole võimalik

tõsikindlalt jaatada, et H. A. tundis X. X. tegevuse tulemusena valu. KarS § 121 puhul ei loeta

karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega

mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne

tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse

tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise

2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2019. a otsus nr 1-18-1247, p 37

7 (19)

tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on

vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda

isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult

relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust.3 H. A. kinnitas ütlustes, et tal oli X. X.

tegevuse tulemusena valus. Kohtu hinnangul on võimalik asuda seisukohale, et X. X. tegevuse

– korduv küünar- ja käsivarrega kõrile surumine – tüüpiliseks tagajärjeks on ka objektiivse

kõrvalseisja jaoks valuaistingu tekkimine.

18. Eeltoodu alusel tegi kohus kogutud ja kogumis uuritud tõendite alusel kindlaks, et X. X.

tõmbas 17.08.2018 kella 23.00-24.00 vahel Tartu linnas XXX maja hoovis jalgadest kinni

võttes H. A. murule pikali, misjärel surus küünarvarre kannatanu kõrile, seejärel tõstis

kannatanu kõrilt oma käe ja ütles „tõmba siis üks kord hinge“, pärast mida surus küünarvarre

uuesti kannatanu kõrile ning kägistas teda. Edasi tõstis X. X. uuesti oma käsivarre kannatanu

kõrilt, kuid asetas selle taas kannatanu kõrile, jätkates kägistamist. Sellise tegevusega põhjustas

X. X. H. A. füüsilist valu, hingamisraskuse ja kaela vasakule küljele hematoomi.

(b)

19. Vaidlust ei ole, et süüdistatav X.X. oli kannatanu H. K. tuttav. Samuti ei ole vaidlust, et

kannatanu H. K. oli tuttav ka X. X. XXX O. S. Seoses O. S. on kohus seisukohal, et kuigi

süüdistatava X. X. ja tunnistajate O. S., G. P., U. S. ning T. S. ütlustest võiks lugeda välja, et O.

S. ja H. K. vahelises suhtluses oli aktiivsemaks pooleks kannatanu H. K., siis võttes aluseks ka

kannatanu H. K. ja tunnistaja H. P. ütlused ning kohtule esitatud H. K. ja O. S. omavahelised

vestlused, nähtub, et nendevahelises suhtluses initsiatiiv vaheldus, st et vahel oli suhtluse

aktiivsemaks pooleks kannatanu ning vahel O. S. Lisaks puudub vaidlus, et enne X. X.

süüdistuses inkrimineeritavaid sündmusi, s.o 03.11.2018 hilisõhtul kannatanu H. K. elukohas,

oli süüdistatava ja H. K. vahel 02.11.2018 XXX puhkemajas toimunud sünnipäevapeol

intsident. Mingil määral on oma ütlustes XXX puhkemajas toimunut kinnitanud nii süüdistatav

X. X., kannatanu H. K. kui ka tunnistajad H. P., G. P., O. S., K. K., U. S. ja T. S.. Vaidlusalune

ei ole ka X. X. süüksarvatava kehalise väärkohtlemise aeg. Sündmuse toimumise aeg on

tõendatud nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistajate O. S., G. P. kui ka H. P. ütlustega ning

ka kohtule tõendina esitatud G. P. telefonist tehtud kuvatõmmisega (I kd, tl 167), kust nähtub,

et G. P. helistas C. K. K. 03.11.2018 kella 23.49 ajal.

20. Kohtu hinnangul ei anna tunnistajate U. S. ja T. S. ütlused käesoleva sündmuse

tõendamise seisukohalt erilist tõendusteavet, kuivõrd nad ei ole sündmust ise pealt näinud ning

teadsid menetletavast sündmustest vaid nii palju, kui nad XXX X. ja O. S. pärast sündmuse

toimumist hiljem kuulsid. Seejuures kinnitas U. S., et tema XXX ei ole talle avaldanud, et nad

on H. K. suhtes vägivalda tarvitanud, teda kuskilt pigistanud või tal kätt suu ees hoidnud.

Tunnistaja T. S. ütluste kohaselt rääkisid XXX pärast seda, kui nad seal käisid, et nemad ei ole

H. suhtes vägivalda tarvitanud. Seega tuleb kohtu hinnangul selleks, et anda hinnang, kas X. X.

on pannud toime talle etteheidetava kehalise väärkohtlemise H. K. suhtes, keskenduda eelkõige

süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate O. S., G. P. ning H. P. ütlustele ning käesoleva

episoodiga seoses kohtule esitatud dokumentaalsetele tõenditele.

21. Järgnevalt tuleb nii süüdistatava X. X. kui ka tunnistajate G. P. ja O. S. ning kannatanu

H. K. ütlustes juttu kannatanu poolt süüdistatavale videosalvestise saatmisest. Nimetatud

videosalvestis koos selle vaatlusprotokolliga on esitatud tõendina ka kohtule (I kd, tl 139-141).

23.01.2019. a asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldi 06.12.2018 uurija e-posti aadressile O. S.

3 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.11.2019. a otsus asjas nr 1-18-7833, p 27

8 (19)

poolt edastatud videoklippi, mille saatis X. X. H. K. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on videol

naisterahva vasak käsi, millel on näha verd. Samuti on näha, kuidas vasaku randme juures on

kaks verist triipu. Videoklipil on tekst „Ilmselt oled õnnelik“.

22. Süüdistatava X. X. ütluste kohaselt oli H. saatnud talle 03.11.2018 video enda käest, kus

tundusid olevat lõikehaavad ja veri käe ümber ning sinna oli kirjutatud suurelt „Ilmselt oled

õnnelik“. Ta näitas seda videot kohe O. ja siis nad alguses mõtlesid, et ei jaksa sellega hetkel

tegeleda, et vaatame, mis päev toob. Õhtul said nad G. Raekoja platsis kokku. O. ja C. K. K.

tulid ka temaga kaasa. Nad kõndisid ringi ja läksid Treppi, see on baar Rüütli tänaval. Ühel

hetkel rääkisid nad uuesti sellest videost, mida H. saatis ja kõik olid täiesti nõus sellega, et see

ei ole normaalne, mida inimene teeb. G. vist oli ka seda videot näinud, sest ta küsis, mis see oli.

Ta näitas seda videot G. uuesti ja rääkis ka eelnevast õhtust. Edasi nad mõtlesid, et lähevad

räägivad H. K. Seda otsustasid nad 23.00 ajal ja siis umbes 10 minutit mõtlesid, sest kõht oli

tühi, et lähevad tee peal veel Metrost ka läbi. Nad läksidki ja võtsid sealt süüa. Edasi suundus ta

koos O. S. ja G. P. H. juurde. Sinna minemisega tahtsid nad saavutada selle, et H. jätaks O.

rahule ja lõpetaks manipuleerimise. H. juures oli uks alt lukus, aga O. teadis koodi, H. oli selle

kunagi varem talle saatnud. O. pani selle koodi sinna sisse ja nad läksid üles H. korteri ukse

taha. Sealt ukse tagant O. helistas H.. H. võttis telefoni vastu ja O. ütles „Me oleme X. siin ja

me tahame sinuga korra rääkida“. H. tegi ilma pikema jututa ukse lahti ja nad astusid sisse.

Kõigepealt läksid korterisse tema ja O., G. jäi ukse taha, kuna ei tahtnud sellest osas saada.

Alguses ütles ta H. „Sinu käitumine ei ole normaalne. Ma näitasin täna seda videot O. ja G. ka

ja keegi ei arva, et see on okei käitumine“. H. ütles „Ma ei usu, et sa G. rääkisid. Kuna H. ei

uskunud seda, siis ta lükkas ukse lahti ja G. tuli sisse. G. ütles, et see asi ei puutu temasse, et ta

pigem vaatab, kuidas C. K. K. on. Tema ütles, et G. läheks siis sinna magamistuppa. G. läks

magamistuppa. H. seisis käed risti rinnal hästi pinges. Ta ütles, et H. näitaks oma lõikehaavu.

H. ütles, et ei näita ja hoidis käsi risti rinnal. Ta haaras H. käest, täiesti labakäest võttis,

sõrmede juurest kinni, tõmbas käes välja ja tõmbas plaastri maha teise käega. H. käel oli täpselt

kolm triipu, mida ta oli video pealt varem näinud. Tal olid nahkkindad käes, nendega polnud

probleemi plaastrist kinni haarata ja see ära tõmmata. H. ehmus, aga ei teinud midagi. H. seisis

nagu enne, käed risti rinnal. Peale selle, kui ta H. sõrmede juurest ja käest kinni hoidis, ta

kuidagi H. ei puutunud. Ott ka ei puudutanud ega katsunud H. Ta ütles H. O. juuresolekul „Kui

sa XXX kiusamist ei lõpeta, ma saadan selle lõikumisvideo su XXX ja nemad kindlasti

panevad su kusagile hullarisse“. Ta ütles nii, kuna tahtis rangemalt mõjuda selle jaoks, et H. ei

julgeks enam ta XXX midagi halba rääkida ja et ta jätaks ta XXX üleüldiselt rahule“. Edasi, kui

H. karjus „Kaduge välja“, ta läks ja tegi korra magamistoa ukse lahti ja ütles G. „Lähme“ ja siis

nad läksid sealt ära. Ta ei mäleta, kas G. ja H. midagi omavahel rääkisid. H. korteris ei nutnud

ja appi ei karjunud. Ta oli 03.11. õhtul alkoholi tarvitanud, võttis Trepis ühe kokteili. See H. K.

juurde minemine tuli jooksvalt järsku. Nad arutasid seda teemat ja mõtlesid, et lähevad käivad

lihtsalt ära, et nad ei ole ju kaua ja et kell ei ole veel ka nii hiline, et vaevalt ta magab.

Momendil ei tahtnud telefonis seda arutada H., kuna näost-näkku tundus kindlam. Ta ei usu, et

H. sai tema käest kiskumisest haiget. H. oli ehmunud, et ta tal käest kinni võttis. Ta tunneb, et

käitus seal valesti, kuid ei leia, et see on nii tõsine asi.

23. Tunnistaja G. P. selgitused H. K. poole minemise idee ja sinna jõudmise osas kattuvad

süüdistatav X. X. ütlustega. Tunnistaja kinnitas, et mõte H. juurde minna tuli X. ning ta jõudis

koos X. ja O. S. H. juurde enne kella 00.00. O. oli ukse avamiseks kood teada ja O. valiski

koodi. O. ütles fonolukule vajutades oma nime. Kui nad H. ukse taha jõudsid, siis O. tema

meelest veel helistas H., kas ta lubab nad sisse. H. tegi ukse lahti ja korterisse sisenesid X. ja

O., tema jäi trepikotta. Trepikojas oli ta natukest aega, võib-olla 1 minut, siis tegi X. ukse lahti

ja ütles, et H. tahab teda näha, et ta vist ei uskunud, et tema ka seal kaasas on. Ta nägi H. enda

9 (19)

elutoa ukse juures seismas ja siis X. ja O. välisriietes. Nad seisid seal ja X. tahtis näha neid

lõikumisjälgi, aga H. keeldus neid näitamast ja naeris selle peale lihtsalt. Järgnevalt soovis X.

rääkida nendest O. ja H. vahelistest suhtetest, aga selle jaoks X. palus, et tema (G.) läheks teise

tuppa. Momendil, kui X. palus H. kätt näidata, ta oma käega H. kusagilt kinni ei võtnud. H. olid

käed risti rinnal ja tema tal mingeid vigastusi ei näinud, sest käed olid rinnal risti ja käe

sisekülg oli keha poole. Tema suundus edasi magamistuppa. Seal helistas ta C. K., et küsida,

kas ta jõudis ikka ilusti koju. Telefoniga rääkis ta umbes 3 minutit, magamistoas üldse oli võib-

olla siis 4 minutit. Kui ta kõne lõpetas, hakkas ta süvenema sellesse juttu, mis neil omavahel oli

ja kuulis, kui X. ütles, et H. võiks hullarisse panna ja ta võiks ikkagi O. rahule jätta. Siis H.

viskas neid kodust välja ja ütles, et nad ära läheksid ja siis tehti uks lahti ja nad läksid. H. palus

neil korterist lahkuda kõrgendatud hääletoonil. Kui talle uks lahti tehti, nägi ta H. samas

asendis – käed risti rinnal. Magamistoas olles tema meelest mingeid mütsatusi vastu seina ei

olnud. H. appihüüdeid ta ei kuulnud. H. ei avaldanud talle, et tema vastu oleks vägivalda

tarvitatud, teda kinni hoitud, käsi suu ette pandud. H. ei nutnud. H. ta mingeid vigastusi ei

näinud, aga ta ei vaadanud teda pikalt. H. käel ta kusagil plaastrit ei näinud. X. oli tema meelest

must või tume mantel ja kindad olid käes. X. ei võtnud kindaid ära. Ta arvab, et tal olid ka

endal sel päeval kindad käes. Esmaspäeval nägi ta H. käe tagaküljel vigastusi ja ta kuulis läbi

klassikaaslaste, et X. tungis talle kallale ja siis vist isegi kägistas teda. Talle jäi natuke selline

mulje, et H. tahtis neid sinikaid demonstratiivselt näidata.

24. Süüdistatava ja tunnistaja G. P. samasuguseid ütlusi andis kohtuliku uurimise käigus

03.11. H. poole koju minemise idee ja sinna saabumise asjaolude kohta ka tunnistaja O.S..

Mõtte H. juurde minna käis välja X. ja tema G. oli nõus. See oli umbes südaöö paiku. Ta leidis,

et on normaalne minna sellisel kellaajal välja selgitama. H. oli saatnud talle kunagi oma

uksekoodi ja siis ta sai sealt esimesest uksest sisse. Edasi läksid nad H. korteri ukse taha ja ta

helistas talle ning ütles, kas ta võib oma XXX korra temaga rääkida. H. ütles „Okei, kohe

tulen“. Korterisse sisenesid nad kõik, alguses tema kahekesi X., kuna G. vist tahtis telefonile

helistada ja ei tahtnud koridoris rääkima hakata, kus kajab ja siis ütles, et tahab ka sisse tulla ja

siis tuli sisse. Korteris G. läks magamistuppa, et helistada. X. tahtis näha lõigutud kohta, aga H.

olid käed risti rinnal ja X. võttis H. käe ja tõmbas selle plaastri pealt ära, et veenduda, kas oli

ikka tema see, kes lõikus ennast. Seal olid välimuse järgi žiletitriibud randme koha peal. Edasi

läks X. H. päris lähedale ja ütles talle „Nüüd lihtsalt lõpeta minu XXX igasuguse jutu

levitamine ja ära tüüta teda või muidu me saadame selle lõikumisvideo sinu XXX ja nad

otsivad sulle mingisugust abi“. H. läks endast välja ja karjus „Mis õigusega te minu korteris

olete“ ja selle peale X. ütles, et H. ei ole kordagi käskinud, et nad ära läheks. Selle peale H.

karjus „Minge välja!“, millele nad reageerisid kohe ja läksid välja. Välja läksid tema, X. ja G..

Temal endal H. mingit füüsilist kontakti ei olnud. Kui nad H. rääkisid ja G. magamistoas oli,

siis H. ei karjunud ega appi ei hüüdnud ega nutnud. Tol õhtul oli tal talvejope, kindad olid

käed. X. olid ka kindad käes. Korteris olid nad maksimaalselt 5 minutit. H. nägi ta esmaspäeval

05.11. koolis ja kuna H. oli põhimõtteliselt maikaga tulnud, nägi ta, et H. olid õlavarte peal

sinikad. Jutt levis, et H. oli käinud politseis ja nende peale avalduse teinud, et nad olid talle

liiga teinud. Ta ütles ta, et sellist asja pole olnud.

25. Seega nähtub süüdistatav X. X. ja tunnistaja O. S. ütlustest, et X. X. H. K. 03.11.2018

kannatanu korteris kehaliselt ei väärkohelnud. Tunnistaja G. P. ütlustest nähtuvalt ei näinud ta

X. ja O. S. suhtlust H. K. pealt, kuivõrd ta viibis pea kogu suhtluse ajal H. K. korteri

magamistoas. Samas nähtub aga O. S. ja G. P. ütlustest, et esmaspäevasel päeval, s.o 05.11.

nägid nad mõlemad kannatanu kehal sinikaid, milliste tekitamises süüdistatakse X. X. Seega

tõendavad nimetatud tunnistajate ütlused lisaks sündmuste üldisele käigule ka kannatanul H. K.

kehavigastuste olemasolu. Kohus märgib siinkohal, et kohtule jääb arusaamatuks, miks pidid

10 (19)

süüdistatav ja tunnistajad O. S. ja G. P. nii hilisel ajal minema kambakesi kannatanu H. K.

elukohta. Seejuures on kohtu hinnangul tähelepanu vääriv asjaolu, et mõte kannatanu elukohta

minna tekkis just X. X., kelle sõnul oli selle eesmärgiks, et kannatanu jätaks tema XXX O. S.

rahule ning X. X. ütluste kohaselt tahtis ta selle eesmärgi saavutamiseks mõjuda kannatanut

piisavalt rangelt. Kuivõrd süüdistatav X. X. eitab aga seejuures kannatanu suhtes vägivalla

tarvitamist, nagu seda teeb ka tema XXX O. S. ning kuivõrd tunnistaja G. P. X. ja O. S. ning H.

K. vahelise suhtluse juures ei viibinud, tuleb kohtu hinnangul vaadata, kas ülejäänud tõendid

kogumis siiski kinnitavad X. X. poolt H. K. kehalist väärkohtlemist.

26. Kannatanu H. K. ütluste kohaselt toimus 03.11.2018 sündmus südaöö paiku tema kodus

Tartus aadressil XXX. Ta oli magama minemas, kui talle helistas O. S. ja ütles, et tal on vaja

temaga rääkida. Kui ta küsis O., millest on vaja rääkida, ütles O. lihtsalt, et ta on ukse taga. Alt

trepikoja uksest said nad sisse, kuna keegi neist teadis seda uksekoodi. Kuna O. ütles, et tema

on ukse taga mina-vormis, siis ta eeldas, et O. on üksinda seal ja tegi talle ukse lahti. O. teadis

uksekoodi, kuna ta oli selle talle öelnud. X. X. ta uksekoodi öelnud ei olnud. Ta keeras ukse

lukust lahti ja sisse astus X. X.. X. järel astus uksest sisse O. ja mõni aeg hiljem G.. Kui nad

olid sisse tulnud, asetsesid tema käed rinnal risti. X. oli purjus, kuna haises viina järgi tugevalt.

X. hakkas teda jällegi tema XXX kohta juttude levitamises süüdistama, ütles, et ta on tema pere

vahele tulnud. X. küsis äkki ka tema poolt saadetud video kohta, aga ta ei mäleta. Tema ei

saanud aru, mida X. sellega mõtles. Pärast G. sisenemist tõmbas G. korteri välisukse kinni.

Pärast seda, kui X. tema randme juurest kinni võttis, ütles G. talle „Jäta järgi, sa teed talle

haiget“. X. ütles G. „Kui sa ei suuda seda vaadata, mine minema, aga ma lähen äärmusteni, kui

vaja“. Pärast G. öeldut keegi X. sellist tegevust takistada ei püüdnud. G. ütles, et ta ei lähe ära

ja ta läheb ootab vaikselt teises toas ja siis keeras X. korteri ukse lukku. G. suundus tema

magamistuppa ja pani ukse enda järelt kinni. Tal pole ajaliselt aimugi, kui kaua G.

magamistoas oli. Enne 03.11. olid tema kätel eelmisest õhtust kriimustused ühel randmel. Kui

G. oli magamistuppa läinud, võttis X. tal õlavartest kinni ja lükkas ta tugevalt vastu seina ja tal

olid veel jupp aega pärast seda abaluud valusad ja sellest tugevast õlavartest kinni võtmisest sai

ta väga haiget, kuna tal olid seal hiljem ka sinikad. Ta üritas lahti rabeleda ja sellel hetkel, kui

X. ainult kinni hoidis, suutis ta ennast ka lahti rabeleda. Kui X. oli öelnud O., et ta võtaks talt

jalgadest kinni, pani X. talle käe nina ja suu peale ning pigitas. Ta ei saanud hingata ja tal oli

sellest valus. Tal olid hiljem tükk aega nina ja ülahuul tundlikud. Sündmuste aset leidmise ajal

seisid nad korteri esikus. Kui X. teda õlavartest pigistas, oli ta püsti asendis, seisis. Kui X. tal

hingamise kinni surus, üritas ta karjuda, kuid ei tea, kas ja kui hästi seda kuulda oli, sest tal oli

käsi suu ees. X. olid mõlemas käes nahkkindad. X. hoidis tema suu ees ainult üht kätt, teisega

hoidis tal kõrist. Tal tekkis paanika, ta ei saanud hingata ja tal oli väga valus, ta hakkas oma elu

pärast kartma. Tal on sellest hetkest täielik lünk mälus, nagu ta oleks seda kõrvalt vaadanud.

Mingi hetk oli ta lihtsalt püsti vastu seina. Kui X. oli ta lahti lasknud, ütles X., et kõik on tema

süü, et ta on ise süüdi, et neile korteriukse lahti tegi. X. ütles, et ta sellest kellelegi ei räägiks ja

et kas ta hoolib oma perest. Sellest luges ta välja ähvarduse oma pere suhtes. Selline X. lause

mõjus talle hirmutavalt. X. ja O. lahkusid korterist selle peale, kui ta oli kõva häälega

karjatanud „Kaduge minema“. Toimunust rääkis ta samal ööl oma vanematele ja M. L., K.-C.

K. ning kui jutt sündmustest hakkas levima erinevates versioonides, selgitas ta omaltpoolt ka

asja. Samal ööl sõitsid vanemad talle Tartusse järele. Nad kutsusid koju veel kiirabi ja politsei

ning nemad saatsid ta EMO-sse ja seal fikseerisid vigastused. Arvab, et EMO-sse pöördusid

nad peale 01.00, ta täpselt ei mäleta. Ta ei oska öelda, kas tal tekivad sinikad kergesti. Pärast

03.11.2018 juhtumist ei ole nad O. S. suhelnud peale selle, et O. saatis talle Facebooki „like“

märgi, millele ta ei reageerinud. X. X. on ta saatnud sama videoklipi, mis on ka toimikus

olemas. See on tehtud tema kodus XXX. Selle saatis ta pärast 02.11. sündmusi Kivi

puhkemajast peolt koju jõudes, aga miskipärast läks see läbi alles hommikul, ilmselt oli see

11 (19)

internetiviga. Videoklipil olid tema kriimustatud käsi ja ta saatis selle selleks, et kui X. näeb, et

tema tegevusel on ka reaalseid tagajärgi vigastuste näol, saab äkki aru, et nii ei tohi käituda.

Vigastus oli sellest, kui ta taganes X. eest vastu kivimüüri, X. käsi tema kõri ümber oli ja ta

koperdas ja tasakaalu kaotas ning toetuspinda üritas leida ning kraapis oma randme ära. Seal

mööda sõrmi jooksev ongi veri. Kui ta kätt vigastas, oli tal seljas nahktagi, aga nahktagi

varrukad on natuke lühikesed ja kui ta kätt sirutab, on ranne paljas. Pärast, kui normaalses

asendis on, jäi tal tagi sisevooder sinna külge ja kui ta tagi seljast ära võttis koju jõudes, tõmbas

see kooriku lahti ja sealt hakkas verd voolama. Ta ei lõigu ennast. Ta kirjutas sinna videoklipile

juurde sõnumi „Loodan, et oled õnnelik“. Pärast 03.11. sündmusi nägi ta X. päris tihti

koolimajas XXX ja XXX õppeaasta alguse peol augusti viimasel päeval aastal 2019.

27. Kannatanu H. K. ülekuulamise käigus avaldati kaitsja taotlusel tema ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 lg 1 alusel tema kohtueelses menetluses

04.11.2018 ülekuulamisel antud ütlustest 3 lauset, kuna kannatanu ütluste kohaselt oli G.

hetkeks, kui X. temalt kahe käega õlavartest kinni haaras, läinud teise tuppa ja seega seda ei

näinud, aga kaitsja sõnul rääkis kannatanu kohtueelses menetluses teistmoodi. Avaldatud kolm

lauset on: „Ühel hetkel hoidis mind kätest kinni ja lükkas mind vastu seina. Mul oli siis valus.

Kõike seda nägi kõrvalt G. P.“. Kannatanu selgitas, et kui ta sellel hetkel nii ütles, siis ilmselt

oli nii, sest nagu ta ütles, ta hetkel ei mäleta detaile enam nii hästi, millal G. teise tuppa läks.

Kohtu hinnangul avaldatu kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei sea.

28. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse

hindamisel tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad

vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid

ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks

tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele.4 Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle

kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest

tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul

tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega

diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt

selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab

edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need

mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta.5 Käsilolevas asjas peab kohus kannatanu

selgitust, et ta mäletas kohtueelses menetluses ütlusi andes sündmusi paremini, piisavaks, et

selgitada kannatanu ütluste mõningast lahknevust ja neid mitte selles osas ebausaldusväärseiks

lugeda. Igati mõistetav on, et sündmusi mäletatakse paremini päev pärast nende toimumist, kui

enam kui aasta hiljem. Lisaks sellele ei ole põhjendatud kannatanu ütluste usaldusväärsuses

kahelda ka seetõttu, et need riimuvad ülejäänud tõendikogumiga.

29. Kannatanu H. K. ütluste usaldusväärsusele annab kaalu ka asjaolu, et kuigi, nagu

eelnevalt selgus, tunnistajad O. S. ja G. P. ei kinnitanud antud ütlustes X.X. poolt H. K. suhtes

korteris vägivalla kasutamist, siis nägid mõlemad tunnistajad esmaspäeval kannatanu kehal

hematoome. Lisaks on kannatanu kirjeldus muus osas, s.o välja arvatud X. X. poolt kannatanu

suhtes tarvitatud vägivalla osas, tunnistajate O. S. ja G. P. ütlustes kirjeldatuga praktiliselt üks-

ühele kattuv, s.o ka osas, milles nii kannatanu, süüdistatav kui ka tunnistajad O. S, ja G. P.

kinnitasid, et X. X. kandis terve korteris toimunud intsidendi käigus kindaid.

30. Tunnistaja H. P. sõnul tuli talle natuke peale südaööd H. kõne, kus häälest oli aru saada,

4 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2019. a otsus nr 1-18-1247, p 37

5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.12.2015. a otsus nr 3-1-1-100-15, p-d 16-17

12 (19)

et midagi on väga valesti ja H. ütles, et ta peab talle millestki rääkima, et see teeb teda väga

õnnetuks, aga O., X. ja G. olid käinud tema juures ja X. ja O. olid talle kallale tulnud. Ta küsis,

kuidas kallaletung välja nägi ja H. ütles, et ta oli juba voodisse minemas, kui O. oli talle

helistanud, et on vaja rääkida, H. küsis, et millest ja O. üles „Tee uks lahti, ma olen sul ukse

taga“. Kui H. ukse lahti tegi, siis sisenes kõigepealt X., kes oli H. seina äärde surunud ja H.

ütles, et ta oli tal suu kinni pannud, kõrist pigistanud ja H. küsis „XXX, kas sa tead, mis tunne

see on, kui sa ei saa enam hingata ja sa kõrvalt näed, mis sinuga toimub?“. Mitte keegi ei taha

sellist kõnet saada. H. ütles, et X. oli kinnas käes, kui ta talle näo peale pani. H. jaoks oli see

arusaamatu, sest väljas oli liiga soe selleks, et kindaid kanda. Ilm ei olnud selline, et kindaid

kanda, mäletamist mööda tundus olevat mingi 7-10 kraadi. Nad jõudsid H. juurde koju umbes

öösel kella 01.00 ajal. Enamuse ajast oli H. telefoni otsas, nad rääkisid ja rahustasid teda, kuna

H. nuttis, kartis iga krõbinat, mis seal oli. Kui nad korterisse jõudsid, nägi ta, et H. olid suured

hematoomid mõlema käevarre peal. Selle peale ta helistas hädaabisse, kirjeldas olukorda ja

enne, kui kõne lõppes, oli politsei juba ukse taga ja mõne hetke pärast tuli kiirabi järgi. Kui

korteris need protseduurid lõpetati, läksid nad EMO-sse, kus fikseeriti ja kui EMO-s lõpetasid,

läksid uurija juurde Lõunakeskuses asuva arestimaja juurde. H. ei saanud aru, miks talle kallale

tuldi ning miks G., keda ta sõbrannaks pidas ja kellega nad olid suhelnud, talle appi ei tulnud.

Ta on korduvalt mõelnud, kust see probleem vastastiku tekkis, on ka küsinud, aga pole vastust

saanud, et miks nad läksid sinna laupäeva öösel vastu pühapäeva kell 00.00. H. ei olnud ju

peol, ta oli oma kodus ning see ei ole kesklinnas, vaid kesklinna piiri peal.

31. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta,

millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja

ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui

nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas

tõde. Arvestades sündmuse toimumise aega ning seda, et tunnistaja H. P. sõnul jõuti H. juurde

umbes öösel kella 01.00 ajal, on selge, et ajal, mil H. K. andis oma XXX H. P. telefoni teel

teada tema suhtes X. X. poolt toimepandu asjaolusid, oli H. K. ilmselgelt veel tajutud vägivalla

mõju all. Seega on tunnistaja H. P. ütlused käsitletavad lubatud tõendina. Ühtlasi ei ole kohtu

hinnangul käesolevas asjas tuvastatavad asjaolud, millised annaksid aluse tunnistaja ütluste

usaldusväärsuses kahtlemiseks. Seda enam, et tunnistaja H. P. ütlused riimuvad ka ülejäänud

tõendikogumiga.

32. Lisaks eeltoodule kinnitavad kannatanu H. K. ütlusi kohtule tõendina esitatud SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi dokumendid (I kd, tl 142-147), kust nähtub kannatanu poolt

meditsiiniasutusse saabumise aeg ning temal fikseeritud vigastused, mis on ka fotografeeritud.

Dokumenditest nähtuvalt on H. K. mõlemal õlavarrel hematoomid. Ühtlasi kuulati

kohtuistungil asjatundjana üle J. T. ning H. K. osas teostati ka kohtuarstlik ekspertiis (II kd, tl

1-5). Ka asjatundja ütlused ning kohtuarstliku ekspertiisi aktis sedastatu kinnitab kohtu

hinnangul kannatanu ütlusi, tõendades X. X. H. K. kehalises väärkohtlemises esitatud

süüdistust.

33. Asjatundja J. T. ütluste kohaselt on SA Ülikooli Kliinikumis tehtud foto, mis asub I kd

tl 145, kvaliteet äärmiselt halb. Ta näeb sellel fotol ülajäset, millel on tõenäoliselt 3

verevalumit. Ta ei saa aru, kas need on täppverevalumid või marrastused. I kd tl 146 asuval

fotol on samuti ülajäse, millel on sedastatavad 3 järjestikust vigastust. Foto järgi ei saa ta öelda,

mis vigastusega on tegemist, kas need on nahaalused verevalumid või nahamarrastused. Kui ta

lähtuks fotost I kd tl 145, võib ta olla kindel, et tegemist on verevalumitega ja kuna nende

värvus on vähemalt selle foto järgi sinakas-lilla, peavad need olema värsked vigastused ja

selliste nahaaluste verevalumite tekitamise aeg võib olla maksimaalselt 2 päeva, päris

13 (19)

maksimaalselt 3 ööpäeva enne fotografeerimise aega. Asjatundja sõnul annab toimikus I kd tl

144 asuv patsiendikaart, kus on diagnoosis märgitud mõlemal õlavarrel hematoomid ehk

verevalumid, alust arvata, et ka teisel ülajäsemel on tegemist verevalumitega. Päevikukannetes

(I kd, tl 143) on objektiivses leius, et mõlema käe õlavartel on triipjad hematoomid, mis

annavad alust arvata, et fotol I kd tl 146 sedastatavad vigastused on samuti hematoomid.

Sellised nahaalused verevalumid tekivad tavaliselt sõrmedega pigistamisel. Ta ei ole päris

kindel, kas ühe paksu nahast sooja voodriga labakindaga käes saab neid vigastusi tekitada, aga

sõrmkindad, miks mitte, on võimalik. Pole välistatud, et need vigastused on saadud 03.11.2018

kella 23.50 ajal. Põhimõtteliselt ei takista nende vigastuste paiknemine nende tekitamist

kannatanu enda poolt, nad on kättesaadavad.

34. Ekspertiisi teostamise tulemusena jõudis kohtuarst-ekspert H. R. ekspertiisiaktis nr 19E-

LÕ0107 (II kd, tl 11-18) seisukohale, et SA Tartu Ülikooli Kliinikumis 04.11.2018 tehtud

fotodel on sedastavad järgmised kehavigastused: värsked nahaalused verevalumid ja nende

vahel paiknevad triipjad alad parema õlavarre painutuspinna keskmises kolmandikus; värske

nahaalune verevalum ja triipjad alad vasaku õlavarre painutuspinna keskmises kolmandikus.

Nahaalused verevalumid võivad olla saadud sõrmedega õlavarte pigistamisel. Nahaaluste

verevalumite vahel paiknevate triipjate alade olemus ei ole fotode halva kvaliteedi tõttu täpselt

määratav. Sedastatavad kehavigastused võivad olla saadud orienteeruvalt mitte rohkem kui 1-2

ööpäeva enne vigastuste fotografeerimist 04.11.2018. Esinevate kehavigastuste asukoht

sümmeetriliselt õlavarte painutuspindadel võimaldab nende tekitamist nii teise isiku kui

kannatanu enda poolt. Fotode halb kvaliteet ja vigastuste morfoloogilisi iseärasusi arvestades ei

ole võimalik määrata, kas need võidi tekitada nahast sõrmkindaid kandva isiku poolt. H. K.

sedastatavad kehavigastused võivad olla saadud süüdistuses toodu viisil. Esitatud

videosalvestise põhjal (23.01.2019 asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud videoklipp) ei ole

võimalik kinnitada ega välistada, kas H. K. esinevad vaadeldud videol kehavigastused.

Kannatanu sõnade kohaselt esinesid tal vasaku randme sisepinnal pindmised nahakriimustused

ja/või – marrastused, kuid kohtuarst-eksperdil ei ole võimalik määrata, kas kirjeldatud

vigastused esinesid ka 04.11.2018 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi pöördumisel ja juhul kui

esinesid, siis kas on tõenäoline, et need jäeti Kliinikumi päevikukannetes fikseerimata.

Enesevigastamisele iseloomulikke jälgi isiku kohtuarstlikul läbivaatlusel 23.01.2020 H. K. ei

esinenud.

35. Kaitsja esitas kohtule tõendina kannatanu H. K. kiirabikaardi ja H. P. poolt uurijale

edastatud fotod (II kd, tl 30-33). Kohtul hinnangul asjaolu, et uurijale edastatud fotodel on näha

kannatanu jalgadel tumedamaid kohti, kuigi kiirabikaardil nende esinemist märgitud ei ole, ei

sea kahtluse alla eelnevalt tuvastatut, et X. X. tekitas kannatanule talle süükspandavad

hematoomid mõlema käe õlavarte sisepinnale. Viimaste vigastuste tekitamine on tõendatud

ning jalgadele hematoomide tekitamist X. X. süüdistuses ette ei heideta.

36. Siinkohal märgib kohus, et kuigi kohtuliku uurimise käigus on nii süüdistatav kui ka

mitmed tunnistajad (U. S., G. P., T. S., O. S.) viidanud sellele, et kannatanu H. K. tegeleb

enesevigastamisega ning sellele osutas tähelepanu ka süüdistatava kaitsja, viidates otsuse

punktis 21 käsitletud videosalvestisele, siis ükski kriminaalasjas uuritud tõend seda ei kinnita.

Lisaks sellele, et H. K. ise seda ei kinnitanud, välistas ka tema XXX, s.o tunnistaja H. P. XXX

enesevigastamise, nähtus ka eelmisest punktist, et kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt H. K.

kehal enesevigastamisele iseloomulikke jälgi ei esine. Kohus on seetõttu seisukohal, et puudub

alus väita, et H. K. tekitas meditsiiniasutuses temal tuvastatud vigastused endale ise, mõeldes

loo X. X. poolsest kehalisest väärkohtlemisest lihtsalt välja. Ühtlasi ei ole kohtu hinnangul

usutav, et H. K. mõtles selle lihtsalt välja, et X. X. tema suhtes vägivalda kasutas, seetõttu, et

14 (19)

kohtu hinnangul ei olnud H. K. emotsionaalne seisund ilmselt selline, mis oleks võimaldanud

tal selle ajaga, mis jäi X. ja O. S. ning G. P. tema korterist lahkumise ning tema poolt oma

XXX H. P. helistamise vahele, niivõrd läbimõeldud sündmuste käiku välja mõelda ning endale

selle looga kokkulangevaid kehavigastusi tekitada.

37. Eeltoodud tõenditele kogumis tuginedes tegi kohus kindlaks, et X. X. väärkohtles

kehaliselt H. K., haarates 03.11.2018 kella 23.00-24.00 vahel Tartus XXX korteris ühe käega

H. K. vasaku käe küünarvarrest kinni ja pigistas, põhjustades füüsilist valu. Seejärel haaras X.

X. kahe käega kannatanu õlavartest kinni ja pigistas neid, lükates kinni hoides kannatanu vastu

koridori seina. Edasi lasi X. X. kannatanul õlavarrtest oma käed lahti ja pani oma käe

kannatanule kõrile ning teise käe pani kannatanu nina ja suu ette, surudes nii, et H. K. ei saanud

hingata. Sellega põhjustas ta H. K. füüsilist valu ja tervisekahjustuse mõlema käe õlavarte

sisepindade triipjate hematoomide näol.

38. KarS § 121 lg 2 p 3 sätestab kuriteona teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu

tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on pandud toime korduvalt. Korduvus on kehalise

väärkohtlemise varasem toimepanemine, sõltuvamata kas selle eest on karistatud või mitte.

Tegemist on vastutust raskendava erilise isikutunnusega § 24 lg 3 mõttes. Peksmine kui korduv

löömine ühe episoodi raames jääb põhikoosseisu raamidesse ega moodusta käesoleva

kvalifikatsiooni. Korduv kehaline väärkohtlemine moodustub karistusõiguslikult korduvatest

tegudest teomitmuse mõttes.6 Arvestades eelnevat, kus kohus luges tõendatuks X. X. poolt nii

H. A. kui ka H. K. kehalise väärkohtlemise, on X. X. korduva kehalise väärkohtlemise toime

pannud isikuks KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes.

39. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust. KarS § 121 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest

tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et

kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi

intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse

eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul

isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui

kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse

tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral

aga loodab tagajärje mittesaabumisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Erinevalt kavatsetusest ja otsesest tahtlusest ei pürgi

toimepanija kaudse tahtluse puhul tagajärje poole ega tunneta seda ka kindlalt saabuvana, vaid

jätab selle pigem juhuse hooleks. Seega samamoodi kui teiste tahtluse liikidega on ka kaudse

tahtluse miinimumeelduseks koosseisuasjaolude teadvustamine toimepanija poolt.7

40. Süüdistatav X. X. pani kannatanute H. A. ja H. K. kehalise väärkohtlemise toime

vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Kohtu hinnangul, isegi kui X. X. ei tahtnud

H. A. oma tegevusega liiga teha, vaid tahtis teda üksnes hirmutada, pidi ta endale teadvustama,

et ta võib H. A. enda keharaskusega küünar- ja käsivarre kõrile toetamise ja seal hoidmisega

valu ja kehavigastusi (siinkohal hematoome) tekitada. Lisaks pidi X. X. kohtu arvates ka H. K.

episoodi puhul endale teadvustama, et H. K. õlavartest kinni võtmise ja pigistamisega sellise

tugevusega, mille tagajärjel tekkisid hematoomid ning kannatanule ühe käe kõrile ning teise

6 Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 121 komm. 8.4.1, 8.4.2

7 Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 15

15 (19)

käe nina ja suu ette surumisega võib ta tekitada H. K. füüsilist valu ja ka kehavigastusi.

II

41. KarS § 121 lg 2 p 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase

vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Analüüsides X. X. süü

suurust, märgib kohus, et X. X. ei tekitanud kannatanutele tõsiseid kehavigastusi,

süükspandavatest kehalise väärkohtlemise episoodidest on möödunud juba küllaltki pikk aeg

ning uusi rikkumisi X. X. toime pannud ei ole. Antud asjas on tegemist noortevaheliste

suhetega, mida iseloomustab emotsionaalsus ja liigne kärsitus, mis viitab vähesele oskusele

konfliktsituatsioone lahendada. Mis omakorda annab siiski märku sellest, et X. X. ei ole

pahatahtlik, kelle soov ja eesmärk on teistele haiget teha. Ühtlasi arvestab kohus, et X. X. pani

teod toime kaudse tahtlusega, millisel juhul õiguskirjanduse kohaselt on toimepanija teo

ebaõigussisu ja süü suurus väiksem.8 Eelnevast tulenevalt on X. X. süü pigem keskmine.

Kergendavaid asjaolusid kohus KarS § 57 mõttes tuvastanud ei ole, samuti ei ole raskendavaid

asjaolusid KarS § 58 mõttes.

42. Kohtule on esitatud tõendina ka X. X. karistusregistri väljavõte (I kd, tl 149), mille

kohaselt X. X. ei ole kriminaalkorras karistatud. Samuti puudusid tal tegude toimepanemise

ajal väärteokaristused (pärast tegude toimepanemist on teda karistatud liiklusalase rikkumise

eest, kuid see on käesolevaks ajaks kustunud). Lisaks on X. X. kohta kohtule esitatud teatis

tema keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (I kd, tl 148). Sellest nähtuvalt oli X. X.

keskmise päevasissetuleku suuruseks 2017. aastal 0 eurot.

43. KarS § 56 lg 2 kehtestab eriregulatsiooni vangistuse kohaldamiseks. Seda tohib mõista

üksnes äärmise abinõuna (ultima ratio põhimõte) siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada rahalise karistuse või arestiga. Kohtu jaoks on mõistmatu prokuröri poolt karistuseks

taotletud 3-aastane vangistus olukorras, kus prokurör oli nõus menetluse alguses

lepitusmenetlusega. Lepitusmenetlus küll luhtus, kuna kannatanud ja süüdistatav ei jõudnud

tingimustes kokkuleppele, kuid kui see oleks õnnestunud, siis X. X. ei oleks karistust üldse

järgnenud. Käesoleval juhul, arvestades eeltoodut kogumis, on kohus seisukohal, et X. X.

karistamine vangistusega ei ole põhjendatud, vaid karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab

X. X. karistamisest KarS § 121 lg 2 p 3 järgi just keskmises määras rahalise karistusega. KarS §

44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada

päevamäära, seega on keskmiseks rahalise karistuse päevamäärade arvuks 250. Sama

paragrahvi lõigete 2, 3 kohaselt arvestatakse päevamäärade suurus kriminaalmenetluse

alustamise aastale vahetult eelnenud aasta andmete alusel ning päevamäära suurus ei või olla

väiksem kui miinimumpäevamäär, milleks on 10 eurot. Eelnevale tuginedes mõistab kohus X.

X. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuseks rahalise karistuse 250 päevamäära. Arvestades, et X. X.

päevasissetulek 2017. aastal oli 0 eurot, on päevamäära suuruseks 10 eurot, mis teeb X. X.

mõistetava rahalise karistuse kogusummaks 2500 eurot. X. X. näol on tegemist XXX, kes

käesoleval ajal XXX, kuid kinnitas, et rahalise karistuse mõistmisel on tal võimalik selle

tasumiseks rahaliste vahendite leidmiseks tööle minna. Neid andmeid arvesse võttes ning

selleks, et tagada, et karistuse kandmine ei kahjustaks X. X. hariduse omandamist, on kohtu

hinnangul põhjendatud anda X. X. KarS § 66 lg-te 1, 3 alusel võimalus tasuda mõistetud

rahalist karistust ositi, kohustades teda tasuma rahaline karistus ära alates kohtuotsuse

jõustumisest 12 kuu jooksul, tasudes igakuiselt 11 kuu jooksul vähemalt 208,33 eurot ning 12.

8 Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 15

16 (19)

kuul 208,37 eurot.

III

44. Kannatanu H. K. ülekuulamise käigus esitas prokurör kohtule kannatanu 27.11.2019.a

kirjaliku taotluse X.X. osas lähenemiskeelu kohaldamiseks. Taotluse kohaselt soovib kannatanu

lähenemiskeeldu 3 aastaks, kuna X. X. on võtnud temaga lubamatul teel 31.08.2019 ühendust,

alandades teda XXX kooli peost osavõtjate ees. Seetõttu kardab kannatanu taotluse kohaselt, et

X. X. võib temaga uuesti ühendust võtta ning jälle teda traumeerida. Kannatanu palub keelata

X. X. talle läheneda lähemale, kui 100 meetrit, läheneda tema elukohta, samuti võtta temaga

ühendust telefoni teel, tava- ja e-posti teel ning kõiksuguste suhtluskanalite teel (I kd, tl 136).

Lisaks selgitas kannatanu kohtuistungil (I kd, tl 64 pöördel ja I kd, tl 68), et ta taotleb

lähenemiskeeldu maksimaalseks 3 aastaks, kuna kui ta gümnaasiumi ära lõpetab, tahab ta

ülikooli minna ja seda ilmselt Tartusse. Seega, kui ta tahaks välja minna sõpradega või midagi,

ei peaks ta koguaeg kartma, et X. X. võib jälle tulla ja midagi teha. Lähenemiskeeldu

kohaldamist soovib ta aadressidele XXX ja XXX.

45. Süüdistatav X. X. leidis, et lähenemiskeelu kohaldamine küll vajalik ei ole, kuivõrd ta

ise ei taha ka väga H. K. lähedal olla. Ta ei taha ka olukordi, kus tema on näiteks mingil

üritusel ja H. K. tuleb ja tema peab lahkuma.

46. KrMS § 3101 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055

alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise

vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. VÕS

§ 1055 kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase

tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava

käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuste tekitamise, tervise

kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguse rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda

kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või

suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.

47. Ühtlasi on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud lähenemiskeelu kohaldamisega

seonduvat. Tõsi, lahendis on käsitletud ajutise lähenemiskeeld kohaldamist, kuid kohus leiab, et

neist põhimõtetest on võimalik juhinduda ka käesoleval juhul. Nii selgitas Riigikohtu

kriminaalkolleegium 28. novembri 2019. a määruses kriminaalasjas nr 1-19-4240, et lisaks

isikuvastase ja alaealise vastu toime pandud kuriteos kahtlustusele peab kohus ajutise

lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste

tagamise vajaduse. Viimane aktualiseerub isikuvastase või alaealise vastu toimepandud kuriteo

puhul eelkõige siis, kui kahtlustatavast või süüdistatavast lähtuv oht ei tingi kõige

intensiivsemat tõkendit – vahistust, ja tähendab sisuliselt negatiivset tulevikuprognoosi

kahtlustatava või süüdistatava käitumise kohta, mida ajutise lähenemiskeelu kohaldamine aitab

vältida. Sarnaselt KrMS § 3101 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise

lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu

adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi

asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaati rohkem, kui see on keelu

eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul

hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste

rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu

abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt

kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt

lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile.

17 (19)

48. Kohus on seisukohal, et kuigi X. X. mõistetakse käesoleva otsusega süüdi H. K.

kehalises väärkohtlemises, ei ole põhjendatud alust kannatanu lähenemiskeelu kohaldamise

taotlus rahuldada. H. K. kehalise väärkohtlemise episood leidis aset novembrikuu alguses aastal

2018. Kohtuliku uurimise käigus selgus, et pärast seda puutusid X. X. ja H. K. kokku veel

eelmise aasta augustikuu lõpus toimunud XXX peol. Andmeid, et X. X. oleks teadlikult ja

tahtlikult üritanud pärast seda H. K. mingil moel ühendust võtta, ei ole. Seda enam, et selleks ei

saa pidada väidetavat ühenduse võtmist 10.12.2019 kell 22.55, kuivõrd selles osas on kohtu

hinnangul usutav süüdistatava selgitus, et ta tegelikult ei soovinud H. K. kontakteeruda, vaid

soovis edastada kaitsjale viimase korraldusel kuvatõmmist. Ühtlasi puuduvad andmed, et ta

sooviks ka käesoleval ajal H. K. mingil viisil kontakti astuda või et ta oleks H. K. ähvardanud

kahju tekitamisega, kuna kohtuistungil ta välistas sellise suhtlemissoovi. Seega pole võimalik

jaatada kahju õigusvastase tekitamise kestvust ega sellega ähvardamist. Lisaks ei ole kohtule

käesoleval ajal teada, mis kooli H. K. edasi õppima asub, s.o kas tegemist on Tartu Ülikooliga

või mitte. Samas, isegi kui tegemist oleks Tartu Ülikooliga, kus käesoleval ajal õpib X. X., ei

annaks see kohtu hinnangul alust X. X. H. K. osas lähenemiskeelu kohaldamiseks. Keelates X.

X. Tartu Ülikoolis õppides õppeasutuses ning sellega seonduvatel üritustel osalemine või

kohustades teda seejuures hoidma H. K. teatud distantsi, oleks kohtu hinnangul tegemist

olukorraga, kus see keeld riivaks X. X. kui keelu adressaati enam, kui see oleks keelu

eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Kohtu arvates lasub H. K. selles osas talumiskohustus.

Sama kehtib ka olukorrale, kus H. K. sooviks sõpradega kuskile välja minna. Seega jätab kohus

lähenemiskeelu kohaldamata.

IV

49. Kriminaalasjas on asitõenditeks kriminaalasja juures pakendis nr 1 asuv DVD-plaat,

millel on salvestatud H. K. poolt X. X. edastatud videoklipp, ning pakendis nr 2 asuv CD-

plaat, millele on salvestatud H. K. vestlus O. S. Antud CD-plaadid tuleb kohtuotsuse

jõustumisel jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

V

50. Süüdistatav X. X. kaitsja esitas kohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt X. X. kasuks

välja 5208 eurot valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (II kd, tl 34-43). Taotlusele on

lisatud advokaadibüroo poolt X. X. esitatud arved ning ka tasumist tõendavad konto

väljavõtted.

51. KrMS § 171 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. KrMS § 181 lg 1 p 1 kohaselt hüvitab riik õigeksmõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud. Kuivõrd käesolev kohtuotsus on X. X. osas süüdimõistev, siis puudub alus X.

X. valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Nimetatud kulu jääb X. X. enda kanda.

52. KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel on menetluskuluks isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus

61 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 178,80 eurot (I kd, tl

150-152). Lisaks on KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega

kaasnev sundraha. Teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha suuruseks 1,5

kuupalga alammäära, s.o 876 eurot (alates 1. jaanuarist 2020 on kuutasu alammäära 584 eurot).

Seega on kõik X. X. menetluskulud kokku 1115,80 eurot.

53. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu

18 (19)

varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib

süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud

tervikuna jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

54. X. X. näol on tegemist Tartu Ülikoolis õppiva üliõpilasega, kes XXX. Käesoleva

kohtuotsuse alusel tuleb tal tasuda küllaltki suur rahaline karistus. Kuigi X. X. avaldas rahalise

karistuse puhul, et tal on võimalik minna tööle ning leida võimalus karistuse tasumiseks, leiab

kohus kõike eelnevat arvestades, et KrMS § 180 lg 3 alusel on põhjendatud X. X.

menetluskulusid nii vähendada kui ka võimaldada talle nende ositi tasumist. Seega jätab kohus

X. X. ekspertiisikulust, määratud kaitsjale makstud tasust ning ka sundrahast poole, s.o

vastavalt 30,50 eurot, 89,40 eurot ja 438 eurot riigi kanda. X. X. tuleb tasuda ekspertiisikulust

30,50 eurot, kaitsjatasust 89,40 eurot ning sundraha 438 eurot, s.o kokku 557,90 eurot.

Nimetatud menetluskulu tuleb X. X. ära tasuda ositi 12 kuu jooksul, tasudes 11 kuu vältel

vähemalt 46,49 eurot ja viimasel 12. kuul 46,51 eurot kuni menetluskulude täieliku

hüvitamiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marju Persidskaja

Kohtunik

19 (19)