2-16-3321/153 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.03.2018 otsus osas, milles maakohus mõistis

OÜ MERLAIN-ilt

ja

EuroChem

Spedition

OÜ-lt

solidaarselt

OSAÜHING

EHITUSTEHNIKA põhinõude katteks välja rohkem kui 80 700,23 eurot, mõistis

OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud

viivise, mis on suurem kui 12 269,01 eurot ja korraldas selle erineva kandmise OÜ

MERLAIN-i ja EuroChem Spedition OÜ vahel, mõistis OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem

Spedition OÜ-lt OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks välja lisanduva viivise 115 073,23

eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, jättis menetluskulud

suuremas ulatuses kui 70% solidaarselt OÜ MERLAIN-i ja EuroChem Spedition OÜ

kanda ja määras kulud kindlaks.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, mõista

OÜ MERLAIN-ilt

ja

EuroChem

Spedition

OÜ-lt

solidaarselt

OSAÜHING

EHITUSTEHNIKA kasuks välja 80 700,23 eurot, perioodil 16.02.2013-01.03.2016

kogunenud viivis 12 269,01 eurot, alates hagi esitamisest 02.03.2016 kuni põhinõude

täitmiseni viivis põhinõudelt määraga 5% aastas, menetluskulud jätta 30% ulatuses

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

3.04.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-3321

Kohtuasi

OSAÜHING

EHITUSTEHNIKA

hagi

OÜ

MERLAIN ja EuroChem Spedition OÜ vastu

solidaarselt kahju väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.03.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

OÜ MERLAIN-i apellatsioonkaebus, 149 887,78 eurot

EuroChem

Spedition

OÜ

apellatsioonkaebus,

140 223,57 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OSAÜHING EHITUSTEHNIKA (registrikood

10982576), esindajad vandeadvokaadid Alar Urm, Kärt

Saar

Kostja I OÜ MERLAIN (registrikood 10301798),

esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu

Kostja II EuroChem Spedition OÜ (registrikood

11787546), esindaja Mae Küttik

Kohtuistungi toimumise aeg

23.10.2019

OSAÜHING EHITUSTEHNIKA ja 70% ulatuses solidaarselt OÜ MERLAIN-i ja

EuroChem Spedition OÜ kanda.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Rahuldada hagi osaliselt.

2) Mõista välja OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt

OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks 80 700,23 eurot.

3) Mõista välja OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt

OSAÜHING

EHITUSTEHNIKA

kasuks

perioodil

16.02.2013-01.03.2016

põhinõudelt kogunenud viivis 12 269,01 eurot.

4) Mõista välja OÜ MERLAIN-ilt ja EuroChem Spedition OÜ-lt solidaarselt

OSAÜHING EHITUSTEHNIKA kasuks alates hagi esitamisest 02.03.2016 kuni

põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt määraga 5% aastas.

5) Jätta kõigist menetluskuludest 30% hageja OSAÜHING EHITUSTEHNIKA

kanda ja 70% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate OÜ MERLAIN-i ja

EuroChem Spedition OÜ kanda. Ülejäänud osas jätta kostjate menetluskulud

kummagi kostja enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. OSAÜHING EHITUSTEHNIKA (hageja) esitas 02.03.2016 hagi OÜ MERLAIN (kostja I),

EuroChem Spedition OÜ (kostja II) ja RK vastu solidaarselt 115 073,23 euro, hagi esitamise

hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 25 551,15 eurot ja pärast hagi esitamist kuni

kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras viivise väljamõistmiseks. Vahepeal menetlus peatus

kuni RK üldõigusjärglase selgumiseni. Maakohus uuendas menetluse 28.04.2016 ja luges RK

üldõigusjärglaseks AK. Poolte kokkuleppel lõpetas kohus AK suhtes menetluse 13.03.2017.

Kostja II ja hageja sõlmisid 30.01.2013 kaupade autoveolepingu nr 10/13, mille järgi kohustus

kostja II vedama Saksamaalt Eestisse Gerd Wedkind Baumaschinen GMBH tornkraana osad.

Veotasuks lepiti kokku 1 650 eurot, millele lisandus käibemaks. Veos tuli maha laadida ja

hagejale üle anda Tallinnas Salve 6 ajavahemikus 04.02.2013-07.02.2013. Kostja II andis veo

teostamise kohustuse üle kostjale I. Kokku pidi toimuma kuus vedu, millest viis toimusid

tõrgeteta. Kostja I laadis 31.01.2013 vedukile (registreerimismärgi nr 904MFP) ja haagisele

(registreerimismärgi nr 580YIP) tornkraana tipu koos juhtseadmetega ning kraana alusvankri

koos betoonist vastukaaludega (kogukaal 21 590 kg). Kauba saatmiseks vormistas Wedekind

Baumaschinen GMBH veokirja ning rahvusvahelise kaubaveo saatelehe. Ülalnimetatud

transpordivahendil olnud kaup tähtaegselt hagejani ei jõudnud.

Hagejal ja kostjal I õnnestus välja selgitada, et kostjale I kuuluv sõiduk asus Lätis Ventspilsi

linnas. Hageja töötajad AD ja GT sõitsid Ventspilsi, kus selgus, et veose metallist osad olid

müüdud metalli kokkuostu ning lõigatud tükkideks. Seega läks kaup veoteenuse osutamisel

kaduma. Lätis toimus seoses kauba vedamisega kriminaalmenetlus nr 11151009713. Veose

kindlustanud ERGO Insurance SE keeldus 10.05.2013 kahju hüvitamisest, sest tellijale kuuluv

kaup viidi

04.02.2013 SIA Metko vanametalli

kokkuostupunkti veokiga, mille

registreerimismärgi nr oli 904MFP ja vanametalli eest maksti raha kostja I töötaja RK arvele,

s.t kindlustaja hinnangul saabus kahju kindlustusvõtja enese tahtluse tõttu.

Viimasest veosest andis kostja I hagejale üle vaid järelejäänud tornkraana betoonist ballasti,

millel puudusid metallist tõsteaasad. Eelneva tõttu oli ballast kasutamiskõlbmatu. Kaotsi läks

kraana tornitipp, mis sisaldas kraana juhtimisseadmeid ning kraana käiguvankrit, mille sisse

tulnuks paigaldada kraana ballast. Wedekind Baumaschinen GMBH pakkumise kohaselt

maksis 1989. aastal toodetud tornitipp 35 000 eurot ja käiguvanker 77 343 eurot. Hageja tellis

suurema kahju ärahoidmiseks tornitipu. Lisaks kandis hageja kahju kaotsiläinud kauba

asendamise veomakse ulatuses 2280 eurot ja kauba asukoha ning kahjusündmuse

kindlakstegemiseks Ventspilsi saadetud töötajate komandeeringuraha, elamise ja kütusekulu

näol kokku 450,23 eurot. Kokku kandis hageja kahju 115 073,23 eurot.

Kirjeldatud summalt palus hageja välja mõista viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates 10.05.2013, kui teatavaks sai, et kostja I kindlustus keeldus kahju

hüvitamisest. Lisaks märkis hageja, et tal on kostjate vastu solidaarne leppetrahvi nõue

600 eurot, millele lisandub viivis CMR kindlustuskatte puudumise tõttu veolepingus.

Hageja nõue ei olnud aegunud. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR)

artikkel 32 lg 1 alusel oli hageja nõude aegumistähtaeg kolm aastat. See hakkas kulgema alates

15.02.2013 ja peatus esimest korda 29.05.2013, kui hageja esitas esimest korda kohtusse hagi.

Maakohus jättis hagi läbivaatamata 19.09.2014 (määrus jõustus 01.04.2015), sest hageja

esimene lepinguline esindaja ei ilmunud istungile. Seega nõude aegumine peatus vahepeal.

Uuesti esitas hageja hagi 02.03.2016 ja selleks ajaks oli nõude aegumisperiood kulgenud veidi

enam kui üks aasta.

Kostja I vastuväited

2. Kostja 1 vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata.

Esmalt märkis kostja I, et hagi oli aegunud. CMR artikkel 32 lg 1 p-i a järgi aeguvad

konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevad nõuded kauba osalise

kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul ühe aasta jooksul ning

erandlikel juhtudel kolme aasta jooksul alates kauba üleandmise päevast. Sama artikli lg 2 järgi

peatab veolepingu nõude aegumise vaid vedajale eraldi kirjaliku nõude saatmine, mitte hagi

esitamine kohtusse. Hageja kirjalikku nõuet kostjale I ei esitanud. Kuivõrd veos tuli hagejale

kätte toimetada hiljemalt 07.02.2013 ja see saabus tegelikult Eestisse 15.02.2013, aegus hagi

17.02.2014, s.o enne hagi kohtusse esitamist 01.03.2016. Hageja deliktiline nõue kostja vastu

aegus vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-le 1 16.02.2016, sest hageja

pidi väidetavast kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saama hiljemalt

15.02.2013.

Täiendavalt märkis kostja I, et kuna tema ja hageja vahel puudus veolepinguline õigussuhe, ei

olnud hagejal võimalik esitada kostja I vastu veolepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid.

Samuti ei olnud praegusel juhul võimalik rääkida järjestikusest veost CMR artikkel 34 mõttes.

Nimelt ei muutunud kostja I hageja ja kostja II vahel sõlmitud veolepingu pooleks; kostja II ise

tornkraanade detaile ei vedanud, vaid need detailid võttis vedamiseks koheselt vastu kostja I

ning tornkraana detailide ning CMR saatedokumendi üleandmist kostjalt II kostjale I ei

toimunud.

Kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud veoleping, olid asjaolud, mis

põhjusel läksid tornkraana metallist detailid Lätis kaotsi, väga segased. Samuti ei tõendanud

hageja, et RK põhjustas hagejale kahju tahtlikult. Lisaks leidis kostja I, et ta ei pruukinud

vastutada RK tegevuse eest. Kui RK tõepoolest viis kraanaosad vanametalli kokkuostu, pannes

seeläbi toime kuriteo, ei olnud tegu lepingulise kohustuse täitmisega RK poolt kostja I ees.

Hagejal ei olnud õiguslikult võimalik esitada kostja I vastu deliktilist nõuet. Esiteks, kui RK-l

tekkis ootamatu tervisehäire, mille tõttu tekkis hagejal lõppastmes kahju, ei saanud tegu olla

RK poolt hagejale kahju õigusvastase tekitamisega ning kostja I ei saanud selle eest vastutada.

Teiseks, kui ka RK pani toime kuriteo, ei olnud see tegevus seotud kostja I majandus- või

kutsetegevusega.

Hageja väited kahju suuruse kohta olid tõendamata ja kahju oleks kindlasti pidanud olema

oluliselt väiksem. Pealegi ei saanud hageja esitada kahju hüvitamise nõuet VÕS § 132 alusel,

sest ta ei olnud kaotsiläinud kraanaosade omanik vähemalt nende kaotsimineku ajal.

Kostja II vastuväited

3. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata.

Hageja nõue kostja II vastu hakkas aeguma CMR artikkel 32 lg 1 järgi 15.02.2013 ja aegus

enne hagi esitamist. Pealegi oli tõendamata, et mõne menetlusosalise tegevus oli õigusvastane.

Hagi oleks aegunud ka siis, kui lugeda hageja II ja kostja vaheline leping

ekspedeerimislepinguks. Sellisel juhul aegus nõue 13.02.2016.

Maakohtu otsus

4. Kohus rahuldas hagi kostjate I ja II vastu ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja

115 073,23 eurot. Kostjalt I mõistis kohus välja viivise põhinõudelt 02.03.2016 seisuga

25 551,15 eurot ja kostjalt II viivise põhinõudelt 02.03.2016 seisuga 15 886,94 eurot, kusjuures

kostjad I ja II vastutasid solidaarselt 15 886,94 euro suuruse viivise eest. Samuti mõistis kohus

kostjatelt I ja II välja alates 03.03.2016 lisanduva viivise põhinõudelt seadusjärgses määras.

Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate I ja II kanda ning mõistis kostjatelt I ja II

solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 16 824,07 eurot ja sellelt viivise.

Kostja I protokolli parandamise taotluse jättis kohus rahuldamata ja rahuldas osaliselt hageja

protokolli parandamise taotluse.

Pooltel ei olnud vaidlust selles, et hageja ja kostja II sõlmisid 30.01.2013 lepingu nr 10/13,

mille järgi kohustus kostja II vedama Saksamaalt Eestisse tornkraana osad. Kostja II andis

hageja kauba vedamiseks üle kostjale I. Üheks hageja kaupa (kraanat) vedavaks autojuhiks oli

kostja I töötaja RK. RK juhitava sõiduki veos ei jõudnud hagejani, vaid kaup viidi

metallikokkuostu

ning

hävitati.

Veoauto,

millega

RK

kaupa

vedas,

oli

peale

metallikokkuostupunktis käimist sadamas. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue oli

aegunud, kostja I töötaja RK tegevus oli tahtlikult õigusvastane ja kostja I vastutas RK tegevuse

eest, kostja II vastutas hageja ees veo- või ekspedeerimislepingu alusel ning kas hageja sai

nõuda kahju hagis märgitud ulatuses.

Esmalt tuvastas kohus, et hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud veoleping, mitte

ekspedeerimisleping. Täidetud ei olnud VÕS §-is 854 sätestatud ekspedeerimislepingu

sõlmimiseks vajalikud tingimused. Nimelt ei nähtunud lepingust, et kostja II võttis endale veo

korraldamise kohustuse. Lisaks nähtus see lepingu sisust, kus märgiti, et vedu toimub vastavalt

CMR ja TIR tingimustele, vedajal on CMR kindlustus ning kajastati veduki ja haagise

registreerimisnumbrid. Kuivõrd kostja I oli vaidlusaluse veose tegelik vedaja, kuid tal ei olnud

lepingut hagejaga, vaid kostjaga II, ei saanud kostja I vastutada hageja ees veolepingu alusel.

Kostja I vastutas hageja ees kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Samas tuli suhtele

kohaldada CMR-is sätestatud, sest kauba vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad olid

erinevates riikides. Kostjad I ja II ei olnud järjestikused vedajad CMR-i mõttes. Vedu ei

toimunud ühe saatekirja alusel. Seega ei kohaldunud praegusel juhul CMR artiklis 37 sätestatu.

Menetluses esitatud tõenditest ilmnes, et kostjate tegevus oli tahtlikult õigusvastane ning

aegumise osas tuli kohaldamisele CMR artikkel 32 p 1 teisest lausest tulenev kolmeaastane hagi

aegumise tähtaeg. Pooltel puudus vaidlus, et hagi aegumistähtaeg hakkas kulgema 15.02.2013.

Aegumine peatus, kui hageja esitas esmakordselt 29.05.2013 kohtusse hagi ning oli peatunud

kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni 01.04.2015. Seega ei olnud hageja nõue kostjate

vastu, mis teistkordselt esitati kohtusse 01.03.2016, aegunud.

Kostja I oli kauba kaotsimineku ajal tegelik vedaja. Hageja ja kostja I vahel leping puudus. Ka

ei olnud ta muutunud hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu pooleks ja tegemist ei olnud

järjestikuste vedajatega CMR artikkel 34 mõttes. Hagejal võis kostjaga I vastu olla

lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõue. Vastavalt VÕS § 1054 lg-le 1 vastutab isik,

kes kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, selle isiku poolt

õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli

seotud selle majandus- või kutsetegevusega.

RK oli kostja I töötaja ja kostja I kasutas RK autojuhina lepingu täitmisel. RK sai hagejale

kuuluva kauba enda valdusse ainuüksi seetõttu, et tal oli töösuhe kostjaga I. Seega oli RK

tegevus otseselt seotud kostja I majandus- või kutsetegevusega. Menetluses leidis tõendamist,

et RK tegu põhjustas hagejale kahju ja ta tekitas selle õigusvastaselt. Kostja I töötaja viis

tahtlikult kraana metalli kokkuostu, kus see hävitati. Kui töötaja ei oleks seda teinud, ei oleks

hagejale kahju tekkinud. Tegevus oli VÕS § 1045 p 5 alusel õigusvastane. Õigusvastasust

välistavad asjaolud puudusid. Kostja I oli kahju tekitamises süüdi, sest tegutses kraanadetailide

hävimisel vähemalt hooletult.

Kostjaga II oli hagejal veoleping. CMR artikkel 17 p-i 1 kohaselt vastutab kauba täieliku või

osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni vedaja.

Kusjuures CMR artikkel 3 järgi vastutab vedaja nii oma tegevuse ja hooletuse eest kui ka oma

agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse

eest. Vedaja vabaneb CMR artikkel 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude

esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud

ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest,

millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt

vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst. Praegusel juhul ei taganud vedaja

kauba säilimist, ei andnud seda hagejale üle ja ei tõendanud, et käitus kõrgendatud hoolsusega,

mistõttu tuli kostjal II hüvitada hagejale põhjustatud veolepingust tulenev kahju. Kostjad

vastutasid hageja ees VÕS § 65 lg 1 alusel solidaarselt.

Seoses vastuväitega, et hageja ei tõendanud, et oli kauba omanik ja sai kõnealust kahju nõuda,

märkis kohus, et hageja tõendas veenvalt, et oli kauba omanik ja sai kahju nõuda. Vaidlus

puudus, et veosest, mis kaalus 21 590 kg ning koosnes kraana tornitipust ja käiguvankrist, ei

andnud kostjad hagejale tervelt üle ühtegi osa. s.t kaduma läks kogu veos. Ballast anti üle

kasutuskõlbmatuna – selle küljest olid lõigatud metallist tõsteaasad. Hageja tõendas, et kaotsi

läinud tornitipu taassoetamise kulu oli 35 000 eurot ja käiguvankri taassoetamise kulu oli

77 343 eurot ehk kokku 112 343 eurot. Kohus möönis, et kraaniosade hinnapakkumine tehti

uute kraanaosade kohta ja nende kaal ei olnud identne kadumaläinud osadega, kuid tõendamata

oli, et hetkel oli võimalik turult osta 1989. aastal toodetud kraanat. Kasutatud detailide hind oli

üksnes teoreetiline ning nende tegelikuks asendamiseks tuli tehasest tellida uued osad.

Põhjendatud oli hageja nõue ka kaotsiläinud kauba asendamise veomakse hüvitamiseks

2280 euro ulatuses ja kauba asukoha ning kahjusündmuse kindlakstegemiseks Ventspilsi

saadetud töötajate komandeeringuraha, elamise ja kütusekulu hüvitamiseks 450,23 euro

ulatuses. Seega tuli hageja kasuks välja mõista 115 073,23 eurot.

Hageja soovis põhinõudelt perioodi 29.05.2013-01.03.2016 eest viivist VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras kokku 25 551,15 eurot. Vastavalt CMR artikkel 27 lg-le 1 oli hagejal õigus

nõuda hüvitatavalt summalt kostjalt II viivist 5% aastas ja kostjalt I viivist VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras. Sellel perioodil oli 115 073,23 eurolt viivist määraga 5% aastas kogunenud

15 886,94 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määraga 25 551,15 eurot. Samuti tuli

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel rahuldada edasiulatuva viivise nõue.

Menetluskulud tuli TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja

põhjendatud menetluskulude suurus oli 16 824,07 eurot, millelt tuli tasumisega viivitamise

korral välja mõista viivis seadusjärgses määras.

Kostja I apellatsioonkaebus

5. Kostja I palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi tema suhtes rahuldati ja teha uus

otsus, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja

kanda.

Kostja I nõustus maakohtu põhjendustega osas, milles kohus leidis, et kostja I ei vastutanud

hageja ees veolepingu alusel, praeguses asjas ei olnud tegemist järjestikuse veoga ja kostja I ei

muutunud hageja ja kostja II vahel sõlmitud veolepingu pooleks. Ülejäänud osas soovis kostja I

otsuse vaidlustada. Maakohus tuvastas ebaõigest, et esinesid deliktilise kahju hüvitamise nõude

eeldused.

Hagejale ei tekkinud kahju, sest ta ei olnud 2013. aasta veebruaris kaotsiläinud kraanaosade

omanik. Gerd Wedekind Baumaschine GmbH ja hageja vahel oli sõlmitud kraana üürileping.

Isegi kui hageja tegi tahteavalduse kraana omandamiseks pärast üheaastase üürilepingu

lõpetamist, sai ta omandada kraana üksnes sellises seisukorras, nagu see tegelikkuses oli

omandamise hetkel ehk kahjustatud kujul. Eelneva tõttu ei saanud hageja esitada kahju

hüvitamise nõuet VÕS § 132 alusel. Maakohus jättis ebaõigesti eelnevaga arvestamata.

Eelmisele käsitlusele alternatiivselt märkis kostja I järgmist. Kraana, mille osad veo käigus

2013. aasta alguses kaotsi läksid, oli valmistatud 1994. aastal. Hageja ei tõendanud, kui palju

maksavad sama marki kraana tornitipp ja alusvanker, mis olid kasutatud ja orienteeruvalt

paarkümmend aastat vanad. Hageja esitatud tõendist nähtus uute osade hind. Oli arusaamatu,

miks mõistetakse kostjalt I välja täiesti uute kraanaosade hind. Hageja ei tõendanud, et

järelturult oli võimatu osta pruugitud kraana tornitippu ja alusvankrit. Pealegi hõlmas 35 000

euro eest ostetud kraana ülaosa tunduvalt rohkem detaile, kui selleks oli vaid kraana tornitipp.

Selle kohta, kui suure osa 1989. aastal valminud kraana ülaosa hinnast 35 000 eurost moodustas

kraana tornitipu hind, igasugused andmed ja tõendid puudusid. Kostja I poolt kohtule esitatud

asjatundja arvamuse järgi oli veo käigus kaotsi läinud tornitipu ning alusvankri maksumus

kokku 9 350 eurot.

Teise kraana ülaosa Eestisse vedamise kulude ja hageja töötajate väidetava komandeeringu

kulude hüvitamine ei olnud kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 2. Pealegi olid hageja töötajate

väidetava komandeeringu kulud tõendamata.

Samuti tuvastas maakohus ebaõigesti, et RK viis kraanaosad 2013. aasta alguses Lätis

metallikokkuostu. Esitatud tõenditest ei saanud seda usaldusväärselt järeldada. Kraanaosade

vanametallikokkuostu andmisel RK ei osalenud ning raha tema arveldusarvele kraanaosade

vanametallikokkuostu andmise eest ei laekunud. Alternatiivselt märkis kostja I, et RK ei saanud

haiguse tõttu aru oma käitumise tagajärgedest. Seega, kuna usaldusväärselt oli tõendamata, et

kostja I töötaja RK viis vaidlusalused kraanaosad metallikokkuostu, ei olnud võimalik ka

rääkida kahju tekitaja käitumise õigusvastasusest ning süüst. Teisalt, kui isegi oletada, et RK

seda tegi, viitasid mitmed käesoleva kohtuasja juures olevad tõendid sellele, et RK ei saanud

oma tervislikust seisundist johtuvalt aru oma tegevuse tähendusest, s.t kahju põhjustamine ei

olnud süüline. Viimasena nimetatud asjaolu tõttu ei saanud kostja I vastutada töötaja tegevuse

eest.

Hageja deliktilise kahju hüvitamise nõue oleks aegunud. TsÜS § 150 lg 1 järgi oli kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud

isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuivõrd hageja

töötajad käisid Lätis asjaolusid välja selgitamas ajavahemikus 10.02.2013-12.02.2013, algas

deliktilise nõude aegumistähtaeg 12.02.2013. Aegumine ei peatunud, kui hageja esitas

29.05.2013 esmakordselt kostja I vastu hagi, sest hagis esitas hageja kostja I vastu üksnes

CMR-i alusel kahju hüvitamise nõude, mitte deliktilise nõude. Pealegi jäeti hagi läbi vaatamata

ja TsMS § 426 lg-st 1 nähtuvalt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud. Kuivõrd deliktilise nõude aegumine sai alata hiljemalt 12.02.2013, siis

hagiavalduse esitamise ajaks 01.03.2016 oli see nõue aegunud.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja I taotlused RK suhtes postuumse meditsiinilise

kompleksekspertiisi määramiseks ning hageja töötaja AK tunnistajana ülekuulamiseks. Samuti

jättis kohus ebaõigesti rahuldamata kostja I vastuväiteid kohtu tegevusele. Eelnev viis ebaõige

lahendi tegemiseni.

Kostja II apellatsioonkaebus

6. Kostja II palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi tema suhtes rahuldati ja teha uus

otsus, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata.

Hagi oli aegunud, sest nõude esitamise tähtaeg oli üks aasta. Hageja teadis, et kostjal II ei olnud

vastava kategooria veokeid. Veose juhusliku hävimise risk ning ka kõik muud võimalikud

riskid läksid kostjalt II üle veose tegelikule teostajale kostjale I hetkel, kui kostja I võttis veose

vedamiseks vastu ehk laadis selle talle kuuluvale veokile. Kostjal II puudus võimalus

kontrollida või mõjutada kostja I töötaja tegevust, mistõttu ei saanud ta kahju eest vastutada.

Menetluse käigus ei leidnud tuvastamist, et RK oli pahatahtlik. Hageja nõue oli liiga suur.

Hageja sai tegelikult kraanadetailid kokkuostupunktist kätte ja võttis kasutusele. Hageja ei

olnud kraana omanik ja ei saanud kahjuhüvitist nõuda.

Vastus apellatsioonkaebustele

7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad

vaidlustasid apellatsioonkaebustes maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, jaotati

menetluskulud ja määrati need kindlaks. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole

pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus lahendas protokolli parandamise

taotlused. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsust vaidlustatud osas.

Apellatsioonimenetluses toimub jätkuvalt vaidlus selle üle, kas hageja võis kostjate vastu

esitada omandi rikkumisest, kahjustamisest tulenevad nõuded, kas hageja nõuded olid aegunud,

kas kostjad vastutasid kahju tekkimise eest, kui suur oli tekkinud kahju.

9. Esmalt selgitab ringkonnakohus välja kohalduva õiguse, mille alusel tuleb hinnata järgmisi

suhteid ning määratleda osaliste õigused ja kohustused: Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH

ja hageja vahelised lepingulised suhted kraanaosade soetamiseks 2013. aasta alguses, hageja ja

kostja II vaheline õigussuhe veoteenuse osutamiseks, hageja ja kostja I vaheline lepinguväline

õigussuhe.

9.1. Hageja ja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH vahel sõlmitud lepingust pealkirjaga

„Üürileping“ ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud kohalduvas õiguses. Sellisel juhul

tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 593/2008, 17.06.2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)

alusel. Selle artikkel 4 sätestab kohalduva õiguse üldreegli, kui pooled ei ole kohalduvas

õiguses kokku leppinud. Ühegi artikkel 4 lg 1 lepingu alla Gerd Wedekind Baumaschinen

GmbH ja hageja vahel sõlmitud leping ei mahu. Samuti ei ole kõnealuse lepingu puhul tegu

ühegi artiklites 5, 7 või 8 sätestatud lepinguga. Sellisel juhul reguleeritakse artikkel 4 lg 2 järgi

kohalduv õigus selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik

viibimiskoht.

Praegusel juhul oli lepingu kesksel kohal tornkraana juppide vedajale üleandmine, mis toimus

Saksamaal. Seega tuleb lepingut tõlgendada Saksa õiguse valguses. Siinkohal tuleb silmas

pidada ka asjaolu, et Saksamaa on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade

rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik ning osas, milles CISG

vaidlusaluseid suhteid, õigusi ja kohustusi reguleerib, tuleb kohaldada CISG-i.

9.2. Kuivõrd hageja kui veo tellija sõlmis kostjaga II kui vedajaga veolepingu kraana osade

toimetamiseks Saksamaalt Eestisse (I kd lk 9), s.t kaupade vastuvõtmiseks ja üleandmiseks

ettenähtud kohad on eri riikides ja nii Saksamaa kui Eesti on ühinenud CMR-iga, tuleb CMR

artikli 1 järgi veolepingule kohaldada suhtele CMR-i. Nimelt kohaldatakse CMR artikkel 1 lg 1

järgi selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade

vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist

riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade

transpordi eest makstakse tasu.

Vastavalt Rooma I määruse artikkel 5 lg-le 1 kohaldub poolte sõlmitud veolepingule lisaks

CMR-ile ka Eesti õigus, sh eelkõige VÕS-i vastavad sätted osas, milles CMR-is regulatsioon

puudub.

9.3. Hageja ja kostja I vahel lepinguline suhe puudus. Kostjalt I tellis veo kostja II (I kd lk 10-

11, 13, 15). Kostja I tegevus kraanaosade vedamisel ei mahu ka CMR VI peatüki sätete alla,

mis reguleerib mitme vedaja poolt järjestikku teostavate vedude korral tekkivaid suhteid ning

millele tuginedes saaks nentida, et kostja I on muutunud hageja ja kostja II vahelise lepingu

osapooleks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007, 11.07.2007,

lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) artikkel 4 lg 1 järgi

kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle

riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset

leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse

kaudsed tagajärjed. Rooma II artikkel 4 lg 2 järgi, kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu

harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.

Pidades silmas eelnevat ja asjaolusid, et nii hageja kui kostja I harilik viibimiskoht on Eestis

ning menetlusosalised ei ole vastu vaielnud nendevahelises suhtes Eesti õiguse kohaldamisele,

kohaldub hageja ja kostja I vahelisele suhtele Eesti siseriiklik õigus, sh eelkõige VÕS-i vastavad

sätted osas.

10. Järgnevalt tuleb välja selgitada, kas hageja sai kostjate vastu esitada praeguse tsiviilasja

keskmes olevaid kahjunõuded ehk kas ja millal oli hageja saanud kahjustatud kraanaosade

omanikuks. Nimelt kuulub asja taastamise või uue samaväärse asja soetamiseks vajalike

kulutuste hüvitamise nõue üldjuhul üksnes omanikule.

Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja sõlmisid 08.01.2013 lepingu pealkirjaga

„Üürileping“, mille esemeks oli Liebherri tornkraana 256HC (leping). Lepingu teksti kohaselt

pidi lepingu esemele järgi tulemine aset leidma 01.02.2013, leping kehtima 12 kuud ja

üürihinnaks oli kokku lepitud 9 411,71 eurot (käibemaksuta) ühe kuu kohta. Ühtlasi lepiti

kokku, et üürimine on ostuvõimalusega ja ostuhind on sellisel juhul 110 000 eurot (I kd lk 114,

tõlge I kd lk 120-121). 9 411,71 euro suuruste maksete tasumiseks esitati hagejale arved, mis

on esitatud ka kohtule (III kd lk 22-33, tõlge III kd lk 65). Arvetel on märgitud, et need on

esitatud üürimise eest.

Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH 08.03.2017 antud kinnituskirjast nähtub, et kinnituskirja

kirjutamise ajaks oli hageja tornkraana omandanud, makstes selles eest 112 940,52 eurot

(12x9 411,71) ja ühingu hinnangul oli tegu kapitalirendi lepinguga (II kd lk 177, tõlge II kd

lk 179). Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH avaldas 05.11.2019 kirjas, et ta oli hagejaga

kokku leppinud, et hageja saab kraana omanikuks hetkest, kui Gerd Wedekind Baumaschinen

GmbH annab selle üle veoteenuse osutajale. Kraana üleandmine leidis aset 31.01.2013 (IV kd

lk 186, tõlge IV kd lk 187).

Hageja versiooni kohaselt oli 08.01.2013 Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja vahel

sõlmitud lepingu näol tegemist müügilepinguga, mitte ostuõigusega üürilepinguga. Hageja sai

kraana omanikuks kraana vedajale üleandmise hetkest 31.01.2013. Pealkiri „Üürileping“ jäi

lepingusse vanast lepingupõhjast ja ei peegelda lepingu tegelikku sisu. Kostja I oli

veendumusel, et kirjeldatud leping on ehtsa väljaostuõigusega üürileping ja kraanaosade

kaotsimineku ajaks oli kraana omanik Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH, mitte hageja.

Saksa õiguses reguleerib tsiviilõigussuhteid eelkõige tsiviilseadustik ehk Bürgerliches

Gesetzbuch (BGB). BGB § 157 järgi tuleb lepinguid tõlgendada lähtuvalt heast tahtest, võttes

arvesse tavapärast praktikat. Lisaks on Saksa õigusteoorias tunnustatud vajadust lepingute

tõlgendamisel silmas pidada mh BGB §-s 133 sätestatut, mille kohaselt tuleb tahteavalduse

tõlgendamisel lähtuda tahteavalduse tegija tegelikust tahtest, mitte kirjapandud teksti sõna-

sõnalisest tähendusest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel silmas pidada ka tahteavalduste

tegijate tahet, kuivõrd leping on käsitletav lepingupoolte vastastikuste tahteavalduste

deklaratsioonina.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 08.01.2013 lepingu näol tegu müügilepinguga või

kapitalirendi lepinguga. Mitte ainult lepingu pealkiri ei viita muule suhtele kui müügilepingust

tulenevale, vaid ka lepingu sisu, kus on läbivalt kirjutatud üüritasust, üüri tasumise korrast,

üürivõla tasumisest jne. Kapitalirendiks on Saksa õiguses sarnaselt Eesti õigusega vajalik

kolmnurksuhte olemasolu, mille esinemist ei ole hageja välja toonud. Asja omandamisele

suunatud lepingud ei ole liisingulepingud, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba

eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi

müüjalt.

Eelnevast sõltumata nähtub teistest tõenditest (esmajoones Gerd Wedekind Baumaschinen

GmbH 08.03.2017 ja 05.11.2019 kinnituskirjadest), et hiljemalt kraanaosade vedajale

üleandmise hetkeks 31.01.2013 olid Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja sõlminud

kraana müügilepingu. Seda tõlgendust toetab ka 08.01.2013 lepingus sätestatu, mille kohaselt

nägid pooled juba 2013. aasta jaanuari alguses ette võimaluse sõlmida kraana müügileping.

Saksa õiguse järgi võib lepingu sõlmida mh suuliselt, kui sellele ei ole kehtestatud

kohustuslikku vormi (BGB § 125).

Sarnaselt Eesti õigusega ei lähe ka Saksa õiguse kohaselt vallasasja omand üle müügilepingu

sõlmimisel, vaid vajalikud on ka asjaõiguslepingu sõlmimine (kokkulepe omandi ülemineku

kohta) ja asja valduse üleandmine (vt ka BGB § 929). Vallasasja osas asjaõiguskokkuleppe

sõlmimiseks ei ole kehtestatud vorminõudeid. Piisav on mistahes tegu, milles väljendub tahe

anda omand üle, asi omandada. Hageja vastavast kinnitusest ja Gerd Wedekind Baumaschinen

GmbH 05.11.2019 kinnituskirjast (IV kd lk 186, tõlge IV kd lk 187) nähtub, et senine kraana

omanik Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH väljendas hiljemalt 31.01.2013 tahet anda

kraana omand üle ja hageja avaldas tahet kraana omandada.

Valduse üleandmine tähendab, et asja otsene valdaja loobub täielikult talle kuulunud valdusest

asja suhtes ning kooskõlas asja senise omaniku tahtega omandab otsese valduse ise või

omandab selle teine isik tema poolel. Praegusel juhul omandas kraana otsese valduse teine isik

hageja poolel, s.o vedaja ja hageja ise sai kraana kaudse valduse. Menetluses kogutud tõenditest

nähtuvalt olid kraana ostja ja müüja kokku leppinud kraana üleandmise vedajale kui hageja

poolt volitatud isikule (tellimuse kinnituse p 4 (I kd lk 117-118, tõlge I kd lk 124); Gerd

Wedekind Baumaschinen GmbH 05.11.2019 kinnituskiri (IV kd lk 186, tõlge IV kd lk 187)).

Seega olid hiljemalt 31.01.2013 Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH ja hageja vahel sõlmitud

kraana müügileping (BGB § 433), asjaõiguskokkulepe ja 31.01.2013 andis Gerd Wedekind

Baumaschinen GmbH hagejale vedaja kaudu üle asja valduse. Hagejast sai 31.01.2013 kraana

omanik, s.t hageja oli kraana omanik juba ajal, kui teatud kraana osad Lätis kaotsi läksid ja tal

oli võimalik esitada kostjate vastu omaniku staatusest tulenevaid nõudeid.

Iseenesest on jälgitav ka kostja I versioon, et hageja ja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH

vahel oli sõlmitud ehtsa väljaostuõigusega üürileping. Samas baseerub see seisukoht

esmajoones 08.01.2013 lepingu tõlgendamisel ja ei vaatle suhet tervikuna.

11. Kostjad on esitanud hageja nõuetele aegumise vastuväited, mida ringkonnakohus asub

järgmisena analüüsima, tuvastades nõuete aegumise kulgemise alguspunkti, aegumistähtaja

pikkuse ja aegumise võimaliku peatumise seoses tsiviilasja nr 2-13-27066 menetlusega.

Hageja on esitanud käesolevas menetluses kostjate vastu mitu erinevat nõuet, paludes kohtul

kostjatelt solidaarselt välja mõista tornitipu ja käiguvankri asendamise kulu 112 343 eurot

(vastavalt 35 000 eurot ja 77 343 eurot), kahjuhüvitise kaotsiläinud kauba asendamise

veomakse ulatuses 2 280 eurot ja Lätti Ventspilsi saadetud töötajate komandeeringukulu kokku

450,23 eurot.

11.1. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul algas mõlema kostja vastu esitatud

nõuete aegumine kulgema kuupäevast 15.02.2013, kui hageja nõuded muutusid sissenõutavaks.

Lepingu järgi anti kraana müüja Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH poolt vedajatele üle

01.02.2013 (I kd lk 114, tõlge I kd lk 120-121), kuid hageja väitel 31.01.2013. Vaidlusalused

kraanaosad sai hageja kätte enda sõnul 15.02.2013. Hageja on mõlema kostja suhtes sidunud

aegumistähtaja alguse kuupäevaga 15.02.2013, mil talle anti üle kraanadetailide jäänused.

Kostja II hinnangul hakkas hageja nõude aegumine tema suhtes kulgema 15.02.2013. Kostja I

on sidunud aegumise alguse ajaga, mil hageja pidi saama teada kahjust ja kahju väidetavatest

põhjustajatest, s.o 12.02.2013. Nimelt viibisid hageja töötajad Lätis komandeeringus, kus

selgitasid välja kraana osade asukoha, ajavahemikul 10.02.2013-12.02.2013.

CMR artikkel 32 lg 1 p a järgi hakkab konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest

tulenevate nõuete aegumistäht kulgema kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või

kohaletoimetamisega viivitamisel kauba üleandmise päevast. Hageja esitletud asjaoludest

nähtavalt, mille esinemist ei ole kostjad vaidlustanud, oli hagejal esimene võimalus kaotsiläinud

kraanaosad tagasi saada 15.02.2013. TsÜS § 150 lg 1 järgi algab kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja I

töötajad selgitasid välja kaotsiläinud kraanaosade asukoha ja seisukorra ajavahemikul

10.02.2013-12.02.2013 toimunud komandeeringu käigus (I kd lk 35-37).

CMR artikkel 28 lg 2 kohaselt, kui kauba kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamise

viivitamisega lepinguvälise vastutuse nõue esitatakse ühele isikutest, kelle eest vedaja vastutab

vastavalt CMR artikli 3 tingimustele, võib see isik samuti toetuda CMR-i sätetele, mis

välistavad vedaja vastutuse, määravad kindlaks tasumisele kuuluva hüvituse või piiravad seda.

Kusjuures CMR artikkel 32 lg 1 p a on üks sätetest, mis määrab kindlaks tasumisele kuuluva

hüvituse ja kuivõrd tegu ei ole vedaja vastutust välistava või piirava artikliga, on

CMR artikkel 32 lg 1 p-s a sätestatu kohaldamine võimalik sõltumata CMR artiklis 29

sätestatust, sh asjaoludest, kas kahju tekitati tahtlikult õigusvastase tegevuse või kohustuse

mittenõuetekohase täitmise tõttu.

Praegusel juhul vastutas hagejaga veolepingu sõlminud kostja II ka kostja I eest. Nimelt

CMR artiklist 3 tulenevalt vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute,

kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse

või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma

töökohustuste piires. Seega vastutab vedajana veolepingu sõlminud isik ka allveolepingu alusel

töö reaalselt teostanud isiku tegevuse eest. Kõnealuse artikli kohaldamiseks peab saatja ja

vedaja vahel olema sõlmitud veoleping, kusjuures veolepingu suhtes peab kohalduma CMR.

Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja oli kostjaga II 30.01.2013 sõlminud veolepingu

tornkraanaosade vedamiseks (I kd lk 9); koostatud on ka saateleht (I kd lk 16-17) ja selle

kohaldus CMR, sest kostjal II tuli lepingu järgi tornkraana osad vedada veduki ja haagisega

Saksamaalt Eestisse.

11.2. Aegumisperioodi pikkus on ringkonnakohtu hinnangul mõlema kostja puhul kolm aastat.

CMR artikkel 32 lg 1 esimese lause järgi aeguvad CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest

vedudest tulenevad nõuded ühe aasta jooksul. CMR artikkel 32 lg 1 teine lause näeb ette, et

tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis

vastavad asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku

õigusvastase tegevusega, on aegumistähtaeg kolm aastat. Kusjuures vedaja vastutab

CMR artikkel 3 järgi oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo

teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest

juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Ka

TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat.

Riigikohus on 26.03.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 tehtud lahendi p-s 12 leidnud, et

sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene

regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes

TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline

võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust

esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. Riigisiseselt

reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1 esimese

lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike

teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Seega järeldub VÕS § 802 lg 1 alusel, et ka raske hooletus on

asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva

nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR artiklile 32 ka VÕS §-st 802

(vt ka Riigikohtu 29.04.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-32-15, p 15; 11.06.2014 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14).

Tõendatud on, et RK pani toime tahtliku õigusvase teo, mille eest vastutab CMR artikkel 3 järgi

ka kostja II, kes ise ei olnud RK või tema vahetu tööandja, kuid kes kasutas RK veolepingu

täitmisel. Kuigi seoses kostja I töötaja RK surmaga lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus,

kus teda süüdistati Läti kriminaalkoodeksi § 179 lg-s 3 kirjeldatud teo ehk suures ulatuses

omastamise toimepanemises, leidis kriminaalmenetluse käigus tuvastamist, et RK viis kohalike

elanike abiga tema hoolde usaldatud koorma kraanaosadega vanametallikokkuostu, saades selle

eest 1 292,38 Läti latti ehk 1 838,89 eurot (II kd lk 61, tõlge II kd lk 79-80; II kd lk 54-56, tõlge

II kd lk 73-77). Vanametallikokkuostus asuti kraanaosi realiseerima.

11.3. Kuivõrd hageja esitas käesoleva hagi kostjate vastu 02.03.2016, oli kolm aastat möödunud

kuupäevast 15.02.2013, s.o ajast, kui hagejal oli võimalik kätte saada kraanadetailide jäänused.

Seega tuleb järgnevalt analüüsida, kas aegumise kulgemine nõuete osas võis olla teatud ajal

peatunud.

CMR artikkel 32 lg 2 järgi peatab kirjaliku nõude esitamine hagi aegumistähtaja kulgemise.

Kirjaliku nõude esitamisena on ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseeritav ka sellekohase hagi

kohtusse esitamine, mis on vastaspoolele kättetoimetatud. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub

aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

Esmakordselt esitas hageja vaidlusalusest suhtest tuleneva hagi (tsiviilasi nr 2-13-27066)

kostjate vastu 29.05.2013 ja hagi jäi läbivaatamata 10.09.2014 (määrus jõustus 01.04.2015).

Tsiviilasjas nr 2-13-27066 nõudis hageja kostjatelt kaotsiläinud veose väärtust 112 343 eurot,

leppetrahvi CMR kindlustuskaitse puudumise tõttu veoselepingus 600 eurot, kauba asendamise

veomakse hüvitamist osas, mis ületab esialgset veomakset 250 eurot, komandeeringukulusid

450,25 eurot ja nendelt arvestatud viivist (I kd lk 168-174). Praeguses asjas nõuab hageja

tornitipu ja käiguvankri asendamise kulusid 112 343 eurot, vaidlusaluste kauba asendamise veo

kulusid 2 280 eurot, kauba asukoha ning kahjusündmuse kindlakstegemise kulusid

450,23 eurot.

Seega on praeguse tsiviilasja raames menetletavatest nõuetest hageja varem esitanud tornitipu

ja käiguvankri asendamise kulu hüvitamise nõude 112 343 eurot, kahjusündmuse

kindlakstegemise kulude hüvitamise nõude 450,23 eurot ja veokulude hüvitamise nõude

250 eurot. Viidatud osas peatus nõuete aegumine tsiviilasja nr 2-13-27066 menetlemise ajaks.

Veokulu hüvitamise nõude, mis ületab 250 eurot (2030 eurot), aegumine tsiviilasja

nr 2-13-27066 menetlemise ajaks ei peatunud.

Kuivõrd 2030 euro ulatuses veokulu hüvitamise nõude aegumine vahepeal ei peatunud, nõude

aegumine algas kuupäevast 15.02.2013 ja hageja esitas kohtule kõnealuse nõude 02.03.2016,

oli nõue kirjeldatud ulatuses hagi esitamise ajaks aegunud. Ülejäänud hageja nõuded ei olnud

aegunud.

Vastuseks kostja I väidetele nõude aegumise kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

Argumentatsioon, et nõuete aegumist ei mõjutanud hagi esmakordne esitamine kohtusse

tsiviilasja nr 2-13-27066 raames, sest hageja ei olnud õigusliku alusena välja toonud delikti

ja/või hagi jäi läbivaatamata, mistõttu loetakse TsMS § 426 lg 1 kohaselt, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud, ei päde. Esiteks on nõude aegumise peatumise puhul määravad nõue ja selle

asjaolud. Nõude õiguslik alus oluline ei ole, s.t peatumine ulatub kõikvõimalikele

nõudealustele. Ka ei tühista hagi kohtusse esitamise mõju aegumisele asjaolu, et hagi jäi

läbivaatamata, sest TsMS § 426 lg-s 1 sätestatut tuleb mõista vaid TsMS § 457 kontekstis, s.t

lahendi siduvuse osas kohtusse pöördumise mõttes ja mitte materiaalõiguslikult (vt ka

Riigikohtu 11.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12). Aja jooksul, mil kohus menetleb

hagi, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi

lahendatakse ja selliseks lahendiks võib olla ka määrus, millega jäetakse hagi läbivaatamata (vt

ka Riigikohtu 11.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12; 02.02.1999 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-12-99).

12. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kõik kraana osad ei jõudnud hagejani kujul, milles hageja

need Gerd Wedekind Baumaschinen GmbH-lt ostis, kuivõrd kostja I töötaja ei viinud kraana

tornitippu ja käiguvankrit Saksamaalt hagejani, nagu oli tellitud, vaid viis Lätis

metallikokkuostu, kus neid asuti lammutama. Eelneva tegid kindlaks hageja töötajad Lätis

toimunud välislähetuses. Seepärast ei saanud hageja asuda soetatud kraanat kasutama ja oli

sunnitud ostma/rentima puuduolevad kraanaosad. Need soetati taas Saksamaalt, mistõttu tekkis

täiendav veokulu. Eelneva tõttu tekkis hagejal kahju.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad vastutasid tekkinud kahju eest. Kostja II oli seisukohal,

et tema ei vastutanud, sest tema reaalselt vedu ei teostanud, kostja I arvas, et ka tema ei

vastutanud, sest kahju põhjustas töötaja, kelle tegevuse eest kostja I ei vastutanud töötaja

süüvõimetuse tõttu.

12.1. Ringkonnakohus on ülal korduvalt kirjeldanud, et hageja ja kostja II vahel 30.01.2013

sõlmitud veolepingule (I kd lk 9) kohaldus CMR artikkel 1 järgi CMR, kuivõrd kostja II lubas

kõnealuse lepinguga teostada kraana osade veo Saksamaalt Eestisse tasu eest, koostatud oli ka

saateleht (I kd lk 16-17). CMR artikkel 3 järgi vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja

kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest,

nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud

tegutsevad oma töökohustuste piires. Seega vastutab vedajana veolepingu sõlminud isik ka

allveolepingu alusel töö reaalselt teostanud isiku (sh tema töötaja) tegevuse eest.

Seega sõltumata asjaolust, et kostja II ise reaalselt kaupa ei vedanud, vastutab ta mh kostja I

töötaja RK kahju tekitanud tegevuse eest, kuivõrd tegu oli isikuga, kelle tegevust kostja II

kasutas veo teostamisel ning isik tegutses oma töökohustuste täitmise raames.

Kusjuures vedaja vastutuse osas väärib märkimist, et vedaja vastutus ei ole süüline. Pigem on

vedaja vastutus lähedane riskivastutusele. Vedaja vabaneb CMR artikli 17 lg 2 alusel

vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära

hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Näiteks isegi kauba röövimine ei ole see asjaolu,

mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest (vt nt Riigikohtu 07.12.2005 otsus asjas

nr 3-2-1-127-05, p 13). Praegusel juhul ei tekkinud kahju sellistel asjaoludel, mida kostja II ei

oleks suutnud ära hoida kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.

12.2. VÕS § 1054 lg 1 järgi vastutab isik, kes kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju

eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Vaidlust ei ole, et

RK, kes kuuenda veose Lätis metallikokkuostu viis, oli kostja I töötaja ning kõnealuse tegevuse

ajal täitis RK oma töölepingust tulenevat kohustust viia kraana jupid Saksamaalt Eestisse.

Vastavalt kostja I esitletud asjaoludele oli RK-l diagnoositud pärlkasvaja peas, mida ei

õnnestunud tervikuna välja opereerida (III kd lk 2), ning kostja I pidas võimalikuks, et RK tegu,

mis viis hagejal kahju tekkimiseni, oli tingitud tervislikest põhjustest, mistõttu ei olnud RK

tegevus süüline ja seepärast ei saanud vastutada ka kostja I.

VÕS § 1054 sisustamisel on õiguskirjanduses debateeritud selle üle, kas kõnealuse sätte näol

on tegemist süüst sõltumatu vastutusega või vastutuseks on vajalik ka süü komponendi

olemasolu, kuivõrd VÕS § 1054 sõnastusest ei tulene sõnaselgelt, kas tegemist on süülise või

mittesüülise vastutusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et teenuse kasutaja vastutuse

eelduseks tuleks pidada siiski teenuse osutaja vastutust, s.t et teenuse osutaja käitumises peab

lisaks teistele vastutuse eeltingimustele sisalduma ka süü. Sellisel juhul võib tekkida olukord,

kus teenuse osutaja on deliktivõimetu, või situatsioon, kus ta saab subjektiivsete omaduste tõttu

vastutusest vabaneda. Kirjeldatud juhul teenuse kasutaja VÕS § 1054 kohaselt ei vastuta, kuid

temale saaks ette heita teenuse osutaja hooletut valikut ning siis vastutab ta juba omaenese süü

alusel VÕS § 1043 jt alusel.

Ringkonnakohus viis kostja taotlusel läbi RK suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia

komplektsekspertiisi, mille tulemusena selgus, et perioodil 04.02.2013-07.02.2013 ei esinenud

RKl psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite. Ta oli oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete

funktsioonide poolest suuteline täiel määral aru saama ümbrusest, oma tegude iseloomust ja

võimalikest tagajärgedest ning oli suuteline sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Tal võis

esineda tasakaaluhäireid, kuid oli vähemalt 2012. aasta septembrist kuni 06.09.2013 suuteline

tegema teadvaid otsuseid, sh lähtuvalt oma kehalisest seisundist (IV kd lk 147-157).

Eksperdiarvamus vastab TsMS §-des 301 ja 302 sätestatud nõuetele, sisaldades uuringute

üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu

küsimustele. Menetlusosalised ei toonud välja selliseid argumente, mis oleksid veenvalt

seadnud kahtluse alla eksperdiarvamuse usaldusväärsuse.

Seega oli RK tegevus süüline ning VÕS § 1054 alusel vastutas RK poolt kahju tekitamises tema

tööandja kostja I.

12.3. CMR-is on hulganisti sätted, mis piiravad vedaja, vedaja agendi, või teenistuja vm isiku

vastutust. Kuid CMR artikkel 29 välistab nende isikute õiguse tugineda vastutust välistavatele

või piiravatele sätetele, kui kahju tekitati tahtlikult õigusvastase tegevuse või kohustuse

mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt

kohaldatavale seadusele võrdustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega.

Otsuse punktis 11.2 on ringkonnakohus kirjeldatud, et viidatud sätte mõttes peab kahju olema

Eesti kontekstis tekitatud tahtluse või raske hooletuse tõttu ja praeguses asjas on tõendatud, et

teo, mis viis hagejal kahju tekkimiseni, pani toime veolepingu täitmise käigus kostja I töötaja

RK tahtlikult.

13. Järgnevalt annab kohus hinnangu hagejal tekkinud kahju suurusele ja nõude rahuldamise

ulatusele.

Nagu ülal kirjeldatud, on hageja palunud kostjatel hüvitada kaotsiläinud kraanaosade väärtus

112 343 eurot, tasu veoteenuse osutamise eest 2280 eurot ja kahju kindlakstegemise kulud

450,23 eurot, s.t rikkumisega otseselt tekkinud kahju. Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud,

et hüvitise nõue on veoteenuse tasu osas aegunud 2030 euro ulatuses (otsuse p-s 11.3). Hageja

on kahju suuruse tõendamiseks esitanud järgmised tõendid: vaidlusaluste kraanaosade

hinnapakkumise (I kd lk 23, tõlge I kd lk 25; I kd lk 28, tõlge I kd lk 29), veo teostanud äriühingu

arve (I kd lk 34), komandeeringuaruanded (I kd lk 35, 36).

Olgu öeldud, et hageja leidis oma töötajate abil kaotsiläinud kraanaosad üles, kuid need olid

metallikokkuostus tükeldatud ning nende eesmärgipärane kasutamine ei olnud enam võimalik.

Tornitipp ja käiguvanker on kasutatavad ainult tervikliku ja nõuetekohaselt ühendatuna.

Tükeldatud ning hiljem tagasi kokku keevitatud kraana kasutamine ehitamisel tooks

tõenäoliselt kaasa suure kahju ja ohu inimeste elule ja tervisele. Tükeldatud osasid ei ole

hagejale üle antud. Seega olid vaidlusalused kraanaosad hageja jaoks hävinenud.

CMR § 17 lg 1 näeb ette nii saaja kui saatja õiguse nõuda kauba täieliku või osalise

kaotsimineku või vigastamise korral, samuti kauba kohaletoimetamisega viivitamise korral

hüvitist. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust

õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu. Seega võib vedaja vastutuse alus tulla lisaks

CMR-ile ka siseriiklikust õigusest (Riigikohtu 25.02.2009 otsus asjas nr 3-2-1-3-09, p 13).

Lisaks on kohaldatavad, ka teised VÕS-is kahjunõuet käsitlevad sätted osas, mida CMR ei

reguleeri. Kuivõrd kostjal I ei olnud hagejaga sõlmitud veolepingut, tuleneb tema vastu esitatud

nõude alus kahju õigusvastase tekitamise sätetest.

Hageja väitel tuli tal vaidlusaluste kraanaosade asendamiseks 2013. aastal tasuda 112 343 eurot.

Kostja I on hageja väljapakutud vaidlusaluste kraanaosade hinnale vastukaaluks esitanud Horst

Hoogestraati arvamuse (II kd 151-154, tõlge II kd lk 145-150). Asjatundja pakkus vaidlusaluste

kraanaosade väärtuseks 9350 eurot. Veel on kostja I esitanud asjatundja TT arvamuse HH

arvamuse kohta, milles see tunnustas HH arvamuse metoodikat (IV kd lk 118-120). Samuti on

kostja I esitanud Liebherr 256HC kraanade ja kraanaosade pakkumised, millest nähtuvalt on

kraanade hinnad 2019. aasta kevadel vahemikus 60 000-80 000 eurot (IV kd lk 138-140

pöördel, tõlge IV kd lk 167-169 pöördel).

Asja hävimise või kaotsimineku korral tuleb VÕS § 132 lg 1 kohaselt maksta hüvitis, mis vastab

uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Niisiis ei ole hüvitiseks

mitte see väärtus, mis asjal vahetult enne hävimist või kaotsiminekut oli, vaid see, mis on vajalik

pärast asja hävimist või kaotsiminekut uue samaväärse asja soetamiseks, s.t hüvitis vastab

endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusele. Mõiste „uus samaväärne asi“ ei

tähenda, et asi ei võiks olla kasutatud, pigem peab see olema uus hävinud asja omaniku jaoks.

Eelnevast nähtub, et kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole võimalik lähtuda kostja I

väljapakutud kahjuhüvitise suurusest 9350 eurost, kuivõrd kirjeldatud summa on asjatundja

hinnangul kraanaosade väärtus, mitte summa, mis on tarvilik uue samaväärse asja soetamiseks.

Pealegi tuletas asjatundja kõnealuse summa arvutustehte abil, eeldades, et vaidlusaluste

kraanaosade hind moodustab 8,5% kraana koguväärtusest. Veel enam, ka kostja I asjatundja on

pidanud vajalikuks rõhutada, et kõnealuste üksikute kasutatud osade tegelikul turult asemele

hankimisel võivad tekkida olulised hankeprobleemid, sest selliseid kraanasid võõrandatakse

üldjuhul ainult komplektselt või sõlmedena, ja ehitusaastat arvestades tuleb ühel või teisel juhul

pigem tootjalt uued osad tellida (II kd lk 153 pöördel, tõlge II kd lk 149 pöördel). Seega ei ole

kirjeldatud arvamusega tõendatud, et 9350 euro eest on võimalik asemele soetada vaidlusalused

kraanaosad.

Kohtupraktikas on tunnustatud, et kahjuhüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks

võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, s.t kohtumenetluses tuleb lähtuda

uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga

(Riigikohtu 03.04.2013 otsus asjas nr 3-2-1-19-13, p 13; 06.05.2015 otsus asjas nr 3-2-1-39-15,

p 12). Hageja on tõendanud vaidlusaluste kraanaosade maksumuse 2013. aastal. Sellekohastest

hageja tõenditest ei nähtunud, et tornitipu asemel soetas hageja 35 000 euro eest kraana ülaosa,

mis on tornitipust kallim. Kostja I on esitanud tõendid kraana Liebherr 256 HC maksumuse

kohta 2019. aastal, mis oli 80 000 eurot. Ühes hinnapakkumises on kraana maksumuseks

märgitud 60 000 eurot, kuid selle mudeli nimetus on 256 HC 12. Hageja soetas kraana mudeli

numbriga 256 HC. Samuti on kostja I tõendanud, et 2019. aastal oli võimalik soetada ka kraana

Liebherr 256 HC üksikuid osi, sh kraanatorni osa ja alusvankrit, kuid tõenditel ei ole märgitud,

missuguse hinna eest oli soetamine võimalik (IV kd lk 139 pöördel-140 pöördel, tõlge IV kd

lk 168 pöördel-169 pöördel).

Seega pärinevad ainsad tõendid vaidlusaluste kraanaosade maksumuse kohta 2013. aastast ja

nende kohaselt on kraanaosade soetamine võimalik kokku 112 343 euro eest. Kusjuures

viidatud summa eest on võimalik osta kasutamata kraanaosad, kuid hagejal läksid kaotsi

kasutatud kraanadetailid. VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt, kui asja väärtus oli hävimise või

kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb

väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Viidatud sätte kohaselt ei

ole võimalik kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 112 343 eurot, sest põhjustaks

alusetu rikastumise ja tuginedes VÕS § 132 lg-le 1 tuleb kahjuhüvitist vähendada

80 000 euroni, mis vastab terve kraana soetusmaksumusele võimalikult otsuse tegemise aja

seisuga. Seda enam, et kostja I asjatundja on avaldanud, et kõnealuste üksikute kasutatud osade

tegelikul turult asemele hankimisel võivad tekkida olulised hankeprobleemid, sest selliseid

kraanasid võõrandatakse üldjuhul ainult komplektselt või sõlmedena. Tornitipu ja

käiguvankrita on ka adresaadini jõudnud kraanaosade kasutamine võimatu.

Kahju tekitamisega seotud otsene kulu on ka asendusosa (tornitipu) veokulu Eestisse, mis

hageja esitatud tõendi kohaselt oli 2280 eurot (I kd lk 34), kuid millest 250 eurot ületav summa

on aegunud. Kulu oli mõistlik ja vajalik, mistõttu tuleb kostjatelt välja mõista veokulu nõude

katteks 250 eurot.

Kolmas kulu, mida hageja seoses kostjate rikkumisega kandis, on kahju kindlakstegemise kulu

(kulu kaotsiläinud kraanaosade otsimiseks ja väljaselgitamiseks, kui suures ulatuses on vedaja

kahju tekitanud ning kas asja tasub parandada), mis väljendus hageja töötajate nn

komandeeringukuludes Lätis (päevaraha 96 eurot x 2; ööbimiskulu 82,53 eurot, kütusekulu

175,7 eurot). Kahju kindlakstegemise kulu on kulu, mis kuulub mõistlikus ja vajalikus määras

hüvitamisele (vt ka VÕS § 128 lg 3). Kostjad olid seisukohal, et summa oli liiga suur.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kulud on tõendatud, vajalikud ja mõistlikud.

Kaks hageja töötajat viibisid Lätis kaotsiläinud kraanaosade asukohta ja seisukorda välja

selgitamas kolm päeva. Töölepinguseaduse (TLS) § 40 lg 2 kohaselt on välislähetuse korral

töötajal õigus nõuda välislähetuse päevaraha. Tõenditest nähtuvalt oli hageja juures kehtestatud

välislähetuse päevaraha määr 32 eurot, mis on suurem kui Vabariigi Valitsuse 25.06.2009

määruses nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha

alammäär, maksmise tingimused ja kord“ (päevaraha maksmise kord) kehtestatud välislähetuse

päevaraha alammäär (päevaraha maksmise korra § 3), kuid väiksem kui piirmäär, millest alates

kuulub summa maksustamisele (päevaraha maksmise korra § 7). Kostjad ei ole väitnud, et

välisriigis asuv lähetuskoht oli lähemal kui 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paiknes töö

tegemise koht või välisriiki suunduv sõiduk väljus hiljem kui kell 21.00/saabus tagasi enne kella

3.00, mis oleksid andnud hagejal aluse päevaraha maksmisest keeldumiseks (päevaraha

maksmise korra § 4 lg 1). Seega tuli hagejal töötajatele päevaraha maksta. Kostjad ei ole väitnud

ja tõendanud, et Lätis kaotsiläinud kraanaosade asukoha ja seisukorra oleks saanud välja

selgitada vähema kui kolme päeva jooksul.

Vastavalt TLS § 40 lg-le 2 on töötajal õigus nõuda mõistlike töölähetusega kaasnevate kulude

hüvitamist. Mõistlikud on need, ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt

selle kvaliteet. Töölähetuse puhul on sellised kulud mh sõidukulud lähetuskohta ja

majutuskulud. Töötajad sõitsid sõidupäevikust nähtuvalt marsruudil Tallinn-Ventspils-Tallinn,

s.o 1170 kilomeetrit. Sel ajal võeti kahel korral kütust (I kd lk 37-39). Keskmine kütusehind oli

1,4193 eurot/l (10.02.2013 oli 1,411 eur/l; 12.02.2013 oli 1,4276 eur/l). 2013. aasta veebruaris

oli sõiduki registreerimisnumbriga 372AVI keskmine kütusekulu 100 km kohta 10,58 l (I kd

lk 37). Seega kulus marsruudi Tallinn-Ventspils-Tallinn läbimiseks kütusele 175,7 eurot

(1170x10,58/100x1,4193).

Kokku tuleb kahjuhüvitisena kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 80 700,23 eurot

(80 000+250+450,23).

14. Hageja on palunud kostjatelt väljamõistetavatelt summadelt välja mõista ka viivise.

10.02.2020 menetlusdokumendis avaldas hageja, et tema hinnangul tuleb mõlemalt kostjalt

viivisena välja mõista summa, mis vastavalt CMR artikkel 28 lg-le 2 on 5% kahjusummalt

aastas.

CMR artikkel 28 lg 2 kohaselt võib mh isik, kelle eest vedaja CMR artikkel 3 kohaselt vastutab,

tugineda CMR konventsiooni sätetele, mis välistavad nende vastutuse, määravad kindlaks

tasumisele kuuluva hüvitise või piiravad seda eeldusel, et kahjunõue, mis tuleneb vedamisest,

millest on tekkinud kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine kuulub

CMR-i kohaldamisalasse. CMR artikkel 27 lg 1 järgi võib nõude esitaja hüvitamisele kuuluvalt

summalt nõuda viivist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast

või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Lähtudes hageja nõudest ja CMR-is

sätestatust, tuleb mõlemalt kostjalt välja mõista viivis määraga 5% aastas.

Hageja nõue muutus mõlema kostja puhul sissenõutavaks 15.02.2013 (vt ka otsuse p 11.1), s.t

viivised hakkasid jooksma 16.02.2013. Hagi esitamise hetkeks (kuni 01.03.2016) oli

põhinõudelt 80 700,23 eurolt viivist kogunenud 12 269,01 eurot.

Lisaks palus hageja kostjatelt välja mõista pärast hagi esitamist (s.o alates 02.03.2016) lisanduv

viivis, mis tuleb TsMS § 367 alusel rahuldada ja mõista kostjatelt alates 02.03.2016 välja viivis

põhinõudelt 80 700,23 eurolt 5% aastas.

Menetluskulud

15. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt ja teeb asja uueks

läbivaatamiseks saatmata uue lahendi, muudab ringkonnakohus ka maakohtu kindlaksmääratud

menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest (hageja

nõudis põhinõudena 115 073,23 euro tasumist, kohus rahuldas põhinõude 80 700,23 euro

ulatuses), tuleb maakohtus kantud kõigist menetluskuludest jätta 30% ulatuses hageja kanda ja

70% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud osas tuleb kostjate

menetluskulud jätta kummagi kostja enda kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hagi

rahuldamise proportsiooni arvutamisel arvestada ka väljamõistetava viivisega, kuivõrd see

sõltub just rahuldatud põhinõude ulatusest.

Apellatsioonkaebuste

osalise

rahuldamise

tõttu

juhindub

ringkonnakohus

samast

menetluskulude jaotusest, nagu ülal kirjeldatud, s.t jätab 30% apellatsioonmenetluse kuludest

hageja kanda ja 70% hageja menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda ning kostjate

menetluskulud jäävad kummagi kostja enda kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing