2-19-14033/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-14033

Tsiviilasi

A.A.i ja B.B.i hagi Lekser OÜ vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

A.A.i nõude osas 2837 eurot 86 senti

B.B.i nõude osas 2896 eurot 80 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. detsembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lekser OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): Lekser OÜ (registrikood 12307146),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Vastustajad

(hagejad):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX);

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 4. detsembri 2019 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lekser OÜ kanda.

3. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna ringkonnakohtus ei ole asjas

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) esitas 22. mail 2019 töövaidluskomisjonile Lekser OÜ (kostja) vastu avalduse,

milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse

(TLS) § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt välja TLS § 100 lg 1 järgne hüvitis 2198 eurot 66 senti

ja TLS § 109 lg 1 järgne hüvitis 6595 eurot 98 senti.

B.B. (hageja II) esitas 22. mail 2019 töövaidluskomisjonile kostja vastu avalduse, milles palus

tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista

kostjalt välja TLS § 100 lg 1 järgne hüvitis 2167 eurot 8 senti ja TLS § 109 lg 1 järgne hüvitis

6501 eurot 24 senti.

Hagejate avalduste (mida maakohus luges hagiavaldusteks) kohaselt töötasid hagejad kostja juures

X ametikohtadel perioodil X kuni X. Hagejad töötasid Rootsis. Nende töötasuks oli 12 eurot

tunnis, kostja tasus eluaseme- ja sõidukulud. Töölepingud olid sõlmitud suuliselt. Kirjalike

lepingute puudumisele vaatamata maksis kostja töötasu igakuiselt ülekandega ja korraldas

hagejatele laevapiletite ostmise ja majutuse Rootsis. Pärast hagejate puhkust teatas kostja, et tööd

ei ole ja töölepingud lõpetatakse. Kirjalikku ülesütlemist hagejad ei saanud, kuid XX laekus nende

kontole lõpparve. Töötukassast said hagejad teada, et kostja lõpetas töösuhte TLS § 89 lg 1 alusel

seoses koondamisega.

3. Töövaidluskomisjon rahuldas 8. augusti 2019 otsusega hagejate avaldused osaliselt, tuvastas

töölepingute ülesütlemise tühisuse ja lõpetas töölepingud TLS § 107 lg 2 alusel alates XX, mõistis

kostjalt hageja I kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise 4397 eurot 32 senti (bruto) ning hageja

II kasuks 4334 eurot 16 senti (bruto). Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hagejate nõuded

kostja vastu TLS § 100 lg 1 järgse hüvitise saamiseks.

4. Kostja esitas Viru Maakohtule taotluse hagejate poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduste

läbivaatamiseks hagimenetluses. Kostja leidis, et asjaolusid arvestades ei ole kahekuulise hüvitise

väljamõistmine põhjendatud. Lisaks on töövaidluskomisjon ebaõigesti kohaldanud Rootsi

ehitustööliste kollektiivlepingut, jättes arvestamata, et hagejad ei töötanud neli nädalat kuus.

Hagejad ei töötanud igakuiselt ka täistööajaga.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I

kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise 2837 eurot 86 senti ja hageja II kasuks hüvitise

2896 eurot 80 senti. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kostja töölepingu lõpetamine koondamise

tõttu on tühine ja töösuhe on lõpetatud TLS § 107 lg 2 alusel alates XX. Vaidlus on TLS § 109 lg

1 järgse hüvitise suuruses.

Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitise välja mõistmata jätmine olukorras, kus on

tuvastatud tööandja töösuhte ülesütlemise tühisus ning töösuhte nõrgem pool on töötaja.

TLS § 109 lg 1 näeb ette võimaluse asjaolusid ja poolte huve arvestades hüvitise suurust muuta,

mitte selle välja mõistmata jätta.

Samas ei ole põhjendatud hüvitise nõue kolme keskmise töötasu ulatuses olukorras, kus töösuhte

on kestnud vaid aasta. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole teavitanud hagejaid töötingimustest

(TLS § 5 lg 1) ega töötingimustest erijuhtudel (TLS § 6) ning on lõpetanud töösuhte ülesütlemise

korda rikkudes. Samas on kostja võimaldanud alates XX võtta hagejatel end arvele töötukassas

ning seeläbi saada kindlustushüvitist. Kostja on maksnud hagejatele tasu, mille suurusele ei ole

hagejad vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on hüvitise väljamõistmine kahe kuu keskmise töötasu

ulatuses mõistlik ja põhjendatud.

Kuna hagejate töökoht asus Rootsis, tuleb töötasu maksmisel lähtuda Rootsis kehtivatest töötasu

tingimustest (Rootsi ehitustööliste kollektiivlepingust). Töölepingule kohalduva õiguse määrab

kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus)

art 8. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi

reguleeritud selle riigi õigusega, kus või (kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha) kust

kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd (vt Riigikohtu 16. jaanuarist 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13). Praegusel juhul ei ole pooled kohaldatavas õiguses kokku

leppinud.

Hagejad töötasid X ametikohal. Vastavat erialast kvalifikatsiooni hagejatel ei ole. Seda arvestades

ei saa hagejaid paigutada oskustööliste kategooriasse. Vastavalt töötatud ajale saab hagejad

paigutada kategooriasse „Muud töötajad S1“ ehk töötajad, kes on töötanud rohkem kui 60, kuid

vähem kui 90 nädalat. Kollektiivlepingu p-s 9.2 toodud palgatabeli kohaselt on S1 gruppi

kuuluvate töötajate põhipalk 2. aastal 140,36 SEK tunnis ning 24 423 SEK kuus (2018. aastal

13 eurot 60 senti tunnis ja 2367 eurot kuus).

Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hüvitise aluseks olevat staaži tuleks arvestada vastavalt

reaalselt töötatud ajale. Kollektiivlepingu palgamäära aluseks olevat staaži tuleb arvestada

lähtuvalt töösuhte kestusest.

Arvestades hagejate töötatud aega ning kollektiivlepingu p 9.2 palgatabelis toodud põhipalka

kujuneb hagejate töösuhte lõpetamisele eelneva kuue kuu keskmine töötasu alljärgnevalt: hageja I

- XX kuni XX töötatud tunde 626 eurot; 626 x 13,60 : 6 = 1418 eurot 93 senti; hageja II

–XX kuni XX töötatud tunde 639; 639 x 13,60 : 6 = 1448 eurot 40 senti. Seega tuleb kostjalt

mõista hageja I kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgne hüvitis 2837 eurot 86 senti (2 x 1418,93) ja

hageja II kasuks 2896 eurot 80 senti (2 x 1448,40).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas

hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise 2837 eurot

86 senti ja hageja II kasuks 2837 eurot 86 senti, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt vähendada väljamõistetud hüvitist.

Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole kahekuulise hüvitise väljamõistmine

asjaolusid arvestades põhjendatud. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt

VÕS-i 7. peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13,

p-d 32.2-32.5).

Maakohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks tuleb välja mõista just kahe keskmise kuutasu

suurune hüvitis. Töösuhe on kestnud äärmiselt lühikest aega. Hagejad ei ole ka selgitanud, milline

on nendele tekkinud kahju, mistõttu oleks põhjendatud kahekuulise hüvitise väljamõistmine.

Hagejaid olid tegelikkuses suuliselt teavitatud koondamise olukorrast. Kostja tegevuse tõttu said

hagejad võimaluse võtta ennast arvele töötukassas ning saada kindlustushüvitist. Kui hagejad oli

arusaamisel, et töösuhe kestab, oleks nad pidanud naasma tagasi tööle, mitte naasma Eestisse.

Kostja tasus hagejate reisi- ja eluasemekulud.

Praegusel juhul ei ole põhjendatud menetluskulude poolte endi kanda jätmine. Kostja esitas

taotluse hagejate poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagimenetluses.

Esialgsete avaldustega võrreldes on maakohus mõistnud kostjalt hageja I kasuks välja 32%

nõudest ja hageja II kasuks 33,4% nõudes. Hagi on jäetud ca 70% ulatuses rahuldamata. Kostja

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta võrdelises osas hagi rahuldamisega

(s.o vähemalt 70% menetluskuludest) solidaarselt hagejate kanda.

7. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

4. detsembri 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi

osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise 2837 eurot 86 senti

ja hageja II kasuks 2837 eurot 86 senti. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtus otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas.

Kuna Viru Maakohtu 4. detsembri 2019 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis

nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654

lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kahekuulise hüvitise väljamõistmine ei ole

asjaolusid arvestades põhjendatud.

Maakohus on hagejatele hüvitise välja mõistnud TLS § 109 lg 1 alusel.

TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab

tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise

suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

10. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt

VÕS-i 7. peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13

p-d 32.2-32.5), kuid samas ei ole nimetatud asjaolu maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

Ringkonnakohtu arvates on kohtul TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel suur

kaalutlusõigus arvestamaks erinevate asjaolude ja poolte huvidega. Seetõttu võib kohus TLS § 109

lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et tööandja on jätnud

täitmata TLS § 5 lg-s 1 sätestatud kohustuse ning töölepingu kirjalikus dokumendis ei ole

fikseeritud sättes nimetatud andmeid (poolte vahel puudus kirjalik tööleping). Samuti on

maakohus õigesti hüvitise suuruse määramisel arvestanud asjaoluga, et kostja lõpetas töösuhte

hagejatega ülesütlemise korda rikkudes, mistõttu on asjas tuvastatud töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisus (TLS § 104 lg 1).

11. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud kaalutlused, millistest ta on lähtunud hagejatele

hüvitise suuruse määramisel, ning kostja vastupidine väide on alusetu. Maakohus on hüvitise

suuruse juures arvestanud muuhulgas seda, et töösuhe hagejate ja kostja vahel kestis ligikaudu

aasta ning samuti seda, et kostja tegevuse tõttu said hagejad võimaluse võtta ennast arvele

töötukassas ning saada kindlustushüvitist.

Asja materjalide kohaselt rikkus kostja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel lisaks sellele, et ei

esitatud TLS § 95 kohast ülesütlemisavaldust, ka TLS § 97 lg-s 2 sätestatud ülesütlemise

etteteatamise tähtaega ning võttis sellega hagejatelt võimaluse otsida ülesütlemise etteteatamise

tähtaja jooksul uut tööd.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis (s.o puudus

töölepingu kirjalik dokument, milles oleksid fikseeritud TLS § 5 lg-s 1 sätestatud andmeid; kostja

lõpetas töösuhte hagejatega ülesütlemise korda rikkudes, millega võttis hagejatelt võimaluse otsida

ülesütlemise etteteatamise tähtaja jooksul uut tööd), on maakohus õigustatult määranud hagejatele

TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses.

12. Kostja väitel ei ole põhjendatud menetluskulude poolte endi kanda jätmine, sest maakohus on

mõistnud kostjalt hageja I kasuks välja 32% nõudest ja hageja II kasuks 33,4% nõudes ning

seetõttu tuleks kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võrdelises osas hagi

rahuldamisega (s.o vähemalt 70% menetluskuludest) solidaarselt hagejate kanda.

Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Antud juhul on hagid rahuldatud osaliselt ning maakohus on jätnud TsMS § 163 lg 1 alusel

menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leiab, et kuna on tegemist töösuhtest tuleneva vaidlusega, siis on maakohus

õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda ning puudub vajadus muuta menetluskulude

jaotust.

Ringkonnakohus juhib siinkohal kostja tähelepanu sellele, et hagejad ei ole asjas solidaarsed

võlausaldajad (VÕS § 73), vaid kumbki on esitanud oma nõude ning juba seetõttu ei ole õiguslikult

võimalik jätta menetluskulusid solidaarselt hagejate kanda.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS §1 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja I ei ole esitanud ringkonnakohtule avaldust õigusabi kulude väljamõistmiseks kostjalt.

Hageja II on esitanud koos vastusega apellatsioonkaebusele arve nr 54226 (tl 125). Arve puudutab

õigusabi osutamist avalduse koostamisel töövaidluskomisjonile ning ei ole seotud õigusabi

osutamisega ringkonnakohtus.

Lähtudes eeltoodust asub ringkonnakohus seisukohale, et hagejatel ei ole ringkonnakohtus asjas

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud ja seetõttu tuleb jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks

määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson