2-19-2204/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. märts 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-2204

Tsiviilasi

Eesti Energia Aktsiaseltsi hagi Aktsiaseltsi Eesti

Elekter vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Energia Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

16 235,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood

10421629), lepinguline esindaja Aleksandr Tikka

Kostja (vastustaja): Aktsiaselts Eesti Elekter

(registrikood 10951819), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Silja Holsmer

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 4. oktoobri 2019 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata kostja 26. novembri 2019 taotlus täiendava dokumentaalse

tõendi vastuvõtmiseks.

4. Määrata tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 16 235,64 eurot.

5. Rahuldada hageja taotlus riigilõivu osaliseks tagastamiseks ning kanda

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summast 50 eurot samale saajale

ja pangakontole nagu lõiv tasuti. Selles osas on otsus viivitamata täidetav.

6. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

7. Rahuldada kostja Aktsiaseltsi Eesti Elekter taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks apellatsioonimenetluses 675 eurot ja mõista see summa hagejalt Eesti

Energia Aktsiaseltsilt kostja Aktsiaseltsi Eesti Elekter kasuks välja. Hagejal tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest

kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

2 (6)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punktid 3–5) võib esitada kassatsioonkaebuse

vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Eesti Energia Aktsiaselts (hageja) esitas 11. veebruaril 2019 Harju Maakohtule hagi

Aktsiaseltsi Eesti Elekter (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvi

18 010,56 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 8939,54 eurot ja viivise põhinõudelt alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,1% päevas.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

Elektrilevi OÜ (edaspidi: Elektrilevi) ja kostja sõlmisid 16. veebruaril 2015 tähtajalise

liitumislepingu

nr 204687

(edaspidi:

liitumisleping)

ja

27. veebruaril 2015

liitumislepinguga seotud võrgulepingu nr 4940350145 (edaspidi: võrguleping);

-

võrgulepingu alusel osutas Elektrilevi kostjale võrguteenust Salme tuulepargis ja kostja

kohustus tasuma teenuse eest vastavalt lepingule. Kostja ei täitnud kohaselt

liitumislepingust tulenevaid kohustusi;

-

kostja esitas 10. augustil 2016 liitumistaotluse 0,8 MW täiendava võimsuse saamiseks

Salme tuulepargile (5,2 MW-lt 6 MW-le);

-

kostja ja Elektrilevi sõlmisid 6. septembril 2016 kompromisslepingu (edaspidi:

kompromissleping). Lepiti kokku tingimused, millistel saab Salme tuulepark täiendava

võimsuse ilma võrgutugevdustasuta, mh oli tingimuseks liitumislepingu sõlmimine

Elektrilevi ja Elering AS-i (edaspidi: Elering) vahel ilma võrgutugevdustasudeta

tootmissuunalise võimsuse suurendamiseks Sikassaare alajaamas. Samuti leppisid

pooled kokku, et kui kostja ületab kokkulepitud tootmisvõimsust, siis tasub ta

võrgulepingu tüüptingimustes järgset viiekordset hinnakirjas toodud võrguühenduse

kasutamise kilovatipõhist tasu vastavalt arvetele;

-

Elektrilevi ja Elering sõlmisid 26. veebruaril 2017 liitumislepingu Sikassaare

alajaamas ilma võrgutugevdustasudeta ning Elektrilevi väljastas 19. juunil 2017

kostjale liitumispakkumise ilma võrgutugevdustasudeta;

-

Elektrilevi edastas 18. juulil 2017 kostjale teavituse, et liitumine Salme tuulepargile on

valmis, aga kuni uus võrguleping on sõlmimata, kehtivad senise võrgulepingu

tingimused (võrguühenduse läbilaskevõime elektrienergia võrku andmisel – 5200 kW,

võrguühenduse läbilaskevõime elektrienergia võrgust võtmisel – 400 kW);

-

kostja alustas 19. augustil 2017 Salme tuulepargis tootmist kehtivas võrgulepingus

sätestatud võimsusest suuremal võimsusel. Suurema võimsuse kasutamiseks oleks

pidanud olema sõlmitud uus võrguleping ning edukalt läbitud sidetest;

3 (6)

-

Elektrilevi esitas 31. augustil 2017 kostjale ajavahemiku 1.–31. august 2017 eest arve

nr 826993836204

summas

9215,52 eurot

(viiekordne

tasu

tootmissuunalise

läbilaskevõime ületamise eest 526 kW võrra) ja maksetähtajaga 19. september 2017;

-

Elektrilevi esitas 30. septembril 2017 kostjale ajavahemiku 1.–30. september 2017 eest

arve nr 826294603036 summas 8795,04 eurot (viiekordne tasu tootmissuunalise

läbilaskevõime ületamise eest 502 kW võrra) ja maksetähtajaga 19. oktoober 2017;

-

Elektrilevi loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

Elektrilevi ei ole loovutanud oma nõudeid hagejale. Hageja osutab Elektrilevile üksnes

arveldusteenust, mitte ei ole omandanud temalt nõudeid;

-

kostja soovis saada 0,8 MW täiendavat võimsust. Alajaama täiendav 0,8 MW võimsu-

sega liitumine valmis 18. juulil 2017. Elektrilevi teatas e-kirjaga kostjale, et elektri-

jaama kasutusele võtmiseks tuleb esitada elektrisüsteemi nõuetekohasuse teatis. Kostja

vastas, et teatist ei ole vaja esitada, kuna see on varasemalt juba esitatud. Elektrilevi

töötaja kinnitas, et täiendava võimsuse kasutamiseks tehnilised takistused puuduvad ja

korduva teatise esitamise nõue pole põhjendatud. Seejärel muutis Elektrilevi alajaama

releeautomaatika sätteid, mis võimaldasid täiendava võimsuse kasutamist 0,8 MW

ulatuses. Kostja suurendas alajaama tootja läbilaskevõimet, millele Elektrilevi

vastuväiteid ei esitanud. Võrguühenduse faktilist läbilaskevõimet ei ületatud;

-

kompromisslepinguga kokkulepitud leppetrahv oli mõeldud kohaldamiseks faktilise

läbilaskevõime ületamise korral, millega võidakse tekitada reaalselt kahju. Isegi kui

kostja oleks lepingut rikkunud, oleks Elektrilevi pidanud andma leppetrahvi

nõudmiseks kostjale mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks;

-

leppetrahv ja viivisenõue on ebaproportsionaalselt suured ja nende nõudmine on

vastuolus hea usu põhimõttega;

-

kostja on arve nr 826993836204 täielikult tasunud. Tasumine oli ekslik, arve oli

põhjendatud üksnes 1562,69 euro ulatuses. Kostja tegi 24. jaanuaril 2018 avalduse,

millega tasaarvestas mh Elektrilevi nõude, mis on kajastatud arvel nr 826294603036

(põhjendatud vaid 1864,21 euro ulatuses), oma alusetult saadu tagastamise nõudega.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 4. oktoobri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

kostja ja Elektrilevi sõlmisid võrgulepingu, millega Elektrilevi kohustus osutama

kostjale kokkulepitud tingimustel võrguteenust ja kostja maksma selle eest tasu.

Lepingu kohaselt oli tarbimiskohas Tuulepark, Läätsa alajaam, võrguühenduse

läbilaskevõime elektrienergia võrku andmisel 5200 kW;

-

kostja ja Elektrilevi sõlmisid 7. septembril 2016 kompromisslepingu.

3.2. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg-le 1 ja leidis, et Elektrilevi ei ole

kompromisslepingust tulenevat nõuet kostja vastu hagejale loovutanud.

Elektrilevi 13. veebruari 2015 kinnituse kohaselt andis ta hagejale üle võrguteenuse

osutamisest tulenevad olemasolevad ja tulevikus tekkivad tasunõuded klientide vastu. Kinnitus

ei tõenda, et Elektrilevi loovutas hagejale kompromisslepingust tulenevad nõuded kostja vastu.

Leppetrahvi nõue ei ole tasunõue võrguteenuse osutamise eest. Samuti ei sõlmitud

kompromisslepingut võrguteenuse osutamiseks, vaid eesmärgiga reguleerida lepingupoolte

õigussuhteid, mille osas olid tekkinud vaidlused.

4 (6)

Arved nr 826993836204 ja 826294603036 esitas kostjale Elektrilevi. Arvetel märgiti, et hageja

osutab Elektrilevile arveldusteenust. Seega käsitles Elektrilevi ennast võlausaldajana ega

andnud mõista, et nõuded oleks loovutatud.

Nähtuvalt e-kirjavahetusest pidas kostja detsembris 2017 ja jaanuaris 2018 kompromissi

läbirääkimisi Elektrileviga, mitte hagejaga. Nimetatu ei ole kooskõlas hageja väitega nõuete

loovutamise kohta.

3.3. Maakohus märkis ka, et hageja põhinõue tuleks arve nr 8269938362049 alusel nõutud

215,52 euro ja seonduva viivisenõude osas jätta rahuldamata sõltumata hinnangust nõuete

loovutamisele. Kostja on arve tasunud, hageja ei tugine tasumise hilinemisele.

3.4. Maakohus leidis, et kostja kulu lepingulisele esindajale on põhjendatud. Kostja esindaja

toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning toimingutele märgitud ajakulu (14,5 t) ei ole

ülemäärane. Kostjale osutatud õigusteenus hinnaga 135 eurot tunnis ei ületa oluliselt keskmist

vandeadvokaadi õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks välja-

mõistmisele menetluskuluna 1957,50 eurot (= 14,5 × 135). Hüvitatvatelt kuludelt tuleb tasuda

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Hageja

palub kostjalt välja mõista põhivõlana arve nr 826294603036 summa 8795,04 eurot, sisse-

nõutavaks muutunud viivise 4230,41 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni määraga 0,1% päevas. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Hageja ei nõua enam arve nr 826993836204 summat 9215,52 eurot ega sellelt viivist.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei juhtinud maakohus hageja tähelepanu asjaolule, et esitatud nõuete loovutmise

kinnitus ei pruugi olla loovutamise tõendamiseks piisav.

4.2. Teiseks kohaldas maakohus materiaalõigust valesti.

Vastavalt VÕS § 165 võib loovutada tulevikus tekkivaid nõudeid, kui need on loovutamise

hetkel piisavalt määratletavad. Vastavalt võrgulepingu tüüptingimuste p-le 12.15 ja Elektrilevi

nõuete loovutamise kinnitusele on loovutatud nõuded piisavalt määratletud. Elektrilevi

kinnituse kohaselt nõuete loovutamise kohta anti hagejale võrguteenuse osutamisest tulenevad

olemasolevad ja tulevikus tekkivad tasunõuded klientide vastu. Hageja nõuded tulenevadki

võrguteenuse osutamisest.

VÕS § 170 teise lause järgi loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, kui

võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab

dokumendi võlgnikule. Kostjal tuleb pärast nõude loovutamisest teada saamist täita kohustus

uuele võlausaldajale. Kostja kinnitas 24. mai 2019 istungil, et sai ta loovutamisest teada

30. augustil 2018, kui hagejalt tuli võlgnevuse sissenõudmise teade. Kostja sai kinnituse nõuete

loovutamise kohta kätte hiljemalt koos hagiavaldusega.

4.3. Kolmandaks ei põhjendanud maakohus, miks leppetrahvinõue ei ole tasunõue

võrguteenuse osutamise eest. Leppetrahv on tekkimiselt põhikohustuse suhtes aktsessoorne

kõrvalkohustus, mis eeldab lepingulise kohustuse rikkumist. Kui nõue, mille täitmine on

tagatud leppetrahviga, loovutatakse, läheb VÕS § 167 lg-te 3 ja 4 alusel nõudega koos uuele

võlausaldajale üle ka õigus nõuda leppetrahvi.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu ja esitas koos vastusega täiendava dokumentaalse tõendi,

mille esitas varem juba maakohtu menetluses, aga mille vastuvõtmisest maakohus kostja

hinnangul ebaõigesti keeldus.

5 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt ega nõua enam arvel nr 826993836204

kajastatud summa 9215,52 eurot ja sellelt viivise väljamõistmist. Nii selles summas hagi

rahuldamata jätmise kui ka vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 tehtud menetlusliku otsustuse

osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et hageja ei tõendanud talle

nõude loovutamist. See on piisav hagi rahuldamata jätmiseks ja seetõttu pole vaja käsitleda

poolte muid väited. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. VÕS § 164 lg 1 esimene lause annab võlausaldajale võimaluse loovutada oma nõue

võlgniku nõusolekust sõltumata tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. VÕS § 164 lg 2 järgi

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165 kohaselt võib

loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel

piisavalt määratletud. VÕS § 166 lg-s 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud.

9.2. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 3

tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise

põhiline õiguslik tagajärg on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Nõude

loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude

loovutamise lepingule seadus ei sätesta (kokkuvõtvalt Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika).

9.3. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse

VÕS § 170 kohaselt, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei

loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude

loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

9.4. TsÜS § 6 lg 1 sätestab, et tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult

teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. TsÜS

§ 6 lg 2 kohaselt õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. TsÜS § 6 lg 3 näeb ette, et õigused

ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing), kusjuures iga õigus ja

kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti.

9.5. Eelmistes alapunktides viidatud normidest, aga eelkõige VÕS §-st 165 koostoimes TsÜS

§ 6 lg-ga 3 tuleneb, et iga loovutatav nõue peab olema piisavalt selgelt määratletud.

Õiguskirjanduses on leitud, et paljude nõuete korraga loovutamise (nn globaalse loovutamise)

korral on nõuete piisav määratletus saavutatav ka üksikuid nõudeid individuaalselt loetlemata,

kui vastava üldise määratluse põhjal on üheselt selge, millised nõuded on loovutatud

(M. Käerdi, VÕS komm I, 2016, § 164, p 4.2.1.g). Ringkonnakohus nõustub selle käsitlusega.

Kõnealune selgus peab siiski olema omane nii nõuete loovutamise käsutustehingule kui ka

võlgnikule loovutamise kohta väljastatavale teatele, sest VÕS § 172 alusel võib võlgnik

keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt

väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta või senine võlausaldaja ei teata talle nõude

loovutamisest kirjalikult. Seega peab võlgnik saama talle esitatava dokumendi (loovutamise

käsutustehingu dokument või teatis) põhjal hinnata, kas just tema vastu esitatav konkreetne

nõue on loovutatud. Kui väidetav uus võlausaldaja nõuab võlgnikult kohustuse täitmist, siis

saab võlgnik esitada vastuväite, et see konkreetne nõue pole loovutatud. Samasisulise

vastuväite kohtus esitamise korral peab hageja tõendama, et hagetav nõue on talle loovutatud.

6 (6)

9.6. Maakohus leidis õigesti ja menetlusnorme rikkumata, et Elektrilevi kinnitusest ega

arvetest ei saa tuvastada vaidlusaluste nõuete loovutamist hagejale. See on kooskõlas eespool

esitatud põhimõtetega. Muu hulgas takistab nõude loovutamise tuvastamist hageja enda esile

toodud Elektrilevi käitumine kompromisslepingu sõlmimisel: kui teised sarnased tasunõuded

oleks loovutatud, siis ei saanud Elektrilevi kompromissi sõlmimisel neid enam käsutada.

Seetõttu polnud vaja eraldi kontrollida, kas leppetrahvi nõue võis olla loovutatud koos mingi

põhinõudega, sest maakohus ei tuvastanud üldse mingi kostja vastu suunatud nõude

loovutamist. Hageja ei ole kaebuses avaldanud, miks peaks tegema seniste tõendite põhjal

teistsuguse järelduse. Elektrilevi tüüptingimustes sisalduv üldine viide nõuete loovutamise

õigusele ei võimalda teha järeldusi kompromisslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta.

9.7. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama, kas väide nõude loovutamise kohta on piisavalt

tõendatud. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid tõendab. Kostja esitas hagile vastates kohe

vastuväite, et nõue ei ole hagejale loovutatud. Lisaks selgitas maakohus seniste tõendite

võimalikku ebapiisavust 28. mai 2019 korraldaval istungil. Järelikult oli hagejale kõnealune

vaidlusküsimus teada ja maakohtu otsus ei saanud olla üllatav. Hageja ei esitanud apellatsiooni-

menetluses täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlusalune nõue on talle loovutatud.

10. Kostja 26. novembri 2019 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi (26. augusti 2019 e-kiri)

vastuvõtmiseks jääb TsMS § 5 lg 1 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Kostja palus

taotluse lahendamist, kui kohus hindab hageja sisulisi väiteid. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et hageja ei tõendanud arvel nr 826294603036 kajastatud nõude loovutamist.

Seega puudub hagejal nõudeõigus juba sel põhjusel ja poolte sisulisi väiteid pole vaja käsitleda.

11. Kaebuse esitamisel arvutas hageja asja hinnaks 18 320,07 eurot. Kaebuse menetlusse

võtmise määruses märkis kohus hinna 16 253,23 eurot. Asja hinda tuleb TsMS § 136 lg 4 alusel

muuta. Hageja nõuab apellatsioonimenetluses põhivõlana arve nr 826294603036 summat

8795,04 eurot, hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud viivist 4230,41 eurot ja põhinõudelt

edasiulatuvalt viivist määraga 0,1% päevas. Asja hinna arvutamisel on TsMS § 123 järgi

määrav hagi esitamise aeg ja TsMS § 137 lg 1 järgi kaebuse ulatus. TsMS § 133 lg 2 alusel

lisandub ühe aasta eest arvutatud viivis 3210,19 eurot (≈ 8795,04 × 0,1% × 365). Kokku on

tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 16 235,64 eurot (= 8795,04 + 4230,41 + 3210,19).

Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot, aga vastavalt eelmises lõigus

märgitule ja riigilõivuseaduse lisale 1 oli piisav summa 700 eurot. Ringkonnakohus rahuldab

TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel hageja taotluse nende summade vahe (50 eurot) tagastamiseks.

Kuna selle otsustuse peale ei saa kaevata, siis on otsus kõnealuses osas viivitamata täidetav.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 675 euro hüvitamist, mis on tasu

5 t õigusteenuse eest tasumääraga 135 eurot/t. Hageja ei esitanud taotlusele vastuväiteid.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu 5 t vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega

tutvumine ja vastuse koostamine 4 t ning seisukohaga tutvumine ja vastuväite koostamine 1 t).

Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle. Neil kaalutlustel

tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 675 eurot (= 5 t × 135). Vastavalt

kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm