3-19-2386/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.03.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2386

Haldusasi

OÜ SOKKEL HOLDING kaebus Kohila Vallavolikogu

26.11.2019 otsuse nr 51 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

uuesti otsustamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ SOKKEL HOLDING, esindaja vandeadvokaat

Timo Kullerkupp

Vastustaja: Kohila vald, esindaja Anu Suviste

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Kohila Vallavolikogu 26.11.2019 otsus nr 51 õigusvastaseks ja kohustada

Kohila valda uuesti otsustama arvamuse andmine OÜ SOKKEL HOLDING geoloogilise

uuringu loa taotluse kohta kahe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

2. Mõista Kohila vallalt OÜ SOKKEL HOLDING kasuks välja menetluskulu 1215 eurot.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.04.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ SOKKEL HOLDING (registrikood 12245586) esitas 19.03.2018 Keskkonnaametile

Pihali uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotluse (tl 9-17). Taotletava uuringuruumi

teenindusala pindala on 298,20 ha ning uuringuruum jääb tervikuna Eesti Vabariigile kuuluvale

katastriüksusele aadressiga Vardi metskond 80 (katastritunnus 31701:005:0958), Pihali küla,

Kohila vald. Katastriüksuse valitseja on Keskkonnaministeerium ja volitatud asutus Riigimetsa

Majandamise Keskus. Tegemist on tarbevaru uuringuga, mille käigus plaanitakse rajada kuni

40 puurauku ja kuni 170 uuringukaeveõõnt. Uurimissügavus on kuni 10 m. Uuritavaks

2(12)

maavaraks on ehituskruus, täitekruus, ehitusliiv ja täiteliiv. Uuringuruumis esineva maavara

kasutusalad on üldehitus, teedeehitus ja täitepinnas. Taotletava loa kehtivusaeg on 5 aastat.

Uuringu teostaja on Mäebüroo Nord OÜ.

2. Keskkonnaministeerium andis 11.06.2018 kirjaga nr 13-1/18/2873-2 kooskõlastuse Pihali

uuringuruumis geoloogilise uuringu teostamiseks. Keskkonnaamet valmistas 19.09.2018 ette

korralduse eelnõu, millega anda OÜ-le SOKKEL HOLDING Pihali uuringuruumi geoloogilise

uuringu luba (tl 20-23) ning esitas selle 19.09.2018 kirjaga nr 12-2/18/4050-6 Kohila

Vallavalitsusele tutvumiseks ja arvamuse andmiseks.

3. Kohila Vallavolikogu ei nõustunud 27.11.2018 otsusega nr 35 maavara geoloogilise uuringu

loa andmisega Pihali uuringuruumis (tl 25-28). OÜ SOKKEL HOLDING esitas 21.12.2018

Tallinna Halduskohtule kaebuse Kohila Vallavolikogu 27.11.2018 otsuse nr 35 õigusvastasuse

tuvastamiseks ja Kohila valla kohustamiseks asja uueks otsustamiseks. Tallinna Halduskohus

rahuldas 27.08.2019 otsusega kaebuse ning kohustas Kohila valda uuesti otsustama Pihali

uuringuruumis geoloogilise uuringu loa kooskõlastamise üle (haldusasi nr 3-18-2384).

Kohtuotsus jõustus 27.09.2019.

4. Kohila Vallavolikogu otsustas 26.11.2019 otsusega nr 51 mitte nõustuda maavara

geoloogilise uuringu loa andmisega Pihali uuringuruumis (tl 36-43).

5. OÜ SOKKEL HOLDING esitas 19.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

Kohila Vallavolikogu 26.11.2019 otsuse nr 51 õigusvastasuse tuvastamist ning valla

kohustamist otsustada kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest uuesti uuringuloa andmise

eelnõu kooskõlastamine.

6. Kaebuses esitas OÜ SOKKEL HOLDING ka taotluse HKMS § 248 lg 1 alusel rahatrahvi

määramiseks Kohila vallale haldusasjas nr 3-18-2384 tehtud kohtuotsuse täitmata jätmise eest.

Taotlus registreeriti haldusasjas nr 3-18-2384 ning jäeti Tallinna Halduskohtu 06.01.2020

määrusega rahuldamata. Määrus jõustus 23.01.2020.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebuse põhjendused (täiendav seisukoht 31.01.2020) on kokkuvõtvalt alljärgnevad.

1) Vastustaja ei saatnud vaidlustatud otsuse eelnõud kaebajale eelnevalt tutvumiseks ega

arvamuse avaldamiseks. Kaebajale ei olnud enne Kohila Vallavolikogu 26.11.2019 istungit

teada, et vald kavatseb mitte nõustuda geoloogilise uuringu loa andmisega. Vahetult enne

nimetatud istungit oli valla dokumendiregistrist kättesaadav kaebajale positiivne eelnõu.

Kaebajale ei olnud teada, millistele kaalutlustele vald otsuse tegemisel tugineb. Sellest, et

kaebajale anti võimalus avaldada seisukohti 27.11.2018 otsuse nr 35 eelnõule, ei saa järeldada,

et kaebajale tagati ärakuulamisõigus 26.11.2019 otsuse nr 51 tegemisel. Tegemist on kahe

erineva aktiga ja võrreldes 2018. a on asjaolud muutunud (sh halduskohtu 27.08.2019 otsus,

2019. a esitatud kohalike elanike pöördumised, maastikukaitseala moodustamise menetluse

algatamine). Kaebajal ei olnud seega võimalik efektiivselt enda õigusi kaitsta ning uue otsuse

tegemisel aluseks võetud ebaõigeid väiteid ümber lükata.

2) Vaidlustatud otsuse põhjendused kattuvad suures osas põhjendustega, mis olid esitatud

29.10.2019 otsuse eelnõus, mis nägi ette nõusoleku andmise geoloogilise uuringu loale.

Vastustaja on üksnes 2. peatüki pealkirja ümber nimetanud ning lisanud otsusele 3. peatüki, mis

sisaldab kaalutlusi nõusoleku andmisest keeldumiseks. Vastustaja on jäänud üldjoontes

27.11.2018 otsuses nr 35 esitatud põhjenduste juurde ning on teadlikult ignoreerinud

halduskohtu 27.08.2019 otsusest nr 3-18-2384 tulenevaid juhiseid. Vaidlustatud otsuses

3(12)

esitatud kaalutlused on sisuliselt motiveerimata ja oletuslikku laadi ning neil põhjustel

geoloogilise uuringu loa andmisest keeldumine ei ole õiguspärane.

3) Vastustaja ei ole otsuses avanud kohalike elanike pöördumiste sisu, hinnanud esitatud

väidete tõesust ja asjakohasust ega kaalunud omavahel kogukonna ning kaebaja huve.

Vastustaja ei saa keelduda geoloogilise uuringu loale nõusoleku andmisest, tuginedes üksnes

kohalike elanike poolt vastuväite esitamise faktile. Vaidlustatud otsuses ega ka vastuses

kaebusele ei sisaldu põhjendusi, millised konkreetsed negatiivsed mõjutused kohalikele

elanikele uuringuloa andmisest tuleneksid. Asjaolu, et vastustaja väidab kaebusele esitatud

vastuses, et kogukonna pöördumised moodustavad tervikuna haldusakti põhjendava osa,

ilmestab seda, kuidas vastustaja otsib üksnes näiliseid põhjuseid oma õigusvastase tegevuse

õigustamiseks.

Ka sisuliselt ei anna kohalike elanike ühispöördumine alust geoloogilise uuringu loa andmisega

mittenõustumiseks. Vaid selles esitatud viimane etteheide (s.o geoloogiliste uuringute tegemine

mõjutab paratamatult inimesi ja loodusekeskkonda ja häirib inimeste heaolu ning langeb

piirkonna maine) seondub geoloogilise uuringu võimalike faktiliste tagajärgedega kohalikule

kogukonnale. Samas tuleb arvestada, et uuringuruumi vahetus läheduses asub kokku ainult kuus

majapidamist, millest pooled jäävad potentsiaalsetest kaeveõõntest enam kui 150 m kaugusele.

Puudub alus arvata, et geoloogilise uuringu läbiviimisega kaasnev keskkonnamõju ulatuks

nende või veel kaugemal asuvate kinnisasjade omanikeni. Pöördumine piirdub peamiselt

väitega, et „uuringu läbiviimine mõjutab paratamatult keskkonda“. Riigikohus on selgitanud,

et sellise põhjendusega geoloogilise uuringu loale nõusoleku andmisest keeldumine ei ole

põhjendatud (11.11.2015 otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p-d 11 ja 18).

4) Vastustaja on tuginenud ulatuslikul määral hüpoteetilistele asjaoludele ning tõendamata ja

põhistamata väidetele keskkonnamõju kohta. Keskkonnaalased kaalutlused on läbi analüüsitud

Keskkonnaameti poolt ning viimane on jõudnud järeldusele, et geoloogilise uuringu

läbiviimisega loas määratletud tingimustel ei kaasne negatiivset keskkonnamõju, mida tuleks

vältida. Konkreetsemad küsimused seoses mh veerežiimiga pinnases, mis ohustaks harivesiliku

ja rabakonna elupaiku, on Keskkonnaamet läbi analüüsinud ja kehtestanud eritingimused.

Vastustaja ei ole tuginenud faktidele, vaid oletustele võimalike negatiivsete keskkonnamõjude

kohta. Otsuse tegemisel ei ole esitatud ühtegi teaduslikult põhjendatud seisukohta, vaid

tuginetud hüpoteetilistele ning paljasõnalistele väidetele.

5) Üldplaneering (ÜP) ei ole dokument, mis piiraks või välistaks maatüki suhtes geoloogilise

uuringu läbiviimist. Geoloogilise uuringu läbiviimiseks ei ole nõuet, et tegemist peaks olema

mäetööstusmaa sihtotstarbega maaga. Kinnistu tänane sihtotstarve ei välista kinnistu

sihtotstarbe muutmist tulevikus. Keskkonnaamet menetleb geoloogilise uuringu loa taotlust,

mitte kaevandamisloa taotlust. Arvestades, et enne geoloogilise uuringu läbiviimist ei ole teada,

kas uuringuruumis kaevandamine on üldse võimalik või otstarbekas, ei saa enne uuringu

läbiviimist nõuda kinnistu katastriüksuse sihtotstarbe muutmist mäetööstusmaaks. Kuna

otsuses on kaevandamise vastuolu ÜP-ga üks kolmest argumendist, siis on vastustaja tuginenud

suures osas just kaevandamisloa andmise ebatõenäolisusele.

Rohevõrgustiku toimimisega seonduvatele kaalutlustele on vastustaja tuginenud alles

kohtumenetluses, mistõttu seda argumenti ei saa kohus arvestada. See ei oma ka sisuliselt

tähtsust, kuna kehtiva õiguse ega kohtupraktika valguses ei ole kaevandamise planeerimine, sh

geoloogilise uuringu teostamine, rohevõrgustiku alal välistatud.

6) Maastikukaitseala moodustamise menetluse algatamine ei välista geoloogilise uuringu

läbiviimist. Vastustaja ei ole lisanud otsusele ekspertiisi, millest nähtuks, et uuringualal on

4(12)

taotluses nimetatud kaitsealuste liikide elupaigad ning uuringutegevus neid kaitsealuseid liike

ohustaks. Viidatud ei ole tõenditele, mis kinnitaks et uuringuruumi alal asuvad kaitsealused

liigid, keda uuringu läbiviimine võiks ohustada. Seega on vastustaja tuginenud vastuolus

Tallinna Halduskohtu 27.08.2019 otsuses antud juhistega kooskõlastuse andmisest keeldumisel

ainuüksi kaitse alla võtmise menetluse algatamisele.

Maastikukaitseala moodustamise menetluse algatamisele tuginemise asjakohatust kinnitab ka

Kohila Vallavolikogu maakomisjoni 23.04.2019 koosoleku protokoll, mille kohaselt on valla

keskkonnanõunik Nele Leitaru märkinud järgmist: „Vallavalitsus on algatanud selle loomise

(algatati 19.02.2019 korraldusega nr 56), aga kuna see tuli n.ö „puusalt“, siis kõik need

sammud ei ole päris korrektselt tehtud. Vastavalt Looduskaitseseadusele on antud hetkel

uuringuloa menetlemine peatatud max 28 kuuks (Vastavalt looduskaitseseaduse § 8 lg 6).

Keskkonnaamet kui uuringuloa väljastaja on vallavalitsuse korraldusest nr 56 teadlik ning nad

ei saa seni omapoolset haldusakti (uuringuluba) väljastada, kuni meie pole looduskoosluste

kaitse alla võtmise või mittevõtmise otsust teinud./.../ Võib juhtuda, et tuleb eelnõu algatamise

otsus tühistada ja algatada uus. Siis hakkab 28 kuud uuesti jooksma. Küsimus on, kas

algatamine teha volikogu otsusega, mis siis delegeeritakse vallavalitsusele.“ Eelviidatu

tõendab, et maastikukaitseala moodustamise menetluse algatamise eesmärk on eelkõige

geoloogilise uuringu loa andmise menetluse venitamine, mis on vastuolus hea halduse

põhimõttega.

7) Käesolevaks ajaks on vallal informatsioon üksnes selle kohta, et taotletavasse uuringuruumi

jäävad kaitsealuste loomaliikide – rabakonna ja harivesiliku – elupaigad. Nii rabakonna

kaitsealune elupaik (KLO9118030) kui ka harivesiliku kaitsealune elupaik (KLO9118942) on

taotletavast uuringuruumist välja jäetud. Seeläbi on taotluse esitaja viinud võimaliku

loomaliikide häirimise miinimumini. Keskkonnaamet on oma loa andmise otsuse eelnõu

tegemisel looduskaitselisi küsimusi, sh harivesiliku kaitsevajadust, kaalunud. Kaitsmaks liiki

häiringute eest on kehtestatud ajalised piirangud uuringtööde läbiviimiseks. Seega on taotluses

igakülgselt võetud arvesse kaitsealuste loomaliikide kaitsmise vajadust.

8) Vaidlustatud otsus ei proportsionaalne. Otsuse tegemisel on vald lähtunud kohalikest

elanikest ning piirkonna arengust. Isegi kui kohalike elanike huvide tagamise eesmärgil

keelduva arvamuse andmist lugeda kohaseks, ei saa seda lugeda vajalikuks ega

proportsionaalseks kitsamas tähenduses. Geoloogilise uuringu puhul ei ole tegemist

ümbritsevale keskkonnale ja elanikele olulist mõju omava tegevusega. Samas on sisuliselt

keskkonnamõjuta tegevus oluline teabe hankimiseks nii riigile, kohalikule omavalitsusele kui

ka loa taotlejale. Kui esineks veenvaid aluseid uuringuala äärealadel uuringu teostamise

olulistest negatiivsetest mõjudest kohalikele elanikele või piirkonna arengule, võiks

haldusorgan sisuliselt kaaluda loataotluse menetlejale ettepaneku tegemist või lisatingimuste

seadmist nende konkreetsete puuraukude/kaevaõõnte osas. Samas ei ole vallal kuni tänase

päevani informatsiooni või veenvaid põhjendusi, millest nähtuks selliste negatiivsete mõjude

võimalik esinemine.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1) Kaebaja on olnud kaasatud ja ära kuulatud. Kaebaja esitas omapoolsed seisukohad

29.10.2018. Kohila Vallavolikogu 30.10.2018 toimunud istungil otsustati eelnõu arutelu

katkestada. Vastustaja edastas 09.11.2018 kaebajale otsuse nr 35 eelnõu arvamuse

avaldamiseks. Kaebajalt laekus seisukoht 15.11.2018, milles olid üldjoontes välja toodud

samad seisukohad kui 29.10.2018 saadetud kirjas. Otsuse tegemisel on vastustaja kaebaja

seisukohtadega arvestanud. Seega on vastustaja andnud menetlustoimingu tegemise käigus

kaebajale võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohila Vallavolikogu 26.11.2019

5(12)

otsus nr 51 on antud Tallinna Halduskohtu 27.08.2019 otsuse nr 3-18-2384 resolutsiooni

kohaselt. See tähendab, et Kohila Vallavolikogu tegi otsuse samas asjas, milles kaebajale oli

juba eelnevalt antud võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ehk kaebaja oli eelnevalt

ära kuulatud.

2) Vaidlustatud otsuse põhjendustes on viidatud planeeritava uuringuala lähipiirkonnas elavate

või maad omavate inimeste ehk kohaliku kogukonna vastuseisule, mis kajastub otsuse lisaks

olevas 51 allkirjaga pöördumises ning Risti talu elanike avalduses. Vallavolikogu liikmed on

kohalike elanike pöördumistes välja toodud aluseid pidanud otsuse tegemisel põhjendatuks.

3) Taotletavasse uuringuruumi jäävad rabakonna elupaik (KLO9118030) ning harivesiliku

elupaik (KLO9118042). Harivesiliku eelistatud elupaikadeks on väikesed järved, metskraavid,

tiigid, karjääriveekogud jms ning ka munad muneb emasloom veetaimede lehtede alaküljele.

Uuringualasse on jäetud kunagisest karjäärist tekkinud veesilm, mis on antud piirkonna

harivesilikele lähim ja maa-ameti kaardirakenduse põhjal ainus veesilm. Kohila

Vallavalitsusele saadeti 08.11.2018 ettepanek kaitseala moodustamiseks Pihali külas kinnistul

põhjusel, et piirkonnas on nähtud lisaks harivesilikule ja rabakonnale ka harilikku kärnkonna,

metsiseid, laanepüüsid, tetresid jne, taimedest kaunist kuldkinga, hall käppa, valget ja punast

tolmpead, arukäppa jt, mis kõik on looduskaitse alla kuuluvad kahepaiksed, linnud ja taimed.

Asjakohasteks

kaalutlusteks

võivad

olla

ka

loodusobjekti

olulisus

kogukonnale,

puhkemajanduslik potentsiaal jms (RKHK 30.05.2019 otsus asjas nr 3-17-563, p 9). Kohila

Vallavalitsus andis 15.02.2019 korralduse nr 56, mille eesmärgiks on kohalikule omavalitsusele

laekunud ettepanekus esitatud väärtuslike looduskoosluste esinemise tuvastamine ja vajadusel

nende kaitse alla võtmine.

4) Uuringuloa taotluse kohaselt on planeeritud uuringuvõrgu tiheduseks 150 x 150 m ehk kogu

uuringuruumi piires on kavandatud 170 kaevandit. Kaevandeid dubleerivate puuraukude arvuks

planeeritakse 40. Välitööde tegemine on kavandatud ekskavaatoriga. See tähendab

rasketehnikaga ligi 300-hektarilisele maa-alale ligikaudu 3 x 3 m suuruste ja kuni 7 m sügavuste

kaevandite ja lisaks puuraukude rajamist, samuti metsa raadamist. Kaeveõõnte ja puuraukude

tegemine, aga samuti nende tegemiseks juurdepääsude ja rasketehnika manööverdamisalade

rajamine muudab pöördumatult pinnast ja omab olulist mõju maapealsele ökosüsteemile,

millest taastumine võib võtta aega aastakümneid. Puuraukude ja kaeveõõnte rajamisega

mõjutatakse vee liikumist pinnases, mis omakorda võib ohtu seada harivesiliku ja rabakonna

elupaigad.

5) Kaebuses tehtud järeldus, et geoloogilise uuringu läbiviimine ei oma ümbritsevale

keskkonnale ja elanikele olulist mõju, on tõendamata. Samuti on sisutud kaebaja väited, et

puurmasin on väga mobiilne ja manööverdamisevõimeline, mistõttu puudub vajadus puude

langetamiseks, väljakaevatav pinnas ei tolma jne. Uuringu läbiviimisega seotud

keskkonnahäiringute esinemise risk on piisavalt reaalne ja ülekaalukas, et olla vastuolus

kohaliku elukeskkonna-, loodus- ja keskkonnakaitselise huviga. Keskkonnaseadustiku üldosa

(KeÜS) seaduse §-s 11 sätestatud ettevaatuspõhimõtte kohaldamise aluseks on eelkõige

keskkonnariski olemasolu. Keskkonnariski hindamisel on paljudel juhtudel tegemist n-ö

prognoosotsusega, mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks (RKHK

24.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-74-16, p 21).

6) Rohelise võrgustiku määratlemise eesmärgiks on olemasoleva looduskeskkonna säilitamine.

Rapla maakonnaplaneeringu menetluse käigus ei laekunud ettepanekuid antud ala kasutuse osas

võtta see tulevikus kasutusele mäetööstusmaa sihtotstarbega. Selle seletuskirjas on sätestatud,

et rohelise võrgustiku alal kavandatavate planeeringute, kavade jm. puhul tuleb arvestada

nõudega, et roheline võrk jääks toimima, et tugialade suurust oluliselt ei vähendata ega lõigata

6(12)

läbi rohelisi koridore. Rapla Maakonnaplaneeringu Lisa 4 joonise „Rohevõrgustik“ kohaselt

kattub Pihali uuringuruumi ala peaaegu täielikult rohekoridori ehk rohelise võrgustiku alaga

(välja jääb väike osa uuringuruumi lääneservas). Kohila valla ÜP-ga kehtestatud

rohevõrgustiku ala ühtib Rapla maakonnaplaneeringus määratud rohevõrgustiku alaga. Pihali

uuringuruum katab kehtiva ÜP-ga kehtestatud rohevõrgustiku ala sajaprotsendiliselt, st

uuringuruum lõikab rohevõrgustiku ala täies ulatuses läbi, mis rikub nõuet säilitada rohelise

võrgustiku terviklikkus, sidusus, vältida loodusalade killustamist ning tasakaalustada asustuse

ja majandustegevuse mõjusid.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu poolt 27.08.2019 tehtud otsusest haldusasjas nr 3-18-2384

tegi Kohila Vallavolikogu 26.11.2019 uue otsuse Pihali uuringuruumis geoloogilise uuringu

loa andmise kohta, milles ei nõustunud Keskkonnaameti korralduse eelnõuga geoloogilise

uuringu loa andmiseks kaebajale. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas vastustaja

on asja uuel otsustamisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ning kas valla argumente saab

pidada asjakohasteks ja piisavalt põhistatuteks selleks, et pidada nõusoleku andmisest

keeldumist õiguspäraseks.

10. Maapõueseaduse (MaaPS) § 4 lg 2 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara

kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Geoloogilise uuringu

loa annab KKA (MaaPS § 26), kes küsib uuringuloa taotluse kohta antavale haldusakti eelnõule

kirjaliku arvamuse taotletava uuringuruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksuselt (MaaPS

§ 27 lg 7). KOV-i keeldumine uuringuloa kooskõlastamisest on loa andjale siduv

menetlustoiming (vt MaaPS § 35 lg 1 p 10), mis on kohtus eraldiseisvalt vaidlustatav (RKHK

10.06.2010 lahend asjas nr 3-3-1-38-10).

11. Geoloogilise uuringu loa taotlusele ja selle kohta tehtava otsuse eelnõule nõusoleku andmise

otsustamisel teostab kohalik omavalitsus (KOV) oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust

ning lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas

keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11).

Kooskõlastuse andmisel on KOV-il lai kaalumisruum, millesse kohus saab sekkuda eelkõige

vaid juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest

kaalutlustest, mistõttu tekib kahtlus otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-

15, p 20). See tähendab, et ka taolise menetlustoimingu sisu õiguspärasuse hindamisel tuleb

lähtuda

haldusaktiga

sarnastest

õiguspärasuse

eeldustest,

sh

proportsionaalsus

ja

kaalutlusvigade puudumine (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 19). Seejuures tuleb küll

arvestada, et menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama haldusakti põhjendustele

esitatavatele nõuetele, kuid need peavad siiski olema piisavalt selged ja küllaldased tõhusa

kaebeõiguse tagamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14, p 20). Samuti peab kohtul olema

võimalik kohtumenetluses veenduda, kas haldusorgani poolt kohtule esitatud asjaolud ja

kaalutlused olid tegelikult arvesse võetud otsustuse tegemisel, eelkõige olukorras, kus

kohtumenetluses esitatakse täiendavad põhjendused.

12. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on Kohila Vallavolikogu oma arvamust esitades lähtunud

kohalike elanike seisukohast ning piirkonna arengust. Täpsemalt on vastustaja kooskõlastuse

andmisest keeldumisel tuginenud järgmistele asjaoludele: 1) kohaliku kogukonna vastuseis –

uuringuala lähipiirkonnas elavate või maad omavate inimeste 01.10.2019 ühispöördumine ja

uuringuala kõrval asuva Risti talu elanike 16.10.2019 pöördumine; 2) OÜ Sokkel Holding

lõppeesmärk on kaevandamisloa taotlemine, kuid Kohila valla ÜP kohaselt ei ole Pihali

uuringuruumi piiresse ette nähtud võimalikku maavara kaevandamist. Piirkonna arengusuunad

ei ole ette näinud ümbruskonda uue karjääri avamist. Äriühingu uurimissoov ei tulene avalikust

7(12)

huvist, vaid erahuvist (kasumi teenimine). Ei ole mõistlik kulutada rahalisi vahendeid

tegevusele, mille lõppeesmärk ei ühti kohaliku omavalitsuse eesmärgiga; 3) Kohila

Vallavolikogu on algatanud kohaliku tähtsusega maastikukaitseala moodustamise, mille

eesmärk on kaitsta kohalikku kultuuri ja selle väärtusi, mille üheks oluliseks komponendiks on

loodusväärtuste säilitamine.

Vaidlusalune otsus erineb kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud 27.11.2018 otsusest nr 35

selle poolest, et vaidlustatud otsusele on lisatud kohalike elanike või maaomanike 01.10.2019

ühispöördumine (tl 53-54) ja Risti talu elanike 16.10.2019 pöördumine (tl 95). Lisaks on otsuses

tuginetud asjaolule, et algatatud on kohaliku tähtsusega maastikukaitseala moodustamise

menetlus (Kohila Vallavolikogu 15.02.2019 korraldus nr 56, tl 81), millele vastustaja viitas ka

haldusasja nr 3-18-2384 menetluses. Erinevalt 27.11.2018 otsusest ei ole vaidlustatud otsuses

eraldi tuginetud argumendile, et taotletav uuringuruum asub Rapla maakonnaplaneeringu ja

Kohila valla ÜP kohaselt rohevõrgustiku alal. Siiski on vastustaja eeltoodule tuginenud

kohtumenetluses kaebusele vastates. Sisuliselt ühtivad vastustaja poolt 26.11.2019 otsuses

esitatud ja käesolevas kohtumenetluses lisatud argumendid nendega, mis olid aluseks ka

27.11.2018 otsuse tegemisel.

13. Kohus leiab, et vastustaja argumendid, mis puudutavad geoloogilise uuringu läbiviimise

mõjusid keskkonnale ja kohalikule elanikkonnale, on oletuslikud ja põhistamata ning

vaidlustatud otsuses esitatud kujul ei ole need piisavad selleks, et veenduda 26.11.2019

keeldumise õiguspärasuses (kaalutletus, ratsionaalsus). KOV-i arvamus peaks tooma välja

asjakohased konkreetsed asjaolud, mida ta kaalus, et oleks võimalik aru saada, millele tema

lõpphinnang tugineb. Vaidlustatud otsus nendele tingimustele ei vasta.

13.1 Vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud kohaliku kogukonna vastuseisule, viidates

kohalike elanike 01.10.2019 pöördumisele ja Risti talu elanike 16.10.2019 pöördumisele.

Samas ei ole vaidlustatud otsuses ega kohtumenetluses välja toodud ega põhistatud, millised

konkreetsed negatiivsed mõjud kohalikele elanikele kaasnevad, mis loa andmise välistaks.

Kooskõlastuse andmata jätmist õigustavateks argumentideks saaks olla eeldatavad ja usutavad

negatiivsed mõjutused, mis kohalike elanike elukeskkonda kahjustavad. Antud juhul on

vaidlustatud otsuses lihtsalt osundatud, et otsusele on lisatud uuringuala lähipiirkonnas elavate

või maad omavate inimeste allkirjadega pöördumine ja uuringuala kõrval asuvate Risti talu

elanike pöördumine. Otsuses pole avatud pöördumiste sisu ega viidatud väidetavatele

uuringuga kaasnevatele negatiivsetele mõjudele, vaid on üksnes tuginetud pöördumiste

esitamise faktile ehk kohalike elanike vastuseisule.

Kohus nõustub, et vallal on õigus ja kohustus seista vallaelanike vajaduste ja huvide eest, kuid

vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste huvide ja vajaduste eest vald antud juhul seisab.

Kooskõlastuse andmisest keeldumisel ei saa pidada piisavaks lihtsalt osundamist faktile, et

vallaelanikud uuringuloa väljastamisega ei nõustu ja vald neid toetab. Ka kohtumenetluses on

vastustaja piirdunud vaid väitega, et vallavolikogu liikmed on kohalike elanike pöördumistes

välja toodud aluseid pidanud otsuse tegemisel põhjendatuks. Vastustaja ei ole seega põhistanud,

millised negatiivsed mõjud geoloogilise uuringu tegemisega kohalikele elanikele kaasnevad,

mis saavad olla uuringuloa andmisel otsustamisel asjakohased. Kohalike elanike vastuseisule

tuginemine peab olema sisuliselt põhistatud. Nõusoleku andmisest keeldumiseks ei piisa lihtsalt

sellest, et kohalikud elanikud ei taha geoloogilise uuringu läbiviimist.

Ka otsuse lisadeks olevatest pöördumistest ei ole nähtav, millised konkreetsed kohalike elanike

olmetingimusi kahjustavad mõjutused geoloogilise uuringuga kaasneksid. Vastuseis tugineb

peamiselt võimaliku kaevandamisega kaasnevatele eeldatavatele mõjudele, mis ei ole aga oma

intensiivsuse, kestuse ja ulatuse poolest võrreldavad geoloogiliste uuringute mõjudega.

8(12)

Kogukonna

01.10.2019

pöördumises

on

küll

viidatud

inimeste

harjumuspärase

keskkonnakvaliteedi muutumisest tingitud heaolu häirimisele, kuid selline argument on liialt

ebamäärane, et sellele tuginedes geoloogilise uuringuloa kooskõlastamisest keelduda. Iga

väheintensiivne häiring ei saa olla keeldumiseks piisav.

Tallinna Ringkonnakohus on 30.04.2019 otsuses (p 10) asjas 3-18-1298 leidnud, et: „Kohalike

elanike vastuseis peab olema sisuliselt põhjendatud. Õigeks ei saa pidada vastustaja

seisukohta, et volikogu liikmed ei saa rahva esindajatena otsustada rahva tahte vastaselt.

Volikogu peab tegutsema kooskõlas õigusnormidega ja õiguse üldiste põhimõtetega. Ka rahva

tahet tuleb ellu viia nendes raamides.“

13.2 Vaidlustatud otsuses on tuginetud ka asjaolule, et Kohila Vallavolikogu on algatanud

kohaliku tähtsusega maastikukaitseala moodustamise, mille eesmärk on kaitsta kohalikku

kultuuri ja selle väärtusi ja mille üheks oluliseks komponendiks on loodusväärtuste säilitamine

(15.02.2019 korraldus nr 56 „Pihali väärtuslike looduskoosluste kaitse alla võtmise

algatamine“).

Ainuüksi loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamine ei oma iseenesest

mõju uuringuloa kooskõlastamisele. Puudub regulatsioon, mille kohaselt oleks KOV-il

uuringualal algatatud kaitse alla võtmise menetluse tõttu kohustus keelduda uuringuloa

menetluses kooskõlastuse andmisest uuringuloale. Antud juhul ei nähtu, et oleks korraldatud

vastav ekspertiis (looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 3). Ühtlasi näeb MaaPS § 35 lg 2 p 2 ette,

et üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisest võib keelduda, kui taotletava

üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa alusel tehtavad tööd võivad oluliselt ebasoodsalt

mõjutada loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetlus on LKS § 9 lg 1 kohaselt algatatud,

ja seda ebasoodsat mõju ei saa muul viisil vältida kui loa andmisest keeldumisega. Viidatud

sättest saab järeldada, et igal juhul peab lisaks kaitse alla võtmise menetluse algatamisele

uuringuloa andja olema seisukohal, et uuring ka kahjustab kõnealuseid loodusobjekte.

Praegusel juhul aga pole võimalik kontrollida, kas uuringualal üldse asuvad ettepanekus

nimetatud kaitsealuste liikide elupaigad ja millises ulatuses. Sellest tulenevalt ei ole võimalik

sisuliselt hinnata, kas ja mil määral uuringuloa alusel tehtavad tööd vastavaid loodusobjekte

kahjustaks. Üksnes kaitse alla võtmise menetluse algatamise fakt ei saa seega olla piisavaks

argumendiks kooskõlastuse andmisest keeldumiseks. Seda eriti olukorras, kus sellise algatuse

eesmärgiks võib olla soov takistada uuringuloa menetlust (vt otsuses viidatud kaebuse p 7 ap

6).

13.3 Täiendavalt on vastustaja kohtumenetluses välja toonud, et taotletavasse uuringuruumi

jäävad kaitsealuste loomaliikide – harivesiliku ja rabakonna – registreeritud elupaigad

(KLO9118030 ja KLO9118042) ning uuringualasse on jäetud kunagisest karjäärist tekkinud

veesilm, mis on piirkonna harivesilikele lähim ja ainus veesilm. Vastustaja osundab ka, et

kaeveõõnte ja puuraukude tegemine ning nende tegemiseks juurdepääsude ja rasketehnika

manööverdamisalade rajamine muudab pöördumatult pinnast ja omab olulist mõju maapealsele

ökosüsteemile. Samuti mõjutatakse vee liikumist pinnases, mis võib ohtu seada harivesiliku ja

rabakonna elupaigad.

Vastustaja tugines eelviidatud argumentidele juba ka haldusasjas nr 3-18-2384 ning kohus ei

pidanud neid piisavalt põhistatuteks selleks, et nendele tuginedes kooskõlastuse andmisest

keelduda. Sellele vaatamata ei ole vastustaja ka sel korral ära näidanud, millest tulenevalt ta

Keskkonnaameti hinnangule (sh loale seatud tingimusele) vaatamata leiab, et taotletava uuringu

läbiviimine kahjustaks harivesiliku (või teiste kaitsealuste liikide) elupaiku. Kohus rõhutab veel

kord, et kui vastustaja leiab, et uuringuloa taotluses nimetatud kaeveõõnte ja puuraukude

tegemine ning sellega seotud tegevused (nt seadmete vedamine, töötajate liikumine vms)

9(12)

kaitsealuseid liike ja nende elupaiku märkimisväärselt kahjustavad, peaks otsusest nähtuma,

milliste andmete pinnalt ta seda arvab. Otsus vastavat põhistust ei sisalda, sh seonduvalt

uuringualal paikneva veesilmaga. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja poolt

loa taotluses osundatuga, mille kohaselt maavara kaevandamisel ja karjääri korrastamisel oleks

võimalik säilitada ja parandada harivesiliku elu- ja kudemistingimusi, rajades täiendavalt

üksteisest isoleeritud ja päikesele avatud väikeveekogusid (vt taotluse p 6).

Riigikohus on märkinud, et kuigi vastustajalt ei saa kooskõlastuse andmisel eeldada põhjalike

keskkonnauuringute tegemist, tuleks tal vähemasti selgitada, millel tema väited põhinevad, ja

vajaduse korral taotlejalt täpsemaid andmeid küsida (vt 11.11.2015 otsus asjas nr 3-3-1-37-15,

p 18). Leides, et taotletaval uuringul on vahetud või kaudsed negatiivsed mõjud, peab KOV

seega kooskõlastuse andmisest keeldumisel vähemalt selgelt defineerima, milles need mõjud

seisnevad ja milles väljendub nende kahjulikkus. Vajaduse korral saab loast huvitatud isik

esitada tõendid ja kahtlused ümber lükata. Piisavaks ei saa pidada üldsõnaliselt negatiivsetele

mõjudele viitamist ja selle põhjal keskkonnahäiringute tekkimise oletamist. Mitte igasugune

võimalik negatiivne mõju ei saa välistada uuringuloaga nõustumist – MaaPS § 7 lg 1 kohaselt

tuleb geoloogiline uuring teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks

minimaalne.

13.4 Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et taotletav uuringuruum asub Rapla

maakonnaplaneeringu ja Kohila valla ÜP kohaselt rohevõrgustiku alal ning rohelise võrgustiku

toimimiseks ei tohi vähendada oluliselt tugialade suurust ega rohekoridore läbi lõigata ning

looduslike alade osatähtsus tugialades ei tohi langeda alla 90%.

Vaidlustatud otsuses vastustaja rohevõrgustiku toimimise takistamise argumendile ei tugine.

Samuti ei ole vastustaja ka kohtumenetluses selles osas oma argumente võrreldes haldusasjas

nr 3-18-2384 vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluses tooduga täiendavalt põhistanud.

Vastustaja ei ole selgitanud, kas ja kuidas kavandatav tegevus ehk antud juhul geoloogilise

uuringu läbiviimine maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt

Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 17). Praegusel juhul ei selgu, millest lähtuvalt leiab

KOV, et taotletava geoloogilise uuringu läbi viimine on vastuolus maakonnaplaneeringuga

rohevõrgustiku ala suhtes sätestatud kasutustingimustega ja ÜP eesmärkidega. ÜP iseenesest

geoloogilise uuringu läbiviimist rohevõrgustiku alal ei välista. Praegusel juhul ei ole tõendatud,

et geoloogilise uuringu tegemine takistaks rohevõrgustiku funktsioneerimist, samuti ei tingi see

vajadust muuta uuringuala maakasutuse sihtotstarvet.

Selle kohta, millist mõju omab võimalik hilisem kaevandamine rohealale ja kas selline mõju

oleks vastuolus ÜP eesmärkidega, on võimalik adekvaatne hinnang anda alles pärast

geoloogilise uuringu teostamist. Praegusel juhul selguks alles geoloogilise uuringu tulemusena,

kas ja millises ulatuses on alal kaevandatavat maavara. Seejärel saab otsustada võimaliku

kaevandamise ala piiride ja kaevandamise mõistlikkuse üle (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

20.02.2018 otsus nr 3-18-639, p 14). Kehtiva õiguse ega kohtupraktika valguses ei ole

geoloogilise uuringu teostamine rohevõrgustiku alal välistatud. Uuringuloa kooskõlastamisel

tuleb muu hulgas arvestada, et vajadusel on võimalik rakendada rohevõrgustiku toimimist

toetavaid meetmeid, et tagada konkreetse ala looduskoosluste säilimine ja nende

funktsionaalsus.

14. Vastustaja ei saa nõusoleku andmisest keeldumisel oma argumentide põhistamata jätmist

õigustada viitega ettevaatuspõhimõtte kohaldamisele. Riigikohus on selgitanud, et KeÜS § 11

näeb ettevaatuspõhimõtte kohaldamise alusena eelkõige keskkonnariski olemasolu, st olukorda,

kus on võimalik vähendamist vajav keskkonnahäiring. Seega eeldab ka ettevaatusprintsiibi

kohaldamine keskkonnahäiringu või selle piisava tõenäosuse tuvastamist. Riigikohus rõhutas

10(12)

sedagi, et ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kaudu ei kõrvaldata tõendamismenetluse puudusi

(RKHK 24.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-74-16, p 21). Vaidlustatud otsuses esitatud

argumentide põhjal ei ole geoloogilise uuringu teostamisega kaasneda võiv keskkonnahäiring

piisavalt tuvastatav. Ettevaatusprintsiibile tuginemine ei tähenda kindlasti seda, et vastustaja

võib sisuliselt ilma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostamata kooskõlastuse andmisest keelduda.

Pealegi mainib vastustaja ettevaatuspõhimõtte kohaldamist esmakordselt alles kaebusele

esitatud vastuses.

15. Vastustaja poolt on põhjendamatu kaebajale ette heita, et ta ei ole tõendanud, et geoloogilise

uuringu läbiviimine ei oma ümbritsevale keskkonnale ja elanikele olulist mõju. Vaidlust ei ole,

et Keskkonnaamet on jõudnud järeldusele, et kaebaja taotletud geoloogilise uuringu

teostamisega ei kaasne olulist keskkonnamõju. Kui vastustaja eeltoodud hinnanguga ja kaebaja

põhistustega ei nõustu, tuleks vastustajal endal tõendada vastupidist, s.o kahjuliku mõju

kaasnemist elanikele ja keskkonnale. Antud juhul ei ole aga vastustaja suutnud selgelt

määratleda sedagi, millised konkreetsed negatiivsed mõjud uuringu teostamisega keskkonnale

ja kohalikele elanikele kaasnevad.

16. Vastustaja on jätnud arvesse võtmata uuringuloa iseseisva eesmärgi ning lähtunud

kaalutlemisel peaasjalikult eeldusest, et taotleja lõppeesmärgiks on uuringuruumi piires

maavara kaevanduse avamine. See ilmneb selgelt vaidlustatud otsuse seletuskirjast, kus on

märgitud: „Kuigi MaaPS-is ja kohalikule omavalitsusele saadetud eelnõus on rõhutatud, et

uuringuloa saamine ei anna loa taotlejale õigustatud ootust, et piirkonda ka kaevandamisluba

antakse, tekib maavara geoloogilise uuringu tellinud ettevõttel paratamatult õigustatud huvi

kaevandamise suhtes, kuna uuringuteks on juba ajalisi ning majanduslikke ressursse kulutatud.

Sellest tulenevalt on käesolevas dokumendis välja toodud just kaevandamise ning

kaevandamisloa taotlemisega seotud aspekte“ (lk 3).

Uuringuloa kooskõlastamisest keeldumiseks ei piisa ainuüksi argumendist, et tulevikus on

uuringualal kaevandamine ebatõenäoline. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-37-15, otsuse p-s 13

rõhutanud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei

järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles

talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel.

Samuti võib taotleja jaoks selguda kaevandamise ebaotstarbekus. Riigikohus on pidanud

haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega kooskõlas olevaks, kui kohalik

omavalitsus otsustab uuringuloa siiski kooskõlastada, kuid märgib seejuures oma seisukoha, et

kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks (viidatud otsus, p 14). Selliselt toiminine aitab

vältida taotlejal põhjendamatu ootuse tekkimist kaevandamisloa saamise väljavaate suhtes ning

võimaldab kavandada oma edasisi tegevusi. Nõustumine uuringuloa andmisega ei piira

mingilgi moel KOV-i võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest põhjendatult keelduda

(viidatud otsus, p 12).

17. Nõustuda ei saa vastustaja etteheitega, justkui KOV-il sisuliselt puuduks kehtiva

kohtupraktika valguses võimalus oma haldusterritooriumil teostatavate geoloogiliste uuringute

ja kaevandamise suhtes kaasa rääkida. KOV-i arvamusel on loa andmise menetluses oluline

roll, mida kinnitab muu hulgas asjaolu, et KOV-i keeldumine on loa andjale siduv

menetlustoiming. Seda enam tuleb KOV-il tähelepanu pöörata sellele, et kooskõlastuse

mitteandmisel tuginetakse konkreetsetele ja põhistatud argumentidele, mille alusel saaks

tekkida veendumus kavandatava tegevusega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest, mis on

välditavad vaid loa andmisest keeldumisega. Mõistagi ei ole kohtul alust lugeda õiguspäraseks

kaalutlusotsust, milles ei ole põhistatud konkreetseid tagajärgi, mida uuringu läbiviimine

keskkonnale ja kohalikele elanikele kaasa tooks ja mis uuringuloa andmise välistaks.

11(12)

Nõusoleku andmisest keeldumisel ei piisa üldsõnalistest viidetest kohalike elanike huvide ja

piirkonna arengu eest seismisele.

Vastustajale olid tulenevalt haldusasjas nr 3-18-2384 tehtud kohtuotsusest teada oma varasema

otsuse puudused ja tal oli alates kohtuotsuse jõustumisest aega kuni kaks kuud, et asja uuel

otsustamisel oma argumente täiendavalt põhistada ja nende toetuseks andmeid/tõendeid

koguda. Sellele vaatamata tugineb vastustaja keeldumine jätkuvalt üldsõnalistele ja

hüpoteetilistele argumentidele, mis ei loo veendumust mõjudest, mis uuringuloa andmise

välistaks. Samuti rõhutab kohus, et kõik oma argumendid ja põhistused tuleb välja tuua otsuses

endas, mitte asuda alles kohtumenetluses oma seisukohti põhjendama või uusi kaalutlusi

esitama. Nõusoleku andmisest keeldumine ei ole vastustaja poolt piisavalt läbi mõeldud või on

tehtud nö protestiotsusena. Seda näitab muu hulgas see, et vastustaja on vaidlustatud otsuses

ja kohtumenetluses esitanud läbisegi sisuliselt samad põhistamata argumendid, mis olid esitatud

haldusasjas nr 3-18-2384. Põhjendatuks ei saa pidada vastustaja poolt samadele üldsõnalistele

argumentidele tugineva otsuse tegemist, mille osas talle oli kohtu seisukoht varasemast teada.

Kui asja uuel otsustamisel selgub, et konkreetseid uuringuloa andmist välistavaid mõjusid ei

ole võimalik adekvaatselt põhistada, siis ei ole alust järjepidevalt nõusoleku andmisest

keelduda, vaid tuleb kaaluda nõusoleku andmist.

18. Lisaks sellele, et vaidlustatud otsust ei saa eelnevalt toodut arvestades pidada põhistatuks,

on vastustaja rikkunud ka menetlusnorme ja jätnud põhjendamatult kaebajale tagamata

ärakuulamisõiguse.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise

toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Erandid ärakuulamisõiguse kohaldamata jätmiseks on

sätestatud HMS § 40 lg-s 3. Vaidlus puudub, et antud juhul HMS § 40 lg-s 3 loetletud aluseid

ei esine. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et kuna kaebajale juba saadeti arvamuse

andmiseks 26.11.2018 otsus ja kaebaja sai sellele esitada omapoolsed vastuväited, siis ei ole

enam vaja kaebaja arvamust küsida. 26.11.2018 otsus nr 35 ja käesolevas asjas vaidlustatud

otsus on eraldiseisvad menetlustoimingud ning menetlusnõuete eiramist ei vabanda asjaolu, et

tegemist on sisuliselt samas asjas uue otsuse tegemisega.

Vaidlus puudub, et enne vallavolikogu 26.11.2019 istungit oli valla dokumendiregistrist

kättesaadav kaebaja jaoks positiivne otsuse eelnõu (vt kaebaja koostatud võrdlus, tl 49-52). See

tähendab, et kaebajale ei olnud enne vaidlustatud otsuse tegemist teada, et vald keeldub

nõusoleku andmisest ega sedagi, millistele asjaoludele ja põhjendustele vald otsuses tugineb.

Kaebajal puudus tõhus võimalus esitada uue keelduva otsuse kohta vastuväiteid ja/või oma

seisukohti vajadusel täiendavalt põhistada. Kaebaja on õigesti osundanud, et võrreldes

27.11.2018 otsuse tegemise ajaga on asja uue otsustamise hetkeks asjaolud muutunud – sh on

erinevalt varasemast otsusest vaidlustatud otsuse lisadeks kohalike elanike 01.10.2019 ja

16.10.2019 pöördumised ning otsuses tuginetakse ühe argumendina maastikukaitseala

moodustamise menetluse algatamisele. Nende asjaolude suhtes ei ole kaebaja saanud

varasemalt oma seisukohti esitada ning vald ei ole saanud kaebaja arvamusega otsuse tegemisel

arvestada. Kohus leiab, et vastustaja on kaebajale ärakuulamisõiguse tagamata jätmisega

oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet.

19. Kohus on kõike eeltoodut arvestades seisukohal, et Kohila Vallavolikogu 26.11.2019

keeldumine on õigusvastane. Kohus rahuldab kaebuse ning tunnistab Kohila Vallavolikogu

26.11.2019 otsuse õigusvastaseks ja kohustab vastustajat uuesti otsustama arvamuse andmine

kaebaja geoloogilise uuringu loa taotluse kohta. Kohtu hinnangul on arvamuse andmise uuesti

12(12)

otsustamiseks piisav MaaPS § 27 lg-s 7 sätestatud kahekuuline tähtaeg, arvestades, et tegemist

on küsimuse korduva otsustamisega.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus

tegi otsuse vastustaja kahjuks, seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja menetluskuludeks on kohtule esitatud taotluse kohaselt kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv 15 eurot ning õigusabikulu 2345 eurot ilma käibemaksuta, mille kohta on kohtule

esitatud menetluskulude nimekiri (tl 87-88) ja arved (tl 89-93). Menetluskulude nimekirjast

nähtub õigusabiteenuse osutamine kokku 17 tunni ja 18 minuti ulatuses.

20.1 Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud (HKMS § 109 lg 6). Kohus

leiab, et taotluses näidatud õigusabiteenuse ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud ning

väljamõistmisele kuuluvat menetluskulu tuleb vähendada. Kohus peab ülepingutatuks

materjalide analüüsimise ja kaebuse koostamisega seonduvatele (s.o 02.12.2019, 03.12.2019,

04.12.2019, 09.12.2019, 10.12.2019, 12.12.2019, 13.12.2019, 18.12.2019 ja 19.12.2019

teostatud) toimingutele kulutatud aega – 10 tundi ja 48 minutit. Samuti ei saa proportsionaalseks

pidada vastustaja 17.01.2020 vastuse analüüsimise ja täiendava seisukoha koostamisega seotud

(s.o 17.01.2020, 20.01.2020, 21.01.2020, 28.01.2020, 29.01.2020, 30.01.2020 ja 31.01.2020

teostatud) toimingutele kulutatud aega – 5 tundi ja 50 minutit.

Kohus arvestab põhjendatud menetluskulu kindlaksmääramisel sellega, et tegemist ei ole kuigi

mahuka ega sisuliselt keeruka asjaga ning kaebaja on varasemalt vaidlustanud sisuliselt

samasisulise otsuse haldusasjas nr 3-18-2384, kus teda esindas sama volitatud esindaja. Seega

oli ta eeldatavalt juba kursis asjakohaste õigusaktide ja kohtupraktikaga. Vastustaja vastuse

(veidi üle 3 lehekülje) suhtes esitatud täiendavas seisukohas (2 ja pool lehekülge) kaebaja

suuresti kordab kaebuses esitatud seisukohti.

Eeltoodut arvestades vähendab kohus väljamõistetavaid õigusabikulusid ning mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks õigusabikuludena välja 1200 eurot.

20.2 Kokkuvõttes tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 1215 eurot

(s.o õigusabikulu 1200 eurot + riigilõiv 15 eurot). Muus osas tuleb kaebaja menetluskulud jätta

tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/