2-19-20496/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. märts 2020

Tsiviilasja number

2-19-20496

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Kaur Ruiso vastu põhivõla

149 euro 15 sendi, võla sissenõudmise kulude 25 euro ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaselts PlusPlus Capital määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Aktsiaselts PlusPlus

Capital (registrikood 11919806), esindaja Marjana Šestel

Vastustaja

(kostja):

Kaur

Ruiso

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2020. a määrus.

Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

2. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus

lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 20. detsembril 2019 Kaur Ruiso (kostja) vastu

hagi. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 149 eurot 15 senti, võla

sissenõudmise kulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 142 eurot 72 senti ning viivise

tasumata põhivõlalt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, so 17 detsembrist 2019

kuni põhinõude 149 euro 15 sendi tasumiseni määras 0,07% päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Eesti AS ja kostja liitumisleping kliendinumbriga

XXXXXXXX (edaspidi: leping). Elisa Eesti AS kohustus lepingu alusel pakkuma kostjale

mobiilsidealaseid teenuseid ja kostja kohustus saadud kaupade (mobiiltelefoni) / teenuste eest

õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvele. Kostja asus teenuseid kasutama ning

Elisa Eesti AS esitas kostjale 1. märtsil 2016 perioodi 1. veebruar kuni 28. veebruar 2016 eest

arve nr XXXXXXXXXX summas 682 eurot 62 senti. Arve tasumise tähtaeg oli 18. märts 2016.

Kostja tasus arve 533 euro 47 sendi ulatuses. Elisa Eesti AS loovutas 1. veebruaril 2018

lepingust tuleneva nõude kostja vastu koos kõrvalnõuetega hagejale.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus jättis 3. jaanuari 2020. a määrusega hagi menetlusse võtmata. Kohus jättis

menetluskulud hageja kanda.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse

ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi: määrus

nr 1215/2012) art 18 lg 2 järgi võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes

selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Nimetatud sätetest võib määruse

nr 1215/2012 art 19 p 3 järgi kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, mille on sõlminud

tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe

sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad

kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase

liikmesriigi õigusega.

Hagiavaldusele lisatud poolte vahel 10. augustil 2015 sõlmitud lepingu üldtingimuste

punkti 10.3 kohaselt lahendatakse tarbijaga seotud vaidlused tarbija elukohajärgses kohtus.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks lepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses.

Kohtualluvuse kokkulepe on TsMS § 106 lg 1 p 1 järgi tühine, kui see on vastuolus

TsMS § 104 lõikes 1 sätestatuga. Poolte vahel sõlmitud kohtualluvuskokkulepe on tühine.

Asjaolusid, mis võimaldavad kõrvale kalduda määruse nr 1215/2012 artiklist 18, ei ole.

Rahvastikuregistri andmetel on kostja elukoht alates 27. juunist 2019 XXXXXXXXXX, Soome

Vabariik. Kostja elukoha andmete rahvastikuregistris muutmisest saab järeldada kostja tahet

viia TsÜS § 14 lg 3 kohaselt oma elukoht Soome. Kuna määruse nr 1215/2012 art 18 lg 2

kohaselt saab hagi esitada üksnes kostja elukoha järgi, ei ole Tartu Maakohus pädev tsiviilasja

arutama.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas määruskaebuse. Hageja palub tühistada Tartu Maakohtu 3. jaanuari 2020. a

määrus ja jätkata asja menetlust.

Määruse nr 1215/2012 art 18 p 2 näeb ette, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija

vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Selleks, et teha kindlaks,

kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse on hagi esitatud, tuleb määruse

nr 1215/2012 artikli 62 p 1 kohaselt kohaldada vastava liikmesriigi siseriiklikku

materiaalõigust. Maakohus pidi seega TsÜS § 14 alusel tegema kindlaks, kas kostja elas

kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eestis. Maakohus tugines kostja elukoha

tuvastamisel rahvastikuregistri andmetele. Samas asjaolust, et kostja elukohta ei ole võimalik

tuvastada ja kostja märkis 27. juunil 2019 oma elukohaks Soome, ei saa järeldada, et kostja

elukoht on tegelikult Soomes.

Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei ole Eestis, tulnuks

kohtul määruse nr 1215/2012 art 62 p 2 alusel kohaldada Soome õigust, et selgitada välja, kas

kostja alaline elukoht on Soomes. Kohus ei ole seda teinud. Isiku elukoht võib TsÜS § 14 lg 2

järgi olla üheaegselt mitmes kohas. RRS § 40 lg 4 sätestab, et elukohateates esitatakse ühe

elukoha aadress. Kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse

kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi. See tähendab, et

tulenevalt TsÜS § 14 lõikest 2 ja RRS § 40 lõikest 4, ei ole välistatud, et isikul on lisaks

rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht. Igal elukohal on õiguslikult sama

tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas.

Sel juhul on mõlemad kohad elukohad. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb välja

selgitada tõendite abil. Hageja leiab, et kostja töötab Soomes ning viibib pool ajast Soomes ja

pool ajast Eestis. Rahvastikuregistri andmed ei tõenda, et kostja alaline elukoht on Soomes.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, maakohtu määrus tuleb tühistada. Tsiviilasi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks maakohtule (TsMS § 667 lg 2).

Määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 järgi saab kohtualluvuse määruse nr 1215/2012 neljanda jao,

sh määruse nr 1215/2012 art 18 lg 2, alusel kindlaks määrata juhul, kui määruse nr 1215/2012

art 17 lg 1 sätestatud eeldused on täidetud. See tähendab, et esmalt tuleb kontrollida määruse

nr 1215/2012 artiklis 17 lõikes 1 sätestatud eeldusi.

Määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on

tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse

kohtualluvus kindlaks määruse nr 1215/2012 neljanda jao alusel, ilma et see piiraks määruse

nr 1215/2012 art 6 ja art 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga,

b) osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti

kaupade müügi rahastamiseks, või

c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise

elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes

vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud

liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

Määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 kohaldamise ja määruse nr 1215/2012 neljanda jao alusel

kohtualluvuse määramise eeldus on mh see, et määruse nr 1215/2012 art 6 kohaldamine ei ole

piiratud. See tähendab, et määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 järgi saab määruse nr 1215/2012

neljandat jagu tarbijast kostja puhul kohaldada juhul, kui kostja elukoht on mõnes liikmesriigis

(vt U. Magnus ja P. Mankowski (ed). European Commentaries on Private International Law

ECPIL. Vol I. Brussels Ibis Regulation. 2016, lk 457 – 458, 514). Selleks, et kohus saaks

määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 ja art 18 lg 2 järgi kohtualluvuse määrata, tuleb seega esmalt

tuvastada, kas kostjal on liikmesriigis elukoht. Selleks, et teha kindlaks, kas kostja elukoht on

selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, tuleb määruse nr 1215/2012 art

62 lg 1 järgi kohaldada siseriiklikku materiaalõigust. Kui kostja elukoht ei ole liikmesriigis,

kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, tuleb määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2 järgi

kohaldada teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas kostja alaline elukoht on selles

liikmesriigis.

Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on RRS § 65 lg 1 järgi isiku poolt antud aadress,

kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tegemist on seega isiku väitega selle kohta, kus ta alaliselt

või peamiselt elab. Isiku elukoht on TsÜS § 14 lg 1 mõttes aga faktiline koht, kus isik alaliselt

või peamiselt elab. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress saab seega olla üks tõend isiku

elukoha kohta, kuid tegemist ei ole TsÜS § 14 lg 1 mõttes elukohaga. Rahvastikuregistris

elukoha muutmine saab seega samuti olla üks tõend selle kohta, et isiku elukoht on TsÜS § 14

lg 3 mõttes muutunud, so isik on asunud mujale elama viisil, millest võib järeldada tema tahet

elukohta muuta (vt Riigikohtu 21. novembri 2012 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9).

Kuna kostja elukoht ei ole Eestis, tuleb eeltoodust tulenevalt välja selgitada, kas kostja elukoht

on mõnes muus liikmesriigis, nt Soomes. Kostja Soome elukoha tuvastamiseks tuleb seega

kohaldada Soome õigust ning selle põhjal tuvastada, kas kostja elab Soomes. Maakohus ei ole

seda teinud. Maakohus ei ole seega määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 eeldus kontrollinud ega

seetõttu ka art 18 lg 2 õigesti kohaldanud. Maakohus on sellest tulenevalt ennatlikult leidnud,

et asi ei allu Eesti kohtule.

Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja elab muude liikmesriikide õiguse

kohaselt mõnes muus liikmesriigis, nt Soomes, on määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1

kohaldamine võimalik juhul, kui sätte kohaldamise teised eeldused on täidetud. Maakohus on

tuvastanud, et tegamist on tarbijaga sõlmitud lepinguga. Selle üle ei ole ka vaidlust. Maakohus

ei ole aga tuvastanud, kas vaidlus tuleneb määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 punktides a – c

nimetatud lepingust. Kui asja uuel läbi vaatamisel on vajalik määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1

kohaldada, tuleb maakohtul tuvastada kõik selle eeldused, sh selgitada välja, kas vaidlus tuleneb

määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 punktides a – c nimetatud lepingust.

Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei ela muude liikmesriikide õiguse

kohaselt mõnes muus liikmesriigis, vaid kolmandas riigis, tuleb maakohtul kohtualluvuse

määramisel kohaldada määruse nr 1215/2012 art 6 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustiku. Kui

maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei ela muude liikmesriikide õiguse

kohaselt mõnes muus liikmesriigis, ning kohus ei leia tõendeid ka selle kohta, et kostja tegelik

alaline elukoht asub väljaspool Euroopa Liidu territooriumi, tuleb maakohtul kaaluda, kas

kohtualluvuse määramisel on määruse nr 1215/2012 art 17 lg 1 ja art 18 lg 2 ning Euroopa

Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsuses C-327/10 (Okresní soud v Chebu — Tšehhi Vabariik

eelotsusetaotlus) märgitud eeldustel võimalik lähtuda kostja viimasest teadaolevast elukohast

Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 1 ja 3 teise lause järgi kindlaks maakohus

lõpplahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke