2-20-1733/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

13. märts 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-1733

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 3. veebruari 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik

(registrikood 90004527)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 3. veebruari 2020 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

3. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatria-

kliinik) esitas 2. veebruaril 2020 Harju Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse

2 (5)

rakendamiseks (taotlus), millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja selle ravi

pikendamiseks isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Puudutatud isik toimetati kiirabiga 31. jaanuaril 2020 psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

Valvetoas avaldas puudutatud isik valvearstile paranoilise sisuga luulumõtteid jälitusest ja

tagakiusamistest, tema käitumine oli täielikult juhitud psühhootilistest elamustest. Puudutatud

isik keeldus haiglaravist, mistõttu võeti ta samal päeval kell 18.25 tahtest olenematu ravi

otsusega statsionaarsele ravile.

3. Psühhiaatrite ÜV ja AK arvamusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse

kulgemise kohta järgmine.

Puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt. Ta käis 1997. aastal psühhiaatri

vastuvõtul, kus diagnoositi kohanemishäire (F43.2). Enda sõnul kolis 2005. aastal Inglismaale,

kus kohtus kolm aastat hiljem oma abikaasaga. Koos koliti 2012. aastal USA-sse, kus tekkisid

suhteprobleemid, abikaasa käitus vägivaldselt. Puudutatud isik võttis 2013. aastal ühendust

Arizona aukonsuliga ning väitis, et kannatab perevägivalla all ja soovib abi. Juhtunut uurima

asunud konsulaat leidis, et puudutatud isik on vaimselt ebastabiilne ja vajab ravi. Suhe

abikaasaga katkes 2014. aastal. Pärast seda tegi puudutatud isik juhutöid, elas varjupaikades,

periooditi viibis ka haiglaravil psühhiaatrias. Väidetavalt kohtus ta 2015. aastal miljonärist

lennukipiloodiga, kes tegi koostööd FBI-ga. Ta asus tööle miljonäri majas koristajana, kuid

kaebas, et uus tööandja üritab teda seksuaalselt ära kasutada ning rakendab tema jälitamiseks

erinevaid seadmeid, mis on paigaldatud ventilatsioonisüsteemidesse. Järgnevate aastate jooksul

helistas korduvalt konsulaati, rääkis segast ja ebajärjekindlat juttu. Ta kaebab halba ja

vägivaldset kohtlemist ning avaldab paranoilise sisuga luulumõtteid jälitusest.

Puudutatud isik toimetati 2020. aasta algul Eesti saatkonda New Yorgis, et suunata lennukiga

Eestisse koos saatja isikuga. USA-st väljastatud psühhiaatri tõendi alusel sai puudutatud isik

lennata koos koeraga, kes oli talle määratud emotsionaalseks toeks. Eestisse jõudis

31. jaanuaril 2020 ja toimetati lennujaamast kiirabiga psühhiaatriakliinikusse.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (täpsustamata äge psühhoos F23.9), tema käitumine

on juhitud psühhootilistest elamustest, ta on ettearvamatu ja ohustav nii endale kui ka

ümbritsevatele. Seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima

oma käitumist.

4. Raviarst märkis, et puudutatud isik ei avalda kõiki oma luulumõtteid, kuna osakonnas on

kaamerad. Puudutatud isik ütleb, et tal on HIV, ning arvatavasti on tegelikkuses ka positiivne.

Ta on ärev, küünistab kaela ja näos on sinikad. Ta on ettearvamatu ja muutunud agressiivseks.

Tema jutt on vastuoluline ning ta on luululine ja paranoiline.

5. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et tuli Eestisse, kuna USA-s oli raske. Seal olid

inimesed temaga halvad. Ta pidi õega kokku saama ja ehmatas, kui ta haiglasse toodi. Tal on

terve kohver tõendeid, mis temaga USA-s tehti. Väidetavalt pandi ta vangi, kuna polnud kuskile

minna. Enda sõnul oli tal peale politsei konflikt üksnes majaomanikuga, kes nõudis seksuaal-

suhteid. Abikaasa on õhujõududes. Arakuulamise ajal kontrollis, kas ruumis on kaameraid ja

rääkis tema kohta veebi postitatud videost. Teeb igal kolmapäeval oma psühholoogiga teraapiat.

Soovis minna koju, sest vajab voodipuhkust. Rohud on olemas, haiglasse pole vaja jääda.

6. Puudutatud isiku esindaja toetas esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi

kohaldamist kuni 40 päevaks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus rahuldas 3. veebruari 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse, kohaldas

esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 40 päevani, st määras paigutada puudutatud isiku

3 (5)

psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 31. jaanuarist 2020 kuni

11. märtsini 2020 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on

teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.

Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

7.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi

kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse

rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla

psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku

eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.

7.2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel

esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale

või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada

kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

7.3. Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul esineb

raske psüühikahäire (täpsustamata äge psühhoos F23.9), millest tulenevalt ei suuda puudutatud

isik adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust.

Puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta

olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka

teistele. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu

kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb selles, et isik võib asetada ennast

haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (isik on küünistanud enda

kaela). Teistele ohtlikkus seisneb selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu

agressiivse käitumisega.

7.4. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi

statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja

ööpäeva jooksul. Puudutatud isik on ettearvamatu, tema käitumises esineb agressiivsust, mis

võib kujutada ohtu talle ning teda ümbritsevatele. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse

pikendamiseks 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest.

7.5. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat arusaama

ravivajadusest. Puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku

otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas. Seetõttu tuleb

puudutatud isiku suhtes määrata psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu

psühhiaatrilise

haiglaravi

kohaldamine,

sealhulgas

vajadusel

tahtevastane

ravimite

manustamine.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada.

4 (5)

Puudutatud isik on veendunud, et ta ei ole endale ohtlik ja suudab enda eest hoolitseda. Ta võtab

ise ravimeid enda rahustamiseks ja paremaks uneks. Suhtleb psühholoogiga videokonverentsi

teel ja see aitab. Eestisse jõudes oli veidi stressis, nüüd on kõik hästi. Saatkond soovib ta lihtsalt

paigutada varjupaika, nagu ta koeragi. Ta peab pöörduma haiglasse, sest tal oli peatrauma,

lükati vanglas kõrgelt alla ja seetõttu sooned kinni. Tal on USA-s kolm asja, mida FBI püüab

maha vaikida. Ta peab asjadega tegelema, mis aga haiglas pole võimalik. Tal on Eestis

kauaaegne sõber, kes on nõus ta enda juurde võtma.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis avaldajale tähtaja vastamiseks.

Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 26. veebruaril 2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks

kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise

tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 p-de 1–3

kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest

olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu,

tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste

olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviarsti arvamusele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendatud.

12. Raviarsti arvamus ei kinnita määruskaebuse väited nagu ei vajaks puudutatud isik ravi.

Nähtuvalt psühhiaatrite arvamusest esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (täpsustamata

äge psühhoos F23.9), tema käitumine on juhitud psühhootilistest elamustest, ta on ettearvamatu

ja ohustav nii puudutatud isikule endale kui ümbritsevatele. Oma seisundist tulenevalt pole ta

võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Raviarsti arvamuse kohaselt

on puudutatud isik ettearvamatu ja muutunud agressiivseks. Puudutatud isiku jutt on

vastuoluline ning ta on luululine ja paranoiline.

Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et eelnimetatud asjaoludel võib puudutatud isik ilma

haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele.

Samuti ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt haiguskriitika, tema arvates ta haiglas olema ei

peaks ja võtab ise endale vajalikke ravimeid. Maakohus põhjendas asjakohaselt, miks ei ole

käesoleval juhul piisav esialgse õiguskaitse kohaldamine ainult neljaks päevaks ja kontrollis

samas määruses selle pikendamise eelduste täidetust.

Seega olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi

kohaldamise eeldused täidetud ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata.

13. Ringkonnakohus märgib, et maakohus võttis 3. märtsil 2020 menetlusse Tallinna linna

avalduse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise

5 (5)

pikendamiseks kolmeks kuuks. Sama määrusega määras maakohus viia läbi kohtupsühhiaatria-

ekspertiis. Maakohtule 6. märtsil 2020 esitatud ekspertiisiakt kinnitab esialgse õiguskaitse

rakendamisel kogutud andmeid selle kohta, et puudutatud isik vajab haiglaravi. Neil alustel

pikendas maakohus 9. märtsi 2020 määrusega veel kolme kuu võrra kuni 9. juunini 2020.

14. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

15. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm